kolmapäev, mai 30, 2007

Sunday, bloody sunday

Vist juba esimeses sissekandes mainisin ma, et pühapäeval on Konstanzis poed kinni. Jube tagurlik tundub. Nii peab alati poeskäike planeerima, et pühapäeval külmik jumala eest tühi ei oleks. Ning kui ka esmaspäev vabaks tehakse, siis on olukord eriti hull. Kaks päeva ilma poeskäiguta!

Kuid paar päeva tagasi taipasin ma, et tänu sellele kohtab siin vaatepilti, mida ma Eestis nii tihti ei näe: isad mängimas oma järeltulijatega. Üks pühapäev ärkasin üles ja läksin rõdule. Ringi vaadates peatus mu pilk isal, kes oma tütart ja poega ühika ees kasvate rohttaimedega kurssi viis. Ühel nelja päevalt sõitsin ma vaba päeva ignoreerides rattaga läbi vihma ülikooli. Teepeal kihutasin mööda kummiülikonnas mehest, kes oma kahe pojaga konnakulleseid jahtis.

Praeguseks olen ma aina rohkem veendunud, et selliste nähtuste kadumise hinnaks ei pea olema võimalus pühapäeva õhtul kell 22 Selverisse filmi kõrvale chipse haarama minna. Ma siiralt loodan, et Saksamaa oma vabu pühapäevi ära ei kaota. Ning ehk jõuab Eesti töörahvas jõuab kunagi samakaugele, et üheks päevaks nädalas kassaaparaadid ära unustab.

neljapäev, mai 24, 2007

Ood jalgrattale osa 2: Bodensee minu peo peal

Vahepeal ma rattaga mujal kui kooli vahet ei sõitnud, kuna sadas palju vihma ja mul käis Laidi külas. See oli teistmoodi tore aeg :). Kuid möödunud pühapäeval veendusin ma taas ratta kasulikkuses. Ehk siis Anton vedas viis mind tuurile ümber Bodensee ühe osa: Überlingen See. Sissejuhatuseks oli pea kogu teekond kaetud jalgrattateedega, mis tegi sõitmise eriti mugavaks. Ning ma maitsesin kodukootud õunamahla ja suitsuvorsti; sain teada, et iga endast lugupidav farmer peab ka isiklikku viinakööki; ronisin mäe otsa ja vaatasin nagu peo peal Bodenseed, Alpe ja purjekaid; nägin Saksamaa kaktusemetsa; ronisin kirikutorni, vaatasin uuesti kogu piirkonda peo peal ja imetlesin Briti insenerisaavutust. Kuid nagu kõik riigid, pole ka Saksamaa täiuslik. Pärast oma 50 km kiirmatka lõppu Meersburgist praamiga Konstanzi tagasi sõites tõdesime mõlemad, et Tšehhi õlle maitset ei ületa siiski miski.

Mina kaamerat kaasa võtta ei taibanud, aga õnneks Anton taipas.















Ning lõpetuseks tõden ma, et mõnede kogemuste hankimiseks ei asenda jalgratast miski. Ning samuti leidsin ma, et miski ei asenda kõike seda kogevat peanuppu. Nii läksin ma poodi ja otsin endale jalgrattakiivri.

Nael kummi!

teisipäev, mai 22, 2007

Ood jalgrattale osa 1: noored jumalad

Tudeng ilma jalgrattata on nagu... tudeng ilma jalgrattata. Jalgrattata on ka Konstanzis tore. Ent mul on paar momenti, mida ma ilma oma kaherattalise sõbrata kohe kindlasti poleks kogenud.

Kõigepealt tuleb tagasi vaadata aprilli lõpu poole. Nimelt avastasin ma siis, et pühapäeva õhtul esineb Winterthuris (50 km kaugusel üks tore trupp nimega the Young Gods. Ehk siis suurepärane šveitsi bänd, kelle kontsertide külastamise ma juba enne siiatulekut pähe võtsin. Kõigest 50 km kaugusel. Kuid ometi kättesaamatu, kuna viimane rong tagasi Konstanzi tuleb oluliselt varem kui bänd viimase loo esitab. Mist!

Kuid ma ei andnud alla! Uurisin rongiplaani ja avastasin, et Winterthurist tuleb veel üks hilisem rong, mis küll 15km enne Konstanzi peatub. Natuke pikk jalutuskäiguks.. kuid suurepärane vahemaa jalgrattaga läbimiseks! Ning nii ma läksingi enda jaoks juba teisele noorte jumalate ilmutusele. Kontsert oli suurepärane! Vaatamata välisele vanusele olid jumalad hingelt endiselt noored ja kütsid väikeste pausidega kaks tundi! Kuid iga pillimees väsib lõpuks ära ja nii lahkusid ka kolm šveitslast lavalt kaheteistkümne paiku lõplikult. Õnneks ei pidanud nad paljuks Michalangelo tuntud stseeni korrata ja üht eesti noormeest käesurumise kaudu veelgi õnnelikumaks teha :).

Tagasiteel aitasin ma ühe kontserdil tuttavaks saanud MILFi rongipiletihädast välja, seletasin rongi konduktorile pronksmehe saagat ja lasin endale seletada, miks Šveits ikkagi EU-sse ei taha. Kuidagi eriti kummastav oli kõige selle lõpuks kell kaks öösel mööda väikest Šveitsi maanteed kõigepealt 7km ülesmäge ja hiljem 7km allamäge sõita, hingates sisse ehedat laudalõhna ja kuulatades rattalambidünamo põrina taustal pimedusest kostuvaid lehmakellade kolisemisi.

Seekord oli mul ka kaamera kaasas. Pildid eriti välja ei tulnud ja videod on ka natuke halva saundiga. Aga ma loodan, et ma suudan kontserti suurepärast aurat kuidagi edasi anda:














PS! Veel nende muusikat leiab nende Myspace'i kodukalt

PS2! Seda intrument, mida esimeses videos mängitakse, nimetatakse hanguks. Šveitslased leiutasid selle kuus aastat tagasi. Esimene kokkupuude sellega oli mul meie reisil Hispaanias, kus see Manni südame võitis. Rohkem infot saab siit.


Stay with us... encore un peu

esmaspäev, mai 21, 2007

Egotrippin'

Nagu jätkuvast külalistevoorust näha, siis kellelegi lähevad minu kirjutised ka korda. Kommentaaride järgi ei käi siin eriti keegi, aga õnneks külastuste lugeja lohutab mind. Kuid nüüd ilmnes, et minu kirjutised on nii lahedad, et Üliõpilasleht otsustas neid avaldada. Ehk siis umbes kaks nädalat tagasi ilmus trükis väike kokkuvõte minu Saksamaa-seiklustest:

Link

Mõelge ometi! Mina ja meedias! MMA pingviinide mitmele teles üles astumisele ma vastu ei saa, kuid ka see on midagi! Nii otustasin ma igaks juhuks fännikirjade tarvis oma postiaadressi uuesti avalikuks teha:

Werner-Sombart-Str 37-221
78464, Konstanz
Deutschland

Pastakad pihku!

kolmapäev, mai 16, 2007

Ich blute für Deutschland

Eile valasin ma Saksamaa heaks verd. Vastutasuks sain liitreite kaupa värsket õunamahla, 5 euro väärtuses süüa ja võimaluse toota endale 450 ml värsket verd. Ma loodan, et patrioodid ei pahanda. Pikemalt kirjutab kogu üritusest oma blogis Mann.

kolmapäev, mai 09, 2007

Vahepala

Ma olen usin õppija ja laisk blogija. Esimesega on nii ja naa, kuid teine on küll tõsi. Tegelikult ma hetk tagasi täitsa lugesin biheiviorismiõpikut. Niisiis selle asmel, et enda läbielamistest pajatada, lasen ma teiste vaeva seljas liugu ja viitan kahele vingele blogile.

Esimeneses, aadressiga shutupsherlock.blogspot.com seiklevad mu klassiõed Hispaanias, tehes minu tehtud tuuri teistpidi ning natuke laiemalt.

Teines, aadressiga saratriin.blogspot.com kirjeldab Birgitil külas käinud Triin väga elavalt oma Konstanzi külaskäiku koos selle juurde kuuluva ülihea pildimaterjaliga. Konstanzi sissekanded algavad siit

Juba esimeste ridadega tabab Triin täpselt naelapea pihta:

Konstanz on eriline seepoolest, et sinna on jõle raske saada Euroopa kohta. Tüübid on suutnud linna asutada kõikidest lennujaamadest liiga kaugele ;)

Sellele vaatamata on aprilli-maikuus siinseid eestlasi külastanud kokku 10 kaasmaalast.


Millalgi sätin ma need blogid ka püsilinkide alla.

Head lugemist!