Berit (#) Wiiii! Elu! : tead ma hakkasin oma sõbrannaga, sakslasega rääkima, kellega tutvusin prantsusmaal ja tuleb välja et ta on sind konstanzis loengutes näinud, ta õpib ka psühhi.
uku.ee : hahaha
uku.ee : kes?
Berit (#) Wiiii! Elu! : üks christina
Berit (#) Wiiii! Elu! : kui ta tagasi online tuleb siis võin pildi saata
Selline vestlus leidis aset eile õhtul. Varsti ilmus ka see neiu online ja ma tõdesin, et varsti muutub ka Euroopa selliseks külaks, nagu Eesti juba on.
teisipäev, detsember 26, 2006
esmaspäev, detsember 18, 2006
Apdeit
Grüzil!
Ohverdasin eile natuke und ning sain lõpuks jällegi piltidega ühele poole. Lingi leiate paremalt tulbast "Saksa värki" juures. Uued teemad on umbes sellises järjekorras: õunad, Zermatt, UK tuur, München ja ülikoolielu.
Kuid see ei olnud ainuke tore asi, millega ma eile hakkama sain. Lisaks sellele käisin ma päeva jooksul kaks korda Šveitsis. Esimest korda hommikupoole uisutamas, teist korda õhtupoole kontserdil.
Kontserdist räägiks kohe pikemalt. Toimus see jällegi Winterthuris. Esinejaks oli seekord selline bänd nagu the Young Gods. Õnneks oli jäähalli asemel soliidsem koht valitud. Kui ma olin ukse taga pileti ostnud ja sisse astusin, hakkas mul tõeliselt kahju, et mul kaamerat kaasas polnud. Vana soolaladu ümbertegemine baariks-konsakohaks oli ülimalt hästi välja kukkunud. Rock Cafe-l on igastahes veel arenguruumi. Leidsin veel ühe üksiku vaba tooli, istusin maha ja tegin vist kestvusrekordi väikese õlle joomises. 55 krooni 30 cl kohta ei kutsu just kaanima.
Ringi vaadates avastasin muu hulgas, et olin konkurentsitult kõige noorem kontserdikülastaja. Tegelikult loogiline, arvestades, et ma olen sama vana kui bänd. Veider hakkas ikkagi.
Oodata tuli mul pea tund aega. Vahepeal käisid bändi liikmed laval kitarre häälestamas ja vahetasid publikuga paar sõna. Ning lõpuks hakkas esinemine ka ametlikult pihta -- lavale astus neli teises nooruses jumalat. Grupeering, kes tavaliselt viljeleb psühhedeelilst industrial muusikat, esitas seekord oma loomingut unplugged. Tolle projekti raames oli kaasatud ka üks abijumal, kes rikastas helipilti veelgi. Akustilise kitarride kõrval kasutati instrumentidena igasugust muud põnevat, nagu näiteks India sitar, merekarbikee ning ühe otsaga võimus olev kitarrijuhe. Kõik need helid suunati veel läbi mitmete efektiplokkide. Uues kuues ehitati lugusid nagu Our House, Charlotte, Gasoline Man, Gardez les Espirits ja muidugi ka mõned tulevase albumi pealt. Vaatamata plaadisoundi puudumisele, suutis see bänd mind täiest lummata. Plusspunktid veel viitsimise eest väikesearvulise publikuga vahetul suhelda. Mis sellest, et tegutsetud on 21 aastat.
Kahjuks saab iga hea asi läbi ning looga "Stay with Us" tänas bänd suurepärase atmosfääri eest ja lahkus lavalt. Koju minnes valdas mind veider harmooniline rahu.
Rongis oli mul au sõita koos vagunitäie Šveitsi sõduritega. Ning jälle oli mul kahju, et kaamerat kaasas polnud. Šveits on tore maa. Kui nad ainult nii veidrat saksa keelt ei räägiks.
Näiteks lugesin ma ühele luuletajale pühendatud rongis järgmised read:
"Hie ir schwyz da hei d'politiker fasch genge gsunde schlaf, s'isih dr lohn vom guete gwüsse, si sy würklech alli brav."
mani mater
šveitsi variant saksa keelest. Proovi sellest siis aru saada :)
Ohverdasin eile natuke und ning sain lõpuks jällegi piltidega ühele poole. Lingi leiate paremalt tulbast "Saksa värki" juures. Uued teemad on umbes sellises järjekorras: õunad, Zermatt, UK tuur, München ja ülikoolielu.
Kuid see ei olnud ainuke tore asi, millega ma eile hakkama sain. Lisaks sellele käisin ma päeva jooksul kaks korda Šveitsis. Esimest korda hommikupoole uisutamas, teist korda õhtupoole kontserdil.
Kontserdist räägiks kohe pikemalt. Toimus see jällegi Winterthuris. Esinejaks oli seekord selline bänd nagu the Young Gods. Õnneks oli jäähalli asemel soliidsem koht valitud. Kui ma olin ukse taga pileti ostnud ja sisse astusin, hakkas mul tõeliselt kahju, et mul kaamerat kaasas polnud. Vana soolaladu ümbertegemine baariks-konsakohaks oli ülimalt hästi välja kukkunud. Rock Cafe-l on igastahes veel arenguruumi. Leidsin veel ühe üksiku vaba tooli, istusin maha ja tegin vist kestvusrekordi väikese õlle joomises. 55 krooni 30 cl kohta ei kutsu just kaanima.
Ringi vaadates avastasin muu hulgas, et olin konkurentsitult kõige noorem kontserdikülastaja. Tegelikult loogiline, arvestades, et ma olen sama vana kui bänd. Veider hakkas ikkagi.
Oodata tuli mul pea tund aega. Vahepeal käisid bändi liikmed laval kitarre häälestamas ja vahetasid publikuga paar sõna. Ning lõpuks hakkas esinemine ka ametlikult pihta -- lavale astus neli teises nooruses jumalat. Grupeering, kes tavaliselt viljeleb psühhedeelilst industrial muusikat, esitas seekord oma loomingut unplugged. Tolle projekti raames oli kaasatud ka üks abijumal, kes rikastas helipilti veelgi. Akustilise kitarride kõrval kasutati instrumentidena igasugust muud põnevat, nagu näiteks India sitar, merekarbikee ning ühe otsaga võimus olev kitarrijuhe. Kõik need helid suunati veel läbi mitmete efektiplokkide. Uues kuues ehitati lugusid nagu Our House, Charlotte, Gasoline Man, Gardez les Espirits ja muidugi ka mõned tulevase albumi pealt. Vaatamata plaadisoundi puudumisele, suutis see bänd mind täiest lummata. Plusspunktid veel viitsimise eest väikesearvulise publikuga vahetul suhelda. Mis sellest, et tegutsetud on 21 aastat.
Kahjuks saab iga hea asi läbi ning looga "Stay with Us" tänas bänd suurepärase atmosfääri eest ja lahkus lavalt. Koju minnes valdas mind veider harmooniline rahu.
Rongis oli mul au sõita koos vagunitäie Šveitsi sõduritega. Ning jälle oli mul kahju, et kaamerat kaasas polnud. Šveits on tore maa. Kui nad ainult nii veidrat saksa keelt ei räägiks.
Näiteks lugesin ma ühele luuletajale pühendatud rongis järgmised read:
"Hie ir schwyz da hei d'politiker fasch genge gsunde schlaf, s'isih dr lohn vom guete gwüsse, si sy würklech alli brav."
mani mater
šveitsi variant saksa keelest. Proovi sellest siis aru saada :)
esmaspäev, detsember 11, 2006
Tripp, kolmas osa
Viies osa: nõiaring ja nõiatänav
Järgmisel varahommikul liikusime Linnast tagasi külasse, eesmärgiga käia sealses kohalikus poes ja lõpetada ekspeditsioon järgmisel päeval varajase lennuga Saksa kolkasse.
Seepärast pidime esmalt leidma piletid bussile, mis meid küla keskelt lennujaama pidi viima. Mõtlemata, et vastavad piletid võiksime leida u. 50 meetrit kohast, kus Manchesteri-bussi pealt maha tulime, käisime sealsamas ümbruses ligi 2 tundi niisama ringi, väsitasime oma jalad ning Mikk muutus närviliseks, sest oli vaja ju ostlema minna! Suht nõme ühesõnaga. Lõpuks sai eesmärk siiski täidetud ning ka ostlemine Oxford Streeti nimelises poes kujunes päris edukaks. Sellest pole aga mõtet lähemalt rääkida, sest see tänav on liiga kreisi, seal võiks kulutama jäädagi...
Õhtul kohtasime külas Uku tuttavaid – Matthias Brünode riigist ning kergelt anglifitseerunud Tarmo. Loomulikult rääkisime pikalt Boratist ja jalgpallist, oli väga mõnna istumine. Hilisõhtul pöördusime siiski tagasi meie esimese majutaja Andrese poole, kes koos Madisega oli samuti käinud Jumaluse kontsertil.
Lahkelt kutsus Andres meile hommikuks takso maja juurde vastu ning kui olime saanud piisavalt (e. 2 tundi) magada, oligi aeg sõita takso vahendusel bussini, mis meid lennujaama viis. Loomulikult ei tulnud buss õigel ajal (sest see oli Itaalia firma buss), nii et saime oma suure kotiga jälle mõnusalt ringi käia kuni lõpuks tuli järgmine buss. Aega oli meil õnneks väikse varuga, nii et kõik oli kontrolli all.
Kuues osa: tripi sisutihedaim päev
...oli kindlasti mingi muu päev kui teisipäev, 28. november. Sellel päeval tulime nimelt varahommikul Saksamaale kus oli rämedalt jahe ja Konstanzi jõudes Uku läks kooli, samas kui Mikk kondas 25 kg asjadega 1 tund ühikatepiirkonnas ringi, sest ta ei oska orienteeruda ning läks mittevabatahtliku treeningu lõppedes unevõlga tasuma.
Õhtul vaatasime ülikoolis Saksakeelset filmi, millest me muidugi midagi aru ei saanud ja vahepeal kippus uni silma. Päeva toredaim osa oli õnneks alles ees, sest kinole järgnes kohalike kallihinnaliste veinide ja imeheade pannkookide mekkimine üheskoos Birgiti ja Mariliisiga. VERY NICE!
Seitsmes päev: Time Is Running Out!
Hell yeah! See oli alles päev! Uku jaoks algas see vist juba kell 8 või midagi, aga Mikk lubas endal kella poole kaheni põõnata. Kell neli sõitsime bussiga jänestena linna, et minna rongile, mis viis...Böblingeni! Meiega kaasas oli üks tore vene neiu Tasha, kelle isakodusse sõitmiseks peaks läbi käima terve Siberi. Böblingen oli õnneks veits lähemal.
Kohale jõudes võis tunda, et MUSE on kuskil lähedal. Mmm! Varsti jõudsimegi hiigelsuurde (vt. iroonia) Sporthallesse ning asusime ootama, et lavale astuks Bänd.
Ja siis see algas...minule üllatusena kohe lemmikloo Knights of Cydoniaga, ent kõige parem oli tulemas siiski lõpupoole...Time Is Running Out, New Born, Plug In Baby, Supermassive Black Hole, Map of the Problematique, jne...Starlight! Oi kuidas see rokkis! Ja möllu oli lava ees just mõnusalt. Ja valgusshow oli väga stiilne. Maagiline! Järgmine kord sooviks neid küll suuremal laval esinemas näha, ent nõnda lähedale siis ilmselt nii kergelt ei saaks...
Igatahes...lauluga Time Is Running Out andis Muse ilmselt meile vihje, et meie viimane rong tagasi Konstanzi läheb suht varsti. Siiski oli meil veel aega paar head lugu ära kuulata, süüa ja juua osta ja seejärel...liduda! Elu eest joosta, et ei jääks maha viimasest rongist! Täiskiirusel tormata tänavail, mille kohta me ei teadnud täpselt, kuhu need viivad. Joostes saime siiski vihjeid ning suuresti tänu jooksubrigadir Ukule jõudsime rongijaama nii 10 sekundit enne rongi tulekut.
Muidugi suutis Mikk just finišisirgel ehk raudteeliipritel kukkuda, nii et mõned tunnid varem suht terveks saanud hiljuti opereeritud põlvele lisaks sai siniseks ka suure varba ja teise põlve. Lisaks tuleb arvestada, et raudteejaam pole vist ohutuim koht kukkumiseks. Very nice! NOT! See selgus tegelt alles kohale jõudes, sest rongis oli enneolematu pingelangus ja tunne, et nüüd olemegi taevas. See kontsert, see jooks ja see rongisõit jäävad asjaosalistele eluks ajaks meelde. Happytimes!
Kaheksas päev: ilus lõpp ilusale tripile
Ma pole linnas, kus asub Zavood, vist terve semestri jooksul nii vara kooli jõudnud kui tol päeval. Ehk siis kella üheksaks jõudsime Uku ülikooli, mis iseenesest kandideerib vist maailma sopiliseima hoone tiitlile. Uku läks loomulikult õppima, otsustasin ise sama teha.
Äärmiselt veidras, ent meeldivalt vaikses biblioteegis juhatas Uku mind mõnusa kohani, kust avanes päris nummi vaade. Ja esmakordselt oli reaalselt võimalik õues midagi näha ka (sest ilmad on siin suht nõmedad). Pärast küllalt edukat õppimisseanssi külastasin kohalikku sööklat e. Mensat, kus pakuti inglaslikult maitsetut sööki. A mis sellest ikka...
Õhtul pakkis Mikk asju, et jätta Uku õppimistuhinasse ning sõita Baselisse, et järgmisel hommikul läbi Berliini koju lennata. Huvitav oli muidugi ka Baselis, kus kohtasin Liisi, kellele öömaja ning muu abi eest väga tänulik olen ning kes tundus olevat hüperaktiivne inimene, eriti võrreldes minuga, kel oli äärmiselt väsitav reis seljataga.
Lõpetada sooviksin siiski sellega, et reisi lõpuks ei saanud me küll olulisi vihjeid Suursuguse Eesti riigi ülesehitamiseks, ent selgeks sai see, et taolised reisid on väga vinged. Eriti kui need lõpevad järgmiselt: olles Ukuga Bodensee kaldal tripi lõpu tähistamiseks veidi Radlerit e. õlle ja limonaadi täitsa nauditavat segu pruukinud, istusin rongi peale, kuulasin mp3-mängijast üht oma lemmiklugudest ning heites viimast pilku kaunile Bodenseele, kärgatas seal küll tagasihoidlik, ent maksimaalselt sümboolne ilutulestik...Ja siis hakkas mulle kohale jõudma, kui eriline ja tore nädal just selja taha oli jäänud. Sõnadesse on kõike seda keeruline panna, ent läbi teatava prisma tegin seda siiski.
Loodetavasti oli teil vähemalt sajandiku võrragi nõnda tore seda lugeda kui meil seda kogeda. Kuulmiseni.
Järgmisel varahommikul liikusime Linnast tagasi külasse, eesmärgiga käia sealses kohalikus poes ja lõpetada ekspeditsioon järgmisel päeval varajase lennuga Saksa kolkasse.
Seepärast pidime esmalt leidma piletid bussile, mis meid küla keskelt lennujaama pidi viima. Mõtlemata, et vastavad piletid võiksime leida u. 50 meetrit kohast, kus Manchesteri-bussi pealt maha tulime, käisime sealsamas ümbruses ligi 2 tundi niisama ringi, väsitasime oma jalad ning Mikk muutus närviliseks, sest oli vaja ju ostlema minna! Suht nõme ühesõnaga. Lõpuks sai eesmärk siiski täidetud ning ka ostlemine Oxford Streeti nimelises poes kujunes päris edukaks. Sellest pole aga mõtet lähemalt rääkida, sest see tänav on liiga kreisi, seal võiks kulutama jäädagi...
Õhtul kohtasime külas Uku tuttavaid – Matthias Brünode riigist ning kergelt anglifitseerunud Tarmo. Loomulikult rääkisime pikalt Boratist ja jalgpallist, oli väga mõnna istumine. Hilisõhtul pöördusime siiski tagasi meie esimese majutaja Andrese poole, kes koos Madisega oli samuti käinud Jumaluse kontsertil.
Lahkelt kutsus Andres meile hommikuks takso maja juurde vastu ning kui olime saanud piisavalt (e. 2 tundi) magada, oligi aeg sõita takso vahendusel bussini, mis meid lennujaama viis. Loomulikult ei tulnud buss õigel ajal (sest see oli Itaalia firma buss), nii et saime oma suure kotiga jälle mõnusalt ringi käia kuni lõpuks tuli järgmine buss. Aega oli meil õnneks väikse varuga, nii et kõik oli kontrolli all.
Kuues osa: tripi sisutihedaim päev
...oli kindlasti mingi muu päev kui teisipäev, 28. november. Sellel päeval tulime nimelt varahommikul Saksamaale kus oli rämedalt jahe ja Konstanzi jõudes Uku läks kooli, samas kui Mikk kondas 25 kg asjadega 1 tund ühikatepiirkonnas ringi, sest ta ei oska orienteeruda ning läks mittevabatahtliku treeningu lõppedes unevõlga tasuma.
Õhtul vaatasime ülikoolis Saksakeelset filmi, millest me muidugi midagi aru ei saanud ja vahepeal kippus uni silma. Päeva toredaim osa oli õnneks alles ees, sest kinole järgnes kohalike kallihinnaliste veinide ja imeheade pannkookide mekkimine üheskoos Birgiti ja Mariliisiga. VERY NICE!
Seitsmes päev: Time Is Running Out!
Hell yeah! See oli alles päev! Uku jaoks algas see vist juba kell 8 või midagi, aga Mikk lubas endal kella poole kaheni põõnata. Kell neli sõitsime bussiga jänestena linna, et minna rongile, mis viis...Böblingeni! Meiega kaasas oli üks tore vene neiu Tasha, kelle isakodusse sõitmiseks peaks läbi käima terve Siberi. Böblingen oli õnneks veits lähemal.
Kohale jõudes võis tunda, et MUSE on kuskil lähedal. Mmm! Varsti jõudsimegi hiigelsuurde (vt. iroonia) Sporthallesse ning asusime ootama, et lavale astuks Bänd.
Ja siis see algas...minule üllatusena kohe lemmikloo Knights of Cydoniaga, ent kõige parem oli tulemas siiski lõpupoole...Time Is Running Out, New Born, Plug In Baby, Supermassive Black Hole, Map of the Problematique, jne...Starlight! Oi kuidas see rokkis! Ja möllu oli lava ees just mõnusalt. Ja valgusshow oli väga stiilne. Maagiline! Järgmine kord sooviks neid küll suuremal laval esinemas näha, ent nõnda lähedale siis ilmselt nii kergelt ei saaks...
Igatahes...lauluga Time Is Running Out andis Muse ilmselt meile vihje, et meie viimane rong tagasi Konstanzi läheb suht varsti. Siiski oli meil veel aega paar head lugu ära kuulata, süüa ja juua osta ja seejärel...liduda! Elu eest joosta, et ei jääks maha viimasest rongist! Täiskiirusel tormata tänavail, mille kohta me ei teadnud täpselt, kuhu need viivad. Joostes saime siiski vihjeid ning suuresti tänu jooksubrigadir Ukule jõudsime rongijaama nii 10 sekundit enne rongi tulekut.
Muidugi suutis Mikk just finišisirgel ehk raudteeliipritel kukkuda, nii et mõned tunnid varem suht terveks saanud hiljuti opereeritud põlvele lisaks sai siniseks ka suure varba ja teise põlve. Lisaks tuleb arvestada, et raudteejaam pole vist ohutuim koht kukkumiseks. Very nice! NOT! See selgus tegelt alles kohale jõudes, sest rongis oli enneolematu pingelangus ja tunne, et nüüd olemegi taevas. See kontsert, see jooks ja see rongisõit jäävad asjaosalistele eluks ajaks meelde. Happytimes!
Kaheksas päev: ilus lõpp ilusale tripile
Ma pole linnas, kus asub Zavood, vist terve semestri jooksul nii vara kooli jõudnud kui tol päeval. Ehk siis kella üheksaks jõudsime Uku ülikooli, mis iseenesest kandideerib vist maailma sopiliseima hoone tiitlile. Uku läks loomulikult õppima, otsustasin ise sama teha.
Äärmiselt veidras, ent meeldivalt vaikses biblioteegis juhatas Uku mind mõnusa kohani, kust avanes päris nummi vaade. Ja esmakordselt oli reaalselt võimalik õues midagi näha ka (sest ilmad on siin suht nõmedad). Pärast küllalt edukat õppimisseanssi külastasin kohalikku sööklat e. Mensat, kus pakuti inglaslikult maitsetut sööki. A mis sellest ikka...
Õhtul pakkis Mikk asju, et jätta Uku õppimistuhinasse ning sõita Baselisse, et järgmisel hommikul läbi Berliini koju lennata. Huvitav oli muidugi ka Baselis, kus kohtasin Liisi, kellele öömaja ning muu abi eest väga tänulik olen ning kes tundus olevat hüperaktiivne inimene, eriti võrreldes minuga, kel oli äärmiselt väsitav reis seljataga.
Lõpetada sooviksin siiski sellega, et reisi lõpuks ei saanud me küll olulisi vihjeid Suursuguse Eesti riigi ülesehitamiseks, ent selgeks sai see, et taolised reisid on väga vinged. Eriti kui need lõpevad järgmiselt: olles Ukuga Bodensee kaldal tripi lõpu tähistamiseks veidi Radlerit e. õlle ja limonaadi täitsa nauditavat segu pruukinud, istusin rongi peale, kuulasin mp3-mängijast üht oma lemmiklugudest ning heites viimast pilku kaunile Bodenseele, kärgatas seal küll tagasihoidlik, ent maksimaalselt sümboolne ilutulestik...Ja siis hakkas mulle kohale jõudma, kui eriline ja tore nädal just selja taha oli jäänud. Sõnadesse on kõike seda keeruline panna, ent läbi teatava prisma tegin seda siiski.
Loodetavasti oli teil vähemalt sajandiku võrragi nõnda tore seda lugeda kui meil seda kogeda. Kuulmiseni.
neljapäev, detsember 07, 2006
Tripp, teine osa
Kolmas osa: 24-hour Party People! vol. 2
Kuna me reedel tegime rahuliku õhtu ja läksime varakult magama, siis ei olnud mingit probleemi laupäeval vara üles saada ning Mekasse sõita. Samuti täitus ideaalselt soov jõuda samal päeval ka ostlema. VÕI SIIS MITTE!
Ajakava nihkus soovitust siiski vaid 2 tundi kaugemale ning Mekasse, mis asub tänaval nimega Sir Matt Busby Road, jõudsime umbes kell pool kolm (Uku ütles nii, ma ise ei tea täpselt!). Niisiis...Jõudsime kohale ja astusime sisse väiksesse poekesesse, umbes sama mis „Kõige Pood“ linnas, kus asub Zavood. Ühtteist oli seal 10m2 (või pisut rohkem) pinna peal müüki pandud, enamus punast värvi, mingi logo oli peal ja hinnad olid täiesti taskukohased. (Tuletan meelde, et tekst võib sisaldada irooniat ja sarkasmi)
Igatahes oli see tore koht, sest sealgi kohtasime rahvuskaaslasi ja muidugi lubasime endale ka kõva 4 naela eest nänni. Tegelt isegi rohkema eest, sest läksime ka Meka muuseumisse, mis muuseas tuletas meelde nii mõnegi ilusa, kurva või härda juhtumi nende Jumalate kohta, kel Meka ja tema kummardajate südameis oluline koht on.
Ja täiesti paratamatult tekkis Meka läheduses olles patune soov tulla siiasamma järgmine päev Gigantide Heitlust vaatama. Pilet oleks ainult mõnisada naela maksnud. Mõistuse pani meile ilmselt pähe aeg ning see, et järgmisel päeval ei olnud enam aega sellele niivõrd palju mõelda. Aga me veel jõuame sinna! Ausõna!
Niisiis, olles Mekas veetnud vaid 3-4 tundi, läksime tagasi linnaossa, kus elavad eranditult tudengid. Eesmärgiks oli kohata veel ja veel eestlasi (sest eestlased on lihtsalt kõige ilusamad. Ja ma ei ole mingi natsionalist, et te teaks!) ja see meil õnnestus.
Esmalt saime kokku Laidiga, kes valmistas meile imeliselt maitsva pastaroa. VERY NICE! Suur aitäh talle selle eest. Samuti õnnestus oma silmaga näha, et mõni neist igavatest traditsioonilisest inglise majadest võib seest ka stiilne olla. Majaekskursiooni käigus võisime tõdeda, et enne Laidit sealsamas elanud Jorgen oli toa oma äranägemise järgi väga mehiselt sisustanud...okei tegelt see tuba sobis Laidile palju paremini. No hard feelings, Jorgen, okay? :)
Üks hetk lahkus Mikk sellest stiilsest hoonest, nägemaks, et kohalike üliõpilaste elamine näeb ka täitsa cool välja. Ühesõnaga toimus trehvamine klassiõde Kerttuga, kelle külalislahkust on samuti keeruline üleliia kiita. Tema seltsis hakkasin end vaikselt valmistama ette õhtuks, mille peasündmuseks oli ette nähtud REIV. Yeah! Varsti liitusid minuga ka Liisi, Morka ning Uku ning olles tarvitanud veidi vägijooke, lahkusime eht-nooringlaslikult majast, kandes seljas vaid särki.
Muidugi hakkas päris kiirelt külm, kui taksoga peopaika Old Brewerysse kohale jõudsime ning külmad olid ka piletihangeldajate südamed. 40 või 50 naela pileti eest ületas isegi summa, mis maksime Jumaluse kontserti 1 pileti eest. Ja vaid 1 piletit oli meil vaja saada, ülejäänud olid õnneks olemas. Õnnega pooleks meil seekord vedas (või siis peab tõesti olema väga tähelepanelik, et parim pakkumine saada) – turuhindadega veel mitte kursis olev lahke olemisega noormees nõustus meile oma üleliigse pileti loovutama vaid 20 naela eest, keeldudes isegi teiste kaupmeeste altkäemaksupakkumisest. VERY NICE!
Reiv (või nu-rave, nagu seda vist nimetati, mida iganes) oli lahe. Kuulda sai nii indie-muusikat kui ka elektroonilisemaid asju a'la techno; sai hüpata nii esireas kui nautida esinemist veidi kaugemalt. Kell 3 läbi hakkas siiski igav ning hakkas tunduma, et ürituse korraldajad lootsid, et kliendid on nii purjus ja enam aru ei saa, et muusika tase enam nõnda kõrge polnud. Tagasiteel hakkas ka külm, sest läksime bussiga.
Neljas osa: 24-hour Party People! vol. 3
Päeva esimesest poolest pole vist eriti mõtet rääkida, sest taas magasime kaua ja siis lihtsalt käisime shoppamas (siiski, saime päris hea hinna eest päris toredaid asju. GREAT SUCCESS!). . Shoppasime edukalt ning jõudsime täpselt kella neljaks kesklinna ilmselt kõige stiilsemasse pubisse (nimega Varsity), et vaadata Gigantide Heitlust.
Mäng oli hea, pubi oli hea ja õlu oli hea, aga tulemusega päris rahul ei saa olla ja üldiselt me vist ei tohiks olla samal ajal välismaal kui Manchester United mängimas on, sest ka eelnevatel kordadel (kord vaatasime mängu Keenias pubis ning korra Londonis Loftus Road staadionil) on kõik sellised mängud lõppenud viigiliselt 1:1. Okei, mida iganes.
Pärast mängu pöördusime tagasi Fallowfieldi ehk üliõpilaste riiki, et veidi Liisi juures tšillida ja seejärel Kerttule külla minna. Muidugi uimerdasime liiga kaua, nii et Morkat, kes pidi sõitma Newcastle'isse tagasi inimkatseid tegema, enam ei näinudki. Lõbusaks kujunes õhtu sellegipoolest, läbi pideva huumori- ja sarkasmiprisma rääkisime maast ja ilmast ja millest kõigest veel...Ja imestasime Kerttu tublidust, sest ta suutis isegi kooliasjadega tegelda. Ja Ukul õnnestus üle pika aja maitsta kilu ja musta leiba. NICE!
Varsti siis jälle järgmised osad. Ja kui ses tekstis tundus midagi arusaamatut, siis palun pöörduda eelmise postituse alguse juurde. Püsige lainel!
Kuna me reedel tegime rahuliku õhtu ja läksime varakult magama, siis ei olnud mingit probleemi laupäeval vara üles saada ning Mekasse sõita. Samuti täitus ideaalselt soov jõuda samal päeval ka ostlema. VÕI SIIS MITTE!
Ajakava nihkus soovitust siiski vaid 2 tundi kaugemale ning Mekasse, mis asub tänaval nimega Sir Matt Busby Road, jõudsime umbes kell pool kolm (Uku ütles nii, ma ise ei tea täpselt!). Niisiis...Jõudsime kohale ja astusime sisse väiksesse poekesesse, umbes sama mis „Kõige Pood“ linnas, kus asub Zavood. Ühtteist oli seal 10m2 (või pisut rohkem) pinna peal müüki pandud, enamus punast värvi, mingi logo oli peal ja hinnad olid täiesti taskukohased. (Tuletan meelde, et tekst võib sisaldada irooniat ja sarkasmi)
Igatahes oli see tore koht, sest sealgi kohtasime rahvuskaaslasi ja muidugi lubasime endale ka kõva 4 naela eest nänni. Tegelt isegi rohkema eest, sest läksime ka Meka muuseumisse, mis muuseas tuletas meelde nii mõnegi ilusa, kurva või härda juhtumi nende Jumalate kohta, kel Meka ja tema kummardajate südameis oluline koht on.
Ja täiesti paratamatult tekkis Meka läheduses olles patune soov tulla siiasamma järgmine päev Gigantide Heitlust vaatama. Pilet oleks ainult mõnisada naela maksnud. Mõistuse pani meile ilmselt pähe aeg ning see, et järgmisel päeval ei olnud enam aega sellele niivõrd palju mõelda. Aga me veel jõuame sinna! Ausõna!
Niisiis, olles Mekas veetnud vaid 3-4 tundi, läksime tagasi linnaossa, kus elavad eranditult tudengid. Eesmärgiks oli kohata veel ja veel eestlasi (sest eestlased on lihtsalt kõige ilusamad. Ja ma ei ole mingi natsionalist, et te teaks!) ja see meil õnnestus.
Esmalt saime kokku Laidiga, kes valmistas meile imeliselt maitsva pastaroa. VERY NICE! Suur aitäh talle selle eest. Samuti õnnestus oma silmaga näha, et mõni neist igavatest traditsioonilisest inglise majadest võib seest ka stiilne olla. Majaekskursiooni käigus võisime tõdeda, et enne Laidit sealsamas elanud Jorgen oli toa oma äranägemise järgi väga mehiselt sisustanud...okei tegelt see tuba sobis Laidile palju paremini. No hard feelings, Jorgen, okay? :)
Üks hetk lahkus Mikk sellest stiilsest hoonest, nägemaks, et kohalike üliõpilaste elamine näeb ka täitsa cool välja. Ühesõnaga toimus trehvamine klassiõde Kerttuga, kelle külalislahkust on samuti keeruline üleliia kiita. Tema seltsis hakkasin end vaikselt valmistama ette õhtuks, mille peasündmuseks oli ette nähtud REIV. Yeah! Varsti liitusid minuga ka Liisi, Morka ning Uku ning olles tarvitanud veidi vägijooke, lahkusime eht-nooringlaslikult majast, kandes seljas vaid särki.
Muidugi hakkas päris kiirelt külm, kui taksoga peopaika Old Brewerysse kohale jõudsime ning külmad olid ka piletihangeldajate südamed. 40 või 50 naela pileti eest ületas isegi summa, mis maksime Jumaluse kontserti 1 pileti eest. Ja vaid 1 piletit oli meil vaja saada, ülejäänud olid õnneks olemas. Õnnega pooleks meil seekord vedas (või siis peab tõesti olema väga tähelepanelik, et parim pakkumine saada) – turuhindadega veel mitte kursis olev lahke olemisega noormees nõustus meile oma üleliigse pileti loovutama vaid 20 naela eest, keeldudes isegi teiste kaupmeeste altkäemaksupakkumisest. VERY NICE!
Reiv (või nu-rave, nagu seda vist nimetati, mida iganes) oli lahe. Kuulda sai nii indie-muusikat kui ka elektroonilisemaid asju a'la techno; sai hüpata nii esireas kui nautida esinemist veidi kaugemalt. Kell 3 läbi hakkas siiski igav ning hakkas tunduma, et ürituse korraldajad lootsid, et kliendid on nii purjus ja enam aru ei saa, et muusika tase enam nõnda kõrge polnud. Tagasiteel hakkas ka külm, sest läksime bussiga.
Neljas osa: 24-hour Party People! vol. 3
Päeva esimesest poolest pole vist eriti mõtet rääkida, sest taas magasime kaua ja siis lihtsalt käisime shoppamas (siiski, saime päris hea hinna eest päris toredaid asju. GREAT SUCCESS!). . Shoppasime edukalt ning jõudsime täpselt kella neljaks kesklinna ilmselt kõige stiilsemasse pubisse (nimega Varsity), et vaadata Gigantide Heitlust.
Mäng oli hea, pubi oli hea ja õlu oli hea, aga tulemusega päris rahul ei saa olla ja üldiselt me vist ei tohiks olla samal ajal välismaal kui Manchester United mängimas on, sest ka eelnevatel kordadel (kord vaatasime mängu Keenias pubis ning korra Londonis Loftus Road staadionil) on kõik sellised mängud lõppenud viigiliselt 1:1. Okei, mida iganes.
Pärast mängu pöördusime tagasi Fallowfieldi ehk üliõpilaste riiki, et veidi Liisi juures tšillida ja seejärel Kerttule külla minna. Muidugi uimerdasime liiga kaua, nii et Morkat, kes pidi sõitma Newcastle'isse tagasi inimkatseid tegema, enam ei näinudki. Lõbusaks kujunes õhtu sellegipoolest, läbi pideva huumori- ja sarkasmiprisma rääkisime maast ja ilmast ja millest kõigest veel...Ja imestasime Kerttu tublidust, sest ta suutis isegi kooliasjadega tegelda. Ja Ukul õnnestus üle pika aja maitsta kilu ja musta leiba. NICE!
Varsti siis jälle järgmised osad. Ja kui ses tekstis tundus midagi arusaamatut, siis palun pöörduda eelmise postituse alguse juurde. Püsige lainel!
esmaspäev, detsember 04, 2006
Vainikute kultuurilised õppetunnid Suurbritannias suursuguse Eesti riigi ülesehitamiseks.
Kõik teavad või siis peaksid teadma, et selle sügise suurim sündmus pole mitte see, et Bush, inglise kuninganna või see kolmas tüüp Eestit külastasid, vaid siiski see, kuidas Virumaa oma pojad käisid Suurbritannias kultuurilisi õppetunde saama. Mikk lendas saarele Tallinnast, Suursuguse Eesti Vabariigi Suursugusest pealinnast, Uku kuskilt Saksa kolkast. Et juttu oleks kergem lugeda, soovitame varem tutvuda mõistetega nagu iroonia ja sarkasm, samuti peaks vihjama, et:
küla=London
Linn=Manchester
Jumalus=Tool
Meka=Old Traffordi jalgpallistaadion.
Linn, kus asub Zavood=Tartu
Suursuguse Eesti Vabariigi Pealinn=Tallinn
Gigantide Heitlus=Manchester Unitedi ning Londoni Chelsea jalgpalliklubide kohtumine.
24-hour Party People=laul, täpsemalt Manchesteri rõõmsaloomuline hümn
Brünode riik=Austria
Iga osa on üks päev ning tripp algas neljapäeval, 23. novembril.
Esimene osa: mobiilid on nõrkadele
Tuleb välja, et London on tegelt ilgelt väike küla. Et Uku ja Mikk seal küllalt suvalises kohas kokku saaksid, pole kaasaja kapitalistliku väärastunud ühiskonna üht Nokiat – mobiiltelefoni – sugugi tarvis. Seepärast oligi Mikk eriti kaval ja jättis oma masinal, mille ta ühiskonna survest tulenevalt oli endale soetanud, sisse lülitamata funktsiooni, mis lubab ka välismaal kõnelda. Uku võttis mingi mobiilihakatise kaasa, aga sisulist kasu polnud neist kokkusaamisel kummalgi.
Niisiis, kui Mikk oli ühes väikses London Bridge'i nimelises rongijaamas kokkulepitud kohal (jah, tunnistan, selle kokkusaamise leppisin kokku laenatud telefoni kasutades), siis eestlane tunneb eestlase niivõrd hästi näha, et oli vaid tarvis veidi sealsamas rongijaamakeses ringi vaadata ja juba oligi Dünaamiline Duo koos. Happytimes!
Niisiis, istusime koos Andrese – meie esimese vastutuleliku öömajapakkujaga – väikse rongikese peale (inglastel on nende rongide, mis tegelt on suht kenad ja korras, pärast nii häbi, et hoiavad neid päev läbi maa all ja aint vahel õhtuti lasevad õue), mis viis meid maa alt küla keskelt natuke kaugemale.
Teeloleku vältel küllastusime infoga selle suhtes, kuidas järgmisel päev saada kõige kiiremini Linna, kus asub Meka ja kus oli Jumalus lubanud end ilmutada. Lisaks patustasime koos Andrese ja Madisega natuke tervisenapsi ning mingi saare joogiga (klaasi peale oli kirjutatud Guinness). Tunne oli hea ning ootused järgmise päeva suhtes kõrged.
Teine osa: 24-hour Party People!
Väike ülevaade loogikast, mis toimib sealses infrastruktuuris. Pilet lennujaamast küla keskele (20-50 minutit) maksab 8 naela, taksosõit küla ühest äärest keskele (25 minutit) maksab 20 naela, pilet küla keskelt Linna, kus asub Meka ja kus oli Jumalus lubanud end ilmutada (4,5 tundi) maksab keskmiselt 3 naela (odavam kui bussisõit Suursuguse Eesti Vabariigi pealinnast linna, kus asub Zavood).
Igatahes läks bussireis päris mõnnalt ja valutult ning ehk isegi üllatavalt kiiresti jõudsime Linna (...kus asub Meka jne) piirile, seal võttis meid vastu lootustandev silt „Best Hand Job in the North“ (ja samas kõrval pesti miskipärast autosid).
Varsti jõudsime kesklinna ja varsti jõudis sinna ka meie järgmine öömajapakkuja, kellele oleme samuti surmani tänulikud. Ehk siis Liisi leidis hoolsa koolitöö kõrvalt aega, et meile vastu tulla ja järgmised 3 päeva meiega pidutseda. VERY NICE!
Teel öömaja poole veendus siinkirjutaja, et Linn on päris veider ja üldse kogu riik on suht kreisi – tänavail käib pidev liiklusreeglite rikkumine, mille suhtes on alla andnud ka politsei. Ilmselt taaskord üks kapitalismi harrastamise karm tagajärg (seepärast oli hiljem nii-nii hea jõuda Saksamaale, kus liiklus toimis õiget pidi).
Keerulised liiklusolud ei takistanud meil aga käimast poes, et avaneks võimalus mekkida vedelikku, mis oli väga positiivselt meelde jäänud eelmisest kultuurireisist – Stella Artois. I LIKE! Kohalike oludega tutvudes läks aeg suisa lennates ning varsti tundus meile, et tol päeval – 24. novembril 2006 võib tõesti Jumalus end ilmutada. Tundsime, et Jumalusele iseloomulikku energiat kiirgab MEN Arena nimelisest pühakojast, seetõttu lasime Liisil end lahkelt sinna juhatada. Milline üllatus, nii oligi!
Kell 20.50-22.30 sai Dünaamiline Duo täpsemat aimu sellest, milline näeb välja transiseisund. Kui me isegi sinna otseselt ei jõudnud, siis olime sellele väga lähedal, sest Mastadoni-nimelise prohveti ennustus läks täide ning end ilmutas vokaalinstrumentaalansambel Tool eesotsas ühe tüübiga, kelle nimi on vist Maynard James Keenan. VERY NICE! I LIKE! Need 100 minutit lähevad meie mõlema elus väga olulisele kohale. Neid tundeid pole aga võimalik sõnadesse transformeerida ja seepärast ma ei üritagi. Ütleme nii, et suht spets oli noh. Sobib?
Kontserti lõpul ilmnes, et suure massi palved lähevad vahel ka täide. Või noh, enamvähem. Igatahes mitu tuhat inimest, seehulgas ka meie, laulsime ja palusime, et taevaväravad võiks avaneda ning Los Angelese nimelise linna ühest riigist minema pühkida (erinevatel põhjustel, vt. laulu „Aenima“). Ja vihma hakkaski sadama! Kui mitte soovitud Los Angelesis, siis Manchesteris kindlasti. Ja mehiselt.
Kontsertiga oli pidu aga alles algamas – väikestest kommunikatsiooniprobleemidest hoolimata kohtusime Liisi ning Morkaga, kes oli kohale kimanud Newcastle-nimelisest kolkast. Ta teeb seal laboris kohalike inimeste peal katseid, et inglise naisi natukenegi ilusamaks muuta (eestlannasid ehk iludusi on seal paraku nii vähe, et tänavapilti nähes mitte oksendama hakkamiseks on paratamatult vaja abimaterjale). Ilmnes, et seekord oli Morka koos Liisiga kohaliku prevalveeriva loomaliigi ilustamiseks proovinud uudset vedelikku, mida tuntakse ka kui „viin“. Tundub, et sellest oli abi, sest klubis, kuhu läksime - 5th Avenue – olime me, eestlased, päris heas tujus ning teatud osa meist nautis tähelepanu, mis tulenes Tooli nänni ostmisest. I LIKE! But no sexytime.
Õhtu, kuhu mahtus nii Jumaluse ilmutus kui mitu tundi indie-muusikat, avaldas miskipärast mõju ka Dünaamilise Duo ja ülejäänud eestlaste seltskonna organismile. Ehk siis väsisime ära kella poole kolmeks! Ja läksime koju...kes otse, kes väikse ringiga.
Varsti juba järgmised osad. Stay tuned!
küla=London
Linn=Manchester
Jumalus=Tool
Meka=Old Traffordi jalgpallistaadion.
Linn, kus asub Zavood=Tartu
Suursuguse Eesti Vabariigi Pealinn=Tallinn
Gigantide Heitlus=Manchester Unitedi ning Londoni Chelsea jalgpalliklubide kohtumine.
24-hour Party People=laul, täpsemalt Manchesteri rõõmsaloomuline hümn
Brünode riik=Austria
Iga osa on üks päev ning tripp algas neljapäeval, 23. novembril.
Esimene osa: mobiilid on nõrkadele
Tuleb välja, et London on tegelt ilgelt väike küla. Et Uku ja Mikk seal küllalt suvalises kohas kokku saaksid, pole kaasaja kapitalistliku väärastunud ühiskonna üht Nokiat – mobiiltelefoni – sugugi tarvis. Seepärast oligi Mikk eriti kaval ja jättis oma masinal, mille ta ühiskonna survest tulenevalt oli endale soetanud, sisse lülitamata funktsiooni, mis lubab ka välismaal kõnelda. Uku võttis mingi mobiilihakatise kaasa, aga sisulist kasu polnud neist kokkusaamisel kummalgi.
Niisiis, kui Mikk oli ühes väikses London Bridge'i nimelises rongijaamas kokkulepitud kohal (jah, tunnistan, selle kokkusaamise leppisin kokku laenatud telefoni kasutades), siis eestlane tunneb eestlase niivõrd hästi näha, et oli vaid tarvis veidi sealsamas rongijaamakeses ringi vaadata ja juba oligi Dünaamiline Duo koos. Happytimes!
Niisiis, istusime koos Andrese – meie esimese vastutuleliku öömajapakkujaga – väikse rongikese peale (inglastel on nende rongide, mis tegelt on suht kenad ja korras, pärast nii häbi, et hoiavad neid päev läbi maa all ja aint vahel õhtuti lasevad õue), mis viis meid maa alt küla keskelt natuke kaugemale.
Teeloleku vältel küllastusime infoga selle suhtes, kuidas järgmisel päev saada kõige kiiremini Linna, kus asub Meka ja kus oli Jumalus lubanud end ilmutada. Lisaks patustasime koos Andrese ja Madisega natuke tervisenapsi ning mingi saare joogiga (klaasi peale oli kirjutatud Guinness). Tunne oli hea ning ootused järgmise päeva suhtes kõrged.
Teine osa: 24-hour Party People!
Väike ülevaade loogikast, mis toimib sealses infrastruktuuris. Pilet lennujaamast küla keskele (20-50 minutit) maksab 8 naela, taksosõit küla ühest äärest keskele (25 minutit) maksab 20 naela, pilet küla keskelt Linna, kus asub Meka ja kus oli Jumalus lubanud end ilmutada (4,5 tundi) maksab keskmiselt 3 naela (odavam kui bussisõit Suursuguse Eesti Vabariigi pealinnast linna, kus asub Zavood).
Igatahes läks bussireis päris mõnnalt ja valutult ning ehk isegi üllatavalt kiiresti jõudsime Linna (...kus asub Meka jne) piirile, seal võttis meid vastu lootustandev silt „Best Hand Job in the North“ (ja samas kõrval pesti miskipärast autosid).
Varsti jõudsime kesklinna ja varsti jõudis sinna ka meie järgmine öömajapakkuja, kellele oleme samuti surmani tänulikud. Ehk siis Liisi leidis hoolsa koolitöö kõrvalt aega, et meile vastu tulla ja järgmised 3 päeva meiega pidutseda. VERY NICE!
Teel öömaja poole veendus siinkirjutaja, et Linn on päris veider ja üldse kogu riik on suht kreisi – tänavail käib pidev liiklusreeglite rikkumine, mille suhtes on alla andnud ka politsei. Ilmselt taaskord üks kapitalismi harrastamise karm tagajärg (seepärast oli hiljem nii-nii hea jõuda Saksamaale, kus liiklus toimis õiget pidi).
Keerulised liiklusolud ei takistanud meil aga käimast poes, et avaneks võimalus mekkida vedelikku, mis oli väga positiivselt meelde jäänud eelmisest kultuurireisist – Stella Artois. I LIKE! Kohalike oludega tutvudes läks aeg suisa lennates ning varsti tundus meile, et tol päeval – 24. novembril 2006 võib tõesti Jumalus end ilmutada. Tundsime, et Jumalusele iseloomulikku energiat kiirgab MEN Arena nimelisest pühakojast, seetõttu lasime Liisil end lahkelt sinna juhatada. Milline üllatus, nii oligi!
Kell 20.50-22.30 sai Dünaamiline Duo täpsemat aimu sellest, milline näeb välja transiseisund. Kui me isegi sinna otseselt ei jõudnud, siis olime sellele väga lähedal, sest Mastadoni-nimelise prohveti ennustus läks täide ning end ilmutas vokaalinstrumentaalansambel Tool eesotsas ühe tüübiga, kelle nimi on vist Maynard James Keenan. VERY NICE! I LIKE! Need 100 minutit lähevad meie mõlema elus väga olulisele kohale. Neid tundeid pole aga võimalik sõnadesse transformeerida ja seepärast ma ei üritagi. Ütleme nii, et suht spets oli noh. Sobib?
Kontserti lõpul ilmnes, et suure massi palved lähevad vahel ka täide. Või noh, enamvähem. Igatahes mitu tuhat inimest, seehulgas ka meie, laulsime ja palusime, et taevaväravad võiks avaneda ning Los Angelese nimelise linna ühest riigist minema pühkida (erinevatel põhjustel, vt. laulu „Aenima“). Ja vihma hakkaski sadama! Kui mitte soovitud Los Angelesis, siis Manchesteris kindlasti. Ja mehiselt.
Kontsertiga oli pidu aga alles algamas – väikestest kommunikatsiooniprobleemidest hoolimata kohtusime Liisi ning Morkaga, kes oli kohale kimanud Newcastle-nimelisest kolkast. Ta teeb seal laboris kohalike inimeste peal katseid, et inglise naisi natukenegi ilusamaks muuta (eestlannasid ehk iludusi on seal paraku nii vähe, et tänavapilti nähes mitte oksendama hakkamiseks on paratamatult vaja abimaterjale). Ilmnes, et seekord oli Morka koos Liisiga kohaliku prevalveeriva loomaliigi ilustamiseks proovinud uudset vedelikku, mida tuntakse ka kui „viin“. Tundub, et sellest oli abi, sest klubis, kuhu läksime - 5th Avenue – olime me, eestlased, päris heas tujus ning teatud osa meist nautis tähelepanu, mis tulenes Tooli nänni ostmisest. I LIKE! But no sexytime.
Õhtu, kuhu mahtus nii Jumaluse ilmutus kui mitu tundi indie-muusikat, avaldas miskipärast mõju ka Dünaamilise Duo ja ülejäänud eestlaste seltskonna organismile. Ehk siis väsisime ära kella poole kolmeks! Ja läksime koju...kes otse, kes väikse ringiga.
Varsti juba järgmised osad. Stay tuned!
Tellimine:
Postitused (Atom)