Pole ammu kirjutanud. Et miks? Sest 15. detsember kuni 14. jaanuar veetsin taas aega kodumaal kuuajalist puhkust nautides. Nüüd olen esimesi tunde tagasi ja viskan pilgu olulisele, mis vahepeal juhtus.
Tartu on nagu Tartu ikka - oma erilise auraga, aga vahel nii pagana saatanast, et peorütmidega meeletult uputab. Seda eriti nende (loe: minu) puhul, kel sessi või muude asjadega seonduvad kohustused puuduvad. Nii mõnelgi päeval jäi valgusenatuke nägemata, sest lõin luugid lahti alles pärastlõunal. Samas tõusin mõnel teisel päeval nii vara, et valgust veel polnud. Näiteks sel puhul kui 2 korda Lätti sattusin - Ukut lennujaama viimas ja tagasi toomas. Neid päevi oli teisigi...
Tallinn...kodu on ikka nii armas ja sinna on nii-nii hea tagasi pöörduda! Ja meie vanalinna vaatasin ka kolme kuu järel ikka hoopis teise pilguga. Nagu turist. Linnavalitsuse võiks ikka välja vahetada. Ja jube tolmune on. Mitte ainult Tallinn, kõikjal Eestimaal tundub tänavatel soppa palju rohkem olevat. Pole muidugi ime kui iga hetk võib jäätuda ja liiva pritsitakse igale poole. Nii et see oli lihtsalt tähelepanek.
Sõbrad - nii pagana hea oli teid kõiki jälle näha! Ja on hea meel, et järgmise kohtumiseni ei ole enam 3, vaid kõigest 2 kuud. :P Kui hästi läheb, siis ainult üks kuu. Rohkem sõnu nagu ei olegi selle kohta, kui et väga kihvt oli!
Igasuguste pidude vahelduseks jõudsin paaril korral ka looduse rüppe. See oli nii mõnus! Ei teagi, kas etem oli kursuse retk pakaseses looduses koos jääkeegli, suitsuahju, sauna ja
igasuguse muu naljaga või väiksema seltskonnaga käik tuttavasse Madsa hämarasse suitsusauna. Ei olegi vist mõtet võrrelda. Pealegi sai mõlemas kohas jääauku proovitud.
Esimese reisi kohta on ka fototõestus minu Picasa albumis. Nagu näha - Eestimaa loodus on ikka meeletult ilus.
Täna tagasi jõudes tõdesin kiirelt, et mõni tuttav element siinsest elust oli kiirelt meelest läinud, ent tuletas end automaatselt meelde. Norwichis bussi pealt maha astudes ning koju
astudes kohtasin taas meeldivat viisakust, tundsin õhus kebabilõhna ja nägin kuis minu ees politseinikudki rahumeeli punase tulega teed ületasid.
Mis siis edasi? Homme kell 9 on esimene loeng ja õhtul alustan sünnipäevapidustustega. Sest kolmapäeval saan ju ometi 21. Veel edasi? Ikka õppida ja õppida, samuti tuleb taasalustada sellega, mis Eesti peorütmi kuidagi ära ei mahtunud - trenn. Ja nüüdsest on raamatukogu siin keskööni lahti, nii et lugemisaega rohkem. Jee.
Tegelikult ma ei tea ise ka veel päris täpselt, mis saab. Aga kui miskit juhtub, annan ikka siia ka teada.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar