Rohkem kui kuu aega ei tohi ju ometigi Eestis tagasi olla! Tegelikult võib ning nüüd plaaningi vähemalt talveni kodumaalt jalga mitte tõsta, ent suvel oli ometigi vaja veelkord väljamaal käia. Sellepärast et: ma polnud varem sattunud suveülikooli, ma polnud varem sattunud Balkanimaadesse, ma ei jäänud Inglismaa-kogemusega rahule, tahtsin sõpru-tuttavaid juurde, ei osanud juulikuud kuidagi teisiti kah sisustada. Niisiis sai paari kuu eest vastu võetud otsus teha tutvust Endise Jugoslaavia Vabariigi Makedooniaga. Jube nimi. EL võiks aru saada, kui totter on rahvusriigile tema nime keelamine.
Vastuvõetud otsus oli mu senise elu üks õigemaid. Kaks nädalat Makedoonias Ohridi järve kaldal lähevad mu elulukku kui täielik paradiisi-aeg, katarsis, lõbu ja kõik muud head sõnad üheskoos. Sattusin sellest piirkonnast ja eelkõige nendest inimestest täielikku sõltuvusse. Kui vaid saaks nii, et nõnda lõbusaid, ilusaid ja avatud inimesi leiduks rohkem! Tundub uskumatuna, ent reaalselt on olemas riik, kus ilusaid neiusid on vähemalt samas kontsentratsioonis või rohkemgi kui Eestis.
Eriti suur on kontrast loomulikult Inglismaaga - kahe nädalaga kogesin kordades rohkem kvaliteetseid sõbrasuhteid ja puhast, alkoholist olulisemalt puutumata lõbutsemist; pidutsemist, mis tuli otse südamest, mitte pudelist; näha ehk majanduslikult halval järjel, ent eestlastest kindlasti suuremat laulurahvast, kes oma emotsioonides ja üleüldse on nõnda siiras. Lääne- ja Põhja-Euroopa ühiskondades, ma kardan, sellele võrdväärset ei leia. Loodan siiralt, et need maad jäävad puutumata Lääne-Euroopa dekadentlikust, rasvasest, pealiskaudsest ja põhimõttelagedast stiilist, et need inimesed jäävad truuks oma usule, mis neile nõnda palju juurde annab, et hakka või kadestama (hakkasingi, aga usklikuks ikka ei pööra).
Ma pole ikka väga-väga ammu end kuskil nii vabalt tundnud, ilmselt ei saagi end vabamalt tunda. Täielik vabanemine ja puhastumine, kusjuures ei osanud ma midagi sellist oodata ka mitte. Lootsin kahte nädalat päikse käes, et akusid laadida talveks, ent sain elumuutva kogemuse osaliseks. Päris raudpoltkindlalt lähen juba lähitulevikus sinna kanti tagasi!
Aga et mis ma siis tegin seal päevad - mis möödusid tagantjärele vaadates kiiremini kui silmapilk - läbi? Noh, hommikuti 9-13 vahel oli kursus, teemaks 'Introduction to Public Policy Analysis', mille lõpetasin parima võimaliku hindega ning professori erilise tänuga panuse eest. Ja minu grupp oli ka kogu suveülikooli (12 erinevat kursust) parim - Mikk oli täielik kunn. Toanaabrite seas saavutasin nelja päevaga legendistaatuse...Kuidas ja miks? Ei tea, vist tänu sellele, et end nõnda vabalt ja täiesti iseendana suutsin tunda.
Nüüd, kui taust räägitud, natuke ajalises plaanis ka. 6. juulil lendasin Tiranasse, Albaania pealinna, eesmärgiga jõuda 8 tunniga 200 kilomeetri kaugusele üle Makedoonia piiri, Ohridi linna suveülikooli. 8 tundi ja 200 kilomeetrit ei tundu just ületamatu takistus, ent see liikluskultuur, mägised teed, ühistranspordi puudulikkus...kokkuvõttes läks kohalejõudmine päris libedalt, ent parajalt õnnega pooleks: illegaalse takso ja bussiga (mille täitumist oodates tuli politseionu ja tegi trahvi), mis liiklusreegleid ei tunnistanud ning sõitsid täiesti suvalise graafiku alusel, mööda käänulisi mägiteid kus usklikuna peaks vist iga 100 m tagant palvetama, et nüüd nurga tagant keegi välja ei kihuta (ja vahel siiski kihutab).
Pöörane Albaania edukalt läbitud, jõudsin tõotatud maale. Tõeline paradiis maa peal! Täiesti võileivahinna eest sain miljonivaatega ühikatoa, maailma parimad toanaabrid Habil ja Rilind (e. Lindi), väga meeldivad inimesed mõlemal pool kõrvalboksis ja kolm imetoredat ja ilusat neiut korrus allpool. No ma ei tea, millega ma selle ära teenisin, ausõna. Igal juhul võtsin pakutavast maksimumi - igaõhtused peod (mis erinevalt Eestist ei läinud kunagi ülekäte, alkohol oli teisejärguline), huvitav ja kasulik kursus, UNESCO kaitse all oleva linna võlud, igapäevaselt 30-35 soojakraadi ja päike (ja päike ei kõrvetanud, vaid ainult paitas ja pruunistas!!!).
Ühesõnaga, akud said väga-väga täis laetud, tarkus omandatud, sõprussuhted tekitatud; samuti leidsin iseenda jaoks vastuseid rohkematele küsimustele elu kohta, kui üldse küsida olin osanud. Ma loodan, et te olete kõik väga kadedad ja uhked üheskoos nüüd. Kui veel mitte, siis pildid leiab siit.
