Ainult 8 ja pool tundi kulus, et jõuda Norwichist hulga põhjapoole, UK ühte peopealinna Manchesteri. Aga kõik, mis mind nädalavahetusel ees ootas, oli seda vaeva küllaga väärt!
Eelmisel sügisel, mil Ukuga otse Tooli kontsertilt 5th Avenuesse ehk Manci ühte toredamasse rokkmuusikaklubisse läksime, ei osanud ma seda kohta vist nõnda hinnatagi. Sest UK oli võõras ning just oli seljataga eelmise aasta üks parimaid kontserte. Seekord oli kõik mõnevõrra tuttavam, sellest hoolimata ülivinge, sest muusika oli hea, rahvas lõbus ja baarihinnad ka talutavamad kui Norwichis, üllatuslikult. Ilmselt seepärast oligi nii vinge, et Norwichis nõnda head tavalist klubipidu ei pruugi leida, kuigi seda ma pole ka eriti üritanud veel.
Kiirtoidukohtadest kubiseb see linn muidugi veel paremini kui Norwich, ühes neist õnnestus öösel ühele töötajad vs. klient konfliktile, mis siiski enne nugade välkumist rahustati, peale sattuda. A mis sellest ikka, tundsin end piisavalt turvalisena ning pärast nauditavat klubiõhtut võisin mõelda, et veelgi parem päev ootab ees.
Ja nii oli. Esiteks saime fantastilise hommikusöögi Kerttu juures, mida ma enda arust
millegagi ära ei olnud teeninud. Õnneks arvas Kerttu teisiti, tema hoolitsusest jätkus mu kõhule kuni õhtuni välja, külalislahkus ei lähe veel aastaid meelest. Aitäh, Kerttu! :)
Laupäev olnuks ideaalilähedane juba sellest hetkest, mil Old Traffordi jalgpallistaadioni
punastele tribüünidele astusin. Sõnadesse on seda kõike raske panna. Ligi 10 aastat tagasi alguse saanud soov Old Traffordil Manchester Unitedi mängu näha sai teoks.
Ja kui eelmisel kahel korral, mil meeskonna mängu ajal samas linnas olen olnud, on piirdutud 1-1 viigiga, siis seekord oli olukord nibin-nabin erinev. 1-1 oli saavutatud juba vähem kui kümne minutiga, punased jalgpallivõlurid andsid tõelise etenduse ning lõppseis 4-1 peegeldab jõudude tasakaalu ManU ja Middlesbrough vahel päris hästi.
Stand up for the Champions! Who the fuck are Man United, as the Reds go marching on-on-on?! Mitu aastat tuntud kuulsaid jalgpallihüüdeid oma kõrvaga kuulda ja oma häälega hüüda on kogemus, mida kavatsen sel samal staadionil veel kindlasti korrata. Pärast mängu polnud mingit soovi staadionilt lahkuda, ent viimaste seas pidin seda ometigi tegema, et hankida endale poster legendaarse Ole Gunnar Solskjaeri poster ja jätta ostmata t-särk kirjaga "Which ship has never docked at Liverpool? The Premiership".
Olin vist ainus, kes terve tee kesklinna tagasi jalgsi läks, ent trammi- ja bussijärjekordade vältimine tasus end ära. Esiteks polnudki distants nõnda pikk, teiseks sai parema võrdlusmomendi Manci ja Norwichi vahel. Ehk siis, arhitektuuriliselt ma suurt erinevust ei märganud. :P
Õhtupoolikul jõudsin tagasi Morka ja Liisi imepärasesse korterisse, et valmistuda päeva tippsündmuseks nr. 2 - "The Warehouse Project". Teiste sõnadega reivilaadne üritus Manci rongijaama all asuvates hüljatud laohoonetes. 6 tundi professionaalset elektroonilist
muusikat vahepealsete rokinüanssidega oma ala parimate poolt. Boys Noize, Radio Soulwax, 2manyDJs.
Järjest, ilma pausita esinejate vahel, täie hooga, väga valjult (veel esmaspäevalgi andsid kõrvad tunda), mis kõige tähtsam - VÄGA HÄSTI! See on isegi vähe öeldud, igal juhul tahan sinna
tagasi. Ja üllatust-üllatust, varsti saangi, sest kolme nädala pärast vallutavad Manci
üheks õhtuks taas vennad Vainikud! Oujee!
Seniks aga ürituselt kell 3 hommikul esireast võetud klipp http://www.youtube.com/watch?v=oVae1snz5oc (ainult täisealistele!) ja suured-suured tänud Morkale minu majutamise
ja toitmise (nii head sööki pole väga ammu saanud) eest! Ja Liisile suursuur aitäh oma toa laenutamise
eest, hoidsin seda hästi. :)
Nädalavahetusel saadud positiivsest energiast jätkub siiani väga palju. Tõsiselt vinge aeg oli Manchesteris, vahest Inglismaa-perioodi parim!
Teistel teemadel:
Kirjutasin täna oma esimese essee kooli jaoks. Loomulikult ootan parimat hinnet võimalikest.
Vihma pole ma nüüd juba üle kahe nädala näinud. See pole normaalne, kuid ma ei kurda. Küll varsti tuleb. Kindlasti näiteks Edinburghis, kuhu sõidan paariks päevaks sel reedel, ilmselt siis ka Cardiffis ja Manchesterist sellest 10 päeva hiljem. Ja kui jutt juba reisimisele läks, siis 23-25 novembril võite leida mind Pariisist. Oui! Gourmet! Seal kohtuvad siis eriti vinged tüübid ja tšikid, kellel kõigil on ka blogid, mis on sellelt samalt lehelt ilusti leitavad: Priit, Maria, Kata, Ingrid.
Enne seda kõike: Halloween! Täna! Trick or Treat! (täpselt kirjutamise hetkel koputati uksele!)
kolmapäev, oktoober 31, 2007
neljapäev, oktoober 25, 2007
Wilberforce Road
Ükskord vist sai mainitud, et siin on muidu suhteliselt ohutu, ainult üks 200meetrine tänavajupp on ohtlik. Viimase kahe päeva jooksul on seal 3 autot - 1 Fiat ja 2 Volkswagenit - pättide ohvriks langenud. Kokku teeb see juba 6 rüüstatud autot, vähemalt üks iga nädala kohta ja üks iga 30-40 meetri kohta. Millalgi ilmub ehk fototõendeid ka sellest toredast tänavast. Imelik küll, et endiselt seal parkimist jätkatakse...
Autoteemas jätkates - täna sai mul tervelt aasta aega juhtimisõigust täis. Jee! Natuke isegi kahju, et viimaste nädalate jooksul praktiseerida pole saanud. Siinsel rahulikul liikluskultuuril oleks igale eestlasele midagi eeskujuks seada. Siiani olen ainult ühte roadkilli näinud. See oli ka täna. Sissemurdmised ja kassitapp minu juhiloa-aastapäeval, hmm...
Juba 9 või 10 päeva pole vihma sadanud. Paraku ei saa ma seda erakordsust jalgrattaretkedeks kasutada, sest odava ratta kvaliteet hakkas ilmnema - käigud krigisevad ja kumm jooksis õhust tühjaks. Juba eelmisel nädalal. Ülikooli rattaparandajail on aga käed-jalad nii tegemist täis, et alles täna sain selle parandusse viia. Tundus, et terve päev kõpitsesid nad selle kallal, aga tulemuseks lihtsalt see, et jäin ligi 10 naela võrra vaesemaks, kuid kumm jooksis mõne minutiga jälle tühjaks ja käigud endiselt jukerdavad. "Õnneks" sai parandajail just tööpäev läbi, õiendama saan alles kolmapäeval minna...
Einoh, pole väga hullu, sest vaevalt mul nädalavahetusel Manchesteris eriti ratast vaja on. :)
Autoteemas jätkates - täna sai mul tervelt aasta aega juhtimisõigust täis. Jee! Natuke isegi kahju, et viimaste nädalate jooksul praktiseerida pole saanud. Siinsel rahulikul liikluskultuuril oleks igale eestlasele midagi eeskujuks seada. Siiani olen ainult ühte roadkilli näinud. See oli ka täna. Sissemurdmised ja kassitapp minu juhiloa-aastapäeval, hmm...
Juba 9 või 10 päeva pole vihma sadanud. Paraku ei saa ma seda erakordsust jalgrattaretkedeks kasutada, sest odava ratta kvaliteet hakkas ilmnema - käigud krigisevad ja kumm jooksis õhust tühjaks. Juba eelmisel nädalal. Ülikooli rattaparandajail on aga käed-jalad nii tegemist täis, et alles täna sain selle parandusse viia. Tundus, et terve päev kõpitsesid nad selle kallal, aga tulemuseks lihtsalt see, et jäin ligi 10 naela võrra vaesemaks, kuid kumm jooksis mõne minutiga jälle tühjaks ja käigud endiselt jukerdavad. "Õnneks" sai parandajail just tööpäev läbi, õiendama saan alles kolmapäeval minna...
Einoh, pole väga hullu, sest vaevalt mul nädalavahetusel Manchesteris eriti ratast vaja on. :)
Cheers, God!
Kui ma teisipäeva hommikul kodust lahkusin, polnud mul aimugi, et jõuan samal päeval nii karjamaale, suusamäele kui ka kirikusse õllefestivalile.
Hurraa-hurraa, järgnevat juttu saadab ka pildigalerii, mille leiab aadressilt picasaweb.com/vainikm/MinuElu või siis vastavalt lingilt selle lehe vasakul äärel.
Kuna juba nädal aega pole vihma sadanud (küllap siis homme tuleb...), siis oli viimane aeg oma viimasel ajal jukerdav (kaart on vigane, vist) digifotokas tööle panna ning sellest linnakesest siin enda ja teiste jaoks parem ülevaade saada. Alustasin loengusse mineku asemel campuse jäädvustamisega, sügis on selleks äärmiselt sobiv aeg.
Vahepeal kooli jõudnud, oli keskpäevast edasi vaba voli ning plaan leida üles Norwichi suusaklubi. Jah, suusaklubi. Ja see tegevus, mille eelduseks on lume olemasolu. Aga sellest hiljem.
Ilus ilm kutsus mind ülikoolilinnaku seninägemata nurki uudistama. Nii sain taaskord kinnitust asjaolule, et siinsed pargid on ikka ääretud ning seetõttu õnnistuseks ka siinsetele
kennelliitlastele. Samuti nägin, et sildi "Norwich Law School" taga peitub nii seest kui väljast stiilne vana mõisahoone ning selle juurde kuulub muidugi päris ehtne park igasuguse toreda taimestikuga. Taaskord palju ilusaid kohti inspiratsiooni hankimiseks!
Kui olin jõudnud campuse kiirevoolulise jõeni, mille nime ma endiselt ei tea, leidsin, et campuse äärelt läheb see veel edasigi...ehk siis ülesvoolu tegelikult. Suur oli minu üllatus, kui leidsin end peagi soiselt karjamaalt, kus ruumi nii lammastele, hobustele, luikedele, partidele ja hulgale teistele lindudele. Üllatav oli ka mõista, et ma tõesti linna piirist vaid paarsada meetrit elan. Ülikool on kah täitsa linna piiril...
Polnud veel jõudnud ühest üllatusest üle saadagi, kui leidsin küllalt kergesti, et Norfolk Ski Club tõepoolest eksisteerib ning suusatajaid oli radadel ka tol hetkel. Teksad jalas, jope seljas ja kiiver peas. Lund küll pole, aga tehiskattega mõnesajameetrised nõlvad on ometi parem kui mittemidagi. Kõik vajalik on olemas - tavanõlvad, trikipark, mogulid, lift, varustuse rent, gravitatsioonijõud. Ja hind ei olegi nii tapvalt kallis...Siia ma tulen tagasi! :)
Kuna suusakeskus jääb Norwichist kilomeetrikese siiski välja, siis sõidavad sinna külla bussid harvemini ning mõistlik oli keskusesse tagasi jalutades minna. Kindlasti oli see õige otsus, sest leidsin veel mõnegi huvitava koha, enne kui jõudsin keskusesse, et minna Norwichi 30ndale õllefestivalile...
Arusaadav ja huvitav, et näiteks kunstikeskus oli endisesse kirikusse rajatud. Ilmselt on neil pühakodasid üle jäänud, sest südalinnas asuva endise kloostri ehk St. Andrew's Halli on mõneks päevaks hõivanud õllefestival - Campaign for Real Ale! Cheers, God! Kohalike usklike kommentaari ma pole veel küsinud, aga päris veider oli näha sadu õllesõpru hoones, kus veel seintel suured nooblite meeste portreed rippusid. Oreli taga oli baar, hoone ise hoolega mitmesaja erineva õlle pütte täis topitud. Miks ka mitte.
Ei tea, kas päevil, mil siin veel kloostrielu kihas, kah ukse taga mitmesajameetrine järjekord oli, kus ootajaile kohvi, pizzat ja ajalehti müügiks pakuti...
Igal juhul proovisin kah mõnda nn. tõelist inglise ning üht importõlut. Võib kindlalt öelda, et õlle nime all müüakse ikka väga erinevaid asju, mis kokkuvõttes võivad mõjuda nii, et järgmine päev väga loengusse ei viitsi minna...Õnneks jõusaali (millest on saanud mu rutiini oluline osa) siiski jõudsin ja täna oli seminarivaba päev, homme olen tublim. :)
Ja ülehomme sõidan Manchesteri! Old Trafford ja Warehouse Project ootavad! Nagu ka Morka ja Kerttu, ma loodan...
PS. Sorry, Toomas, Wembley pildid siiski ei jõudnud veel netti.
Hurraa-hurraa, järgnevat juttu saadab ka pildigalerii, mille leiab aadressilt picasaweb.com/vainikm/MinuElu või siis vastavalt lingilt selle lehe vasakul äärel.
Kuna juba nädal aega pole vihma sadanud (küllap siis homme tuleb...), siis oli viimane aeg oma viimasel ajal jukerdav (kaart on vigane, vist) digifotokas tööle panna ning sellest linnakesest siin enda ja teiste jaoks parem ülevaade saada. Alustasin loengusse mineku asemel campuse jäädvustamisega, sügis on selleks äärmiselt sobiv aeg.
Vahepeal kooli jõudnud, oli keskpäevast edasi vaba voli ning plaan leida üles Norwichi suusaklubi. Jah, suusaklubi. Ja see tegevus, mille eelduseks on lume olemasolu. Aga sellest hiljem.
Ilus ilm kutsus mind ülikoolilinnaku seninägemata nurki uudistama. Nii sain taaskord kinnitust asjaolule, et siinsed pargid on ikka ääretud ning seetõttu õnnistuseks ka siinsetele
kennelliitlastele. Samuti nägin, et sildi "Norwich Law School" taga peitub nii seest kui väljast stiilne vana mõisahoone ning selle juurde kuulub muidugi päris ehtne park igasuguse toreda taimestikuga. Taaskord palju ilusaid kohti inspiratsiooni hankimiseks!
Kui olin jõudnud campuse kiirevoolulise jõeni, mille nime ma endiselt ei tea, leidsin, et campuse äärelt läheb see veel edasigi...ehk siis ülesvoolu tegelikult. Suur oli minu üllatus, kui leidsin end peagi soiselt karjamaalt, kus ruumi nii lammastele, hobustele, luikedele, partidele ja hulgale teistele lindudele. Üllatav oli ka mõista, et ma tõesti linna piirist vaid paarsada meetrit elan. Ülikool on kah täitsa linna piiril...
Polnud veel jõudnud ühest üllatusest üle saadagi, kui leidsin küllalt kergesti, et Norfolk Ski Club tõepoolest eksisteerib ning suusatajaid oli radadel ka tol hetkel. Teksad jalas, jope seljas ja kiiver peas. Lund küll pole, aga tehiskattega mõnesajameetrised nõlvad on ometi parem kui mittemidagi. Kõik vajalik on olemas - tavanõlvad, trikipark, mogulid, lift, varustuse rent, gravitatsioonijõud. Ja hind ei olegi nii tapvalt kallis...Siia ma tulen tagasi! :)
Kuna suusakeskus jääb Norwichist kilomeetrikese siiski välja, siis sõidavad sinna külla bussid harvemini ning mõistlik oli keskusesse tagasi jalutades minna. Kindlasti oli see õige otsus, sest leidsin veel mõnegi huvitava koha, enne kui jõudsin keskusesse, et minna Norwichi 30ndale õllefestivalile...
Arusaadav ja huvitav, et näiteks kunstikeskus oli endisesse kirikusse rajatud. Ilmselt on neil pühakodasid üle jäänud, sest südalinnas asuva endise kloostri ehk St. Andrew's Halli on mõneks päevaks hõivanud õllefestival - Campaign for Real Ale! Cheers, God! Kohalike usklike kommentaari ma pole veel küsinud, aga päris veider oli näha sadu õllesõpru hoones, kus veel seintel suured nooblite meeste portreed rippusid. Oreli taga oli baar, hoone ise hoolega mitmesaja erineva õlle pütte täis topitud. Miks ka mitte.
Ei tea, kas päevil, mil siin veel kloostrielu kihas, kah ukse taga mitmesajameetrine järjekord oli, kus ootajaile kohvi, pizzat ja ajalehti müügiks pakuti...
Igal juhul proovisin kah mõnda nn. tõelist inglise ning üht importõlut. Võib kindlalt öelda, et õlle nime all müüakse ikka väga erinevaid asju, mis kokkuvõttes võivad mõjuda nii, et järgmine päev väga loengusse ei viitsi minna...Õnneks jõusaali (millest on saanud mu rutiini oluline osa) siiski jõudsin ja täna oli seminarivaba päev, homme olen tublim. :)
Ja ülehomme sõidan Manchesteri! Old Trafford ja Warehouse Project ootavad! Nagu ka Morka ja Kerttu, ma loodan...
PS. Sorry, Toomas, Wembley pildid siiski ei jõudnud veel netti.
teisipäev, oktoober 16, 2007
Tempel ja humanitaarabi
London. Wembley staadion. 90000 jalgpallihuvilist. See oli päris...VINGE!!!
Koos Tajoga (http://penlonely.planet.ee/blog/) jõudsime jalgpallimekani ligi 3 tundi enne mängu algust. Metroojaamast oli staadionimassiiv juba näha. Küll on tore, et see nii ligidal rongijaamale... Või siis mitte - kõnni ja kõnni, staadion muutub üha suuremaks, ent kohale veel ei jõua. Tee peal on mitmeid võimalusi oma raha nänni peale ära kulutada ning päris tihti on võimalus teistele sinisärklastele rõõmsalt viibata. Pingeid õhus ei ole, Wembley ümbrus on sõbralik, ent nii endas kui teistes on tunda ootust, et saaks jalgpalli hälli sisse kiigata, hea tulemus mängust oleks kah tore boonus.
Nagu nüüdseks teada, üks neist ootustest oli reaalne ja teine ebareaalne. Ehk siis, tulemus ja Eesti koondise
mängupilt olid päris mannetud, ent vaatepilt Wembley 90 000 istekohale ning see meeletu lärm,
mis mõlema meeskonna poolehoidjad erinevate sõjahüüdudega lõid...Kogu see tripp oli lihtsalt ülihea. Niisiis - Wembley jalgpallimeka - tempel mällu igaveseks. Tehtud! Ja kahe nädala pärast ootab mind Old Trafford...mmm!
Jalgpallilainel elab loomulikult kogu aeg ka Norwich, seda hoolimata asjaolust, et kohalik tiim Norwich City pole viimases kuues mängus jalga valgeks saanud. Siiski loodan ka neid vaatama ning võibolla isegi toetama minna. Loodetavasti mängus Watfordi vastu, kui Poom peaks selleks ajaks taas terve olema. Plaan on minna koos Aiviga. Jah, see on eesti nimi! Sest nagu eelmises postituses mainisin, leidsin siit linnakesest rahvuskaaslase. Aivi elab koos Craigiga, kes on sama pikk kui Peter Crouch, toetab Norwich Cityt, pursib natuke eesti keelt ja elab ka Eesti jalgpallimeeskonnale kaasa. Väga positiivne, et saab vahetevahel siiski ka natuke emakeeles suhelda siin võõral maal. :)
Emakeeles sain suhelda ka Toomaste ja Peetriga, kes pärast Wembley-käiku mulle külla tulid ning Norwichis ringi uudistasid. Oli äärmiselt tore (ja erakordselt hea ilmaga!) nädalavahetus. Üle pika aja sõpru näha on nõnda positiivne tunne, et sõnadesse ei oskagi seda panna.
Kuu aega Inglismaal olid mu mälestustest peaaegu pühkinud musta leiva (ja pelmeenide) ehk eesti tudengi lemmikute maitse. Täitsa gourmet! Nädalavahetusel saabus sõprade abil aga humanitaarabipakett, nüüd saan jälle (pelmeene ja) musta leiba süüa. Aitäh! humanitaarabipaki, kuhu kuulus veel mesi, eesti õlu ja mõned olulised asjad veel, kokkupanijaile, sest kõigest sellest on ikka päris palju kasu olnud juba. :)
Pelmeenid sain kohalike leedukate poest, kus on veel igasugust ida-eurooplasele kodust kraami. Väga nunnu. Kuulukse, et vahel on seal eesti siidrit kah saadaval...
Paar huvitavat seika veel - eile trehvasime sõpradega nii ettekandjat, kelle nimi olla Tallinn, ning šveitslannat, kes 5 aasta eest 5 kuud eesti keelt õppis, ent vähesest praktikast hoolimata seda suhteliselt aksendita ja puhtalt rääkida oskas. See võttis päris tummaks kohe. Positiivseid emotsioone iga päev, kuhjaga! Mulle hakkab siin üha rohkem meeldima. :)
Positiivseid emotsioone ka neile, kes pilte soovivad näha, sest paari päeva jooksul teen pildinduses korraliku uuenduse. Seniks - keep watching your shoes!
Koos Tajoga (http://penlonely.planet.ee/blog/) jõudsime jalgpallimekani ligi 3 tundi enne mängu algust. Metroojaamast oli staadionimassiiv juba näha. Küll on tore, et see nii ligidal rongijaamale... Või siis mitte - kõnni ja kõnni, staadion muutub üha suuremaks, ent kohale veel ei jõua. Tee peal on mitmeid võimalusi oma raha nänni peale ära kulutada ning päris tihti on võimalus teistele sinisärklastele rõõmsalt viibata. Pingeid õhus ei ole, Wembley ümbrus on sõbralik, ent nii endas kui teistes on tunda ootust, et saaks jalgpalli hälli sisse kiigata, hea tulemus mängust oleks kah tore boonus.
Nagu nüüdseks teada, üks neist ootustest oli reaalne ja teine ebareaalne. Ehk siis, tulemus ja Eesti koondise
mängupilt olid päris mannetud, ent vaatepilt Wembley 90 000 istekohale ning see meeletu lärm,
mis mõlema meeskonna poolehoidjad erinevate sõjahüüdudega lõid...Kogu see tripp oli lihtsalt ülihea. Niisiis - Wembley jalgpallimeka - tempel mällu igaveseks. Tehtud! Ja kahe nädala pärast ootab mind Old Trafford...mmm!
Jalgpallilainel elab loomulikult kogu aeg ka Norwich, seda hoolimata asjaolust, et kohalik tiim Norwich City pole viimases kuues mängus jalga valgeks saanud. Siiski loodan ka neid vaatama ning võibolla isegi toetama minna. Loodetavasti mängus Watfordi vastu, kui Poom peaks selleks ajaks taas terve olema. Plaan on minna koos Aiviga. Jah, see on eesti nimi! Sest nagu eelmises postituses mainisin, leidsin siit linnakesest rahvuskaaslase. Aivi elab koos Craigiga, kes on sama pikk kui Peter Crouch, toetab Norwich Cityt, pursib natuke eesti keelt ja elab ka Eesti jalgpallimeeskonnale kaasa. Väga positiivne, et saab vahetevahel siiski ka natuke emakeeles suhelda siin võõral maal. :)
Emakeeles sain suhelda ka Toomaste ja Peetriga, kes pärast Wembley-käiku mulle külla tulid ning Norwichis ringi uudistasid. Oli äärmiselt tore (ja erakordselt hea ilmaga!) nädalavahetus. Üle pika aja sõpru näha on nõnda positiivne tunne, et sõnadesse ei oskagi seda panna.
Kuu aega Inglismaal olid mu mälestustest peaaegu pühkinud musta leiva (ja pelmeenide) ehk eesti tudengi lemmikute maitse. Täitsa gourmet! Nädalavahetusel saabus sõprade abil aga humanitaarabipakett, nüüd saan jälle (pelmeene ja) musta leiba süüa. Aitäh! humanitaarabipaki, kuhu kuulus veel mesi, eesti õlu ja mõned olulised asjad veel, kokkupanijaile, sest kõigest sellest on ikka päris palju kasu olnud juba. :)
Pelmeenid sain kohalike leedukate poest, kus on veel igasugust ida-eurooplasele kodust kraami. Väga nunnu. Kuulukse, et vahel on seal eesti siidrit kah saadaval...
Paar huvitavat seika veel - eile trehvasime sõpradega nii ettekandjat, kelle nimi olla Tallinn, ning šveitslannat, kes 5 aasta eest 5 kuud eesti keelt õppis, ent vähesest praktikast hoolimata seda suhteliselt aksendita ja puhtalt rääkida oskas. See võttis päris tummaks kohe. Positiivseid emotsioone iga päev, kuhjaga! Mulle hakkab siin üha rohkem meeldima. :)
Positiivseid emotsioone ka neile, kes pilte soovivad näha, sest paari päeva jooksul teen pildinduses korraliku uuenduse. Seniks - keep watching your shoes!
laupäev, oktoober 13, 2007
Wembley!
Ma ei saa! Siuke ärevus on sees enne homset..ee...juba tänast mängu! Kõike võib juhtuda! Ja juhtugu mis tahes, see saab olema SUUR sündmus. Oujee!
Seda kah, et ma siiski ei ole ainus Norwichis elav eestlane, nagu täna välja tuli, ning kuuldavasti müüakse siin ka ida-euroopa kaupa ühes leedu poes. Aga see on siiski täiesti ebaoluline. Praegu.
Laupäev, 13. oktoober läheb igal juhul ajalukku. Viie tunni pärast alustan kodust teekonda, et sellele ise tunnistajaks olla!
Seda kah, et ma siiski ei ole ainus Norwichis elav eestlane, nagu täna välja tuli, ning kuuldavasti müüakse siin ka ida-euroopa kaupa ühes leedu poes. Aga see on siiski täiesti ebaoluline. Praegu.
Laupäev, 13. oktoober läheb igal juhul ajalukku. Viie tunni pärast alustan kodust teekonda, et sellele ise tunnistajaks olla!
neljapäev, oktoober 11, 2007
Whips, Leather, and a Good Hard Ride
Inglismaa-aja esimese postituse juures jätsin mainimata, et Mind the Gap on lause, mis londonlasi ilmselt igal hetkel, sealt läbikäigul olevaid inimesi vaid paar päeva kummitab. Ehk siis, sealses undergroundis kuuleb seda iga minuti tagant.
Tänase postituse pealkiri ei tulene aga üldsegi mõnest fetish-unelmast, nagu nii mõnigi lugeja ilmselt juba ootas. Tegemist on University of East Anglia (UEA) hobusesõprade klubi tunnuslausega. Klubisid on siin ühtekokku mitukümmend, nagu vist juba maininud olen. Täna avastasin, et neil on ka oma kontorid ülikoolis. Samuti avastasin, et niigi mõnusa tudengipubi kohal asub erm...teine tudengipubi, mis mõeldud vaid teaduskraadiga UEA-lastele, ja snookerimängimistuba. Päris noobel värk. Sissekiikamine reetis, et disaini poolest meenutab too ruum pigem tavalist inglise pubi ning ka meeleolu tundus olevat vähe rahulikum/akadeemilisem kui korrus allpool ning mitu korda suuremas Union Bar-is.
Seda gerontide pubi sattusin märkama peamiselt seetõttu, et taaskord oli põhjust minna LCR-i ehk peoruumi kontserti nautima. Siiani olin sinna sattunud varemmainitud tränapeol, paaril sissejuhataval tudengipeol ning...sel esmaspäeval Happy Mondaysi kontsertil. Eelnevatest pole enam suurt midagi rääkida, HP on aga Suurbritannia kultusbänd, pärit Manchesterist ning tuntud näiteks looga "24 Hour Party People" (http://www.youtube.com/watch?v=7TAS0WHWlOA) ning legendaarne juba 80'ndate lõpust saati. (http://en.wikipedia.org/wiki/Happy_Mondays) Seda oli märgata ka publiku hulka vaadates, sest päris palju oli bändil juba keskealisi toetajaid. Nagu Led R Eestis, mõnes mõttes.
Kui see kontsert ilmselt siiski polnud väärt seda 25 naela, mis ilmselt legendistaatuse eest tuli maksta, siis täna sain lõpuks kinnitust sellele, et LCR-i päris korralikku akustikat saab ka maksimaalselt ära kasutada.
Choose life, choose a job, choose a career, choose a family, choose a fucking big television. Choose washing machines, cars, compact disc players and electrical tin openers. Choose good health, low cholesterol and dental insurance. Choose fixed interest mortgage repayments, choose a starter home, choose your friends. Choose leisure-wear and matching luggage. Choose a three-piece suite and higher purchase and a range of fucking fabrics. Choose DIY and wondering who the fuck you are on a Sunday morning. Choose sitting on that couch watching mind-numbing, spirit-crushing game shows, stuffing fucking junk food into your mouth. Choose rotting away at the end of it all, pishing your last in a miserable home, nothing more than an embarrassment to the selfish, fucked up brats you've spawned to replace yourself. Choose your future, choose life.
Jep, see on filmist "Trainspotting" ning täna esines Underworld. See oli super. Olen tänavu väga palju häid ja ka mõnda halba šõud nautinud. See läks kindlasti heade kirja, TOP 5 ilmselt. Noh, paar päris head kontserti on veel ees, aga 2 tundi väga mõnusat elektroonilist muusikat igasuguste eriefektide ning samas ilma trügimiseta on päris keeruline üle trumbata. Kuna kogemus on nii värske, siis rohkem sõnu ei oska selle kohta kosta. SUUREPÄRANE OLI!
Neile, kes väga-väga loodavad kuulda rohkem mu kooli- ja muu elu kogemusest, siis varuge kannatust. Remargi korras võiks mainida, et viimases paaris kirjas mainitu on vaid osake mu elust ja tegelikult kõik 24 Hour Party People'i rütmis ei möödu.
Tänase postituse pealkiri ei tulene aga üldsegi mõnest fetish-unelmast, nagu nii mõnigi lugeja ilmselt juba ootas. Tegemist on University of East Anglia (UEA) hobusesõprade klubi tunnuslausega. Klubisid on siin ühtekokku mitukümmend, nagu vist juba maininud olen. Täna avastasin, et neil on ka oma kontorid ülikoolis. Samuti avastasin, et niigi mõnusa tudengipubi kohal asub erm...teine tudengipubi, mis mõeldud vaid teaduskraadiga UEA-lastele, ja snookerimängimistuba. Päris noobel värk. Sissekiikamine reetis, et disaini poolest meenutab too ruum pigem tavalist inglise pubi ning ka meeleolu tundus olevat vähe rahulikum/akadeemilisem kui korrus allpool ning mitu korda suuremas Union Bar-is.
Seda gerontide pubi sattusin märkama peamiselt seetõttu, et taaskord oli põhjust minna LCR-i ehk peoruumi kontserti nautima. Siiani olin sinna sattunud varemmainitud tränapeol, paaril sissejuhataval tudengipeol ning...sel esmaspäeval Happy Mondaysi kontsertil. Eelnevatest pole enam suurt midagi rääkida, HP on aga Suurbritannia kultusbänd, pärit Manchesterist ning tuntud näiteks looga "24 Hour Party People" (http://www.youtube.com/watch?v=7TAS0WHWlOA) ning legendaarne juba 80'ndate lõpust saati. (http://en.wikipedia.org/wiki/Happy_Mondays) Seda oli märgata ka publiku hulka vaadates, sest päris palju oli bändil juba keskealisi toetajaid. Nagu Led R Eestis, mõnes mõttes.
Kui see kontsert ilmselt siiski polnud väärt seda 25 naela, mis ilmselt legendistaatuse eest tuli maksta, siis täna sain lõpuks kinnitust sellele, et LCR-i päris korralikku akustikat saab ka maksimaalselt ära kasutada.
Choose life, choose a job, choose a career, choose a family, choose a fucking big television. Choose washing machines, cars, compact disc players and electrical tin openers. Choose good health, low cholesterol and dental insurance. Choose fixed interest mortgage repayments, choose a starter home, choose your friends. Choose leisure-wear and matching luggage. Choose a three-piece suite and higher purchase and a range of fucking fabrics. Choose DIY and wondering who the fuck you are on a Sunday morning. Choose sitting on that couch watching mind-numbing, spirit-crushing game shows, stuffing fucking junk food into your mouth. Choose rotting away at the end of it all, pishing your last in a miserable home, nothing more than an embarrassment to the selfish, fucked up brats you've spawned to replace yourself. Choose your future, choose life.
Jep, see on filmist "Trainspotting" ning täna esines Underworld. See oli super. Olen tänavu väga palju häid ja ka mõnda halba šõud nautinud. See läks kindlasti heade kirja, TOP 5 ilmselt. Noh, paar päris head kontserti on veel ees, aga 2 tundi väga mõnusat elektroonilist muusikat igasuguste eriefektide ning samas ilma trügimiseta on päris keeruline üle trumbata. Kuna kogemus on nii värske, siis rohkem sõnu ei oska selle kohta kosta. SUUREPÄRANE OLI!
Neile, kes väga-väga loodavad kuulda rohkem mu kooli- ja muu elu kogemusest, siis varuge kannatust. Remargi korras võiks mainida, et viimases paaris kirjas mainitu on vaid osake mu elust ja tegelikult kõik 24 Hour Party People'i rütmis ei möödu.
laupäev, oktoober 06, 2007
La La Land
Something 'bout those little pills
Unreal, the thrills, they yield, until
They kill, a million braincells
Eile käisin ülikoolis tränapeol. Ärge küsige miks. Ilmselt seetõttu, et lubati: "somekind of electronical music". Oligi...mingit sorti.
Esimese asjana sisse jõudes pakuti mulle tablette. Või siis taheti mult osta. Vahet ei ole, ülikoolis toimuva peo kohta oli see kergelt üllatav. Aga kui veidi veel ringi vaatasin, siis mõistsin, et oligi selline tabletipidu.
Ja eriti räme tümakas, mida mängis selline 90kilone prillidega Butch, kes saatis end
nn. "majaehitamisliigutustega". Oujee. Laval olid ka eriti minides seelikutes eksootilist tantsijat, kes uskumatul kombel suutsid ääretu tempoga kaasa väänelda, Vähemalt tõestus sellest, et siin leidub ka modellivälimusega neide...
Tempot ei suutnud aga taluda päris kõik külalised. Ühel hetkel nägin paari meetri kaugusel süüdimatult oksendavat neiut, kui ta end koguda jõudis ja lahkus, ei pannud okselaiku keegi pahaks ning tantsusaal tühja kohta ei sallinud. Paar meetrit teisel pool rokkis ligi 50aastane diskovana ning aeg-ajalt oli kümnete tõsiselt neoonvärvides noorte seas näha ka tõsiseid steroidi- ja lihamägesid. Oluline erinevus pidudest, kuhu olen harjunud sattuma, oli ka asjaolu, et baaris oli tavalisest tunduvalt menukam osta vett. Põhjus peegeldus sõna otseses mõttes mõne "hullunud" tantsija silmadest...
I've been the one to party
Until the end
Looking for the afterparty
to begin
I'm going down, to, La la land
I hope to see you soon in, La la land
Umbes kell üks hakati pealaval (jah, kõrvallava vähe leebema elektroonikaga oli kah) suurtelt ekraanidelt reklaamima ürituse järelpidu, ent see polnd siiski päris minu maitse, pealegi olin sinna saabunud ühelt muusikaliselt hulga mõnusamalt ürituselt...
Tundub, et Inglismaal algavad üritused suhteliselt kohe pärast uste avamist. Vähemalt need, mis toimuvad kunstikeskuses. Järgmine kord tean siis paremini, ent seekord läksin üritusele lihtsalt alles viimase (ent põhilise) bändi ajaks. Iliketrains oli bändi nimeks, suht emo laks (ametlikult küll post-rock vms) kokkuvõttes, aga massiivselt parem tränapeost. Kas ma olen maininud, et siin on palju-palju kirikuid?
Igatahes on. Kirikuid siis. Palju. Ja üks neist on ümber ehitatud kunstikeskuseks. Päris originaalne, peaks ütlema. Seest meenutab pisut Rock Cafet, massiivsete ja kirikule omaste postide pärast ilmselt. Altarit ja pinke ja riste, nagu kirikus tavaliselt, aga ei ole. On väiksemat sorti lava ja tühi plats, kuhu mahub paarsada inimest. On ka baariruum, ja paar tuba, et kõrvu muusikast puhata.
Meeldiv. Sinna lähen ma veel tagasi...
Täna sain lõpuks ratta kätte. Ja nüüd lähen teengi pimedust trotsides esimese ringi!
Unreal, the thrills, they yield, until
They kill, a million braincells
Eile käisin ülikoolis tränapeol. Ärge küsige miks. Ilmselt seetõttu, et lubati: "somekind of electronical music". Oligi...mingit sorti.
Esimese asjana sisse jõudes pakuti mulle tablette. Või siis taheti mult osta. Vahet ei ole, ülikoolis toimuva peo kohta oli see kergelt üllatav. Aga kui veidi veel ringi vaatasin, siis mõistsin, et oligi selline tabletipidu.
Ja eriti räme tümakas, mida mängis selline 90kilone prillidega Butch, kes saatis end
nn. "majaehitamisliigutustega". Oujee. Laval olid ka eriti minides seelikutes eksootilist tantsijat, kes uskumatul kombel suutsid ääretu tempoga kaasa väänelda, Vähemalt tõestus sellest, et siin leidub ka modellivälimusega neide...
Tempot ei suutnud aga taluda päris kõik külalised. Ühel hetkel nägin paari meetri kaugusel süüdimatult oksendavat neiut, kui ta end koguda jõudis ja lahkus, ei pannud okselaiku keegi pahaks ning tantsusaal tühja kohta ei sallinud. Paar meetrit teisel pool rokkis ligi 50aastane diskovana ning aeg-ajalt oli kümnete tõsiselt neoonvärvides noorte seas näha ka tõsiseid steroidi- ja lihamägesid. Oluline erinevus pidudest, kuhu olen harjunud sattuma, oli ka asjaolu, et baaris oli tavalisest tunduvalt menukam osta vett. Põhjus peegeldus sõna otseses mõttes mõne "hullunud" tantsija silmadest...
I've been the one to party
Until the end
Looking for the afterparty
to begin
I'm going down, to, La la land
I hope to see you soon in, La la land
Umbes kell üks hakati pealaval (jah, kõrvallava vähe leebema elektroonikaga oli kah) suurtelt ekraanidelt reklaamima ürituse järelpidu, ent see polnd siiski päris minu maitse, pealegi olin sinna saabunud ühelt muusikaliselt hulga mõnusamalt ürituselt...
Tundub, et Inglismaal algavad üritused suhteliselt kohe pärast uste avamist. Vähemalt need, mis toimuvad kunstikeskuses. Järgmine kord tean siis paremini, ent seekord läksin üritusele lihtsalt alles viimase (ent põhilise) bändi ajaks. Iliketrains oli bändi nimeks, suht emo laks (ametlikult küll post-rock vms) kokkuvõttes, aga massiivselt parem tränapeost. Kas ma olen maininud, et siin on palju-palju kirikuid?
Igatahes on. Kirikuid siis. Palju. Ja üks neist on ümber ehitatud kunstikeskuseks. Päris originaalne, peaks ütlema. Seest meenutab pisut Rock Cafet, massiivsete ja kirikule omaste postide pärast ilmselt. Altarit ja pinke ja riste, nagu kirikus tavaliselt, aga ei ole. On väiksemat sorti lava ja tühi plats, kuhu mahub paarsada inimest. On ka baariruum, ja paar tuba, et kõrvu muusikast puhata.
Meeldiv. Sinna lähen ma veel tagasi...
Täna sain lõpuks ratta kätte. Ja nüüd lähen teengi pimedust trotsides esimese ringi!
Tellimine:
Postitused (Atom)