Vennad Vainikud

Nädal kevadises Torontos, osa 2

2011-03-26T01:56:00.008+02:00

Vahepeal jõudis meil lumi uuesti maha tulla, aga meeleolu on endiselt väga kevadine. Jätkame sealt, kus eelmine kord pooleli jäime.

Kolmapäev – lõuna ajal kuulasin huvitavat ettekannet östrogeeni mõjust naiste töömälule. Nimelt näitas Elizabeth Hampson elegantselt, et naiste töömälu vigade arv kasvab ja kahaneb vastavalt östrogeeni taseme kõikumisega. Näiteks pärast menopausi kasvab töömälu vigade hulk. Pole halba ilma heata – katsed näitavad, et östrogeeni teraapia aitab menopausi tingitud töömäluprobleeme leevendada.

Samuti kõigub töömälu vastavalt menstruaaltsüklile. Ehk siis päevade ajal on naiste töömälu madalam, kui muidu. Kes seda meestest ei teaks eksole. Meestel pole siin aga parastada midagi, sest nende töömälu on kogu aeg naiste päevade aegsel tasemel :D

Pärastlõunal käisin eestlaste poolt juhitavas prillipoes raame valimas-pildistamas. Nimelt õnnestus mul eelmised ära kaotada :/, uusi on aga vaja. Lisaks prillidele pakkusid nad mulle juba teist korda tasuta läätsi proovida. Verynice!

Kodutulles vedasin lähedasest poest järjekordse seljakotitäie söögikraami nädalaks koju, sest kodu juures olevad poed on jube kallid.

Terve õhtu tegin kahele teadusartiklile tekstianalüüsi, seda reedese seminari tarvis.

Kuna Margit vaatab prillidele kõige rohkem otsa, siis uurisin tema arvamust raamide kohta. Sain soovituse veel ringi vaadata.

Neljapäev – hommikul esitlesin oma siinsele juhendajale bussis kirjutadud EEG-analüüsi skripti. Sain kiita :).

Kohe pärast seda toimus HCI tiimi koosolek, kus panime paika plaanid päris juuksurite peal prototüübi testimiseks. Nimelt tuleb meil kahe nädala jooksul koostada küsimustik, intervjuu kava ning täiendada prototüüpi; koguda nende instrumentide abil pärisjuuksuritelt andmeid ning saadud andmed kokku kirjutada. Meie peamine mure tundus see, et kust me leiame juuksureid, kellel on aega meie prototüübis ringi klikata. Elame-näeme!

Pärastlõunal läksin oma iganädalasele neuroanatoomia seminarile. Selles vallas harib mind eesti soost anatoomiaprofessor Anne Agur, kellega põrkasin juhuslikult kokku TÜ sünnipäeval. Kokkupõrke tulemusena esitasime Toronto ülikoolile taotluse spets minu vajadustele kohandatud neuroanatoomia kursuseks... , ja nüüd olen ma saanud juba viis nädalat professori juhendamisel ajujuppidega mängida. Enamasti uurin ma ajusid, kust on vesi ära võetud ja plastik asemele pandud. Kuid paar nädalat tagasi võeti minu silme all ka päris inimese aju jupphaaval koost. Vapustav kogemus! Seda enam, et mul lasti ka ka oma näpuga ringi surkida :P

Õhtul käisin teises prillipoes raame proovimas. Sissejuhatuseks visati mulle ninale 400-dollarised Jaapani käsitööraamid. Kuid lõpuks õnnestus mul ka tudengieelarvele vastav pakkumine saada. Siinkohal tuleb silmas muidugi pidada Kanada tudengi eelarvet.

Päris õhtul oli St. Patrick's Day ja välja minek! See on päev, kui kõik Kanada noored ennast kiirelt ja efektiikselt purju joovad. Eriti muidugi iiri noored. Meie käisime Tai köögis söömas ja siis sättisime ennast üle tee iiri pubi ette sissepääsujärjekorda. Pärast poolt tundi id-kontrolli järjekorras ootamist ja 10 dollari lunastasimist saime õiguse juua baaris rohelist õlut ja kuulata iiri-briti hitte mängivat baaribändi. Nojah :)

Reede algas tekstianalüüsi seminariga. Nimelt pakutakse Toronto ülikoolis head võimalust oma teadusliku kirjutamisstiili viimistleda. Eesmärk on üllas – kuidas keerulistest asjadest nii kirjutada, et kehv kirjastiil arusaamist ei segaks. Tundub väga praktiline.

Lõuna ajal konsulteerisin jälle oma prilliraamide osas. Minu suureks rõõmuks langesid erinevate soovitajate valikud täpselt ühte ning ma sain prillid ära tellida.

Õhtupoolikul võtsin lõpuks korralikumalt oma magistritöö andmed ette. Järgneva kahe kuu jooksul tuleb nende põhjal üks asjalik magistritöö kirjutada. Õnneks saavad minu ülejäänud kursused aprilli alguseks läbi.

Päris õhtul käisin aga üle pika aja kontsertil – Torontot väisas Norra elektropopi rühmitus Röyksopp. Jättis täitsa toreda mulje, ehkki olen sellest muusikast natuke välja kasvanud. 7/10

Nädalavahetuse võtsin eelmise eeskujul samuti rahulikult. Sinna siise mahtus nii meeldivalt väsitav squash, meelierutav filmiõhtu, kui ka neljatunnine hommikusöök rootsieestlasest ühikakaaslase ärasaatmiseks. Kooliasjadega peaaegu ei tegelenudki!

Igaüks tõi midagi, kokku sai päris suur hunnik!

Magus maa

Happytimes!

Lycka till, svenska flicka!

Nädal kevadises Torontos, osa 1

2011-03-21T03:57:00.010+02:00

Kevad käes ja aeg blogilt jõulutolm puhuda! Pikal pausil on väga lihtne põhjus – ma lihtsalt toimetan pidevalt ringi. Ning kui ma ringi ei toimeta, siis ma parajasti tõmban hinge.

Niimoodi jätkates võib aga kogemata nii palju ringi toimetada, et pärast ei mäletagi, mida täpselt tehtud sai. Eriti, kui mõtted ringlevad kogu aeg peale tulevate asjade ümber. Nii otsustasin kroonika ja eneseteraapia tarvis oma läinud nädala peamised tegemised kirja panna. Üldiselt iseloomustab see nädal üsna hästi ka terve selle semestri tegemisi.

Nädalavahetus 12-13.03 – vedelesin Margiti juures Montrealis. Otsustasime mittemidagi teha ja lihtsalt läinud nädalast puhata. See läks meil nii edukalt, et magasime täiesti kellakeeramise maha :). Kogu nv peale suutsime mõned taimekesed potti saada. Kokkuvõttes vöga väärtuslik nv, arvestades nv enne seda ei puhanud ma üldse.

Vahetult enne seda nv sain valmis ka oma 2010 aasta miksteibi. Link postituse lõpus!

Esmaspäev – uurisin võimalusi saada abiuurijana (research assistant, RA) tööle Montreali McGilli ülikooli. Nimelt plaanin ma järgmise aasta Montrealis veeta, kuna Margiti programm on kahe-aastane. Teadupärast tuleb aga sellised plaanid üsna varakult ette valmistada. Iseenesest läks mul höästi – mulle anti mõista, et nad võtaks mind küll, kui ainult raha saavad. Loodame, et siis saavad!

Pärast vestlust ootas mind 7-tunnine bussireis tagasi Torontosse. Selle käigus programmeerisin valmis oma Toronto uurimisrühma EEG-analüüsi skripti ning vaatasin ära "Sotsiaalvõrgustiku". Üks tüüp ajas kõvasti mahla põrandale ja nüüd mu seljakott kleebib. Oh well.

Teisipäev – pärastlõunase seminari tarvis võitsin hommikul kiiruga kokku eelmise nädala prototüüpide hindamised. Seminarist endast räägin mõne hetke pärast.

Päeval toimus iganädalane uurimisrühma lugemisseminar, kus me teiste RA-dega ADHD-temaatilisi uurimistöid lahkame. Muuhulgas arutasime, et kas idee poolest oleks võimalik käitumuslikud diagnostikavahendid kõrvale heita ja puhtalt EEG mustrite pealt erinevaid häireid klassifitseerida. Samuti värvati mind reklaamima 26 märtsi – ülemaailmset epilepsiapäeva.

Pärastlõunal toimus inimese-arvuti kommunikatsiooni loeng ja seminar. Pika ja lohiseva nime (human-computer interaction, HCI) taga peitub tegelikult väga lihtne eesmärk – aidata programmeerijatel teha programme, mis tavakasutajate vajadustele reaalselt vastavad. Selle tarvis tuleb teha põhjalikke taustauuringuid, plaanida-luua prototüüpe ja neid kasutajate peal järele proovida. Minu suureks heameeles tuleb kursuse käigus kõik need sammud ka ise järele proovida. Iga nädal tuleb kõvasti vaeva näha – raportite mahud ulatuvad kohati 30 leheküljeni. Teisalt on kogu protsess ääretult loominguline ja lõbus – koos kolme IT-tudengiga töötan välja uudset IT-lahendust juuksuritele.

Papist iPad ja paberist "maagiline peegel"

Nädala teisest poolest kirjutan ma mõne päeva pärast. Senikaua kuulake minu kaasaegse maailmatantsumuusika miksi ja täiendage oma teadmisi epilepsia vallas.

Uku Loco 2010 aasta miksteip

Purple Day – The Global Day of Epilepsy Awareness

Jõulud a la Quebec

2011-01-08T03:27:00.013+02:00

Jõulud pidid tulema üsna tagasihoidlikud. Arvasime Margitiga, et oleme Montreali rahulikult kahekesi ja äkki vaatame veits ka ringi. Kuid mida lähemale jõudis Jõul, seda rohkem sai selgeks, et kahekesi me küll ei ole. Jõulud veetsime ühe toreda Quebeci linna perega ning pärast seda vaatasime ringi koos minu Ukraina-laagrist tuttava ameeriklase ja tema vennaga.

Quebeci linna pere "organiseeris" meile Margit. Õigupoolest tuli see tal töökaaslase Carliga vestedles juhuslikult välja, et meil polegi midagi plaanis, ja nii sattusime me kolmeks päevaks Quebeci äärelinna Carli õe juurde. Seda otsust ei pidanud me küll kahetsema! Kõik olid väga toredad, pakkusid igasugu süüa ja olid valmis prantsusekeelse vadina kõrval ka inglise keeles suhtlema. Ma pole vist kunagi niipalju juustu söönud! Ehitasime natuke ka iglut, imetlesime üht suurt juga (Montmorency) ja käisime uisutamas.

Kui juustu- ja veiniarmastus välja arvata, siis oli nagu Jõul ikka. Ootamatu oli ehk ainult see, et täiskasvanute jõulupakkidel oli loosipaki traditsioon. Ehk siis igaüks pidi panustama ühe kingiga, mis kuuse alla ootama pandi. Pärast lastele kinkide kätte jagamist istusid kõik ringi ja hakkasid kahte täringut veeretama. Kes sai kaks sama numbrit, sai võimaluse kuuse alt paki välja valida. Kui ta järgmine kord kaks sama sai, siis võis ta selle kas lahti teha või kellegagi ümber vahetada. Ning kui ta edaspidi kaks sama sai, siis ta PIDI oma kingi kellegagi ümber vahetama. Ühtpidi sai seal nalja ja ootusärevust kogu raha eest. Teistpidi näiteks Carl selles ei osalenud, üteldes et need kingid pole isiklikud ja on ostetud ostmise pärast. Võta nüüd kinni.

Veel pilte – Jõulud Quebecis

Kui juba Quebeci linna sattuda (Montrealist 3h), siis tasub seal rohkem ringi vaadata. Nii olime pärast jõulunädalavahetus läbi saamist broneerinud endale toad ühte toredasse, pimedavõitu aga taskukohasesse Quebeci vanalinna hotelli . Enne hotelli jõudmist käisime aga lähedalasuval Stonehami suusakeskuses. Mina olin juba Torontost kaasa tassinud oma lumelaua kindla plaaniga seda kasutada. Samuti kibeles Margit oma Kuutsemäe kogemustele lisa saama. Meid võõrustanud peremees oli nii lahke, et tuli meiega kaasa lauatama – vaatamata lähedusele oleks meil ilma autota sinna väga raske saada olnud!

Enamik Quebeci mägesid on mõõtmetelt sellised Rootsi ja Soome mägede vahepealsed. Margiti rõõmuks istelifte on kõvasti rohkem. Lumelauaõpe on ka tasemel – vaatamata kõvale kukkumisele ja valutamisele hakkas Margit juba täitsa sõitma. Õhtul küll oli teda voodist väga raske püsti saada – valutasid nii vanad tuntud kohad, kui ka täiesti uued ja tundmatud :).

Esmaspäeva õhtuks saabusid ka Iowast kaks päeva teel olnud Jon ja Jay – minu Ukraina laagri toakaaslane ja tema vend. Taaskohtumine oli väga tore ja vahepealset pooleteist aastat poleks nagu olnudki. Ilmnes, et vend Jay oli samuti eestiga tuttav – Joni iPodist oli tema absoluutne lemmik Tallinna hiphopi lugu. Huvitav, kuidas see sinna sai?

Teisipäeva vaatasime toreda Quebeci linna peal ringi. Quebeci linn on nimelt 402 aastat vana linn, üks vanimaid Põhja-Ameerikas.. ja näeb seetõttu päris normaalse (ehk Euroopaliku) linna moodi välja. Muuhulgas leidsime ka armee ülejääkide poe, kus Jon ja Jay 50 dollariga väga kobedad lumepüksid said. Õhtul maitsesid Ameerika sõbrad ka kesvamärjukest – luksus, mis neile Ameerikas vanuse tõttu veel keelatud, aga Quebecis täitsa lubatud.

Kolmapäeval sõitsime natuke jõge mööda allavoolu. Mina ja Margit läksime väga toredasse Le Massif suusakeskusesse, kust avanes ilus vaade St Lawrence'i jõele. Poisid seevastu otsisid üles kohaliku spa, kuhu me hiljem järele tulime. Väga mõnus!

Neljapäeval hakkasime Montreali poole tagasi sõitma. Osa teest läbisime kelgukoertel, mis oli väga vahva kogemus. Sõnad on siin üleliigsed, vaadake parem videosid (ja albumist pilte :)

Hiljem astusime läbi ka Madridi-nimelisest monsterautosid ja dinosauruseid kollektsioneerivast söögikohast. Ma arvan, et see perepilt võtab kogu olemuse väga hästi kokku :)

Montrealis tagasi käisime samuti linna peal ringi ja võtsime vastu uusaasta. Märkimisväärne on ehk see, et Montrealis saab väga häid muffineid, ilutulestikku esitati muusikaga sünkroniseeritult.. ja seinte peal jäi silma ühe tuttavliku koomiku Edgari poster.

Veel pilte – tegemised Quebecis, Quebeci ümber ja Montrealis

Kokkuvõttes oleks Eestis muidugi veel toredam olnud.. aga Quebeci jõulud kukkusid ka päris toredalt välja. Torontolase suust on seda eriti suur asi kuulda ;)

Toronto sinu peopesas

2010-12-20T02:14:00.004+02:00

Kui septembris CN toweris käisin, siis ühe pildi peale katsusin kõik olulised kohad ära mahutada. Nüüd täiendasin seda natuke. Tulemusena saate minu mineviku ja tuleviku tegemistele ka ruumiliselt kaasa elada ja paremini oma küllatulekut planeerida :)

Vaatamiseks kliki pildil. Avaneval pildi saab peale klikkides veelgi suuremaks.

Mõõtkavast pole aimugi. Tartu College'ist (vasakul üleval) kiires tempos loengutesse jalutamine võtab ca 10 minutit, bussijaama ca 30 min

Legend

Sinise joonega on ära märgitud ülikooli kampus, sinise kirjaga olulisemad tänavad.
Mustas on valik olulistest ja toredatest kohtadest

* Tartu College @ Spadina & Bloor Str. West. Seal elavad mina + veel üle 400 elaniku ja Toronto eesti kultuuripärandid.

* metroo – lähedalasuvad metroojaamad. Nimed pannakse siin tänavate järgi.

* OISE – Ontario Institute for Studies in Education – siin on ADHD uurimislabori kodu

* Royal Ontario Museum – siin elavad Terracota armee sõdurid, dinosauruseid ja muud põnevad asjad. Pildid tulekul!

* jalka ja hoki – Toronto ülikooli sporditiimi "Varsity Blues" staadion. Kui NHLi/NFLi piletid on jube kallid, siis seal saavad tudengid tasuta käia omadele pöialt hoidmas

* raamatukogu – kõige suurem raamatukoguhoone, kus elab 50% kümnest miljonist raamatust, mida Toronto Ülikool tudengitele.

* psühhi loengud – siia kiirustasin ma iga teisipäev ja iga kolmapäev. Eks näis, mis järgmine semester saab.

* spordisaalid – tudengitele tasuta sportimine.. alates squashist ja NIAst kuni ujumise ja kergejõustikuni välja. Joogivett saab ka tasuta :)

* University College – ülikooli kõige vanem hoone. Seal toimusid minu akadeemilise inglise keele tunnid.. ja selle eest muruplatsilt hakkas ka minu rahvuspargi tripp.

* Roti maha – Rotaliale kuuluv maja, kus elab hulk toredaid Kanada eesti noori.

* Odav hiinlaste pood – kõige paremate hindadega toidupood. Liha ei julge veel osta sealt, aga muidu väga taskukohane valik.

* Kensington Market – Hiinalinna kõrval asuv hipilinnaosa, kus on vahvaid poode ja muidu tore ringi jalutada. Spadina tänavast natuke veel vasakule

* AGO – Art Gallery of Ontario – sinna pole jõudnud. Jaanuaris loodetavasti jõuan. Osa hoonest on lahedalt "jalgadel"

* hambaarst – siin ma käisin hamba tarvis esmaabi saamas.

* Musta ristiga toon välja paar kirikut, mis siin betoonkamakate embusesse täiesti ära peidetud on.

* Hospital for Sick Kids – Lastehaigla, kuhu ma praeguse seisuga midagi tegema ei jõua

* Bussijaam – on kuskil noolepea juures. Sealt saab Montreali (6-7h), NYCi (10-12h) ja mujale.. kuhu tagumik vähegi välja kannatab

Sess on läbi!

2010-12-09T08:41:00.004+02:00

Tähtajad teevad inimestega imesid. Esiteks siis kui jubepalju on teha ja aega on vähe. Nädal aega tagasi olin ma üsna närvis – vähem kui nädalaga tuli mul endale hunnik biokeemilisi artikleid selgeks teha , et neid eksamil nagu varrukast tsiteerida ja sealtkõrvalt üks pädev väikese seminaritöö mahus tajupsühholoogia uurimisprojekt kokku kirjutada. Lihtsamaks ei teinud olukorda see, et sellesama nädala jooksul suutsin mina oma hamba ära murda ja arvuti oma ventilaatori seistma jätta. Kõige selle taustal mõtisklesin viimases seminaris kõlanu üle:

"I expect that most them [exam papers] will be in the A or A+ range. You've been excellent in the class. You see, the department has told me that people in the graduate studies have proved in the past that they are excellent. My task is to distinguish between people that are really good and the outstanding people that get fellowships."

Kuid asjad saab tehtud, kui nendega otsast pihta hakata! Suruõhu ja õmblusmasina õli abil putitasin oma arvuti taas käima. Tänu ülilahkele kohalikust eestlasest hambahaldjale leidsin endale väga soodsa hambaarsti.. ja siis lõpuks sain ka õppimisega alustada. Õppimine sisaldas nii muuhulgas toredas studygroupis targemaks saamist, ühe iisraeli mäluuurijaga tihedat teoreetilist arutelu ja 6,5 tunniga viie suhteliselt tundmatu uurimuse sisukat kokku võtmist. Kõigi eelduste kohaselt õnnestus sealjuures ka asjalikkus säilitada :)

Kui see kõik aga keskööks tehtud sai, ilmnes tähtaegada teine positiivne külg – suur rahulolu pärast eesmärkide saavutamist. Meelerahule andis oma meki kindlasti šveitslasest naabri poolt pakutud kodukootud hõõgvein. Nüüd sain ennast mõnuga head muusikat kuulata ning netis ringi tuulata. Ning mõelda, kuidas nende kotlettide tegemine nüüd käiski...

Nädala laulusalm:

Wikileaks teeb mehe šikiks.

Wikileaksi pühaks pean.

Wikileaksiga siin ilmas kõik ma kätte saan.

Wikleaks teeb lahti uksed.... jne

...lõpetada saab igaüks ise. Autoriks minu hambahaldjas.

Udu

2010-11-26T02:58:00.007+02:00

Aeg-ajalt mattub Toronto üsna paksu uttu. Ringi siis eriti ei näe.. ja võib ainult ette kujutada, kuidas kuskil kõrgemas hoones olla on. Fotograafidel on see-eest hea põli. Leidsin väga toreda pildisarja massiivsest udust paar nädalat tagasi. Tasub enne ära näidata, kui siin ka lumi maha tuleb.

Photos of Toronto engulfed in fog

Käitumise mehhanismidest visuaalse tähelepanuni

2010-11-26T00:24:00.005+02:00

Kuna eelmine postitus läinuks liiga pikaks, otsustasin oma ainetest eraldi kirjutada.

See poolasta on minu valikuteks:

"Mechanisms of behavior" John Yeomans
"Visual attention – now and then" Jay Pratt & Suzanne Ferber

+ veel minukursused akadeemilise kirjutamise teemadel.

Ülesehituselt on esimesed kaks seminarid. Seega erinevalt teistest erialadest ma õpikuid endale ostma ei pea. See-eest tuleb aga igaks nädalas kummaski aines läbi lugeda vähemalt 3-4 aktuaalset artiklit. Enamik ainetes osalevaid tudengeid on vastaval alal teadust tegevad doktorandid (või isegi post-docid) ja kõik tunduvad aruteludes nagu kalad vees. Alguses oli päris hirmutav seda üliasjalikku vestlust kõrvalt vaadata. Kuid see tunne läks varsti mööda :)

Käitumise mehhanismide seminar ignoreerib korteksi täiesti ja keskendub primitiivse aju neurokeemiale. Professor ise on veendunud, et kõik OLULINE inimkäitumises otsustatakse juba ajukoore all ära ja korteks on vaid täpsustamiseks. Seega on aine eesmärk aru saada, kuidas need ajukoorealused mehhanismid täpselt toimivad. Nii uurime me võpatusrefleksi ja silmaliigutuste neuroanatoomiat, kõikvõimalikke dopamiini jms premeerivate neurotransmitterite süsteeme, ja näiteks leptiini rolli söömisel. Lisaks saab targemaks ka kõiksugu põnevate meetodite kohapealt – kuidas ajus iseseisvalt geene üles otsida ning miks tuleviku uurijad rottidele hiiri eelistavad.

Miks siis? Aga sellepärast, et Internetis saab hiire ajus ringi surfata.. Samuti osatakse just hiirte põhjal teha mutanthiiri, kellel omakorda saab näiteks inimese suva peale selektiivselt mälestusi kustutada. Põnev värk!

Tähelepanu seminar võtab läbi kõik olulised artiklid, mis visuaalses tähelepanus on viimase 30 aasta jooksul ilmunud. Räägime nii alt-üles kui ülalt-alla kontrollist, töömälust kui ka emotsioonide mõjust tähelepanule. Kes on Bachmanni aineid võtnud, või kasvõi teadvuseblogi lugenud, teab kui detailsed ja keerukad need katsed olla võivad. Samas teine kord on tulemused jube elegantsed:

Usklikkuse aste mõjutab stiimuli tajumise viise
Positiivne muusika laiendab tähelepanuvälja

Selleks, et me skeemidest ja teooriatest ikka hästi aru saaksime, on tähelepanuseminaris välja mõeldud eriti innovaatiline kodutööde süsteem. Iga kord teeb üks tudengitest lugemismaterjali põhjal 20 min teema ülevaate. Teised peavad ka muidugi artiklid läbi lugema. Sellele lisaks tuleb ülejäänutel otsida ühe loetud artikli põhjal kaks uut artiklit (2007-2010), mis loetule siis poolt või vastu räägivad. Nendest kahest tuleb kokku panna 15 min ettekanne ja siis kohapeal loositakse välja kaks õnnelikku tudengit, kes oma slaidid kõigile ette kannavad. Kusjuures, loomisit viib läbi spetsiaalselt selle jaoks loodud programm, mis enne nimede ette lugemist täpianimatsiooni ja järjest kõrgeneva heliga pinget kruvib.

Sellega professorite fantaasia ei piirdu. Sissejuhatavas seminaris mainisida nad mokaotsast, et ühel nödalal on vaid üks artikkel lugeda. Seejärel aga teatati võidurõõmsalt, et see ei tähenda teps mitte vähem tööd – nimelt tuli too nädal artikli autor isiklikult ettekannet kuulama :D.

See kõik ei tähenda, et me seal seminaris ainult väriseks ja täppe põrniteks. Tegelikult on nad toredad, nagu kanadalased ikka. Ja eks need õppimisvõtted on ikka tudengite heaoluks.

Keelekursustele sattusin poolkogemata. Tahtsin lihtsalt huvi pärast teada saada, mis tasemel ma kirjutan. Kohapeal ilmnes, et tegu oli väga õige otsusega – olen sealt teada saanud häid nippe, kuidas keerulisi asju lihtsamini edasi anda. "Akadeemiline kirjutamine on kõigi jaoks võõrkeel," nagu õppejõud armastab ütelda.

Kokkuvõttes tegevust siin jätkub. Alguses tundus kõik päris raske – kui seminarid nädalaks läbi said, siis olin vaimselt üsna kurnatud. Vürtsi lisas fakt, et ettekandeloosiõnn naeratas mulle kohe esimesel nädalal. Kuid inimene harjub kõigega.. nii avastasin ka mina ca seitsmendal nädalal, et mul enam pea ei valutagi pärast seminaride lõppu. Ning kui mind kaheksandal uuesti ettekannet tegema loositi, siis ma isegi suutsin seda nautida :).

Järgmise kahe nädalaga saavad ained läbi. Sess tuleb kiire ja intensiivne. Kui see selja taha saab, siis loodetavasti jõuan ka oma uurimisrühmas rohkem tegutsema hakata.

Canada's answers to World's questions

2010-11-25T22:14:00.005+02:00

Sellise ambitsioonika võttis mind vastu Toronto Ülikooli koduleht, kui ma seal esimest korda surfasin. Tahtsin teada, et kuhu kohta ma üldse oma paberid viin. Pilku püüdsid kõikvõimalikud alalehed, alates psühholoogia osakonnast kuni lumelauaklubini välja. Üsna kiiresti sai selgeks, et tegu on suure ülikooliga – isegi psühholoogiat õpetatakse eraldi kolmes erinevas kampuses.

Kohale jõudes tuli välja, et ülikool on ikka üle mõistuse suur! Kesklinna kämpus on õigel ajal endale korraliku maalahmaka hankinud ja seal tegutseb 33 000 bakatudengit ja 12 000 magistranti-doktoranti(graduate)! Kaks äärelinnakampust panustavad omalt poolt veel juurde, ja kokku on hingekirjas ca 75 000 tudengit! Kusjuures 12 000 neist on välismaalased. Vahetustudengeid on ca 300 :).

Kogu seda hulka meelitab kohale kindlasti hea maine – erinevate edetabelite põhjal jääb ülikool kuhugi maailma top 30 kanti. Sellele vastavalt peavad tudengid siin ka maksma. Keskeltläbi 25 000 dollarit aastas. Vahetusaasta on päris kena kokkuhoid :D

Mida siis sellises ülikoolis tehakse? Ained on palju kontsentreeritumad ja intensiivsemad. Kui sissejuhatuseks olin pettunud, et semestris sain "ainult" neljale ainele registreerida, siis varsti sai selgeks et graduate tudengid üle kahe aine semestris ei võtagi. Tõepoolest, tegemist jätkub küllaga. Ühes Kanada ülikoolide kampuseid võrdlevas artiklis tähendati, et "Toronto ülikooli tudengid on igavad, muudkui õpivad!"

Sellegipoolest on siin väga palju võimalusi ka koolivälisteks tegevusteks. Nii saab ülikooli spordisaalis nii ülikooli hokitiimi eest välja astuda kui ka NIA-võimlemisega tegeleda. Rääkimata astronoomiaringidest, muusikaliringidest ja kõigest muust.

It's Movember!

2010-11-20T19:55:00.013+02:00

Paar nädalat tagasi panin tähele, et ühel kursakaaslasel on veider vunts tekkinud. Nagu absoluutselt ei sobi talle. "Noh, võibolla ei jõudnud habet ajada". Samas oli ta jõudnud väga põhjaliku ettekande valmistada.. Järgmine nädal oli vunts juba väga konkreetne. Jõudsin järeldusele, et ju siis on toiminud imidžimuutus..

Eile sain aga valgustatud. Kohalikud eesti neiud uurisid minult, et kas ma olen kahtlaselt palju vuntse linna peal märganud? Vastust ära ootamata lisasid, "ära arva. et Kanada mehed nii veidrad on. See on munandivähi toetuskampaania, mille käigus Novembris vuntsi ei pügata!" Kui ma hiljem tudengite peolt läbi astusin, siis võisin tõesti veenduda, et kampaania on päris popp. Näga oli nii udemeid kui päris korralikke vuntse.

Ma ise ajasin kahjuks alles eile hommikul oma kasvu maha. Järgmine aasta olen teadlikum! Iga vunts loeb!

http://www.movember.com/

Milline on parim hiirepüügivahend?

2010-11-15T07:10:00.010+02:00

Eelmine postitus tekitas imetlust, et 18. korrusel on hiiri. Neid on Tartu College'is tõesti igal pool. Tõenäoliselt meelitavad neid tudengite toidujäägid.. sest teadagi pole mitte kõik noored just puhtusearmastajad. Tudengite aitamiseks käib iga nädal köögist ja WC-st üle koristajatebrigaad... kuid tõenäoliselt aitab see vahepeal koguneva toidukogusele hoopis kaasa. Tänu radikatesüsteemi loodud avadele saavad nad liikuda ka toast tuppa ja nii peame me kõik valuuta suhtes valvel olema :)

Lahendus oleks muidugi hiir kinni püüda. Seda üritatakse siin hoolega. Näiteks kollitas septembri algusepoole üks hiireke 18. korruse neidude sviiti. Eriti maias oli ta šokolaadi peale – ma sain hiljem teada, et too hiir varastas laua pealt KAKS VIIMAST Kalevi šokolaadi tükki. Minu teada prooviti koostöös Tartu College'i töötajatega ära kõikvõimalikud hiirelõksud, alates mustast kastist kuni kleepeteibini välja. Samuti katsetati erinevaid söötasid. Tulemusi ei toonud neist ükski ja valitses juba minnalaskmise meeleolu. Kerge krabistamine nii päeval kui öösel oli kujunenud igapäeva elu osaks

Kuid ühel päeval toimetas Karin köögis ja nägi, kuidas miski nöörjas asi vilksas rösteri kandis. Uurides seadeldist lähemalt, põgenes sealt sõber hiir. Nimelt oli ta avastanud endale maiustamiseks mõnusa krõbeda saiapuru. Jaht sai olulise strateegilise täienduse!

Järgmine päev sättis austraallanna Claire end kööki õppima. Varsti nägi temagi midagi röstrisse vilksatamas. Pikemalt mõtlemata lajatas ta raamatu rösterile peale ning teda valdas võidurõõm – hiireke on käes!

"Mis temaga aga edasi peale hakkan? Ära nagu ei julge tappa..." Ei osanud Claire muud teha, kui võtta röster ja raamat kaenlasse ja joosta oma saagiga alla valvelauda, "ma püüdsin hiire, kuhu ma tema nüüd panen?" Humaansus valitses ka valvelauas ja nii oldi ka seal üsna nõutud. Lõpuks ostustati hiir prügišahtist alla saata. Seal on tal kõvasti saiapuru ja muud toredat :)

Edaspidi valitseb neidude sviidis nüüd vaikus. Teine eesti neiu Evelyn kommenteeris, et nüüd on köök kuidagi tühjavõitu.. koju tulles on kõik nii tühi..keegi ei krabistagi enam kuskil nurgas :(. See-eest võisid šokolaadisõbrad jälle rahulikumalt hingata. Vähemalt tolles sviidis.

Hiljem õppisin ma koolis, et meeshiired oskavad paarilise peibutamiseks 50 khz sagedusel laulda. Kahjuks inimesed seda ei kuule, muidu oleks hiired siin kõvasti populaarsemad! Teadlaste silmis said hiired aga kindlasti plusspunkte juurde – seda rohkem on põhjust hiirte geene ja retseptoreid välja lülitada ja sotsiaalset käitumise põhjal aju uurida (näide).

Pikemalt ma teadusel siiski ei peatuks. Selle asemel kuulake inimkõrvale tajutavaks tehtud hiirelaulu. Ja pidage oma röstreid silmas ;)

Valuutainventuur

2010-11-11T07:12:00.007+02:00

Torontos on eestlasi rohkem kui Paides. Ning nendega hästi läbi saamiseks pole kindlasti mitte dollareid vaja. Tegelikult pole üldse midagi vaja, nad on niigi väga lahked. Kuid kui sul on Kalevi šokolaadi, siis sulatab see lahti kõik uksed.

Mina olen kasutanud šokolaadi veelgi laiemalt – lisaks eestlastele olen seda andnud ka oma juhendajale ja uurimisrühmakaaslastele. Kõigile on see hästi peale läinud :).

Praeguseks on järel ainult kolm väikest tahvlit ja neid hoian ma neid hoolega oma laua peal nurgas. Nii kõrvalises nurgas, et sinna alla panin ma ka oma teise valuuta – natuke varudollareid. Mine tea, millal ühte neist jälle vaja läheb.

Täna tuba koristades pidin seda virna natuke liigutama.. ja suur täna minu üllatus, kui avastasin ühe šokolaaditüki täiesti iseseisvalt tahvlite kõrval. Mis siis ikka, sõin ära. Siis taipasin mõelda – kuidas see tükk üldse pakendist välja sai???

Vastus: muidugi augu kaudu :)

Nii ilmneski, et minu äraolekul käisid hiired minu kõige kallima valuuta kallal inventuuri tegemas. Kusjuures, tüübid vedasid väga elegantselt täpselt ülemise rea välja. Ei mingit suvalist näkitsemist. Raha nad õnneks (veel) ei puutunud.

Seda, mis inventuurist järele jäi, hoian ma nüüd kindlalt raud(külm)kapis.

Sügistuuled

2010-10-25T20:07:00.005+03:00

Juba päris mitu nädalat tagasi käisin kanuumatkal. Hingasime kõvasti värsket õhku ja ahmisime endasse sügisvärve. On tagumine aeg ka pildid üles panna – siin hakkavad mõned puud juba raagu jääma.

Matka organiseeris rahvusvahelisi tudengeid koordineeriv büroo ja kohta oli sinna saada üsna raske. Kohti oli 40 ja ainüksi vahetustudengeid ca 300. Rebimine oli tihe, aga õnneks sai ka Tartu oma esinduse välja panna :)

Kui hea mõte see tegelikult oli, selgus alles kohale jõudes. Oli väga mõnus lasta endasse natuke ka värsket loodust. Elades kogu aeg Toronto kesklinnas, ei saa sellest vajadusest eriti arugi.. väljaarvatud siis, kui juba kohale jõuad.

Loodus oli seal metsik. Puudus mobiililevi ja kõik praht kästi kokku korjata/ära põletada. Kui midagi ripakile jätta, on karud kohe laagrit piiramas. Nii näiteks ei lubatud sinna kaasa võtta ka plekk ja pudeltaaras jooke. See ei takistanud meil aga üksteisega tutvumast.

Lisaks loodusenautimisele kujuneski sellest väga hea võimalus teiste välistudengitega tuttavaks saada. Muidu tundub ülikool nii suur ja meeletu, et ei oskagi kuskilt peale hakata. Rahvusparki olid aga kokku tulnud just need, kes taolisi asju ka hindavad :). Kui nüüd tagasi vaadata, siis enamik minu praegusest tutvuskonnast on just tollest nädalavahetusest pärit. Umbes pooled neist elavad siinsamas Tartu College'is.

Aga edasi las räägivad enda eest juba pildid ja nende kommentaarid.

Tartu College

2010-10-07T00:46:00.007+03:00

Hiljuti kuulutasin välja, et kolisin 12 korrust kõrgemale. Enne elasin 5.- korrusel, nüüd 18.-l korrusel. Kuidas on see võimalik? Justnimelt seetõttu, et hea õnne tarvis on siin hoonel vahele jäetud 13. korrus. Positiivsele aurale lisavad oma panuse veel naabruses asuvad Kanada Ühendatud Kirik, Baha'i kirik ning budistide keskus.

Õnne on Tartu College'l vaja. Kui tähistati maja 40. juubelit, siis sain ka mina selle funktsioonide kohapealt oluliselt targemaks. Nimelt polnud kopa maasse löömise motiiv üldse mitte tudengeid majutada. Peamine eesmärk oli teha Eesti kultuuri majutamine majanduslikult tasuvaks. Nii pandigi püsti kesklinnas ühikas – tudengid maksavad renti ning see sissetulek katab ära ka Eesti kultuuri elushoidmise ruumivajadused. Nii saavad hoones tausta pinda erinevad korpid ja seltsid, eestikeelne raamatukogu ja Kanada eestlaste arhiiv; samuti käivad siin koos laulukoor ja muud kultuursed ringid. Minu arvates väga sümpaatne ärimudel.

Elamistingimused meenutavad siin Konstanzi Osti ühikaid. Pisikesed toad kostavad läbi, köök ja tualett on jagamisel ning üldse on sisustus veidi väsinud. Neid ebamugavusi korvavad aga ideaalne asukoht keset linna ülikooli ja metrooliinide lähedal, hea vaade ülemistelt korrustelt ning toredad kaaselanikud. Ja muidugi see, et Tartu tudengid siin tasuta elada saavad :)

Viiendalt korruselt oli mul igahommikune vaade kooli minevatele lastele

Nüüd on mul on Jumalik vaade itta. Nimelt saan kirikule ülevalt alla vaadata :). Kui mõni hommik pilvi poleks, siis näeks päikesetõusu ka. Parajasti on juba õhtupoolik.

Mõnikord lõbustavad mind ka hulljulged aknapesijad.

Õnneks nad senini midagi peale lappide pole pillanud

Maja parim vaade on muidugi pesuruumist lõuna poole. All paistab koolimaja nurk, mida ma 5. korruselt imetlesin. Massiivne maja vasakul on üks suurimaid (kui mitte suurim) ülikooli raamatukogu maailmas.

Üldiselt on kogu hoone ülesehitus ja inimeste elu siin üsna eraklik. Homme saab seevastu pidu! Kutsutud on kõik Tartu College'i elanikud :)

Tartu College

Mis tulevik ootab psühholoogiadoktorit?

2010-10-01T09:08:00.007+03:00

Q: Is PhD in psychology worth anything in non-academic world?

A: Absolutely! I never realized how valuable my PhD is. People actually respect you... once you get out of here! (university)

Täiendus: video üritusest

Doktoriõpe on tähendab akadeemiale pühendumist. Sellist hoiakut olen ma kuulnud mitmelt poolt ja see on mulle ka väga loogiline tundunud. Milleks muidu ekstra neli aastat veel (üli)koolipinki nühkida? Kuid tuleb välja, et Kanadas läheb tervelt 70% psühholoogiadoktoreid tööle väljaspool ülikooli. Mida nad siis teevad? Sellele küsimusele proovis vastuseid leida paneeldiskussioon pealkirjaga "Non-academic careers for Psych PhDs".

Üritusele tuli kohale terve saalitäis Toronto Ülikooli psühholoogia kraadiõppureid (MA ja PhD). Huvi oli suur. Boonuspunktid korraldajale, Toronto EPSÜle, kes pakkus tasuta võileibu ja jooki. Kui kõigil oma jagu käes, siis hakkas arutelu pihta.

Kõigepealt diskussioonil osalejad tutvustasid end. Mõned olid doktorikraadi ette võtnud täiesti akadeemilistel eesmärkidel, teised mitteakadeemilistel. Osadel oli isegi post-doc tehtud. Kuid ühel või teisel viisil olid nad kõik sattunud ülikooli kursilt kõrvale. Enamasti elu "lihtsalt kujunes".

Igaühel oli erinev põhjust ja erinev lugu – ühele ei meeldinud grantide taotlemine ja akadeemiline mustlaselu. Teine õppis kuuajase mediteerimise programmi käigus ajust rohkem kui kogu neuropsühholoogia programmi jooksul. Kolmas sai '82. aasta masu ajal doktorikraadi ahvidega eksperimenteerimises .. ning kodus naine ja laps nõudsid süüa. Mida siis teha?

Paneeli liikmete tegevusalad olid päris kirevad:

Director, Research and Evaluation at Kinark Child and Family Services
Staff Psychologist at Toronto Rehabilitation Services Spinal Cord Rehabilitation Program
Coordinator of the Research Unit within the Behavioural Sciences and Analysys Services (BSAS), OPP
Research Associate, Educational Research, Toronto Catholic Distric School Board
Staff psychologist for Toronto EMS
Government of Ontario
Defence Scientist and member of the Resiliance Group at Defence R&D Canada
Vice-President: International Development and Consulting at Self Management Group
Aviation Research Coordinator; Human Factors Consultant
Director of the Centre for Applied Neuroscience Coaching

Tudengid said küsimusi küsida ja juttu jätkus kauemaks. Seedimismaterjali sai palju... järgnevalt mõned tarkuseterad, mis ma enda jaoks kokku panin. Äkki on kellelegi veel kasulikud?

Sageli firmad otsivad probleemidele vastust, aga nad ei tea, kuidas sinna jõuda. Alates töötajate väsimusest jagu saamisest kuni meetmete-programmide hindamiseni välja. Nii on psühholoogia taustaga inimestel väga oluline oma oskused teistele sobivas keeles selgeks teha. You got to let them know, how what you do will help them!

psühholoogiadoktori kolm universaalset tugevat külge:
+ õppimisvõime
+ uurimismeetodid
+ statistika

alustajal on kindlasti raske jalga ukse vahele saada. Eriti psühholoogias (vt esimest punkti). Nii on tööpraktikad ja koolivälised tegevused on väga kasulikud. Samuti uurimistöö tegemine erasektorile. Natuke kogemust on parem kui üldse mitte midagi. Samuti võib praktikast välja areneda pikem töösuhe. Isiklikult hammustasin selle pähkli katki alles pärast bakat.

tasub minna oma unistuse tööandja juurde kuhugi madalamale kohale tööle... ja varjamatult rääkida, kuhu sa tegelikult sihid. Tööandjatele meeldivad eesmärgiga ja ambitsioonikad inimesed ning võimaluse korral aidatakse sind kindlasti unistusele lähemale.

oma elu planeerimisel ei tasu liiga palju mõelda töö perspektiivist. Alusta teisest otsast – mõtle, mida sulle tegelikult teha meeldib? Ujuda-reisida-münte koguda-muru niita? Ning seejärel vaata, milline tegevus seda võimaldab. Take risks and follow your heart. It will work out in the end.

mitte-akadeemilise karjääri negatiivne külg on see, et sageli oled sa ainuke psü PhD seltskonnas. Kohati võib see olla üsna frustreeriv. Ega's muud kui tuleb ülikooliinimestega suhelda. Mõned tegid näiteks hobi korras ka kõrvalt teadusprojekte.

Üks neiu uuris, kas post-docil on lisaväärtust mitte-akadeemilises elus. Enamik arvas, et see on minimaalne. Samas, kui doktorikraadiga inimesi on juba päris palju, on see kindlasti eristav faktor. Igal juhul võiks see töö olla praktilise väärtusega. Osadel oli näiteks post-doc lastehaiglas.

PhD-d samas pidasid esinejad väärtuslikuks investeeringuks. Keegi ei tundunud kulutatud aega kahetsevat. Hea seegi :)

Selline on olukord Kanadas. Mul on õnneks natuke aega mõelda, kuidas kirja pandud mõtted meie konteksti panna. Vabariigis on doktorikraadi saanud ca 30 inimest + veel NL kraadid. tea, mis meil doktorite akadeemia-mitteakadeemia protsendid on?

Suurlinna võlud ja valud

2010-09-24T06:26:00.005+03:00

Valikud on head. Rohkem valikuid on parem. Liiga palju valikuid on üle mõistuse. Torontos on just liiga palju valikuid. Vähemalt minusugusealgaja suurlinlase jaoks.

Kuidas mul siis läinud on? Hästi! Lennukisõit oli muidugi tüütu. Kõik sujus... aga kui sa oled lennukis kõigepealt maganud, siis söönud ja seejärel kaks filmi ära vaadanud... ja siis näitab kell, et üle poole on veel ees, ajab see juhtme kokku küll!

Maaletulek läks sujuvalt. Ametnik oli väga lahke ja lubas mul lahkelt kauem riigis viibida – kool saab läbi aprilli lõpus, mina tohin siin juuni lõpuni tegutseda.

Taksosõit oli kallis, üsna pikk ja lahke võõramaalasest taksojuhiga. Ma ütleks, et need omadussõnad iseloomustavad Kanadat üsna hästi.

Kuna ma jõudsin täpselt kooli alguseks kohale, kulges edasine elu ainult gaas põhjas. Juba järgmisel päeval veetsin ma mitu tundi lastehaiglas

sissejuhataval seminaril. Seejärel ajasin pabereid korda ning õhtul astusin ka inimese-masina kommunikatsiooni loengult läbi. Loomulikult väsitas selline päev väga ära ning üheksast vajusin ma voodisse.

Uni läks mul ära punkt kell viis :D. Eesti aja järgi lõi kell juba lõunatundi... siin polnud veel aga päikegi tõusnud. Ega siis midagi, pakkisin oma asju lahti . Üheksast hakkas asjalik elu pihta ja õhtuks olin jälle väga läbi. Seekord aga võtsin nõuks nui neljaks ennast Kanada eluga sünki ajada. Vaatasin silmad punnis kaasa võetud filmeja vedasin keskööni välja.

Sarnases tempos mu nädal mööduski. Oma esimese isetehtud eineni jõudsin ma alles reedel. Tagasihoidlik, aga väga hea! Kuid ka nädalavahetusel polnud mulle puhkust ette nähtud! Nimelt võttis ühendust West Virginias studeeriv Madis, et tema tuleb mulle seltskonnaga nädalavahetuseks külla. Kuidas saab mul selle vastu midagi olla?

Kui Madis ja co reede õhtul üle Kanada piiri vurasid ilmnes üks oluline takistus – nende mobiilid Kanadas ei töötanud. Samuti ei töötanud minu ühika Internet. Varasemast kõnekatkest teadsin ainult nii palju, et hostel valiti välja kuskil Chinatownis. Peilisin mis ma peilisin ja lõpuks sain kätte üle tänava asuva Toronto ülikoolihoone võrgu. Uurisin järele, et hiinalinnas on ainult üks-kaks hostelit. Teadmata, kus nad täpselt nad on või mis kell nad kohalejõuavad, hakkasin õhtuhämaruses hiinalinna poole astuma.

Olin juba 20 minutit jalutanud, kui ühel tänavaületusrajal sammus mulle kahtlaselt tuttav tüüp vastu. Hõikasin: "Tšau, Madis!" ja Madis ta oligi :). Nagu sellest vähe oleks! Nimelt tuli välja, et ma olin temaga kaasas olevat ameeriklast varem Tartust kohanud. Edasi ootas meid väga tore nädalavahetus. Uurisime vaatamisväärsusi, tutvusime Kanada õlledega ning õhtul leidsime end 70-ndate Columbia cumbiat, salsat ja merenguet kuulamas. Que rico!

Ka see pole veel kõik. Toosamal nädalavahetusel tähistas ka minu ühikas, Tartu College oma neljakümnendat sünnipäeva. Sinna tuli ka jõuda. Sai eesti laule lauldud, klaase kokku löödud ning Kanada eestlase ajaloost oluliselt targemaks saadud. Samuti värvati mind siinsamas ühikas koos käivasse laulukoori :).

Kui see hullumeelne nädal lõpuks mööda sai, avastasin, et koolis tuleb ka päriselt liigutama hakata. Nimelt eeldatakse siin tudengitelt rohket lugemist ja igaks korraks ette valmistamist. Hakkisin end läbi neuropsühholoogia ja tähelepanuartiklitest ning viimastest sain napilt-napilt ka ettekande valmis. Hea oli, et jõudsin, sest tolles loengus loositi just minu nimi välja :)

Preemiaks lubasin endale õhtul välja minekut – külas oli vana armastus Vitalic. Kolm aastat tagasi käisin Mikuga teda spetsiaalselt Manchesteris vaatamas. Eile tuli ta ise minu kodulinna. Magnifique!

Selliselt möödusid minu esimesed poolteist nädalat. Täna on esimene õhtu, kus mul pole kohustusi ja ma pole rampväsinud. Endiselt on tegemata kohalik telefoninumber, pangakonto ja korralik blogisissekanne. Vähemalt prioriteedid on paigas :).

Palavad tervitused!

Minu pildid (kommentaaridega)

Madise pildid

järgmise pildi jaoks tuleb vasakule klikata

osa 3 – Minek!

2010-09-10T09:44:00.003+03:00

Jah, nüüd on tõesti minek! Läinud reedel õhtul helistati mulle ning teatati, et Tallinna on jõudnud minu õppeluba. Naljakal kombel ei langenudki mu õlgadelt kogu maailma raskus. Korraks langes ka...,sest see uudis tähendas seda, et kui ma 7 päeva pärast liikuma hakkan, siis jõuan ma ilusasti kooli alguseks (13 sept) kohale.

Seejärel tulvasid mu õlgadele ja pähe kõik asjad, mida Eestis veel teha tuleb – alates õppeainete üle kandmise lepingust kuni helikaardi müümiseni. Piletitest-pakkimisest muidugi rääkimata. Õnneks olime kiirreageerimisega harjunud ning tänase päeva seisuga lõpusirge juba paistab :)

Kui veel õppeloa protsessile tagasi vaadata, siis on mult küsitud – palju see lõbu maksma läks? Järgnevalt väike nimekiri, mis mul tšekkide ja mälu järgi meelde tuli.

TOEFL keeletest – ca 2300 krooni
Kanada õppeloa riigilõiv – 1555 krooni
Eesti politseitõendi taotlemine – 0 krooni (digiajastu!)
Eesti politseitõendi notariaalne tõlkimine – 474 krooni
Saksa politseitõendi taotlemine – 13 euri riigilõivu + 13 euri legaliseerimine + 240 krooni blanketil allkirja tõestamine + 63.30 passikoopia abil andmete tõestamine + 700 krooni DHL
Saksa politseitõendi notariaalne tõlkimine – 948 krooni
kopsuröntgen – 145 + 50 krooni
meditsiiniline kontroll – ca 750 krooni
HIV test – 85 krooni
+ Lisaks veel 5-6 tähitud kirja, omajagu Skype krediiti, 2x uute fotode tegemine
+ veel kiirreageerimine iga kord, kui midagi uut nõuti. Selline tuletõrjuja hoiak tasus igati ära – oleks ma kogu suvel jooksul nädala viivitanud, ei lendaks ma praegu veel kuhugi.

Kokku liites teeb see pea 8000 krooni. See võtab mu enda ka praegu sõnatuks. TOEFLit oli kindlasti vaja. Kuid ülejäänud raha maksin ma sisuliselt 2-3 lisakuu eest. Kuus kuud saan ma seal ka turistina olla.

Positiivse uudisena tuli see, et paar päeva tagasi otsustas Kanada saatkond mulle teadmata põhjusel riigilõivu raha tagasi kanda. Seega on pabermajanduse kogusumma ca 6445 krooni. Järgmine kord lisan ka selle rea stipitaotlusesse :).

Aitäh kõigile, kes mu paberimajanduse saagale kaasa elasid ja omapoolseid lahendusi pakkusid. Välja käidud variante kaalusin ma ka ise. Eelmised Tartu tudengid lahendasid kogu probleemi üsna elegantselt :P. Võibolla seetõttu nõudsid nad see aasta ekstra palju. Kes teab.

Igastahes on nüüdseks kõik selja taga ja pühapäeval astun täis ootusärevust lennuki peale. Esmaspäeval kella üheksast pean juba Torontos rivis olema. Oh boy!

Osa 2 - miks ma endiselt Eestis olen?

2010-08-23T12:34:00.004+03:00

Eelmise postituse järgi peaks ma paar nädalat juba vahtralehti imetlema. Kuid juuni lõpus ilmnes, et Kanada päikest ei näe tunnelis veel nii pea. Sinna jõudmiseks tuleb kulutada kõvasti uksi ning läbi ketrata kilomeetrite kaupa punast niiti. Ehk teisisõnu – bürokraatia kuubis.

Juuni alguses saadeti mulle lastehaiglast mitu ankeeti, mida ma sisse saamiseks pidin ära täitma. Üks neist nõudis tõestusmaterjali selle kohta, et mulle lapsepõlves kõik olulised vaktsiinid tehtud on. Õnneks suutsin ma Tallinnast oma kooliaegse vaktsiinikaardi siiski üles leida. See oli paras vedamine – muidu oleks pidanud tellima kõikvõimalike lastehaiguste antikehade analüüsi.

Juuni keskel hakkas selguma, et Kanadasse kauem kui kuus kuud elamine on üks ütlemata põhjalik protsess. Kahjuks on info selleks vaja mineva dokumentide kohta erinevate saitide vahel laiali pillutatud, mis kohati annavad vastukäivat infot. Lihtsamaks ei tee ka olukorda asjaolu, et dokumente saab viia Tallinnas sisse ainult reedeti 9-12. Seesama aeg on ette nähtud telefonitsi spetsiifiliste viisaküsimuste esitamiseks. Ülejäänud aja tuleb kuulata kas telefonivastajat või siis saada soovitusi stiilis "uurige netist hoolega, mis teil vaja ja tulge siis kohale". Ahjaa, saatkond on ise Poolas, Eestis on vaid esindus.

Kui lõpuks kellegi kätte sain, siis teatati mulle, et õppeloa saamine võtab kindlasti kolm kuud ja ma hakaku kiiresti pihta. Ma imestasin vastu, et Toronto poolt pole mulle ametlik kinnitus isegi kohale mitte jõudnud, millega ma siin pihta hakkan? TÜ poolne koordinaator lohutas mind sellega, et kõik on õigeks ajaks jõudnud ja küll ülikooli kinnitus varsti ka tuleb. Ojee.

Juuni lõpus jõudis Toronto kinnitus lõpuks kohale. See väljastati 1 juunil :). Minu pabereid ei olnudki üle mõistuse palju, Margitilt nõuti lisaks veel politseitõendit. Notariaalselt tõlgitud! Ma irvitasin kõrvalt, et on aga tüübid – kui minult seda nõutaks, peaks ma seda hankima-tõlkima nii Eestist kui Saksamaalt. Mulle kinnitati aga telefonist, et õppijad ei pea politseitõendit hankima.

Juuli alguseks sõitsime Tallinna ja läksime paberipatakat üle andma. Kohapeal ilmnes, et minult on vaja veel TÜ poolset kinnitust, et ma tudeng olen. See sai tänu operatiivsele TÜ dekanaadile väga kiirelt lahendatud.

Paar päeva hiljem ilmnes, et mina ja Margit peame deklareerima "common law unioni". Tallinnas üteldi meile, et sellist paberit pole kolm aastat kelleltki nõutud. Idee poolest pidanuks me minema saatkonnatöötaja ette pidulikult allkirju andma . Õnneks nõustus saatkonnatöötaja sellega, et me selle paberi juba ette allkirjastatult postiga saadame.

Esmaspäevaks, 19 juuliks saime tagasisidet. Hea märk oli see, et meid suunati meditsiinilisse kontrolli. Teine halb märk oli see, et minult nõuti politseitõendit. Nii Eestist kui Saksamaalt. Öäk.

Meditsiinilise kontrolli jaoks on määratud usaldusväärne eraarst Tallinnas. Saime telefoninumbri. Helistades ilmnes, et arst on puhkusel – palus reedel tagasi helistada. Lubas järgmisel esmaspäeval vastu võtta.

Helistasime reedel Viljandi Folgilt talle tagasi. Vastus oli umbes selline: "Tulge esmaspäeval...aga kas te kuskilt kopsuröntgeni saate hankida? Meil aparaat ei tööta ja siin võtab selle parandamine kindlasti veel nädala. " Hakkasime siis käppelt Viljandist röntgenit hankima. Haiglasse helistades nõuti kaljukindlalt saatekirja... kuid me läksime siiski kohale. Selleks ajaks olid tädid leebunud ning meile siiski pildi ära. Siinkohal suured tänud neile!

Meditsiiniline kontroll ise on väga põhjalik – küsiti kõikvõimalike haiguste ja sündroomite kohta, võetakse veel vere- ja pissiproovi. Arst ise oli väga tore ja saatis paari päevaga kiiresti meie tulemused Londonisse edasi. Sinna juurde lisas elutargalt, et "saatkonnas liigutavad nad end üsna käppelt. Kuid seal Londonis meditsiinikomisjonis on nad üsna laisad. " Meie võtsime pöidlad pihku.

Politseitõendist rääkides, siis Eesti politseitõendiga on asi lihtne – saadad digiallkirjastatud taotluse ning 10 tööpäeva jooksul on sul A4 (paber)postkastis. Viid tõlkebüroosse ja nad tõlgivad selle ca 500 eest selle notariaalselt ära.

Saksa politseitõendiga on asi oluliselt keerulisem – prindid Internetist välja blanketi, täidad ära. Lähed Saksa saatkonda/notari juurde ja võtad kinnituse, et blanketil on tõesti Sinu allkiri. Samuti teed juurde notariaalse passikoopia, et blanketil on Sinu andmed. Maksad 13 euri riigilõivu tõendi eest + teised 13 euri legaliseerimise eest. Legaliseerimist on vaja selleks, et Eesti notariaalne tõlkija sind üldse jutule võtaks. Kogu selle skeemi välja selgitamiseks ja läbi käimiseks kulus mul hea mitu päeva ja mitu kõnet erinevate Bundesamt für Justiz ametnikele. Saksa keeles muidugi :). Kuna tajusime juba tähtaegade raskust oma õlgadel, siis saatsin paberipataka 27 juuli DHL-ga järgmiseks päevaks saksa ametniku lauale.

Seejärel läks lahti suuremat sorti ootamine...sisustasin oma aega andmeanalüüsi, mussi mängimise ja toredate inimeste seltsis Eestimaa suve nautimisega. Aeg-ajalt uurisin Kanada saatkonnast, et kuidas edeneb. Vastus kujunes juba stambiks: "meie kolleegid Poolast pole midagi uut teatanud. Palun helistage meile järgmise nädala alguses uuesti."

14 august jõudis postkasti Saksa politseitõend. Jee! Ühel pool olid kirjas minu andmed ja "Kein Eintrag". Teisel pool oli kiri, et see tõesti on Saksamaa riigi dokument. Viisin selle väärtusliku paberi tõlkebürosse. Selle notariaalne tõlkimine käib muideks üle eesti keele. Ehk siis kõigepealt paar rida saksa keelest eesti keelde ja seejärel eesti keeles inglise keelde. Jah, hind on samuti topelt. Notariaalselt otsetõlget pakkus ainult üks büroo ja see maksis sama palju. Luisa tõlkebüroo sai selle tõlkimisega-kinnitamisega kahe päevaga hakkama ning juba reede õhtuks oli selle skänneeritud variant Kanada esinduse e-maili peal. Mina käisin Flow festivalil ja olin eluga rahul.

16 august oli Margiti esimene planeeritud tööpäev Kanadas. Töötamise asemel uuris ta saatkonnalt, kas minu politseitõend peaks minema Tallinnasse või oleks ta mõistlikum saata otse Poola. Ametnike arvates loomulikult ikka Tallinnasse.

23 august helises minu telefon. Helistajaks juba salvestatud kontaktisik Kanada saatkonnast. Huviga võtsin telefoni vastu.. kas ometi on meie terviseanalüüsid kohale jõudnud? Vestlus kulges umbes järgnevalt:

"Tere, olen see-ja-see Kanada saatkonna Tallinna esindusest. Kas ma räägin Uku Vainikuga?

"Jah, räägite küll."

"Helistame teie õppe- ja tööloa asjus. Meile jõudis vastus Poola kolleegidelt."

erutatult "..jaaah?"

"Nad paluvad, et te kordaksite oma meditsiinilist kontrolli."

"Vabandust?!"

"Jah, meie Poola kolleegid tahavad teilt veel HIV testi. Ma annan teile arsti numbri, et te saaks temaga võimalikult kiiresti aja kokku leppida."

Mina olen kuskil vihastamise ja jõuetuse vahepeal "Miks seda vaja on?"

"Ma ei oska seda ütelda, aga meile tuli kiri, kus seda nii teilt kui teie elukaaslaselt nõutakse."

"Noh... jah.. eks me siis tee... kas on veel midagi vaja teha?"

"Ei, rohkem meil infot ei ole. Ma annan teile arsti numbri, saate selle üles kirjutada?"

....

See võttis korraks täiesti jõuetuks. Ka minul purunesid illusioonid õigeks ajaks (7. septembriks) kohale jõuda. Seda enam ei saanud ma aru, miks seda testi siis kohe ära ei tehtud? Ja mis veel, neil võttis aega terve kuu selle tõdemiseks, et meil on HIV testi ka vaja.

Arstiga helistades selgus, et vahepeal oli Poola pandud pukki uus ametimees. Kui enne oli HIV-test vabatahtlik, ehk arsti otsustada, siis nüüd on see kõigile kohustuslik. Ning meil oli see tegemata..

Hetkeseis on selline, et homme läheme verd andma. Õnneks siiski Tartu laborisse. Mitme kõne tulemusena suutsime vältida järjekordset Tallinnasse sõitu. Tartust rändab meie veri Tallinna laborisse ja tulemused arsti lauale. Need omakorda faksitakse Londonisse, kus arsti sõnul "vast nii kaua ei lähe."

Elame-näeme!

Kuidas Kanadasse minna? osa1

2010-08-18T15:17:00.009+03:00

Tere!

Aina rohkem ja rohkem inimesi imestab, miks ma veel Eestis olen. Seda küsin minagi Kanada saatkonna esinduselt Tallinnas pea iga nädal. Kuid vastus on alati pea sama: "Helistage nädala pärast uuesti." Nii ma helistan. Ja sinna vahele jõuan teha üritusi, käia Flow festivalil ja muidu Eestimaad nautida.

Selleks, et tulevased põlved teaks, milline kadalipp ootab Kanadasse õppima minejaid, panen kirja väikese roadmapi.

Suvi 2009 – tööd on raske leida ja nii tekib mõte astuda magistriõppesse. Tehnilise vea tõttu sisseastumissüsteemis oleks minek äärepealt katki jäänud. Õnneks oli psü instituut piisavalt vastutulelik ja lasi mul siiski tulla. Endale luban peas, et ühe aasta veedan kindlasti välismaal.

Minu teema – "Individuaalsed erinevused EEG aktiivsuses ja impulsiivsetes reaktsioonides tasu edasilükkamise katseparadigmas". Piltlikult üteldes see video + selline aju aktiivsust mõõtev aparaat.

Sügis 2009 – võtan kõik kohustuslikud ained ära, et välismaal valik võimalikult vaba oleks. Vabaainena võtan lisaks programmeerimise. Mis osutub päris lahedaks. Uurin võimalusi Rootsi, eelkõige Umeåsse õppima minna.

Talv 2009/10 – Margit teatab, et tema sai postdoc-i Montreali. Mina jätan Euroopa sinnapaika ja hakkan kaardistama P-Ameerika idaranniku ülikoole. Varsti saadab Margit mulle Toronto vahetuspakkumise meili. Mina oleks pidanud selle meili ka listist saama, kuid saatuse tahtel jäi see meil mul vahele.

Sess saab läbi ja mul on elu kõige parem keskmine – 4,5. Kandideerimiseks päris hea baas. Lootsin TÜ-lt ka toetust saada. Kuid ülejäänud psü magistritudengid on minust veelgi tublimad ja nii ei saa ma isegi kojusõidutoetust mitte.

Kui sessijärgselt Toronto asju ajama hakkan, ilmneb, et tähtaeg on umbes 1,5 nädalat. Regan end kahe päeva pärast toimuvale TOEFL keeletestile. Sinna juurde hangin ja sepistan endale soovitus- ja motivatsioonikirju. Samuti võtan Skypega ette Toronto uurijate pommitamise, et nende juures praktikale saada (ja aparaate näppida).

Kõigega peale praktikakoha sain ma õigeks ajaks ka hakkama. Muuhulgas tuli mul ühe soovituskirja saamiseks vastutasuna värvata katseisikuid :). TOEFL test on tüütult pikk ja mitte eriti raske. Pärast testi läbiviijatega juttu ajades saan teada, kuiväga mul üldse vedas, et sinna nii kiiresti sain. Tavaliselt on järjekord paar kuud.

Praktikakohaga nii hästi ei edene. Mulle vastatakse paarinädalase hilinemisega mitme telefonikõne peale või siis üldse mitte. Tunnen end nagu müügimehena. Kõik see võtab mind nii läbi, et kuhugi mujale ülikooli kandideerida ei jõua.. vähemalt mitte enne, kui Torontost otsus tuleb.

Kevad 2010 – Torontost tuleb positiivne vastus. JEE!

Seejärel asun tegelema motivatsiooni- ja soovituskirjadega stippidele. Kevade lõpuks õnnestub mul pika emailimise ja skypega pommitamise järel leida ka endale juhendaja, kes on nõus mind oma tiiva alla võtma – Dr. Rosemary Tannock . Tema arsenali kuuluvad nii EEG, fMRI kui ka MEG. Tehing suletud :D! Luban talle, et jõuan ca augusti keskel. Tema paneb omalt poolt minu vastu võtmise bürokraatiarattad käima.

Juuni 2010 – saan positiivsed stipivastused. Juhhei! Torontost jõuab lõpuks ametlik paber kohale. Ajee! Mulle tundub, et tunneli lõpus paistab juba päike ning nüüd on vaja "ainult" see riiki sisenemine ka korda ajada. Kanada on viisavaba, seega ei tohiks see eriti raske olla. Ei tohiks...

Vabad silmad

2009-09-04T02:52:00.002+03:00

Noored ukrainlased ei usu oma riiki. Mis minu jaoks on v2ga kurb. Kuid nii see on. K6ige esimene vihje sellele oli juba siis, kui lendasin Kiievist Simferoopolisse. Lennukitaskust v2lja t6mmatud ajakirja motoks oli без политики, толко биснес. V6i midagi taolist. J2rmgiseks r22givad mulle lastelaagri lapsed, et kui nad suureks kasvavad, tahavad nad v2lismaale t88le minna.. v6i siis teine variant v2lismaalasega abielluda. Kuna Ukrainas pole perspektiivi. V6i kolmandaks kirjutab mulle neiu facebookis "I would like to love my country as you love Ukraine))." Selle peale ei oska ma midagi kosta. Poliitikat vihkavad siin k6ik. Ning keegi ei arva, et midagi muuta saaks.

K6ige sygavam temaatiline m6tteavaldus tuli mulle aga k88gilaua taga umbes tund aega tagasi. Mind Kiievis majutav s6branna korraldab oma korteris iga olenguid.. tal ema kodust 2ra :D. Ning iga 6htu suudan saan ma vene-inglise-prantsuse-saksa segakeeles kohalikega kokku lyya. P6mst ma t2itsa suudan juba vene keeles juua. Aga mitte sellest ei tahtnud ma r22kida.

Alustame veits kaugemalt. Kui ma s6itsin rongiga Simferoopolist Odessasse, siis sattusid minu ja minu Bulgaaria s6bra kupeekaaslasteks kaks kena Odessa neiut. Natukeseks saime ka jutu peale, aga siis kolisid nad ylemisele korrusele 2ra. Kuid enne j6udsime kysida, et kust me nendearust p2rit oleme. Minu Bulgaaria s6brale pakkusid nad Tyrgi... mis on Bulgaarlastele suurim solvang yldse... tyrklased nimelt orjastasid bulgaarlasi umbes 500 aastat. Aga hiljem tuli v2lja, et m6lemal neiul on esivanem bulgaariast.. nii said nad h2sti jutu peale. Kuid mulle ytlesid nad, et mina v6iks vabalt olla p2rit kas Piiterist v Moskvast v Kiievist. Kui ma suud lahti ei tee. Tol hetkel ma tundsin ennast ysna h2sti... omamoodi olen ma kohalike hulka sulanud.

Varsti tulevad Ukrainas presidendivalimised.. aga noori see eriti ei huvita. Nad nentisid mulle ytle pudeli, et praegu on v6imul maffia ning nende vastu ei ole midagi teha. Mina samas yritasin neid veenda, et nemad on uus p6lvkond, ning neil on v6imalus muutusi l2bi viia. Kui nemad vanu minema ei pyhi, peavad nad veel yhe p6lvkonna n6ukaaegset varastamismentaliteeti taluma. Vaikides v6tsid nad selle omaks.

Kuid varsti teatas mulle neiu yle laua, et mina olen v2ga v2lismaalase olekuga. Mind yllatas see... kas Odessa neiude maitse on siis t6esti nii teistsugune? "Sul on vabad silmad," seletas ta. "Meie, kohalikud, oleme k6ik oma muredesse uppunud ning meil pole perspektiivi. Kuid sinu silmad on vabad ning seep2rast oled sa v2lismaalase moodi." See liigutas mind v2ga. Ning rohkem ma sel teema enam r22kida ei osanud.

Vot. Aga nyyd otsin ma v2lja oma k6rvatropid ja l2hen magama. K6rvatropid on mu reisil olnud asendamatud.. nii lastelaagri l2rmi, bussi myra kui ka mind majutava neiu ja tema armastatu sosinate blokkimiseks :).

Na dobranitsh!

Ялта, бейби

2009-08-31T15:02:00.012+03:00

Jalta on v2ga lahe. Kohe nii lahe, et ei saanud mahti Internettigi tulla. T2na aga tehti Tartus ained lahti, ning see motiveeris mind siin Odessas Internetikohvikusse tulema. 4 grivnat (6 krooni) tund.. miks mitte. Terve 88 maksab 15 grivnat :D.

Jalta on aga jah kunagine n6ukaturismi p2rl, mis oma staatusel endiselt liugu laseb. L22neeurooplasi siin eriti ei ole. Kohaliku tyybis6nul see t6ttu, et kuna neil inimesi niikuinii meeletult pealetuleb, siis ei pea nad oma standardi p2rast pingutama.. ning sama hinnaga l2heb Eurooplane pigem Tyrki.

Mis aga ei t2henda, et meil vinge poleks olnud.Vastupidi! J2rgnevalt v2ikepildivalik, mis torust l2bi tuli

Yalta - Simferopoli vahet on v6imalik ka trolligas6ita. S6it on 2 h pikk..ja trollid v2ga v2sinud. Me tegime vaid v2ikese osasellest.

8ine Lenin Yaltas...pildi pealt pole n2ha, aga p2riselus on kurjad kapitalistid otse Lenini pilgu ette McDonald'si ehitanud

Yks p2ev ronisime Yalta kohalk6rguva m2eharja otsa. Startides polnud meil aimugi,kustv6i kuidas minnakse. Kuid 6nneks sattus iga teelahkme juures meile vastu keegi kohalik

Levadia palee,kus II MS v6itjad Euroopat ymber jagasid.

Uhkeid paleesid ja losse oli Jaltas ja Jalta l2heduses v2hemalt kymmekond.

Mererestoranis v6tsime meie 6lle ja salati.. meie k6rvallauas h2vitas abielupaar sama ajaga 2ra kausi pelmeene ja pudeli viina.

Hetk tsaari jalutusrajalt Levadia palee juures

Simferopolis, enne Odessa rongi peale astumist k2isime jalkamatsiltl2bi. K6ige p6nevam hetk oli see, kui vaheajal langevarjurid jalkaplatsile langesid.

Rongis6it Odessasse oli aga lihtsalt suurep2rane. K6ik olulised elemendid on siin pildi peal.. tee, Krimmi 6lu ning virsikumahl. Mida pildile pyyda ei 6nnestunud, oli huvitavad kupeekaaslased ning h2lli moodi magama kussutav rongi loksumine. Ootan juba s6itu Kiievi poole:)

Viimasest päevast ja allveelaevadest

2009-08-24T11:33:00.003+03:00

Märkamatult ongi kätte jõudnud minu viimane tööpäev Kakaduus. Muidugi on mul musttuhat asja teha ning pikemalt heietada ei jõua. Aga tahes-tahtmata olen ma siinse 1,5 kuu jooksul siinse eluga nii ära harjunud, et imelik tundub mõte siit viimast korda välja jalutada. Muidugi tahan ma puhkust siinsest igapäevasest pidevast kommunikatsioonist ja väga kaootilisest töökultuurist. Minu suhtlemisvalmidus ja paindlikkus sai siin ikka väga kõvasti proovile pandud :). Kuid sisemas on mul tunne, et ma hakkan seda elu siin veel taga igatsema.

Avastasin üsna hiljuti, et laagril on ka kodukas ja oma blogi. Tasub pilk peale heita :)

Kakady kodukas

Kakady blogi

Panin samuti üles pildid meie läinudpühapäevasest järjekordsest Sevastoopoli tripist. Ametlik eemärk oli kohaliku AIESECi juures oma riike tutvustada. Me aga ärkasime varem üles ning käisime Balaklavas – kunagises kinnises linnas, mis majutas nõukogude ajal salajast allveelaevabaasi.

Pildid Picasas

Homme alustan aga oma ringreisi marsruudil Jalta – Odessa – Kiiev. Kõiksugu reisisoovitused teretulnud! Kui kõik hästi, siis tagasi Tartus olen 5. septembril.

Laulgem kaasa tänavuse eurolaulu viisil:

Я люблю

тебя какаду

за чёрный край!

Я люблю

тебя какаду

ето просто рай!

Bahta Saray + Sevastopol

2009-08-22T15:42:00.005+03:00

Tegemist on laagris palju väga palju. Eelkõige just suhtlemist. Täitsa burnout tunne tekib vahepeal. Seda rohkem me naudime hetki, kui me erinevatel ettekäänetel laagrist päevaks välja saame. Lisaks pühapäevasele puhkepäevale on mõnikord võimalus kaasa hüpata mõnele lasteekskursioonile või käia AIESECi kohtumistel.

Panin Picasasse kokku kaks väljassõitu. Kõigepealt ekskursioon Bahta Saray kunagisse kindlusesse ning seejärel meie pühapäevane retk Sevastoopolisse.

Sevastoopoli retk oli plaanitud küll erilisem – tahtsime allveelaevabaasi vaatama minna, ent ajapuudusel käisime niisama Sevastoopoli äärelinnas hängamas. Nõukogude pärandi asemel leidsime üles maailma kõige katkisema WC.

Pildid Picasas

Veel hetki

2009-08-19T21:03:00.002+03:00

Minu Poola s6brannal on hea kaamera, terav silm ja osav k2si. Panin tema parimad pildid eraldi Picasa albumisse kokku.

25 august algab minu ringreis Ukrainas. Marsruudiks Jalta-Simferopol-Odessa-Kiiev. Seltskond olemas, piletid olemas. Can't wait!

Ukrainlannaga abielus

2009-08-18T14:07:00.005+03:00

Aljoo!

Ma olen endiselt elus ja terve ja edukalt Ukraina neiuga abielus. Kahjuks pidi ta laagrist ära minema ja nii jäi meie tutvus üsna lühikeseks. Kuid asemele tulid uued lapsed uue energiaga :D Kuna vabatahtlikke on vähem, siis mul tööd rohkem.. ja tõenäoliselt pean hakkama mõtlema mitmenaisepidamise peale. Õnneks on ettevõtluse päev, kus kosjakontor avatakse, veel tulemas ning leidsin mahti natuke ka muljetada.

Kolmanda sessiooni (kellega ma kuu aega tagasi alustasin) lõpupidu oli väga emotsioonirohke. Tantsušõu lõpetas suurejooneliselt Jacksoni "We are the world" ja sinna järele venekeelne lastelaagrilaul, mille lõppedes pea kõik pisarais üksteist kallistasid.

Samasugune emotsioonipomm oli päev läbi laste bussi peale saatmine. Vabatahtlikele tähendab see eelkõige kõikidesse märkmikesse aadressi ja omapoolse sõnumi kirjutamist, lastega poseerimist ja muidugi märgade põskede kallistamist. Niimoodi päev otsa :). Üks neiu võttis pisarsilmil oma kotid bussi pealt maha ja ütles, et tema läheb hilisema bussiga.. ei taha veel lahkuda. Siis tuli teda muidugi lohutada.

Lastevahetus tähendas ka päris paljude vabatahtlike lahkumist. Esimese nädala jooksul lahkusid 14-st 11 ning praeguseks on meid järele jäänud viis. Viis seetõttu, et kaks jaapani neiut tulid meile ka juurde.

Kultuuride segu, mis meil siin vahepeal valitses oli ikka ääretult nauditav.Väga põnev oli lahata vaikse ookeani ja kaug-ida ajalugu 60-aastase Kanada vanamehe ja 22-aastase Jaapani tütarlapsega. Või siis kuulata poolteist tundi, kuidas punjabi noormees seletab punjabi laulude sõnumeid lahti, räägib erinevate gurude rollist sikhi identiteedi kujunemisel ning streikimisest Indias. Sellest kolmikust kõige uskumatumana tunduski kusjuures jutt sellest, kuidas mõned kuud tagasi protestisid Punjabis tudengid õppemaksude tõstmise vastu sellega, et peksid oma ülikoolis sisse aknaklaasid, rebisid puruks raamatud ja hävitasid arvutid. Mitte just väga konstruktiivne :). Aga jutu jutustaja ise paistis tulemusega rahul olevat – ülikool on uus ning hinded pandi niisama välja ja tema sai kuu aega filme vaadata :D. Ning tal oli kahju, et ta ei saanud osa võtta mingist järgmisest stregist linnas.. kus toimus poodide rüüstamine ja hindude peksmine. Ta oleks tahtnud ka kangesti paari hindut veits tuuseldada. Sel ajal pidi ta hoopis olla ülikoolis, kus tal tuleb hindudega sõber olla :). Aga hindud on sikhide arvates nõrgad.

Veel mõningaid huvitavaid näited

jaapanlased räägivad väljaspool Jaapanit omavahel inglise keeles, kuna neid ei ümbritse kodune õhkkond. Seda isegi siis, kui keeleoskus eriti hea pole. Samas kui jaapanlaste kontsentratsioon on piisavalt suur, siis hakkavad nad jaapani keeles suhtlema.
bulgaarlased raputavad pead jaatades ja noogutavad eitades
kui indialased kasutavad loendamisel näppe, siis näppude asemel loendavad nad üksikuid sõrmelülisid... kuna nii saab ju rohkem ära kasutada :)
ameeriklased ei sülita pärast hambapesu hambapastat suust välja vaid jätavad suhu. Põhjenduseks see, et siis saab hambapasta kauem suus head teha.
kanadalased annavad igale isikule, kes nende riiki suurema summa investeerib, Kanada kodakonsuse
korealased ja jaapanlased üldiselt väldivad päevitust. Minu toakaaslane küll praadis oma keha, kuid pea hoidis ta kaelast saati valge. Muidu nägevat ta välja nagu maakas.
pesumajatädi valgevenest pidas mulle pika loengu, miks Lukašenko režiim on parem kui Ukraina stiilis varastan-kõike kapitalism. Mina korjasin sellest välja idee, et Valgevenes annab isake vähemalt talvel ka tööd, kuid Ukrainas pole tal talvel eriti midagi hea. Omamoodi on tal õigus. Ta arvas, et Eestis on samasugune elu nagu Ukrainas. Kahjuks ei olnud mu vene keel nii hea, et seletada talle, mis elu me Eestis elame. Või tema loengust paremini aru saada

Aga aitab jutust. Picasast leiate fotovaliku minu vahepealsest tegemistest. Alates abiellumisest kuni soolajärveni.

Плохая девочка (без цензуры)

2009-08-12T15:24:00.003+03:00

Vene diskensi erip2radest tahaks kunagi kohe pikemalt kirjutada. Praeguseks panen vaatamiseks yhe loo,mis siin p2ris k6va hitt on. Lugu on diskens nagu ikka. Kuid video teeb heaks n2idismaterjaliks see, et selles on v2ga j2igalt 2ra kasutatud k6ikv6imalikd visuaalsed seksuaalsusele r6hutavad elemendid, mida taju- ja reklaamipsyhholoogia6pikutes leida v6ib. Alates v6imalikult laialdasest kaela paljastamisest kuni 6llevahu nimmepiirkonda suunamiseni v2lja. R22kimata diivanil pitsat s88vast meeskujust, kellega k6ik tydrukute j2rele ihkavad noormehed end sarnastada saavad.

Yldiselt v6itlesime t2na just endale ylej22nud palga v2lja. Kui l6puks direktrissilt uurisime, siis tema v2ga konkreetselt maksis t2pselt niipalju kui vaja. Kuid tema juurde saaamiseks tuli paar p2eva oma bossi t88delda. Nind ma olen kindel, et kui poleks kysinud, poleks t6en2oliselt midagi saanud ka :)

Eesti kilde

2009-08-05T15:07:00.005+03:00

Kui Eestist pikemalt ära olla, siis on kõik vihjed Eestile väga meelierutavad. Praeguseks saan ma uhkelt raporteerida, et ma olen siin juba kahte Eesti juurtega inimest kohanud!

Esimene ujus järsku minu külje alla, kui ma valmistusin lavale minema ja vabatahtlike tantsunumbrit sooritama. Ilmus minu juurde videokaameraga ning paljus mul vene tõlgi vahendusel intervjuu teha. Ning selle lõpus ütles, et tema vanemad tulid ka Eestist ja andis mulle oravakese kommi :). Kahjuks jäi tema tausta uurimine mul pooleli, kuna järsku tuli kõigil vabatahtlikel hoopis lavale joosta. Ning kadunud ta oligi. Ei tea kust tuli, ei tea kuhu läks. Tõenäoliselt ühte nendest küladest.

Teine neiu töötab laagri köögis. Pärit on Narvast, ning kolis juba 16 aastat tagasi Ukrainasse. Praeguseks on ta 18 aastat vana :). Vaatamata kõigele sellele suutis ta ütelda "ema" ja "isa" ning suhtus suure huviga ID-kaarti ja minu poolt talle annetatud 25-kroonisesse.

Üldine Eesti-teadlikkus on Ukrainas hea. Ning meie nõukaminevikule viidates uuritakse mult ikka ja jälle, miks mu vene keel nii konarlik on. Samuti on päris mitmed lapsed Eestis turismireisil käinud. Üks ukraina türduk rääkis mulle vaimustusega, kuidas ta iga suvi Jurmala pargis ujumas ning iga talv Eestis suusatamas käib. Seevastu üks Eestis mittekäinud poiss uuris mult: "kas see on tõsi, et eestlased aeglaselt räägivad?".

Kõige suurem lüke Eesti promoks oli aga mõned päevad tagasi, kui võtsin enda peale Tanel Padar & the Suni loole "Welcome to Estonia" tantsunumbri koostamise. 2,5 minuti sisustamine võttis kokku aega 2,5 tundi! Juba kamba kokku saamiseks kulus üle 20 minuti. Kuna enamiku inglise keel on nagu minu vene keel, siis võttis kõvasti aega ka mul oma ideede selgeks tegemine, neil nende kritiseerimine, meil koos uute ideede sünteesimine ja siis kogu värgi kokku panek. Sinna juurde käisid ka ootamatud emotsioonipursked ja saalist välja jooksmised. Üks hetk oli mul tõesti tunne, et ma ei jaksa enam ja tekkis tahtmine see üritus kuradile saata. Aga õnneks lõpuks kõik siiski sujus ja pärast edukat etendust preemiaks öösel basseinis ujudes oli kõigil tuju laes :)

Videot kahjuks üles panna ei õnnestu, kuna ühendus on selleks liiga aeglane. Aga nüüdseks on kõigil selge, et Eesti olulised elemendid on kuusk, murdmasuusad, saun ja lumi. Trikoloorist rääkimata.

Mõned päevad hiljem tutvustasin ma kõigile ka kaasavõetud musta leiba, vürtsikilu ja kama. Must leib ja kilu üldiselt meeldis. Kuid kama nagu ikka, põhjustas see väga vastakaid reaktsioone. Mõned viskasid lusika kohe nurka, teised küsisid lisa. Lõbus oli.

Pilte:

Minu armastusväärne rühm

Suudlevad kuused

Murdmaa metsapuude vahel

Saunaküte

Hetk pärast finaali, kui mind paberlumega üle külvati

Welcome to Estonia!

Sevastoopolis

2009-07-30T17:13:00.003+03:00

"Krimm on ju Venemaa!" Seda lauset kuuleb siin kohalike suus päris tihti. Esimest korda kuulsin ma seda lauset enne, kui ma tundi Krimmi pinnal jõudsin veeta. Viimati mainis seda meile taksojuht, kui uurisime, et kas tema makis mängiv muusik on Ukrainast. Loomulikult ei olnud. Venemaa järele igatsevad inimesed ei häbene seda väljendada.

Läinud pühapäeval oli päev, kus Venemaa oma kohalolekut võimsalt näitas. Nimelt toimub iga juuli viimasel pühapäeval Sevastoopolis Vene merevägede paraad. Ning Sevastoopoli AIESEC kutsus meid vabatahtlikke oma vaba päeva seal veetma. Kuna eelnevalt olime me üsna suure oraniseerimatusega kokku puutunud, siis üle poolte meist jätsid selle võimaluse kasutamata. Mina koos nelja kaaslasega otsustasin siiski korraldamatuse kiuste paraadi vaatama minna.

Inimesi oli massiliselt, nagu ka laevukesi ja korraldamatust. Vene lippudest rääkimata. Laevukesed on muidugi väga tagasihoidlik sõna, kirjeldamaks neid võimsaid aluseid, mida me Sevastoopoli vetes nägime. Klõpsisin päris palju pilte.

Muu oli muidugi üsna organiseerimata. Nende ettekujutuse järgi oleks me pidanud minema kõik kambakesi raudteejaama indialastele raudteepileteid ostma. Meie otsustasime linna vaadata. Hiljem selgus, et õigesti tegime – piletiostmise protsess käis tol päeval 2 tundi. Me vaatasime selle asemel meretuuril laevukesi.

Kuid vaatamata korraldamatusele oli väga tore korraks laagrielust välja saada. Rutiini just ei teki, aga ikkagi on päevad omavahel äravahetamiseni sarnased. Kirjutan sellest vast järgmine kord pikemalt.

Ilmar Raagi muljed Odessast kirjeldavad üsna hästi ka siinse elu-olu huvitavaid nüansse. Nõustun tema lausega, et meie Kirde-Eesti probleemid tunduvad Ukrainas toimuva kôrval naljamänguna. Kôik selle pärast, et Ukraina territoorium on kaardile joonistatud Moskva administratiivse suvalisusega.

Pildid Picasas

Yevpatoria

2009-07-27T10:32:00.006+03:00

Yevpatoria 2500 let. Nii võttis mind vastu silt linna piiril, kui esimest korda siia saabusin. 2500 aasta vanused varemed on siin tõesti olemas ning need on tegelikult meie laagrile väga lähedal. Sisuliselt üle tee. Sinna jõudsin ma kohe kolmandal päeval.

Kuid üldiselt on laagri elu nii tihe, et eriti kuskil mujal pole aega käia. Mõned päevad tagasi meil seda aega siiski oli ja saime kohalikus keskuses iseseisvalt ringi vaadata. Huvitav segu ajaloost, nõukapärandist ja soojast kliimast.

Samuti oli Yevpatoria võimalus meil natuke suuremas poes ringi vaadata. Oma lahkuse tõttu sattusin punti kahe india noormehega ning meie šopinguretk kujunes päris põnevaks. Indialased vene keelt sisuliselt ei oska. Nii kasutasid nad minu lahkust ära ja palusid mind erinevatesse kohtadesse vene keelt purssima. Esimene pood, kuhu me sisse astusime oli kullapood, kus ma pidin uurima sõrmuste hinna ja proovi. Seejärel ostsid nad tänavalt endale 40 grivna eest klambrilööjat meenutava miniõmblusmasina. Edasi tšekkisime mobiile, mille hinnad on siin hämmastavalt odavad. Huvitav oli.

Kuid peale kaupluste külastasime ka kolme usukeskust - mošeed, õigeusukirikut ja juutide pühamut. Oli väga huvitav, kuna minu sõbrad olid hoopis sikhid ja küsisid küsimusi India perspektiivist. Samuti uurisid nad õigeusukirikus, et kas sealt odavalt kuldkette saab :). Kogu küsimine käis muidugimõista minu konarliu vene keele vahendusel.

Minu Yevpatoria album

Wikipedia Yevpatoriast

Sisseelamine

2009-07-22T14:41:00.003+03:00

Hei!

Kui ma jõudsin Simferopolisse, teadsin ma vaid, et lähen Sevastopolisse. Järgmine päev sinna jõudes võeti mind bussijaamas vastu ning talutati tundmatus suunas. Tore noormees viis mind kõigepealt parki, Musta merre ujuma ning seejärel Sevastopoli AIESECi esindaja väga toredasse kodusse. Kõik paistis kena. Aga juba seal vihjati mulle, et ma pean tegelikult veel edasi liikuma. Ning järgmine päev pandi mind uuesti bussi peale ning sõidutati Yevpatoria suunas. Kaugus oli kõigest 60 km, aga aega võttis see 2 tundi. Meil tuli igast külast läbi sõita + Ukraina teed pole just kõige paremas korras.

Kuid ilmnes, et ka Yevpatoria polnud minu lõppsihtpunkt. Veetsin pool tundi bussijaamas oodates, et keegi mind edasi juhataks. Mul polnud järjekordselt aimu, kuhu suunas liikuma pean. Olukorra tegid raskemaks ka mitteametlikud taksoteenuse pakkujad, kelle arusaamatuid pakkumisi ma mühatustega pareerisin. Pärast pooletunnist ootamist saabus mu juurde mees, kes küsis minu käest vene keeles, miks ma talle oma telefoni numbrit ei andnud. Hea küsimus – ta oli mind viimased pool tundi otsinud :). Igastahes käskis mul jalamaid oma bussi minna. See tekitas veits kahtlust. Aga kuna kellegagi ma kokku saama siiski pidin ja temaga kaasas olev naine näis ohutu, siis läksin nendega kaasa. Passi otsustasin ma mitte loovutada.

Hiljem selgus, et kõik on safe ja mind logistati Zaozernoye-nimelisse mereäärsesse külakesse, kus toimub suvi läbi ca 400 lapse lõbustamine. Ma jõudsin kohale enne eelmise sessiooni lõppu ja nii alguses sain niisama ringi vaadata, kuidas värk on orgunnitud. Ehk siis igal pool kus võimalik, kaasa aidata ning valmistuda kolmandaks sessiooniks. Infra on üsna ok. Süüa saab ise valida ning meri on 100 m kaugusel. Temperatuur on vähemalt 25 kraadi. Kui sajab, siis nagu oavarrest. Sääski ei ole. Normalna :)

Minu asukoht kaardil

Laagri koduleht

Kui sisulisest orgunnist rääkida, siis see veits longab :). Idee poolest peaks see laager olema English camp. Reaalsuses räägitakse siin enamasti vene keelt, ja inglise keele kultiveerimine on 14 vabatahtliku õlul. Majandusraskuste tõttu samas on laagripileteid müüdud kõigile ja nii on igas rühmas nii üsna häid suhtlejaid kui ka sisuliselt mitteoskajaid.

Vabatahtlike ülesanded jagunevad idee poolest kaheks – suhelda oma rühmaga ja hoolitseda inglise keele klubide eest. Rühmasid on siin 14, vanuse põhjal koostatud. Iga grupiga tegelevad kaks rühmajuhti ning üks vabatahtlik, kes lisab inglisekeelse elemendi. Kõige vanemad on 17, nooremad 9. Inglise keele klubid on igaühel oma teha.. peaasi, et inimesed suhtlevad. Nii on klubisid alates salsast ja malest kuni arvutite ja aruteluni välja. Lisaks on mõningased spetsüritused, kus tuleb midagi põnevat välja mõtelda.

See kõik näeb väga kena paberil välja, aga reaalsuses tähendab see parajat kaost. Enamasti saame me hommikul teada, mida me tol päeval tegema peame, ning siis tuleb see kuidagi oma päevaplaani paigutada. Spetsülesandeid on igaks päevaks väga erinevad. Alates väitluse modereerimisest kuni õhtuse programmi ja tantsunumbrite koostamiseni. Kogu olukorda teeb vürtsikamaks veel see, et vabatahtlike koordineerija on tegelikult juhiks sobimatu. Seda kompenseerib ta jäikusega ja nii ahendab ta kohati konflikte väga robustselt. Võtmesõnadeks vabatahtlikele on leidlikkus ja paindlikkus :).

Lapsed on üldiselt toredad. Ütlevad tere ja uurivad, kuidas mul läheb. Isegi minu rühm, kes on tegelikult parajad põrgulised. 20 tüdrukut ja 7 poissi vanusevahemikus 15-16, päritolult Vene ja Ukraina rikkamatest peredest annab kokku paraja kokteili upsakusest, hormoonidest ja püsimatusest. Esimesed rühmajuhid ei saavutanudki nende üle kontrolli ja need tuli 24h jooksul välja vahetada. Minu jätsid nad õnneks alles :).. praegu olen ma nende silmis "laheda" tiitli välja teeninud.

Meie vabatahtlike seltskond on siin ka päris kirju. Alates äsja 18-aastaseks saanud managementi õppivatest india poistest kuni topeltmagistriga mööda maid rändava bulgaarlaseni välja. Rääkimata 60-aastasest Kanada hipionust, kes siin oma 30-aastase kohaliku naisega terve suve veedab.

Osalt on selle kirjususes süüdi ka vabatahtlikke vahendavad organisatsioonid (eelkõige kohalik AIESEC). Siia laagrisse on kokku saadetud pea kõik piirkonnas olevad vabatahtlikud... ükskõik mis programmi nad endale alguses valisid. Mina sattusingi siia teadmisega, et vaatab mis saab. Mõned aga tulid kindla plaaniga linnas klassiruumides inglise keelt õpetada... aga avastasid ennast suvelaagrist :). Aga enam-vähem kõik on oma saatusega leppinud ja naudivad olukorda. Keelebarjäärid, leidlikkus ja minikonfilktid on küll väsitavad.. aga see-eest hoiavad pidevast tegevuses. Igav siin kohe kindlasti ei ole :)

Vaadake siis ikka pilte ja kirjutage mulle Eesti elust

Pildid Picasas

Palju tervisi!

Ukraina!!!

2009-07-12T23:32:00.009+03:00

Note to my international friends: google is now able to translate from Estonian :)

Privet, druzja!

On aeg jälle blogipastakas haarata, ja kaugetest maadest pajatada. Seekord on teemaks Ukraina, kuhu ma end viimased kaks kuud hoolega AIESECi kaudu sebinud olen. Ja lõpuks jõudsin kohale ka :).

Kui saabusin Lõuna-Ameerikast, olin üsna kindel, et natukeseks jään nüüd paigale. Omajagu ju reisitud ja vahendid said päris otsa. Aga elul olid omad trikid varuks. Nii osutus ootamatult raskeks tööle saamine. Samaootamatult tuli ka inspiratsioon tagasi ülikooli minna. Ning üks hetk, kui lugesin mailikastis, et AIESECi suvepraktika tähtajad iga hetk kukuvad (aitäh, René!), siis teadsin, et sinna tuleb kirjutada. Olin juba ammu mõlgutanud mõtteid end vene keele keskkonda viskamisest. Vaatamata mitmete tähtaegade möödumisele õnnestus mul ikkagi kogu bürokraatia ja suhtlemise kadalipp edukalt läbida.... ja nüüd olen Krimmis kohal.

Siia tulek oli kurnav, ent väga tore. Juba hommik Tartus oli täiesti suurepärane. Taevas oli täiesti klaar, päike siras, ning koristajad ja hilja peale jäänud pidutsejad asjatasid raekoja platsil (kell oli pool seitse). Ka esimene kokkupuude vene keelega oli varem, kui arvasin. Nimelt oli bussijuhi ja reisija vahel mingi piletiteemaline sõnavahetus. Essugi ei saanud aru :D. Aga noh, sellepärasst ma ju kogu asja ette võtsingi

Kiievisse jõudes võttis mind vastu juba mõnus kuumus. Täitsin püüdlikult immigratsioonikaarti kirillitsas (vabatahtlik on vene keeles лоброволец). Tulemusena oli immigratsiooniametnik vist veits pettunud, et ma ikka nii vähe vene keelt oskan. Kui ta küsis keerulise sõnaga midagi, mille peale ma järjekordselt mh? vastasin, tõstis ta häält: "Gde buudete zit??". Selle peale suutsin ma Sevastopol vastata küll.

Edasi ootas mind 6h transferiootamist. Veits kahtlesin check-inni oodates, kas võtta läpakas välja, aga lõpus ikka võtsin ja tegin veits koolitusplaane. Ilmnes, et see oli ainuõige tegu. Kui ma oma asjad kokku panin, küsis üks tõmmum mees minu käest, et kas siin on WiFi? Sellest sai alguse minu pikk vestlus vene-hispaania-inglise-prantsuse segakeeles doktorikraadi omava brasiillasest lennukimootoriinseneriga. Ülejäänud aeg läks juba nagu lennates ;).

Lisaks vestlemisele näitas mu uus sõber, kuidas väikese venkeelse flirdiga saab tõrksast check-in neiust väga meeldiv teenindaja. Samuti kutsus ta mind oma kodumaale külla. Ma üritasin läbi lillede vihjata, et järgmisel paaril aastal ma üle ookeani lennata vist ei jõua..."Küll ükskord ikka jõuad!" vastas ta. Peaks jah :). Aga selleks korraks läksid me teed lahku ning mina astusin vinge AH-24 pardale. Märksõnad: vanakooli propellerlennuk, kitsas, palav, maandudes lahti vajuv piloodiuks. Ja muidugi peale mittemahtuv pagas.

Aga tänu abivalmis moskvalannale oli see väike mure. Samuti orgunnis kohalik AIESEC mulle vastu taksoga Romani, kes mind kõrget bensiinihinda ja Juštšenkont kirudes öömajani toimetas. Simferopolis on ka muide vist Savisaare sõbrad võimul – tänavalambid absoluutselt ei põlenud. Aga see selleks. Kohale jõudes ootas mind enne missiooni lõppu veel viimane katsumus: mobiilivalgel üles leida kaks võtit, millega lahti keerata värava ja toa uks. Nende vahepeal tuli mööda pääseda ka haukuvast koerast. Tänu instruktsioonide detailsusele polnud see väga raske, ning toas ootas mind elekter, spartaliku sisustusega tuba ja kohalik õlu. Just nagu Konstanzis kolm aastat tagasi :).

PS! Kanasigarid, Jassi seemneleib, paar banaani ja seemne-pähkli-rosinasegu on ideaalne survival-food. Kordagi ei kippunud nälg ega küllastumus peale.

Nagu kaks tilka vett:

Konstanz 2006

Simferopol 2009

Le Grande Tour

2008-11-10T02:25:00.002+02:00

Heihopsti!

Nagu enamik vist juba teab, olen ma Eestimaa tolmu jalgedelt pyhkinud ning uurin kahe Konstanzi s6braga elu-olu teisel pool maakera. Proovin teid ka oma tegemistega kursis hoida...seda spetsiaalselt selle reisi jaoks loodud lehekyljel. Kuna teha on siin v2ga palju ja arvuti pole alati k2ttesaadav, siis tulevad teated ysna suure viivitusega... aga v2hemalt tulevad :). Ahjaa.. kuna see leht on minu s6pruskonnaga mitmepeale, siis alustasin ma esialgu inglise keeles. Aga kui kopa ette viskab, siis l2hen ehk eesti keele peale yle :P

Palavad tervitused Quitost!

Le Grande Tour

Eile nägin ma Eestimaad

2008-09-09T22:07:00.002+03:00

"Eile nägin ma Eestimaad,
suvilaid, soome saunasid,
nägin baare ja plaažisid,
nägin uhkeid garaažisid!
Eile nägin ma Eestimaad!"

Nii kirjutas ükskord ammu Ruja ja need read tervitasid mind, Alanit ja Madist, kui sõitsime talgutele Alo 'Suur Hurt' Aasma tallu augustikuu viimasel nädalavahetusel. Lauluvalikuga poleks Koltsi talu peremees suutnud paremini õnnestuda, kuid ka teistel põhjustel läheb lõppev suvi kirja päris-päris eestimeelsena. Nüüd siis mõned read sellest.

Kõik algas vist sellest, kui Inglismaalt tagasitulles läksin külla vanaisale, eesmärgiga saada materjale Nõmme tuuri jaoks, mille sõbrannale olin lubanud teha. Kui kööki sisse astusin, kõlas raadiost: "Eestlane olen ja eestlaseks jään, kui mind eestlaseks loodi. Eestlane olla on uhke ja hää, vabalt vaarisa moodi." See tundus sel hetkel nii hea ajastus ja jäi kohe soojalt-soojalt südamesse meelde. Samasuguse eestluse tähe all möödus terve suvi, mis ilma poolest küll üürike ja jahe, ent seest südantsoojendav.

Järgmine märkimisväärne sündmus on see, kui klassivendade Welixi ja Priiduga võtsime nõuks teoks teha heategevuslik rinnamärgimüümine, näitamaks Eesti ja Georgia ühtsust. Projekt hakkab nüüdseks lõpule jõudma ja on toonud kõvasti positiivseid emotsioone. Märgihuvilisi ilmus kohtadest, isikute näol ja toetusi summades, mida ei osanud ettegi kujutada. Kas oleksid arvanud, et 10-12aastased poisiklutid solidaarsust väljendavat märgikest nuiavad oma vanemailt? No vot.

Öölaulupidu. No see oli suht-koht tipp. Aastaid pole nii ehedat, sooja ja ülivõrretes head emotsiooni tunda saanud. Mul lihtsalt ei jätku sõnu selle jaoks. Sõpradega koos, tuntud laulude seltsis, uskumatult suure arvu kaasmaalaste seas, üliõnnelik! Ptüi-ptüi-ptüi, ent nõnda vabastava kogemuse väärtust suudaksin vist tõeliselt hinnata alles siis, kui seda vabadust enam nõnda palju pole...Aga see on liiga kõhe mõte, lähme kähku edasi!

Olümpiamedalistide tervitamine. Mul oleks Raekoja platsil peaaegu pisar silma tulnud, see oli nii liigutav mu jaoks. Küllap oli laulupeo emotsioon kah sees veel. Nägin laval tõelisi Eesti tegijaid ja teadsin, et tahan ja suudan ka ise kunagi millegi nõnda positiivsega silma paista. Ilmselt mitte sportlikus vallas, ent siiski. Eks aeg näitab!

Ja siis augustikuu viimase nädalavahetuse üritus Koltsi talus Järvamaal. Ka selle jaoks on keeruline sõnu leida. Vast elu kõige vingema augustikuu kulminatsiooniks oli raudselt järgnev hetk.

Läksin maja taha, võtmaks oma pluusi (ilm oli ometi jahe), nägin, et õue tassitud mööblist oli miskit välja kukkunud. Sinine riie selline...Kohe oli tunne, et tegemist on meie trikolooriga. Ja nii oligi. Vahest aastakümneid võõrvõimu eest peidetuna seisnud puhas sinimustvalge oli sealsamas triigitu, puhta ja kokkuvoldituna minu ees murul.

Ei läinud kaua kuni jõudsin end sellesse mässida, uhkust tunda ja siis Alani, Madise, Sveni ja Aloga ühes lipu jaoks kasvõi ajutine varras leida. Sai see kaunis kõrge ja puidust, mistõttu üpriski painduv. Aga usun, et tolleks hetkeks piisavalt väärikas lahendus. Ja kui seda varrast käes hoides ning lipul kolmveerandpilvises taevas tuules ujuda lastes veel taustaks 'Koit' mängis...See hetk sööbib küll igaveseks mällu.

Loomulikult oli Koltsi talus niigi üle prahi üritus. Natuke mehiseid töid nagu seinalammutamine, põrandalammutamine, raamatulennutamine, õllejoomine, grillimine, jutuajamine ja lõpetuseks ka saun. Mis võiks olla parem viis suve lõpetamiseks? Pühapäevaks oli kere küll veidi väsinud, ent meel hea, väga hea!

Kuigi saan Eesti Vabariigi 90. aastal kodumaal olla napilt üle poole kuudest, läheb see kirja seni mu kõige eestlaslikuma aastana. Nüüd peab pingutama, et järgnevateks aastateks latti mitte alla lasta!

Päikest!

Ja pilte!

Mikk

Paradiis

2008-07-21T23:17:00.004+03:00

Rohkem kui kuu aega ei tohi ju ometigi Eestis tagasi olla! Tegelikult võib ning nüüd plaaningi vähemalt talveni kodumaalt jalga mitte tõsta, ent suvel oli ometigi vaja veelkord väljamaal käia. Sellepärast et: ma polnud varem sattunud suveülikooli, ma polnud varem sattunud Balkanimaadesse, ma ei jäänud Inglismaa-kogemusega rahule, tahtsin sõpru-tuttavaid juurde, ei osanud juulikuud kuidagi teisiti kah sisustada. Niisiis sai paari kuu eest vastu võetud otsus teha tutvust Endise Jugoslaavia Vabariigi Makedooniaga. Jube nimi. EL võiks aru saada, kui totter on rahvusriigile tema nime keelamine.

Vastuvõetud otsus oli mu senise elu üks õigemaid. Kaks nädalat Makedoonias Ohridi järve kaldal lähevad mu elulukku kui täielik paradiisi-aeg, katarsis, lõbu ja kõik muud head sõnad üheskoos. Sattusin sellest piirkonnast ja eelkõige nendest inimestest täielikku sõltuvusse. Kui vaid saaks nii, et nõnda lõbusaid, ilusaid ja avatud inimesi leiduks rohkem! Tundub uskumatuna, ent reaalselt on olemas riik, kus ilusaid neiusid on vähemalt samas kontsentratsioonis või rohkemgi kui Eestis.

Eriti suur on kontrast loomulikult Inglismaaga - kahe nädalaga kogesin kordades rohkem kvaliteetseid sõbrasuhteid ja puhast, alkoholist olulisemalt puutumata lõbutsemist; pidutsemist, mis tuli otse südamest, mitte pudelist; näha ehk majanduslikult halval järjel, ent eestlastest kindlasti suuremat laulurahvast, kes oma emotsioonides ja üleüldse on nõnda siiras. Lääne- ja Põhja-Euroopa ühiskondades, ma kardan, sellele võrdväärset ei leia. Loodan siiralt, et need maad jäävad puutumata Lääne-Euroopa dekadentlikust, rasvasest, pealiskaudsest ja põhimõttelagedast stiilist, et need inimesed jäävad truuks oma usule, mis neile nõnda palju juurde annab, et hakka või kadestama (hakkasingi, aga usklikuks ikka ei pööra).

Ma pole ikka väga-väga ammu end kuskil nii vabalt tundnud, ilmselt ei saagi end vabamalt tunda. Täielik vabanemine ja puhastumine, kusjuures ei osanud ma midagi sellist oodata ka mitte. Lootsin kahte nädalat päikse käes, et akusid laadida talveks, ent sain elumuutva kogemuse osaliseks. Päris raudpoltkindlalt lähen juba lähitulevikus sinna kanti tagasi!

Aga et mis ma siis tegin seal päevad - mis möödusid tagantjärele vaadates kiiremini kui silmapilk - läbi? Noh, hommikuti 9-13 vahel oli kursus, teemaks 'Introduction to Public Policy Analysis', mille lõpetasin parima võimaliku hindega ning professori erilise tänuga panuse eest. Ja minu grupp oli ka kogu suveülikooli (12 erinevat kursust) parim - Mikk oli täielik kunn. Toanaabrite seas saavutasin nelja päevaga legendistaatuse...Kuidas ja miks? Ei tea, vist tänu sellele, et end nõnda vabalt ja täiesti iseendana suutsin tunda.

Nüüd, kui taust räägitud, natuke ajalises plaanis ka. 6. juulil lendasin Tiranasse, Albaania pealinna, eesmärgiga jõuda 8 tunniga 200 kilomeetri kaugusele üle Makedoonia piiri, Ohridi linna suveülikooli. 8 tundi ja 200 kilomeetrit ei tundu just ületamatu takistus, ent see liikluskultuur, mägised teed, ühistranspordi puudulikkus...kokkuvõttes läks kohalejõudmine päris libedalt, ent parajalt õnnega pooleks: illegaalse takso ja bussiga (mille täitumist oodates tuli politseionu ja tegi trahvi), mis liiklusreegleid ei tunnistanud ning sõitsid täiesti suvalise graafiku alusel, mööda käänulisi mägiteid kus usklikuna peaks vist iga 100 m tagant palvetama, et nüüd nurga tagant keegi välja ei kihuta (ja vahel siiski kihutab).

Pöörane Albaania edukalt läbitud, jõudsin tõotatud maale. Tõeline paradiis maa peal! Täiesti võileivahinna eest sain miljonivaatega ühikatoa, maailma parimad toanaabrid Habil ja Rilind (e. Lindi), väga meeldivad inimesed mõlemal pool kõrvalboksis ja kolm imetoredat ja ilusat neiut korrus allpool. No ma ei tea, millega ma selle ära teenisin, ausõna. Igal juhul võtsin pakutavast maksimumi - igaõhtused peod (mis erinevalt Eestist ei läinud kunagi ülekäte, alkohol oli teisejärguline), huvitav ja kasulik kursus, UNESCO kaitse all oleva linna võlud, igapäevaselt 30-35 soojakraadi ja päike (ja päike ei kõrvetanud, vaid ainult paitas ja pruunistas!!!).

Ühesõnaga, akud said väga-väga täis laetud, tarkus omandatud, sõprussuhted tekitatud; samuti leidsin iseenda jaoks vastuseid rohkematele küsimustele elu kohta, kui üldse küsida olin osanud. Ma loodan, et te olete kõik väga kadedad ja uhked üheskoos nüüd. Kui veel mitte, siis pildid leiab siit.

Six

2008-06-04T13:47:00.002+03:00

"Allright, on a scale from one to ten with ten being the best, what number would you give to your stay in Norwich?"

Selline oli sõber Tomase küsimus mulle sel esmaspäeval ja vastus peitub pealkirjas. Nüüd on see siis läbi. Juba rohkem kui 24 tundi olen tagasi kodumaa pinnal, Tallinnas, ja üliõnnelik. :)

Miks just selline hinnang? Sest välismaa-aasta oli miski, mida olin oodanud umbes 5 aastat enne seda ning kuigi aeg võõrsil oli väga-väga vinge, jäid mõned olulised asjad kripeldama: kõik läks kokku jube kalliks, mis ei lasknud harrastada sellist elu nagu ma sellega Eestis harjunud olen; inglaste ühiskonna ja kultuuriga ei olnud võimalik täielikult sulanduda - need nädalad, mis Euroopas rännates veetsin, tundusid mõnusamad; tegin ilmselt siiski veidi vale valiku oma elukoha suhtes - Norwichi äärelinn jättis mind osast ülikoolimelust, eriti ülikoolilinnakus toimuvast kaugele ning toimida sarnaselt oma korterinaabrile, kes iga öö taksoga koju saabus, ei tundunud kuigi mõistlik ega võimalik; inglise inimesed, inglise ilm ja inglise transpordisüsteem (selle kallidus) pole siiski päris minu cup of tea; Norwichi linn muutus ka lõpus üpris igavaks.

Siiski, erasmuslaseks hakkasin sooviga väljamaalt õppepunkte teenida ning need ilusti moodulina Tartusse üle kanda. See oli peaeesmärk ning see tundub täidetud saavat. Eksamid maikuus tehtud, tulemused JUBA juuli lõpus! Elagu bürokraatia...Täidetud sai ka teine suur eesmärk ehk välismaalt toredaid tuttavaid leida. Siinkohal panustasin kvaliteedile, mille tulemusena on 7-8 inimest, keda ka veel tulevikus kindlasti näha kavatsen, kellest oli tõsiselt kahju lahkuda.

Tegelikult, nüüd tagasi olles tõstaksin hinde ikkagi seitsme peale, ja arvestades, et olen veel harjunud inglise hinnangusüsteemiga, siis mäletatavasti 7 ja üle selle tähendab 10-pallisüsteemis suurepärast saavutust. Võrdluseks, elu Eestis tundub esmapilgul 10!

Ja head lipupäeva kõigile!

Seedetrakti päev

2008-05-30T15:11:00.005+03:00

Friday night was beer night long before the marketing men thrust lager into the English consciousness. Since the Industrial Revolution, men and beer have been inseparable on pay-day, arriving at the locals and chucking it down their necks so that they have to loosen their belts, ordering a few more just before the bell declares chucking-out time at 11 p.m. and cries of 'Time, gentlemen, please' are heard all over England from throaty, rotund landlords or their feisty wives. The doors open, and men spill out laughing and joking.

'Going home to give the wife one, then?'
'Leave it out, it ain’t Christmas, is it?'

These one-liners are repeated again and again as England gets set for a cholesterol-slammer supper of late-night fish and chips, pickled gherkins or, better still, a greasy kebab or a Ruby Murray. Alcohol really kicks in hunger, after eight pints of liquid fizz, making you crave belly-swelling food that will sit on the stomach until the fry-up the next morning and ensuring that the middle-aged belly strains against the shirt button.

- Colin Ward, Chris Henderson (2000) "Who Wants It?", London, Mainstream Publishing -

Õppisin siin oma viimaseks eksamiks, mis algab 2 tunni pärast. Teemadeks sedapuhku spordimeedia suhe rahvuslusega ning minu suur lemmik - jalgpallihuliganism. Ja just sellest viimasest räägib eeltsiteeritud raamat, ent põhjus, miks selle lõigu siia toksisin, on see, et see lihtsalt võtab nii hästi kokku inglise rasvast ja kontinentaalsest õllest läbiimbunud töölisklassi kultuuri, millega nelja päeva pärast pikemaks ajaks hüvasti jätan. Kas mul ka kahju minna on, võib igaüks ise arvata, kes mind natuke tunneb ning ülalolevat teksti loeb.

Vahepeal on veel juhtunud see, et käisin viimast korda Manchesteris, sedapuhku Tigat ja Erol Alkanit kuulamas. Ei jäänud rahule! Sest Tiga on palju paremaks suuteline. Yorkis käisin ka, see oli tore. :) Meelde jäi meeletu arv linde ja absoluutselt arusaamatu ülesehitusega campus. Ja linna peal nägin John Terryt. Ja külastasin koos Carolinega, keda oli väga meeldiv üle pika aja näha, kolmandikku linna klubidest (arvake, palju neid siis kokku on). Tagasitee oli paraku küllaltki mitte-meeldiv.

Caroline juurest lahkusin kell 9 hommikul, tagasi enda juurde jõudsin kell 23.30 õhtul. Kus ma vahepeal olin? Noh, bussis ja rongis põhiliselt. Jah, oli küll kurnav! Aga ei ole minu teha, et Yorkshire Londonist nõnda kaugel on ja et odavamat transporti ei leidu. Samuti ei ole minu teha see, et Liverpool St. rongijaam pool tundi enne mu rongi väljumist kõik reisid ära jättis, sest mingi sild kukkus läheduses kokku. Ühesõnaga, askeldamist jätkus. Tänaseks eksamiks olen aga valmis ning nädalavahetus möödub eeldatavalt hüvastijätmise ja pakkimise tähe all. Teisipäeval olen kodus.

Pealkiri on seepärast selline, et eile oli esimene rahvusvaheline seedetrakti päev ja see tundus lihtsalt liiga robustne, et kasutamata jätta. Lisaks ei osanud ma miskit muud sinna panna kah.

London vs. Pariis

2008-05-19T20:16:00.004+03:00

Avastasin ükspäev, et Inglismaa-aja jooksul olen ometigi rohkem päevi veetnud Pariisis kui Londonis. Kuivõrd Norwichist on mul suhteliselt kopp ees juba ning eksamid vaid kord nädalas, siis pärast teist eksamit eelmisel reedel tormasin viga parandama. Londonis kohtusin Tanjaga, peatusime tema reivimeelse sõbra Siimo pool. Oli tore!

Neljapäeval on järgmine eksam ja mõtlesin et hakkaks selleks valmistuma, seetõttu väga kirjutada ei viitsigi, ent minu ja Tanja päevastest seiklustest saab ülevaate siin. Öised seiklused jäävad sedapuhku asjaosaliste teada. Ei-ei, mingit enneolematut pidutsemist ja laaberdamist jne jne ei toimunud, ent siiski.

Tänase seisuga on veel 2 nädalat saaga lõpuni. Üks reis seisab selle aja jooksul veel ees, sest palju ma ikka eksamiteks õpin...Pealegi - pidev töö semestri vältel tagab vaba sessi! Kaks eksamit on veel ees, muuseas. Seni - esimesega jäin rahule, teisega vähem. Aga see oli eelmise semestri aine ning päris kõik lihtsalt ei jäänud meelde. Ja see üks reis viib mind veel viimast korda Manchesteri ning lisandina ka Yorki! Enne seda on aga õppimisfestival ja Meistrite Liiga finaal. Stay tuned!

Ahjaa, et kes siis võidaks vastuseisu Londoni ja Pariisi vahel? Kindlasti Pariis! London on liiga...ma ei teagi...Pariis tundub nii toretore lihtsalt!

Veel tsimaruke tripist

2008-05-11T22:36:00.003+03:00

Niih, natuke jäi kripeldama, et reisist jäi miskit vist kirjutamata. Ehk siis kõige tähtsamana see, et SUURED-SUURED tänud kõigile, kes mind välja kannatasid ja majutasid ja ülimegasuperlahked olid mu vastu selle aja jooksul: Kata, Maarika, Ivo, Triinu ja Ansu, Ingrid ja Berit. Kõik te jätsite endast mingi jälje minusse. Igaüks erineva, aga igal juhul tunnen, et olen nüüd natuke teistsugune, natuke parem inimene. Ja vist natuke juurde võtnud inimene. :D

Teiseks - kaks nädalat mandril kinnistas minus arusaama, et inglased on ikka maru keskpärased inimesed. :( Isiksusi tuleb siin tikutulega taga otsida ja üldiselt leiab need välismaalaste hulgast. Inglastega on tore küll, aga mitte hurraa-tore...Ja Norwich ei paku mulle ka enam suurt midagi. Igav on lausa. Muidugi pärast 2 nädalat seiklusi ja toredusi ongi keeruline samas taktis jätkata. Aga tahaks! Sestap satungi viimase 3 nädala jooksul vähemalt korra veel Manchesteri, kavas on ka mere äärde ujuma sõit ja vägaväga tahaks selle veidra suusamäe peal ka ikka ära käia.

Ja sellise tähelepaneku tegin ka, et Inglismaal toimib ikka suht-koht surveillance society - Londonisse jõudes kuulsin pea esimese asjana metrookõlaritest käsklust, et sooja ilmaga tuleb veepudel lähedal hoida. Ja muidugi mind the gap. Ja muidugi kaamerad igal pool. Kokkuvõttes kipub see jaburaks. Kuigi soovitused on õiged. Aga mina soovitaks inimestel ikka ise endi eest mõelda. Veepudeli ostmine pole pooltki nii lõbus kui keegi 'targem' või 'suur vend' on seda sulle soovitanud, heade ideede peale tahaks ju ikka ise tulla. Või midagi sellist.

Ja muidugi ma loodan et kõigil emadel üle maailma oli ülivinge päev täna! ;)

100% puhast rõõmu!

2008-05-09T21:24:00.003+03:00

Ohh! Läbi sai! Kaks nädalat reisimist on seljataga, tulemuseks päevitus ja jube hea enesetunne! Kõik sujus suurepäraselt, kõigega jäin rahule! Aga kirjutan ikka vähe pikemalt nüüd. Haagi juures jäi vist pooleli.

Ühesõnaga, mai esimesel päeval sõitis Mikk Haagi, et taaskohtuda neiudega, kellega möödunud õhtul sai Amsterdami peal jauratud ja hollandi moodi volberdatud. Juba Haagi jõudmise hetkest sain aru, et see on minu tüüpi linn. Ma ei oska täpselt öelda, mis mulle peale modernse arhitektuuri seal nii kiirelt meeldima hakkas, aga igatahes tundsin end nagu kodus. Ja loomulikult juhatas pärast eelmist ülilahket öömajapakkujat minu seikluse järgmise peatüki sisse kursaõdede külalislahkus, eriti tänan Triinut, kelle lahkust ma ei suuda ära imestada.

Niisiis. Kaks õhtut ja päev Haagis möödusid Triinu, Ansu ja nende sõbrannade Reeda ja Liisi ja Megani seltskonnas lihtsalt elu ja ilusat ilma nautides. Justnimelt! Lõpuks ometi sai läbi mitmekuine 10-kraadise ilma needus ja ma taasavastasin, et on olemas ka soojemaid temperatuure! Haagi rannas oli vesi küll veel külm, ent nagu just kuulsin, siis nädalapäevad hiljem on see stiilne ja restoranirohke rand rahvast täiesti paksult täitunud ning suvehooaeg käib! Kvaliteetaega Haagis täiustas ka kirbuturg, kust leidsin soodsalt vinged päikseprillid, klubiõhtu ja pubiõhtu, loomulikult oli eriti meeldiv taaskohtuda klassiõde Hannaga! :)

Haagi lähen ma veel kindlasti tagasi. Aga sedapuhku pidin 3. mai hommikul jalga laskma, et jõuda õhtuks hulga lõunapoole - mind ja Katat, kellega kohtusin taas Lille'is, ootas ees minu reisikese eelviimane sihtpunkt Lyon. Olles Hollandi jahedast ja tuulisest kliimast siiski natukene pettunud, esitasin ilmataadile dilemma, et olgu ilus või muidu...No ega ma miskit teha poleks saanud kui ilma poleks olnud, aga oli...Ja veel milline! Lyonis valitses kõik need 4 päeva mis seal koos Kata, tema sõbranna Veronikaga Lille'ist ning Ingridiga puhtakujuline suvi. Tulemuseks päevitus, ent eelkõige lihtsalt mõnu, mõnu ja veelkord mõnu!

Lyonis hakkasin üha enam mõtlema, et miks kurat oli vaja valida Erasmuse-aastaks mingi vihmane Inglismaa ja Norwich, kui palju ilusamad linnad ja ilmad ja inimesed on mandri-Euroopas. Ilmselt on tegemist lihtsa kokkusattumusega, et just minu reisi ajal saabus Prantsusmaale suvi. Pole paha! Lyonis jõudsime nelja päeva ja öö jooksul nii mõndagi - hulgaliselt häid maitseelamusi restoranidest, järjekordne loomaaed ja moodsa kunsti muuseum, jalgrattaga (sigaodav rent!) mööda linna kimamine, pikad-pikad jalutuskäigud, jõe ääres mõnulemine ja veel asju, mis praegu meeldegi ei tule. Uhh!

Ja lahkusin Lyonist täiesti valel ajal! Just oli seal algamas elektroonilise ja indie-muusika festival. Grr! Hunnik häid bände jäi taas nägemata. Aga küllap Ingrid ja Kata oma muljeid jagavad ja kadedust tekitavad. :) Kui Lyonis mõtlesin kohati, et reis ei saa enam paremaks minna ning elu on megailus, siis kolmapäev ja neljapäev Pariisis muutsid mu arvamust. Ilm prantslaste pealinnas oli jällegi imeline ning elunautlejast Beriti seltskonnas ei saagi end teisiti kui superhästi tunda! Seine'i ääres istuda, juttu ajada ja lihtsalt melu nautida... Ahh! Ma ei oska seda sõnadesse pannagi. Jube mõnus oli lihtsalt ja nii-nii kahju, et oli vaja eile õhtul Norwichi naasda, sest Pariisiski oli huvitavaid üritusi oodata.

Eile hilisõhtul niisiis sai kevadtripp läbi. Ja täna oli esimene eksam. Ja ma tunnen end suurepäraselt! Sest ka Inglismaal on vähemalt hetkel suur-suur suvi, viimase essee tegin kirjavigadeta taaskord n-ö A peale ja eksamgi läks vist suurepäraselt. Ja lihtsalt hüppan rõõmust siin. Uhh! Elu on lill! Hurraa! Nädalavahetuse jooksul panen pilte ka Picasasse, küllap siis tekitan lingi siia või miskit.

Ja kuidas teil läheb?

Thhhheeee Paaarrtttyyy

2008-05-05T22:11:00.003+03:00

Kuidagi on nii sattunud, et mina reklaamin siin blogis ainult pidusid. Tegelikult teen ma muud ka. Ausalt! Näiteks kirjutan seminaritööd, mis kahe nädala pärast esitatud peab olema. Kui aega saan, siis kirjutan sellest... ja muudest toredatest tegevustest. Samas võin ma sellest Sulle ka silmast-silma rääkida, kui tuled kohale genklubi peole.... mis on juba HOMME (teisipäeval)!

videoflaier

Minu lemmikmussi saab seal ka muidugi kuulata :)

Tripp vol. 2

2008-05-05T00:12:00.002+03:00

28.04 kell 14.49, viies päev.

Esiteks on tänase sissekande ajal ema sünnipäev. Jeejee! Palju õnne. :)

Muidu, rong saab ilmselt ka edaspidi selle tripi jooksul olema koht, kus blogitan. Mõne aja eest jätsin hüvasti Groningeni ja Maarikaga. Olen teel Amsterdami ja Hollandi aasta suursündmusele - kuninganna ema sünna tõotab suuri-suuri pidustusi järgneva mõne päeva jooksul. Jee!

Groningeni kohta võiks öelda järgnevad märksõnad: rahulik, rahustav, rahumeelne, tore, mõnus, sõbralik, kanali- ja jalgrattarohke. Väga meeldiv koht igatahes. Maarikal on vedanud. Aeg sai sisustatud rendirattaga (eriti kihvt ratas oli!) ringi kimades, pannkoogirestos ja rootsi õhtusöögil. Üldiselt rahulikult, aga väga meeldivalt.

04.05 kell 23.18, üheteistkümnes päev

Nojah, pea nädala pole saanud mahti kirjutada. Rõõmuga võib tõdeda, et on tegemist olnud! Aga tulemuseks on ka see, et räägin möödunud päevadest lühidalt. Niisiis.

28. aprillil jõudsin ilusti Amsterdami, kohtasin järgmise öömajapakkuja ehk Ivoga, natuke aega hiljem ka Kataga. Asjad ära pandud ja kõht imehead lõhepastat täis pakitud, läksime selle kõik-müügiks-riigi kurikuulsa ööeluga tutvuma. Esimene õhtu oli siiski tagasihoidlik, sai vaid olulisematele piirkondadele pilk peale heidetud. Järgmine päev tähistas aga pidustuste algust.

Sisuliselt on Queens Night ja sellele järgnev Queens Day üks ilgelt suur õllesummer. Amsterdami kesklinna pääseb ainult jalgsi ja KÕIK KOHAD on pidusid ja inimesi täis. Mitmekesi ringi käies on pea võimatu kokku jääda. Aga pidusid, kohvikuid, klubisid ja pubisid ja parke ja kanaleid jätkub igale maitsele, nagu ka turgusid, kus müüakse ja antakse ära tõesti absoluutselt kõike. Ja loomulikult saadab kõike kanepiaroom, päeva edenedes üha enam ka õllelõhnad ja uriinihais. Pole väga kena. Ei usu, et kuninganna ema selle läbustamise heaks kiidaks. Eriti kui see hõlmab ka jalgrataste ja tänaval tasuta pakutava kraami niisama laiali loopimist, parkide äratrampimist jne.

Siiski on heameel, et see nali sai ära nähtud. Suurimad tänud Ivole hea linnatutvustuse ja veel parema öömaja eest. Tripi jooksul on mind igal pool niimoodi poputatud, et mõtlen vaid, millega ma selle ära olen teeninud. Noh, ju siis kuidagi olen! :)

Ja järgmistest peatustest, mis on seni mu lemmikud kusjuures - Haag ja Lyon - kirjutan taaskord natukese aja pärast. Tripp kestab veel 4 päeva. Ilm on superilus ja meel superhea! Juhei!

Tripp 2008 vol.1

2008-04-29T22:05:00.003+03:00

Tere! J2rgneb ylevaade minu esimesest kolmest p2evast kahen2dalasel kevadtripil. Kuna olen v66ra arvuti taga, siis t2pit2hti pole. Aga vead saavad parandatud. Tripp algas 24. aprillil, allolevad read on kirjutatud 2 p2eva hiljem, esimese etapi l6ppedes.

26.04., kell 15.41. 3. p2ev

Mechelen on see koht, kus kirjutamisega alustan. On see Belgias v6i Hollandis - ma ei tea (vist ikka Belgias). Alustasin rongis6itu m6ne aja eest Brysselist ja 6htuks j6uan Groningeni, kus mind v6tab vastu Maarika. Jee!

P2ev algas siiski hoopis Lille'is, kus 2rkasime Kadriga juba (!) kell 9, et j6uda ilusa ilma puhul kohalikku loomaaeda. Yldiselt on Lille'is rohelust v2he, seega oli zoopark m6nus vaheldus pea sama m6nusale vanalinnale, mida eelneva p2eva ja kahe 6htu jooksul avastanud olin. Eelk6ige j22b aega Lille'is meenutama (minu jaoks) tavap2rasest tihedam kultuuriprogramm.

M6ne kuu jooksul olen mina kui suht-koht kunstikauge inimene sattunud Prantsusmaa kahte suuremasse kunstigaleriisse: Louvre Pariisis ja ma-ei-tea-mis Lille'is. Sedapuhku keskendusin F. Goya yhiskonnakriitilistele shketsidele ja nende kaasajastuste n2itusele. Oli meeldiv ja jalguv2sitav. Paraku j2i minul ja Tiidul - Kata (kes ise oli reede p2eval koolis) s6bral Genfist/Tartust - leidmata n2itus, mis Lille'is eile EV 90 yrituste puhul avati (hiljem sain teada - avamine toimus hoopis t2na) ja vahele j2i mul ka t2nane folkb2ndikontsert (sest sel ajal olin juba rongis ja teel Brysselisse), ent k6ik selle nibin-nabin heastas pooljuhuslik sattumine yhele teisele vastavatud n2itusele.

Teemaks olid koomiksitegelased, wrestlingu ajalugu ja k6iksugu (kergelt perverssed) maskid ja kostyymid, mis selle showga kaasas k2ivad. 6htu naelaks oli keskealiste naiste wrestling-matsh. Sihitu loopimine kestis vist ligi pool tundi enne kui yks daamidest millegi alusel v6itjaks kuulutati. Piltidest ja videolt (mis tekivad siia 10 p2eva p2rast) vaadates saab ka lugeja varsti m6ista, et miskit nii robustset pole minu silmad ammu n2inud. Aga tore oli. Sellele j2rgnes veel yks suht gei performance maskides meeste poolt, kuid see j2i ikka v2he n6rgemaks.

Yhes6naga j2i mul prantsuse kultuurist ysna mitmekylgne ja omap2rane arusaam. Ligi n2dala p2rast Prantsusmaale naasdes on neil v6imalus veelgi s2rada. Seni kolan aga Hollandis. Jee!

Eaton Park

2008-04-21T03:34:00.004+03:00

Alustagem kõige tähtsamast. Mõne tunni eest algas isal sünnipäev! Palju-palju õnne! :) Eluaastaid nüüd sama palju kui inimesel kromosoome... Igal juhul, naudi päeva ja naudi elu! Kuigi seda teed sa niikuinii, siis saagu ka siin üle korratud. :)

Mis muidu uudist? Just natukese aja eest lõpetasin oma viimase essee kirjutamise...Nüüd lahutab mind Eurotripist veel paar väikest (mittekohustuslikku) vaheeksamikest, millega tegelen vastavalt esmaspäeval ja kolmapäeval, ilmselt. Ja üleüldse on nüüd sisuliselt eksamid jäänud veel. Aga Norwich pakub siiski veel avastusi!

Nimelt taipasin täna esseekirjutamise ajal, et õues on ju täiesti kevadilm. Soe ja värki. Samuti meenus, et kuuris seisab selline instrument nagu jalgratas. Ühendasin kaks asja loogiliseks tervikuks ja läksin linna peale värskeid mõtteid koguma. Ära sai käidud ülikooli järvekese ääres taas - seekord tegin ringi peale - ning pargis, mida ülikoolist bussiga linna sõites ikka imetlenud olen. Tänase ilusa ilma puhul sai siis käidud - Eaton Park.

Nagu peatselt on lootust näha ka Picasas, on tegemist Norwichi elanike üüratu suure vaba aja veetmise ja hobidega tegelemise pargiga. Siin saab: mängida jalgpalli, tennist, golfi, niisama (ringi) joosta, lohet lennutada, jalutada, tegeleda mudel-laevanduse ja mudel-rongindusega (iga pühapäev käidakse siin mingeid miniatuurseid ronge sõidutamas mini-raudteel), olemas on ka skatepark, koosolekuplats ja mingi veider väiksemat sorti võiduajamisplats, ilmselt koerte traavimiseks mõeldud. Äärmiselt kena ja noobel koht ja ilmselgelt kavatsen sinna veel sattuda enne kui ratas müüki läheb... Ja inspiratsiooni ning energiat kirjutamiseks sai rohkem kui küllalt. Jee!

Last but not least...Digitalismi kontsert möödunud teisipäeval jäi tõepoolest kahetsusväärselt ära, ent see-eest laupäeval sattusin poolkogemata oma nn. põhiklubisse Po-Na-Na, mille äärmiselt nauditav elektro-sett peaaegu et heastas teisipäevase ebaõnne. Samas, baarihinnad oli suisa dubleerunud, mis Inglise mõistes pole üldse mitte soovitav näitaja. Aga väga-väga tore oli sellegipoolest, lisaks muule sain sõbrannalt tantsuoskuste eest tippi. Jäu!

Ostsin lennupileti

2008-04-17T22:05:00.003+03:00

Inglismaal pole olukord kuu aja jooksul kontrolli alt väljunud - alles on huumor, kehv ilm, suured inimesed, kolmerattalised autod ja Minid, endiselt sõidetakse valel pool teed ning alles on ka ülikooli campusel elavad jänesed. Aga! Suuremate jäneste hulgas kalpsavad nüüd ringi ka väiksemad! Übernummid! Kevade aeg... Muu loodus hakkab ka vaikselt ärkama ning varsti ehk ei paista aknast enam mõttetu oksarägastik vaid miskit rohelisemat.

Tagasituleku üks suuremaid ootusi oli see, et saab teada, millise hinde vääriliseks seniseid pingutusi on hinnatud. Kolm ainet, kolm tulemust. Venemaa ajaloos essee Stalinist: 70%; meedias ja identiteedis 'lugemislogi' erinevatel teemadel 62%; spordimeedia ja kultuur ning lühiesseed jalgpallihuliganismist ja -kultuurist laiemalt: 63%. Meeldetuletusena siis, et 70 ja üle on kõrgeima hinde vääriline, teised langevad Eesti mõistes kategooriasse B. Pole paha!

Kuigi kevadise lugemismaratoni järel lootsin, et ehk pingutan kõigiga üle 70 punkti välja, siis seda paraku mitte. Võibolla on see isegi hea, muidu tekiks tunne, et arenemisruumi justkui pole. Aga on küll! Ja tõestada saan seda viimase kirjatööga, mille tähtaeg kukub nädala pärast. Teemaks Venemaa ja demokraatia. Hurraa! Nädala sisse mahub ilmselt veel ka paar proovieksamikest, ent sellega on aktiivsel õppetööl Inglismaal ka ots peal. Järgneb...

...2 nädalat trippimist Euroopas! Oujee! Ja pärast seda...4 eksamit sama hulga nädalate jooksul. Ja siis on kõik. Siis tulen koju tagasi. Digitaalse lennupileti peal on kirjas 3. juuni.

Ahjaa, Digitalismi kontsert jäi ära. Järgneb ääretu rida roppusi.

Lõpusirgele astudes

2008-04-11T23:18:00.005+03:00

Nojah. Homme siis jälle lennuki peale ja minek! Kuhu? Norwichisse. Viimast korda. Või noh, akadeemilises mõttes viimast korda. Mis seal saab siis? Õppida loomulikult! Kuuajaline õppepaus on mõjunud unustavalt. Aga tõesti on jäänud vaid lõpusirge: üksikud loengud ja seminarid ning alates 9. maist nädalase vahega neli eksamit. Esimest korda ülikooliajajooksul saan öelda, et 'pidev töö semestri vältel tagab vaba sessi'. Vähemasti ma loodan nii, sest viimase kuue nädalaga Inglismaal tahaks veel sinna-tänna reisida. Alustan sellega juba vähem kui kahe nädala pärast!

Niipea kui kõlab 24. aprillil viimane 'päästja koolikell' (kella tegelikult ei ole) ehk lõpeb viimane seminar, tormab Mikk rongi peale ja kanali alt rongiga Lille'i! Miks sinna? Sest seal on Kata! Ja siis hakkame enam-vähem koos reisima läbi Hollandi ja Prantsusmaa. Minul võtab tripp kokku 2 nädalat, lõppedes päev enne esimest eksamit. Jah, võtan küll õpiku kaasa! Päriselt ka! Marsruut näeb minu jaoks välja umbes selline: Norwich-Lille-Groningen-Amsterdam-Haag-Lille-Lyon-Pariis-Norwich. Ja kohata kavatsen selle aja jooksul palju ilusaid inimesi ja teha palju ilusaid asju. Ja ilm peab ilus olema! Ohjah, ei hakka sellest praegu pikemalt jahuma, küllap selle kohta ilmub maikuus ohtralt materjali.

Mis ma siis Eestis tegin? Noh...kuuest kaasavõetud raamatust jõudsin kahega poole peale, ülejäänutest kasutas Uku paari veidi...Ühesõnaga siin peitub põhjus, miks nii mõndagi ununenud on. Aga pole hullu, viimasteks seminarideks valmistusin tegelikult juba enne Eestisse tulekut. Mingil määral. Tegelikult sisustasin ma oma aega Tartuga, nagu ikka: peod, inimesed, sõbrad, tuttavad, söögid, joogid ja LOENGUD! Nagu endale lubasin, käisin ikka loengutes ka ja sain teada, et Tartus pole asi veel lootusetu - leidub nii mõndagi huvitavat! Näiteks loeng elamuasemepoliitikast Norras, BNSi hingeelu tundmaõppimine või näpunäited selle kohta, kuidas vaagnapõhjalihaseid treenida.

Olulise infona sain teada, et suure tõenäosusega õnnestub mul Inglismaal võetavad ained ühe erilise moodulina üle kanda. Great Success! Kui nii ei läheks, oleks seis ausalt öeldes nutune ning kogu üritus mõnevõrra pettumus. Aga ei! Jääme positiivseteks, kõik läheb nii nagu peab! Järgmine nädal saan ilmselt ette kanda oma senistest tulemustest. Et kas on üldse midagi ülekandmisväärset. Lootused on kõrgel!

Aga kuulise puhkuse huvitavamad hetked võiksid olla sellised: pidu Tallinnas Rene juures, suitsusaun Lõuna-Eestis tädi juures (!), Alani sünnipäevapidu, Seltsi auvilistlase uhke matus Tallinnas, Seltsi aastapäev, lumetorm, Pirogovi sisseõnnistamine. Meeldiv näha, et elu Tartus ja Eestis läheb suht-koht suurepäraselt! See on üks põhjustest, miks mõnevõrra juba jäädavalt Eestisse tagasi tahan pöörduda...

Üle-eelmine paragrahv lõppes sõnaga 'treenida'. Noh, minu suurejoonelisest plaanist Eestis taas jõusaaliga tegelema hakata ei tulnud midagi välja, aga see-eest leidsin mõnel korral end meeskonnaspordiga tegelemast: korvpall, saalihoki ja JALGPALL! Nii hea oli üle mitme kuu taas palli taga ajada. Lisaks sai ka natuke pinksi ja piljardit mängida. Mis siin salata, suurem osa trennist oli tugitoolisport, kannutõstmine ja õllelihase treenimine. Tagajärjed ei ole kohutavad, aga mõne hea trennikorra peaks nüüd küll tegema enne reisile minekut.

Mis siis veel? Suurt midagi vist. Väga ei viitsi minna tagasi, aga õnneks põhjuseid siiski jagub. Peale kooli ka see, et teisipäeval esineb Norwichis Digitalism! Kui sa tahad mu sõber olla siis sulle peab see lugu meeldima! (vabandust, kehv nali) Nüüd edaspidi kuni ühe ilusa päevani juuni algul, mil ma tagasi tulen, luban vähe tihemini postitada. Nii et tulge ikka külla! Nii digitaalselt kui füüsiliselt! Tänan kõiki, kes mind kannatada suutsid selle kuu jooksul ning väga kahju, et kõigi toredate inimestega siiski trehvata ei jõudnud.

Kui varem ei kohtu, siis järgmine kord ikka kohtume!

Kui reedel midagi teha pole...

2008-04-10T00:07:00.002+03:00

...siis Lustwaffe hoolitseb selle eest, et oleks! Ole kohal või ole ruut!

lustwaffe.wordpress.com

Mis värk selle lumega on?

2008-03-16T19:43:00.003+02:00

No tere jälle! Saabusin täna üle mõne aja taas Eestisse. Lume eest oli mind küll hoiatatud, ent natuke veider on siiski kevadest talve naasda. Eriti talvel, mida tegelikult ei ole eriti olnudki. Saaks siis suusatada, aga mõttetult vähe on seda lund. Kuna ma olen juba kevadega harjunud, siis loodan, et peagi kaob seegi.

Tegelikult pole see nii lõpp oluline. Tähtis on see, et taaskord oli väga mõnus koju naaseda. Kuna reisisin läbi öö, siis esimeseks suhteliselt vastupandamatuks esemeks osutus OMA VOODI. Jee! Ja olles mõne tunni unevõlga tasunud, siis äratas mind teade, mis tundus ebareaalselt hea, et olla tõsi: isa-ema olid vahepealset aega sisustanud imehea koogi tegemisega! :) No ütlemata hea on, kui oled oma kodus ja sind niimoodi poputatakse! Nüüd õige pea lippan sauna ja olemine saab veel paremaks. Kui see võimalik on...

Natuke viimastest päevadest Inglismaal ka ehk... Umbes kolmapäevast sai selgeks, et vaheaeg hakkab pärale jõudma, sest: raamatukogus arvutite juures olid järjekorrad, et kirjatöid õigeaegselt esitada; ülikooli keskplats täitus juba päris varakult nendega, kel ilmselt tööd esitatud või lihtsalt ükskõik; ülikooli pubi oli ka küllalt populaarne asupaik. Ja siin-seal jooksid inimesed kohvritega ringi: järgmise mõne nädala jooksul on Norwich üliõpilastest küllalt tühi.

Minu jaoks olid viimased päevad küllalt sisulagedad. Kolmapäevaks sain kooliasjad aetud, laupäevani sisustasin aega suhteliselt piduselt - vaja ju kaaslastega enne järjekordset pausi viimast korda kokku lüüa! Laupäev oli neist päevadest vast kõige toredam: viimane õhtu möödus heade sõbrannadega vahvlirestoranis, kinos (film Control, mis pani nii mõnelegi heale laulule teise pilguga vaatama. Madchesteri legendide eluga võiks ikka paremini kursis olla...) ning linna parimas iiri pubis, saamas osa St. Patrick's Day ehk üle-britilise joomapäeva eelõhtust. Ja siis läbi paduvihma bussi peale ja koju!

Mis saab edasi? Neli nädalat olen kodumaal, avatud igasugustele ettepanekutele asjalike ja vähemasjalike tegevuste suhtes. Võtke siis ühendust! ;) Ja seejärel on Inglismaa-perioodi viimane vaatus! Seminarid-loengud saavad läbi juba enne aprillikuu viimaseid päevi. Seetõttu leiabki mind näiteks aprilli lõpus ja mai alguses taas Euroopas! Uurimas, kuidas elavad Eesti sõbrad-tuttavad teistes Euroopa ülikoolides. Reisikaaslaseks imetore Kata ja saatjaiks veel hulk mõnusaid inimesi. It's a beautiful life!

Ja pärast seda on maikuu koos eksamitega. Ja siis on juuni, mis tähendab, et Mikk tuleb tagasi!

Aga nüüd tagasi tänasesse hetke, täpsemalt sauna! :)

Vote for Pedro!

2008-03-05T23:29:00.003+02:00

Et mis siis mina kui riigiteadlane arvan meie toreda naaberriigi presidendivalimistest...

Aga ikka seda, et...ei. Ma ei kavatse siin blogis oma poliitilisi arvamusi hakata välja ütlema, kuigi niipalju võib kommenteerida, et russofoobiat on UK-s oluliselt vähem, sellest tulenevalt on suhtumine Venemaal toimuvasse liberaalsem, positiivsem, või siis naiivsem. Ja mind on see mõnevõrra nakatanud. Ehk siis, anname aega atra seada!

Samal ajal on siin käimas aga kohalikele (vähemasti üliõpilastele) hulga olulisemad kampaaniad - järgmise õppeaasta õpilasomavalitsuse valimised. Kuuldavasti on käibel mingi ultrademokraatlik valimissüsteem, mida mu tuttava teadmiste järgi on riigivalitsemispraktikas kasutatud kuskil Indoneesias. Lõpuks ma ise ei hääletama ei läinudki, ent paariks päevaks ärkas Campuse keskplats talveunest üles ning täitus igasugu bännerite, reklaamlippude ja aktivistidega. Üks neist oli John McClane'likult iseenese reklaamiks muutnud. Tema tahtis saada finantsasjade ajajaks ning ühe olulisema valimislubadusena oli kirjas alkoholisortimendi laiendamine pubis. Tundus, et senise sortimendi suutis ta selle päeva jooksul järele proovida...

Valimiste kohta pildimaterjali leiab peagi Picasast Norwichi kausta alt. Natuke siia ka eksperimendi mõttes siiski.

See oligi vist põhiline sõnum mis edasi tahtsin anda. Ahjaa, uue ja suurema laua sain oma tuppa. Kõlarid on kohe paremal kõrgusel ehk siis saund on parem ja natuke lapse tunne on madala tooliga suure kõrge laua taga istuda. Aga juba harjusin ära. Muidu käib elu mõnusalt - loen ja kirjutan hoolega, suitsu ei tee, huligaanitsemas ka ei käi. Jalgpalli käin vaatamas vahel ja imestan, et lõpuks on ka kolmas korterinaaber köögi üles leidnud - enne üle-eilset polnud ma teda seal kordagi näinud, nüüd juba 2 korda!

Ja juba vähem kui kahe nädala pärast võib mind taas näha kodumaa pinnal, suisa 4 nädalat jutti! Endiselt ootan igasugu põnevaid ja kasulikke ettepanekuid, et mis selle ajaga ette võtta!

Reisidest, mäkkidest ja itaalia diskost

2008-03-05T21:27:00.007+02:00

Ciao!

Viimase kahe kuu jooksul olen ma juba häbematult palju reisinud. Kõigepealt sõpradega suusatamas-lauatamas Itaalias, seejärel Tanelil Rootsis külas ning peale seda suusareisi rühmajuhina Austrias. Sai lauatatud, Justice't kuulatud ja muidu lõbusalt aega veedetud. Pilte tegin ka.

Kuid peamine osa minu sissekandest räägib ühest veidrast kokkusattumusest. Oma viimasel reisil avastasin ma Schladmingi-nimelisest suusakuurortist lisaks mägedele ka Euroopa kõige suurema after-ski hüti. Kohati on ta isegi liiga suur. Kuid hea seltskonnaga saab ikka mõnusat after-ski stimmungit nautida :)

Lisaks lõbusale after-ski mussile köitis minu tähelepanu ka hüti kiirtoidurestoran kaubamärgiga Mäk Planai. Nähes, kuidas McDonalds on üle lastud, tuli mul mõte seda ka Eestis ära kasutada. Minu peas küpses idee teha McDonaldsile hoopis vastupidise ideega restoran. Väga vinge oleks ju tervisliku kiirtoidu restoran nimega "Mäkk" v "Mäkkburger". Kuid niiäkki, nagu see idee tuli, samakiiresti ta ka kadus.

Jättes kiiresti vahele sellised ebaolulised detailid, nagu sellesama after-ski hüti poolt põhjustatud magamatus või pagasi kaotsiminek, jõuan esimesse Austria reisi järgsesse esmaspäeva. Mul lõppes parajasti Näituse 2-s hispaania keel. Järgmisena hakkas kesklinnas "Eetika alused". Mul oli parajasti pool tundi aega kesklinna jõudmiseks ja millegi hamba alla otsimiseks. Nagu te võite aimata, on mul raske rahulduda suvalise saiakese/šokolaadiga... soov oli tervislikumalt einestada. Nii seadsin sammud kaubahalli poole, et sealt endale mõni banaan osta.

Järsku meenus mulle, et kohe sealsamas asub koht nimega Tige Tikker. Olin sellest kuulnud, kuid külastanud veel mitte. Nii sättisingi oma sammud hoopis trepist üles. Jõudsin trepist üles ja tahtsin vasakule Tigedasse Tikrisse minna. Kuid veel enne seda peatas mind kõlav "Tere!". Mind teretas neiu sissekäigu juures asuvast võileivabaarist nimega.... "Mäkleib"! Milline meeldiv taaskohtumine! Meeldivad teenindajad, huvitav interjöör... ning võimalus võileibu kokku panna just nii tervislikult kui süda soovib! Oli väga meeldiv oma unistust nii kiiresti reaalses elus kohata. Tuleb tunnistada, et lühikese ajaga on minus püsiklient saanud.

Nädala pärast tõstis Tigeda Tikkri-Mäkleiva tandem oma aktsiad minu silmes veelgi, majutades sellist vinget asja nagu:

Täpsem info: eluontort.blogspot.com

Paar itaalia disko näidet:

Laupäeval näeme!

Shaken, not stirred

2008-03-01T13:29:00.004+02:00

Häbi-häbi, Mikk, postitusi tuleb sel aastal nagu kuuvarjutusi! Ehk siis vähe. Nojah, ju siis elutempo on nii kiire et rohkem ei saa mahti kirjutada. Mitte päris, ent viimased kaks-kolm nädalat on küll möödunud päris-päris kiiresti.

Loetud päevad pärast möödunud postitust tegin endale siis lisapuhkuse, et sõita lausa 7 tunniks kodumaa pinnale ja seejärel oma Euroopa lemmikriiki nr. 2 (Eesti järel muidugi) ehk Austriasse. Tänavune alpihooaeg jääb mul küll seni kõige lühemaks, ent see nädal mägedes oli võrratu. :) Esiteks ei juhtu tihti, et ilmad nii head on, teiseks sain unetsükli päris hästi paika ja kõige olulisemana see, et perekond sai nädalaks taasühendatud. Great success! Ja luud-kondid jäid ka taaskord terveks.

Seejärel ei saanud ma aga mahti kohe UKsse tagasi lennata, vaid leidsin aega, et kodumaised tegemised-toimetused üle vaadata ja mitmete väga toredate inimestega kohtuda. Ja muidugi, et isamaa sünnipäeva tähistada. Kodumaal veedetud päevi oli vaevu neli, ent tegemisi-toimetusi hoolega täis: klassikokkutulek, mis minu palvel sellisele kuupäevale nihutatud, et ka kohal saaksin olla (veelkord tänu korraldajile!), hea sõbra sünnipäev, Tartu ööelu (natuke), üliolulised tegemised Seltsis, kevadvaheajaks töökoha otsimine (ja peaaegu leidmine), aga eelkõige siiski minu jaoks väga oluliste inimestega kohtumine. :) Jõudsin ka järeldusele, et kuigi elan Inglismaal, on mu elu ikka väga suures osas Eestis.

Ja nüüd siis postituse pealkirja juurde. Vaid loetud tunnid enne äralendu pandi UK värisema. Ei, seekord mitte terrori, vaid ehtsa maavärina poolt. Erinevatel andmetel 4,7 ja 5,1 palli richteri skaalal, täpsemalt pole vaevunud välja uurida, kuna ise jäin sellest paraku ilma. Kohapeal olen kuulnud erinevaid hinnanguid: nagu prügiauto oleks mööda sõitnud, nagu seks, nagu midagi lihtsalt väga veidrat. Tõde on ilmselt kuskil vahepeal. mõnes mõttes on isegi kahju raputusest ilma jääda, aga vahest jõuan veel kogeda selle ilmaime ohutumat varianti.

Elu UK-s sellest seisma ei jäänud. Kevad hakkab peale tungima ning kõikjal on juba kevadisi lilli, õhutemperatuur on suhteliselt stabiilselt 10 kraadi juures, ent õhtuti ilma mantlita siiski ei saa (eeldusel, et sa ei ole kohalik). Kevadega koos lähenevad ka tähtajad koolis, mis tähendab, et järgmised kaks nädalat veedan ma eeldatavasti palju-palju lugedes ja kirjutades. Näiteks eile (reede) õhtul olin lausa poole 11ni raamatukogus. Jee!

Aga juba kahe nädala pärast hakkab ka kevadvaheaeg. Kuu aega. See saab ilmselt taas Eestis veedetud. Nagu eelnevalt mainitud, siis minu tagasihoidlikud tööotsimiskatsed tulemust ei andnud, seega, kui Sul on perioodiks 17.03-12.04 mulle mingit meeldivat töö- või muud tegemist välja pakkuda, siis anna aga teada!

Nüüd lähen keeran oma laua tagurpidi ja toa peale laiali, sest tunnikese pärast tuuakse mulle uus ja parem!

Ja seda tahtsin ka öelda, et palju-palju õnne Katale ja Arole tänase ilusa päeva puhul! Inglismaal tuli lausa päike välja!
Ja kuna ma Hanna-Stellale kolmapäeval unustasin soovida õnne siis teen seda ka tagantjärele.
Ja kui juba õnnitlemiseks läks, siis Toomas saab ka veelkord kiidusõnad minuga sama vanuseni jõudmise eest. Ilusad ajad, mis muud! :)

Estonian link

2008-02-12T23:51:00.000+02:00

Sain mina ükskord sellise kirja, pealkirjaga 'Estonian link'. Saatjaks üks UEA tööline, kes, tuleb välja, on suur Viljandi Folgi ja rahvatantsuhuviline - viimased kolm aastat seda festivali väisanud ning eestlastele inglisepärast rahvatantsugi õpetanud. Seda ma ei saanud küll kohe kirjast teada, vaid eile lõpuks kohaliku estofiiliga kohtudes. Väga meeldiv oli, näiteks meeste laulupeo videosid polnud ma isegi näinud ja tema pildiseeriast ilmnes taaskord Eesti väiksus: ühe mu peretuttavaga oli ta Eesti-käikudel juba kokku puutunud. Vot sedasi!

Aga kirjavahetusest ilmnes ka, et ma pole siiski päris ainus eestlane siin ülikoolis! Täpsemalt on meid siin kokku kolm ning ühega - Evaga - olen mõnel korral kontakti loonud. Kuigi eesti keelt kuulda ja rääkida on tore, siis seni paraku tõesti vaid mõnel korral: vahepeal veetsin ise hulga aega linnast väljas ning Eval meditsiiniõppurina on reaalselt vaja siin ülikoolis ikka õppida ja kohal käia ka!

Kus ma siis käisin, et ära olin? Manchesteris muidugi! Selle korra märksõnadeks on shoppamismaastikuga tutvumine (aga suhteliselt window-shopping siiski, sest oranže asju, mida ma jahin, pole kuskil ja raha kipub ikka rariteet olema), Justice'i ülimeeldiv kontsert, endiselt suurepärane klubi 5th Avenue ning KEVADESOOJUSE päralejõudmine! Öösiti on ikka jahe, aga päeval kerkib vahel 15 plusskraadini. Nii et lund ja lörtsi, mida veebruari esimesed kaks päeva pakkusid, ma enam siin ei oota.

Manchesteris kolm ööd veedetud, reisisin reedel (jah, nädala sees olin ära ja paar seminari jäi vahele, millest on kahju, sest teemad olid huvitavad) Oxfordi. Minu rumaluse tulemusena ei võtnud ma kaasa Inglise mobiili laadijat, mistõttu jäi kontakt saamata Oxfordis paikneva tuttava Pärtliga, ent täditütar Kärge oli küll väga meeldiv üle mitme kuu näha. :) Kogu nädalavahetus tema, Ericu, Editi ning veel mõne inimesega (näiteks tulevane ilmakodanik Kärje kõhus) oli ülimeeldiv. Kärg ja Eric elavad nimelt väga kenas ümbruskonnas Thamesi kaldal.

Parema ülevaate saab piltidest, mis varsti Picasasse ilmuvad. Seniks võib sealt uudistada ilmaimesid. Ja kui mu jutt siin blogis vahel väga igav tundub, siis on aeg lambaid lugeda.

Koolis on väga põnev ja just täna sain oma esimese essee valmis. Stalinist. Muidu loen radikaalfeminismist ja meediast ja jalgpallikultuurist viimasel ajal peamiselt. Ja reede õhtust laupäeva hommikuni veedan 7 suurepärast tundi Eestis. Ja rohkem vist ei ole uudiseid.

January

2008-01-31T18:10:00.000+02:00

Tundub, et see talv tuleb mul suht-koht lumevaba. Sest jõulupaus lumevaipa eriti ei pakkunud ning Norwichis on külmemad ajad möödas. Päeval on nii 8-10, õhtul 4-5 kraadi sooja. Vihmasemad ajad see-eest on täiesti käigus. Ehk peaks lõpuks vihmavarju ostma. Ei tea. Pole niiväga oluline ka.

University of East Anglias õpin ma sel semestril samuti 3 ainet, mis väidetavalt taaskord kokku 20 AP annavad Tartu mõistes. Seekord olen olnud targem ja hakkasin kohe lugema. Kevadel kui ilmad ilusamad ma niikuinii ilmselt väga ei viitsi teha seda. Nojah, mida iganes. Ained on sellised:

Russian Politics - ülevaade Venemaa ajaloost viimase sajandi jooksul, põhirõhuga NL-järgsel ehk Putini-ajastul. Siiani tundub tore ja mäluvärskendav kogemus, kuigi jube palju uusi asju pole teada saanud. Samas rohkem ongi eesmärk vaadata ja jälgida, kuidas saareriik UK, endine impeerium, võrreldes Eesti kui Venemaa lähinaabriga kaasaegseid sündmusi jälgib ja hindab. Seminaris pole ühtegi naissoo esindajat.

Media and Identity - nagu eelmine, räägib ka selle aine nimetus suhteliselt enda eest. Ehk siis identiteediküsimus lahatuna läbi meediaseoste. Viimati rääkisime naisteajakirjadest ja Buffyst ja Xenast, aga siia alla läheb igasugune meedia. Seminaris on vaid paar meest.

Sport, Media, Culture - ka selle aine nimetus ei jäta fantaasiale palju ruumi. Arutluse all on siis igasugu spordisündmused, igapäevasport, selle kajastamine meedias, spordialade erinevused kultuuride kaupa, rassiküsimus, fännikultuur.

Viimased kaks vist ei kõla eriti riigiteadlase ainete moodi. Nojah, siin ongi Political, Social and International Studies ühe tiiva all. Mina olen väga rahul, sest just selliseid asju õppida tahangi. Lugemist on tohutult ja äärmiselt huvitavat!

Ahjaa, eelmise semestri ainetest 2 said siis lõplikult läbi, ühes tuleb kevadel eksam. Hinded senisaavutatu eest on...erinevad. Ühes aines sain midagi üle 40% ehk siis suhteliselt madalaim, millega veel läbi saab. Noh, tagantjärele vaadates see aine niiväga ei istunud ka mulle - imelik ülesehitus, sisu ja kaootilised seminarid. Big Brother? The Politics and Sociology of Media and Culture oli aine nimetuseks.

Sama õppejõu teine aine läks aga hulga paremini, seal saan kokku ilmselt 70%, ehk siis täpselt üle maagilise piiri: 70-100% tähistab kõrgeimat võimalikku hinnet ehk Eesti mõistes A. Kuna see aine oli tõesti tore, pingutasin (suhteliselt) palju ja sellist hinnet siin väga harva pannakse, olen ülimalt rahul. :) Muideks, selle essee, mis väga üle 70% lootsin saada, sain siiski 68, ent ju siis kokku oli mu panus piisav, et 70% panna. Happytimes! Ja selle aine nimetus oli European Culture and Identity.

Muidu on elu nagu möödunud semestrilgi. Kallis. Ükspäev avastasin, et siinne miinimumpalk on umbes kaks Eesti keskmist palka, mistõttu ma ei imesta enam üldse, et nii palju raha kulub. Siiski ei saa ma päris reisimata olla. Järgmine nädal sõidan näiteks Manchesteri. Jah, jälle sinna 24-hour-party-people'i juurde. Jah, jälle ootab mind seal üks šõu. Seekord Justice. Nädalavahetus möödub aga hoopis Oxfordis, sugulasi-sõpru üle vaadates. Ja siis sellest mõned päevad hiljem väisan juba taas kodumaad. Kuhugi sinna vahele mahub ka ühe essee kirjutamine. Vähemalt. Noh, eks näis.

Eestimaa

2008-01-14T22:56:00.000+02:00

Pole ammu kirjutanud. Et miks? Sest 15. detsember kuni 14. jaanuar veetsin taas aega kodumaal kuuajalist puhkust nautides. Nüüd olen esimesi tunde tagasi ja viskan pilgu olulisele, mis vahepeal juhtus.

Tartu on nagu Tartu ikka - oma erilise auraga, aga vahel nii pagana saatanast, et peorütmidega meeletult uputab. Seda eriti nende (loe: minu) puhul, kel sessi või muude asjadega seonduvad kohustused puuduvad. Nii mõnelgi päeval jäi valgusenatuke nägemata, sest lõin luugid lahti alles pärastlõunal. Samas tõusin mõnel teisel päeval nii vara, et valgust veel polnud. Näiteks sel puhul kui 2 korda Lätti sattusin - Ukut lennujaama viimas ja tagasi toomas. Neid päevi oli teisigi...

Tallinn...kodu on ikka nii armas ja sinna on nii-nii hea tagasi pöörduda! Ja meie vanalinna vaatasin ka kolme kuu järel ikka hoopis teise pilguga. Nagu turist. Linnavalitsuse võiks ikka välja vahetada. Ja jube tolmune on. Mitte ainult Tallinn, kõikjal Eestimaal tundub tänavatel soppa palju rohkem olevat. Pole muidugi ime kui iga hetk võib jäätuda ja liiva pritsitakse igale poole. Nii et see oli lihtsalt tähelepanek.

Sõbrad - nii pagana hea oli teid kõiki jälle näha! Ja on hea meel, et järgmise kohtumiseni ei ole enam 3, vaid kõigest 2 kuud. :P Kui hästi läheb, siis ainult üks kuu. Rohkem sõnu nagu ei olegi selle kohta, kui et väga kihvt oli!

Igasuguste pidude vahelduseks jõudsin paaril korral ka looduse rüppe. See oli nii mõnus! Ei teagi, kas etem oli kursuse retk pakaseses looduses koos jääkeegli, suitsuahju, sauna ja
igasuguse muu naljaga või väiksema seltskonnaga käik tuttavasse Madsa hämarasse suitsusauna. Ei olegi vist mõtet võrrelda. Pealegi sai mõlemas kohas jääauku proovitud.

Esimese reisi kohta on ka fototõestus minu Picasa albumis. Nagu näha - Eestimaa loodus on ikka meeletult ilus.

Täna tagasi jõudes tõdesin kiirelt, et mõni tuttav element siinsest elust oli kiirelt meelest läinud, ent tuletas end automaatselt meelde. Norwichis bussi pealt maha astudes ning koju
astudes kohtasin taas meeldivat viisakust, tundsin õhus kebabilõhna ja nägin kuis minu ees politseinikudki rahumeeli punase tulega teed ületasid.

Mis siis edasi? Homme kell 9 on esimene loeng ja õhtul alustan sünnipäevapidustustega. Sest kolmapäeval saan ju ometi 21. Veel edasi? Ikka õppida ja õppida, samuti tuleb taasalustada sellega, mis Eesti peorütmi kuidagi ära ei mahtunud - trenn. Ja nüüdsest on raamatukogu siin keskööni lahti, nii et lugemisaega rohkem. Jee.

Tegelikult ma ei tea ise ka veel päris täpselt, mis saab. Aga kui miskit juhtub, annan ikka siia ka teada.

Concluding thoughts

2007-12-25T00:22:00.000+02:00

It has been a while since my last entry.. and I have become increasingly lazy to update. But now shortly before new year I have the chance to tie together all the loose ends.

Basically what i did for the next 30 hours after the rave was sleeping and travelling. Sometimes both at the same time. During the 2,5 day weekend I spent about 21 hours sitting in some mean of transport, be that bus, train or airplane.

Besides sleeping and travelling I also managed to meet two good friends of mine in London and make some photos of more or less spooky posters at the Victoria Coach Station.

Matt and Tarmo. Thanks for the quality time spent!

A warning for innocent Lithuanian girls

and again for their English-speaking counterparts

This is just spooky

And last but not least. Merry Christmas holidays to you all! I will now continue in Estonian.. but all you internationals keep checking back for updates in my photo album.. and perhaps one day I will once again find a reason to blog in English. Till then... take care, have fun and dance!

Detsember

2007-12-09T01:53:00.000+02:00

Siit-sealt olen kuulnud, justkui peaks detsembrikuu, isegi november ja kohati ka oktoober olema täidetud suure hulga jõulureklaamide ja tarbimishullusega. Nii imelik kui see ka pole, siis Ida-Inglismaa ostukeskus Norwich on sel aastaajal päris rahulik. Muidugi, jõulutulesid ja jõulupakkumisi ja võltskuuski ja 'jõuluvanasid' leidub, aga oluliselt vähem kui näiteks Eestis, või mõnes teises UK linnas kuhu sattunud olen, ilmselt. Ja see on ainult positiivne.

Täna nädala pärast olen juba kodumaa pinnal. Aga muidu on elu pärast Pariisi-reisi läinud täpselt nii nagu eelmises postituses ennustasin - kool, trenn ja lugemine. Trenniga olen küll mõnevõrra laisemaks muutunud, ent see-eest olen veetnud nädala-paari jooksul raamatukogus rohkem aega kui UT raamatukogus üldse kokku. Ja väärt erialast lugemist on siin nii palju, et mine hulluks. Uskumatu, et mina seda ütlen, aga kahju, et raamatukogu kogu aeg avatud pole.

Lõpuks on kohale jõudnud ka see ilm, mis Inglismaale stereotüüpiline: külm, tuuline ja märg on need märksõnad, mille saatel õues veedetavad tunnid mööduvad. Aga sellise ilmaga ongi rohkem tahtmist lugeda ja toas asjalik olla. Et lugejate lootused liiga kõrgele ei tõuseks, siis mainin, et magamine on endiselt mu lemmiktegevuste hulgas.

Viimase aja suure lugemuse üheks põhjuseks on asjaolu, mis mulle UK ülikoolihariduse juures väga imponeerib - oodatakse, et tudeng loeb palju ning kirjatükke hinnatakse väga rangelt. 100punktiskaalal on kõik üle 70 punkti A, ent sedagi on väga keeruline saavutada. Semestri esimese poole tipptulemuseks jäi minul 64 (ehk B), madalaimaks 49 (ehk D). Hiljuti mainis üks õppejõud, et üle 80 saab vaid essee, mis vääriks akadeemilist avaldamist ning et oma karjääri jooksul on ta selliseid näinud 2-3.

Olen vist lõpuks aru saanud, et see, et mul üle 3 aine semestri jooksul ei lasta võtta, loob tegelikult head tingimused, et igas aines maksimaalselt pingutada ja A-d püüelda. Kui ühe aine puhul on selleks juba hilja, siis viimaste päevade lugemus ja selle tulemusel valminud essee annab vähemalt mulle endale lootust, et maagiline 70 punkti piir saab ka ületatud. Ma ei kahtle, et Tartus saaks selle eest maksimumpunktid.

Aga muidu igatsen Eestit juba küll. Meri, saun, eesti keel, perekond, sõbrad, Selts, loodus. Siin olles õpin neid elemente oma elus veel enam hindama. Ja vahel on ikka jube naljakas mõelda, et juba ligi 3 kuud pole isamaad näinud. Varsti siis tulen ja parandan selle vea, pange end valmis!

20 Years Since Acid House

2007-12-07T17:45:00.000+02:00

Once again I write you in a Megabus. Currently we are stuck in a blizzard and terribly slow traffic on a highway about 20 miles from London. My brother has a train to catch and I have to catch up with my friends. Hopefully we'll make it.

Without getting into details I can say that the event at Manchester was just excellent. If you fancy an idea of 2000 people in an old warehouse dancing to loud quality electronic music along with flashing lights and weird outfits then do not miss it! Just jump in, disappear into the colours and enjoy music.

Mikk also had the patience to film a short clip:

Vitalic performing Anatoles:

Exactly at 5 AM the lights were put on and the show was supposed to be over. But the crowd demanded an encore so enthusiastically that he did indeed return. Despite the lights being left on the encore was just fantastic:

Vitalic - Newman

It was great. And still I cannot understand why some people need drugs to enjoy this.

Uku in Norwich

2007-11-29T23:32:00.000+02:00

Hi! It's me on the Megabus again. This time riding from Norwich to Manchester. Unfortunately via London... a long ride. Perhaps we should have taken the train :p. Anyway at least I have time to blog.

Norwich is a nice small town about which Mikk already has written a lot. I won't be repeating his work... I just say that it is a bit like Konstanz... if you remove the mountains, Swiss influences and the lake and add red-brick buildings, rabbits and loads of shops. A smallish city which where everything seems to be about the university. For example the university hosts the best gigs in town. We managed to catch Calvin Harris there. Which was terrific.

The university seems to be much more organized than the huge labyrinth in Konstanz. Unfortunately there is no psychology department. But besides great study and sports facilities and not so great eating facilities the university also houses its very own art gallery. Visiting recommended! Should you happen to visit this city do not walk past that!

It appeared that my brother is living in a red-brick terrace house (surprise-surprise) with three other people. They seemed to be nice people... although I didn't really see them much. (At least one of them agreed to let his bike for one day. Big thanks, Ben!). Mikk's room is small but cozy. I slept on the floor on sofa-pillows which turned out to be the best I had ever slept on.

In sum I had wonderful time in Norwich. More important than any bar or shop was the chance to spend quality time with my brother. Experience like no other!

I will end now and prepare my mind for the oncoming rave already today night! Meantime you can check out the pictures and watch Mikk enjoing quality Estonian bread and liqueur.

Photos from Norwich

Take care!

Airport Development Fee

2007-11-27T02:16:00.001+02:00

Ruttu, ruttu! Kuhupoole jääb Mona Lisa? Ah, neetud, korrus on õige, aga olen maja täiesti vales otsas. Jube palav hakkab sellest jooksmisest, iga hetk möödub minust nõnda palju kunstišedöövreid, et iga kunstihuvilisest tuttav ütleks mulle vast halvasti, et selle ja tolle maali juures imetlemiseks ei peatunud. Lõpuks - tegelikult vaid 100 minutit pärast maandumist Pariisi lennuväljal - jõuan kurikuulsa naeratava daamini, kelle nimeks Mona Lisa. Nüüd ärrituvad kunstihuvilised veelgi enam.

Ilmselt ei oleks ma suutnud elus esimest korda Pariisis ja Louvre'is olles maailmakuulsast šedöövrist vähem hoolida, sest kõrgendatud meeleolu oli mul hoopis teistel põhjustel. Eelmisel reedel Charles de Gaulle'i lennuväljal maandudes valdas mind tõeline natural high, sest teadsin, et kohevarsti näen üle pika aja oma vägaväga häid sõpru - Priitu, Ingridit, Mariat ja Kadrit. Ja kuulsasse saali, kus hirmkallist Mona Lisat hoitakse, jõudes polnud mul tõesti silmi maalile, sest sealsamas läheduses olid palju kallimad tegelased. Rõõmu sõprade nägemisest ei oska ma sõnadesse panna, seepärast jätkan lühikese kirjeldusega sellest, mis me suurlinnas üheskoos ette võtsime.

Louvre'is seiklesime veel paar tundi, aga mulle ei tekkinudki sobivat meeleolu kunsti hindamiseks, mõtted olid mujal. Seega esimene põhjus Pariisi naasmiseks on olemas, sest mõne sealse osakonnaga tahaks küll lähemalt tutvuda. Eriti õhtusel ajal, mil sissepääs minuealistele tasuta. :)

Reede õhtu jätkus pika jalutuskäiguga Moulin Rouge'i ning fantastilise Montmartre'i mäe ümbruses, saatjaks jätkuvalt ülihea meeleolu, odama klassi vein, Pariisi imeline õhkkond ja justkui tellitult ka täiskuu. Ja kuigi me reedel ega laupäeval klubitama ei jõudnud, eelkõige väsimuse ja hindade tõttu, siis hilisõhtused kaardimängud ja vestlused heade sõpradega ongi palju enamat väärt! Ahjaa, ööbimispaigaks oli meil vastavatud hostel, mille interjöör oli vägagi kiiduväärt, tuba ja hommikusööki ei saa ka üleliia laita.

Laupäeval õnnestus juba kella kümnest hommikul end üles ajada, ees ootas väga pikk päev. Nende tundide jooksul õnnestus näha järgnevat: 'sotsiaalteaduste isa' Emile Durkheimi hauda, Eiffeli torni igast nurgast, suvalisi Pariisi tänavaid, erinevaid kirikuid, Seine'i jõe äärseid kuulsaid hooneid ja piirkondi eesotsas Notre Dame'iga (mida enamus teistest ka külastas, enne kui ma Pariisi olin jõudnud), Champs Elysee täishiilguses (veider oli näha järjekorda ja nn. bouncereid moebutiigi ees, aga ma niikuinii sellest maailmast palju ei jaga), Triumfikaart, Buddha Bari (eliit-lounge eliidi hindadega, ent väga meeldiv), ladina kvartalit natuke lähemalt...Ja saatjaks ikka suur-suur täiskuu, kohati maagiliste pilvede varjus, kohati tähti pimestavalt otse keset taevalaotust.

Nimekiri on pikk, aga tegelikult jäi nii-nii palju veel nägemata. Pühapäeval puhkasime hommikul vähe pikemalt, mistõttu ühisesse päevaplaani mahtus vaid kohaliku Manhattani ehk La Defense'i äripiirkonna külastamine. Olles näinud juba mõndagi ajaloolisest Pariisist, oli ka see väga vinge kogemus, kuivõrd kaasaegne arhitektuur mulle meeldib. Väga. Nädalavahetus sõpradega, mis möödus liiga kiirelt, lõppes hüvastijätuga Pariisi metroos.

Meeleolukas, rahulike ja heade mõtetega pikitud jalutuskäik mööda Champs-Elysee'd, ning olingi tagasi seal kus Pariisi-reisi alustasin - Triumfikaare juurest viis buss mind tagasi modernsesse Charles de Gaulle'i lennujaama ning selle semestri viimane reis lõppes mõeldes sellele, et kuigi rahakotis laiutab tühjus, loodan ka järgmiselt semestrilt nõnda meeldejäävaid ja fantastilisi reisikesi. Eeskujuks mulle on muidugi sõbrad, kel mandri-Euroopas reisimine nii lihtne (Priitu ja Mariat ootab järgmisel nädalavahetusel suurlinn Barcelona...) ning kellega koos tekkis kurioosne idee kevadel ka koos üle lombi lennata. Eks näis, kas reaalsus toob mind maa peale tagasi või jätkub Erasmuse-kogemus reisirohkelt.

Täna olen siis Norwichis tagasi. Sügissemestri lõpuni jääb kolm nädalat, mille täidab lugemine. lugemine, trenn, trenn ja kool, kool. Ja natuke lõbutsemist ja jõulušoppingut. Ilmselt on lugeja praeguseks juba unustanud selle postituse veidi üllatava pealkirja. Ahaa!

Selgituseks. Kui Norwich-Pariis-Norwich lennupileteid ostsin, siis näitas online-süsteem esialgu reisi hinnaks 60 naela. Noh, lennujaamamaksud otsa ja hind kahekordistus. Automaatselt pakuti ka suurepärast võimalust 10 lisanaela eest pagas kaasa võtta, 5 naela eest istekohta valida (seda sain lennujaamas tegelt niisamagi teha), 10 naela eest pakuti ka kindlustust (mille vastu, ma ei tea, sest seadused kaitsevad mind niikuinii). Ja et sellest pole veel küllalt, siis lennujaamas ei lastud mind enne turvatsooni, kui olin tasunud suurepärase Airport Development Fee. Kolm naela vaid, aga idee on selles, et siinne ühiskond röövib ikka igal võimalikul hetkel kõikvõimalike teenuste eest raha. Muidugi minnes oli natuke kiire, nii et pidin taksoga minema, ja tagasitulles bussid enam ei käinud lihtsalt. Mõttetu!

Vahet ei ole, nädalavahetus jääb igal juhul meelde äärmiselt meeliülendava ja kordumatuna. Aitäh, sõbrad, et selle võimalikuks tegite! :)

Pildid peaks kah nüüd Picasas üleval olema juba.

Caerdydd

2007-11-25T14:50:00.000+02:00

14.11.07.

From Cardiff to Norwich (through London)

Right now I'm riding with the best (i.e. the cheapest) bus company in the UK – Megabus. As bonus these buses are also relatively empty. Which is nice. I hope they stay that comfy as a ride from London to Manchester and back on the weekend (they did not!). Just before getting on this bus I tried out crossing the street under the nose of traffic wardens with a red light. In Germany it would have cost me 60 €. Here it was perfectly alright.

Currently I'm riding through Bristol that seems like a nice city as well. They seem to have mixed old and new relatively well... if you ignore some buildings... that is at least how it seems from the bus window.

Anyway as I'm blasting through Bristol suburbs I look back at the few nice days I had in Cardiff. I was taken there by a small propeller plane organized to me by Aer Arann. Weather wise it was such a lovely a day (hum Sinatra's Come Fly With Me while you read it) and so I took off into the blue. Up there I could see Ireland (and later Wales) in their true beauty.

After landing the first thing I noticed about Wales was the language they have their signs in. If the irish version of Celtic could be perceived as a language (the wovels and consonants are pretty much combined into word-like words) then the Welsh language is foremost dominated by consonants. In a way resembles Polish :).

Secondly, to my discontent the British are using the old-fashioned two-tap system even in modern toilet facilities. A perfect example how sometimes traditions outweigh innovation :(

Thirdly I found out that people here (actually in the whole UK) really dig CCTV. I saw this combination of letters in Ireland as well, but there I didn't really notice them. But here already in the first train I took I was told to smile and to know that these cameras are here for my safety. Later on I learnt that they are pretty much everywhere one can imagine (three on this very Megabus) and London has half a million of them. At least it seems relatively easy to run a Big Brother show here. At this point I really advise you to read the "V for Vendetta" comics. Or see the movie. Or do both.

Fourth it appeared that red brick building is undoubtedly British' national heritage. It is everywhere! But as I was riding on a train from the airport to central station I had to admit that all these red-yellow-brick chimneys really added up to the beautiful sunset at the Bristol Channel.

The reason I came to Cardiff were two good friends of mine (Tatiana and Tajo). Great people! In fact they are so cool that even my brother studying in Norwich decided to visit them with me. For the two evenings spent there one could go to see 50 Cent and/or Foo Fighters. But we decided to spend the evenings enjoying the fabulous company of each other.

We even tried to go clubbing on a Monday evening, but the club was too crowded. Instead we enjoyed the spectacular masochistic freak-show of some half naked people waiting in the queue. Despite the fact that it was around 3 degrees Celsius some people still didn't seem to know the terms "cold" and "cloakroom" and were waiting outside, dressed up the way I would feel cold inside. Probably it had to do something with the alcohol..

Later that night I was reminded how small the world is by accidentaly meeting a guy from Konstanz in a random Cuba-bar.

Now I will end my blogging here and use the rest of my route to Norwich (as long the battery lasts) to finish my homework due to Friday.

Tatiana & Tajo: many thanks for hosting and being with us! I'm looking forward to seeing you again!

My pictures
Tajo's pictures (browse left)

Ireland

2007-11-20T23:25:00.000+02:00

12.11.07

In a plane from Cork to Cardiff

To honour Mark and other English-speaking people I have met/will meet on this trip I decided to continue writing in English. So they would know how odd the countries are they live in (just kidding). I'm sorry for the mistakes I make but it's been a while since I last systematically studied English. Take the whole thing as a demo version of our blog. After this trip I will continue in Estonian... If you want some more, learn it :p.

In the previous post I described how I flew from Tallinn to Stansted and from there to Cork. The flight was alright. Typical Ryanair... a bit too tight for the legs... a magazine advertising some island around Cork about which the locals have no idea... and a really odd announcment at the end of the flight reporting that "this flight arrived TWO MINUTES before time which is yet ANOTHER ON TIME FLIGHT FOR RYANAIR!!!111. HOORRRAAYYY!!"

Anyway, at the moment I met my Konstanz friend Mark at the Cork International Airport started a fabolous weekend full of unexpected experiences. My flight to Cardiff is a bit short for describing all of those so I just try to note down the most colourful ones:

Well I did expect the traffic to be the other way around. But it appeared to be crazier than I thought. Besides driving on the wrong side all the inhabitants in Ireland seem to be suicidal by crossing the street whenever they want (ignoring red light) and wherever they want (ignoring the foreseen crossings). When walking around the city and blasting over crossroads with Mark I felt like toddler trying to stay close to someone who knows the system. I obviously didn't know the system and felt like risking my life at every other junction. Later it appeared that the cars are not particularly angry about pedestrians wandering around. They even stop at pedestrian crossing with red and let them politely across. Moreover, Mark reported crossing the street at a wrong time and place just under the nose of a policeman. So on my last day in Ireland I realised that this system might actually be more human than our car-centered survival battle in Tallinn. At least pedestrians seem to have equal rights with cars.

Another familiar topic – the taps. I managed to get Mark to agree with me that the two-tap system is odd and old and cannot be reasoned. He said he realised that only after talking to outsiders... I hope the Irish (and British) will eventually learn from the international experience.

If you walk in a bar in Ireland do not expect them to have a variety of different Irish beers. It appears that actually there aren't any good Irish beers besides Guiness and its local little brother Murphy. Instead you'll be offered a variety of choice from American and Frensch beers. Unbelievable!

I had timed my visit just right as I arrived on Mark's 22nd birthday. This meant getting to know Mark's fabulous friends and several downtown bars. Slainte to y'all!

But visiting Ireland was not only about learning to cross the roads and getting to know the real taste of Guiness. On Satyrday Mark surprised me by taking me out to a bike trip to Killerny National Park. This meant cycling 50+ km through picturesque hilly Irish landscape. Superschön! The day was made complete by a small local restaurant serving excellent (and big portions of) local food.

I have to end for now as my plane from Cork to Cardiff is landing now. But I thank Mark from the bottom of m hear for this superb prolonged weekend full of fun and enriching conversations. I wish you all the best. Mark, don't forget the Estonian you learnt. You can never know when a (fucking) Estonian is about :)

I also made some pictures:

A walk-about in Cork
Mark's birthday party
Bike trip in Killarney National Park

Stay tuned for more updates soon!

20 Years Since Acid House

2007-11-19T22:01:00.000+02:00

Kui keegi oleks mulle 2-3 aasta eest öelnud, et ma lähen techno-muusika reivile ja olen seal esiridades moshimas ja asja täielikult nautimas, oleksin vast ta päris kiirelt pikalt saatnud. Viimase aasta jooksul on seda juhtunud aga juba 3 korda. Kõik sai alguse eelmise aasta Rock Werchterist, kuhu sattumise üle mul endiselt ülihea ja aina parem meel on. Tool, Franz Ferdinand, Sigur Ros, Muse, Robert Plant - kõigil neist on minu muusikamaailmas endiselt väga oluline koht. Eesotsas Tooliga, muidugi, mille solisti ja minu iidoli James Maynard Keenani uus projekt Puscifer on ka kuldaväärt.

Aga lisaks rokimaailmale elas - paraku mulle suhteliselt teadmatult - Werchteril ka elektroonilise muusika maailm ja nüüd on natuke veider mõelda, et oma ala tegijate nagu Tiga ja Vitalicu etteasted jäid nägemata. Nojah, muidugi, tollal see mind veel väga ei erutanud, ja Vitalicu show ajal sain hoopis Muse'i suurepärase show osaliseks. Nüüd, lõpuks ometi, on ka Vitalic oma silmaga nähtud ja kuuldud. Kuis nii?

Sest nädalavahetusel käisime Ukuga taaskord Manchesteris. Kui aasta eest ootas meid seal Tool, siis tänavu võtsime sõna otseses mõttes maksimumi reivimaailmast. Täpsemalt räägib meie mõnevõrra ebatavalisest õhtust ehk Uku peagi ilmuvas ingliskeelses postituses (et välismaa-sõbrad ka lugeda saaksid), minu kommentaar etteruttavalt - kui on juba mürgel, siis mürgel lõpuni!

Ahjaa, bussireiside suhtes on mul nüüd mõnda aega allergia.

the British Isles tour

2007-11-16T23:13:00.000+02:00

8.11.07

Umbes kolm kuud tagasi saabusin ma Saksamaalt, et Eestisse jääda. Nüüd on jälle aeg Eestimaa tolm vahelduseks jalgelt pühkida ja vaadata kuidas uued ja vanad sõbrad Briti saartel elavad.

Reis algas neljapäeval, eesmärgiks jõuda Tallinnast Iirimaa suuruselt teise linna Corki. Sinna saab lennata läbi Londoni, vahepeal Stansteadil ümber istudes. Los geht's!

Kõigepealt korjasin peale Laseringist Forgotten Sunrise'i verivärske singli (olin kuues inimene, kes selle David Lynchi ja teistele bändile lähedaste inimeste järel sai) ja siis taksotasin lennujaama. Tallinna lennujaam ei suutnud mind millegagi üllatada... vahest sellega, et minu pagas oli isegi koos mantliga lahedalt alla limiidi – 18 kg. Kuid Stansteadil oli juba huvitavam:

* paistab, et tervislikud snäkid lähevad aina rohkem moodi. Igastahes Stansteadil oli täitsa asjalik tervislike võilebade kiosk, kus müüdi ka puuvilja. Is nice!

* check-ini ees pakkisin oma õlakotist viimased rasked ja mittevajalikud asjad suurde kohvrisse. Arvasin, et kilodega on mul ju lahedalt... Kuid siis ilmnes, et mind Corki viiva Ryanairi pagasilimiit on 15 kg. Great! Tädi soovitas mul ümber pakkida või siis juurde maksta. Minu arvates vägagi nahhaalne viis ümberistuvate ja universaalse 20 kg standardiga arvestavate reisijate pealt lisa teenida. Aga olgu. Nii ajasin ma endale selga fliisi asemel raskema hoodie ja sinna peale sügismantli. Poolteist kilo võitu!. Edasi täitsin mantlitaskud ajakirjade ja õlakoti musta leivaga ja suutsin saavutada aktsepteeritava 15,3 kg. Kokkuvõttes võtan ma ju sama koguse kilosid lennuki peale...jube jebimine!

* minu teada on hallist aegades inglise politsei järginud relvavaba poliitikat. Nüüdsest on see vist kõrvale heidetud. Stanstedi lennujaamas turvas pagasi ümberpakkijaid kaks revolvri, noa ja automaatidega(!) relvastatud politseinikku.

* turvajärjekorras oodates torkas silma üks eriti bravuurikas turist. Päikeseprillid ässalt peas ja vöö demonstratiivselt pükste peal suhtles ta üleoleval stiilil turvatöötajaga, kes tal metallesemeid ära võtta palus. Ühesõnaga ebameeldiv inimene. Ainuke fraas mis ma kuulsin, oli "Ma räägin Eesti keelt siis, kui ma tahan!". Nojah.

* Corki lennukit oodates läks akna taga järsku väga halliks. Esialgu karstin udu. Kuid siis ilmnes, et see on vihm... teretulemast Inglismaale... ja miks ei võtnud ma kaasa oma vihmakindlat jakki?

Aga nüüd lennuki peale ja Iirimaa poole teele!

Isadepäev

2007-11-11T12:32:00.000+02:00

See blogi ja üleüldse nähtus "Vennad Vainikud" ei saaks eksisteerida ilma oma loojateta. Ja kuigi Jumalasse me kumbki ei usu, siis kõigist päevadest just täna - isadepäeval - tasub meenutada, et isa on meil jumalik! Ja ema on ka jumalik!

Ilma nendeta ei saaks me nautida nõnda suurepäraseid noorusaastaid ja toredaid tegemisi, mida siingi kajastatud on. Nendepoolne toetus - otsene või kaudne, vestluses või mõttes - on tihtilugu selleks motiveerivaks jõuks, mis aitab meil elu nõnda-nõnda nautida ja tekitab soovi kõik meie õnnelikkus ühiskonda tagasi peegeldada. Rohkem ei saakski rahul olla! Ja kogu armastust ei oska siin sõnadesse ka panna.

Tuleb vist lihtsalt öelda, et aitäh, ja jätkame samas vaimus! Head isadepäeva!

Uku ja Mikk

Reading week

2007-11-09T01:17:00.000+02:00

Hei.

Praegu käib Norwichis miski, mida kutsutakse lugemisnädalaks. Ehk siis kooli pole ning kirjutatakse esseesid ja muid kodutöid hoolega. Minu jaoks tähendab see aga järjekordset märki sellest, millest varem olin kuulnud, aga oma silmaga polnud veel näinud: siinne akadeemiline maailm on Tartust uimasem, vähemalt undergrad tasemel. Sellest edasi tundub, et läheb huvitavamaks. Vähemalt mul on huvitav endiselt ka undergrad tasemel, kuigi loodan väga, et kevadsemestril saab võtta rohkem kui ettenähtud 3 ainet (e. 20 AP, väidetavalt).

Kooliväliselt läheb endiselt suurepäraselt (ega ma kooli üle kah liialt kurda). Nädalavahetusel (taas-)armusin Shotimaasse. Aksent, ajalugu, shoti uhkus, mäed, viski, puhtus, kiirsööklate vähesus, kilt ja torupill (millest kumbki pole tegelikult šoti päritolu), haggis (kohalik rahvustoit, mis koosneb lamba sisikonnast, ent on uskumatult maitsev), Edinburghi vanalinn, kooliõe Grete kohtamine üle miljoni aasta, huvitavad klubid, britilik sõbralikkus...Väga vinge nädalavahetus oli!

Siiski üks huvitav negatiivne vahemärkus, mis ometi Britanniat liiga hästi iseloomustab. Bussisõit kestis taaskord 8 tundi, vahepeatused olid puhkekohtades, kus võimutses Burger King ja muu rämpstoit. Esimeses peatuses leidsin veel midagi söödavat (banaanid), teises peatuses oli pudelivesi ainus enam-vähem tervislik nähtus. Muu oli täielik pahn: burgerid, krõpsud, maiustused, limonaadid, šokolaadid. Kõik oli muidugi ka väga kallis.

Ka tagasireis kestis 8 tundi, lõpuga kell 6.30 hommikul. Siis mõistsin, miks ma kuulsat inglismaa udu veel kohanud polnud: ma lihtsalt magan sel ajal. Aga oli meeldiv. Esmaspäeva pärastlõunal ärkasin uuesti, et taibata: lugemisnädalast on tegelikult isegi abi, kui näed 3 päeva enne tähtaega, et on vaja 2x2000sõnalist esseed kirjutada. Tänu TIKi ja ehk ka TÜ koolitusele oli see siiski kukepea, nüüd on asjad tehtud ja ootan järgmist nädalat. Miks?

Sest järgmine nädal tuleb Uku siia. :) Õigemini, trehvame Walesis Tajo ja Tanja häärberis, misjärel vaatame koos Ukuga Norwichi üle ja põrutame nädalavahetuseks Manchesteri järjekordsele Warehouse Projectile, et seejärel Londonis hüvasti jätta ja jõulude-eelset taaskohtumist ootama jääda.

Ahjaa, Halloween ja Guy Fawkes Night (5. november, UK parlamenti õhku lennutada soovinud ja tuleriidale sattunud tegelinski mälestamiseks) tunduvad suht mõttetud üritused. Esimese puhul joovad kõik end lihtsalt kasti, teise puhul loobivad kohalikud noored igale poole igasuguseid paugukaid ja rakette. Pole minu maitse. Siiski, positiivse emotsiooni pakkus see mulle pühapäeval Edinburghis Calton Hillil.

Sõnadesse ma ei oska seda panna, aga ilmselgelt on tegemist ühe vingema paigaga, kuhu UKs sattuda võib. Terve linna öövalgus ja siit-sealt lendavad raketid äärmiselt romantilise künka äärmiselt romantiliste kreeka stiilis sammaste vahel. Ma lähen sinna tagasi. Ja võtan sõbrad kaasa! Tule ka!

2007-10-31T19:49:00.000+02:00

Ainult 8 ja pool tundi kulus, et jõuda Norwichist hulga põhjapoole, UK ühte peopealinna Manchesteri. Aga kõik, mis mind nädalavahetusel ees ootas, oli seda vaeva küllaga väärt!

Eelmisel sügisel, mil Ukuga otse Tooli kontsertilt 5th Avenuesse ehk Manci ühte toredamasse rokkmuusikaklubisse läksime, ei osanud ma seda kohta vist nõnda hinnatagi. Sest UK oli võõras ning just oli seljataga eelmise aasta üks parimaid kontserte. Seekord oli kõik mõnevõrra tuttavam, sellest hoolimata ülivinge, sest muusika oli hea, rahvas lõbus ja baarihinnad ka talutavamad kui Norwichis, üllatuslikult. Ilmselt seepärast oligi nii vinge, et Norwichis nõnda head tavalist klubipidu ei pruugi leida, kuigi seda ma pole ka eriti üritanud veel.

Kiirtoidukohtadest kubiseb see linn muidugi veel paremini kui Norwich, ühes neist õnnestus öösel ühele töötajad vs. klient konfliktile, mis siiski enne nugade välkumist rahustati, peale sattuda. A mis sellest ikka, tundsin end piisavalt turvalisena ning pärast nauditavat klubiõhtut võisin mõelda, et veelgi parem päev ootab ees.

Ja nii oli. Esiteks saime fantastilise hommikusöögi Kerttu juures, mida ma enda arust
millegagi ära ei olnud teeninud. Õnneks arvas Kerttu teisiti, tema hoolitsusest jätkus mu kõhule kuni õhtuni välja, külalislahkus ei lähe veel aastaid meelest. Aitäh, Kerttu! :)

Laupäev olnuks ideaalilähedane juba sellest hetkest, mil Old Traffordi jalgpallistaadioni
punastele tribüünidele astusin. Sõnadesse on seda kõike raske panna. Ligi 10 aastat tagasi alguse saanud soov Old Traffordil Manchester Unitedi mängu näha sai teoks.
Ja kui eelmisel kahel korral, mil meeskonna mängu ajal samas linnas olen olnud, on piirdutud 1-1 viigiga, siis seekord oli olukord nibin-nabin erinev. 1-1 oli saavutatud juba vähem kui kümne minutiga, punased jalgpallivõlurid andsid tõelise etenduse ning lõppseis 4-1 peegeldab jõudude tasakaalu ManU ja Middlesbrough vahel päris hästi.

Stand up for the Champions! Who the fuck are Man United, as the Reds go marching on-on-on?! Mitu aastat tuntud kuulsaid jalgpallihüüdeid oma kõrvaga kuulda ja oma häälega hüüda on kogemus, mida kavatsen sel samal staadionil veel kindlasti korrata. Pärast mängu polnud mingit soovi staadionilt lahkuda, ent viimaste seas pidin seda ometigi tegema, et hankida endale poster legendaarse Ole Gunnar Solskjaeri poster ja jätta ostmata t-särk kirjaga "Which ship has never docked at Liverpool? The Premiership".

Olin vist ainus, kes terve tee kesklinna tagasi jalgsi läks, ent trammi- ja bussijärjekordade vältimine tasus end ära. Esiteks polnudki distants nõnda pikk, teiseks sai parema võrdlusmomendi Manci ja Norwichi vahel. Ehk siis, arhitektuuriliselt ma suurt erinevust ei märganud. :P

Õhtupoolikul jõudsin tagasi Morka ja Liisi imepärasesse korterisse, et valmistuda päeva tippsündmuseks nr. 2 - "The Warehouse Project". Teiste sõnadega reivilaadne üritus Manci rongijaama all asuvates hüljatud laohoonetes. 6 tundi professionaalset elektroonilist
muusikat vahepealsete rokinüanssidega oma ala parimate poolt. Boys Noize, Radio Soulwax, 2manyDJs.
Järjest, ilma pausita esinejate vahel, täie hooga, väga valjult (veel esmaspäevalgi andsid kõrvad tunda), mis kõige tähtsam - VÄGA HÄSTI! See on isegi vähe öeldud, igal juhul tahan sinna
tagasi. Ja üllatust-üllatust, varsti saangi, sest kolme nädala pärast vallutavad Manci
üheks õhtuks taas vennad Vainikud! Oujee!

Seniks aga ürituselt kell 3 hommikul esireast võetud klipp http://www.youtube.com/watch?v=oVae1snz5oc (ainult täisealistele!) ja suured-suured tänud Morkale minu majutamise
ja toitmise (nii head sööki pole väga ammu saanud) eest! Ja Liisile suursuur aitäh oma toa laenutamise
eest, hoidsin seda hästi. :)

Nädalavahetusel saadud positiivsest energiast jätkub siiani väga palju. Tõsiselt vinge aeg oli Manchesteris, vahest Inglismaa-perioodi parim!

Teistel teemadel:

Kirjutasin täna oma esimese essee kooli jaoks. Loomulikult ootan parimat hinnet võimalikest.
Vihma pole ma nüüd juba üle kahe nädala näinud. See pole normaalne, kuid ma ei kurda. Küll varsti tuleb. Kindlasti näiteks Edinburghis, kuhu sõidan paariks päevaks sel reedel, ilmselt siis ka Cardiffis ja Manchesterist sellest 10 päeva hiljem. Ja kui jutt juba reisimisele läks, siis 23-25 novembril võite leida mind Pariisist. Oui! Gourmet! Seal kohtuvad siis eriti vinged tüübid ja tšikid, kellel kõigil on ka blogid, mis on sellelt samalt lehelt ilusti leitavad: Priit, Maria, Kata, Ingrid.

Enne seda kõike: Halloween! Täna! Trick or Treat! (täpselt kirjutamise hetkel koputati uksele!)

Wilberforce Road

2007-10-25T22:53:00.000+03:00

Ükskord vist sai mainitud, et siin on muidu suhteliselt ohutu, ainult üks 200meetrine tänavajupp on ohtlik. Viimase kahe päeva jooksul on seal 3 autot - 1 Fiat ja 2 Volkswagenit - pättide ohvriks langenud. Kokku teeb see juba 6 rüüstatud autot, vähemalt üks iga nädala kohta ja üks iga 30-40 meetri kohta. Millalgi ilmub ehk fototõendeid ka sellest toredast tänavast. Imelik küll, et endiselt seal parkimist jätkatakse...

Autoteemas jätkates - täna sai mul tervelt aasta aega juhtimisõigust täis. Jee! Natuke isegi kahju, et viimaste nädalate jooksul praktiseerida pole saanud. Siinsel rahulikul liikluskultuuril oleks igale eestlasele midagi eeskujuks seada. Siiani olen ainult ühte roadkilli näinud. See oli ka täna. Sissemurdmised ja kassitapp minu juhiloa-aastapäeval, hmm...

Juba 9 või 10 päeva pole vihma sadanud. Paraku ei saa ma seda erakordsust jalgrattaretkedeks kasutada, sest odava ratta kvaliteet hakkas ilmnema - käigud krigisevad ja kumm jooksis õhust tühjaks. Juba eelmisel nädalal. Ülikooli rattaparandajail on aga käed-jalad nii tegemist täis, et alles täna sain selle parandusse viia. Tundus, et terve päev kõpitsesid nad selle kallal, aga tulemuseks lihtsalt see, et jäin ligi 10 naela võrra vaesemaks, kuid kumm jooksis mõne minutiga jälle tühjaks ja käigud endiselt jukerdavad. "Õnneks" sai parandajail just tööpäev läbi, õiendama saan alles kolmapäeval minna...

Einoh, pole väga hullu, sest vaevalt mul nädalavahetusel Manchesteris eriti ratast vaja on. :)

Cheers, God!

2007-10-25T00:05:00.000+03:00

Kui ma teisipäeva hommikul kodust lahkusin, polnud mul aimugi, et jõuan samal päeval nii karjamaale, suusamäele kui ka kirikusse õllefestivalile.

Hurraa-hurraa, järgnevat juttu saadab ka pildigalerii, mille leiab aadressilt picasaweb.com/vainikm/MinuElu või siis vastavalt lingilt selle lehe vasakul äärel.

Kuna juba nädal aega pole vihma sadanud (küllap siis homme tuleb...), siis oli viimane aeg oma viimasel ajal jukerdav (kaart on vigane, vist) digifotokas tööle panna ning sellest linnakesest siin enda ja teiste jaoks parem ülevaade saada. Alustasin loengusse mineku asemel campuse jäädvustamisega, sügis on selleks äärmiselt sobiv aeg.

Vahepeal kooli jõudnud, oli keskpäevast edasi vaba voli ning plaan leida üles Norwichi suusaklubi. Jah, suusaklubi. Ja see tegevus, mille eelduseks on lume olemasolu. Aga sellest hiljem.

Ilus ilm kutsus mind ülikoolilinnaku seninägemata nurki uudistama. Nii sain taaskord kinnitust asjaolule, et siinsed pargid on ikka ääretud ning seetõttu õnnistuseks ka siinsetele
kennelliitlastele. Samuti nägin, et sildi "Norwich Law School" taga peitub nii seest kui väljast stiilne vana mõisahoone ning selle juurde kuulub muidugi päris ehtne park igasuguse toreda taimestikuga. Taaskord palju ilusaid kohti inspiratsiooni hankimiseks!

Kui olin jõudnud campuse kiirevoolulise jõeni, mille nime ma endiselt ei tea, leidsin, et campuse äärelt läheb see veel edasigi...ehk siis ülesvoolu tegelikult. Suur oli minu üllatus, kui leidsin end peagi soiselt karjamaalt, kus ruumi nii lammastele, hobustele, luikedele, partidele ja hulgale teistele lindudele. Üllatav oli ka mõista, et ma tõesti linna piirist vaid paarsada meetrit elan. Ülikool on kah täitsa linna piiril...

Polnud veel jõudnud ühest üllatusest üle saadagi, kui leidsin küllalt kergesti, et Norfolk Ski Club tõepoolest eksisteerib ning suusatajaid oli radadel ka tol hetkel. Teksad jalas, jope seljas ja kiiver peas. Lund küll pole, aga tehiskattega mõnesajameetrised nõlvad on ometi parem kui mittemidagi. Kõik vajalik on olemas - tavanõlvad, trikipark, mogulid, lift, varustuse rent, gravitatsioonijõud. Ja hind ei olegi nii tapvalt kallis...Siia ma tulen tagasi! :)

Kuna suusakeskus jääb Norwichist kilomeetrikese siiski välja, siis sõidavad sinna külla bussid harvemini ning mõistlik oli keskusesse tagasi jalutades minna. Kindlasti oli see õige otsus, sest leidsin veel mõnegi huvitava koha, enne kui jõudsin keskusesse, et minna Norwichi 30ndale õllefestivalile...

Arusaadav ja huvitav, et näiteks kunstikeskus oli endisesse kirikusse rajatud. Ilmselt on neil pühakodasid üle jäänud, sest südalinnas asuva endise kloostri ehk St. Andrew's Halli on mõneks päevaks hõivanud õllefestival - Campaign for Real Ale! Cheers, God! Kohalike usklike kommentaari ma pole veel küsinud, aga päris veider oli näha sadu õllesõpru hoones, kus veel seintel suured nooblite meeste portreed rippusid. Oreli taga oli baar, hoone ise hoolega mitmesaja erineva õlle pütte täis topitud. Miks ka mitte.

Ei tea, kas päevil, mil siin veel kloostrielu kihas, kah ukse taga mitmesajameetrine järjekord oli, kus ootajaile kohvi, pizzat ja ajalehti müügiks pakuti...

Igal juhul proovisin kah mõnda nn. tõelist inglise ning üht importõlut. Võib kindlalt öelda, et õlle nime all müüakse ikka väga erinevaid asju, mis kokkuvõttes võivad mõjuda nii, et järgmine päev väga loengusse ei viitsi minna...Õnneks jõusaali (millest on saanud mu rutiini oluline osa) siiski jõudsin ja täna oli seminarivaba päev, homme olen tublim. :)

Ja ülehomme sõidan Manchesteri! Old Trafford ja Warehouse Project ootavad! Nagu ka Morka ja Kerttu, ma loodan...

PS. Sorry, Toomas, Wembley pildid siiski ei jõudnud veel netti.

Tempel ja humanitaarabi

2007-10-16T22:55:00.000+03:00

London. Wembley staadion. 90000 jalgpallihuvilist. See oli päris...VINGE!!!

Koos Tajoga (http://penlonely.planet.ee/blog/) jõudsime jalgpallimekani ligi 3 tundi enne mängu algust. Metroojaamast oli staadionimassiiv juba näha. Küll on tore, et see nii ligidal rongijaamale... Või siis mitte - kõnni ja kõnni, staadion muutub üha suuremaks, ent kohale veel ei jõua. Tee peal on mitmeid võimalusi oma raha nänni peale ära kulutada ning päris tihti on võimalus teistele sinisärklastele rõõmsalt viibata. Pingeid õhus ei ole, Wembley ümbrus on sõbralik, ent nii endas kui teistes on tunda ootust, et saaks jalgpalli hälli sisse kiigata, hea tulemus mängust oleks kah tore boonus.

Nagu nüüdseks teada, üks neist ootustest oli reaalne ja teine ebareaalne. Ehk siis, tulemus ja Eesti koondise
mängupilt olid päris mannetud, ent vaatepilt Wembley 90 000 istekohale ning see meeletu lärm,
mis mõlema meeskonna poolehoidjad erinevate sõjahüüdudega lõid...Kogu see tripp oli lihtsalt ülihea. Niisiis - Wembley jalgpallimeka - tempel mällu igaveseks. Tehtud! Ja kahe nädala pärast ootab mind Old Trafford...mmm!

Jalgpallilainel elab loomulikult kogu aeg ka Norwich, seda hoolimata asjaolust, et kohalik tiim Norwich City pole viimases kuues mängus jalga valgeks saanud. Siiski loodan ka neid vaatama ning võibolla isegi toetama minna. Loodetavasti mängus Watfordi vastu, kui Poom peaks selleks ajaks taas terve olema. Plaan on minna koos Aiviga. Jah, see on eesti nimi! Sest nagu eelmises postituses mainisin, leidsin siit linnakesest rahvuskaaslase. Aivi elab koos Craigiga, kes on sama pikk kui Peter Crouch, toetab Norwich Cityt, pursib natuke eesti keelt ja elab ka Eesti jalgpallimeeskonnale kaasa. Väga positiivne, et saab vahetevahel siiski ka natuke emakeeles suhelda siin võõral maal. :)

Emakeeles sain suhelda ka Toomaste ja Peetriga, kes pärast Wembley-käiku mulle külla tulid ning Norwichis ringi uudistasid. Oli äärmiselt tore (ja erakordselt hea ilmaga!) nädalavahetus. Üle pika aja sõpru näha on nõnda positiivne tunne, et sõnadesse ei oskagi seda panna.

Kuu aega Inglismaal olid mu mälestustest peaaegu pühkinud musta leiva (ja pelmeenide) ehk eesti tudengi lemmikute maitse. Täitsa gourmet! Nädalavahetusel saabus sõprade abil aga humanitaarabipakett, nüüd saan jälle (pelmeene ja) musta leiba süüa. Aitäh! humanitaarabipaki, kuhu kuulus veel mesi, eesti õlu ja mõned olulised asjad veel, kokkupanijaile, sest kõigest sellest on ikka päris palju kasu olnud juba. :)

Pelmeenid sain kohalike leedukate poest, kus on veel igasugust ida-eurooplasele kodust kraami. Väga nunnu. Kuulukse, et vahel on seal eesti siidrit kah saadaval...

Paar huvitavat seika veel - eile trehvasime sõpradega nii ettekandjat, kelle nimi olla Tallinn, ning šveitslannat, kes 5 aasta eest 5 kuud eesti keelt õppis, ent vähesest praktikast hoolimata seda suhteliselt aksendita ja puhtalt rääkida oskas. See võttis päris tummaks kohe. Positiivseid emotsioone iga päev, kuhjaga! Mulle hakkab siin üha rohkem meeldima. :)

Positiivseid emotsioone ka neile, kes pilte soovivad näha, sest paari päeva jooksul teen pildinduses korraliku uuenduse. Seniks - keep watching your shoes!

Wembley!

2007-10-13T04:22:00.000+03:00

Ma ei saa! Siuke ärevus on sees enne homset..ee...juba tänast mängu! Kõike võib juhtuda! Ja juhtugu mis tahes, see saab olema SUUR sündmus. Oujee!

Seda kah, et ma siiski ei ole ainus Norwichis elav eestlane, nagu täna välja tuli, ning kuuldavasti müüakse siin ka ida-euroopa kaupa ühes leedu poes. Aga see on siiski täiesti ebaoluline. Praegu.

Laupäev, 13. oktoober läheb igal juhul ajalukku. Viie tunni pärast alustan kodust teekonda, et sellele ise tunnistajaks olla!

Whips, Leather, and a Good Hard Ride

2007-10-11T01:32:00.000+03:00

Inglismaa-aja esimese postituse juures jätsin mainimata, et Mind the Gap on lause, mis londonlasi ilmselt igal hetkel, sealt läbikäigul olevaid inimesi vaid paar päeva kummitab. Ehk siis, sealses undergroundis kuuleb seda iga minuti tagant.

Tänase postituse pealkiri ei tulene aga üldsegi mõnest fetish-unelmast, nagu nii mõnigi lugeja ilmselt juba ootas. Tegemist on University of East Anglia (UEA) hobusesõprade klubi tunnuslausega. Klubisid on siin ühtekokku mitukümmend, nagu vist juba maininud olen. Täna avastasin, et neil on ka oma kontorid ülikoolis. Samuti avastasin, et niigi mõnusa tudengipubi kohal asub erm...teine tudengipubi, mis mõeldud vaid teaduskraadiga UEA-lastele, ja snookerimängimistuba. Päris noobel värk. Sissekiikamine reetis, et disaini poolest meenutab too ruum pigem tavalist inglise pubi ning ka meeleolu tundus olevat vähe rahulikum/akadeemilisem kui korrus allpool ning mitu korda suuremas Union Bar-is.

Seda gerontide pubi sattusin märkama peamiselt seetõttu, et taaskord oli põhjust minna LCR-i ehk peoruumi kontserti nautima. Siiani olin sinna sattunud varemmainitud tränapeol, paaril sissejuhataval tudengipeol ning...sel esmaspäeval Happy Mondaysi kontsertil. Eelnevatest pole enam suurt midagi rääkida, HP on aga Suurbritannia kultusbänd, pärit Manchesterist ning tuntud näiteks looga "24 Hour Party People" (http://www.youtube.com/watch?v=7TAS0WHWlOA) ning legendaarne juba 80'ndate lõpust saati. (http://en.wikipedia.org/wiki/Happy_Mondays) Seda oli märgata ka publiku hulka vaadates, sest päris palju oli bändil juba keskealisi toetajaid. Nagu Led R Eestis, mõnes mõttes.

Kui see kontsert ilmselt siiski polnud väärt seda 25 naela, mis ilmselt legendistaatuse eest tuli maksta, siis täna sain lõpuks kinnitust sellele, et LCR-i päris korralikku akustikat saab ka maksimaalselt ära kasutada.

Choose life, choose a job, choose a career, choose a family, choose a fucking big television. Choose washing machines, cars, compact disc players and electrical tin openers. Choose good health, low cholesterol and dental insurance. Choose fixed interest mortgage repayments, choose a starter home, choose your friends. Choose leisure-wear and matching luggage. Choose a three-piece suite and higher purchase and a range of fucking fabrics. Choose DIY and wondering who the fuck you are on a Sunday morning. Choose sitting on that couch watching mind-numbing, spirit-crushing game shows, stuffing fucking junk food into your mouth. Choose rotting away at the end of it all, pishing your last in a miserable home, nothing more than an embarrassment to the selfish, fucked up brats you've spawned to replace yourself. Choose your future, choose life.

Jep, see on filmist "Trainspotting" ning täna esines Underworld. See oli super. Olen tänavu väga palju häid ja ka mõnda halba šõud nautinud. See läks kindlasti heade kirja, TOP 5 ilmselt. Noh, paar päris head kontserti on veel ees, aga 2 tundi väga mõnusat elektroonilist muusikat igasuguste eriefektide ning samas ilma trügimiseta on päris keeruline üle trumbata. Kuna kogemus on nii värske, siis rohkem sõnu ei oska selle kohta kosta. SUUREPÄRANE OLI!

Neile, kes väga-väga loodavad kuulda rohkem mu kooli- ja muu elu kogemusest, siis varuge kannatust. Remargi korras võiks mainida, et viimases paaris kirjas mainitu on vaid osake mu elust ja tegelikult kõik 24 Hour Party People'i rütmis ei möödu.

La La Land

2007-10-06T20:10:00.000+03:00

Something 'bout those little pills
Unreal, the thrills, they yield, until
They kill, a million braincells

Eile käisin ülikoolis tränapeol. Ärge küsige miks. Ilmselt seetõttu, et lubati: "somekind of electronical music". Oligi...mingit sorti.

Esimese asjana sisse jõudes pakuti mulle tablette. Või siis taheti mult osta. Vahet ei ole, ülikoolis toimuva peo kohta oli see kergelt üllatav. Aga kui veidi veel ringi vaatasin, siis mõistsin, et oligi selline tabletipidu.
Ja eriti räme tümakas, mida mängis selline 90kilone prillidega Butch, kes saatis end
nn. "majaehitamisliigutustega". Oujee. Laval olid ka eriti minides seelikutes eksootilist tantsijat, kes uskumatul kombel suutsid ääretu tempoga kaasa väänelda, Vähemalt tõestus sellest, et siin leidub ka modellivälimusega neide...

Tempot ei suutnud aga taluda päris kõik külalised. Ühel hetkel nägin paari meetri kaugusel süüdimatult oksendavat neiut, kui ta end koguda jõudis ja lahkus, ei pannud okselaiku keegi pahaks ning tantsusaal tühja kohta ei sallinud. Paar meetrit teisel pool rokkis ligi 50aastane diskovana ning aeg-ajalt oli kümnete tõsiselt neoonvärvides noorte seas näha ka tõsiseid steroidi- ja lihamägesid. Oluline erinevus pidudest, kuhu olen harjunud sattuma, oli ka asjaolu, et baaris oli tavalisest tunduvalt menukam osta vett. Põhjus peegeldus sõna otseses mõttes mõne "hullunud" tantsija silmadest...

I've been the one to party
Until the end
Looking for the afterparty
to begin

I'm going down, to, La la land
I hope to see you soon in, La la land

Umbes kell üks hakati pealaval (jah, kõrvallava vähe leebema elektroonikaga oli kah) suurtelt ekraanidelt reklaamima ürituse järelpidu, ent see polnd siiski päris minu maitse, pealegi olin sinna saabunud ühelt muusikaliselt hulga mõnusamalt ürituselt...

Tundub, et Inglismaal algavad üritused suhteliselt kohe pärast uste avamist. Vähemalt need, mis toimuvad kunstikeskuses. Järgmine kord tean siis paremini, ent seekord läksin üritusele lihtsalt alles viimase (ent põhilise) bändi ajaks. Iliketrains oli bändi nimeks, suht emo laks (ametlikult küll post-rock vms) kokkuvõttes, aga massiivselt parem tränapeost. Kas ma olen maininud, et siin on palju-palju kirikuid?

Igatahes on. Kirikuid siis. Palju. Ja üks neist on ümber ehitatud kunstikeskuseks. Päris originaalne, peaks ütlema. Seest meenutab pisut Rock Cafet, massiivsete ja kirikule omaste postide pärast ilmselt. Altarit ja pinke ja riste, nagu kirikus tavaliselt, aga ei ole. On väiksemat sorti lava ja tühi plats, kuhu mahub paarsada inimest. On ka baariruum, ja paar tuba, et kõrvu muusikast puhata.
Meeldiv. Sinna lähen ma veel tagasi...

Täna sain lõpuks ratta kätte. Ja nüüd lähen teengi pimedust trotsides esimese ringi!

Campus

2007-09-27T23:38:00.000+03:00

Tere jälle.

Mõni sõna siis ülikoolist.

Ülikoolilinnak ehk "campus", nagu ma ka tekstis edaspidi kirjutama hakkan, asetseb linna ääreosas (kesklinnast 10-15 minutit bussiga) ning koosneb suurest hulgast õppe-, sotsiaalse elu ning eluhoonetest, mida
ümbritsevad ääretud muruplatsid, ühelt poolt kleenuke jõgi, ühelt poolt piklik järv. Kogu alale ringi peale
tegemine võtaks umbes tunni.

Ühiselamuid on erinevaid, ent suures enamuses on need mõne aasta eest valminud stiilsed hooned, kus igal elanikul on omaette tuba ning kuue inimese peale jagatakse kööki, olenevalt ühiselamust ka pesuruume. Ise olen külastada jõudnud kahte eksemplari, ühte kohe linnaku keskuse juures ning ühte hoopis kesklinnas. Ruumi on mõlemas palju ning Tartu ühikatele annavad silmad ette, eriti need, mis campusel asuvad. Veider nende juures on see, et igaüks võib toas suitsetada palju tahab, aga küünlad
on keelatud ja postritega tuleb ka tagasihoidlik olla. Mida iganes.

Õppehooned ja campuse keskus on ehitatud kuskil kuuekümnendatel, mõne kaasaegsema uuendusega. Seega väljanägemiselt betoonsed ja hallid. Sisult on nad igati tip-top. Ei midagi väga ekstravagantset, ent igati mõnusad ja suhteliselt loogilise paigutusega. Õppehooneid ühendab omavahel teise korruse kõrgusel asuv "walkway", maapealne ala on jäetud teenindava transpordi jms jaoks. Selle tulemuseks on see, et campuse teenindavad asutused (söökla, pubi, poed jne) on hästi varustatud, ent ohtu auto alla jääda või heitgaase sisse hingata sisuliselt pole. Juhendavaid silte on ka piisavalt palju.

Campus ning kogu linn olevat ka väga turvaline, ehk siis campusel juhtub harva midagi halba ning Norwichi kriminaalsus on 2x alla riigi keskmise. Siiski olen näinud juba kahte sisselöödud akendega autot, kuulnud rattavargusest ja kallaletungist. Nojah, siis. Campusel patseerivad ringi turvatöötajad ja politsei ning üldine tunne on igati ohutu.

Mõni sõna rohealadest. Need on üüratud, väga hea muruga, kenad ja korrashoitud, pakuvad ilusat/ülevaatlikku vaadet linnakule. Järves küll ujuda ei tohi, ent selle ääres on ääretult mõnus jalgrada, mis pakub väga mõnusaid võimalusi nii inspiratsiooni kogumiseks, omaette olemiseks kui ka romantikaks. Seda eeldusel, et õnnestub vähemalt üks ilusa ilmaga päev leida (see on keeruline).

Ahjaa, mööda rohealasid uitades leidsin ükspäev ka ülikooliga ühenduses oleva Sainsbury moodsa kunsti keskuse, mida pikemalt pole küll õnnestunud külastada, ent plaanis on ning campuse üldiselt on see suureks boonuseks.

Nüüd siis tudengi jaoks kõige olulisem - campuse keskus. Siin asub kümmekond poodi/teenindusasutust (toit/jook, postkontor, pangad, raamatupood, pesula, reisibüroo, kindlustusbüroo, nõuandla...), söökla, kohvik, pubi, piletikeskus (pea igal õhtul toimub ülikoolis organiseeritud pidu), üliõpilasesinduse ruumid, üliõpilasklubide ruumid ning peoruum 1500 inimesele. Natuke lähemalt...

Toit ja söök on campusel suhteliselt kallis ja mõttetu, ent ülejäänud teenindusasutusi läheb ikka aeg-ajalt vaja. Söökla on enamvähem mõistliku hinnatasemega, ent söögi kvaliteediga eriti veel tutvunud ei ole. Kahjuks pannakse see suhteliselt vara kinni ning selle kohal asuv kohvik, mis on küll stiilne, toidu kvaliteediga väga ei hiilga. Suurem osa elust käib aga platsil, mille ääres enamus neist asutustest asub ning mida õhtupoole, seda rohkem just "Union Pub"i lähistel. Union Pub on ülikooli sotsiaalse elu keskus, seal on alati palju rahvast. Samuti näidatakse seal mitmetelt
ekraanidelt jalgpalli ja muid spordialasid, väidetavalt toimu vad ka teemaõhtud, mida ma eriti veel näinud ei ole. Seal saab ka kõige odavamalt ehk 45 krooni eest vaadiõlut.

Hilisematel tundidel ja vahel hommikuni on avatud "The Hive" ja "LCR", millest esimene toimib päeval pileti- ja infokeskusena, teine vahel suuremate ürituste (nagu tudengite vastuvõtt uue semestri alguses või omalaadsete messide) läbiviimiseks. Õhtuti liidetakse Hive ja LCR tihtilugu üheks suureks peoruumiks,
kuhu mahub poolteisttuhat tudengit, ent sellest hoolimata on piletid tihtipeale läbimüüdud.
Semestri jooksul on siia oodata ka natuke kuulsamaid esinejaid. Sel nädalavahetusel esineb Cascada, millest mina isiklikult siiski palju ei tea, ent oodata on ka nt. Happy Monday's ning Underworld. Et seal pea iga õhtu midagi toimub, viskasin igaks juhuks pilgu peale ka eile -
seksuaalvähemustele suunatud õhtu on muidugi võrdõiguslik ja värki, aga iga õhtu campuselt
endale sobivat üritust ei maksa otsida. Enamus üritustest on piletiga (olen juba näinud ka 100+meetrist järjekorda), kusjuures läbimüüdud ürituste puhul toimib väga hästi ka must turg...

Üritusi toimub muidugi ka päeval. Näiteks rattaparandus ja -müük kolmapäeval ja neljapäeval (rattad müüakse kas kiirelt läbi või on liiga nadid, et osta, aga ratta ma endale hangin!), ükspäev müüdi toataimi ning päris mitu päeva äritseti posteritega. Jääb vaidmõelda, mida järgmisena maha üritatakse müüa...

Eile käis suur registreerimine igasugu ühendustesse ja klubidesse. Alates religioossetest, lõpetades kokteili- ja õlleklubidega; alates surfimis, lõpetades naiste ragbiklubidega. Veider, et kogu oma aasta tegevuse pidi otsustama paari tunniga. Igatahes endale valisin matkaklubi, Erasmuse klubi, rahvusvaheliste tudengite klubi ning poliitikaklubi. Jaa, kõlab nohiklikult, ent enamuste klubide tegevus piirdub üks-kaks korda nädalas (pubis) kohtumisega ning aeg-ajalt linnast väljasõitmisega. Samuti on plaan liituda jõusaaliga ning kindlasti-kindlasti hangin endale ratta.

Ükspäev oli ilus ilm, siis tegin campusest (ja oma toast) natuke pilte kah. Edaspidi hakkan pilte siiski kuhugi mujale toppima. Aga seniks: http://www.album.ee/album/30021148/50076576

Olgu, aitab praeguseks vist. Varsti jälle! Siis räägin bürokraatiast ja klubi/pubikultuurist. Olge muhedad.

Mind the Gap

2007-09-24T21:00:00.000+03:00

Nii. Nüüd on siis minu kord. Uku jõudis ilusti koju ning järgmisena sõitsin aastaks väljamaale mina. Siiski-siiski, mitte päris aastaks, sest kooliaasta Suurbritannias alles algab ning jõuab lõpule juuni esimeses pooles. Selle 9kuulise perioodi sisse mahub ka 2 puhkusekuud jõulude ajal ja kevadel.

Igal juhul, siin ma olen, kui keegi peaks tahtma fännimeili või musta leiba saata:
24 Skoner Road, Norwich
NR5 9AX
UK

Miks tulin välismaale? Sest olen juba keskkooli algusest tahtnud ka välismaist ülikooli-kogemust ning Erasmus-programm pakkus selleks mõnusaid ja organisatoorselt lihtsaid variante.

Miks just selline koht? Kuna eesmärgiks on naasda moodulitäie ainetega, mis ühtsena üle kanda, siis tundus mõistlik õppida keeles, milles ennast päris kodusena tunnen. Samuti ei leidnud ma teistes rohkem huvi pakkunud kohtades nõnda põnevaid aineid, nagu siin võtma hakkan.

Siin oldud nädalaga pole ma veel õppetööga kokku puutunud, see hakkab alles ülehomsest, ent igal juhul tunnen, et olen sattunud väga meeldivasse kohta.

Mõningaid tähelepanekuid ja märkmeid:
- elan 127000 inimesega linna ääreosas, kust lambakarjamaadeni on paar kilomeetrit ning taksoga kesklinna saab 250 krooni eest. Liiklen põhiliselt siiski jalgsi, sest ühistranspordi süsteemist pole veel täpselt aru saanud (jalgsi jõuan ülikoolist koju 20-25 minutiga, bussiga läheb kauem...) ning jalgratast pole ka veel jõudnud osta. Aga kavatsen, sest neid pakutakse siin päris soodsalt ning...vahel ikka hakkab natuke kiire koolijõudmisega :)

- minu koduks on 4 magamistoaga korter, millest alumise korruse oma ja ehk suurima olen hõivanud mina, ülejäänud kolmes pesitsevad Ben, Kate ja Eduard. Neist kaks esimest on suhteliselt kohalikud, ent siiski teistest linnadest pärit, Eduard tuleb Kasahstanist ning õpib siin teist või kolmandat aastat majandust. Borati-nalju pole olnud veel põhjust teha, sest ta on siinse kultuuriga ilmselt rohkem kohanenud kui mina. Great success!

- minu tuba on umbes 10 ruutmeetrit, sisustus oli õnneks enne minu tulekut juba päris korralik (muuhulgas ka tool, laualamp ja kaks peeglit), nipet-näpet (nagu linad ja riidepuud) on ikka olnud vaja hankida. Akendest erilist vaadet ei avane, valgust on toas natuke vähevõitu, aga pole hullu.

- korterielanike käsutuses on ka lihtsa, ent mõnusa sisustusega elutuba, wc ja vannituba, panipaigad, täissisustusega köök, pesumasin ja tolmuimeja, väike aed. Ühesõnaga päris mugav. Miinustena on natuke õhukesevõitu seinad, natuke vigane veevärk (ükspäev avastasin, et näe, vannitoast tilgub miskit läbi lae otse köögi kraanikaussi) ja kaugus koolist/kesklinnast.

- läheduses asub paar väiksemat poodi, bensukas, kiirtoidukoht (sealt saab indialaste toodetud inglaste fantastilist rahvustoitu "Fish and Chips", mida ma proovinud veel ei ole ning selle ees käivad kohalikud noored võidu räppimas), 10 minuti kaugusel on suurem kaubanduskeskus ning jalutuskäik kooli võtab 20-25 minutit, sealt omakorda saab 10 minutise bussisõiduga kesklinna.

- linn üldiselt on muidugi tüüpilises punase telliskivi stiilis ning eramu/ridamajapiirkondades on loetlematul hulgal väikseid toredaid ja mitte-nii-toredaid inglise aiakesi, igal pool leidub inglise muru tuntud headuses. Kesklinnas leidub mitusada pubi, kümmekond klubi, mõned moodsamad hooned (linnaarhitektuur on igatahes õnnestunum kui kuskil Eestis), mitukümmend kirikut ja hulgaliselt-hulgaliselt ostlemisvõimalusi (riigi suuruselt neljas shoppingu-paradiis, mis on nii suureks plussiks kui ka - rahaliselt - suureks miinuseks)

- elukallidus on Eestiga võrreldes ikka mõnevõrra suurem, eelkõige puudutab see igasugust transporti, alkoholi ning ka mõningaid söögiartikleid, ent suuremates poodides on alati sooduspakkumisi ning kui vähegi vaadata, millisest poest oma asju ostad, siis on üldine elu Eestist vast umbes viiendiku võrra kallim. Odavaim õlu on (sooduspakkumisega Foster's) 16 krooni (tavaliselt siiski 25-30 krooni) ja linnas 60-70 krooni (ülikoolis 45), kanafilee kilohind vist 140-150, banaanikilo ligi 20 krooni, liiter kvaliteetset mahla 40 krooni, kontsertraadivariandid 25 krooni kanti.

Kõige paremast osast ehk ülikoolist räägin aga alles homme-ülehomme. Sest niikuinii ei viitsi te lõputuid postitusi lugeda ja nii on kergem teid siia tagasi meelitada. Niipalju võin öelda, et kuigi ka kõik eelloetletu on minu jaoks päris meeldiv, siis kõige positiivsem on see, mis puudutab ülikooli ja sellega seonduvat.

Ahjaa, ilm on siin muutlik ja ohtlik, seega hakkan nüüd oma külmetuse ravimisega tegelema. Olge teie ikka terved ja tulge juba päris ruttu tagasi siia toredale lehele. Mingi hetk riputan valiku pilte kah kuhugi netti.

Das war's (emohoiatus)

2007-08-10T02:02:00.000+03:00

Heihopsti

Nüüd on lahkumine juba vägagi käega katsutav. Pärast kõikvõimaliku bürokraatia läbimist ja kõikvõimaliku tavaari pakkimist ei jõuagi see päris kohe kohale. Kuid homme on ka veel päev... päev veel paari parima siiajäänud sõbraga hüvastijätmiseks, linnale lehvitamiseks ja südames olevat nukruse alla surumiseks...

Kuid seda kõike leevendab juba teiselt pool südant pesitsev koduigatsus. Tahaks juba jälle näha Eesti loodust, maitsta eesti sööki ja kohtuda taas kodumaale jäänud sõpradega.. kohe väga tahaks.

Nüüd joon ma oma preemiaradlerit edasi ja panen endale äratuse kella seitsmeks hommikul. Kaheksast on hausmeistrilt vaja laenata värvipotti ja tolmuimejat. Ning kümnest on vaja autosse istuda ja perega läbi mägise Šveitsi Chamonix's asuvate Euroopa kõrgemate tippude poole kihutada. Seal peatume paar päeva ja siis varsti jõuangi ma tagasi kodumaale.

Minu ametlik tagasitulekutähistamine toimub Tartus 19 augustil. Kohaks nagu ikka meie Pepleri peatuspaik ja ajaks kell kaheksa õhtul. Kuna järgmine päev on meil kõigil vaba (elagu taassündinud Eesti Vabariik!), siis ootan ma ka ka Tallinnlasi Tartusse ;). Kui autosse veel midagi mahub (mis on väga kahtlane), siis pakun ma ka Saksamaa nänni. Kutsutud on kõik, kes minuga klaasi kokku lüüa tahavad.

Ma ei hakka kiitma, kui suurepärane aasta mul oli. Seda teate te isegi :). Selle asemel soovitan teil kõigil see aeg leida ja ise välismaal üks aasta elada. Põnevad läbielamised on rohkem kui garanteeritud. Ning täitsa võimalik on seal kõrvalt ka asjalik olla.

Tänud veel minu lugejatele. Väga egotupitav on pidada päevikut, mida iga päev nii kümme inimest külastamisväärseks peavad. Loodan, et oli põnev. Kuu aja pärast saate hakata jälgima Miku tegemisi Inglismaal.

Kõike head!

PS! Uued Konstanzi erasmuslased: kindlasti käige läbi West II ühikatoast 256. Seal varustab teid kõige uueks eluks vajalikuga eestlaste varahoidja Mari-Liis.

Sibul + kook

2007-08-05T17:04:00.000+03:00

annavad kokku sibulakoogi. Ebatervislik, ent pattu väärt leiutis :). Kahjuks pakuvad seda kohvikud ainult septembris ja ainult Meersburgist (üle järve). Kuid mälestus sellest maitsest on nii hea, et otsustasime sõpradega selle ise ette võtta. Leidsime internetist juba pea 80 000 inimese poolt järele proovitud retspeti, mille ma siin väikeste muudatustega eesti keeles ära toon:

Sibulakook

Taina jaoks läheb vaja
500 g jahu
pärmi
80g võid
soola
vajadusel ka suhkrut

Lisandi jaoks läheb vaja:
500 g sibulaid
150 g kuivatatud liha (me kasutasime sinki)
200 g Gouda riivjuustu
300 g hapukoort/maitsestamata jogurtit
2 muna
pipart
purustatud köömned
vajadusel ka piima

Valmistamise käik

Valmista ette pärmitainas ja pane reageerima. See võib kuni 2h võtta.

Sibulad lõika viiludeks ja siis poolringideks. Liha/sink lõika kuubikuteks. Prae nad koos panni peal ära. Sibulaid ei tohi pruunistada vaid selliseks klaasjaks kuumutada. Kõige parem on seda teha väikeste portsjonite kaupa.

Kui tainas on valmis saanud, siis aja see küpsetuspaberile laiali, sinnapeale laota praetud sibula-singisegu. Lisa ohtralt pipart. Soovi korral ka köömneid.

Sega hapukoor koos kahe munaga ja maitsesta soolaga. Kui segu valmis, siis sega sinna hulka veel riivjuust ja laota koogile. Soovi korral võib seda segu piimaga lahjendada.

Küpseta 200 kraadiu juures nii 40 minutit.

Naudi!

Originaal

Konstanzi ööd...

2007-08-02T13:27:00.000+03:00

...on väga värvikirevad. Proovin killukest ka teile edasi anda. Vajutage lihtsalt siia

Fertig!

2007-07-30T21:51:00.000+03:00

Muuhhaahahhhahahahahaha!!!

Selle pühapäevaga sai kool mul lõplikult läbi! Akadeemilisi kohustusi mul enam ülikooli juures ei ole! Nüüd on vaja vaid erinevatest osakondadest kõikide ainete tunnistused kätte saada ja need kuidagi TÜ poole teele saata.

Minu viimane kooliseminar oli väga vinge. Kolmekesi 7 tundi päevas viis päeva jutti ühe vahva saksa onuga innovatsiooni lahata oli kurnav, kuid suurepärane kogemus. Igaks õhtuks olin ma täiesti kapsas. Kuid see-eest tuli ka põnevat inffi kuhjaga. Viimane päev tegime natuke ka pilti

Kuid see polnud kaugeltki viimane kursus ülikoolis. Minu viimaseks akadeemiliseks ettevõtmiseks oli reedest pühapäevani kestnud windsurfi kursus. Tänu Nicole ja Mannile on mul ka kõvasti fotomaterjali:

Alguses nägid mu katsetused pahatihti välja nii:

Kuid tänu Nico juhendamistele (ja võimalik, et ka saksa vanurite poolt levitatud positiivsele energiale) sai mul kolme päeva jooksul asi üsna käppa. Lõpuks sain ma sisse juba päris suure hoo ja julgesin pildi tegemiseks ka ühe käe lahti lasta.

Viieteistkümnendaks augustiks jõuan Tallinna sadamasse ;)

Fix und fertig

2007-07-25T21:41:00.000+03:00

Liebe Fans,

Vaatamata lubadustele pole ma midagi siia kirjutanud. Seda nimelt sellepärast, et ma oma kooliga ikka veel väga väga hõivatud olen. Praegune nädal on see kõikse hullem. Esmaspäevast reedeni on iga päev seitsmetunnine innovatsioonijuhtimise seminar. Kolmekesi arutame saksa keeles põnevaid asju. Järgmise nädala alguseks pean esitama kaks kodutööd. Üks on neist on põhimõtteliselt valmis, teine veel ootab paberile panemist. Ning kõigele lisaks tuleb ka kõikide kallite erasmuslastega hüvasti jätta, kes kõik kuu lõpuks Konstanzist lahkuvad. Loodetavasti, kui ma kõige sellega valmis saan, siis jõuan ma oma möödunud nädalavahetustest pajatada. Enne kui mu pere mulle järele tuleb ning pärast väikest reisimist mind Eestisse tagasi toob.

Kui teil midagi teha pole, siis lugege näiteks minu viimast kodutööd: Werbepsychologie.

Bis bald!

Uwaga! Polska!

2007-07-14T13:58:00.000+03:00

Mikk jõudis pärast seiklusi Lääne-Euroopas vaid paarkümmend tundi kodumaa pinnal hinge tõmmata, siis tekkis taas (etteplaneeritud) tung välismaale. Sedapuhku veidi lähemale - Poola Gdynia (vms) linna, ent autoga. Reisi eesmärgiks võtta maksimum sealsel vanal Babie Doly lennuväljal toimuvast Heineken Open'er rockfestarist. Reis kestis 28.06-04.07, osa võtsid Mikk, Toomas ja Jaana. Ning veel mõned eestlased, aga alljärgnevad kirjeldused käivad peamiselt siiski eelmainitud kolmiku kohta, kes minu juhtimisel übercooli Honda HR-V'ga kohale veeresid.

Minek oli 28. juuni varahommikul, mil Mikk ja Toomas põrutasid Pärnusse, leidmaks sealse linna avarustest Jaana, kellest me varem ei teadnud midagi. Päris kiirelt sai selgeks, et leidsime endale väga toreda reisikaaslase - lõbus ja eestlaslikult sarkastiline. Paremini poleks saanud minnagi!

Et mina olin ainsana lubadega, siis järgnev sõidumaraton Poola oli päris omapärane. Päeva lõppedes oli eneselegi üllatuseks maha sõidetud 1200 kilomeetrit. Seda siis 17 tunniga, juurde mahtusid ka bensiini- ja venituspeatused ning umbkeelse menüüga restoran Kaunase lähedal. Igatahes oli tark tegu festivalieelsel õhtul kohale minna, sest mõneinimeseline piletijärjekord on vähemalt minu hinnangul mõnevõrra inimlikum kui mitmekümnemeetrine, mida said päris pikalt "nautida" järgmisel hommikul lennuväljale jõudnud.

"Go to the light!" käsutas meid telkla turvamees, kui ööpimeduses sellele pühale alale olime astunud, justkui ootaks meid ees mingi enneolematu kogemus, mingi teispoolsus. Teel Valguseni, mille ainsaks ideeks oli siiski telkijate elu vähe kergemaks tegemine, leidsin, et tee oli juba siis päris mudane, ei tea, milliseks see vihmaga muutuks...Aga sellest vähe hiljem.

Esimene festivalipäev pakkus päris head ilma ning ilmnes, et ka Gdynia linn on päris tore (kesklinnas teatri ees, ranna ja ostlemistänava vahel sai tasuta parkida), kuigi kummikuvalik jättis kõvasti soovida. Otsustasime, et ilm tuleb kogu ürituse vältel hea ja kummikuid vaja ei lähe. Nibin-nabin panime mööda sellega.

A mis sellest ikka jahuda, põhiline on siiski festar. Esimene päev tervitas meid pealaval artistidega nagu Sonic Youth, The Roots ning Laurent Garnier. Teadmata põhjustel õnnestus esimene neist maha magada, ent usun, et The Roots oli oma showga sellest kindlasti üle. Hip-hop küll, ent mulle meeldib, kui artistid teevad oma asja huvitavalt, innovaatiliselt, erinedes peavoolust ning kasutades väga erinevaid instrumente. Hea töö! Õhtu lõpetas prantsuse diskens Laurent Garnier'i esituses. The man with the red face.

Mina kui räme rokipeer polnud ei The Rootsi ega tema tegemistest varem suurt midagi kuulnud, ent mõlemad tegid tõesti oma asja väga nauditavalt ja suurejooneliselt. Noh, eks festarilt võikski seda oodata, igatahes oli julmalt hea meel juba enne kõige oodatumaid kontserteid festarilt tõsist naudingut saada. Rock on!

Teine päev. Hommik saabus toreda avastusega, et möödunud päeva festivalieelne makikuulamine on auto aku päris tühjaks teinud. Jee! Poolakad on küll umbkeelsed, aga mootorite keelt mehed siiski mõistavad ning küllalt kiiresti oli abivägi kohal. Põhiline, et festaril ikka autost oma mussi kuulata saaks! (nali)

Vaikselt hakkasid laagri- ja festariplatsi piirama suured tumedad pilved, linnast tuli sõnum, et seal juba sajab... Lootus, et ilm festarit imekombel säästab, kadus pärastlõunal üsna kiiresti. Tee (maeiteakuskohast) telklasse oli veel päris kuiv. Kui olin telki pugenud ning kümmekond minutit üht oma elu tihedamat vihmasadu kogenud, mis sisaldas ka väga lähedal sähvatanud pikselööke, otsustasin seda looduse imet õue jälgima minna.

Suhteliselt kuivast teest ja kogu telklast oli imekiirelt saanud üks suur mudamülgas, kus pidi tõsiselt vaeva nägema, et mitte libastuda. "Õnneks" jätkus sadusid päris hiljaõhtuni, mis tegi kogu ala veel huvitavamaks, juba võis ennustada suuri hulki mudasse kinni jäävaid autosid, kuuldusi oli ka veega üleuputatud telkidest. Aga see käibki asja juurde. Tõeline festariilm, noh!

Kui on juba kohale tuldud, ei saa lasta ilmal end segada, pigem andis see tõesti kogu üritusele vürtsi juurde! Päeva esimene muusikaelamus oli selline, millele sattusime peale päris juhuslikult ja päris algusest, ent telgi asemel võinuks see bänd vahest suuremalgi laval esineda, sest show'd nad teha oskasid. Ilmselt oli viga selles, et nende repertuaar keskendus liigselt ühele teemale, mida võib päris kergelt aimata nende nimest "Dick4Dick".

Ehk siis poola electro, segatuna rockiga, mida esitavad neli suhteliselt perversselt riietatud noormeest. Igal juhul tegid nad oma asja väga hästi ning jätsid kustumatu jälje mu südamesse. Aga nüüd CD-lt kuulates tundub ikkagi vähe üksluine...Kahju.

Pealaval oli tol päeval Groove Armada, Beastie Boys ning Muse. Õnneks juhtus nii, et vaid esimene neist pidi esinema totaalses vihmavalingus, ent taaskord oli esitus tipptasemel. Kõige nõrgema mulje sellest kolmikust jättis Beastie Boys, aga ju siis mulle väga ei istu segu külmast ja niiskest ilmast ning veidi liigameerikalikust lavashowst, mis tähendas bändimeeste pidevat omavahelist vadistamist. Kui hip-hop peabki selline olema, siis palju õnne, aga minu jaoks oli ilmselgelt liiga palju kära ja vähe villa. Mul oli isegi heameel, kui nende trikitamine lõpuks läbi sai (kuigi legendaarseid lugusid nagu nt. Intergalactic oli hea oma kõrvaga ära kuulda) ning lavale hulga lähemale pääses.

Ja siis tuli minu esimene suur ootus. Muse. Õnneks või kahjuks teadsin möödunud aasta kontserditest, et neil on kombeks ilgelt häid LIVE-esitusi anda. Nii läks ka seekord, ent tunne siiski ei olnud nõnda massiivne kui möödunud aastal Böblingenis või Open'erist poole suurema rahvamassiga Werchteri festaril. Ju siis ma olin nii kärsitu ja ootasin vähemasti teistsugust lavakujundust ja showd kui möödunud tuuril.

Nurisemiseks siiski põhjust pole, sest minu lemmiklood olid tuntud tipptasemel, sai end higiseks karata ning püksid põlvini mudaseks tampida. Jee! Ah, seda ka siiski. Meeldetuletus "crowdsurferitele" - te ei ole lahedad, kui mudase ilmaga teiste peale ronite ja mudaseid saapaid näkku topite suvaliselt. Kohe kindlasti mitte!

Kolmas päev oli taas soe ja päikseline, nii et tekkis soov minna nii poodi kui randa. Muidugi olnuks liiga lihtne minna mööda mõnekümne meetri kaugusel asuvat asfaltteed, palju loogilisem tundus autoga mööda mudast karjamaad autode vahel ukerdada ning väljapääsu otsida. Poola ülimärgunud mullaga sai selle tulemusel kokku nii mõnigi auto kui selle kõrval peesitanud inimene. Siinkohal näpunäide päevitajaile - mudane parkla EI OLE hea koht selleks tegevuseks ning ei maksa mind seepärast umbkeelse sõimuga(?) üle valada. Kaugele ma oma püha üritusega siiski ei jõudnud.

Linnamaastur jääb linnamaasturiks ning mudaväljal oma jõududega august välja ei vea. Järgmine soovitus kõlab nii linnamaasturite kui ka väiksemate autode omanikele - ärge nähke vaeva, mudas maadlemine ei lõppe hästi! Nii jäi mutta kinni ka esimesena appi tõtanud auto, ise saime pruuniks värvunud Honda lõpuks välja lätlaste vähe tõsisema maasturi abil. Vähemalt tähendas mudavann meile järgmisteks päevadeks kõikide poolakate tähelepanu. See oli isegi naljakas.

Niisiis - kolmas päev festaril tõi meile ootusi Bloc Party, Björki ning LCD Soundsystemi näol pealaval, lisaks Beastie Boysi instrumentaalshow. Õhtu lõpuks pidin tõdema, et parimaks päevaks jäi siiski teine, mis siis et vihmane. Vahest oli festariväsimus kah juba kontidesse pugemas. Päikseloojangul alustas showd Bloc Party, mis oli (minu jaoks) kahtlemata ka õhtu tippsündmuseks, sest Björki veidrused mulle lihtsalt üldse ei imponeeri, LCD Soundsystem oli kah lahja ning Beastie Boys esines lihtsalt Bloc Partyga samal ajal.

Bloc Party ajal sai lõpuks ka väheke moshpiti proovitud, eestlaste juhtimisel muidugi. Olles korraks pattu teinud ehk paariks minutiks kontsertilt lahkunud, otsustasin tagasi pöördudes lavale hulga lähemale minna. "Mikk, sina vä?" kuulsin veidi pärast seda, kui lõpuks seisma jäin. Tõepoolest, leidsin enda kõrvalt paar vana tuttavat, keda ammu-ammu näinud polnud. Vinge!

Kelle õnneks (loe: minu), kelle kahjuks (loe: enamus ülejäänusid) olid nad just väiksemat mõõtu moshpiti ehk trügimist korraldamas, mis just tol hetkel mängitud lugudega läks päris hästi kokku ning aitas mind viimasteks lugudeks veelgi ettepoole. Verynice!

Ilmselt ongi kerge pettumus ülejäänud artistidest tingitud sellest, et Bloc Party lihtsalt nõnda hea oli. Beastie Boysi lõppu nähes tundus, et nad tegid lihtsalt suht sama show mis päev varem pea-areenil, Björkist läksin isiklikult suurema kaarega mööda ning eelistasin ühes vanas angaaris peetud heatasemelist diskot. Selle diskensi ning Bloc Party kõrval oli ka festari lõppartist LCD Soundsystem liiga lahja ning lugesin ürituse enda jaoks tunnikese enne lõppakorde läbi saanuks.

Kokkuvõtlikult: korralduse õnnestumiseks oli piisav hulk WC-sid ning suhteliselt inimlik reageerimine vihma korraldatud segadusele, samuti suhteliselt odavad hinnad. Paraku ei olnud pakutav tränivalik selle hinna eest kuigi inspireeriv ning kohalikule toidule eelistasime Kauflandis käimist ning ise toidu tegemist. Niisama lõbustusi ja kontserdivälist showd võinuks kah veidi rohkem olla, ent sellises hinnaklassis festari kohta jään igal juhul rahule.

Seiklus ei ole sellega aga veel läbi! Järgnes väga meeldiv päev Gdynias ning Gdanskis, mis lõppes eelkõige järeldusega, et Poola on päris kena linn. Peaaegu võib soovitada sealkandis reisimist. Noh, soovitangi, aga ühe mööndusega - hoidke oma autol silm peal või parkige see ohutusse kanti. :P

Esmaspäeva õhtuni tundus Poola nii tore-tore, ilusa looduse, toredate (kuid umbkeelsete) inimestega ning odava hinnaklassiga. See on muidugi kõik õige, ent vandaale leidub seal sellegipoolest. Kogu esmaspäeva olime lasknud poolakatel meie porist autot imetleda ning plaanisin selle küllalt varsti pesulasse viia. Hommikul hostel "Balticust" lahkudes kilomeetri kaugusel asuvasse parklasse jõudes selgus aga, et üks aken paistab kahtlaselt hästi läbi. Jah, nii oligi. Hr. Vandaal oli selle sisse löönud, lootes midagi põnevat leida. Ilmselgelt teda meie riided ja toidukraam ei ahvatlenud, sest ära polnud midagi võetud. Ja saatuse tahtel pidime laskma veelgi kauem inimestel Honda porisust imetleda.

Samal hetkel hakkas ka päris tihedalt vihma sadama ning kui olime 35 minutit politseid oodanud, langes arvamus Poolast päris kiiresti. Lõpuks jõudis seadusesilm kohale, kolmekesi seejuures - autojuht, ekspert ja tõlk, surusid kätt ja puha, et küllalt varsti teatada, et eriti nad meid aidata ei saa, lihtsam olla meil Eestis kindlustusse pöörduda. Jee!

Olime küll mõelnud veel Gdanskis aega veeta ning ka veidi ostelda, ent vihmasadu ning katkine aken mõjuvad tujule küllalt muserdavalt. Ometi ei saanud me jätta ka sellest saagast maksimumi võtmata, mistõttu kaunistasime katkise akna märklaua-kujulise tugeva kilega, ääristuseks bensukas müüdud sini-must-valge teip, millega lisasime auto küljele ka seiklejate perenimed ning rukkilille, mis seisab seal siiani. Edasi ilmnes, et need juhtumised olidki päeva kõige nukramad ning pärastlõunal jõudsime juba päris kena ilma ja tõeliselt ilusa loodusega (mõnusad künkad, põllud, metsatukad, väiksed külad) Poola piirkondadesse, kus sai ujumas käia ning veidi rõõmsamalt lõõgastuda.

Õhtu enne kojujõudmist möödus juba peaaegu Leedus, järveäärses kämpingus, kus leidus veel teinegi Eesti päritolu pere. Hommikused viperused olid juba pea unustatud, oli tore lõkkeäärne õhtu. :)

Viimane päev tähendas taas maratonsõitu, õnneks sedapuhku "vaid" ligi 800 kilomeetrit. Sain endale taas Poola, Läti ja Leedu huvitavat liikluskultuuri ja kaubaauto-rohkust meelde tuletada ning peatuspaikades huvitavaid võimlemisharjutusi sooritada. Aga õhtupoolikul jõudsime üle Eesti piiri...Ellu jäime! Ja väga tore tunne oli taaskord kodumaa teid sõita, kodumaist keelt kuulda...

Suur tänu kõigile, kes aitasid reisi nii lõbusaks ja meeldejäävaks muuta, eriti muidugi Toomasele ja Jaanale. Hr. Vandaalile ma aga tervitusi ei jaga, pigem loodan et ta vigastas end selle klaasi vastu. Nüüd ma jälle mõnda aega enam ei kirjuta siia. Järgmine reis on siiski küllalt varsti ning sügisel ootab ees kolimine Inglismaale, mis tõotab ka minu sulest rohkem esitusi.

Rock on!

Teistmoodi Euroopa

2007-07-10T02:40:00.000+03:00

See on nüüd päris pikk postitus. Varuge aega.

Ülevaatlikult: minu ja Mark Uska tripp Euroopasse; pilte eriti pole, sest kogemata kustutasin enamuse ära; reisi põhjuseks soov niisama trippida; ajaks 18.-27. juuni sel aastal.

Kui minu ja Margi lennuk vaid 4 tundi pärast ettenähtud aega Hispaanias maanduma hakkas, mõtlesin ma pikalt – mida kuradit me need 10 päeva siin Euroopas tegema hakkame? Mis meist saab? Kuhu me läheme ja mida me tõesti teeme? Keda me kohtame, mis läheb hästi ja mis halvasti? Noh, eks järgnevat lugedes saate teada.

Barcelona: elu 500 meetrit Vahemerest 12korruselise maja katusekorteris, kus on suur päikseline taimede ja imeilusa vaatega terrass. Selline koht mere ääres, millest vahel unistad, tõesti!

Aga see on vaid killuke mõnust, sest selle ületab mitmekordselt Pedro pere külalislahkus, mille kohta leidub vähe piisavalt kiitvaid sõnu, valik neist on siiski siin – meeletu, enneolematu, uskumatu, erakordne, ebamaine. Ja nii ongi. Kuidas muidu seletada seda, et tulekust saati 3 päeva toideti meid parimate hispaania rahvusroogade ja puuviljadega, anti juua parimaid veine, mahlasid, küsiti meie käest musta pesu, mida saaks küürida, anti äraminekul teele kaasa kingitusi, süüa ja raha…See oli tõesti ebamaine!

Ma ei arvanud, et kunagi krabisid, karpe ja muid mere-elukaid toiduna nautida võin. Ma ei uskunud, et omlett või hulk teisi rahvussööke ja –jooke võivad olla nii hõrgutavad. Ma ei oodanud, et mind nii noorelt kuningana koheldakse. Ma ei oodanud absoluutselt midagi sellist. Samas ma ei oodanudki üldse midagi, ent ometi sain šoki osaliseks. Positiivse šoki siiski. Õnneks (või kahjuks) jätkus erinevaid üllatusi edaspidisekski.

Kui olin Pedro pere käest saanud hunniku reisiraha, tundus mulle, et see on liiast, raudselt saame omade vahenditega vabalt hakkama. Aga päris nii ei läinud.

Olnud 2 ööd Barcelonas mugavas voodis, veetsime tempoka öö liinibussis, mida vahepeal väisasid ka narkokoerad. Põhiline emotsioon oli siiski äkilisest tempovahetuset tingitud frustratsioon ja magamatus. Marseille’isse jõudsime kell 6 hommikul. See oli igav ja nõme linn, sestap ei taha sellest palju rääkida. Üritasime hääletada, ei õnnestunud, istusime kohvikus ja sõitsime bussiga Cannes’I, kus kimasime oma „kergete“ kottidega läbi linna randa, chillisime seal ja vaatasime veidi ümbruses ringi, et veenduda – telkimisest ei tule midagi välja. Jah, teadsin, et Riviera on tihedalt asustatud, aga et isegi telgi jaoks ruumi ei ole…no ei oleks arvanud. Ruumi ööbimiseks leidus siiski rannas (parempoolses, nagu ukrainlane poes soovitas, sest seal ei käi politsei tülitamas) palmi all, väga rahulikuks uni siiski ei jäänud.

Olgu, mina magasin, sest uni (ja õlu) niitis mind kiirelt, aga võõras kohas magamisega seni mitteharjunud Mark veetis enamuse sellest rahutust ööst üleval, tõrjudes võõraste katseid meie reisikotte hõivata. Olen talle selle eest tänulik! Hommikul olin siiski küllaltki üllatunud, et minu ja Margi vahel oli minu kilekoti peal „õdusa“ ööbimiskoha leidnud keegi prantslane, kelle esimene küsimus kell 6 hommikul oli „what time is it“. Viisakus ennekõige! Kurat, keegi ei tule minu ja Margi vahele! Seetõttu lasime kiirelt jalga, sõitsime Nizzasse, kus rannas polnud katkisi kondoome ega klaasikilde.

Kell 9 jõudsime Nizza randa ja lasime jätkuval unel end maha murda. Ilm oli hea ja kõrbesime kuni pärastlõunani. Kuna tulles olime „üle keskmise“ väsinud, siis ei näinud ma päiksekreemiga üleliia vaeva ja tulemuseks on suht laiguline päevitus. Uujee!! Vähemalt rand oli seal puhtam ja ilusam. Kivine küll, aga see polnud tähtis.

Pärastlõunal sõitsime Monaco-nimelisse getosse, kus oli hulganisti koledaid laevu ja parmu-kasiinosid. Või siis mitte. Ehk siis – see koht on ikka hull. Üritasime Margiga sealt ÜHTE koledat maja leida, aga ei õnnestunud. Muidu oli väga tore ja ilus, isegi mitte nii kallis kui kartsime. Lihtsalt ilus ja mõnus. Pärast tõusu tuleb aga alati mõõn…

Rongiga tagasi minnes tundsime mõlemad, et 2 ööd korraliku uneta mõjub inimesele väga halvasti. No tõesti masendav oli kohati, vajasime korralikku und, muidu olnuks eriti kehv olla. Aga miski ei tule niisama…

Esmalt uurisime rongijaamast, ehk läheb õhtul veel mõni rong sisemaale – seal on ehk rohkem ruumi telgi püstitamiseks. Umbkeelne piletimüüja sai pärast mitut minutit seletamist meist aru ja müüs meile piletid suurde linna nimega Grasse. Jess! Lõpuks ometi linn, kust võib leida öömaja odavamalt kui 90 eurot või siis koha telkimiseks. Vähemalt nii me mõtlesime.

Rongijaamas rääkis üks rumeenlanna meile, et olgu me ettevaatlikud samal perroonil viibiva mustlaspere suhtes, kes rääkivat temaga sama keelt. Varganäod, noh! No kui nad oleks meile – niigi muserdatud ja põletatud nahaga reisisellidele – ligi tikkunud, siis oleks päris kreisiks läinud. Vist. Vahet pole, kreisiks läks niikuinii.

Olime küll ähmaselt kuulnud, et siinkandis on transporditööliste streik, aga ei arvanud, et meie sellega kokku puutume. Siiski-siiski…Pool tundi enne väljasõitu ilmus „Grasse‘i“ asemel tabloole „Cannes“ ehk meie eelmise päeva „lemmiklinn“. Vaatasime seal rongis mureliku näoga ringi, isegi pärast seda kui kahtlane mustlaspere maha kolis. Meie umbmäärasusele reageeris Härra Mustas Ülikonnas, kes uuris, mida me otsime, kuhu sõita tahame. Küsisime, kas siit Grasse’I saab, vastuseks kõlas lootusrikas: „võibolla“.

Võibolla muutus varsti kindlaks „ei-“ks. Nojah, väga hea! Kaks ööd magamata ja pesemata, rasked kotid seljas, põlenud, masendunud ja väsinud, tagasi juba vihatud linnas, kus niikuinii telkimiseks sobivat parki ega odavat hotelli ei leia. Julgelt võib öelda, et nii mina kui Mark olime ka paremas situatsioonis olnud. No selline masendus, et anna olla! Aga ÕNNEKS oli see olukord sügavaim mõõn.

Rongist maha kolides küsisime Härralt Mustas Ülikonnas, et kuskohast ja mis hinnaga saaksime hotellis ööbida (no tõesti, nii villand oli magamatusest!). Esiteks saime teada, et meie loodetud hinnaga (70 eurot) ei saa midagi NING lootusrikka sõnumina, et ta ise töötab ta 4tärnihotellis, kus VÕIBOLLA saab meile 100 euro eest öömaja pakkuda.

Härra soovitas meile, et vaadake siin lähedal ringi 2tärni hotellides, saate ehk soodsama pakkumise. Igaks juhuks andis ka oma aadressi. Nojah, kõik soodsamad hotellid olid küll 100 (1600 krooni) euro hinnaklassis, ent kõik olid hõivatud. Läksime lootusrikkalt tuttava härrasmehe hotelli, kus umbes kell 1 öösel saime lõpuks jutule. Ja siis saabus paradiis.

Rääkisin, et Barcelonas oli meeletu külalislahkus ja enneolematud mugavused, aga pärast kaht ööd suvalises kohas magamist kaalus see kõik üles. Oh! Oh! Me saime toa neljatärnihotellis! Pärast öid bussis ja rannas! Pärast enese ärapõletamist ja mitmeid kilomeetreid rasket kotitassimist! Me saime 100 euro eest toa hotellis, kus odavaimad hinnad on alates 280 eurot! Me saime prantsuse külalislahkuse osaliseks! Tundub, et jumal siiski on olemas…

No seda kergendust, mis me tuppa jõudes saime, lihtsalt ei saa panna sõnadesse. Ei saa! Parem räägin oma reisi parimast kogemusest. Kujutle pilti: 2 ööd magamata, surmväsinud, kõrbenud, luud valutavad, tüdinud, näljane…ja siis saad kuuma vanni…ja siis saad enda põlenud keha ravida, ja siis võtad külma õlle ja viskad mugavamaile voodile ja näed, kuidas telekast hakkas just ühe sinu lemmikbändi LIVE-kontsert. See oli kordumatu. Ma isegi loodan seda, sest see oli lihtsalt liiga hea. LIIGA HEA!

Aga mis oli veel parem? MAGADA! Lõpuks ometi sai normaalselt magada!! Kümme tundi! Pehmes voodis! Keegi ei seganud! Jaa. Nii õpib tõsiselt hindama oma kodu ja oma tuba, privaatsust ja mugavust. Ma ei oska öelda, keda selle õnne eest tänada, aga esialgu piirdun Härraga Mustas Ülikonnas.

Järgmisel hommikul oli nii minu kui Margi jaoks selge, et selle piirkonnaga on meil asjad aetud, aeg edasi minna. Kuna Cannes’I rongijaam pakkus reisideks küllalt soolaseid hindu, siis sõitsime ikkagi suuremasse linna ehk Grasse’I, kus loogiliselt võttes pidanuks ka rohkem võimalusi olema edasisõiduks. Jõudsime bussiga kuhugi mäe otsa ning saime umbkeelest aru, et rongijaam asub kuskil allpool. Kõmpisime kilomeetri ning küsisime siis kohalikult vanatädilt teed. „Miski ei tööta! Ükski rong ei sõida! Streik on! Te peate tagasi minema!“ Noh, seesama tekst aga prantsuse keeles oli. Usun, et umbes seda ta tahtis öelda. Paraku polnud 30 kraadi sooja ja 16kilosed seljakotid just need näitajad, mis inspireeriks mäest üles ronima, seetõttu läksime veel umbes 3 km edasi ja leidsime „grandioosse“ rongijaama.

Niisiis, Grasse võis ju olla suurem, aga tõesti…Kui me oleks eelmisel õhtul sinna jõudnud, siis poleks meil olnud ei ühtegi hotelli kuhu minna ega ühtegi kohta kuhu oma telki toppida, seega oleksime olnud veel enam masendunud. Elagu transpordistreik! Vähemasti mõni rong sellest liini lõpp-peatusest, kus oli minimaalne rongijaam, siiski läks, seega sõitsime tagasi Cannes’I ja ostsime endale Jaaniööks vaid 77eurosed piletid Strasbourgi, et minna päev hiljem külla mu Saksamaal pesitsevale vennale. Õnneks juhtus nii, et rongis oli väga hea magada ning 24. Juuni koitis meile juba hulga lootusrikkamalt kui mõni eelmine päev.

Tegelikult sellega ongi suurem osa seiklusest läbi. Saksamaal leidsime lõpuks ometi ruumi, kuhu oma telk panna ning päev hiljem sain üle pika aja kokku oma vennaga. ☺ Happytimes! Loomulikult ei osutunud ka reisi viimane ots algusest odavamaks, mille tõestuseks 88-eurone reis Konstanzist Viini Stuttgardi kaudu rongi ja bussiga ning 50 eurot maksma läinud lennupileti duplikaadid selle eest, et piletid valesse kohta olid sattunud.

Noh. Ei pruugi küll siit peegelduda, aga väga vinge tripp oli! Veidi odavamalt võinuks aint hakkama saada. Aitäh eelkõige Margile, et see nõnda vingelt välja kukkus. Aga unustada ei saa ka Pedrot koos perega, Härrat Mustas Ülikonnas ning mu kallist venda ja samuti Birgitit, kes meid Konstanzis aitasid.

Täna heina ei tee...

2007-07-02T12:11:00.000+03:00

..sest muidu tabab teid Uku viha ja süütab heinakuhjad põlema! Või lööb koguni kuhja koos heinalistega kiviks!

Täpsem info siit

Puhake ja nautige Uku- ehk Maarjapüha!

Was das Leben so lebenswert macht?

2007-06-29T18:00:00.000+03:00

Viimased kahe-kolme nädala jooksul olen ma esitanud ühe inglise keelse ainelõputöö, pidanud kaks saksakeelset ettekannet, nautinud kaht meeletut nädalavahetust, majutanud Konstanzis kolme Eesti tuttavat ja külastanud nelja riiki. Seega ehk arusaadavatel põhjustel pole ma kahjuks leidnud aega oma läbielamistest muljetada. Ning uued kohustused kuhjuvad... Kuid varsti kindlasti jagan ma midagi ka teiega. Et ma midagi ära ei unustaks, olen ma üht-teist isegi paberile üles kirjutanud.

Viele Grüße!

Fännimeil

2007-06-09T20:06:00.000+03:00

Selle sissekandega kummardan ma kõigi ees, kes mind sünnipäeva paiku meeles pidasid. Kas siis armsa sõnumiga(SMS/MSN/orkut), sõnumit kandva toreda kaardiga, või veel millegi ägedamaga. Mõni eriti entusiastlik kasutas kohe mitut kanalit :). On ülimalt tore saada kinnitust sellele, et ma vaatamata mitmekuusele äraolekule inimestel ikka meeles olen.

Kohapeal lauldi mind sünnipäevahommikul koos koogiga üles. Minu kummardus ka neile varajastele lindudele! Ja muidugi ei saanud ma tähistamata läbi. Nii sai teise sünnipäevalapse Külviga kampa löödud ja laupäeval korralik kräu organiseeritud! Pidu Konstanzi mõttes tähendab seda, et kahekümneruutmeetrisesse ühikakööki tuuakse kohale kaks kasti õlut, natuke veini ja näpuotsaga süüa. Siis voolab sinna kokku nii poolsada inimest ning läheb mölluks! Kõik muidugi sinna sisse ei mahu ja sujuvalt täidetakse ka köögilähedased alad.

Nimekiri inimestest, kes end kirja jõudsid panna, enne kui kirjapulk tühjaks sai:

(mina oma nime nii ei kirjutanud)

PS! Oma fännide rõõmuks teatan ma, et lõpuks sai paika minu tagasisaabumiskava. 13 august astun ma Rostockis laeva peale. Umbes 24h hiljem maabun Helsingis ja siis pean sealt veel Tallinasse parvetama. Ning see kõik toimub ainult üheksa ja poole nädala pärast ;).

Herzlichen Dank!
Bis bald!

On kevad Tartu peal

2007-06-04T01:20:00.000+03:00

Tartus toimub ka asju! Näiteks sess käib ja kõik õpivad täiega. Peaaegu. Tegelikult on veidi teisiti - viimase kuu jooksul olen pidanud Tartust korduvalt Kilulinna õppima põgenema, sest meeleolud Tartus on maksimaalselt kevadised ja mitte liiga akadeemilised.

Kui nädalavahetuste õppimissessioonidelt naasen, kipuvad minu huvi püüdma näiteks sellised tegevused:

...öised djembesessioonid Kassiaugus. Koos Terje, Karli, Heigo ja veel hulga inimestega. Hunnik trumme, flööte, vahel veelgi eksootilisemaid asju, lõke, natuke õlut. Rohkem polegi vaja, et kord nädalas õppimine unustada ja end rütmidel kaasa lasta vedada. Lähemalt on sellest kirjutatud avantyristid.blogspot.com

...päevased spontaansed väljasõidud ujuma, piknikku pidama, footbagi mängima, loomaparki loomi uudistama. Tartu ümbruses on päris toredaid kohti. Näiteks üks lehmakarjamaa, kus keskel on suur tamm ja all palju lehmakooke.

...Emajõe-äärse avastamine. Seal saab praegusel ajal kuulda massiivset konnakontsertit (no see oli TÕESTI massiivne) , käia telksaunas (tavalise kahekohalise telgiga, millel põhi alt ära - tuleb neljakesi telgi alla ronida, püsti tõusta ja liikuda auguni, kus on kuumad kivid, viska leili nagu ikka ning kui küllalt saab siis viska telk pealt ära ja jookse jõkke. Kogu selle idee eest pean kiitma Tennot ja Madist) ja süüa pelmeene õllepurgist (taas kiitus Tennole ja Madisele. Ühesõnaga lööd purgile külje peale augu sisse, libistad pool endale kõhtu, lõikad ava suuremaks, paned pelmeenid sisse ja purgi lõkkesse; maitseb nagu päris!) Kui see kõik peaks tunduma suht tavaline, siis tuleb juurde liita ka vaheldus linnadžunglist, öine soe temperatuur, vinged ja ähvardavad äiksepilved, imeilusad vaated, hea seltskond...

...pühapäevased jalgpallisessioonid Reinikul. Esmaspäeviti on ka hea vutti mängida, aga tahtsin lihtsalt ära mainida ja naabritüdruk Mariat tervitada.

...köögiklubi istungid Maria ja Ingridiga, mille tulemusel valmib hea söök, saab joodud pudel head veini, vaadatud hea film ja vahetatud palju-palju häid mõtteid

...öised vestlused Eriku (LIVE) või Taneliga (MSN), meeste teemadel põhiliselt. Pealtnäha lihtsad, samas nii mõnusad ja vajalikud. Okei, seda tegevust tuleb Tallinnas ka ette.

...siiski vahel jõuan ka loengusse arvutiga Heartsi mängima, Tajo ja Kertuga juttu rääkima. See on ka chill.

Aga et elu poleks ebaõiglaselt hea (mida ta suuresti siiski on), siis möödund nädalal tõmmati mul rahakott kõige täiega ära. Ja iPod. Noh, võibolla paras maa-peale-toomine mulle, samas tõesti ei viitsi jamada kõige nende uuendamistega, kalliks läheb ka. Mina kui bürokraatiat õppiv noor tahaks seda vältida (eriti siis, kui uute juhilubade saamiseks peab korduvalt käima perearsti juures ja Seega, kuigi eelnevaga võrreldes on asjad lihtsalt asjad, siis vahel läheb neid ikka vaja, nii et hoidke silm peal!

On kevad Tartu peal...Ja suvi alles tuleb!

Sunday, bloody sunday

2007-05-30T15:41:00.000+03:00

Vist juba esimeses sissekandes mainisin ma, et pühapäeval on Konstanzis poed kinni. Jube tagurlik tundub. Nii peab alati poeskäike planeerima, et pühapäeval külmik jumala eest tühi ei oleks. Ning kui ka esmaspäev vabaks tehakse, siis on olukord eriti hull. Kaks päeva ilma poeskäiguta!

Kuid paar päeva tagasi taipasin ma, et tänu sellele kohtab siin vaatepilti, mida ma Eestis nii tihti ei näe: isad mängimas oma järeltulijatega. Üks pühapäev ärkasin üles ja läksin rõdule. Ringi vaadates peatus mu pilk isal, kes oma tütart ja poega ühika ees kasvate rohttaimedega kurssi viis. Ühel nelja päevalt sõitsin ma vaba päeva ignoreerides rattaga läbi vihma ülikooli. Teepeal kihutasin mööda kummiülikonnas mehest, kes oma kahe pojaga konnakulleseid jahtis.

Praeguseks olen ma aina rohkem veendunud, et selliste nähtuste kadumise hinnaks ei pea olema võimalus pühapäeva õhtul kell 22 Selverisse filmi kõrvale chipse haarama minna. Ma siiralt loodan, et Saksamaa oma vabu pühapäevi ära ei kaota. Ning ehk jõuab Eesti töörahvas jõuab kunagi samakaugele, et üheks päevaks nädalas kassaaparaadid ära unustab.

Ood jalgrattale osa 2: Bodensee minu peo peal

2007-05-24T14:46:00.000+03:00

Vahepeal ma rattaga mujal kui kooli vahet ei sõitnud, kuna sadas palju vihma ja mul käis Laidi külas. See oli teistmoodi tore aeg :). Kuid möödunud pühapäeval veendusin ma taas ratta kasulikkuses. Ehk siis Anton vedas viis mind tuurile ümber Bodensee ühe osa: Überlingen See. Sissejuhatuseks oli pea kogu teekond kaetud jalgrattateedega, mis tegi sõitmise eriti mugavaks. Ning ma maitsesin kodukootud õunamahla ja suitsuvorsti; sain teada, et iga endast lugupidav farmer peab ka isiklikku viinakööki; ronisin mäe otsa ja vaatasin nagu peo peal Bodenseed, Alpe ja purjekaid; nägin Saksamaa kaktusemetsa; ronisin kirikutorni, vaatasin uuesti kogu piirkonda peo peal ja imetlesin Briti insenerisaavutust. Kuid nagu kõik riigid, pole ka Saksamaa täiuslik. Pärast oma 50 km kiirmatka lõppu Meersburgist praamiga Konstanzi tagasi sõites tõdesime mõlemad, et Tšehhi õlle maitset ei ületa siiski miski.

Mina kaamerat kaasa võtta ei taibanud, aga õnneks Anton taipas.

Ning lõpetuseks tõden ma, et mõnede kogemuste hankimiseks ei asenda jalgratast miski. Ning samuti leidsin ma, et miski ei asenda kõike seda kogevat peanuppu. Nii läksin ma poodi ja otsin endale jalgrattakiivri.

Nael kummi!

Ood jalgrattale osa 1: noored jumalad

2007-05-22T17:18:00.001+03:00

Tudeng ilma jalgrattata on nagu... tudeng ilma jalgrattata. Jalgrattata on ka Konstanzis tore. Ent mul on paar momenti, mida ma ilma oma kaherattalise sõbrata kohe kindlasti poleks kogenud.

Kõigepealt tuleb tagasi vaadata aprilli lõpu poole. Nimelt avastasin ma siis, et pühapäeva õhtul esineb Winterthuris (50 km kaugusel üks tore trupp nimega the Young Gods. Ehk siis suurepärane šveitsi bänd, kelle kontsertide külastamise ma juba enne siiatulekut pähe võtsin. Kõigest 50 km kaugusel. Kuid ometi kättesaamatu, kuna viimane rong tagasi Konstanzi tuleb oluliselt varem kui bänd viimase loo esitab. Mist!

Kuid ma ei andnud alla! Uurisin rongiplaani ja avastasin, et Winterthurist tuleb veel üks hilisem rong, mis küll 15km enne Konstanzi peatub. Natuke pikk jalutuskäiguks.. kuid suurepärane vahemaa jalgrattaga läbimiseks! Ning nii ma läksingi enda jaoks juba teisele noorte jumalate ilmutusele. Kontsert oli suurepärane! Vaatamata välisele vanusele olid jumalad hingelt endiselt noored ja kütsid väikeste pausidega kaks tundi! Kuid iga pillimees väsib lõpuks ära ja nii lahkusid ka kolm šveitslast lavalt kaheteistkümne paiku lõplikult. Õnneks ei pidanud nad paljuks Michalangelo tuntud stseeni korrata ja üht eesti noormeest käesurumise kaudu veelgi õnnelikumaks teha :).

Tagasiteel aitasin ma ühe kontserdil tuttavaks saanud MILFi rongipiletihädast välja, seletasin rongi konduktorile pronksmehe saagat ja lasin endale seletada, miks Šveits ikkagi EU-sse ei taha. Kuidagi eriti kummastav oli kõige selle lõpuks kell kaks öösel mööda väikest Šveitsi maanteed kõigepealt 7km ülesmäge ja hiljem 7km allamäge sõita, hingates sisse ehedat laudalõhna ja kuulatades rattalambidünamo põrina taustal pimedusest kostuvaid lehmakellade kolisemisi.

Seekord oli mul ka kaamera kaasas. Pildid eriti välja ei tulnud ja videod on ka natuke halva saundiga. Aga ma loodan, et ma suudan kontserti suurepärast aurat kuidagi edasi anda:

PS! Veel nende muusikat leiab nende Myspace'i kodukalt

PS2! Seda intrument, mida esimeses videos mängitakse, nimetatakse hanguks. Šveitslased leiutasid selle kuus aastat tagasi. Esimene kokkupuude sellega oli mul meie reisil Hispaanias, kus see Manni südame võitis. Rohkem infot saab siit.

Stay with us... encore un peu

Egotrippin'

2007-05-21T15:43:00.000+03:00

Nagu jätkuvast külalistevoorust näha, siis kellelegi lähevad minu kirjutised ka korda. Kommentaaride järgi ei käi siin eriti keegi, aga õnneks külastuste lugeja lohutab mind. Kuid nüüd ilmnes, et minu kirjutised on nii lahedad, et Üliõpilasleht otsustas neid avaldada. Ehk siis umbes kaks nädalat tagasi ilmus trükis väike kokkuvõte minu Saksamaa-seiklustest:

Link

Mõelge ometi! Mina ja meedias! MMA pingviinide mitmele teles üles astumisele ma vastu ei saa, kuid ka see on midagi! Nii otustasin ma igaks juhuks fännikirjade tarvis oma postiaadressi uuesti avalikuks teha:

Werner-Sombart-Str 37-221
78464, Konstanz
Deutschland

Pastakad pihku!

Ich blute für Deutschland

2007-05-16T16:59:00.000+03:00

Eile valasin ma Saksamaa heaks verd. Vastutasuks sain liitreite kaupa värsket õunamahla, 5 euro väärtuses süüa ja võimaluse toota endale 450 ml värsket verd. Ma loodan, et patrioodid ei pahanda. Pikemalt kirjutab kogu üritusest oma blogis Mann.

Vahepala

2007-05-09T19:02:00.000+03:00

Ma olen usin õppija ja laisk blogija. Esimesega on nii ja naa, kuid teine on küll tõsi. Tegelikult ma hetk tagasi täitsa lugesin biheiviorismiõpikut. Niisiis selle asmel, et enda läbielamistest pajatada, lasen ma teiste vaeva seljas liugu ja viitan kahele vingele blogile.

Esimeneses, aadressiga shutupsherlock.blogspot.com seiklevad mu klassiõed Hispaanias, tehes minu tehtud tuuri teistpidi ning natuke laiemalt.

Teines, aadressiga saratriin.blogspot.com kirjeldab Birgitil külas käinud Triin väga elavalt oma Konstanzi külaskäiku koos selle juurde kuuluva ülihea pildimaterjaliga. Konstanzi sissekanded algavad siit

Juba esimeste ridadega tabab Triin täpselt naelapea pihta:

Konstanz on eriline seepoolest, et sinna on jõle raske saada Euroopa kohta. Tüübid on suutnud linna asutada kõikidest lennujaamadest liiga kaugele ;)

Sellele vaatamata on aprilli-maikuus siinseid eestlasi külastanud kokku 10 kaasmaalast.

Millalgi sätin ma need blogid ka püsilinkide alla.

Head lugemist!

Peace, love and understanding

2007-04-28T17:10:00.000+03:00

Ma siiralt loodan, et see on minu viimane poliitiline postitus siin. Kuid hetkel ma ei saa vaikida.

Kui Audioslave 2003 aastal ringi tuuritas, siis lisasid nad selle Elvis Costello loo kaveri enda pleilisti, et protesteerida USA sissetungi vastu Iraaki. Mina lisan selle loo Vainikute blogisse, et protesteerida Venemaa sissetungi vastu Eesti siseasjadesse! Minu arvates on äärmiselt nahhaalne kasutada ära mässumeelses eas ning ümbritseva ühiskonnaga integratsiooniraskustes olevaid noori mingite ambitsioonikate plaanide kasuks.

Audioslave'i lugu
Veel lugusid

Nagu mitmel pool üteldud, loodan ma, et minu kaasmaalastel jätkub mõistust mitte alluda provokatsioonidele. Nii eesti kui vene keelt kõnelevatel inimestel. Samuti ma loodan, et jätkub mõistust mitte vihata pimedalt "venelasi". Et ei peaks oma elu pärast kartma meie toredad multikultuursed sõbrad:

Käisin täna korraks kodust Lille peatusse sõbrannat bussi peale saatmas. Kahtlustasin, et saan suvalise nurga tagant nuga. Ometigi vahemaa kodust oli paarsada meetrit. Miks siis?

Verelt venelane kuid rahvuselt eestlane võin olla pinnuks silmas mõlemal "poolel". "Venelased" (loe: valeinfost pimestatud idioodid, mitte venelased üldiselt) arvavad, et ma olen "reetur" (juba sain peaaegu nuga kui sõbraga(eestlane) minu juurde läksime). "Eestlased"(shoot now, ask questions later) võivad mu nime kuuldes ka kallale tulla(eelkõige ehk nooremad). Nii ma ei tea, ma olen kaotanud oma identiteedi. Päris paha tunne on.

Viide

PS! Venemaal toimuv meediaajupesu meenutab kangesti NINi uut singlit Survivalism. Lisainfot tolle laulu kohta pakub Songmeanings.

You got your pacifism - I got survivalism

Ma siiski loodan, et üks ei välista teist. Peace.

Incubuse sõltuvus

2007-04-24T21:49:00.000+03:00

Statistika võib kohati päris huvitav olla. Blogistatistikat ma juba käsitlesin. Kuid iTunesil on selline võimalus nagu tark lugude nimekiri (Smart playlist). Nii saab näiteks lugude mängimise sagedust lugeda. Minu lugude top 25 on järgmine. Kuid siinkohal tuleb mainida, et ma ärkan hommikul arvutimuusika peale. Ning see ei hakka mitte suvalisi lugusid mängima, vaid valib midagi välja minu spets hea-tuju hommikumusa pleilistist. Seega on loogiline, et seal esinevad lood on ka üldtabeli tipus. Eriti, kui ma neid randomvalikule lisaks ka oma vabast tahtest mängin. Välistades hommikumusa pleilistis olevad lood, on tulemus selline. PILT. Ning saamegi mul kahtlustada sõltuvust Incubuse viimasest albumist.

Ilma Incubuse ja hommikumusata on top25 natuke mitmekesisem

Pole kahjuks õnnestunud iTunesi enim mängitud artiste lugema panna. Kuid selle mure lahendab last.fm 2007 alguses paningi last fm-i oma muusikaharjumusi kaardistama. Ta annab natuke rikkama pildi minu harjumustest. Seda eriti tänu omadusele lugu juba poole kuulamise pealt kirja panna (iTunes ootab kirjapanemisega loo lõpuni). Samuti soovitab last.fm sulle muusikamaitse põhiselt teisi artiste, sõpru ja lähiümbruskonnas toimuvaid kontserte. Viimane on eriti abiks.

Kui endal huvi tekkis, siis mingit statistikat peaks kõik vähegi pädevad meediapleierid andma. Samuti ka Windows Media Playeri uued versioonid (mille versioonid 6.4-st edasi on tegelikult mittepädevad ressursiõgijad). WinAmpis oli vaja vist Medialibraryt kasutada. Julguse korral postitage kommentaaridesse oma top-lugusid :)

Agarat andmetöötlust!

Kuidas ülikool vaikselt koduseks saab...

2007-04-19T13:55:00.000+03:00

Ma leian, et kõiki teaduskondi koondaval ülikoolil on mitu olulist plussi. Väike ülevaade:

Esiteks kohtad sa kõikvõimaliku taustaga sõpru. Päev ülikoolis ei tähenda seda, et pead vaid psühholoogidega tõtt vaatama. Tegelikult õpivadki pea kõik minu sõbrad midagi muud kui psühholoogiat. Nii on väga värskendav on kas sööklas või ülikooli "keskuses" pärast kurnavat loengut mõne kohatud tuttavaga mõtteid vahetada.

Teiseks saab mängleva kergusega aineid võtta suvalisest valdkonnast. Jah TÜs saab ka. Kuid seal on nt Biomeedikumist Oeconomicumi poole tunniga suhteliselt suur väljakutse. Konstanzis tuleb lihtsalt õige osakond üles leida. Tegelikult pole tõele au andes seegi ülesanne eriti kerge.
Siiski pärast tänahommikust saksa keele tundi (10:00) oli mul esialgu plaanis minna väljavaadatud psühholoogiaseminariga tutvuma. Kuid tunniplaanist kontrollides oli see maha tõmmatud. Brausisin siis kiiresti kell 10:15 algavaid loenguid: Psühholoogias pakuti vaid psühhomeetriat. Tänan, ei :). Esimene leid mujal: "Terrorists, Vampires and Aliens: Victorian Invasion-Scare Stories". Atraktiivne, kuid mitte siiski see. Kuid informaatikaosakonna "Bilder, Bildfälschung, Bildmanipulation" ("Pildid, pildivõltsimine, pildimanipulatsioon"). tundus just see ajupuhkus, mida ma psühholoogiaseminaride vahepeale vajasin. Nüüd oli vaid kibekiiresti vaja E osast Z-osakonda minna. Ning tulemusena avastasin ma veel ühe tundmatu nurga Minotauruse labürindi taolisest ülikoolihoonest.

Kolmandaks tähendab kõikide osakondade koosolek ka seda, et teenindavad sektorid on sealsamas. Nii on kohe käepärast söökla, 2 kohvikut, 2 rahaautomaati, raamatupood, kirjatarvete pood ja lugematu hulk šokolaadi- ja joogiautomaate).

Kõikidel nendel põhjustel õnnestuski mul täna (kolmapäeval) ülikoolis kokku veeta 11 tundi. Tehtud sai kõike: alates seminarides käimisest ja söömisest kuni online ja offline suhtlemiseni välja. Ning ma lähen täna sinna veel tagasi! Õhtul ootab ees ülikoolipidu!

Edit: nüüd olen ma tagasi ning võin ütelda, et see pidu oli ikka täie eest! Ülimalt veider on treppidel, kus muidu jooksevad sajad näod loengust loengusse, näha neidsamu nägusid õlletopsi taga . Samuti on veider kohas, kus muidu sööklajärjekorras seistakse, metal-muusikat nautida. Ning klassi ees, kus mulle neuropsühhi loeti, tantsu vihtuda. Vinge värk!

Veel Hispaaniast!

2007-04-13T14:26:00.000+03:00

Tajo ja Liisa olid piisavalt targad, et osta ka tagasisõidupilet Barcasse. Ksenia pidi enivei sinna suunas minema. Ning tegelikult oli ka auto Barcast renditud. Nii pöörast auto pärast Valenciat otsa ringi ning sõitis tagasi Barca poole. Kuid Mann & Uku olid seiklusejanuliselt ostnud tagasisõidupileti hoopis Malaga nimelisest linnast. Ning transpordi peale ei mõtelnud me üldse. Ainuke loogiline variant ongi siis näpp püsti ja hääletama!

Oma ellujäämise neil kahel päeval võlgneme vaid Xeniale tema suurepäraste hispaaniakeelsete kas-me-võiksime-teiega-kaasa-sõita-fraaside eest, mis peale 12 õnnestunud autot (muidugi rohkem proovimisi) tõenäoliselt veel niipea mälust ei pühku. Tõestatult efektiivseim keeleõppemeetod!

Hispaania liikluskultuuri mitmekesisus sai meile veelgi rohkem selgeks. Esimese auto juht ei pidanud miskiks sõidu ajal käed roolist lahti lasta, et oma sülekoera hellitada ja talle üks musu anda. Järgmise lühikese jupi viis meid edasi kanepipläru suitsetav kaubikujuht. Siis vahepeale üks 160 km/h sõitev pintsaklipslane. Ning päras seda üks eriti värvikas kuju:

Neljas auto. Üks auto tagurdab meie poole. Ei märganudki peatumas. Õigemini, ei osanud oodatagi, et mõni hull kiirtee hoovõturajal nagu actually ka kinni peab
Francis, üle neljakümne, pruuniks põlenud pikemate juustega trendikas elupõletaja belgiast, kes mõned aastad juba Hispaanias elutseb, lubab meil lahkesti Almeriasse kaasa sõita. Vahepeatusega Cabo de Palos. Korteris, mille rõdult avaneb pea 360kraadi vahemeri! Mehhiko õlu Uku kosutamiseks ja oodatud WC peatus mulle ning koos Francise ja tema nõbuga lendame kui sügisesed luiged ikka lõuna poole. Kohati ligi 200km/h, 45aastase teismelise krõpsusöömist ja mussi rütmis plaksutamist jälgides saab päikeseloojangust mägede vahel tasapisi ööpimedus.
Kurvid, kus kiirus langes 160km/h. Manni higistavad käed, mis muidu kunagi ei higista, Uku tagaistmel burnitud briti popprokk Francisele avansina elusalt kohalejõudmise eest. Lugematult seljatatud autosid. Lennuk tee ääres, mille Francis kunagi ära ostab. Maja, mille ta kunagi Almeria lähistel tagasi rendib. Ibiza, kuhu ta enda paadiga 6 tunniga sõidab, kui vaid tahab. Põhja läinud ärid belgias ei näita elukvaliteedis märgatavaid muutusi, kui siis päikeselisuse suunas.
PS. Juhilubasid Francisel pole. Need võeti purjus peaga juhtimise eest Belgias ära. Aga tema sõnul on tal on alati käepärast itaalia juhiload ja pass. Haahaaa. Päris puhas poiss vist. Ei väsi Liisat reiki eest tänamast.
PPS. Ja punased tuled väljaspool turismihooaega on nõrkadele.
PPPS. Pealesõite ei oska hispid ja ehitada, olgugi et endal laialt ruumi käes, arvab meie belglane, ja sõimab mõnuga lolle araablasi, seejuurde vabandades, et ega ta samas üldse rassist pole.

Pärast meid maha pannes soovis ta kindlasti meie e-maili saada. Samuti kinnitas ta meile, et ehkki ta sõidab kiiresti, siis ta ei liialda :).

Almeria tipphetk oli mäe otsas linna üle valvava helendava Jeesuse leidmine ning tema jalamil Sangria joomine. Sinnajuurde sai imetleda, kuidas üks paarike autos üksteist armastas. Priceless moment. Francis soovitas kindlasti ära käia ka el Gabo de Gatal, uinunud vulkaanil. Seal olevat maailma ilusaim täiskuu. Veel üks põhjus naasta.

Pärast hommikust internetijahti oli eesmärgiks päevaga Granadasse jõuda. Kuna distants oli ~250 km, siis otsustasime vahepeal ka rannas ära käia. Hääletasime väikeseid juppe, põikasime paariks tunniks randa ning jõudsime õhtusesse juba üsna külma Granadasse.
Granadasse saabudes oli juba täitsa pime, ent meil puudus igausugune öömaja. Kaheksat soojakraadi trotsides (Mann oli veel seelikuga :p) jooksime lähemasse internetipunkti (erinevalt Almeriast on neid siin jalaga segada) ja lokaliseerisime paar hosteli. Ning valikuga läks meil õige hästi! Hostel oli lihtsalt ideaaalne. Väljast reetmas vaid tagasihoidlik sildike vanal puust uksel .Õdus siseõu vana mööbli ja lokkava rohelusega. Köögike ja internetituba 2in1. Pehme narivoodi, kodune põrandasoendusega duširuum, puust taladega vanad laed ja aknaluugid. HOMMIKUSÖÖK JA WIFI! Mida veel 15 euri eest tahta?! kõigele lisaks trehvas meil ka toakaaslasega: üks 21-aastane argentiina tšikk, kes juba teist kuud mööda euroopat reisis. Kusjuures veel Euroopasse lennates uskus ta, et lendab edasi Taimaale.
Samuti jättis Granada juba õhtul kustumatu mulje. Vaatamata kolmapäevale olid baarid õhtul külastajaid täis. Hiljem nendega lähemalt tutvudes veendusin, et baarikultuur Granadas on tõesti väga vinge. Sisse kiigates paistsid pea kõik hubased ja külastust väärt. Lisaks sellele on Granadas selline komme, et baari külastades antakse õlle juurde ka väike snäkk -- tapa. Minul õnnestus saada saiatükk koos Brie juustu, singiviilude ning mingi magusa kastmeta. Elamus missugune!

Järgmine päev oli Granada jaoks. Veetsime selle enamjaolt araablaste Alhambra-nimelises kindlusekompleksis. Soovitan soojalt! Eriti soojalt soovitan ka paleekülastamise süsteem selgeks teha. Meile seda igatahes piiratud külastuse süsteemi korralikult ei seletatud ning nii jäime me kuuldavasti väga ägedast sultani paleest ilma. Kunagi kavatsen ma selle kindlasti ära näha. Nagu Alhambra audioguide oraakellikult kõmisenud lõpusõnad : "We KNOW, you want to come baaaaaack."

Siinkohal tuleb jälle kiita Orkuti ning hospitalityclubi nimelisi portaale, sest viimane öö Hispaanias õnnestus meil veeta ühe Granadas studeeriva Eesti Eramustudengi juures:

Helena osutus tõesti väga rõõmsameelseks. Ja tema kõrgest korterist avanes suursugune vaade nii Alhambra kompeksile kui Sierra Nevada lumistele tippudele. Konservatooriumi piiga klarnetisoolo jäi seekord veel kuulmata.
Helena head tuju ei pärssinud ei Uku väsimus kui ka Manni haigusehoog. Nendelsamadel põhjustel jäi viimane õhtu oodatust tagasihoidlikumaks ehk pubid ja ära lubatud erasmuslaste pidu külastamata.

Järgmisel varahommikul sõitsime (seekord bussiga) Malagasse, lendasime tagasi Baselisse, et sealt rongiga Konstanzi sõita. Ilmnes, et talve selgroog polnud veel kaugelt mitte murtud! Konstanzis tuli mul veel paar päeva lund ja lumesadu oma kevad-suvise riietekollektsiooniga taluda. Kuid praeguseks hetkeks on see õnneks minevik. Üleeilse seisuga on mätas kuiv ja varsti võib täiel rinnal tärkavale loodusele kaasa elama hakata. Kokkuvõttes paar sõna Mari-Liisilt:

Jah, elu on lill, elu on lõhnav apelsinipuuoks, või puult näpatud värske mandariin, elu on piisake Vahemerd, mis laineharjale tõuseb ja tuulelt tiivad laenates randa lendleb, elu on see päike, mis hommikul meie silme ees merest tõusis ning õhtul meie silme all mägede sisse loojus, elu on see roheline põõsas Granadas, mis defineeribki 'rohelise', elu on huumor, mis meid reisil lakkamatult toitis, ning päike, mis paneb sind ennast oma hea elu pärast lausa kadestama :)

Mina tänan lõpetuseks Mari-Liisi, Kseniat, Liisat ja Tajot, et nad mind oma suurepärasesse seltskonda vastu võtsid! Ilma teieta ei suuda ma oma Hispaaniareisi kuidagi ette kujutada!

¡Muchos gracias, amigos!

Ma käisin Hispaanias

2007-04-07T19:39:00.000+03:00

Tervitus!

Oeh. Ma käisin reisu peal! Nüüd olen tagasi Konstanzi kodus laua taga istmel. Kedagi kööki kupatada mul polnud. Isetehtud toit on niigi hea! Nüüd, kui mul on Sloveenia sõbra jäetud õlu näpu vahel ning kõlarid laulavad mulle meeldivat taustamuusikat, on aeg kõike toimunut meenutada. Abiks on mulle meie ülimahukas reisipäevik, kust ma parimaid palasid jutu sisse põimin. Samuti tasub kõrvale vaadata eelmises postituses toodud pilte.

Aga nüüd....

Baseli sõbralike kristlike meeste juurest läksin hommikul kibekiiresti lennujaama. Seal kohtusin Mari-Liisi ja Külliga, kes üllatus-üllatus minuga sama lennuki peale tulid. Koos lendasime Barcasse. Seal läks Külli oma teed ja mina ootasin Manniga koos oma Pariisist ja Mallorcalt saabuvaid reisikaaslasi. Kõige põnevam oli kogu asja juures see, et mina tundsin neid kolme vaevu-vaevu. Kuid nagu hiljem ilmnes, on Mann endale väga toredad sõbrad valinud. Nagu ka piltidelt näha, said nad kiiresti ka minu sõpradeks :).

Kui olime kõik Placa Catalunyal kokku saanud, siis läksime metroo peale. Kõigepealt oleks ma kogemata 40 metroopiletit otstnud, kui Ksenia poleks mind takistanud. Pärast seda puutusime kokku üliosavate ja ülinahhaalsete Barca metroo pikanäpumeestega. Aga raha on kõigest... raha. Väga osavalt suutis meie seltskond tagasilöögile vaatamata reisimeeleolu säilitada ja oma hospitalityclubi korterit üles otsima minna. Ilmnes, et esimesed kolm ööd tuleb veeta hipihispaanlaste korteris.

Sellel praegusel hetkel lebotame oma Hospitalyclubist leitud lahkete hipisõprade korteris, mis on suuremal määral sisustatud kraamiga, mis leitud prügikastidest!

Kohe siia saabudes peitsime oma ehmatuse kiire poodimineku katte taha ning kogusime lisaks toidukraamile poest ka julgust hakata siin ööbimispaigas läbi viima missiooni, millest on inspireeritud ka selle sissekande nimi! Viis kaunist eesti soost noort hakkasid võitlema köögis valitseva nädalase pesemate nõude hunnikuga, haisema läinud üleeilse toidu ning bakteriaalse rünnakuga. Valmis improvisatsiooniline fotosessioon, mis kirjeldab seda kõike rohkem kui tuhat sõna!

Tundub, et see hospitalityclubi värk tasub end täitsa hästi ära... sest obviously poe kohalikul pererahval koristamise habityt emapiima ja isa vitsaga sisse harjutatud :) Võibolla on see lihtsalt spanish way of living life seriously easygoingult...

Kolmel Barca päeval oligi meie põhitegevuseks ringi linnas ringi jalutamine, tšillimine ning (tasuta)turismiväärtustega tutvumine. Sagrada Familia, Park Güell, päikesetõus Park Güellis, Võidukaar, kommertsiaalpeenis, sadama leboala ja üldine Gaudi diktaadi all kujunenud Barca arhitektuur. Tuleb tõdeda, et linnaarhitektiga vedas Barcal roppu moodi. Nii vingeid hooneid ja eriskummalist parki näeb linnapildis harva...

Uku ostis kolm õlut. Ilmnes, et kaks neist on alkoholivabad. Või siis lihtsalt maitsevad väga jubedalt.

Liisa, Güelli pargis: Uku, mis sa seksid seal? Uku, Güelli pargis bri juustu söömiseks ettevamistuse tehes haigekassakaarti kivi vastu lihudes: "ma ei seksi, ma teritan!"

Kaks parimatest puiklemisvastusest: 1) ma ei mäleta 2) (liisa, vaevu kähisedes): Mul läks hääl ära!"

Nüüd kodus, purjus ja aeg kuskusiks. Kus? mis kus? kus kus? jajah, aga kus? aa köögis. Head isu.

Lisaks tuleb ära mainida, et ühel ööl ringi marssides sattusime poolkogemata olümpastaadioni juurde. Ja kujutad sa pilti, prožektorid põlesid ja seest oli kosta suur-suur melu. Lähema joostes ilmnes, et seal käis tõepoolest jalkamäng. Mulle, kes põdes Nou Campile (FC Barcelona kodustaadionile) mittejõudmist, oli see väga toredaks üllatuseks. Kuna mängu lõpuni oli veel 15 minutit, siis lasti meid ka piletita sisse. Nii nägingi ma elus esimest korda UEFA Cupi mängu! Vastamisi olid RCD Espanyol ja Macabi Haifa. Kohale jõudes oli seis juba 3-0. Kuid meie silmarõõmuks löödi viimastel minutitel veel 4-0! :-)

Kuid Barca aeg sai otsa, ning aeg oli edasi minna. Pärast väikest seiklust rongidega jõudsime lennujaama, kus meid ootas ees Ford Focus. Sihtpunktiks sai Tarragona.

Tarragonas ootas meid ülilõbus Märt, kes meid otsejoones imehea Döner Kebapi juurde juhatas ning hiljem vanalinnas õigete objektide juurde. Tarragona vanalinn oligi ülivinge oma huvitavate värvide ning arhitektuuriga. Mann leidis ka kummitused majade vahelt üles. Lisaks sellele toimus meeletu kasside fotoaparaatidega jahtimine ning muuseumitädi pideva pildistamisega ahastusse ajamine.

Pärast läksime ka linna peale. Oli plaanis teha midagi muud, kui me Barcas tegime: ehk siis lihtsalt linna peal jalutamise asemel pidutseda. Kuid tüdrukutel oli hirmus valu kasse pildistada. Nii me veetsime enamus reede keskööst kiriku ümber hiilides ning kiss-kiss kasse jahtides. Sellegipoolest jõudsime ka kolmest klubist läbi hüpata. Õhtu missugune. Ning praegu on kell kaks ning tüdrukud ja Märt lõiguvad apelsine ja õngitsevad näppudega riskides plekkpurgist oliive välja.

Ksenia: "Türgi saunas on pime ning seal on lihtne armastuse otsa komistada!"

Kohe järgmine päev kihutasime edasi Valencia poole, kus meid ootas meeletu Las Fallas!

Meie kolmas peatumispaik on Ernesto juures kihisevas, paukuvas, naervas ja kiljuvas Valencias. Ernesto on pikajuukseline kitrarrist, originaalis Kuuba päritolu, kes mängib muuhulgas ka mahedat latiinokitarri ning kelle hobiks on majutada Hospitalyticlubi kaudu oma ekslusiivsesse korterisse noori naisi üle terve maailma.

Festivali ajaks võttis lahke Ernesto enda juurde 15 noort üle maailma. Ning mängis neile iga õhtu oma flamencokitarri.

Praegu toimub meie kõigi, eriti Manni elus midagi erakordset... meie peremees haaras kitarri ning kogus kõik neiud enda ümber. Mann läks nendest hurmavatest viisidest lausa nii pöördesse, et kogu kaasalaulmise, tantsimise ja elamise ning Uku fotoka kaamera funktsiooni kuritarvitamise erutuses pillas ta põrandale terve suure veinipudeli ning asus vabanduste ja punastuse saatel selle kilde (killud toovad õnne, ah? ;) oma iidoli jalge ees koristama :)
Ernesto lohutas, et tavaliselt ohverdatakse pühakutele veidi veini - et see täna enne jooma hakkamist TEGEMATA jäi, siis tuli PÜHAK oma veini küsima....ja lasi pudelil katki kukkuda.

Uku hakkas aga Ernesto populaarsust kõrvalt imetledes mossitama ning koukis kotist välja parmupilli. Kui Mann klaasikilde prügikasti visates Ukule hõikas - Uku, sa oled peaaegu sama hea kui Ernesto! - vastas Uku sapiselt - Jah, aga minu jalge ette ei loobi erutunud neiud veinipudeleid!

Kui juba enne saime Hispaania hullu liikluse kohta vihjeid, siis Valencias sai meil see täiesti selgeks. Nii sündis:

TAJO HISPAANIA LIIKLUSEESKIRJADE PIIBEL
1. Sul on alati eesõigus.
2. Teistel on alati eesõigus.

Peale liikluse oli Valencias ka muidu hullumeelne olukord. Festival oli linna täiesti oma võimusesse võtnud. Igaõhtused värvikirevad ja pidulikud rongkäigud, PIDEV paugutamine ning 300 värvikirevat kuju teevad sellest üritusest Euroopa parima kultuurisündmuse. Vähemalt hiljem väideti meile nii. Rahvast oli selles muidu 3,5 miljonilises linnas igatahes MEELETULT!

...ning meiega taas ühines, hakkas sõda. Jah, ma ei oska paremini kirjeldada seda äikesesarnast kõminat ja mürinat, klirisema, haukuma, kiljatama ja huilgama panevat paugutamist, mis kõlas ja peegeldas meieni tagasi nendelt kivistelt majaseintelt. Kui meie vaatasime/kuulasime seda kolinat, kärinat ja valjut paugutamist väikse hirmuga, siis kohalikele hispaanlastele tundus see aga valmistavat erakordset rõõmu ja naudingut!

Meie programm Valencias oli vanas jõesängis asuva pargis lebotamine ja corrida vaatamine. Lisaks sellele käisime ühel päeval pisikeses, maalilises Altea-nimelises linnakeses. Tol päeval avasin mina ka oma rannahooaja, proovides järele Vahemere vee. Täiesti ujutav. Õhtuks tulime siiski Valenciasse tagasi, et osa saada festivali haripunktist. Nimelt püstitati need 300 kuju selleks, et nad kõik festivali viimasel südaööl põlema panna. Tuletõrjujaid olevat kogu Hispaaniast sinna kokku toodud. Ning Ernesto maja katuselt mängu jälgides jäi tõesti mulje, et Valencias on sõda lahti. Tundus, nagu põletataks tervet linna maha, lastes taustaks meeletus koguses ilutulestikku. Kahjuks tähendas see tulevärk ka seda, et järgmisel päeval pidi meie imetore seltskond erinevatesse suundadesse lahku minema...

Kuna tekst on väga pikk, siis ma siinkohal lõikaks selle pooleks. Teine osa millalgi pärast pühi :)

¡Hola!

2007-03-30T16:36:00.000+03:00

Que pasa!

Hispaanias käisin ma. Tore oli seal. Muljeid on niipalju, et kohe kahju on oma blogikest nendega üle uputada. Esialgu lisaks siis kontsentreeritud pildi- ja videomateriali. Varsti proovin teksti ka lisada.

Tajo kokkuvõte tema fotodest

Ksenia üldkokkuvõte kõikidest fotodest

Meie öömajutaja flamencokitarriga

Arriba, abajo, al centro, para dentro!

Ülehomme Austriasse sõidame?

2007-03-27T02:32:00.000+03:00

Umbes sellise küsimuse esitasin ma märtsi alguses Beritile (vt. avantyristid.blogspot.com), kes kuulus seltskonda, kellega oli juba mitu kuud plaanis koos alpe vallutama minna.

On tõeliselt kahju, et ülejäänud algselt reisida soovinutest ei saanud meiega kaasa tulla, sest otsus - jah, sõidame! - oli minu jaoks selle aasta parim otsus. Seni.

Natuke peab rääkima ka idee taustast. 2006. aasta oktoobris küsis Berit ühe populaarse tutvumisportaali kaudu, kes tahab alpidesse sõita. Loomulikult olin käpp, nagu oli vahepeal veel 4 inimest ning plaan Eestist autoga maailma toredaimasse mäestikku sõita (ok, ma pole väga paljudes mäestikes käinud kah..) tundus teoks saavat. Nagu ikka, tekib inimestel etteaimamatuid probleeme raha, muude kohustuste ja haiguste näol, nõnda kuivas reisist väga huvitatute seltskond lõpuks kaheni - mina ja Berit. Esialgne plaan sõita after-ski paradiisi Ischglisse oli lootusetu, seega otsisin märtsi alguses muid variante.

Justkui taevaliku kingitusena jõudsin suhteliselt kiiresti tuttavani, kes suusareiside organiseerimisega tegeleb ning ilmnes, et pakkuda on imeliselt soodne reis ühte teise lähedasse alpikuurorti nimega Serfaus. Ligi poole võrra turuhinnast soodsam pakkumine oli selline, millest loobuda ei saanud, ent vaja oli leida veel 2 inimest, sest pakkumine kehtis neljale. Aega leida 2 inimest suusareisile, mis algas 3-4 päeva hiljem, oli umbes 48 tundi. Abiks tuli reisiportaal trip.ee, kust leidsime endale kolmanda seltsilise Riido. Neljas inimene jäigi leidmata, ent, nagu kiiresti tõdesime, polnud sellest midagi hullu, sest...

Serfausi-reis kujunes tõeliseks unelmate suusareisiks - 6 päeva sisse mahtus suur hulk suurepäraseid suusaradu, ebatavaliselt hea kogus päiksepaistet, suurepärane puuderlumi, alpides hääletamise kogemus ja palju muud, seehulgas sai minu jaoks uue ning palju avarama tähenduse after-ski...

Arvestades, et otsus minna sai tehtud napilt 48 tundi enne äralendu, oli minu jaoks šokeeriv juba see, et me nõnda hea hotelli saime. Olen alpides käinud vist juba 11 hooaega, see hotell kuulub raudselt kolme parima hulka (umbes paarikümnest). Saada sellise raha eest nõnda palju ruumi, uskumatult hea asukoha (keset küla, hotelli all pood ja vastas restoran, metroopeatus mõnekümne meetri kaugusel), USKUMATULT hea ja ruumika sauna- ning basseiniruumi, väga mahuka terrassi, tasuta interneti võimaluse...Tundus küll, et kuidagi ei ole ma seda lõbu ja lusti ära teeninud.

Paari sõnaga ka sealsetest suusaoludest. Kogenud suusatajale leidub avastamist 3-4 päevaks, ent ülejäänud aja jooksul sobib enamus radadest uuesti avastamiseks, sest enamus radadest on tõesti tasemel ning piisavalt on ka off-piste võimalusi. Serfaus-Fiss-Ladise ühendatud piirkonnast imponeeris mulle kõige enam vast Ladise-poolne ehk parempoolne osa, kus off-piste oli kõige mõnusam ja rajad mõnusalt laiad.

Küla on eriline selle poolest, et see on küll väike, ent seal on metroo, mis viib küla ühest otsast teise ning on suusatajaile tasuta. Sõidab päev läbi edasi-tagasi. Positiivne on piirkonnas see, et kõik liftid on heas korras ning radu leidub igat masti sõitjaile, seega soovitan piirkonda perega koos reisijaile.

Jah, sobib peredele, ning minusugustele noortele veidi vähem, sest after-ski võimalused on piiratud ning enamuse õhtutest lõpetasime oma hotelli ruumes pidutsedes. Minu jaoks uudseks ja äärmiselt huvitavaks kogemuseks oli ühest pooleldi naljatlemisi öeldud mõttest minna hääletades mõnekümne km kaugusel asuvasse kuulsasse St. Antoni suusakülla, kus pesitses minu ja Beriti hea tuttav Kristjan oma sõpradega.

Mõeldud-tehtud, lõpetasime niigi märja ja vihmase suusapäeva varem ja läksime...Minu jaoks oli see hääletuskogemus esimene, ent nüüd võin kinnitada, et kindlasti mitte viimane. Nii minnes kui tulles kohtasime igasugu inimesi ning kogu Antoni-kogemus ise oli äärmiselt vinge. Loomulikult oli hea ka sõbrale üllatust valmistada. Läksime Antonisse after-ski pärast, kuid hääletamine alpides läks nii lihtsalt, et tagasi jõudes jätkus programm juba tuttavaks saanud apartemendis.

Rääkida võiks veel nii mõnestki seigast, ent eelkõige soovin jagada viimast päeva Serfausis, mis on tõenäoliselt mu senise alpi-kogemuse ilusaim. Räägin lühilausetes. Kaks päeva enne seda oli lund sadanud. Paistis päike ja õues oli -3 Celsiuse järgi. Kõik kohad olid puudrit täis. Minu suusad sobisid off-piste jaoks väga hästi. Keskpäeva saabudes ronisime kohaliku kõrgeima kivikünka otsa. "Juhuslikult" oli mul kotis külm õlu. Ja iPodist tulid lemmiklood. Endiselt paistis päike pilvitus taevas. Ja tundsin isegi, et olen taevale lähedal...Selline kogemus lihtsalt pani mu õnnest hulluma. Sellele järgnes after-ski, mille taolist ma polnud varem kogenud.

See oli minu ilusaim päev alpides. Ja ei olegi oluline, et kuu alguses tehtud kulutuste tõttu on nüüd kõik arved maksmata ning pangaarve miinuses. Usun, et see spontaansusi, sporti, pidu ja häid vestlusi täis reis oli seda kõike väärt.

Aitäh Beritile, Riidole ja Tanelile, kes oma kohalolekuga kõigele sellele kaasa aitasid!

Pilte sellest reisist näeb aadressil http://beta.album.ee/user/30021148 . Üritan seda peatselt veidi korrastada, ent huvilised saavad ehk selle, mida lootsid.

Mis siis muud, kui järgmisi (alpi)kogemusi ootama jääda. Elu on ikka seiklus.

Flashback

2007-03-13T02:20:00.000+02:00

Bonsoir!

Kirjutan hetkel yhest v2ga vinges hostelist Baseli linnas. Noored Shveitsi kristlikud mehed teavad, kuidas teenust pakkuda tuleb :). K6ik on muidugi puhas ja korras, toad v2ga mugavad ning inimesed s6bralikud. Kuid mis eriti 2ge: netti saab kasutada tasuta ning ylivinge iMaciga. V2ga stiilne koht. Ning sealjuures t2itsa tavalise hosteli hinnaga.

Link

Basel on mu peatuspaik teel Eestist Hispaaniasse. Kuid tegelikult olen ma teel olnud juba pikemat aega ning nii on mul ka paar infov6lga. Edasi tuleb l2bisegi varem kirjutatud tekst koos m6ningaste t2iendustega. Sellest ka t2pit2htede vaheldumine numbritega.

Juurde saab vaadata ka pildimaterjali aadressilt uku.nb.ee/pildid/2007 . Mul see link hetkel ei funka, aga tegelt ta peaks.

Koolis möödus viimane nädal hausarbeitide vormistamise tähe all. Neli sain valmis tehtud, kaks tohin ma ka hiljem esitada. Mina muidugi sellist võimalust kasutamata ei jäta :). Praegu hakkavad ka osade inimeste pooleaastaerasmused läbi saama. Ning mina, kes ma lahkun Konstanzist praegu, tegelesin oma vabal ajal oma sõprade seltskonnast viimase võtmisega. Üsna kahju on näha inimesi, kes on sulle poole aastaga päris lähedaseks saanud, üle ilma laiali lendamas. Vähemalt on, kuhu külla minna. Näiteks Sloveeniasse, Islandile, Itaaliasse... või siis näiteks Tšiilisse. Sinnajuurde tuleb ära mainida, et mul on kuratlikult hea meel, et ma siia edasi jäin. Mittekuidagi ei kujutaks end ette praegu sellest ilusast Bodenseeäärsest linnast lahkumas. Terve kevad-suvi veel ees :)

Konstanz kusjuures andis ka põhjust pidutseda. Juba nädala alguses ilmus tänavapilti meeletu kogus kaltsuribasid. Siis sain ma teada, et fritzud võtavad talve selgroo murdmise palju põhjalikumalt ette, kui eestlased. Faschling ehk nädalane meeletu pidu sai avapaugu neljapäeva hommikul kell 6. Just siis võis tänavalt kosta reipaid orkestrihelisid. Kuna mõned inimesed võisid olla piisavalt nahhaalsed, et edasi magada, kordas orkester oma ringkäiku kell pool üheksa. Kella kümneks võis sedasama orkestrit näha ülikoolis direktori kõnet sisse juhatamas. Kõik, kes end vähegi sakslasena tundsid, olid riietatud kõikvõimalikesse värvikirevatesse hilpudesse. Sh ka ülikooli direktor.
Kui ma kaheteistkümnest lülikoolis õunatasin, siis oli prae kõrvale võimalus ka vaadiõlut võtta. Võimalus, mida ma muidugi kasutamata ei jätnud. Lustakal kombel lunastasin ma oma kannu just oma järgmist seminari läbiviiva professori nina all :). Ta tundus olukorda mõistvat.

Edasine pidu jätkus linnas. Kella seitsmeks jõudsin sinna minagi, olles eelnevalt jõudnud endale kostüümi improviseerida ja Radimi juures natuke õhtut sisse juhatada. Konstanzi tänavad, mis kus isegi reedeti eriti palju inimesi näha pole, olid paksult rahvast täis. Näha võis kõikvõimalikke olendeid alates põrguinglitest kuni iPodideni välja. Pea iga nurga peal lõbustas rahvast tänavaorkester ja tänavad olid paksu prahikihi all. Schmutziger Donnerstag ehk räpane neljapäev oli täies hoos.

Ning sakslased tõesti jaksavad pidutseda nädal aega jutti. Kui ma rongi peale läksin, siis oli pidevalt silmanurgas mingi veider ja värvikirev olend ringi jalutamas. Ning nii läheb see kolmapäevani välja. Kellele sellest väheks jääb, saab Baselis pidu jätkata. Nemad tähistavad Faschingut nädal aega hiljem. Kuid mina jätsin Konstanzi sinnapaika, et alustada oma väikese Euroopa turneega.

Koigepelalt laksime perega St. Antonisse. See koht oli lihtsalt super! Hotell on megahea, mäed ylimad ning päike paistis kirkalt. Mida veel oskab hing ühelt suusapuhkuselt soovida? Kuid St. Anton oskab seda anda. Näiteks kogu ülimalt sõbralik aura nii võõrustajatelt kui ka külastajatelt. Nii sain jutu peale inimestega nii Austraaliast kui ka Kanadast. Kõik tulid St. Antonit nautima :). Eriti kiideti sõbralikku aurat. Erinevalt nt Šveitsist, kus inimesed olevat nagu kiviseinad. Samuti oli siin lihtsalt suuuuurepärane after-ski. Terake kallis, kuid möllu samas ka täie raha eest. Ja muidugi koigele lisaks pere kokkusaamine yle pika aja. Midagi rohkemat ei oskagi hing tahta. Veel tykk aega kummitas mu peas viisijupp: Ich bin so schön, ich bin so toll, ich bin der Anton aus Tirol!

Kuid siis tuli St. Anton selja taha jatta. Mind ootas ees öine Salzburg ja varahommikune sõit Eesti turistidega Itaaliasse, Canzei mägikülla. St. Antonist võtan kaasa nii 30 kg tavaari, kerge päikesepõletuse, vigastused põlves ja õlas. Tuleb tõdeda, et arstil oli õigus -- ekstreemsport pole minu... vähemalt mitte minu liigeste jaoks :(. Kuid sellel vaatamata oli tuju ülihea.
Ka Itaalias oli vaga vinge. Nadalane tooots grupijuhina moodus nagu markamatult ja tasahilju joudis katte Eestisse tulemise paev.

Eestisse sattusin ma eelk6ige militaarsetel p6hjustel. Nimelt tahtis s6jav2gi mind yle vaadata, et kas ma sobin sygisel Kuperjanovisse minna v6i mitte. Ei sobinud. Nii saab mind sygisel j2lle Tartu t2navatel n2ha. Kuid lisaks sellele sai Eesti ka muud actionit: Uusp6llu film, tumeda diskomuusika kontsert, hambaarstivisiit (jalle), kovasti "kohvitamisi" ja muidu kohtumisi, nadalavahetuse jagu fyysilist tood ning suitsusauna koos j22auguga. K6igele tipuks v2ike karneval ;).

Kuid ka tore Eesti aeg sai l2bi ning nyyd on Hispaaniasse minek sealseid karnevale j2rele vaatama. Eks ma hoian teid j6udum66da kursis.

Adios!

La-la-land

2007-02-26T22:08:00.000+02:00

Tere!

Minuga on kòik korras. Olin Austrias, hetkel Itaalias, umbes poole nàdala pàrast Eestis. Kui làpakaga netti saan siis muljetan pikemalt.

Siija

Tarkusetera

2007-02-08T16:02:00.000+02:00

Miks ei tasu kodust ära minnes potti tulele jätta?

Sest siis teatavad murelikud kaaselanikud sinu rämedalt tossavast toast Kõigepealt tuletõrjesse Ja Siis hausmaisterile. Tulemusena lendab kohale 10-pealine tuletõrjetiim koos nelja saatva politseinikuga. Ning enne kui hausmeister varuvõtmega kohale jõuab, avavad nad su ukse mootorsaega!

See pole muideks esimene kord, kui keegi oma kodu põletab. Kuskil novembris jättis üks neiu kohvimasina oma kuuma pliidiplaadi peale. Tulemusena oli köök üsna kole.

Sesss&sstatistika

2007-02-05T19:25:00.000+02:00

Grüezi!

Minule mainitakse, et ma pole ammu bloginud. Tõsi ta on. Sellele vaatamata statistika näitab, et külastajaid ikka jätkub. Inimesed on ära eksinud nii mitmest Euroopa riigist, USA-st, kui ka Jaapanist ja Lõuna Koreast. Jaapanist kusjuures mitu korda ;). Lõuna-Koreast on Vainikuteni jõutud sellise lingi kaudu.

Aga see selleks. Ma ei blogi sellepärast, et praegu on tegelt väga kiire aeg. Mittestandartse eramuselasena olen ma endale võtnud kuus loengut-seminari, ning neile kõigile tuleb nii 10 lk Hausarbeit ehk lõputöö kirjutada. Vaatamata selles, et enamikus on õppetöö saksa keeles, lastakse kirjutada õnneks siiski inglise keeles. Sealt kõrvalt käin ma veel jõudumööda Alpe külastamas. Korra sattusin ka Zürichi linnaekskursioonile. Lisaks kõigele käis mu mäkk teeninduses ja nii nautisin ma digivaba nädalavahetust.

Kuid nüüd tuleb mul hoolega veel pooleliolevad kodutööprojektid ära lõpetada, poolepealt lahkuvate ermuslastega hüvasti jätta ja siis oma pikale vaheajale pühenduda :). Nimelt erinevalt kohalikest mina "eksamipausil" eksameid tegema ei pea. Nii on mul aprilli keskpaigani võimalus aeg ära sisustada oma äranägemise järgi. Osalt on see juba sisustatud ka :). Eks ma siis hoia teid kursis.

Bis später!

PS! Märtsis tulen Eestisse. Napiks nädalaks. 03.03-12.03.
PS2! Vabandan typode eest. Ülikool hoiab kütte pealt kokku ja nii on mu näpud suht ebatäpsed.

Täiendus:

praeguseks olen ma alates kella neljast kuni.... kella poole kaheni ülikoolis istunud, puuviljas ning šokolaadist toitunud ja enam-vähem nullist interneti sotsioloogia nimelise seminari tarvis tehtava hüpoteetilise uurimuse kondikava kokku pannud. hetkel hakkas keegi ülikooli ees väga valjult tümmi laskma. nüüd tuleb vaid moepärast seminari jaoks kohustuslik lugemine kaasa printida ja siis läbi vihma kodu poole jalutada. UND!