teisipäev, september 09, 2008

Eile nägin ma Eestimaad

"Eile nägin ma Eestimaad,
suvilaid, soome saunasid,
nägin baare ja plaažisid,
nägin uhkeid garaažisid!
Eile nägin ma Eestimaad!"

Nii kirjutas ükskord ammu Ruja ja need read tervitasid mind, Alanit ja Madist, kui sõitsime talgutele Alo 'Suur Hurt' Aasma tallu augustikuu viimasel nädalavahetusel. Lauluvalikuga poleks Koltsi talu peremees suutnud paremini õnnestuda, kuid ka teistel põhjustel läheb lõppev suvi kirja päris-päris eestimeelsena. Nüüd siis mõned read sellest.

Kõik algas vist sellest, kui Inglismaalt tagasitulles läksin külla vanaisale, eesmärgiga saada materjale Nõmme tuuri jaoks, mille sõbrannale olin lubanud teha. Kui kööki sisse astusin, kõlas raadiost: "Eestlane olen ja eestlaseks jään, kui mind eestlaseks loodi. Eestlane olla on uhke ja hää, vabalt vaarisa moodi." See tundus sel hetkel nii hea ajastus ja jäi kohe soojalt-soojalt südamesse meelde. Samasuguse eestluse tähe all möödus terve suvi, mis ilma poolest küll üürike ja jahe, ent seest südantsoojendav.

Järgmine märkimisväärne sündmus on see, kui klassivendade Welixi ja Priiduga võtsime nõuks teoks teha heategevuslik rinnamärgimüümine, näitamaks Eesti ja Georgia ühtsust. Projekt hakkab nüüdseks lõpule jõudma ja on toonud kõvasti positiivseid emotsioone. Märgihuvilisi ilmus kohtadest, isikute näol ja toetusi summades, mida ei osanud ettegi kujutada. Kas oleksid arvanud, et 10-12aastased poisiklutid solidaarsust väljendavat märgikest nuiavad oma vanemailt? No vot.

Öölaulupidu. No see oli suht-koht tipp. Aastaid pole nii ehedat, sooja ja ülivõrretes head emotsiooni tunda saanud. Mul lihtsalt ei jätku sõnu selle jaoks. Sõpradega koos, tuntud laulude seltsis, uskumatult suure arvu kaasmaalaste seas, üliõnnelik! Ptüi-ptüi-ptüi, ent nõnda vabastava kogemuse väärtust suudaksin vist tõeliselt hinnata alles siis, kui seda vabadust enam nõnda palju pole...Aga see on liiga kõhe mõte, lähme kähku edasi!

Olümpiamedalistide tervitamine. Mul oleks Raekoja platsil peaaegu pisar silma tulnud, see oli nii liigutav mu jaoks. Küllap oli laulupeo emotsioon kah sees veel. Nägin laval tõelisi Eesti tegijaid ja teadsin, et tahan ja suudan ka ise kunagi millegi nõnda positiivsega silma paista. Ilmselt mitte sportlikus vallas, ent siiski. Eks aeg näitab!

Ja siis augustikuu viimase nädalavahetuse üritus Koltsi talus Järvamaal. Ka selle jaoks on keeruline sõnu leida. Vast elu kõige vingema augustikuu kulminatsiooniks oli raudselt järgnev hetk.

Läksin maja taha, võtmaks oma pluusi (ilm oli ometi jahe), nägin, et õue tassitud mööblist oli miskit välja kukkunud. Sinine riie selline...Kohe oli tunne, et tegemist on meie trikolooriga. Ja nii oligi. Vahest aastakümneid võõrvõimu eest peidetuna seisnud puhas sinimustvalge oli sealsamas triigitu, puhta ja kokkuvoldituna minu ees murul.

Ei läinud kaua kuni jõudsin end sellesse mässida, uhkust tunda ja siis Alani, Madise, Sveni ja Aloga ühes lipu jaoks kasvõi ajutine varras leida. Sai see kaunis kõrge ja puidust, mistõttu üpriski painduv. Aga usun, et tolleks hetkeks piisavalt väärikas lahendus. Ja kui seda varrast käes hoides ning lipul kolmveerandpilvises taevas tuules ujuda lastes veel taustaks 'Koit' mängis...See hetk sööbib küll igaveseks mällu.

Loomulikult oli Koltsi talus niigi üle prahi üritus. Natuke mehiseid töid nagu seinalammutamine, põrandalammutamine, raamatulennutamine, õllejoomine, grillimine, jutuajamine ja lõpetuseks ka saun. Mis võiks olla parem viis suve lõpetamiseks? Pühapäevaks oli kere küll veidi väsinud, ent meel hea, väga hea!

Kuigi saan Eesti Vabariigi 90. aastal kodumaal olla napilt üle poole kuudest, läheb see kirja seni mu kõige eestlaslikuma aastana. Nüüd peab pingutama, et järgnevateks aastateks latti mitte alla lasta!

Päikest!

Ja pilte!

Mikk