Berit (#) Wiiii! Elu! : tead ma hakkasin oma sõbrannaga, sakslasega rääkima, kellega tutvusin prantsusmaal ja tuleb välja et ta on sind konstanzis loengutes näinud, ta õpib ka psühhi.
uku.ee : hahaha
uku.ee : kes?
Berit (#) Wiiii! Elu! : üks christina
Berit (#) Wiiii! Elu! : kui ta tagasi online tuleb siis võin pildi saata
Selline vestlus leidis aset eile õhtul. Varsti ilmus ka see neiu online ja ma tõdesin, et varsti muutub ka Euroopa selliseks külaks, nagu Eesti juba on.
teisipäev, detsember 26, 2006
esmaspäev, detsember 18, 2006
Apdeit
Grüzil!
Ohverdasin eile natuke und ning sain lõpuks jällegi piltidega ühele poole. Lingi leiate paremalt tulbast "Saksa värki" juures. Uued teemad on umbes sellises järjekorras: õunad, Zermatt, UK tuur, München ja ülikoolielu.
Kuid see ei olnud ainuke tore asi, millega ma eile hakkama sain. Lisaks sellele käisin ma päeva jooksul kaks korda Šveitsis. Esimest korda hommikupoole uisutamas, teist korda õhtupoole kontserdil.
Kontserdist räägiks kohe pikemalt. Toimus see jällegi Winterthuris. Esinejaks oli seekord selline bänd nagu the Young Gods. Õnneks oli jäähalli asemel soliidsem koht valitud. Kui ma olin ukse taga pileti ostnud ja sisse astusin, hakkas mul tõeliselt kahju, et mul kaamerat kaasas polnud. Vana soolaladu ümbertegemine baariks-konsakohaks oli ülimalt hästi välja kukkunud. Rock Cafe-l on igastahes veel arenguruumi. Leidsin veel ühe üksiku vaba tooli, istusin maha ja tegin vist kestvusrekordi väikese õlle joomises. 55 krooni 30 cl kohta ei kutsu just kaanima.
Ringi vaadates avastasin muu hulgas, et olin konkurentsitult kõige noorem kontserdikülastaja. Tegelikult loogiline, arvestades, et ma olen sama vana kui bänd. Veider hakkas ikkagi.
Oodata tuli mul pea tund aega. Vahepeal käisid bändi liikmed laval kitarre häälestamas ja vahetasid publikuga paar sõna. Ning lõpuks hakkas esinemine ka ametlikult pihta -- lavale astus neli teises nooruses jumalat. Grupeering, kes tavaliselt viljeleb psühhedeelilst industrial muusikat, esitas seekord oma loomingut unplugged. Tolle projekti raames oli kaasatud ka üks abijumal, kes rikastas helipilti veelgi. Akustilise kitarride kõrval kasutati instrumentidena igasugust muud põnevat, nagu näiteks India sitar, merekarbikee ning ühe otsaga võimus olev kitarrijuhe. Kõik need helid suunati veel läbi mitmete efektiplokkide. Uues kuues ehitati lugusid nagu Our House, Charlotte, Gasoline Man, Gardez les Espirits ja muidugi ka mõned tulevase albumi pealt. Vaatamata plaadisoundi puudumisele, suutis see bänd mind täiest lummata. Plusspunktid veel viitsimise eest väikesearvulise publikuga vahetul suhelda. Mis sellest, et tegutsetud on 21 aastat.
Kahjuks saab iga hea asi läbi ning looga "Stay with Us" tänas bänd suurepärase atmosfääri eest ja lahkus lavalt. Koju minnes valdas mind veider harmooniline rahu.
Rongis oli mul au sõita koos vagunitäie Šveitsi sõduritega. Ning jälle oli mul kahju, et kaamerat kaasas polnud. Šveits on tore maa. Kui nad ainult nii veidrat saksa keelt ei räägiks.
Näiteks lugesin ma ühele luuletajale pühendatud rongis järgmised read:
"Hie ir schwyz da hei d'politiker fasch genge gsunde schlaf, s'isih dr lohn vom guete gwüsse, si sy würklech alli brav."
mani mater
šveitsi variant saksa keelest. Proovi sellest siis aru saada :)
Ohverdasin eile natuke und ning sain lõpuks jällegi piltidega ühele poole. Lingi leiate paremalt tulbast "Saksa värki" juures. Uued teemad on umbes sellises järjekorras: õunad, Zermatt, UK tuur, München ja ülikoolielu.
Kuid see ei olnud ainuke tore asi, millega ma eile hakkama sain. Lisaks sellele käisin ma päeva jooksul kaks korda Šveitsis. Esimest korda hommikupoole uisutamas, teist korda õhtupoole kontserdil.
Kontserdist räägiks kohe pikemalt. Toimus see jällegi Winterthuris. Esinejaks oli seekord selline bänd nagu the Young Gods. Õnneks oli jäähalli asemel soliidsem koht valitud. Kui ma olin ukse taga pileti ostnud ja sisse astusin, hakkas mul tõeliselt kahju, et mul kaamerat kaasas polnud. Vana soolaladu ümbertegemine baariks-konsakohaks oli ülimalt hästi välja kukkunud. Rock Cafe-l on igastahes veel arenguruumi. Leidsin veel ühe üksiku vaba tooli, istusin maha ja tegin vist kestvusrekordi väikese õlle joomises. 55 krooni 30 cl kohta ei kutsu just kaanima.
Ringi vaadates avastasin muu hulgas, et olin konkurentsitult kõige noorem kontserdikülastaja. Tegelikult loogiline, arvestades, et ma olen sama vana kui bänd. Veider hakkas ikkagi.
Oodata tuli mul pea tund aega. Vahepeal käisid bändi liikmed laval kitarre häälestamas ja vahetasid publikuga paar sõna. Ning lõpuks hakkas esinemine ka ametlikult pihta -- lavale astus neli teises nooruses jumalat. Grupeering, kes tavaliselt viljeleb psühhedeelilst industrial muusikat, esitas seekord oma loomingut unplugged. Tolle projekti raames oli kaasatud ka üks abijumal, kes rikastas helipilti veelgi. Akustilise kitarride kõrval kasutati instrumentidena igasugust muud põnevat, nagu näiteks India sitar, merekarbikee ning ühe otsaga võimus olev kitarrijuhe. Kõik need helid suunati veel läbi mitmete efektiplokkide. Uues kuues ehitati lugusid nagu Our House, Charlotte, Gasoline Man, Gardez les Espirits ja muidugi ka mõned tulevase albumi pealt. Vaatamata plaadisoundi puudumisele, suutis see bänd mind täiest lummata. Plusspunktid veel viitsimise eest väikesearvulise publikuga vahetul suhelda. Mis sellest, et tegutsetud on 21 aastat.
Kahjuks saab iga hea asi läbi ning looga "Stay with Us" tänas bänd suurepärase atmosfääri eest ja lahkus lavalt. Koju minnes valdas mind veider harmooniline rahu.
Rongis oli mul au sõita koos vagunitäie Šveitsi sõduritega. Ning jälle oli mul kahju, et kaamerat kaasas polnud. Šveits on tore maa. Kui nad ainult nii veidrat saksa keelt ei räägiks.
Näiteks lugesin ma ühele luuletajale pühendatud rongis järgmised read:
"Hie ir schwyz da hei d'politiker fasch genge gsunde schlaf, s'isih dr lohn vom guete gwüsse, si sy würklech alli brav."
mani mater
šveitsi variant saksa keelest. Proovi sellest siis aru saada :)
esmaspäev, detsember 11, 2006
Tripp, kolmas osa
Viies osa: nõiaring ja nõiatänav
Järgmisel varahommikul liikusime Linnast tagasi külasse, eesmärgiga käia sealses kohalikus poes ja lõpetada ekspeditsioon järgmisel päeval varajase lennuga Saksa kolkasse.
Seepärast pidime esmalt leidma piletid bussile, mis meid küla keskelt lennujaama pidi viima. Mõtlemata, et vastavad piletid võiksime leida u. 50 meetrit kohast, kus Manchesteri-bussi pealt maha tulime, käisime sealsamas ümbruses ligi 2 tundi niisama ringi, väsitasime oma jalad ning Mikk muutus närviliseks, sest oli vaja ju ostlema minna! Suht nõme ühesõnaga. Lõpuks sai eesmärk siiski täidetud ning ka ostlemine Oxford Streeti nimelises poes kujunes päris edukaks. Sellest pole aga mõtet lähemalt rääkida, sest see tänav on liiga kreisi, seal võiks kulutama jäädagi...
Õhtul kohtasime külas Uku tuttavaid – Matthias Brünode riigist ning kergelt anglifitseerunud Tarmo. Loomulikult rääkisime pikalt Boratist ja jalgpallist, oli väga mõnna istumine. Hilisõhtul pöördusime siiski tagasi meie esimese majutaja Andrese poole, kes koos Madisega oli samuti käinud Jumaluse kontsertil.
Lahkelt kutsus Andres meile hommikuks takso maja juurde vastu ning kui olime saanud piisavalt (e. 2 tundi) magada, oligi aeg sõita takso vahendusel bussini, mis meid lennujaama viis. Loomulikult ei tulnud buss õigel ajal (sest see oli Itaalia firma buss), nii et saime oma suure kotiga jälle mõnusalt ringi käia kuni lõpuks tuli järgmine buss. Aega oli meil õnneks väikse varuga, nii et kõik oli kontrolli all.
Kuues osa: tripi sisutihedaim päev
...oli kindlasti mingi muu päev kui teisipäev, 28. november. Sellel päeval tulime nimelt varahommikul Saksamaale kus oli rämedalt jahe ja Konstanzi jõudes Uku läks kooli, samas kui Mikk kondas 25 kg asjadega 1 tund ühikatepiirkonnas ringi, sest ta ei oska orienteeruda ning läks mittevabatahtliku treeningu lõppedes unevõlga tasuma.
Õhtul vaatasime ülikoolis Saksakeelset filmi, millest me muidugi midagi aru ei saanud ja vahepeal kippus uni silma. Päeva toredaim osa oli õnneks alles ees, sest kinole järgnes kohalike kallihinnaliste veinide ja imeheade pannkookide mekkimine üheskoos Birgiti ja Mariliisiga. VERY NICE!
Seitsmes päev: Time Is Running Out!
Hell yeah! See oli alles päev! Uku jaoks algas see vist juba kell 8 või midagi, aga Mikk lubas endal kella poole kaheni põõnata. Kell neli sõitsime bussiga jänestena linna, et minna rongile, mis viis...Böblingeni! Meiega kaasas oli üks tore vene neiu Tasha, kelle isakodusse sõitmiseks peaks läbi käima terve Siberi. Böblingen oli õnneks veits lähemal.
Kohale jõudes võis tunda, et MUSE on kuskil lähedal. Mmm! Varsti jõudsimegi hiigelsuurde (vt. iroonia) Sporthallesse ning asusime ootama, et lavale astuks Bänd.
Ja siis see algas...minule üllatusena kohe lemmikloo Knights of Cydoniaga, ent kõige parem oli tulemas siiski lõpupoole...Time Is Running Out, New Born, Plug In Baby, Supermassive Black Hole, Map of the Problematique, jne...Starlight! Oi kuidas see rokkis! Ja möllu oli lava ees just mõnusalt. Ja valgusshow oli väga stiilne. Maagiline! Järgmine kord sooviks neid küll suuremal laval esinemas näha, ent nõnda lähedale siis ilmselt nii kergelt ei saaks...
Igatahes...lauluga Time Is Running Out andis Muse ilmselt meile vihje, et meie viimane rong tagasi Konstanzi läheb suht varsti. Siiski oli meil veel aega paar head lugu ära kuulata, süüa ja juua osta ja seejärel...liduda! Elu eest joosta, et ei jääks maha viimasest rongist! Täiskiirusel tormata tänavail, mille kohta me ei teadnud täpselt, kuhu need viivad. Joostes saime siiski vihjeid ning suuresti tänu jooksubrigadir Ukule jõudsime rongijaama nii 10 sekundit enne rongi tulekut.
Muidugi suutis Mikk just finišisirgel ehk raudteeliipritel kukkuda, nii et mõned tunnid varem suht terveks saanud hiljuti opereeritud põlvele lisaks sai siniseks ka suure varba ja teise põlve. Lisaks tuleb arvestada, et raudteejaam pole vist ohutuim koht kukkumiseks. Very nice! NOT! See selgus tegelt alles kohale jõudes, sest rongis oli enneolematu pingelangus ja tunne, et nüüd olemegi taevas. See kontsert, see jooks ja see rongisõit jäävad asjaosalistele eluks ajaks meelde. Happytimes!
Kaheksas päev: ilus lõpp ilusale tripile
Ma pole linnas, kus asub Zavood, vist terve semestri jooksul nii vara kooli jõudnud kui tol päeval. Ehk siis kella üheksaks jõudsime Uku ülikooli, mis iseenesest kandideerib vist maailma sopiliseima hoone tiitlile. Uku läks loomulikult õppima, otsustasin ise sama teha.
Äärmiselt veidras, ent meeldivalt vaikses biblioteegis juhatas Uku mind mõnusa kohani, kust avanes päris nummi vaade. Ja esmakordselt oli reaalselt võimalik õues midagi näha ka (sest ilmad on siin suht nõmedad). Pärast küllalt edukat õppimisseanssi külastasin kohalikku sööklat e. Mensat, kus pakuti inglaslikult maitsetut sööki. A mis sellest ikka...
Õhtul pakkis Mikk asju, et jätta Uku õppimistuhinasse ning sõita Baselisse, et järgmisel hommikul läbi Berliini koju lennata. Huvitav oli muidugi ka Baselis, kus kohtasin Liisi, kellele öömaja ning muu abi eest väga tänulik olen ning kes tundus olevat hüperaktiivne inimene, eriti võrreldes minuga, kel oli äärmiselt väsitav reis seljataga.
Lõpetada sooviksin siiski sellega, et reisi lõpuks ei saanud me küll olulisi vihjeid Suursuguse Eesti riigi ülesehitamiseks, ent selgeks sai see, et taolised reisid on väga vinged. Eriti kui need lõpevad järgmiselt: olles Ukuga Bodensee kaldal tripi lõpu tähistamiseks veidi Radlerit e. õlle ja limonaadi täitsa nauditavat segu pruukinud, istusin rongi peale, kuulasin mp3-mängijast üht oma lemmiklugudest ning heites viimast pilku kaunile Bodenseele, kärgatas seal küll tagasihoidlik, ent maksimaalselt sümboolne ilutulestik...Ja siis hakkas mulle kohale jõudma, kui eriline ja tore nädal just selja taha oli jäänud. Sõnadesse on kõike seda keeruline panna, ent läbi teatava prisma tegin seda siiski.
Loodetavasti oli teil vähemalt sajandiku võrragi nõnda tore seda lugeda kui meil seda kogeda. Kuulmiseni.
Järgmisel varahommikul liikusime Linnast tagasi külasse, eesmärgiga käia sealses kohalikus poes ja lõpetada ekspeditsioon järgmisel päeval varajase lennuga Saksa kolkasse.
Seepärast pidime esmalt leidma piletid bussile, mis meid küla keskelt lennujaama pidi viima. Mõtlemata, et vastavad piletid võiksime leida u. 50 meetrit kohast, kus Manchesteri-bussi pealt maha tulime, käisime sealsamas ümbruses ligi 2 tundi niisama ringi, väsitasime oma jalad ning Mikk muutus närviliseks, sest oli vaja ju ostlema minna! Suht nõme ühesõnaga. Lõpuks sai eesmärk siiski täidetud ning ka ostlemine Oxford Streeti nimelises poes kujunes päris edukaks. Sellest pole aga mõtet lähemalt rääkida, sest see tänav on liiga kreisi, seal võiks kulutama jäädagi...
Õhtul kohtasime külas Uku tuttavaid – Matthias Brünode riigist ning kergelt anglifitseerunud Tarmo. Loomulikult rääkisime pikalt Boratist ja jalgpallist, oli väga mõnna istumine. Hilisõhtul pöördusime siiski tagasi meie esimese majutaja Andrese poole, kes koos Madisega oli samuti käinud Jumaluse kontsertil.
Lahkelt kutsus Andres meile hommikuks takso maja juurde vastu ning kui olime saanud piisavalt (e. 2 tundi) magada, oligi aeg sõita takso vahendusel bussini, mis meid lennujaama viis. Loomulikult ei tulnud buss õigel ajal (sest see oli Itaalia firma buss), nii et saime oma suure kotiga jälle mõnusalt ringi käia kuni lõpuks tuli järgmine buss. Aega oli meil õnneks väikse varuga, nii et kõik oli kontrolli all.
Kuues osa: tripi sisutihedaim päev
...oli kindlasti mingi muu päev kui teisipäev, 28. november. Sellel päeval tulime nimelt varahommikul Saksamaale kus oli rämedalt jahe ja Konstanzi jõudes Uku läks kooli, samas kui Mikk kondas 25 kg asjadega 1 tund ühikatepiirkonnas ringi, sest ta ei oska orienteeruda ning läks mittevabatahtliku treeningu lõppedes unevõlga tasuma.
Õhtul vaatasime ülikoolis Saksakeelset filmi, millest me muidugi midagi aru ei saanud ja vahepeal kippus uni silma. Päeva toredaim osa oli õnneks alles ees, sest kinole järgnes kohalike kallihinnaliste veinide ja imeheade pannkookide mekkimine üheskoos Birgiti ja Mariliisiga. VERY NICE!
Seitsmes päev: Time Is Running Out!
Hell yeah! See oli alles päev! Uku jaoks algas see vist juba kell 8 või midagi, aga Mikk lubas endal kella poole kaheni põõnata. Kell neli sõitsime bussiga jänestena linna, et minna rongile, mis viis...Böblingeni! Meiega kaasas oli üks tore vene neiu Tasha, kelle isakodusse sõitmiseks peaks läbi käima terve Siberi. Böblingen oli õnneks veits lähemal.
Kohale jõudes võis tunda, et MUSE on kuskil lähedal. Mmm! Varsti jõudsimegi hiigelsuurde (vt. iroonia) Sporthallesse ning asusime ootama, et lavale astuks Bänd.
Ja siis see algas...minule üllatusena kohe lemmikloo Knights of Cydoniaga, ent kõige parem oli tulemas siiski lõpupoole...Time Is Running Out, New Born, Plug In Baby, Supermassive Black Hole, Map of the Problematique, jne...Starlight! Oi kuidas see rokkis! Ja möllu oli lava ees just mõnusalt. Ja valgusshow oli väga stiilne. Maagiline! Järgmine kord sooviks neid küll suuremal laval esinemas näha, ent nõnda lähedale siis ilmselt nii kergelt ei saaks...
Igatahes...lauluga Time Is Running Out andis Muse ilmselt meile vihje, et meie viimane rong tagasi Konstanzi läheb suht varsti. Siiski oli meil veel aega paar head lugu ära kuulata, süüa ja juua osta ja seejärel...liduda! Elu eest joosta, et ei jääks maha viimasest rongist! Täiskiirusel tormata tänavail, mille kohta me ei teadnud täpselt, kuhu need viivad. Joostes saime siiski vihjeid ning suuresti tänu jooksubrigadir Ukule jõudsime rongijaama nii 10 sekundit enne rongi tulekut.
Muidugi suutis Mikk just finišisirgel ehk raudteeliipritel kukkuda, nii et mõned tunnid varem suht terveks saanud hiljuti opereeritud põlvele lisaks sai siniseks ka suure varba ja teise põlve. Lisaks tuleb arvestada, et raudteejaam pole vist ohutuim koht kukkumiseks. Very nice! NOT! See selgus tegelt alles kohale jõudes, sest rongis oli enneolematu pingelangus ja tunne, et nüüd olemegi taevas. See kontsert, see jooks ja see rongisõit jäävad asjaosalistele eluks ajaks meelde. Happytimes!
Kaheksas päev: ilus lõpp ilusale tripile
Ma pole linnas, kus asub Zavood, vist terve semestri jooksul nii vara kooli jõudnud kui tol päeval. Ehk siis kella üheksaks jõudsime Uku ülikooli, mis iseenesest kandideerib vist maailma sopiliseima hoone tiitlile. Uku läks loomulikult õppima, otsustasin ise sama teha.
Äärmiselt veidras, ent meeldivalt vaikses biblioteegis juhatas Uku mind mõnusa kohani, kust avanes päris nummi vaade. Ja esmakordselt oli reaalselt võimalik õues midagi näha ka (sest ilmad on siin suht nõmedad). Pärast küllalt edukat õppimisseanssi külastasin kohalikku sööklat e. Mensat, kus pakuti inglaslikult maitsetut sööki. A mis sellest ikka...
Õhtul pakkis Mikk asju, et jätta Uku õppimistuhinasse ning sõita Baselisse, et järgmisel hommikul läbi Berliini koju lennata. Huvitav oli muidugi ka Baselis, kus kohtasin Liisi, kellele öömaja ning muu abi eest väga tänulik olen ning kes tundus olevat hüperaktiivne inimene, eriti võrreldes minuga, kel oli äärmiselt väsitav reis seljataga.
Lõpetada sooviksin siiski sellega, et reisi lõpuks ei saanud me küll olulisi vihjeid Suursuguse Eesti riigi ülesehitamiseks, ent selgeks sai see, et taolised reisid on väga vinged. Eriti kui need lõpevad järgmiselt: olles Ukuga Bodensee kaldal tripi lõpu tähistamiseks veidi Radlerit e. õlle ja limonaadi täitsa nauditavat segu pruukinud, istusin rongi peale, kuulasin mp3-mängijast üht oma lemmiklugudest ning heites viimast pilku kaunile Bodenseele, kärgatas seal küll tagasihoidlik, ent maksimaalselt sümboolne ilutulestik...Ja siis hakkas mulle kohale jõudma, kui eriline ja tore nädal just selja taha oli jäänud. Sõnadesse on kõike seda keeruline panna, ent läbi teatava prisma tegin seda siiski.
Loodetavasti oli teil vähemalt sajandiku võrragi nõnda tore seda lugeda kui meil seda kogeda. Kuulmiseni.
neljapäev, detsember 07, 2006
Tripp, teine osa
Kolmas osa: 24-hour Party People! vol. 2
Kuna me reedel tegime rahuliku õhtu ja läksime varakult magama, siis ei olnud mingit probleemi laupäeval vara üles saada ning Mekasse sõita. Samuti täitus ideaalselt soov jõuda samal päeval ka ostlema. VÕI SIIS MITTE!
Ajakava nihkus soovitust siiski vaid 2 tundi kaugemale ning Mekasse, mis asub tänaval nimega Sir Matt Busby Road, jõudsime umbes kell pool kolm (Uku ütles nii, ma ise ei tea täpselt!). Niisiis...Jõudsime kohale ja astusime sisse väiksesse poekesesse, umbes sama mis „Kõige Pood“ linnas, kus asub Zavood. Ühtteist oli seal 10m2 (või pisut rohkem) pinna peal müüki pandud, enamus punast värvi, mingi logo oli peal ja hinnad olid täiesti taskukohased. (Tuletan meelde, et tekst võib sisaldada irooniat ja sarkasmi)
Igatahes oli see tore koht, sest sealgi kohtasime rahvuskaaslasi ja muidugi lubasime endale ka kõva 4 naela eest nänni. Tegelt isegi rohkema eest, sest läksime ka Meka muuseumisse, mis muuseas tuletas meelde nii mõnegi ilusa, kurva või härda juhtumi nende Jumalate kohta, kel Meka ja tema kummardajate südameis oluline koht on.
Ja täiesti paratamatult tekkis Meka läheduses olles patune soov tulla siiasamma järgmine päev Gigantide Heitlust vaatama. Pilet oleks ainult mõnisada naela maksnud. Mõistuse pani meile ilmselt pähe aeg ning see, et järgmisel päeval ei olnud enam aega sellele niivõrd palju mõelda. Aga me veel jõuame sinna! Ausõna!
Niisiis, olles Mekas veetnud vaid 3-4 tundi, läksime tagasi linnaossa, kus elavad eranditult tudengid. Eesmärgiks oli kohata veel ja veel eestlasi (sest eestlased on lihtsalt kõige ilusamad. Ja ma ei ole mingi natsionalist, et te teaks!) ja see meil õnnestus.
Esmalt saime kokku Laidiga, kes valmistas meile imeliselt maitsva pastaroa. VERY NICE! Suur aitäh talle selle eest. Samuti õnnestus oma silmaga näha, et mõni neist igavatest traditsioonilisest inglise majadest võib seest ka stiilne olla. Majaekskursiooni käigus võisime tõdeda, et enne Laidit sealsamas elanud Jorgen oli toa oma äranägemise järgi väga mehiselt sisustanud...okei tegelt see tuba sobis Laidile palju paremini. No hard feelings, Jorgen, okay? :)
Üks hetk lahkus Mikk sellest stiilsest hoonest, nägemaks, et kohalike üliõpilaste elamine näeb ka täitsa cool välja. Ühesõnaga toimus trehvamine klassiõde Kerttuga, kelle külalislahkust on samuti keeruline üleliia kiita. Tema seltsis hakkasin end vaikselt valmistama ette õhtuks, mille peasündmuseks oli ette nähtud REIV. Yeah! Varsti liitusid minuga ka Liisi, Morka ning Uku ning olles tarvitanud veidi vägijooke, lahkusime eht-nooringlaslikult majast, kandes seljas vaid särki.
Muidugi hakkas päris kiirelt külm, kui taksoga peopaika Old Brewerysse kohale jõudsime ning külmad olid ka piletihangeldajate südamed. 40 või 50 naela pileti eest ületas isegi summa, mis maksime Jumaluse kontserti 1 pileti eest. Ja vaid 1 piletit oli meil vaja saada, ülejäänud olid õnneks olemas. Õnnega pooleks meil seekord vedas (või siis peab tõesti olema väga tähelepanelik, et parim pakkumine saada) – turuhindadega veel mitte kursis olev lahke olemisega noormees nõustus meile oma üleliigse pileti loovutama vaid 20 naela eest, keeldudes isegi teiste kaupmeeste altkäemaksupakkumisest. VERY NICE!
Reiv (või nu-rave, nagu seda vist nimetati, mida iganes) oli lahe. Kuulda sai nii indie-muusikat kui ka elektroonilisemaid asju a'la techno; sai hüpata nii esireas kui nautida esinemist veidi kaugemalt. Kell 3 läbi hakkas siiski igav ning hakkas tunduma, et ürituse korraldajad lootsid, et kliendid on nii purjus ja enam aru ei saa, et muusika tase enam nõnda kõrge polnud. Tagasiteel hakkas ka külm, sest läksime bussiga.
Neljas osa: 24-hour Party People! vol. 3
Päeva esimesest poolest pole vist eriti mõtet rääkida, sest taas magasime kaua ja siis lihtsalt käisime shoppamas (siiski, saime päris hea hinna eest päris toredaid asju. GREAT SUCCESS!). . Shoppasime edukalt ning jõudsime täpselt kella neljaks kesklinna ilmselt kõige stiilsemasse pubisse (nimega Varsity), et vaadata Gigantide Heitlust.
Mäng oli hea, pubi oli hea ja õlu oli hea, aga tulemusega päris rahul ei saa olla ja üldiselt me vist ei tohiks olla samal ajal välismaal kui Manchester United mängimas on, sest ka eelnevatel kordadel (kord vaatasime mängu Keenias pubis ning korra Londonis Loftus Road staadionil) on kõik sellised mängud lõppenud viigiliselt 1:1. Okei, mida iganes.
Pärast mängu pöördusime tagasi Fallowfieldi ehk üliõpilaste riiki, et veidi Liisi juures tšillida ja seejärel Kerttule külla minna. Muidugi uimerdasime liiga kaua, nii et Morkat, kes pidi sõitma Newcastle'isse tagasi inimkatseid tegema, enam ei näinudki. Lõbusaks kujunes õhtu sellegipoolest, läbi pideva huumori- ja sarkasmiprisma rääkisime maast ja ilmast ja millest kõigest veel...Ja imestasime Kerttu tublidust, sest ta suutis isegi kooliasjadega tegelda. Ja Ukul õnnestus üle pika aja maitsta kilu ja musta leiba. NICE!
Varsti siis jälle järgmised osad. Ja kui ses tekstis tundus midagi arusaamatut, siis palun pöörduda eelmise postituse alguse juurde. Püsige lainel!
Kuna me reedel tegime rahuliku õhtu ja läksime varakult magama, siis ei olnud mingit probleemi laupäeval vara üles saada ning Mekasse sõita. Samuti täitus ideaalselt soov jõuda samal päeval ka ostlema. VÕI SIIS MITTE!
Ajakava nihkus soovitust siiski vaid 2 tundi kaugemale ning Mekasse, mis asub tänaval nimega Sir Matt Busby Road, jõudsime umbes kell pool kolm (Uku ütles nii, ma ise ei tea täpselt!). Niisiis...Jõudsime kohale ja astusime sisse väiksesse poekesesse, umbes sama mis „Kõige Pood“ linnas, kus asub Zavood. Ühtteist oli seal 10m2 (või pisut rohkem) pinna peal müüki pandud, enamus punast värvi, mingi logo oli peal ja hinnad olid täiesti taskukohased. (Tuletan meelde, et tekst võib sisaldada irooniat ja sarkasmi)
Igatahes oli see tore koht, sest sealgi kohtasime rahvuskaaslasi ja muidugi lubasime endale ka kõva 4 naela eest nänni. Tegelt isegi rohkema eest, sest läksime ka Meka muuseumisse, mis muuseas tuletas meelde nii mõnegi ilusa, kurva või härda juhtumi nende Jumalate kohta, kel Meka ja tema kummardajate südameis oluline koht on.
Ja täiesti paratamatult tekkis Meka läheduses olles patune soov tulla siiasamma järgmine päev Gigantide Heitlust vaatama. Pilet oleks ainult mõnisada naela maksnud. Mõistuse pani meile ilmselt pähe aeg ning see, et järgmisel päeval ei olnud enam aega sellele niivõrd palju mõelda. Aga me veel jõuame sinna! Ausõna!
Niisiis, olles Mekas veetnud vaid 3-4 tundi, läksime tagasi linnaossa, kus elavad eranditult tudengid. Eesmärgiks oli kohata veel ja veel eestlasi (sest eestlased on lihtsalt kõige ilusamad. Ja ma ei ole mingi natsionalist, et te teaks!) ja see meil õnnestus.
Esmalt saime kokku Laidiga, kes valmistas meile imeliselt maitsva pastaroa. VERY NICE! Suur aitäh talle selle eest. Samuti õnnestus oma silmaga näha, et mõni neist igavatest traditsioonilisest inglise majadest võib seest ka stiilne olla. Majaekskursiooni käigus võisime tõdeda, et enne Laidit sealsamas elanud Jorgen oli toa oma äranägemise järgi väga mehiselt sisustanud...okei tegelt see tuba sobis Laidile palju paremini. No hard feelings, Jorgen, okay? :)
Üks hetk lahkus Mikk sellest stiilsest hoonest, nägemaks, et kohalike üliõpilaste elamine näeb ka täitsa cool välja. Ühesõnaga toimus trehvamine klassiõde Kerttuga, kelle külalislahkust on samuti keeruline üleliia kiita. Tema seltsis hakkasin end vaikselt valmistama ette õhtuks, mille peasündmuseks oli ette nähtud REIV. Yeah! Varsti liitusid minuga ka Liisi, Morka ning Uku ning olles tarvitanud veidi vägijooke, lahkusime eht-nooringlaslikult majast, kandes seljas vaid särki.
Muidugi hakkas päris kiirelt külm, kui taksoga peopaika Old Brewerysse kohale jõudsime ning külmad olid ka piletihangeldajate südamed. 40 või 50 naela pileti eest ületas isegi summa, mis maksime Jumaluse kontserti 1 pileti eest. Ja vaid 1 piletit oli meil vaja saada, ülejäänud olid õnneks olemas. Õnnega pooleks meil seekord vedas (või siis peab tõesti olema väga tähelepanelik, et parim pakkumine saada) – turuhindadega veel mitte kursis olev lahke olemisega noormees nõustus meile oma üleliigse pileti loovutama vaid 20 naela eest, keeldudes isegi teiste kaupmeeste altkäemaksupakkumisest. VERY NICE!
Reiv (või nu-rave, nagu seda vist nimetati, mida iganes) oli lahe. Kuulda sai nii indie-muusikat kui ka elektroonilisemaid asju a'la techno; sai hüpata nii esireas kui nautida esinemist veidi kaugemalt. Kell 3 läbi hakkas siiski igav ning hakkas tunduma, et ürituse korraldajad lootsid, et kliendid on nii purjus ja enam aru ei saa, et muusika tase enam nõnda kõrge polnud. Tagasiteel hakkas ka külm, sest läksime bussiga.
Neljas osa: 24-hour Party People! vol. 3
Päeva esimesest poolest pole vist eriti mõtet rääkida, sest taas magasime kaua ja siis lihtsalt käisime shoppamas (siiski, saime päris hea hinna eest päris toredaid asju. GREAT SUCCESS!). . Shoppasime edukalt ning jõudsime täpselt kella neljaks kesklinna ilmselt kõige stiilsemasse pubisse (nimega Varsity), et vaadata Gigantide Heitlust.
Mäng oli hea, pubi oli hea ja õlu oli hea, aga tulemusega päris rahul ei saa olla ja üldiselt me vist ei tohiks olla samal ajal välismaal kui Manchester United mängimas on, sest ka eelnevatel kordadel (kord vaatasime mängu Keenias pubis ning korra Londonis Loftus Road staadionil) on kõik sellised mängud lõppenud viigiliselt 1:1. Okei, mida iganes.
Pärast mängu pöördusime tagasi Fallowfieldi ehk üliõpilaste riiki, et veidi Liisi juures tšillida ja seejärel Kerttule külla minna. Muidugi uimerdasime liiga kaua, nii et Morkat, kes pidi sõitma Newcastle'isse tagasi inimkatseid tegema, enam ei näinudki. Lõbusaks kujunes õhtu sellegipoolest, läbi pideva huumori- ja sarkasmiprisma rääkisime maast ja ilmast ja millest kõigest veel...Ja imestasime Kerttu tublidust, sest ta suutis isegi kooliasjadega tegelda. Ja Ukul õnnestus üle pika aja maitsta kilu ja musta leiba. NICE!
Varsti siis jälle järgmised osad. Ja kui ses tekstis tundus midagi arusaamatut, siis palun pöörduda eelmise postituse alguse juurde. Püsige lainel!
esmaspäev, detsember 04, 2006
Vainikute kultuurilised õppetunnid Suurbritannias suursuguse Eesti riigi ülesehitamiseks.
Kõik teavad või siis peaksid teadma, et selle sügise suurim sündmus pole mitte see, et Bush, inglise kuninganna või see kolmas tüüp Eestit külastasid, vaid siiski see, kuidas Virumaa oma pojad käisid Suurbritannias kultuurilisi õppetunde saama. Mikk lendas saarele Tallinnast, Suursuguse Eesti Vabariigi Suursugusest pealinnast, Uku kuskilt Saksa kolkast. Et juttu oleks kergem lugeda, soovitame varem tutvuda mõistetega nagu iroonia ja sarkasm, samuti peaks vihjama, et:
küla=London
Linn=Manchester
Jumalus=Tool
Meka=Old Traffordi jalgpallistaadion.
Linn, kus asub Zavood=Tartu
Suursuguse Eesti Vabariigi Pealinn=Tallinn
Gigantide Heitlus=Manchester Unitedi ning Londoni Chelsea jalgpalliklubide kohtumine.
24-hour Party People=laul, täpsemalt Manchesteri rõõmsaloomuline hümn
Brünode riik=Austria
Iga osa on üks päev ning tripp algas neljapäeval, 23. novembril.
Esimene osa: mobiilid on nõrkadele
Tuleb välja, et London on tegelt ilgelt väike küla. Et Uku ja Mikk seal küllalt suvalises kohas kokku saaksid, pole kaasaja kapitalistliku väärastunud ühiskonna üht Nokiat – mobiiltelefoni – sugugi tarvis. Seepärast oligi Mikk eriti kaval ja jättis oma masinal, mille ta ühiskonna survest tulenevalt oli endale soetanud, sisse lülitamata funktsiooni, mis lubab ka välismaal kõnelda. Uku võttis mingi mobiilihakatise kaasa, aga sisulist kasu polnud neist kokkusaamisel kummalgi.
Niisiis, kui Mikk oli ühes väikses London Bridge'i nimelises rongijaamas kokkulepitud kohal (jah, tunnistan, selle kokkusaamise leppisin kokku laenatud telefoni kasutades), siis eestlane tunneb eestlase niivõrd hästi näha, et oli vaid tarvis veidi sealsamas rongijaamakeses ringi vaadata ja juba oligi Dünaamiline Duo koos. Happytimes!
Niisiis, istusime koos Andrese – meie esimese vastutuleliku öömajapakkujaga – väikse rongikese peale (inglastel on nende rongide, mis tegelt on suht kenad ja korras, pärast nii häbi, et hoiavad neid päev läbi maa all ja aint vahel õhtuti lasevad õue), mis viis meid maa alt küla keskelt natuke kaugemale.
Teeloleku vältel küllastusime infoga selle suhtes, kuidas järgmisel päev saada kõige kiiremini Linna, kus asub Meka ja kus oli Jumalus lubanud end ilmutada. Lisaks patustasime koos Andrese ja Madisega natuke tervisenapsi ning mingi saare joogiga (klaasi peale oli kirjutatud Guinness). Tunne oli hea ning ootused järgmise päeva suhtes kõrged.
Teine osa: 24-hour Party People!
Väike ülevaade loogikast, mis toimib sealses infrastruktuuris. Pilet lennujaamast küla keskele (20-50 minutit) maksab 8 naela, taksosõit küla ühest äärest keskele (25 minutit) maksab 20 naela, pilet küla keskelt Linna, kus asub Meka ja kus oli Jumalus lubanud end ilmutada (4,5 tundi) maksab keskmiselt 3 naela (odavam kui bussisõit Suursuguse Eesti Vabariigi pealinnast linna, kus asub Zavood).
Igatahes läks bussireis päris mõnnalt ja valutult ning ehk isegi üllatavalt kiiresti jõudsime Linna (...kus asub Meka jne) piirile, seal võttis meid vastu lootustandev silt „Best Hand Job in the North“ (ja samas kõrval pesti miskipärast autosid).
Varsti jõudsime kesklinna ja varsti jõudis sinna ka meie järgmine öömajapakkuja, kellele oleme samuti surmani tänulikud. Ehk siis Liisi leidis hoolsa koolitöö kõrvalt aega, et meile vastu tulla ja järgmised 3 päeva meiega pidutseda. VERY NICE!
Teel öömaja poole veendus siinkirjutaja, et Linn on päris veider ja üldse kogu riik on suht kreisi – tänavail käib pidev liiklusreeglite rikkumine, mille suhtes on alla andnud ka politsei. Ilmselt taaskord üks kapitalismi harrastamise karm tagajärg (seepärast oli hiljem nii-nii hea jõuda Saksamaale, kus liiklus toimis õiget pidi).
Keerulised liiklusolud ei takistanud meil aga käimast poes, et avaneks võimalus mekkida vedelikku, mis oli väga positiivselt meelde jäänud eelmisest kultuurireisist – Stella Artois. I LIKE! Kohalike oludega tutvudes läks aeg suisa lennates ning varsti tundus meile, et tol päeval – 24. novembril 2006 võib tõesti Jumalus end ilmutada. Tundsime, et Jumalusele iseloomulikku energiat kiirgab MEN Arena nimelisest pühakojast, seetõttu lasime Liisil end lahkelt sinna juhatada. Milline üllatus, nii oligi!
Kell 20.50-22.30 sai Dünaamiline Duo täpsemat aimu sellest, milline näeb välja transiseisund. Kui me isegi sinna otseselt ei jõudnud, siis olime sellele väga lähedal, sest Mastadoni-nimelise prohveti ennustus läks täide ning end ilmutas vokaalinstrumentaalansambel Tool eesotsas ühe tüübiga, kelle nimi on vist Maynard James Keenan. VERY NICE! I LIKE! Need 100 minutit lähevad meie mõlema elus väga olulisele kohale. Neid tundeid pole aga võimalik sõnadesse transformeerida ja seepärast ma ei üritagi. Ütleme nii, et suht spets oli noh. Sobib?
Kontserti lõpul ilmnes, et suure massi palved lähevad vahel ka täide. Või noh, enamvähem. Igatahes mitu tuhat inimest, seehulgas ka meie, laulsime ja palusime, et taevaväravad võiks avaneda ning Los Angelese nimelise linna ühest riigist minema pühkida (erinevatel põhjustel, vt. laulu „Aenima“). Ja vihma hakkaski sadama! Kui mitte soovitud Los Angelesis, siis Manchesteris kindlasti. Ja mehiselt.
Kontsertiga oli pidu aga alles algamas – väikestest kommunikatsiooniprobleemidest hoolimata kohtusime Liisi ning Morkaga, kes oli kohale kimanud Newcastle-nimelisest kolkast. Ta teeb seal laboris kohalike inimeste peal katseid, et inglise naisi natukenegi ilusamaks muuta (eestlannasid ehk iludusi on seal paraku nii vähe, et tänavapilti nähes mitte oksendama hakkamiseks on paratamatult vaja abimaterjale). Ilmnes, et seekord oli Morka koos Liisiga kohaliku prevalveeriva loomaliigi ilustamiseks proovinud uudset vedelikku, mida tuntakse ka kui „viin“. Tundub, et sellest oli abi, sest klubis, kuhu läksime - 5th Avenue – olime me, eestlased, päris heas tujus ning teatud osa meist nautis tähelepanu, mis tulenes Tooli nänni ostmisest. I LIKE! But no sexytime.
Õhtu, kuhu mahtus nii Jumaluse ilmutus kui mitu tundi indie-muusikat, avaldas miskipärast mõju ka Dünaamilise Duo ja ülejäänud eestlaste seltskonna organismile. Ehk siis väsisime ära kella poole kolmeks! Ja läksime koju...kes otse, kes väikse ringiga.
Varsti juba järgmised osad. Stay tuned!
küla=London
Linn=Manchester
Jumalus=Tool
Meka=Old Traffordi jalgpallistaadion.
Linn, kus asub Zavood=Tartu
Suursuguse Eesti Vabariigi Pealinn=Tallinn
Gigantide Heitlus=Manchester Unitedi ning Londoni Chelsea jalgpalliklubide kohtumine.
24-hour Party People=laul, täpsemalt Manchesteri rõõmsaloomuline hümn
Brünode riik=Austria
Iga osa on üks päev ning tripp algas neljapäeval, 23. novembril.
Esimene osa: mobiilid on nõrkadele
Tuleb välja, et London on tegelt ilgelt väike küla. Et Uku ja Mikk seal küllalt suvalises kohas kokku saaksid, pole kaasaja kapitalistliku väärastunud ühiskonna üht Nokiat – mobiiltelefoni – sugugi tarvis. Seepärast oligi Mikk eriti kaval ja jättis oma masinal, mille ta ühiskonna survest tulenevalt oli endale soetanud, sisse lülitamata funktsiooni, mis lubab ka välismaal kõnelda. Uku võttis mingi mobiilihakatise kaasa, aga sisulist kasu polnud neist kokkusaamisel kummalgi.
Niisiis, kui Mikk oli ühes väikses London Bridge'i nimelises rongijaamas kokkulepitud kohal (jah, tunnistan, selle kokkusaamise leppisin kokku laenatud telefoni kasutades), siis eestlane tunneb eestlase niivõrd hästi näha, et oli vaid tarvis veidi sealsamas rongijaamakeses ringi vaadata ja juba oligi Dünaamiline Duo koos. Happytimes!
Niisiis, istusime koos Andrese – meie esimese vastutuleliku öömajapakkujaga – väikse rongikese peale (inglastel on nende rongide, mis tegelt on suht kenad ja korras, pärast nii häbi, et hoiavad neid päev läbi maa all ja aint vahel õhtuti lasevad õue), mis viis meid maa alt küla keskelt natuke kaugemale.
Teeloleku vältel küllastusime infoga selle suhtes, kuidas järgmisel päev saada kõige kiiremini Linna, kus asub Meka ja kus oli Jumalus lubanud end ilmutada. Lisaks patustasime koos Andrese ja Madisega natuke tervisenapsi ning mingi saare joogiga (klaasi peale oli kirjutatud Guinness). Tunne oli hea ning ootused järgmise päeva suhtes kõrged.
Teine osa: 24-hour Party People!
Väike ülevaade loogikast, mis toimib sealses infrastruktuuris. Pilet lennujaamast küla keskele (20-50 minutit) maksab 8 naela, taksosõit küla ühest äärest keskele (25 minutit) maksab 20 naela, pilet küla keskelt Linna, kus asub Meka ja kus oli Jumalus lubanud end ilmutada (4,5 tundi) maksab keskmiselt 3 naela (odavam kui bussisõit Suursuguse Eesti Vabariigi pealinnast linna, kus asub Zavood).
Igatahes läks bussireis päris mõnnalt ja valutult ning ehk isegi üllatavalt kiiresti jõudsime Linna (...kus asub Meka jne) piirile, seal võttis meid vastu lootustandev silt „Best Hand Job in the North“ (ja samas kõrval pesti miskipärast autosid).
Varsti jõudsime kesklinna ja varsti jõudis sinna ka meie järgmine öömajapakkuja, kellele oleme samuti surmani tänulikud. Ehk siis Liisi leidis hoolsa koolitöö kõrvalt aega, et meile vastu tulla ja järgmised 3 päeva meiega pidutseda. VERY NICE!
Teel öömaja poole veendus siinkirjutaja, et Linn on päris veider ja üldse kogu riik on suht kreisi – tänavail käib pidev liiklusreeglite rikkumine, mille suhtes on alla andnud ka politsei. Ilmselt taaskord üks kapitalismi harrastamise karm tagajärg (seepärast oli hiljem nii-nii hea jõuda Saksamaale, kus liiklus toimis õiget pidi).
Keerulised liiklusolud ei takistanud meil aga käimast poes, et avaneks võimalus mekkida vedelikku, mis oli väga positiivselt meelde jäänud eelmisest kultuurireisist – Stella Artois. I LIKE! Kohalike oludega tutvudes läks aeg suisa lennates ning varsti tundus meile, et tol päeval – 24. novembril 2006 võib tõesti Jumalus end ilmutada. Tundsime, et Jumalusele iseloomulikku energiat kiirgab MEN Arena nimelisest pühakojast, seetõttu lasime Liisil end lahkelt sinna juhatada. Milline üllatus, nii oligi!
Kell 20.50-22.30 sai Dünaamiline Duo täpsemat aimu sellest, milline näeb välja transiseisund. Kui me isegi sinna otseselt ei jõudnud, siis olime sellele väga lähedal, sest Mastadoni-nimelise prohveti ennustus läks täide ning end ilmutas vokaalinstrumentaalansambel Tool eesotsas ühe tüübiga, kelle nimi on vist Maynard James Keenan. VERY NICE! I LIKE! Need 100 minutit lähevad meie mõlema elus väga olulisele kohale. Neid tundeid pole aga võimalik sõnadesse transformeerida ja seepärast ma ei üritagi. Ütleme nii, et suht spets oli noh. Sobib?
Kontserti lõpul ilmnes, et suure massi palved lähevad vahel ka täide. Või noh, enamvähem. Igatahes mitu tuhat inimest, seehulgas ka meie, laulsime ja palusime, et taevaväravad võiks avaneda ning Los Angelese nimelise linna ühest riigist minema pühkida (erinevatel põhjustel, vt. laulu „Aenima“). Ja vihma hakkaski sadama! Kui mitte soovitud Los Angelesis, siis Manchesteris kindlasti. Ja mehiselt.
Kontsertiga oli pidu aga alles algamas – väikestest kommunikatsiooniprobleemidest hoolimata kohtusime Liisi ning Morkaga, kes oli kohale kimanud Newcastle-nimelisest kolkast. Ta teeb seal laboris kohalike inimeste peal katseid, et inglise naisi natukenegi ilusamaks muuta (eestlannasid ehk iludusi on seal paraku nii vähe, et tänavapilti nähes mitte oksendama hakkamiseks on paratamatult vaja abimaterjale). Ilmnes, et seekord oli Morka koos Liisiga kohaliku prevalveeriva loomaliigi ilustamiseks proovinud uudset vedelikku, mida tuntakse ka kui „viin“. Tundub, et sellest oli abi, sest klubis, kuhu läksime - 5th Avenue – olime me, eestlased, päris heas tujus ning teatud osa meist nautis tähelepanu, mis tulenes Tooli nänni ostmisest. I LIKE! But no sexytime.
Õhtu, kuhu mahtus nii Jumaluse ilmutus kui mitu tundi indie-muusikat, avaldas miskipärast mõju ka Dünaamilise Duo ja ülejäänud eestlaste seltskonna organismile. Ehk siis väsisime ära kella poole kolmeks! Ja läksime koju...kes otse, kes väikse ringiga.
Varsti juba järgmised osad. Stay tuned!
pühapäev, november 26, 2006
I have a secret to tell you... Tool is great!
Suvel ytles nii RHCP frontman. Ning eile sai see fakt j2rjekordselt kinnitust. Kylmajudinaid tekitavalt hea. Ning meie oleme elus ja tuju on hea!
Pealkirjadele vajutades saate ka videokinnituse. Cya.
Pealkirjadele vajutades saate ka videokinnituse. Cya.
neljapäev, november 23, 2006
La-la-land
Grüzil!
Siin ma nüüd olen... selle asemel, et pakkimisega tegeleda või iseendale soovituskirja koostada, kirjutan hoopis blogi.
Milleks endale soovituskiri? Mõned teist juba teavad... et keerukate arvutuste tulemusena on mul valminud plaan Konstanzi ka kevadsemestriks jääda. Bürokraatlik masinavärk on nüüd käima lükatud ning loodetavasti on selle tulemus kevadel-suvel Konstanzis õppiv Uku. Seetõttu otsustasin ma ka ühele saksa stipile kandideerida. "Õppejõu" soovituskiri võib õnneks inglise keeles olla, kuid varsti tuleb mul saksakeelne CV ja eluplaanide kokuvõte teha. Kuid raskused ongi ületamiseks!
Keda see kurvastab, siis jõuludeks tulen ma kolmeks nädalaks koju Eestisse. See juhibki mind mõndade oluliste kuupäevadeni:
23.11 - 30.11 – Vainikute reunion tuur
20.12 - 08.01 – Uku Eesti tuur
24.02 - 03.03 – Canazei, Dolomiti Superski, Itaalia
13.03 - 23.03. – ;)
16.04 - 20.07. – Suvesemester
Canazei kohta niipalju, et see on Mainor Meelise suusareis Canazei suusakülasse, kus ma grupijuht olen. Kui kellelgi veel suusa-/lauaplaanid tegemata, siis tasub selle reisiga ühineda. Kui seal vabu kohti on :). Reisi märksõna on Laudurite Eri. See tähendab võimalust lisaks tavarajale ka kohaliku lauahundi juhendamisel offpiste'i võimalusi nautida.
www.meelis.ee
Vainikute reunion tour algab homme varahommikul. Selle raames tuuritavad vennad Vainikud kõigepealt Suurbritannias Londonis ja Manchesteris ning seejärel ka Saksamaal Konstanzis ning hetkeks ka Stuttgartis. Pärast nädalast möllu jätkab noorem neist tuuri üksi, külastades veel Šveitsis Baseli linna, Prantsusmaal Baseli lennujaama ning samuti ka põgusalt Berliini lennujaama. Külalisesinejatena astuvad üles Tool, Muse ning Manchesteri baariteleri vahendusel terve Manchester Unitedi võistkond. Rääkimata tee peale jäävatest headest sõpradest.
Neid ridu internetti kopeerides olen ma tõenäoliselt juba välja mõelnud, kuidas ma viieks päevaks vajalikud asjad väikesesse seljakotti ära mahutan. Või siis kergema vastupanu teed läinud ja suurema seljakoti endale kaasa võtnud. Kuna ma endale äraantava pagasi piletit ei ostnud (9 € tahavad selle eest lisaks, mis on 30€ lennupileti kõrval üsna suur raha), siis näiteks dušigeeli ma kaasa võtta ei saa. Läätsevedelikku ka mitte. Tänu EU uutele reeglitele saan ma kõiki vedelaid asju kaasa võtta vaid 100 ml kotikestes LINK. Huvitav, millal esimene terrorist endale vedelikpommi sisse neelab ja selle kättesaamiseks nööri suust välja rippuma jätab :) Tea, kas see tegelikult ka võimalik on.
Kaasa tuleb võtta tegelt üsna vähe asju: särke, pesu, õppematerjale, natuke külakosti, telefoni ning kaamera laadija. Jah, sa lugesid õigesti. Mul on vaja ka kaamera laadija kaasa võtta. Miks? Sest just täna õhtul koputati mulle uksele ja ulatati naabri poolt üks pakk üle. Üks pakk, mis oli teel 25. septembrist saadik. Üks pakk, kus sees oli minu armas kaamera. Lihtsalt uskumatu. Eriti ajastus :)
Auf Asche!
Siin ma nüüd olen... selle asemel, et pakkimisega tegeleda või iseendale soovituskirja koostada, kirjutan hoopis blogi.
Milleks endale soovituskiri? Mõned teist juba teavad... et keerukate arvutuste tulemusena on mul valminud plaan Konstanzi ka kevadsemestriks jääda. Bürokraatlik masinavärk on nüüd käima lükatud ning loodetavasti on selle tulemus kevadel-suvel Konstanzis õppiv Uku. Seetõttu otsustasin ma ka ühele saksa stipile kandideerida. "Õppejõu" soovituskiri võib õnneks inglise keeles olla, kuid varsti tuleb mul saksakeelne CV ja eluplaanide kokuvõte teha. Kuid raskused ongi ületamiseks!
Keda see kurvastab, siis jõuludeks tulen ma kolmeks nädalaks koju Eestisse. See juhibki mind mõndade oluliste kuupäevadeni:
23.11 - 30.11 – Vainikute reunion tuur
20.12 - 08.01 – Uku Eesti tuur
24.02 - 03.03 – Canazei, Dolomiti Superski, Itaalia
13.03 - 23.03. – ;)
16.04 - 20.07. – Suvesemester
Canazei kohta niipalju, et see on Mainor Meelise suusareis Canazei suusakülasse, kus ma grupijuht olen. Kui kellelgi veel suusa-/lauaplaanid tegemata, siis tasub selle reisiga ühineda. Kui seal vabu kohti on :). Reisi märksõna on Laudurite Eri. See tähendab võimalust lisaks tavarajale ka kohaliku lauahundi juhendamisel offpiste'i võimalusi nautida.
www.meelis.ee
Vainikute reunion tour algab homme varahommikul. Selle raames tuuritavad vennad Vainikud kõigepealt Suurbritannias Londonis ja Manchesteris ning seejärel ka Saksamaal Konstanzis ning hetkeks ka Stuttgartis. Pärast nädalast möllu jätkab noorem neist tuuri üksi, külastades veel Šveitsis Baseli linna, Prantsusmaal Baseli lennujaama ning samuti ka põgusalt Berliini lennujaama. Külalisesinejatena astuvad üles Tool, Muse ning Manchesteri baariteleri vahendusel terve Manchester Unitedi võistkond. Rääkimata tee peale jäävatest headest sõpradest.
Neid ridu internetti kopeerides olen ma tõenäoliselt juba välja mõelnud, kuidas ma viieks päevaks vajalikud asjad väikesesse seljakotti ära mahutan. Või siis kergema vastupanu teed läinud ja suurema seljakoti endale kaasa võtnud. Kuna ma endale äraantava pagasi piletit ei ostnud (9 € tahavad selle eest lisaks, mis on 30€ lennupileti kõrval üsna suur raha), siis näiteks dušigeeli ma kaasa võtta ei saa. Läätsevedelikku ka mitte. Tänu EU uutele reeglitele saan ma kõiki vedelaid asju kaasa võtta vaid 100 ml kotikestes LINK. Huvitav, millal esimene terrorist endale vedelikpommi sisse neelab ja selle kättesaamiseks nööri suust välja rippuma jätab :) Tea, kas see tegelikult ka võimalik on.
Kaasa tuleb võtta tegelt üsna vähe asju: särke, pesu, õppematerjale, natuke külakosti, telefoni ning kaamera laadija. Jah, sa lugesid õigesti. Mul on vaja ka kaamera laadija kaasa võtta. Miks? Sest just täna õhtul koputati mulle uksele ja ulatati naabri poolt üks pakk üle. Üks pakk, mis oli teel 25. septembrist saadik. Üks pakk, kus sees oli minu armas kaamera. Lihtsalt uskumatu. Eriti ajastus :)
Auf Asche!
pühapäev, november 12, 2006
Olen õnnelik et inimesed on nii ilusad ja head
Mardipäev. Kiire. Vaja paar kilomeetrit kaugemal õhtusöögile minna ja poolele maale viiv buss läheb kohe-kohe. Kuna hiljem on veel teatrisse minek, siis ei saa kuidagi ajakava edasilükkamist lubada. Tuiskan uksest välja ja teen paar kiiremat sammu allapoole-bussipeatuse poole. Bussi nagu ei paista ja võtan rahulikumalt. Ei saa jalga ju ära lõhkuda. Kuid mujale vaatamine maksab kätte. Üks hetk on buss juba peatuses ja vilgutab suunatulesid. Kiiresti silkan bussi poole. Üle tee minnes annab auto ilusasti ülekäiguraja juures teed, noogutan talle tänuks kergelt pead. Kuid juba buss lähebki ja mul ei jää üle muud, kui käsi laiutada. Kuid järsku viipab autojuht mulle, näidates käega kõrvalistuja kohta. Ning tõepoolest. Autos istus üks naine, kes otsustas mind välja aidata. Alguses mainisin talle bussi lõppsihtpunkti ja talle jäi ka see tee peale. Kui ma aga mokaotsast poetasin, kuhu mul tegelikult vaja minna on, lubas ta mind ka sinna ära visata. Uskumatu. Ning mul jäi kohalejõudes niipalju aega üle, et jõudsin veel türgi poes käia ning õhtusöögile veidrat, ingverijuurt meenutavat maguskartulit kaasa viia.
Ahjaa, teater jäi siiski ära. Ei jätkunud meile pileteid.
Ahjaa, teater jäi siiski ära. Ei jätkunud meile pileteid.
teisipäev, november 07, 2006
Arzt ja värki
Mõni aeg tagasi kirjtasin ma, kuidas ma hoolega mitut spordiala testisin ja erinevatel viisidel end 5-6x nädalas sportlikult rakendasin. Tulemusena lõid mul paar nädalat tagasi vanad, kevade lõpust lumelauatamisel saadud vigastused välja ja viimasel ajal pole ma sportlikkus mõttes põmst mittemidagi teinud...peale taastusharjutuste. Kuna see on üsna nüri tegevus ja jalg/õlg on mul ikka edasi valutanud, siis otsustasin ma arsti juurde minna. Ning ma pean ütlema, et meditsiin on Saksamaal ikka väga tasemel. Kliinik oli ilus ja puhas ning samuti sain ma väga hea teeninduse tasemel personali poolt. Minu jalahäda diagnoositi kiiresti ning aidati seejärel õige side välja valida. Kui Eestis taheti mulle õla puhul vaevalt pilti teha, siis siin suunati katsumise mittetulemislikkuse peale kohe röntgeni juurde...ning selle mittemidaginäitamise peale veel mingile magnetuuringutele. Viimase jaoks peab küll natuke ootama, end igaltpoolt kumas läbi hoolivus ja tõesti tahe mind igatpidi aidata. Lisaks tuleb mainida, et jala raviks saadud rohud ja side läksid maksma 12 euri, mis on üldist taset arvestades ülimalt odav. Tõenäoliselt tänu haigekassale, aga positiivne siiski. Seega soovitan välislähetuses olles oma hädasid mitte endale hoida vaid lasta end nagu Saksa pensionäri poputada. Üks pensionär kusjuures minestas minu kõrval toolil sellepeale ära, kui arst end tema verist näppu uuris. Millise hoolega ta sealt ära kanti...
Nüüd olen ma antibiootikumikuuril ja järgmised 19 päeva on mul alkoholivabad. Tõenäoliselt.
Nüüd olen ma antibiootikumikuuril ja järgmised 19 päeva on mul alkoholivabad. Tõenäoliselt.
neljapäev, oktoober 26, 2006
Pildiraport
Lõpuks jõudis kätte hetk, kus ma jälle paremad pildid välja valida ning allkirjastada suutsin. Klikkige pealkirjal ja head vaatamist!
South of Heaven
Mõnda aega tagasi mainisin ma võimalikest tulevastest ägedatest kontsertitest, kuhu minna. Esmaspäeval jõudis siis esimene neist ka pärale. Ürituse nimi oli The Unholy Alliance Tour II ning toimus tunniajase rongisõidu kaugusel Winterthuris Šveitsis. Esinejateks viis bändi nimedega: Thine Eyes Bleed, Lamb of God, Children of Bodom, In Flames ja..... SLAYER. Kaaslaseks tuli mul tšiilist pärit hevifänn Chris.
Pärast väikesi viperusi jõudsime kohale, kuid TEB oli juba läbi. Muret ei ollõ -- minu jaoks täiesti tundmatu bänd ka. Järgmisena hakkas LoG. Eel-eel-soendaja saatusena keerati talle kehv heli. Tundus, et bänd üritas seda korvata lavale toodud lisavõimenditega. Tulemu oli jube karvane bassimüdin ja ma olin sunnitud kõrvakuulmise säilitamise huvides kõrvatropid välja otsima. Kokkuvõttes ei avaldanud kahjuks muljet.
Bodomi ajaks viidi ekstra võimendid minema ning sound oli sellevõrra vaiksem, ent puhtam. Samas, nagu CoB-i fännist Chris ütles, koosnes setlist vaid uuesti, (ehk sellout) kraamist. Tema jaoks on CoB oma esimese kolme albumiga maailma parim bänd, kes hiljem kommertsiradadele sattus. Mind jättis see etteaste samuti üsna külmaks. Õnneks oli mul näpus õlu ning vaikselt valmistasin end järgmiseks bändiks nimega...
In Flames! Sellel bändil on minu isiklikus muusikaajaloos väga oluline roll -- varasemaid albumeid olen ma läbi ja lõhki kuulanud. Kahjuks on nad paari uue albumiga samuti väga igavaks läinud. Salamahti lootsin, et ei läheks nii nagu CoB-ga -- et suur enamik lugusid tuleb kolmelt viimaselt plaadilt. Kuid õnneks ei tulnud mul pettuda -- tehti kõvasti vanemaid lugusid ning ka uuematelt albumitelt valiti just need paremad lood. Setlist oli umbkaudu järgmine:
Pinball Map
Leeches
Cloud Connected (see lugu võinuks küll olemata olla)
Coerced Coexistence
Behind Space
Only for the Weak!!!
Take This Life
Trigger
Come Clarity
Ka rahvas läks väga mõnusalt kaasa ja lava ette tekkis täitsa korralik moshpit. Nii sain ma IF-lt juba täiesti korraliku elamuse kätte.
Kuid tulemas oli midagi... SUURT. Omajagu võimas tunne oli karjuda: "Slayer! Slayer!", teades et varsti tulevad tharsh-metali legendid ka tegelikult lavale. Rahvas huilgas ja trügis lavale aina lähemale... Viimaks kustusid tuled ja mängima hakkas intro... Prožektorite sähvides asutusid lavale auväärses eas metali-kuningad. Slayer oli siin!
"Disciple" esimeste riffidega hakkas koitma tegelik jõudude tasakaal. Solisti häältepaete vallandudes kinnitus see veelgi. Kui aga jõudis kätte üliterav ja intensiivne soolo, siis oli kõik selge -- üksi soendaja ei küündinud metali valitsejatele ligilähedalegi. Heli oli valju, ent väga selge; mehed olid vanad, ent vihased; muusika juba aastaid tagasi loodud, ent aegumatu. Ära tehti pea kõik olulised lood, mida ma tean, pluss natuke veelgi. Mälu järgi suutsime pärast taastada sellise setlisti:
Darkness of Christ (intro)
Disciple
War Assemble
...
Chemical Warfare
Mandatory Suicide
Hell Awaits
Die by Sword
Cult
Seasons in the Abyss
Raining Blood
South of Heaven
Angel of Death
Viimase loo lõpuminutite ajal jooksime me juba rongi peale, et mitte Winterthuri ööbima jääda. Läbimärjalt, kurnatult, ent õnnelikult jõudsime ööseks tagasi Konstanzi, et järgmine päev Slayeriuimas kooli minna.
Pärast väikesi viperusi jõudsime kohale, kuid TEB oli juba läbi. Muret ei ollõ -- minu jaoks täiesti tundmatu bänd ka. Järgmisena hakkas LoG. Eel-eel-soendaja saatusena keerati talle kehv heli. Tundus, et bänd üritas seda korvata lavale toodud lisavõimenditega. Tulemu oli jube karvane bassimüdin ja ma olin sunnitud kõrvakuulmise säilitamise huvides kõrvatropid välja otsima. Kokkuvõttes ei avaldanud kahjuks muljet.
Bodomi ajaks viidi ekstra võimendid minema ning sound oli sellevõrra vaiksem, ent puhtam. Samas, nagu CoB-i fännist Chris ütles, koosnes setlist vaid uuesti, (ehk sellout) kraamist. Tema jaoks on CoB oma esimese kolme albumiga maailma parim bänd, kes hiljem kommertsiradadele sattus. Mind jättis see etteaste samuti üsna külmaks. Õnneks oli mul näpus õlu ning vaikselt valmistasin end järgmiseks bändiks nimega...
In Flames! Sellel bändil on minu isiklikus muusikaajaloos väga oluline roll -- varasemaid albumeid olen ma läbi ja lõhki kuulanud. Kahjuks on nad paari uue albumiga samuti väga igavaks läinud. Salamahti lootsin, et ei läheks nii nagu CoB-ga -- et suur enamik lugusid tuleb kolmelt viimaselt plaadilt. Kuid õnneks ei tulnud mul pettuda -- tehti kõvasti vanemaid lugusid ning ka uuematelt albumitelt valiti just need paremad lood. Setlist oli umbkaudu järgmine:
Pinball Map
Leeches
Cloud Connected (see lugu võinuks küll olemata olla)
Coerced Coexistence
Behind Space
Only for the Weak!!!
Take This Life
Trigger
Come Clarity
Ka rahvas läks väga mõnusalt kaasa ja lava ette tekkis täitsa korralik moshpit. Nii sain ma IF-lt juba täiesti korraliku elamuse kätte.
Kuid tulemas oli midagi... SUURT. Omajagu võimas tunne oli karjuda: "Slayer! Slayer!", teades et varsti tulevad tharsh-metali legendid ka tegelikult lavale. Rahvas huilgas ja trügis lavale aina lähemale... Viimaks kustusid tuled ja mängima hakkas intro... Prožektorite sähvides asutusid lavale auväärses eas metali-kuningad. Slayer oli siin!
"Disciple" esimeste riffidega hakkas koitma tegelik jõudude tasakaal. Solisti häältepaete vallandudes kinnitus see veelgi. Kui aga jõudis kätte üliterav ja intensiivne soolo, siis oli kõik selge -- üksi soendaja ei küündinud metali valitsejatele ligilähedalegi. Heli oli valju, ent väga selge; mehed olid vanad, ent vihased; muusika juba aastaid tagasi loodud, ent aegumatu. Ära tehti pea kõik olulised lood, mida ma tean, pluss natuke veelgi. Mälu järgi suutsime pärast taastada sellise setlisti:
Darkness of Christ (intro)
Disciple
War Assemble
...
Chemical Warfare
Mandatory Suicide
Hell Awaits
Die by Sword
Cult
Seasons in the Abyss
Raining Blood
South of Heaven
Angel of Death
Viimase loo lõpuminutite ajal jooksime me juba rongi peale, et mitte Winterthuri ööbima jääda. Läbimärjalt, kurnatult, ent õnnelikult jõudsime ööseks tagasi Konstanzi, et järgmine päev Slayeriuimas kooli minna.
kolmapäev, oktoober 25, 2006
Vahepala
Mul on nüüd uus telefoninumber. Kirjutage kuskile üles või käige siit vaatamas.
+4915773836963
Nii minu vana number kui ka Eesti number on praegu kinni. Vanal Saksa numbril on vist mingi postkast, kuid tegelikult ei saa ma neid sõnumeid enam ammu kätte.
täiendus:
Lisaks tuleb ära mainida, et ülikoolis mul enamasti levi pole. Eriti minu netisistumise kohas ja raamatukogus. Mõnes loengus-seminaris on. Seega kasutage teatejätmis võimalust, kui ma väljas olen.
+4915773836963
Nii minu vana number kui ka Eesti number on praegu kinni. Vanal Saksa numbril on vist mingi postkast, kuid tegelikult ei saa ma neid sõnumeid enam ammu kätte.
täiendus:
Lisaks tuleb ära mainida, et ülikoolis mul enamasti levi pole. Eriti minu netisistumise kohas ja raamatukogus. Mõnes loengus-seminaris on. Seega kasutage teatejätmis võimalust, kui ma väljas olen.
Kissing the Sun ehk jälle Alpides
Roadtrippidel juba iseenesest omaette võlu. Eriti näiteks siis, kui need sünnivad spontaanselt eelmisel õhtul. Kiiresti mõeldakse välja sihtkoht, kellaaeg ning saadetakse palveid ilmajumala poole, et ta meid ikka päikeselise päevaga õnnistaks. Järgmise päeva hommikul kogunemine... järjest inimeste peale korjamine... mahaunustatud passidele järele minemine – need asjad tekitavad sellise mõnusa erutuse kehasse. Väljendub see raadost tulevate veidrate laulukeste hoogsalt kaasalaulmises või siis värvikalt Šveitsis levinud saksa dialekti üle irvitamises. Tegelikult seda kõike me kogesime juba juba eelmine kord. Kuid see pühapäev saime kaasa ilmajumala täieliku õnnistuse.
Sihtmärgiks sai kohaliku piirkonna kõrgeim tipp Säntis. 2505 m üle merepinna. Kuid seekord ei plaaninud me niipalju matkata ja lasime end liftiga üles viia. Ning sealt...sealt ikka nägi. Kohe kui ma oma albumiga ühele poole saan, näete teie ka, mida sealt nägi. Sealt sai üsna hea vaate kõigele, mis 50-60 km raadiuses paistis. Konstanz, Bodensee kogu oma uhkuses, Zürichsee (Zürich jäi kahjuks mäenuki varju), Lichtenstein, Austria mäed ja muidugi Šveitsi alpid oma täies hiilguses. Kui natuke mäetippude kaarti uurida, siis nägi ära ka üle Šveitsi Prantsusmaalt ja Itaaliast paistvad mäetipud. Küll on hea, et ma läätsed silma panin :). Peale ringivaatamise tegime me muidugi ka kohustusliku pikniku ning matkasime ringi. Tipu ümber märgitud rajad olid ka hoopis teist masti, kui eelmine nädal kogetud. Nii kõrguse kui ka Kogemust ja korralike jalanõusid nõudvate siltide poolt kohutatuna proovisime meie rahulikult võtta ja turvanõudeid siiski jälgida. Samas tuli nii mõnigi kord imetelda, kuidas nii nooremad kui vanemad fritzud mööda mägesid nagu mägikitsed end koduselt tundsid. Lõpuks alla tulles avastasime, et suutsime seal tipus veeta üle viie tunni. Ning ma kinnitan teile: iga veedetud minut oli kohalolekut väärt. Mari-Liis ümises terve päev viisi “It's such a perfect day...” ja ma ei saanud muidu, kui pidin kaasa ümisema.
Varsti saab ka pilte. Üsna varsti :)
Sihtmärgiks sai kohaliku piirkonna kõrgeim tipp Säntis. 2505 m üle merepinna. Kuid seekord ei plaaninud me niipalju matkata ja lasime end liftiga üles viia. Ning sealt...sealt ikka nägi. Kohe kui ma oma albumiga ühele poole saan, näete teie ka, mida sealt nägi. Sealt sai üsna hea vaate kõigele, mis 50-60 km raadiuses paistis. Konstanz, Bodensee kogu oma uhkuses, Zürichsee (Zürich jäi kahjuks mäenuki varju), Lichtenstein, Austria mäed ja muidugi Šveitsi alpid oma täies hiilguses. Kui natuke mäetippude kaarti uurida, siis nägi ära ka üle Šveitsi Prantsusmaalt ja Itaaliast paistvad mäetipud. Küll on hea, et ma läätsed silma panin :). Peale ringivaatamise tegime me muidugi ka kohustusliku pikniku ning matkasime ringi. Tipu ümber märgitud rajad olid ka hoopis teist masti, kui eelmine nädal kogetud. Nii kõrguse kui ka Kogemust ja korralike jalanõusid nõudvate siltide poolt kohutatuna proovisime meie rahulikult võtta ja turvanõudeid siiski jälgida. Samas tuli nii mõnigi kord imetelda, kuidas nii nooremad kui vanemad fritzud mööda mägesid nagu mägikitsed end koduselt tundsid. Lõpuks alla tulles avastasime, et suutsime seal tipus veeta üle viie tunni. Ning ma kinnitan teile: iga veedetud minut oli kohalolekut väärt. Mari-Liis ümises terve päev viisi “It's such a perfect day...” ja ma ei saanud muidu, kui pidin kaasa ümisema.
Varsti saab ka pilte. Üsna varsti :)
reede, oktoober 20, 2006
Uniparty
Kolmapäev oli huvitav päev. Esiteks oli ta väga oluline sellepärast, et nüüd ma nägin lõpuks ära oma Erasmuse koordinaatori. Enne tänast olin ma tema ukse taga kolm korda käinud (ametlike vestlustundide ajal) ning iga kord oli kas ukse silt, et täna midagi ei toimu või valitses kabinetis lihtsalt vaikus. Kuid selleks kolmapäevaks oli midagi ametlikumat planeeritud (ehkki ma kuulsin sellest üsna juhuslikult) ja nii ma leidsin end lõpuks kinnisest uksest sisse astumas. Ma olin koos kolme teise välismaalasega (3 neiut Ungarist ja Rumeeniast) ja meid võttis vastu üsna karmi hoiakuga Frau Ziffrus. Kabinetti lähemalt uurides avastasin, et seinu kaunistavad laste joonistused... kerge deja vu :). Veelgi rohkem üllatas mind aga Riia palsami pudel kapinurgal. Uskumatu, kuhu see kraam ka tee leiab. Jutu veeredes selgus aga, et välise ranguse taga peitub vägagi tore ja abivalmis koordinaator. Meile pakuti leiget teed ja uuriti mitu korda, kas me suhkrut ja piima tahame või mitte. Samuti sain ma teada, et ainete saksakeelsusele vaatamata on mul usutavasti võimalik lõputööd inglise keeles esitada ning eksameid mul iga aine kohta eraldi teha ei tule. Sakslased teevad eksamid alles ühe bloki (nt sotsiaalpsühholoogia) kõikide ainete läbimisel. Üksikute loenguseeriate jaoks tuleb tavaliselt (vaid?) kokkuvõtlik kirjatükk teha. Kuid ma kardan, et need on natuke raskemad kui meie koduülikoolis nõutavad referaadid.
Teine tipphetk oli ülikoolis toimuvnud lumelauahooajaavamispidu. See kujutas endast suuuuuuuuurt tramburaid ülikoolihoone koridorides. Kuuldavasti olevat sinna kella kümne paiku 45 minutiline saba olnud. Mina jõudsin kohale natuke pärast südaööd ja sain sisse päris vabalt. Rahvast oli ikkagi meeletult. Sealt võis vabalt õhtu jooksul üle tuhande inimese läbi käia. Muusika jaoks oli kolm eraldi saali vastavalt räpi, metali ja peomuusikaga. Muidu niivõrd ametlikus kohas tantsu lüüa ja sadade teiste tudengitega ringi jaurata oli minu jaoks täiesti uus kogemus. Ning sealsamas kõrval raamatukogus võtsid mõned (kõrvatroppidega muidugi) 24/7 lahti olevast raamatukogust viimast...
Teine tipphetk oli ülikoolis toimuvnud lumelauahooajaavamispidu. See kujutas endast suuuuuuuuurt tramburaid ülikoolihoone koridorides. Kuuldavasti olevat sinna kella kümne paiku 45 minutiline saba olnud. Mina jõudsin kohale natuke pärast südaööd ja sain sisse päris vabalt. Rahvast oli ikkagi meeletult. Sealt võis vabalt õhtu jooksul üle tuhande inimese läbi käia. Muusika jaoks oli kolm eraldi saali vastavalt räpi, metali ja peomuusikaga. Muidu niivõrd ametlikus kohas tantsu lüüa ja sadade teiste tudengitega ringi jaurata oli minu jaoks täiesti uus kogemus. Ning sealsamas kõrval raamatukogus võtsid mõned (kõrvatroppidega muidugi) 24/7 lahti olevast raamatukogust viimast...
kolmapäev, oktoober 18, 2006
Raamatukogu
täna leidis kahe raamatukogus studeeriva tudengi vahel aset järgmine vestlus:
[18:12:15] ukù.de \ vainikud.blogspot.com says:
wow
[18:12:26] ukù.de \ vainikud.blogspot.com says:
keegi kuulab kolmandal korrusel arvutist vene tümmi
[18:12:37] ukù.de \ vainikud.blogspot.com says:
poleks uskunudki, et siin midagi sellist toimub
[18:13:06] Külli says:
kaeba valvurile
[18:13:18] ukù.de \ vainikud.blogspot.com says:
ta vist õnneks pandi paika nüüd
Raamatukogu on suur ja lai ning nagu näha, mahub sinna kahe miljoni raamatu kõrvale ka igasugu rahvast. Üldiselt on siin ikkagi väga head töötingimused. Peale tõlketöö olen ma juba ka teenuseid kasutanud. Esimene laenatud objekt on saksakeelne Cialdini mõjutamisoskuste raamat. Eesmärgiga erialast sõnavara täiendada. Samuti olen jõudud ka ühe filmi laenata -- Kubricku “Full Metal Jacketi”. Valik on täitsa lai. Soovi korral võiks ma sealt ka näiteks “Sõprade” episoode või James Bonde rentida. “Family Guyd” neil kahjuks pole :(.
Raamat edeneb aeglaselt, kuid kindlalt. Varsti peaks sissejuhatusest-eessõnast mööda saama. Esimest korda käisin seda lugemas ühel ilusamal päeval lähedalasuva Bismarcki mäe otsas (sealsamas, kus me viinamarjaraksus käisime). Nüüd paistis paitav õhtupäike ning lugemise vahepeal sai linnavaadet ning taustal kümnete kilomeetrite kaugusel asuvaid Šveitsi mäetippe imetleda ja taevas rippuvaid õhupalle kokku arvata. Isegi üks zeppelin oli nende seas. Preemiaks esimese lehekülje lõpetamise eest sain imeilusa päikeseloojangu :).
[18:12:15] ukù.de \ vainikud.blogspot.com says:
wow
[18:12:26] ukù.de \ vainikud.blogspot.com says:
keegi kuulab kolmandal korrusel arvutist vene tümmi
[18:12:37] ukù.de \ vainikud.blogspot.com says:
poleks uskunudki, et siin midagi sellist toimub
[18:13:06] Külli says:
kaeba valvurile
[18:13:18] ukù.de \ vainikud.blogspot.com says:
ta vist õnneks pandi paika nüüd
Raamatukogu on suur ja lai ning nagu näha, mahub sinna kahe miljoni raamatu kõrvale ka igasugu rahvast. Üldiselt on siin ikkagi väga head töötingimused. Peale tõlketöö olen ma juba ka teenuseid kasutanud. Esimene laenatud objekt on saksakeelne Cialdini mõjutamisoskuste raamat. Eesmärgiga erialast sõnavara täiendada. Samuti olen jõudud ka ühe filmi laenata -- Kubricku “Full Metal Jacketi”. Valik on täitsa lai. Soovi korral võiks ma sealt ka näiteks “Sõprade” episoode või James Bonde rentida. “Family Guyd” neil kahjuks pole :(.
Raamat edeneb aeglaselt, kuid kindlalt. Varsti peaks sissejuhatusest-eessõnast mööda saama. Esimest korda käisin seda lugemas ühel ilusamal päeval lähedalasuva Bismarcki mäe otsas (sealsamas, kus me viinamarjaraksus käisime). Nüüd paistis paitav õhtupäike ning lugemise vahepeal sai linnavaadet ning taustal kümnete kilomeetrite kaugusel asuvaid Šveitsi mäetippe imetleda ja taevas rippuvaid õhupalle kokku arvata. Isegi üks zeppelin oli nende seas. Preemiaks esimese lehekülje lõpetamise eest sain imeilusa päikeseloojangu :).
esmaspäev, oktoober 16, 2006
Oh kooliaeg, oh kooliaeg...
Täna oli mul esimene koolipäev. Seetõttu tuli ka vara ärgata. Ajasin end üles enne seitset, et poole kaheksaks asjadekapi järjekorda jõuda. Kohale jõudes oli järjekord ikkagi megapikk ja minu silmad otsisid paaniliselt Radimi, kellega ma pidin seal kohtuma. Õnneks leidsin ma ta kähku ja Suur Ootamine võis alata. Kokku veetsin ma seal kolm-pool tundi ja kõikse parematest kappidest jäime napilt ilma. Vähemalt sain ma need silmadekõrgusel, mitte kuskil maapinna lähedal.
Üldiselt aga hakkavad loengud veel alles JÄRGMISEL nädalal, praegune on selline sissejuhatav periood :). Samas õpilaspileti ja muu värgiga on siin niipalju bürokraatiat, et ma eriti ei imesta.
Bürokraadid räägivad siin kõik enamasti ainult saksa keelt. Kuid õnneks tundub mulle, et see polegi enam väga suureks probleemiks. Nimelt olen viimased asjaajamised juba täitsa saksa keeles läbi viinud. Sellega kaasneb küll ohtralt mõttepause ja vahel kätega vehkimist, kuid siiski... auf Deutsch. Sõpradega suudan ma ka saksa keeles mõtteid vahetada. Või siis suvaliste inimestega smalltalki.
Paistab, et minu kirjutamisoskus on mulle ainult plussiks. Meenub olukord, kui ma keelekursuse lõpus siia saabuvale Mariliisile toavõtit ära võtsin. Tegin seda hommikul enne viimast suurt kontrolltööd ja nii oli mul päris kiire. Võtme väljajagajaga tuli aga kõigepealt natuke vaielda, kuiväga mul seda võtit vaja on ja seejärel pidin ma nimekirja järgi kontrollima, kas toas on kõik esemed olenas, mis üürnikule ette nähtud. Nii olu mul jube kiire ja 20-30 asjast koosnev list. Palusin siis toast mööduvat tehnikut, et äkki ta aitab mul seda nimekirja kontrollida, sest seal oli omajagu sõnu, mida ma ei tundnud... ning mul oli kiire. “Ich kann nicht lesen, entschüldigung”. Tehniku kirjaoskamatus võttis korraks tummaks küll. Õnneks leidsin ühe tudengi, kes mind ajahädast välja aitas.
Vahepeal on ka üht-teist toredat toimunud. Näiteks reedel, kui ma kickboxi trennist tagasi tulin, sõitsin ma ühest kultuurikeskusest mööda. Tundus, et seal on kontsert toimumas. Kiikasin sisse ja... oligi kontsert. Uurisin natuke ja sain teada, et tulemas on USA indie-rokibänd Portugal. The Man. Ma polnud sellest kahjuks midagi kuulnud, ent viimasest konsakogemusest oli juba liigagi kaua möödas. Samuti on ju raske bändimehele näkku ütelda, et ma ei viitsi tulla. Kärutasin kiiresti koju sööma-riideid vahetama ja tagasi. Natuke jäin hiljaks, kuid sellegipoolest sain väga vinge konsa osaliseks. Muusika meeldis ja saundki polnud väga halb. Ei olnud üldse halb. Ainuke asi oli see, et bändil said lood otsa. Rahva tungival nõudmisel tegid nad lisalugudena esimesena mängitud palasid. Mulle sobis see ideaalselt :). Pärast sai veel bändimeestega juttu ajada ja tuuriplakatile autogramme lunida. I LIKE!
Aimu saab bändist siit:
http://www.myspace.com/portugaltheman
Laupäeval tegime kiire väljasõidu Šveitsi mägedesse. Plaan oli üsna napp: veel reedel otsisin ma myswitzerland.com-ist meie lähedal olevaid kohti ja proovisin iga hinna eest enne viit marsruudid välja otsida, et need iga hetk kinni minevast printerikeskusest välja printida. Õnneks läks kõik hästi ja laupäeva varahommikul saime minema hakata. Ilm oli vääga pilvine ja udune, kuid me lohutasime end sellega, et päevapeale tuleb päike ju välja. Tavaliselt tuleb. Jõudsime kohale ja ikka polnud päikest. No siis tuleb tee peal. Tegelikult ta muidugi ei tulnudki välja. Kuid sellest polnud midagi. Piknikku sisse arvestades sai viis tundi ringi jalutatud ja vaate asemel metsa salapärasust nauditud. Programmi kuulus ka šveitsi kellukestega lehmade vahel seiklemine, ülitihe udu ning orienteerumine digifotokasse pildistatud kaardi abil. Aku kusjuures sai täpselt pärast reisi lõppu tühjaks.
Samamoodi tõmbas see tühjaks ka minu energiavarud. Kuid sellegipoolest suutsin ma enda lasta ahvatleda Europahausis toimuva tutvumispeo poolt ja magama sain alles kahest-kolmest.
Ärgata tuli muidugi vara, sest Mari-Liisil oli ju sünnipäev. Ning head lapsed ärkavad lauluga ;). Üleüldse oli see üks tore päev. Väikeste pausidega sai pidevalt sünnipäevalapselt süüa ja juua. Nautisime meie ja silmnähtavalt nautis ka peoperenaine. Kes siis ei tahaks tervet päeva sõpradega veeta. Magama saime kella kahest ja miskell ma ärkasin.. sellest ma juba rääkisin.
PS! Praegu ei tööta mul ükski telefoninr. Seega saate mind kätte vaid veebi kaudu.
Päikest teile Eestimaale!
Üldiselt aga hakkavad loengud veel alles JÄRGMISEL nädalal, praegune on selline sissejuhatav periood :). Samas õpilaspileti ja muu värgiga on siin niipalju bürokraatiat, et ma eriti ei imesta.
Bürokraadid räägivad siin kõik enamasti ainult saksa keelt. Kuid õnneks tundub mulle, et see polegi enam väga suureks probleemiks. Nimelt olen viimased asjaajamised juba täitsa saksa keeles läbi viinud. Sellega kaasneb küll ohtralt mõttepause ja vahel kätega vehkimist, kuid siiski... auf Deutsch. Sõpradega suudan ma ka saksa keeles mõtteid vahetada. Või siis suvaliste inimestega smalltalki.
Paistab, et minu kirjutamisoskus on mulle ainult plussiks. Meenub olukord, kui ma keelekursuse lõpus siia saabuvale Mariliisile toavõtit ära võtsin. Tegin seda hommikul enne viimast suurt kontrolltööd ja nii oli mul päris kiire. Võtme väljajagajaga tuli aga kõigepealt natuke vaielda, kuiväga mul seda võtit vaja on ja seejärel pidin ma nimekirja järgi kontrollima, kas toas on kõik esemed olenas, mis üürnikule ette nähtud. Nii olu mul jube kiire ja 20-30 asjast koosnev list. Palusin siis toast mööduvat tehnikut, et äkki ta aitab mul seda nimekirja kontrollida, sest seal oli omajagu sõnu, mida ma ei tundnud... ning mul oli kiire. “Ich kann nicht lesen, entschüldigung”. Tehniku kirjaoskamatus võttis korraks tummaks küll. Õnneks leidsin ühe tudengi, kes mind ajahädast välja aitas.
Vahepeal on ka üht-teist toredat toimunud. Näiteks reedel, kui ma kickboxi trennist tagasi tulin, sõitsin ma ühest kultuurikeskusest mööda. Tundus, et seal on kontsert toimumas. Kiikasin sisse ja... oligi kontsert. Uurisin natuke ja sain teada, et tulemas on USA indie-rokibänd Portugal. The Man. Ma polnud sellest kahjuks midagi kuulnud, ent viimasest konsakogemusest oli juba liigagi kaua möödas. Samuti on ju raske bändimehele näkku ütelda, et ma ei viitsi tulla. Kärutasin kiiresti koju sööma-riideid vahetama ja tagasi. Natuke jäin hiljaks, kuid sellegipoolest sain väga vinge konsa osaliseks. Muusika meeldis ja saundki polnud väga halb. Ei olnud üldse halb. Ainuke asi oli see, et bändil said lood otsa. Rahva tungival nõudmisel tegid nad lisalugudena esimesena mängitud palasid. Mulle sobis see ideaalselt :). Pärast sai veel bändimeestega juttu ajada ja tuuriplakatile autogramme lunida. I LIKE!
Aimu saab bändist siit:
http://www.myspace.com/portugaltheman
Laupäeval tegime kiire väljasõidu Šveitsi mägedesse. Plaan oli üsna napp: veel reedel otsisin ma myswitzerland.com-ist meie lähedal olevaid kohti ja proovisin iga hinna eest enne viit marsruudid välja otsida, et need iga hetk kinni minevast printerikeskusest välja printida. Õnneks läks kõik hästi ja laupäeva varahommikul saime minema hakata. Ilm oli vääga pilvine ja udune, kuid me lohutasime end sellega, et päevapeale tuleb päike ju välja. Tavaliselt tuleb. Jõudsime kohale ja ikka polnud päikest. No siis tuleb tee peal. Tegelikult ta muidugi ei tulnudki välja. Kuid sellest polnud midagi. Piknikku sisse arvestades sai viis tundi ringi jalutatud ja vaate asemel metsa salapärasust nauditud. Programmi kuulus ka šveitsi kellukestega lehmade vahel seiklemine, ülitihe udu ning orienteerumine digifotokasse pildistatud kaardi abil. Aku kusjuures sai täpselt pärast reisi lõppu tühjaks.
Samamoodi tõmbas see tühjaks ka minu energiavarud. Kuid sellegipoolest suutsin ma enda lasta ahvatleda Europahausis toimuva tutvumispeo poolt ja magama sain alles kahest-kolmest.
Ärgata tuli muidugi vara, sest Mari-Liisil oli ju sünnipäev. Ning head lapsed ärkavad lauluga ;). Üleüldse oli see üks tore päev. Väikeste pausidega sai pidevalt sünnipäevalapselt süüa ja juua. Nautisime meie ja silmnähtavalt nautis ka peoperenaine. Kes siis ei tahaks tervet päeva sõpradega veeta. Magama saime kella kahest ja miskell ma ärkasin.. sellest ma juba rääkisin.
PS! Praegu ei tööta mul ükski telefoninr. Seega saate mind kätte vaid veebi kaudu.
Päikest teile Eestimaale!
neljapäev, oktoober 05, 2006
Der Urlaub
Halo!
Mir geht es sehr gut. Mul on nüüd vaheaeg ja olen ise oma aja peremees. Umbes pooled tuttavatest on Euroopa peale kas koju või külla laiali jooksnud. Enamik neist tuleb tagasi, kuid üks punt vingeid tšehhe, kellega ma enamasti hängisin läks jäädavalt koju :(. Õnneks tuleb aga uusi ja samatoredaid inimesi nii Eestimaalt kui ka mujalt juurde. Tegelikult oli minulgi plaan kaugemale minna, ent liiga vähese etteplaneerimise ning paari asjaolu halva kokkulangemise tõttu jääb praegu minemata. Eks ma jõua seda veel tasa teha.
Minu vaheaja kõige kaugem punkt on siiamaani olnud Viernheim, mis asub Mannheimi lähedal. Sinna minemise põhjus oli... vana hea tuttav murtud hammas. Õieti nüüd siis asendushammas, mis otsustas logisema hakata. Eestisse arstile kirjutades ilmnes, et lähim minu mudeliga kogemusi omav pädev arst asub just maakonna teises otsas. Pärast mitmeid segaseid telefonikõnesid üle ragiseva Skaipi sain ma sinna lõpuks ka teiseks oktoobriks kella 13-ks aja. Kella üheks jõudmiseks jõudmiseks pidin ärkama... kell 6! Kokkuvõttes tähendas see reis kokku kümmet tundi rongis istumist + veel rongijaamades aja parajaks tegemist. Nagu oleks Tallinnast Riias hambaarsti juures käinud. Minu reisi tegid kirkamas Nick Hornby “A Long Way Down” ning Baden-Württembergi grupipiletile kaaslaste leidmisega äri tegemine, kuid 10h on ühe päeva kohta selgelt liiga palju. Samas sõitis üks neiu samal päeval autoga Rostockist Konstanzi. Selle kõrval mul on natuke kohatu nuriseda...
Hambaarsti büroo oli superluks. Seal oli vähemalt kümme tooliga kabinetti, igaüks neist disainiime ning ka fuajee nägi väga hea välja. Ning ma veendusin selles, et nagu on möldrid on kõik ühtemoodi jahused, on ka tipphambaarstid nii Eestis kui Saksamaal ühte nägu ja tegu.
Hamba loksumist ära ei likvideeritud. Üteldi, et sellega võib Eestisse tulekuni oodata. Nii sain ma sealt kaasa vaid ohtralt naeratusi, antibiootikumikuuri ja mõned röntgenülesvõtted.
Üks päev enne Viernheimi käisin minagi paljukiidetud Reichenau saarel. Mis on tõepoolest maapealne paradiis. Kui keegi kavatseb siia järgmisel sügisel sattuda, siis pangu see koht kindlasti oma must-visit nimekirja. Saar on tervenisti UNESCO maailmapärandi nimekirjas ning igal sammul saab kaitstavat ilu imetleda. Lisaboonusena saab kohalike käestt euronormidele mittevastavat, ent siiski väga head ning väga odavat gemüset osta. Lihtsalt astu tänaval mõne maja juures oleva leti juurde, vali endale sobiv kogus tomateid-kabatšokke-pähkleid välja ning jäta vastav rahahulk leti juures olevasse rahakarbikesse. Müüjad on seal täiesti ülearune nähtus. Tolle saare ääres tegin ma ka tõenäoliselt selle suve viimase ujumise. Septembri viimane päev ikkagi :).
Kolmapäeval käisin ma üle nelja kuu jälle juuksuris. Ning sain aru, kui ohtlik on juuksurile vabad käed anda. Tulemus pole küll halb, ent self on mul segaduses. Loodetavasti on mu self piisavalt paindlik... või siis kasvavad mu juuksed kiiresti tagasi :). Samuti sain ma juuksurikäiguga teada, et saksa teismelistele meeldib juuksurite ootetoolidel hängida. Võibolla aetakse nad kaubanduskesuse koridoridest ära ja nad leiavad seal varju. Ei tea.
Õhtupoole läksin trampoliini-nimelist spordikursust uudistama. Too jättis mulle väga hea mulje. Mind juhendas laheda olemisega treener ning kargamise taustaks laskis ta makist meeldivat rütmimuusikat. Uskumatu, kui lihtne on tegelikult end õhus juhtida... kui nippe teada :). Teised viskasid seal saltosid ja muid kaelamurdvaid trikke, eks näis, kuhu ma välja jõuan. Järgmine nädal tahan ma sinna kindlasti tagasi minna.
Samuti käisin ma tol päeval veel judokursust uudistamas, mis jättis ka positiivse mulje. Tea, kuidas ma nad kõik need alad juba võetud võrkpalli kõrvale ära mahutan...
Täna sain ma meili, et mulle on leitud tandemi-partner. Ehk siis sakslane, kes tahab, et ma talle eesti keelt õpetaks ning on nõus mulle vastu saksa keelt õpetama. Regades ei uskunud ma, et selliseid inimesi üldse leidub. Eks näis, kes minuda suhelda tahab. Uut inffi saan ma teisipäeval.
Tschüs!
Mir geht es sehr gut. Mul on nüüd vaheaeg ja olen ise oma aja peremees. Umbes pooled tuttavatest on Euroopa peale kas koju või külla laiali jooksnud. Enamik neist tuleb tagasi, kuid üks punt vingeid tšehhe, kellega ma enamasti hängisin läks jäädavalt koju :(. Õnneks tuleb aga uusi ja samatoredaid inimesi nii Eestimaalt kui ka mujalt juurde. Tegelikult oli minulgi plaan kaugemale minna, ent liiga vähese etteplaneerimise ning paari asjaolu halva kokkulangemise tõttu jääb praegu minemata. Eks ma jõua seda veel tasa teha.
Minu vaheaja kõige kaugem punkt on siiamaani olnud Viernheim, mis asub Mannheimi lähedal. Sinna minemise põhjus oli... vana hea tuttav murtud hammas. Õieti nüüd siis asendushammas, mis otsustas logisema hakata. Eestisse arstile kirjutades ilmnes, et lähim minu mudeliga kogemusi omav pädev arst asub just maakonna teises otsas. Pärast mitmeid segaseid telefonikõnesid üle ragiseva Skaipi sain ma sinna lõpuks ka teiseks oktoobriks kella 13-ks aja. Kella üheks jõudmiseks jõudmiseks pidin ärkama... kell 6! Kokkuvõttes tähendas see reis kokku kümmet tundi rongis istumist + veel rongijaamades aja parajaks tegemist. Nagu oleks Tallinnast Riias hambaarsti juures käinud. Minu reisi tegid kirkamas Nick Hornby “A Long Way Down” ning Baden-Württembergi grupipiletile kaaslaste leidmisega äri tegemine, kuid 10h on ühe päeva kohta selgelt liiga palju. Samas sõitis üks neiu samal päeval autoga Rostockist Konstanzi. Selle kõrval mul on natuke kohatu nuriseda...
Hambaarsti büroo oli superluks. Seal oli vähemalt kümme tooliga kabinetti, igaüks neist disainiime ning ka fuajee nägi väga hea välja. Ning ma veendusin selles, et nagu on möldrid on kõik ühtemoodi jahused, on ka tipphambaarstid nii Eestis kui Saksamaal ühte nägu ja tegu.
Hamba loksumist ära ei likvideeritud. Üteldi, et sellega võib Eestisse tulekuni oodata. Nii sain ma sealt kaasa vaid ohtralt naeratusi, antibiootikumikuuri ja mõned röntgenülesvõtted.
Üks päev enne Viernheimi käisin minagi paljukiidetud Reichenau saarel. Mis on tõepoolest maapealne paradiis. Kui keegi kavatseb siia järgmisel sügisel sattuda, siis pangu see koht kindlasti oma must-visit nimekirja. Saar on tervenisti UNESCO maailmapärandi nimekirjas ning igal sammul saab kaitstavat ilu imetleda. Lisaboonusena saab kohalike käestt euronormidele mittevastavat, ent siiski väga head ning väga odavat gemüset osta. Lihtsalt astu tänaval mõne maja juures oleva leti juurde, vali endale sobiv kogus tomateid-kabatšokke-pähkleid välja ning jäta vastav rahahulk leti juures olevasse rahakarbikesse. Müüjad on seal täiesti ülearune nähtus. Tolle saare ääres tegin ma ka tõenäoliselt selle suve viimase ujumise. Septembri viimane päev ikkagi :).
Kolmapäeval käisin ma üle nelja kuu jälle juuksuris. Ning sain aru, kui ohtlik on juuksurile vabad käed anda. Tulemus pole küll halb, ent self on mul segaduses. Loodetavasti on mu self piisavalt paindlik... või siis kasvavad mu juuksed kiiresti tagasi :). Samuti sain ma juuksurikäiguga teada, et saksa teismelistele meeldib juuksurite ootetoolidel hängida. Võibolla aetakse nad kaubanduskesuse koridoridest ära ja nad leiavad seal varju. Ei tea.
Õhtupoole läksin trampoliini-nimelist spordikursust uudistama. Too jättis mulle väga hea mulje. Mind juhendas laheda olemisega treener ning kargamise taustaks laskis ta makist meeldivat rütmimuusikat. Uskumatu, kui lihtne on tegelikult end õhus juhtida... kui nippe teada :). Teised viskasid seal saltosid ja muid kaelamurdvaid trikke, eks näis, kuhu ma välja jõuan. Järgmine nädal tahan ma sinna kindlasti tagasi minna.
Samuti käisin ma tol päeval veel judokursust uudistamas, mis jättis ka positiivse mulje. Tea, kuidas ma nad kõik need alad juba võetud võrkpalli kõrvale ära mahutan...
Täna sain ma meili, et mulle on leitud tandemi-partner. Ehk siis sakslane, kes tahab, et ma talle eesti keelt õpetaks ning on nõus mulle vastu saksa keelt õpetama. Regades ei uskunud ma, et selliseid inimesi üldse leidub. Eks näis, kes minuda suhelda tahab. Uut inffi saan ma teisipäeval.
Tschüs!
kolmapäev, september 27, 2006
Pildid
Eile õnnestus mul end kokku võtta ja lõpuks parimatest paladest album ära vormistada. Kliki pealkirjal.
PS! Pilte on palju ja esialgu on nad kõik ühel lehel. Varu kannatust.
PS2! Mingil põhjusel on Slide Show Operas natuke kalane. Vähemalt mul. Firefox peaks seda korralikult näitama.
PS! Pilte on palju ja esialgu on nad kõik ühel lehel. Varu kannatust.
PS2! Mingil põhjusel on Slide Show Operas natuke kalane. Vähemalt mul. Firefox peaks seda korralikult näitama.
Pangakaart & telefoninumber
Ma vist pole veel maininud, et mul sai sularaha juba mitu päeva tagasi otsa. Viimased päevad olen kolme nädala jooksul kogunenud sentide või abistavate sõprade najal hakkama saanud. Krediitkaaridist pole kasu eriti olnud – toidupoed aktsepteerivad siin vaid kohalikke kaarte või sularaha. Õnneks hakkab tänasest jälle parem põli – minu hilinenud stipp jõudis eurode kujul lõpuks kohalikule pangaarvele ja ning eile mulle saadeti postiga ka tolle panga deebetkaart.
Samuti sain ma kätte kohaliku telefoninumbri. Eesti number on nüüdsest selle peale ümber suunatud (loe: ära sinna helista). Minu uus number, kui kellelgi peaks vaja minema:
+4915773836963
edit: muutsin vana Saksa numbri praegu kehtivaks.
Kui kellelgi peaks tuju tulema mulle saata postipakikesi tatra, musta leiva või muu hea ja paremaga, siis saab seda teha järgmisel aadressil:
---
edit: otsustasin oma aadressi siin avalikult enam mitte kuulutada. kellel seda on tarvis, palun küsige minu käest.
Loomulikult on mulle lubatud ka külla tulla. Kui tuled üksi, on Sulle garanteeritud välivoodi, padi ja magamiskott. Juba proovitud, töötab :). Kõige odavam on siia tulla Easyjetiga Tallinnast üle Berliini Baselisse. Ühe otsa hind peaks koos rongiga kiirel reageerimisel ~1000 kanti tulema.
Lisamotivatsiooniks mainin, et sügistalvise hooaja jooksul külastavad minu maakonda sellised nimed nagu Slayer, In Flames, Lamb of God, Tool, Muse ja Red Hot Chili Peppers. Viimane on juba välja müüdud...
Bis später!
Samuti sain ma kätte kohaliku telefoninumbri. Eesti number on nüüdsest selle peale ümber suunatud (loe: ära sinna helista). Minu uus number, kui kellelgi peaks vaja minema:
+4915773836963
edit: muutsin vana Saksa numbri praegu kehtivaks.
Kui kellelgi peaks tuju tulema mulle saata postipakikesi tatra, musta leiva või muu hea ja paremaga, siis saab seda teha järgmisel aadressil:
---
edit: otsustasin oma aadressi siin avalikult enam mitte kuulutada. kellel seda on tarvis, palun küsige minu käest.
Loomulikult on mulle lubatud ka külla tulla. Kui tuled üksi, on Sulle garanteeritud välivoodi, padi ja magamiskott. Juba proovitud, töötab :). Kõige odavam on siia tulla Easyjetiga Tallinnast üle Berliini Baselisse. Ühe otsa hind peaks koos rongiga kiirel reageerimisel ~1000 kanti tulema.
Lisamotivatsiooniks mainin, et sügistalvise hooaja jooksul külastavad minu maakonda sellised nimed nagu Slayer, In Flames, Lamb of God, Tool, Muse ja Red Hot Chili Peppers. Viimane on juba välja müüdud...
Bis später!
esmaspäev, september 25, 2006
Sony Camera
Sehr geehrter Herr vainik
Wir haben Ihre Kamera gefunden und senden sie Ihnen per Post zu.
Andrea Rittiner
Betrieb
Bahnof Mörel
JUHHEI! :)
Wir haben Ihre Kamera gefunden und senden sie Ihnen per Post zu.
Andrea Rittiner
Betrieb
Bahnof Mörel
JUHHEI! :)
teisipäev, september 19, 2006
A Delicate Sound of Thunder
11.09, esmaspäev.
On möödunud nädal. Ning oi milline nädal see on olnud. Juhtunud on omajagu. Näiteks avastasin ma äsja, et Šveitsist rongiga tagasi tulles varastati mul kaamera ära. Tõenäoliselt siis, kui ma korraks kempsus käisin. MASENDAV. Pildid jõudsin õnneks isa läpparisse ära bäkappida, kuid fakt iseenesest rikub tuju. Just sai sellele mitte väikese summa eest remont tehtud. Kuid täna on ka toredamat juhtunud. Üle Konstanzi käis juba teine super äikesetorm ning kannust on võimalik rüübata head Holsteni pilsnerit. Homme uurin raudteejaamast kadunud asjade kohta, ent lootused on suht nullilähedased.
Kuid nüüd ma jätkan nädalaülevaatega.
Konstanzi jõudsin pühapäeval kell veerand viis. Mind võttis vastu Krissu poolt orgunnitud tuttav, kes andis mulle ühikavõtmed koos õlle ja kahe võileivaga. See oli nagu taeva kingitus. Seda enam, et hiljem selgus kõikide toidupoodide pühapäevane kinniolek. Nii olid need kaks võileiva + kodust kaasa võetud pähklid ja natuke võilevamaterjali kuni järgmise päeva lõunani minu ainuke söök-
Ühikas on iseenesest täitsa äge. Eneselegi ootamatult sattusin jagatud köögiga toa asemel ühetoalisse appartementi, kus on ka oma köök & WC. Väikesevõitu (vt. kunagi tulevaid pilte), ent privaatne. Samuti ootamatult ilmnes, et söögi- ja elamistarvikud tuleb ise muretseda. Alates pannidest kuni wc-harjani. Lisaks on ettetõmmatav ruloo ehitatud väljaspoole akent. Ehk siis seda tuleb käia õues üles-alla tõstmas. Ning soovi korral saavad ka teised ühisel rõdul käijad seda teha. Paranoikudel saaks raske elu olema :). Aknast on “ilus” vaade naabritele ja mingitele tellingutele. Veelgi intrigeerivam oli aga fakt, et pühapäeva öösel puudusid mul nii tekk kui ka padi, voodilinadest rääkimata. Nii tuli mul esimene öö kaasavõetud padja ning mantli all veeta. Und tänu magamata ööle siiski jätkus.
Kuna Katrin, minu vastuvõtja, käib tööl, siis läksin ma järgmisel päeval kedagi tundmata kella üheksaks üldkoosolekule. Mul polnud aimugi, kellega ma edaspidise päeva veedan, või kas siin teisi eestlasi ka on.
Tuba oli täis igasuguse päritoluga inimesi, alates hiinlastest kuni kolumbialasteni. Räägiti sissejuhatavat juttu, ning õnneks tõlgiti kõige olulisem info ka inglise keelde. Sain teada, et mind ootab kõvasti saksa bürokraatiat. Jee!
Kas ma mainisin, et ma tulin Saksamaale ilma ülikoolivastuvõtukirjata? Ilmnes, et see on üsna oluline dokument mitmes riigiaparaadi operatsioonis. Näiteks linnakodanikuks regamisel või üliõpilaspiletisaamisel. Kuidagi õnnestus mul ilma selleta Eestis stipileping sõlmida, mille eest ma teiselt TÜ välistalitluse töötajalt sõimata sain. Õnneks anti see mulle küsimise peale kohapeal kätte.
Tegin siis keeletesti, mis läks üsna masendavalt. Koosoleku vaheajal tuli juba bürokraatiaga tegeleda. Samuti sai tasuta (!) küpsist ja mahla. Ning selles laua juures küsiski üks neiu minu käest sulaselges eest keeles; “Kas sa oled Uku?”. Tuli välja, et ta korjas minu nime emailide listist üles ning plaanis erinevate inimeste peal proovida, kas nad reageerivad. Mina sattusin tema esimeseks katsealuseks. Ju siis ma olen nii Uku nägu :).
Sellest kontaktist sain ma veel mitme eestlase ja tšehhiga tuttavaks ning õhtu lõpetasin tšehhide veinipeol. Very nice!
Edasi sain teada, et iga päev tuleb üheksaks kohale ilmuda ja 2x 1,5 saksa keelt studeerida. Põhimõtteliselt tähendab see ennekaheksast ärkamist. Iga päev! Kevadel ei viitsinud ma teinekord isegi kella kümnestesse loengutesse ilmuda. Kuid siimaani olen ma ka nädavahetustel erinevatel põhjustel kaheksast ärganud. Tuleb ära harjuda..
Saksamaal on üldiselt elu kallim, ent mõned asjad on ka väga odavad. Kaerahelbed saab kätte 30 eurosendi eest ja second hand poode, ühe-euro-poode ja täikaid kammides saab endale ka odavalt köögitarvikuid. Ma oleks peaaegu endale kahe euro eest suure ja ilusa emailitud poti saanud, ent üks vene mammi krabas selle minu eest ära :(. Täikates müüakse siin igasugust kraami, alates kvaliteetkirjandusest kuni kassaaparaatide ja alasti naismannekeenideni.
Ilmadega on siiamaani vedanud. On kas päike või äike (sülitan 3x üle õla). Praegu veel lubab päike ka rannas päeviamas ning ujumas käima. Mururandades muideks. Kõige lähem rand asub ülikooli juures, kuid selle on (illegaalselt) okupeerinud...nudistid! Ei teagi kas nutta või naerda.
Äike müristab ka mõnusasti. Kui lööb, siis ikka seeriatena ja igas ilmakaares. Üks öö käisime lähedalasuva äikese ajal künka otsas. Sealt avanes imeilus vaade linnale ja taustal Šveitsi mägedes möllavatele välgunooltele. Lisaboonusena sai nautida kaasavõetud Sangriat ning kohe sealsamas viinamarjaistanduses raksus käia :). Teine öö tuli jälle äikesega kaasa sentimeetrised raheterad.
Pealkirjas mainitud kogumik on ideaalne kaaslane sooja tee joomisele pärast õues äikese vaatamist ja läbimärjaks saamiseks. Get it!
On möödunud nädal. Ning oi milline nädal see on olnud. Juhtunud on omajagu. Näiteks avastasin ma äsja, et Šveitsist rongiga tagasi tulles varastati mul kaamera ära. Tõenäoliselt siis, kui ma korraks kempsus käisin. MASENDAV. Pildid jõudsin õnneks isa läpparisse ära bäkappida, kuid fakt iseenesest rikub tuju. Just sai sellele mitte väikese summa eest remont tehtud. Kuid täna on ka toredamat juhtunud. Üle Konstanzi käis juba teine super äikesetorm ning kannust on võimalik rüübata head Holsteni pilsnerit. Homme uurin raudteejaamast kadunud asjade kohta, ent lootused on suht nullilähedased.
Kuid nüüd ma jätkan nädalaülevaatega.
Konstanzi jõudsin pühapäeval kell veerand viis. Mind võttis vastu Krissu poolt orgunnitud tuttav, kes andis mulle ühikavõtmed koos õlle ja kahe võileivaga. See oli nagu taeva kingitus. Seda enam, et hiljem selgus kõikide toidupoodide pühapäevane kinniolek. Nii olid need kaks võileiva + kodust kaasa võetud pähklid ja natuke võilevamaterjali kuni järgmise päeva lõunani minu ainuke söök-
Ühikas on iseenesest täitsa äge. Eneselegi ootamatult sattusin jagatud köögiga toa asemel ühetoalisse appartementi, kus on ka oma köök & WC. Väikesevõitu (vt. kunagi tulevaid pilte), ent privaatne. Samuti ootamatult ilmnes, et söögi- ja elamistarvikud tuleb ise muretseda. Alates pannidest kuni wc-harjani. Lisaks on ettetõmmatav ruloo ehitatud väljaspoole akent. Ehk siis seda tuleb käia õues üles-alla tõstmas. Ning soovi korral saavad ka teised ühisel rõdul käijad seda teha. Paranoikudel saaks raske elu olema :). Aknast on “ilus” vaade naabritele ja mingitele tellingutele. Veelgi intrigeerivam oli aga fakt, et pühapäeva öösel puudusid mul nii tekk kui ka padi, voodilinadest rääkimata. Nii tuli mul esimene öö kaasavõetud padja ning mantli all veeta. Und tänu magamata ööle siiski jätkus.
Kuna Katrin, minu vastuvõtja, käib tööl, siis läksin ma järgmisel päeval kedagi tundmata kella üheksaks üldkoosolekule. Mul polnud aimugi, kellega ma edaspidise päeva veedan, või kas siin teisi eestlasi ka on.
Tuba oli täis igasuguse päritoluga inimesi, alates hiinlastest kuni kolumbialasteni. Räägiti sissejuhatavat juttu, ning õnneks tõlgiti kõige olulisem info ka inglise keelde. Sain teada, et mind ootab kõvasti saksa bürokraatiat. Jee!
Kas ma mainisin, et ma tulin Saksamaale ilma ülikoolivastuvõtukirjata? Ilmnes, et see on üsna oluline dokument mitmes riigiaparaadi operatsioonis. Näiteks linnakodanikuks regamisel või üliõpilaspiletisaamisel. Kuidagi õnnestus mul ilma selleta Eestis stipileping sõlmida, mille eest ma teiselt TÜ välistalitluse töötajalt sõimata sain. Õnneks anti see mulle küsimise peale kohapeal kätte.
Tegin siis keeletesti, mis läks üsna masendavalt. Koosoleku vaheajal tuli juba bürokraatiaga tegeleda. Samuti sai tasuta (!) küpsist ja mahla. Ning selles laua juures küsiski üks neiu minu käest sulaselges eest keeles; “Kas sa oled Uku?”. Tuli välja, et ta korjas minu nime emailide listist üles ning plaanis erinevate inimeste peal proovida, kas nad reageerivad. Mina sattusin tema esimeseks katsealuseks. Ju siis ma olen nii Uku nägu :).
Sellest kontaktist sain ma veel mitme eestlase ja tšehhiga tuttavaks ning õhtu lõpetasin tšehhide veinipeol. Very nice!
Edasi sain teada, et iga päev tuleb üheksaks kohale ilmuda ja 2x 1,5 saksa keelt studeerida. Põhimõtteliselt tähendab see ennekaheksast ärkamist. Iga päev! Kevadel ei viitsinud ma teinekord isegi kella kümnestesse loengutesse ilmuda. Kuid siimaani olen ma ka nädavahetustel erinevatel põhjustel kaheksast ärganud. Tuleb ära harjuda..
Saksamaal on üldiselt elu kallim, ent mõned asjad on ka väga odavad. Kaerahelbed saab kätte 30 eurosendi eest ja second hand poode, ühe-euro-poode ja täikaid kammides saab endale ka odavalt köögitarvikuid. Ma oleks peaaegu endale kahe euro eest suure ja ilusa emailitud poti saanud, ent üks vene mammi krabas selle minu eest ära :(. Täikates müüakse siin igasugust kraami, alates kvaliteetkirjandusest kuni kassaaparaatide ja alasti naismannekeenideni.
Ilmadega on siiamaani vedanud. On kas päike või äike (sülitan 3x üle õla). Praegu veel lubab päike ka rannas päeviamas ning ujumas käima. Mururandades muideks. Kõige lähem rand asub ülikooli juures, kuid selle on (illegaalselt) okupeerinud...nudistid! Ei teagi kas nutta või naerda.
Äike müristab ka mõnusasti. Kui lööb, siis ikka seeriatena ja igas ilmakaares. Üks öö käisime lähedalasuva äikese ajal künka otsas. Sealt avanes imeilus vaade linnale ja taustal Šveitsi mägedes möllavatele välgunooltele. Lisaboonusena sai nautida kaasavõetud Sangriat ning kohe sealsamas viinamarjaistanduses raksus käia :). Teine öö tuli jälle äikesega kaasa sentimeetrised raheterad.
Pealkirjas mainitud kogumik on ideaalne kaaslane sooja tee joomisele pärast õues äikese vaatamist ja läbimärjaks saamiseks. Get it!
Võidab see, kellel on surres kõige rohkem asju
3.9, pühapäev (saabumispäev)
Ma võtsin endaga kaasa 50, (viiskümmend) kilo värki. uskumatu. mina, kes ei salli absoluutselt igasugust asjadega üleujutamist olen hetkel nii ülekoormatud. aga misteha. elu tahab elamist.
eelmine öö ma ei maganud. ning sellest oli ka kasu. kui jalka ja led R olid niisama meelelahutuslikud, siis Õuntsi juures käimine aitas mul ka üleliigsete kilode eest maksmata hakkama saada. tänu uuele tutvusele. aitäh, martin.
praegu otsustasin ma konstanzi rongis filmi vaadata ning momentaanselt istusid mu ümber kolm nii 12-aastast posikest. aga see on ka mõistetav :).
Ma võtsin endaga kaasa 50, (viiskümmend) kilo värki. uskumatu. mina, kes ei salli absoluutselt igasugust asjadega üleujutamist olen hetkel nii ülekoormatud. aga misteha. elu tahab elamist.
eelmine öö ma ei maganud. ning sellest oli ka kasu. kui jalka ja led R olid niisama meelelahutuslikud, siis Õuntsi juures käimine aitas mul ka üleliigsete kilode eest maksmata hakkama saada. tänu uuele tutvusele. aitäh, martin.
praegu otsustasin ma konstanzi rongis filmi vaadata ning momentaanselt istusid mu ümber kolm nii 12-aastast posikest. aga see on ka mõistetav :).
reede, september 15, 2006
Flip the Switch
I got my money, my ticket
All that shit
I even got myself
A little shaving kit
What would it take
To bury me
I can't wait
I can't wait to see
Rolling Stones - Flip the Switch
Kui keegi veel ei tea, siis õpin mina sügisest vähemalt pool aastat Saksamaal, Konstanzis. Loodan, et varsti suudan ma natuke rohkem siia kirjutada ja joonistada. Kui te kannatamatusest põlete, siis klikkige pealkirjal ja lugege, mida tarka Wikipedia Konstanzist räägib.
All that shit
I even got myself
A little shaving kit
What would it take
To bury me
I can't wait
I can't wait to see
Rolling Stones - Flip the Switch
Kui keegi veel ei tea, siis õpin mina sügisest vähemalt pool aastat Saksamaal, Konstanzis. Loodan, et varsti suudan ma natuke rohkem siia kirjutada ja joonistada. Kui te kannatamatusest põlete, siis klikkige pealkirjal ja lugege, mida tarka Wikipedia Konstanzist räägib.
Folgihääletusvõistluse kokkuvõte
Parem hilja, kui mitte kunagi.
Väike pildikokkuvõte meie seiklustest. Saavutasime kaheksanda koha ning saime auhinnaks suure kummirõnga!
Väike pildikokkuvõte meie seiklustest. Saavutasime kaheksanda koha ning saime auhinnaks suure kummirõnga!
esmaspäev, juuli 17, 2006
kolmapäev, juuli 12, 2006
Keeled suhu ja Euroopasse!
Pilte saate kõrvale vaadata kahes jaos:
Läti-Saksa
Rock Werchter
1.päev. 25.06.06
06.03 Uku ja Mikk söövad hommikust, väga ebanormaalselt varasel ajal, kuid pole midagi teha, sest veerandtunni pärast tuleb asuda teele EUROOPA POOLE!
11:33 Riia mu arm! Ühesõnaga on põnev bussiteekond lõppenud ja oleme Riia äärmiselt moodsas (e. nõuka-aegses) bussijaamas, kust peagi läheme Miku sõbra Tomeki näpunäidete järgi linna vallutama.
13:26 Bal diens! Tüübid jõudsid juba osta süüa ja uue seljakoti. Ilm on sitaks hea ning toimub piknik pargis.
13:31 Riia on suht sama nagu Eesti. Mõned tähelepanekud:
Saku Kuld -> Luksus
Stockmann -> Stockmann
CC Plaza -> Multicinema
Trammid, trollid -> kah olemas
Neil on ikkagi 5 varvast...
KUID! Siin ei müüda Dr. Pepperit!
14:30 Riias on väga lahedad tädikesed. Kui trammis teed küsida, siis on varmad seletama ning koos marsruudi üle diskuteerima. Samuti juhatas üks tädi meid isiklikult vajaliku trammi peale. Loomaaeda minek!
17:05 Zoopargi leidsime lõpuks üles tänu oma suurepärasele vene keele oskusele ja koht ise oli suht nummikas eesotsas flamingode, jõehobude ja sipelgatega. Kusjuures tuleb välja, et Riias on ka teisi eestlasi, kõik söövad krims krams saldejumsi. Ja Uku on juba (!) 3 In Flamesi särki näinud. Respect!
21:38 Vahepeal on olnud “äärmiselt igav” – nägime Riia kesklinnas palju toredat, seejuures koos inglastega Inglismaa-Ecuador mängu, pärast mida jooksime bussi peale, et sõita lennujaama, aga näe – läksime vale bussi peale ning maha saime tänu sellele, et Uku küsis lätlase Petersi käest, kuhu pommiauku me sõidame. Tundub, et kõik lätlased polegi kiluvargad, sest see noormees oli nagu sitaks vastutulelik – peatas oma kodutee, et meid linna poole tagasi aidata, kutsus takso meile vastu jne. Respect!
Jutu käigus tuli välja, et Peters õpib hobuseid kasvatama ning on kunagi Itaalias sarnasesse olukorda sattunud kus meie end leidnud olime. Igatahes jõudsime nüüd lennujaama ja aega on veidi ülegi, sest lend hilineb. Natuke oli üle ka raha – selle eest ostsime loomulikult õlut. :)
(väga hästi maitseb)
Kogu see vahejuhtum näitas meile, et nii meie kui bussijuhi vene keele oskus jätavad soovida. Mis siis muud – keeled suhu ja Euroopasse! Next stop – Frankfurt!
PS: Riias on väga kaunid neiud. Peaaegu nagu Eestis.
23:50 Just tõusime õhku. Kellaaega teame tänu sellele, et Mikk unustas mobiili välja lülitada. Aga see selleks. Me oleme mõnusalt graafikust maas (1,5h) ja Frankfurdist bussiga kella kolmeks Kölni ei jõua me kuidagi. Selle asemel ootab meid öine, kuuldavasti keeristormis vaevlev Frankfurt. :) Ma üritan nüüd magada ja Mikk loeb “Kellavärgiga apelsini” ja tiksub vaikselt mingi veidra rummikoolajoogi saatel. Auf asche!
PS1: Seljatoed ei käi alla, mis on ilgelt nõme.
PS2: Päikseloojang on väga ilus.
PS3: Natuke fakte ettevalmistustest:
* Brüssel-Tallinna lennupiletid taipasin ma välja võtta põmst viimasel Tallinnas veedetud päeval juhuslikult Estonian Airi kassast mööda jalutades.
* Ryanairi netipileti koodi sisaldava emaili ma (vist) kustutasin ära. Igastahes seda polnud. Õnneks sai selle helistades uuesti teada.
* Suure matkakoti hankisime laupäeval, u. 12 tundi enne väljaminekut – suured tänud Kaur Kasele.
* Tartu-Riia bussipiletid ostsin ma samuti viimasel hetkel, ühe koha pidi müüja mingist teisest broneeringust võtma.
Aga nüüd võiks magada...
* Ryanairi netipileti koodi sisaldava emaili ma (vist) kustutasin ära. Igastahes seda polnud. Õnneks sai selle helistades uuesti teada.
* Suure matkakoti hankisime laupäeval, u. 12 tundi enne väljaminekut – suured tänud Kaur Kasele.
* Tartu-Riia bussipiletid ostsin ma samuti viimasel hetkel, ühe koha pidi müüja mingist teisest broneeringust võtma.
Aga nüüd võiks magada...
2.päev, 26.06.06
Willkommen in Deutschland
9:00 Päris oligi siin mingit tormi olnud kui kell 00:45 pärale jõudsime. Mida veel ei olnud – transferit Kölni ning normaalset kohta magamiseks. Õnneks jõudsime uitades mingile tööstushoonetevahelisele platsile, kus piisavalt palju varju nii varaste, muidu uudishimulike kui ka vihma eest (arvake ära, kas vihma hakkas sadama või jah). Kuusepuude alune ja vaheline koht pole puhkamiseks küll kõige etem, kuid – blessed are those who can sleep – hommikul tundsime end suht inimestena. Sonksid olid aint sassis ja siin rotis lennujaamas pole dushi ka. Neetud!
PS: Hommikul tervitas mind 3 tigu. Elu nagu Bob Marley laulus...ainult et rõvedam (Uku)
15:10 Kölni katedraal on šveitslasi ja ukrainlasi täis. Nagu oleks mingi mäng täna. Näha on ka brasiillasi, prantslasi, hispaanlasi, rootslasi ning ka kahte Eesti koondise fänni. Täielik Paabeli segadus. Muideks, saime end ka puhtaks, investeerides sellesse üle 16 euro. Mis teha, kui raudteejaamas on dušimonopol. Varsti läheme jalkastaadionit vaatama. 500 euro eest saaks sisse ka...teinekord.
19:56 Kuna Köln on tegelt ilge betoondžungel, kus leidub põhiliselt šveitslasi, itaallasi (kes juubeldavad oma nõmeda värava pärast) ja muid tolguseid, kes üritavad meile mängupileteid (endiselt 250 eurot tükk) maha parseldada, siis päeva tippsündmuseks on avastus, et Riiast ostetud seljakotil on plastist 1,5 l vedelikuanum koos pika voolikuga, mis teeb rummikokteili joomise palju lihtsamaks ja lõbusamaks. Juhhei! :)
Praegu istume restoranis, kus poolteadlikult ostsime nisuõlut, mis ei olegi nii väga hull. Uku ostsis postkaardi (ülla-ülla), mis on ka üle prahi. Toit ei olnudki nii halb. Ei olnud üldse halb!
3.päev 27.06.06
Kell on umbes pool 3 hommikul. Ma pikutan Kölni raudteejaamas, Mikk on siinsamas, kohe edasi on 1 šveitslane ja edasi ukrainlane. Jutt ei jookse tegelt eriti. Head ööd!
PS: Itaalia penalt oli...häbiväärne! Mina nende asemel nii palju ei karjuks.
PS2: Šveitslastest on kahju...neid oli siin nii palju.
6:00 “Morgen! Morgen!” ning korduvad raputused õlast ja viiped kellale andsid mõista, et meil tuleb tõusta. Uni oli hea, parem kui puu all. Nüüd on meil rongini 3,5 h aega, loodame, et too sõit on ümberistumisteta, ent väga pikk. Et saaks rohkem Saksamaad näha. :)
8:40 Meil on masterplaan. Juba mitmes tegelt. Igatahes teeme DB onudele tagasi – läheme edasi Brasiilia-Ghana mängule Dortmundi planeeritult, kuid läbi Münsteri. Sõiduaeg 2+1 h, eks näis palju magada saab.
Unega sulg just ei lippa...aga muud targemat pole ka teha. Rongini on liiga vähe aega, et Starbucksi pehmet diivanit ära kasutada.
Köln>Riia, sest Mikk leidis Dr. Pepperit!
15:41 Nächstes Haltestelle – Münster (ehk siis plaan sai teoks ja sõitsime korraks mingisse veidrasse linna ainult selleks, et magada saaks, olime seal u. 10 minutit. Päris kena linn :)).
Nächstes Haltestelle – Dortmund! Pärast “põhjalikku” tutvumist Münsteriga kimasime rongiga edasi Dortmundi, mis – tuleb välja – on täitsa OK pleiss. Aint et MM-iks on Köln vist veidi enam valmis (siin on nigel pakihoid). Siiski-siiski, MM-i tunnet on tänu Ghana ja Brasiilia värvikatele kujudele vähemalt sama palju ning see koht pole säärane ahistav betoonidžungel. Siin kulutasime esimesed eurod nänni peale ja saime teada, et ka Saksamaal võib olla (suht) nõme ilm.
4.päev, 28.06.06
06:.39 Sõidame Aachen-Welkenraedti rongiga. Lühike sõit – 13 minutit – aga see-eest väga ilus. Soovitan. Aknast avanevad vaated udupilves Belgia (?) taludele, küngastele ja lehmadele. See on ka esimene liin, kuhu me Dortmundist rongipiletit osta ei saanud ning esimene liin, kus pileti olemasolu kontrollitakse. Praegu läks kontrolör vist meile Brüsseli piletit hankima, selline mulje jäi.
(lähme maha).
06:41 39 minuti pärast saab Brüsseli rongi peale, kus saab u. 1,5 h magada. Öö peale kokku max 3,5 h. Allakäik ja langus. Ent ülevaloldud aeg on iga minutit väärt olnud.
Dortmund oli tõsiselt vahva. Ühe kohalikuga Kölni ja Dortmundi võrreldes arvas too, et asi on Brasiilia fännides. Igatahes oli mängu vaatav publik meeletult suur, sotsprogramm tasemel ning pärast Brasiillaste võitu algasid linnas pea katkematud trummipõrinad. Nende saatel tantsis igasugu rahvast. Mikk nägi stringide väel noori neide, ma vaatasin too hetk mujale :(
Kui enne Brasiilia-Ghana mängu olime me kahekesi (vist) ainukesed, kes palli viitsisid mängida, siis pärast Hispaania-Prantsusmaa kohtumist tegeleti ka sellega üsna hoogsalt. Kahju oli nii lõbusast linnast ära minna, kuid kella kahest pidime hakkama sättima, et ühe magava itaallanna tagant boksist oma asjad kätte saada ning kolme ümberistumist nõudva Brüsselisse viiva rongiliini peale jõuda.
5.päev, 29.06.06
13:23 Niisiis Brüsselis saime süüa, unevõlga maksta, festariks valmistuda jne. Lisaks kaotas Uku oma rahakoti ära ning saabub festarile (kus ma juba olen) umbes nüüd varsti. Eks ta siis kirjutab oma seiklustest lähemalt. Minul, Carolinel ja Georgil (kes sai festivalist loobunud Reetur-Taneli pileti :P) on igatahes väga vinge olla – kämpingupilet käes, telk üleval, ilm ilus, soe õlu käes...oo mis mõnu! Muidugi – siia jõudmine oli paras ettevõtmine ja võttis päris mõnusalt aega, kämpingupiletijärjekord oli juba esimene moshpiti-katsetus ning vabalt oleks saanud crowd-surfingut teha. Ohh! Lahe on!
20:30 “Hello, strangers!” Nii alustas Tool. Ja ma ei oskagi midagi rohkemat ütelda. See oli lihtsalt HEA! Kui ma oleks naine, siis ma oleks pisarates. :)
“See you in November!” Kui nemad on jälle Euroopas, then...feel my will to feel that moment...urging me to cross the line.
Setlist oli umbes selline:
Stinkfist
the Pot
46&2
Jambi
Sober
Vicarious
Lateralus
Aenima
the Pot
46&2
Jambi
Sober
Vicarious
Lateralus
Aenima
Ahjaa, Deftones oli ka tõsiselt hea, eriti meeldis mulle “7 Words” lõpuloona. Moshpit täiesti omal kohal (see oli suuuuuur) ning Weezerit ei tehtud :p. Passenger tehti kõige alguses, kui me veel sissekäigu juures tunglesime, räägitakse, et Maynardit oli ka näha, ent me ei näinud...
Kohe algab Manu Chao ning siis tuleb otsa Red Hot Chili Peppers. Minu mõnuretseptorid satuvad vääga suure koormuse alla. Ahjaa, Pläkk Aiid Piiis tuleb ka veel. Jeeeeeeee!
6.päev, 30.06.06
13.10 30 kraadi sooja ning pea pilvevaba taevas. Küll on hea, et keegi on leiutanud päikesevarju. Eile Manu Chao ja RHCP kütsid täiega. Uskumatult hea! Mikk Manu Chao kohta päris nii ei arvanud... BEP oli...mitte minu tass teed. GnR’i cover oli hea. Üleüldse tegid nad 3-4 koverit, mis ehk vihjab nende leidlikkusele :P
Ahjaa, muusika on ka siin Eestist ikka oluliselt vaiksem, Metallica kurdistavat effekti siin küll ei kohanud.
PS: Kaamera läks kanni, aga ta mälu oli täis ka. Tuleb telefonide peale üle minna.
PS2: Brüsselisse jõudes kaotasin ma rahakoti koos dokumentide ja muude kaartidega. Eile leiti see üles. Ma olen õnnelik, et inimesed on nii ilusad ja head.
PS3: Täna ootavad meid Vitalic, Muse ja Mogwai!
7.päev, 01.07.06
23:34 Mogwai oli eila mingi võlts Mogwai, aga Muse ja Vitalic rokkisid täiega + The Who rokkis ka, aga tegi ühtlasi mingeid rõvedaid 60ndate “nalju” – mida iganes...
Miinused – SITAKS PALAV ( 33 kraadi), Sean Paul oli eriti mannetu ja hinnad on siin ikka veits kõrged.
Lõppeks oli ka täna üks tore festaripäev, sest keegi ära ei põlenud, õlu maitses ja kipa elamus aina jätkub. Täna – 1. juulil kohtasime Franz Ferdinandi, kes tegi veits liiga lühikese seti, Placebot, kes laulis põhiliselt uue albumi laule. Praegu istun murul, mõtlen, kirjutan ja kuulan mõnusat Sigur Rosi, taustal kõlab ka dEUS. Muidugi oli ka täna sitaks KUUM jms, aga vähemalt sai Brasiilia MM-il kotti (kuigi kahjuks Inglismaa kaotas).
Elu on ilus ja Tanel on homo, et ta ei tulnud siia :). Uku tõi nüüd suppi ja hakkan sööma! Ahjaa – pole head ilma halvata – Kelis ei tulnud kohale, seega “no milk(shake) today”
PS: Hetkel on paljukiidetud dEUS minu jaoks helireostus. Sorry!
PS2: Väike õlu oleks täiesti omal kohal, aga väga hästi saab ka ilma hakkama.
Veel 1 tore vahepala: joogitalongid maksavad festivalil 2 eurot, kui 20 tühja joogitopsi kokku koguda, saab tasuta talongi ja seega ka joogi (vesi/õlu/cola); seetõttu on siin palju inimesi, kes käivad ringi ja koguvad sadade kaupa topse maast, õhust, prügikastidest, kätest. Leidub aga üks tore naljamees, kel topsi külge tamiil seotud ning kes nõnda topsikogujaile 1:0 teeb nagu Prantsusmaa tegi Brasiiliale.
9.päev, 03.07.06
18:53 Ups, eilne päev jäi blogis vahele. Eila oli siis festari viimane päev, palav nagu alati, möödus taas telgi juures molutamise ning veidi erilisemana ka ostlemise tähe all (Uku sai oma kauplemisoskusi harjutada). Mingid bändid esinesid ka – the Eels, Robert Plant, Hooverphonics, Scissor Sisters, Depeche Mode. Robert Plant oli ilgelt šeff (“Whole Lotta Love’i” jämm oli minu jaoks festari parim lugu), Uku väidab, et DM oli ka šeff, ning et SS rokkis ka. Mina, Mikk, lahkusin festarilt 22:15 koos Caroline, Georgi ning nende isaga. Uku jäi DM-i kuulama ja veel seiklema (sellest kirjutab ta ise).
Täna pool päeva magasime Caroline juures, veidi sõime ja siis läksime põmst šoppama, a midagi ägedat enne poodide sulgemist ei leidnud. Homme proovime uuesti.
Jep, DM oli hea...võimas...meeliülendav, vaatamata viimase bändi staatusele. Kuid festar polnud sellega kaugeltki mitte läbi. Teeduga ühe õlle võtmine ja natuke ringi käimine viis välja Belgia koolinoorte metsiku mürgli tunnistajaks sattumiseni. Näha sai prahilõkkeid, kuhu muuhulgas lennutati ka voodeid ja telke, kahe käratseva kamba vahelist prügisõda ning kiivritega politseinikuid seda kõike rahustamas. Teadjamate sõnul iga-aastane nähtus. Veel kohtusime 4 Belgias elava prantslasega. Eestiga seondus neil Markko Märtin ja Neste ralli võitu tähistav lausjoomine eestlaste seas. Aga ega nad ise paremad ole. :) Veel esitasid nad beatboxi versiooni Belgia hümnist ning pakkusid jääteega segatud viskit.
Kella viiest ärkas ülejäänud osa meie seltskonnast ja sai kodu poole liikuma hakata. Kui ma pool 8 magama sain, olin jalul olnud pea 10 h. Uni oli hea :)
Tanel on loll, et ta ei tulnud <- just for the record
Kommentaarid
pärast reisiViimasel (10.) päeval õnnestus meil ka šopata, kuigi lubatud suured allahindlused Brüsseli poodides tähendas seda, et 120 euro asemel küsiti asjade eest nüüd 90. Ebanormaalne. Õnneks leidus ka mõistlikke kohti.
Ja nüüd on meil Belgias oma õllevarud – lennujaamas ei lubatud meil kaasa võtta 6liitrist Stella Artois tünnikest, mida pidime MM-i finaali vaadates jooma, sest see oli rõhu all, polnud kotis ning kujutas vist ohtu rahvusvahelisele lennuliiklusele. Võibolla on tõesti alkohol saatanast...Igatahes ootab see tünn meid nüüd Brüsseli lennujaama “Lost&Foundis”, kus seda hoitakse 3-5 kuud, samas värskena püsib see kraam vaid kuu aega.
Kommentaar ka reisiseltskonna kohta: Esimesed 3 päeva vaid Uku ja Mikk, 4. päeval kohtusime Georgi ja Carolinega, 5. päeval liitusid meie laagriplatsiga festivali kämpingualal Teet, Tõnu ja Ingrid. 9. ja 10. päeval olime taas üsna omapead. Vahepeal kohtas Mikk klassiõdesid (Kerttu J, Saskia, Laura), sõpra (Siim) ning Uku trehvas klassiõde ja tema sõbrannat (Marion ning Kati).
Ma arvan, et selliseid trippe peaks tegema veel ja veel ning veel pikemaid. Super vinge oli.
PS! Kes tahab Brüsselis oma isiklikust vaadist õlut juua, siis võtku enne minekut meiega ühendust ja me anname selle tarvitamiseks vajaliku puuduva jubina kaasa. Väga hästi maitseb, eriti kui külmas hoida!
PS2! Belgiast Stella Artois'd kaasa tuua on üsna tulus ettevõtmine. Nagu te piltide pealt hoolga uurides näha võite, saab purgi/pudeli eest Eestis pandiraha tagasi :)
Tellimine:
Postitused (Atom)