Que pasa!
Hispaanias käisin ma. Tore oli seal. Muljeid on niipalju, et kohe kahju on oma blogikest nendega üle uputada. Esialgu lisaks siis kontsentreeritud pildi- ja videomateriali. Varsti proovin teksti ka lisada.
Tajo kokkuvõte tema fotodest
Ksenia üldkokkuvõte kõikidest fotodest
Meie öömajutaja flamencokitarriga
Arriba, abajo, al centro, para dentro!
reede, märts 30, 2007
teisipäev, märts 27, 2007
Ülehomme Austriasse sõidame?
Umbes sellise küsimuse esitasin ma märtsi alguses Beritile (vt. avantyristid.blogspot.com), kes kuulus seltskonda, kellega oli juba mitu kuud plaanis koos alpe vallutama minna.
On tõeliselt kahju, et ülejäänud algselt reisida soovinutest ei saanud meiega kaasa tulla, sest otsus - jah, sõidame! - oli minu jaoks selle aasta parim otsus. Seni.
Natuke peab rääkima ka idee taustast. 2006. aasta oktoobris küsis Berit ühe populaarse tutvumisportaali kaudu, kes tahab alpidesse sõita. Loomulikult olin käpp, nagu oli vahepeal veel 4 inimest ning plaan Eestist autoga maailma toredaimasse mäestikku sõita (ok, ma pole väga paljudes mäestikes käinud kah..) tundus teoks saavat. Nagu ikka, tekib inimestel etteaimamatuid probleeme raha, muude kohustuste ja haiguste näol, nõnda kuivas reisist väga huvitatute seltskond lõpuks kaheni - mina ja Berit. Esialgne plaan sõita after-ski paradiisi Ischglisse oli lootusetu, seega otsisin märtsi alguses muid variante.
Justkui taevaliku kingitusena jõudsin suhteliselt kiiresti tuttavani, kes suusareiside organiseerimisega tegeleb ning ilmnes, et pakkuda on imeliselt soodne reis ühte teise lähedasse alpikuurorti nimega Serfaus. Ligi poole võrra turuhinnast soodsam pakkumine oli selline, millest loobuda ei saanud, ent vaja oli leida veel 2 inimest, sest pakkumine kehtis neljale. Aega leida 2 inimest suusareisile, mis algas 3-4 päeva hiljem, oli umbes 48 tundi. Abiks tuli reisiportaal trip.ee, kust leidsime endale kolmanda seltsilise Riido. Neljas inimene jäigi leidmata, ent, nagu kiiresti tõdesime, polnud sellest midagi hullu, sest...
Serfausi-reis kujunes tõeliseks unelmate suusareisiks - 6 päeva sisse mahtus suur hulk suurepäraseid suusaradu, ebatavaliselt hea kogus päiksepaistet, suurepärane puuderlumi, alpides hääletamise kogemus ja palju muud, seehulgas sai minu jaoks uue ning palju avarama tähenduse after-ski...
Arvestades, et otsus minna sai tehtud napilt 48 tundi enne äralendu, oli minu jaoks šokeeriv juba see, et me nõnda hea hotelli saime. Olen alpides käinud vist juba 11 hooaega, see hotell kuulub raudselt kolme parima hulka (umbes paarikümnest). Saada sellise raha eest nõnda palju ruumi, uskumatult hea asukoha (keset küla, hotelli all pood ja vastas restoran, metroopeatus mõnekümne meetri kaugusel), USKUMATULT hea ja ruumika sauna- ning basseiniruumi, väga mahuka terrassi, tasuta interneti võimaluse...Tundus küll, et kuidagi ei ole ma seda lõbu ja lusti ära teeninud.
Paari sõnaga ka sealsetest suusaoludest. Kogenud suusatajale leidub avastamist 3-4 päevaks, ent ülejäänud aja jooksul sobib enamus radadest uuesti avastamiseks, sest enamus radadest on tõesti tasemel ning piisavalt on ka off-piste võimalusi. Serfaus-Fiss-Ladise ühendatud piirkonnast imponeeris mulle kõige enam vast Ladise-poolne ehk parempoolne osa, kus off-piste oli kõige mõnusam ja rajad mõnusalt laiad.
Küla on eriline selle poolest, et see on küll väike, ent seal on metroo, mis viib küla ühest otsast teise ning on suusatajaile tasuta. Sõidab päev läbi edasi-tagasi. Positiivne on piirkonnas see, et kõik liftid on heas korras ning radu leidub igat masti sõitjaile, seega soovitan piirkonda perega koos reisijaile.
Jah, sobib peredele, ning minusugustele noortele veidi vähem, sest after-ski võimalused on piiratud ning enamuse õhtutest lõpetasime oma hotelli ruumes pidutsedes. Minu jaoks uudseks ja äärmiselt huvitavaks kogemuseks oli ühest pooleldi naljatlemisi öeldud mõttest minna hääletades mõnekümne km kaugusel asuvasse kuulsasse St. Antoni suusakülla, kus pesitses minu ja Beriti hea tuttav Kristjan oma sõpradega.
Mõeldud-tehtud, lõpetasime niigi märja ja vihmase suusapäeva varem ja läksime...Minu jaoks oli see hääletuskogemus esimene, ent nüüd võin kinnitada, et kindlasti mitte viimane. Nii minnes kui tulles kohtasime igasugu inimesi ning kogu Antoni-kogemus ise oli äärmiselt vinge. Loomulikult oli hea ka sõbrale üllatust valmistada. Läksime Antonisse after-ski pärast, kuid hääletamine alpides läks nii lihtsalt, et tagasi jõudes jätkus programm juba tuttavaks saanud apartemendis.
Rääkida võiks veel nii mõnestki seigast, ent eelkõige soovin jagada viimast päeva Serfausis, mis on tõenäoliselt mu senise alpi-kogemuse ilusaim. Räägin lühilausetes. Kaks päeva enne seda oli lund sadanud. Paistis päike ja õues oli -3 Celsiuse järgi. Kõik kohad olid puudrit täis. Minu suusad sobisid off-piste jaoks väga hästi. Keskpäeva saabudes ronisime kohaliku kõrgeima kivikünka otsa. "Juhuslikult" oli mul kotis külm õlu. Ja iPodist tulid lemmiklood. Endiselt paistis päike pilvitus taevas. Ja tundsin isegi, et olen taevale lähedal...Selline kogemus lihtsalt pani mu õnnest hulluma. Sellele järgnes after-ski, mille taolist ma polnud varem kogenud.
See oli minu ilusaim päev alpides. Ja ei olegi oluline, et kuu alguses tehtud kulutuste tõttu on nüüd kõik arved maksmata ning pangaarve miinuses. Usun, et see spontaansusi, sporti, pidu ja häid vestlusi täis reis oli seda kõike väärt.
Aitäh Beritile, Riidole ja Tanelile, kes oma kohalolekuga kõigele sellele kaasa aitasid!
Pilte sellest reisist näeb aadressil http://beta.album.ee/user/30021148 . Üritan seda peatselt veidi korrastada, ent huvilised saavad ehk selle, mida lootsid.
Mis siis muud, kui järgmisi (alpi)kogemusi ootama jääda. Elu on ikka seiklus.
On tõeliselt kahju, et ülejäänud algselt reisida soovinutest ei saanud meiega kaasa tulla, sest otsus - jah, sõidame! - oli minu jaoks selle aasta parim otsus. Seni.
Natuke peab rääkima ka idee taustast. 2006. aasta oktoobris küsis Berit ühe populaarse tutvumisportaali kaudu, kes tahab alpidesse sõita. Loomulikult olin käpp, nagu oli vahepeal veel 4 inimest ning plaan Eestist autoga maailma toredaimasse mäestikku sõita (ok, ma pole väga paljudes mäestikes käinud kah..) tundus teoks saavat. Nagu ikka, tekib inimestel etteaimamatuid probleeme raha, muude kohustuste ja haiguste näol, nõnda kuivas reisist väga huvitatute seltskond lõpuks kaheni - mina ja Berit. Esialgne plaan sõita after-ski paradiisi Ischglisse oli lootusetu, seega otsisin märtsi alguses muid variante.
Justkui taevaliku kingitusena jõudsin suhteliselt kiiresti tuttavani, kes suusareiside organiseerimisega tegeleb ning ilmnes, et pakkuda on imeliselt soodne reis ühte teise lähedasse alpikuurorti nimega Serfaus. Ligi poole võrra turuhinnast soodsam pakkumine oli selline, millest loobuda ei saanud, ent vaja oli leida veel 2 inimest, sest pakkumine kehtis neljale. Aega leida 2 inimest suusareisile, mis algas 3-4 päeva hiljem, oli umbes 48 tundi. Abiks tuli reisiportaal trip.ee, kust leidsime endale kolmanda seltsilise Riido. Neljas inimene jäigi leidmata, ent, nagu kiiresti tõdesime, polnud sellest midagi hullu, sest...
Serfausi-reis kujunes tõeliseks unelmate suusareisiks - 6 päeva sisse mahtus suur hulk suurepäraseid suusaradu, ebatavaliselt hea kogus päiksepaistet, suurepärane puuderlumi, alpides hääletamise kogemus ja palju muud, seehulgas sai minu jaoks uue ning palju avarama tähenduse after-ski...
Arvestades, et otsus minna sai tehtud napilt 48 tundi enne äralendu, oli minu jaoks šokeeriv juba see, et me nõnda hea hotelli saime. Olen alpides käinud vist juba 11 hooaega, see hotell kuulub raudselt kolme parima hulka (umbes paarikümnest). Saada sellise raha eest nõnda palju ruumi, uskumatult hea asukoha (keset küla, hotelli all pood ja vastas restoran, metroopeatus mõnekümne meetri kaugusel), USKUMATULT hea ja ruumika sauna- ning basseiniruumi, väga mahuka terrassi, tasuta interneti võimaluse...Tundus küll, et kuidagi ei ole ma seda lõbu ja lusti ära teeninud.
Paari sõnaga ka sealsetest suusaoludest. Kogenud suusatajale leidub avastamist 3-4 päevaks, ent ülejäänud aja jooksul sobib enamus radadest uuesti avastamiseks, sest enamus radadest on tõesti tasemel ning piisavalt on ka off-piste võimalusi. Serfaus-Fiss-Ladise ühendatud piirkonnast imponeeris mulle kõige enam vast Ladise-poolne ehk parempoolne osa, kus off-piste oli kõige mõnusam ja rajad mõnusalt laiad.
Küla on eriline selle poolest, et see on küll väike, ent seal on metroo, mis viib küla ühest otsast teise ning on suusatajaile tasuta. Sõidab päev läbi edasi-tagasi. Positiivne on piirkonnas see, et kõik liftid on heas korras ning radu leidub igat masti sõitjaile, seega soovitan piirkonda perega koos reisijaile.
Jah, sobib peredele, ning minusugustele noortele veidi vähem, sest after-ski võimalused on piiratud ning enamuse õhtutest lõpetasime oma hotelli ruumes pidutsedes. Minu jaoks uudseks ja äärmiselt huvitavaks kogemuseks oli ühest pooleldi naljatlemisi öeldud mõttest minna hääletades mõnekümne km kaugusel asuvasse kuulsasse St. Antoni suusakülla, kus pesitses minu ja Beriti hea tuttav Kristjan oma sõpradega.
Mõeldud-tehtud, lõpetasime niigi märja ja vihmase suusapäeva varem ja läksime...Minu jaoks oli see hääletuskogemus esimene, ent nüüd võin kinnitada, et kindlasti mitte viimane. Nii minnes kui tulles kohtasime igasugu inimesi ning kogu Antoni-kogemus ise oli äärmiselt vinge. Loomulikult oli hea ka sõbrale üllatust valmistada. Läksime Antonisse after-ski pärast, kuid hääletamine alpides läks nii lihtsalt, et tagasi jõudes jätkus programm juba tuttavaks saanud apartemendis.
Rääkida võiks veel nii mõnestki seigast, ent eelkõige soovin jagada viimast päeva Serfausis, mis on tõenäoliselt mu senise alpi-kogemuse ilusaim. Räägin lühilausetes. Kaks päeva enne seda oli lund sadanud. Paistis päike ja õues oli -3 Celsiuse järgi. Kõik kohad olid puudrit täis. Minu suusad sobisid off-piste jaoks väga hästi. Keskpäeva saabudes ronisime kohaliku kõrgeima kivikünka otsa. "Juhuslikult" oli mul kotis külm õlu. Ja iPodist tulid lemmiklood. Endiselt paistis päike pilvitus taevas. Ja tundsin isegi, et olen taevale lähedal...Selline kogemus lihtsalt pani mu õnnest hulluma. Sellele järgnes after-ski, mille taolist ma polnud varem kogenud.
See oli minu ilusaim päev alpides. Ja ei olegi oluline, et kuu alguses tehtud kulutuste tõttu on nüüd kõik arved maksmata ning pangaarve miinuses. Usun, et see spontaansusi, sporti, pidu ja häid vestlusi täis reis oli seda kõike väärt.
Aitäh Beritile, Riidole ja Tanelile, kes oma kohalolekuga kõigele sellele kaasa aitasid!
Pilte sellest reisist näeb aadressil http://beta.album.ee/user/30021148 . Üritan seda peatselt veidi korrastada, ent huvilised saavad ehk selle, mida lootsid.
Mis siis muud, kui järgmisi (alpi)kogemusi ootama jääda. Elu on ikka seiklus.
teisipäev, märts 13, 2007
Flashback
Bonsoir!
Kirjutan hetkel yhest v2ga vinges hostelist Baseli linnas. Noored Shveitsi kristlikud mehed teavad, kuidas teenust pakkuda tuleb :). K6ik on muidugi puhas ja korras, toad v2ga mugavad ning inimesed s6bralikud. Kuid mis eriti 2ge: netti saab kasutada tasuta ning ylivinge iMaciga. V2ga stiilne koht. Ning sealjuures t2itsa tavalise hosteli hinnaga.
Link
Basel on mu peatuspaik teel Eestist Hispaaniasse. Kuid tegelikult olen ma teel olnud juba pikemat aega ning nii on mul ka paar infov6lga. Edasi tuleb l2bisegi varem kirjutatud tekst koos m6ningaste t2iendustega. Sellest ka t2pit2htede vaheldumine numbritega.
Juurde saab vaadata ka pildimaterjali aadressilt uku.nb.ee/pildid/2007 . Mul see link hetkel ei funka, aga tegelt ta peaks.
Koolis möödus viimane nädal hausarbeitide vormistamise tähe all. Neli sain valmis tehtud, kaks tohin ma ka hiljem esitada. Mina muidugi sellist võimalust kasutamata ei jäta :). Praegu hakkavad ka osade inimeste pooleaastaerasmused läbi saama. Ning mina, kes ma lahkun Konstanzist praegu, tegelesin oma vabal ajal oma sõprade seltskonnast viimase võtmisega. Üsna kahju on näha inimesi, kes on sulle poole aastaga päris lähedaseks saanud, üle ilma laiali lendamas. Vähemalt on, kuhu külla minna. Näiteks Sloveeniasse, Islandile, Itaaliasse... või siis näiteks Tšiilisse. Sinnajuurde tuleb ära mainida, et mul on kuratlikult hea meel, et ma siia edasi jäin. Mittekuidagi ei kujutaks end ette praegu sellest ilusast Bodenseeäärsest linnast lahkumas. Terve kevad-suvi veel ees :)
Konstanz kusjuures andis ka põhjust pidutseda. Juba nädala alguses ilmus tänavapilti meeletu kogus kaltsuribasid. Siis sain ma teada, et fritzud võtavad talve selgroo murdmise palju põhjalikumalt ette, kui eestlased. Faschling ehk nädalane meeletu pidu sai avapaugu neljapäeva hommikul kell 6. Just siis võis tänavalt kosta reipaid orkestrihelisid. Kuna mõned inimesed võisid olla piisavalt nahhaalsed, et edasi magada, kordas orkester oma ringkäiku kell pool üheksa. Kella kümneks võis sedasama orkestrit näha ülikoolis direktori kõnet sisse juhatamas. Kõik, kes end vähegi sakslasena tundsid, olid riietatud kõikvõimalikesse värvikirevatesse hilpudesse. Sh ka ülikooli direktor.
Kui ma kaheteistkümnest lülikoolis õunatasin, siis oli prae kõrvale võimalus ka vaadiõlut võtta. Võimalus, mida ma muidugi kasutamata ei jätnud. Lustakal kombel lunastasin ma oma kannu just oma järgmist seminari läbiviiva professori nina all :). Ta tundus olukorda mõistvat.
Edasine pidu jätkus linnas. Kella seitsmeks jõudsin sinna minagi, olles eelnevalt jõudnud endale kostüümi improviseerida ja Radimi juures natuke õhtut sisse juhatada. Konstanzi tänavad, mis kus isegi reedeti eriti palju inimesi näha pole, olid paksult rahvast täis. Näha võis kõikvõimalikke olendeid alates põrguinglitest kuni iPodideni välja. Pea iga nurga peal lõbustas rahvast tänavaorkester ja tänavad olid paksu prahikihi all. Schmutziger Donnerstag ehk räpane neljapäev oli täies hoos.
Ning sakslased tõesti jaksavad pidutseda nädal aega jutti. Kui ma rongi peale läksin, siis oli pidevalt silmanurgas mingi veider ja värvikirev olend ringi jalutamas. Ning nii läheb see kolmapäevani välja. Kellele sellest väheks jääb, saab Baselis pidu jätkata. Nemad tähistavad Faschingut nädal aega hiljem. Kuid mina jätsin Konstanzi sinnapaika, et alustada oma väikese Euroopa turneega.
Koigepelalt laksime perega St. Antonisse. See koht oli lihtsalt super! Hotell on megahea, mäed ylimad ning päike paistis kirkalt. Mida veel oskab hing ühelt suusapuhkuselt soovida? Kuid St. Anton oskab seda anda. Näiteks kogu ülimalt sõbralik aura nii võõrustajatelt kui ka külastajatelt. Nii sain jutu peale inimestega nii Austraaliast kui ka Kanadast. Kõik tulid St. Antonit nautima :). Eriti kiideti sõbralikku aurat. Erinevalt nt Šveitsist, kus inimesed olevat nagu kiviseinad. Samuti oli siin lihtsalt suuuuurepärane after-ski. Terake kallis, kuid möllu samas ka täie raha eest. Ja muidugi koigele lisaks pere kokkusaamine yle pika aja. Midagi rohkemat ei oskagi hing tahta. Veel tykk aega kummitas mu peas viisijupp: Ich bin so schön, ich bin so toll, ich bin der Anton aus Tirol!
Kuid siis tuli St. Anton selja taha jatta. Mind ootas ees öine Salzburg ja varahommikune sõit Eesti turistidega Itaaliasse, Canzei mägikülla. St. Antonist võtan kaasa nii 30 kg tavaari, kerge päikesepõletuse, vigastused põlves ja õlas. Tuleb tõdeda, et arstil oli õigus -- ekstreemsport pole minu... vähemalt mitte minu liigeste jaoks :(. Kuid sellel vaatamata oli tuju ülihea.
Ka Itaalias oli vaga vinge. Nadalane tooots grupijuhina moodus nagu markamatult ja tasahilju joudis katte Eestisse tulemise paev.
Eestisse sattusin ma eelk6ige militaarsetel p6hjustel. Nimelt tahtis s6jav2gi mind yle vaadata, et kas ma sobin sygisel Kuperjanovisse minna v6i mitte. Ei sobinud. Nii saab mind sygisel j2lle Tartu t2navatel n2ha. Kuid lisaks sellele sai Eesti ka muud actionit: Uusp6llu film, tumeda diskomuusika kontsert, hambaarstivisiit (jalle), kovasti "kohvitamisi" ja muidu kohtumisi, nadalavahetuse jagu fyysilist tood ning suitsusauna koos j22auguga. K6igele tipuks v2ike karneval ;).
Kuid ka tore Eesti aeg sai l2bi ning nyyd on Hispaaniasse minek sealseid karnevale j2rele vaatama. Eks ma hoian teid j6udum66da kursis.
Adios!
Kirjutan hetkel yhest v2ga vinges hostelist Baseli linnas. Noored Shveitsi kristlikud mehed teavad, kuidas teenust pakkuda tuleb :). K6ik on muidugi puhas ja korras, toad v2ga mugavad ning inimesed s6bralikud. Kuid mis eriti 2ge: netti saab kasutada tasuta ning ylivinge iMaciga. V2ga stiilne koht. Ning sealjuures t2itsa tavalise hosteli hinnaga.
Link
Basel on mu peatuspaik teel Eestist Hispaaniasse. Kuid tegelikult olen ma teel olnud juba pikemat aega ning nii on mul ka paar infov6lga. Edasi tuleb l2bisegi varem kirjutatud tekst koos m6ningaste t2iendustega. Sellest ka t2pit2htede vaheldumine numbritega.
Juurde saab vaadata ka pildimaterjali aadressilt uku.nb.ee/pildid/2007 . Mul see link hetkel ei funka, aga tegelt ta peaks.
Koolis möödus viimane nädal hausarbeitide vormistamise tähe all. Neli sain valmis tehtud, kaks tohin ma ka hiljem esitada. Mina muidugi sellist võimalust kasutamata ei jäta :). Praegu hakkavad ka osade inimeste pooleaastaerasmused läbi saama. Ning mina, kes ma lahkun Konstanzist praegu, tegelesin oma vabal ajal oma sõprade seltskonnast viimase võtmisega. Üsna kahju on näha inimesi, kes on sulle poole aastaga päris lähedaseks saanud, üle ilma laiali lendamas. Vähemalt on, kuhu külla minna. Näiteks Sloveeniasse, Islandile, Itaaliasse... või siis näiteks Tšiilisse. Sinnajuurde tuleb ära mainida, et mul on kuratlikult hea meel, et ma siia edasi jäin. Mittekuidagi ei kujutaks end ette praegu sellest ilusast Bodenseeäärsest linnast lahkumas. Terve kevad-suvi veel ees :)
Konstanz kusjuures andis ka põhjust pidutseda. Juba nädala alguses ilmus tänavapilti meeletu kogus kaltsuribasid. Siis sain ma teada, et fritzud võtavad talve selgroo murdmise palju põhjalikumalt ette, kui eestlased. Faschling ehk nädalane meeletu pidu sai avapaugu neljapäeva hommikul kell 6. Just siis võis tänavalt kosta reipaid orkestrihelisid. Kuna mõned inimesed võisid olla piisavalt nahhaalsed, et edasi magada, kordas orkester oma ringkäiku kell pool üheksa. Kella kümneks võis sedasama orkestrit näha ülikoolis direktori kõnet sisse juhatamas. Kõik, kes end vähegi sakslasena tundsid, olid riietatud kõikvõimalikesse värvikirevatesse hilpudesse. Sh ka ülikooli direktor.
Kui ma kaheteistkümnest lülikoolis õunatasin, siis oli prae kõrvale võimalus ka vaadiõlut võtta. Võimalus, mida ma muidugi kasutamata ei jätnud. Lustakal kombel lunastasin ma oma kannu just oma järgmist seminari läbiviiva professori nina all :). Ta tundus olukorda mõistvat.
Edasine pidu jätkus linnas. Kella seitsmeks jõudsin sinna minagi, olles eelnevalt jõudnud endale kostüümi improviseerida ja Radimi juures natuke õhtut sisse juhatada. Konstanzi tänavad, mis kus isegi reedeti eriti palju inimesi näha pole, olid paksult rahvast täis. Näha võis kõikvõimalikke olendeid alates põrguinglitest kuni iPodideni välja. Pea iga nurga peal lõbustas rahvast tänavaorkester ja tänavad olid paksu prahikihi all. Schmutziger Donnerstag ehk räpane neljapäev oli täies hoos.
Ning sakslased tõesti jaksavad pidutseda nädal aega jutti. Kui ma rongi peale läksin, siis oli pidevalt silmanurgas mingi veider ja värvikirev olend ringi jalutamas. Ning nii läheb see kolmapäevani välja. Kellele sellest väheks jääb, saab Baselis pidu jätkata. Nemad tähistavad Faschingut nädal aega hiljem. Kuid mina jätsin Konstanzi sinnapaika, et alustada oma väikese Euroopa turneega.
Koigepelalt laksime perega St. Antonisse. See koht oli lihtsalt super! Hotell on megahea, mäed ylimad ning päike paistis kirkalt. Mida veel oskab hing ühelt suusapuhkuselt soovida? Kuid St. Anton oskab seda anda. Näiteks kogu ülimalt sõbralik aura nii võõrustajatelt kui ka külastajatelt. Nii sain jutu peale inimestega nii Austraaliast kui ka Kanadast. Kõik tulid St. Antonit nautima :). Eriti kiideti sõbralikku aurat. Erinevalt nt Šveitsist, kus inimesed olevat nagu kiviseinad. Samuti oli siin lihtsalt suuuuurepärane after-ski. Terake kallis, kuid möllu samas ka täie raha eest. Ja muidugi koigele lisaks pere kokkusaamine yle pika aja. Midagi rohkemat ei oskagi hing tahta. Veel tykk aega kummitas mu peas viisijupp: Ich bin so schön, ich bin so toll, ich bin der Anton aus Tirol!
Kuid siis tuli St. Anton selja taha jatta. Mind ootas ees öine Salzburg ja varahommikune sõit Eesti turistidega Itaaliasse, Canzei mägikülla. St. Antonist võtan kaasa nii 30 kg tavaari, kerge päikesepõletuse, vigastused põlves ja õlas. Tuleb tõdeda, et arstil oli õigus -- ekstreemsport pole minu... vähemalt mitte minu liigeste jaoks :(. Kuid sellel vaatamata oli tuju ülihea.
Ka Itaalias oli vaga vinge. Nadalane tooots grupijuhina moodus nagu markamatult ja tasahilju joudis katte Eestisse tulemise paev.
Eestisse sattusin ma eelk6ige militaarsetel p6hjustel. Nimelt tahtis s6jav2gi mind yle vaadata, et kas ma sobin sygisel Kuperjanovisse minna v6i mitte. Ei sobinud. Nii saab mind sygisel j2lle Tartu t2navatel n2ha. Kuid lisaks sellele sai Eesti ka muud actionit: Uusp6llu film, tumeda diskomuusika kontsert, hambaarstivisiit (jalle), kovasti "kohvitamisi" ja muidu kohtumisi, nadalavahetuse jagu fyysilist tood ning suitsusauna koos j22auguga. K6igele tipuks v2ike karneval ;).
Kuid ka tore Eesti aeg sai l2bi ning nyyd on Hispaaniasse minek sealseid karnevale j2rele vaatama. Eks ma hoian teid j6udum66da kursis.
Adios!
Tellimine:
Postitused (Atom)