Osa 2 - miks ma endiselt Eestis olen?

Eelmise postituse järgi peaks ma paar nädalat juba vahtralehti imetlema. Kuid juuni lõpus ilmnes, et Kanada päikest ei näe tunnelis veel nii pea. Sinna jõudmiseks tuleb kulutada kõvasti uksi ning läbi ketrata kilomeetrite kaupa punast niiti. Ehk teisisõnu – bürokraatia kuubis.

Juuni alguses saadeti mulle lastehaiglast mitu ankeeti, mida ma sisse saamiseks pidin ära täitma. Üks neist nõudis tõestusmaterjali selle kohta, et mulle lapsepõlves kõik olulised vaktsiinid tehtud on. Õnneks suutsin ma Tallinnast oma kooliaegse vaktsiinikaardi siiski üles leida.  See oli paras vedamine – muidu oleks pidanud tellima kõikvõimalike lastehaiguste antikehade analüüsi.

Juuni keskel hakkas selguma, et Kanadasse kauem kui kuus kuud elamine on üks ütlemata põhjalik protsess. Kahjuks on info selleks vaja mineva dokumentide kohta erinevate saitide vahel laiali pillutatud, mis kohati annavad vastukäivat infot. Lihtsamaks ei tee ka olukorda asjaolu, et dokumente saab viia Tallinnas sisse ainult reedeti 9-12. Seesama aeg on ette nähtud telefonitsi spetsiifiliste viisaküsimuste esitamiseks. Ülejäänud aja tuleb kuulata kas telefonivastajat või siis saada soovitusi stiilis "uurige netist hoolega, mis teil vaja ja tulge siis kohale". Ahjaa, saatkond on ise Poolas, Eestis on vaid esindus.  

Kui lõpuks kellegi kätte sain, siis teatati mulle, et õppeloa saamine võtab kindlasti kolm kuud ja ma hakaku kiiresti pihta. Ma imestasin vastu, et Toronto poolt pole mulle ametlik kinnitus isegi kohale mitte jõudnud, millega ma siin pihta hakkan? TÜ poolne koordinaator lohutas mind sellega, et kõik on õigeks ajaks jõudnud ja küll ülikooli kinnitus varsti ka tuleb. Ojee. 

Juuni lõpus jõudis Toronto kinnitus lõpuks kohale. See väljastati 1 juunil :). Minu pabereid ei olnudki üle mõistuse palju, Margitilt nõuti lisaks veel politseitõendit. Notariaalselt tõlgitud! Ma irvitasin kõrvalt, et on aga tüübid – kui minult seda nõutaks, peaks ma seda hankima-tõlkima nii Eestist kui Saksamaalt. Mulle kinnitati aga telefonist, et õppijad ei pea politseitõendit hankima.  

Juuli alguseks sõitsime Tallinna ja läksime paberipatakat üle andma. Kohapeal ilmnes, et minult on vaja veel TÜ poolset kinnitust, et ma tudeng olen. See sai tänu operatiivsele TÜ dekanaadile väga kiirelt lahendatud.  

Paar päeva hiljem ilmnes, et mina ja Margit peame deklareerima "common law unioni". Tallinnas üteldi meile, et sellist paberit pole kolm aastat kelleltki nõutud. Idee poolest pidanuks me minema saatkonnatöötaja ette pidulikult allkirju andma . Õnneks nõustus saatkonnatöötaja sellega, et me selle paberi juba ette allkirjastatult postiga saadame.  

Esmaspäevaks, 19 juuliks saime tagasisidet. Hea märk oli see, et meid suunati meditsiinilisse kontrolli.  Teine halb märk oli see, et minult nõuti politseitõendit. Nii Eestist kui Saksamaalt. Öäk.

Meditsiinilise kontrolli jaoks on määratud usaldusväärne eraarst Tallinnas. Saime telefoninumbri. Helistades ilmnes, et arst on puhkusel – palus reedel tagasi helistada. Lubas järgmisel esmaspäeval vastu võtta. 

Helistasime reedel Viljandi Folgilt talle tagasi. Vastus oli umbes selline: "Tulge esmaspäeval...aga kas te kuskilt kopsuröntgeni saate hankida? Meil aparaat ei tööta ja siin võtab selle parandamine kindlasti veel nädala. " Hakkasime siis käppelt Viljandist röntgenit hankima. Haiglasse helistades nõuti kaljukindlalt saatekirja... kuid me läksime siiski kohale. Selleks ajaks olid tädid leebunud ning meile siiski pildi ära. Siinkohal suured tänud neile! 

Meditsiiniline kontroll ise on väga põhjalik – küsiti kõikvõimalike haiguste ja sündroomite kohta, võetakse veel vere- ja pissiproovi. Arst ise oli väga tore ja saatis paari päevaga kiiresti meie tulemused Londonisse edasi. Sinna juurde lisas elutargalt, et "saatkonnas liigutavad nad end üsna käppelt. Kuid seal Londonis meditsiinikomisjonis on nad üsna laisad. " Meie võtsime pöidlad pihku. 

Politseitõendist rääkides, siis Eesti politseitõendiga on asi lihtne – saadad digiallkirjastatud taotluse ning 10 tööpäeva jooksul on sul A4 (paber)postkastis. Viid tõlkebüroosse ja nad tõlgivad selle ca 500 eest selle notariaalselt ära.  

Saksa politseitõendiga on asi oluliselt keerulisem – prindid Internetist välja blanketi, täidad ära. Lähed Saksa saatkonda/notari juurde ja võtad kinnituse, et blanketil on tõesti Sinu allkiri. Samuti teed juurde notariaalse passikoopia, et blanketil on Sinu andmed.  Maksad 13 euri  riigilõivu tõendi eest + teised 13 euri legaliseerimise eest. Legaliseerimist on vaja selleks, et Eesti notariaalne tõlkija sind üldse jutule võtaks. Kogu selle skeemi välja selgitamiseks ja läbi käimiseks kulus mul hea mitu päeva ja mitu kõnet erinevate Bundesamt für Justiz ametnikele. Saksa keeles muidugi :). Kuna tajusime juba tähtaegade raskust oma õlgadel, siis saatsin paberipataka 27 juuli DHL-ga järgmiseks päevaks saksa ametniku lauale. 

Seejärel läks lahti suuremat sorti ootamine...sisustasin oma aega andmeanalüüsi, mussi mängimise ja toredate inimeste seltsis Eestimaa suve nautimisega. Aeg-ajalt uurisin Kanada saatkonnast, et kuidas edeneb. Vastus kujunes juba stambiks: "meie kolleegid Poolast pole midagi uut teatanud. Palun helistage meile järgmise nädala alguses uuesti."

14 august jõudis postkasti Saksa politseitõend. Jee! Ühel pool olid kirjas minu andmed ja "Kein Eintrag". Teisel pool oli kiri, et see tõesti on Saksamaa riigi dokument. Viisin selle väärtusliku paberi tõlkebürosse. Selle notariaalne tõlkimine käib muideks üle eesti keele. Ehk siis kõigepealt paar rida saksa keelest eesti keelde ja seejärel eesti keeles inglise keelde. Jah, hind on samuti topelt. Notariaalselt otsetõlget pakkus ainult üks büroo ja see maksis sama palju. Luisa tõlkebüroo sai selle tõlkimisega-kinnitamisega kahe päevaga hakkama ning juba reede õhtuks oli selle skänneeritud variant Kanada esinduse e-maili peal. Mina käisin Flow festivalil ja olin eluga rahul. 

16 august oli Margiti esimene planeeritud tööpäev Kanadas. Töötamise asemel uuris ta saatkonnalt, kas minu politseitõend peaks minema Tallinnasse või oleks ta mõistlikum saata otse Poola.  Ametnike arvates loomulikult ikka Tallinnasse.

23 august helises minu telefon. Helistajaks juba salvestatud kontaktisik Kanada saatkonnast. Huviga võtsin telefoni vastu.. kas ometi on meie terviseanalüüsid kohale jõudnud? Vestlus kulges umbes järgnevalt:

"Tere, olen see-ja-see Kanada saatkonna Tallinna esindusest. Kas ma räägin Uku Vainikuga?

"Jah, räägite küll."

"Helistame teie õppe- ja tööloa asjus. Meile jõudis vastus Poola kolleegidelt."

erutatult "..jaaah?"

"Nad paluvad, et te kordaksite oma meditsiinilist kontrolli."

"Vabandust?!"

"Jah, meie Poola kolleegid tahavad teilt veel HIV testi. Ma annan teile arsti numbri, et te saaks temaga võimalikult kiiresti aja kokku leppida."

Mina olen kuskil vihastamise ja jõuetuse vahepeal "Miks seda vaja on?"

"Ma ei oska seda ütelda, aga meile tuli kiri, kus seda nii teilt kui teie elukaaslaselt nõutakse."

"Noh... jah.. eks me siis tee... kas on veel midagi vaja teha?"

"Ei, rohkem meil infot ei ole. Ma annan teile arsti numbri, saate selle üles kirjutada?"

....

See võttis korraks täiesti jõuetuks. Ka minul purunesid illusioonid õigeks ajaks (7. septembriks) kohale jõuda. Seda enam ei saanud ma aru, miks seda testi siis kohe ära ei tehtud? Ja mis veel, neil võttis aega terve kuu selle tõdemiseks, et meil on HIV testi ka vaja.

Arstiga helistades selgus, et vahepeal oli Poola pandud pukki uus ametimees. Kui enne oli HIV-test vabatahtlik, ehk arsti otsustada, siis nüüd on see kõigile kohustuslik. Ning meil oli see tegemata.. 

Hetkeseis on selline, et homme läheme verd andma. Õnneks siiski Tartu laborisse. Mitme kõne tulemusena suutsime vältida järjekordset Tallinnasse sõitu. Tartust rändab meie veri Tallinna laborisse ja tulemused arsti lauale. Need omakorda faksitakse Londonisse, kus arsti sõnul "vast nii kaua ei lähe." 

Elame-näeme!