Mardipäev. Kiire. Vaja paar kilomeetrit kaugemal õhtusöögile minna ja poolele maale viiv buss läheb kohe-kohe. Kuna hiljem on veel teatrisse minek, siis ei saa kuidagi ajakava edasilükkamist lubada. Tuiskan uksest välja ja teen paar kiiremat sammu allapoole-bussipeatuse poole. Bussi nagu ei paista ja võtan rahulikumalt. Ei saa jalga ju ära lõhkuda. Kuid mujale vaatamine maksab kätte. Üks hetk on buss juba peatuses ja vilgutab suunatulesid. Kiiresti silkan bussi poole. Üle tee minnes annab auto ilusasti ülekäiguraja juures teed, noogutan talle tänuks kergelt pead. Kuid juba buss lähebki ja mul ei jää üle muud, kui käsi laiutada. Kuid järsku viipab autojuht mulle, näidates käega kõrvalistuja kohta. Ning tõepoolest. Autos istus üks naine, kes otsustas mind välja aidata. Alguses mainisin talle bussi lõppsihtpunkti ja talle jäi ka see tee peale. Kui ma aga mokaotsast poetasin, kuhu mul tegelikult vaja minna on, lubas ta mind ka sinna ära visata. Uskumatu. Ning mul jäi kohalejõudes niipalju aega üle, et jõudsin veel türgi poes käia ning õhtusöögile veidrat, ingverijuurt meenutavat maguskartulit kaasa viia.
Ahjaa, teater jäi siiski ära. Ei jätkunud meile pileteid.
6 kommentaari:
eks õnne ja headusega ole ka nagu iluga -- see on vaataja silmades....ehk siis südames, seekord, ma arvan
ilus lugu :)
vehkisid minu tagline'i maha? Või on see lihtsalt universaalne fiiling, mis välismaal elades tabab? :))
ei vehkinud. vaata minu postituse kuupäeva ja mõtle, millal sa ise selle lause oma nimele lisasid. minuarust ilmusid sa sellega hiljem välja ning minus pesitses kahtlus, et sina just selle maha vehkisid :p
jälle vedas. no maeivõi.
ehe. kui ma kuupäevi võrdlen, siis tundub et tulime umbestäpselt ühel ajal selle geniaalse tsitaadi peale :p
Postita kommentaar