Q: Is PhD in psychology worth anything in non-academic world?
A: Absolutely! I never realized how valuable my PhD is. People actually respect you... once you get out of here! (university)
Täiendus: video üritusest
Doktoriõpe on tähendab akadeemiale pühendumist. Sellist hoiakut olen ma kuulnud mitmelt poolt ja see on mulle ka väga loogiline tundunud. Milleks muidu ekstra neli aastat veel (üli)koolipinki nühkida? Kuid tuleb välja, et Kanadas läheb tervelt 70% psühholoogiadoktoreid tööle väljaspool ülikooli. Mida nad siis teevad? Sellele küsimusele proovis vastuseid leida paneeldiskussioon pealkirjaga "Non-academic careers for Psych PhDs".
Üritusele tuli kohale terve saalitäis Toronto Ülikooli psühholoogia kraadiõppureid (MA ja PhD). Huvi oli suur. Boonuspunktid korraldajale, Toronto EPSÜle, kes pakkus tasuta võileibu ja jooki. Kui kõigil oma jagu käes, siis hakkas arutelu pihta.
Kõigepealt diskussioonil osalejad tutvustasid end. Mõned olid doktorikraadi ette võtnud täiesti akadeemilistel eesmärkidel, teised mitteakadeemilistel. Osadel oli isegi post-doc tehtud. Kuid ühel või teisel viisil olid nad kõik sattunud ülikooli kursilt kõrvale. Enamasti elu "lihtsalt kujunes".
Igaühel oli erinev põhjust ja erinev lugu – ühele ei meeldinud grantide taotlemine ja akadeemiline mustlaselu. Teine õppis kuuajase mediteerimise programmi käigus ajust rohkem kui kogu neuropsühholoogia programmi jooksul. Kolmas sai '82. aasta masu ajal doktorikraadi ahvidega eksperimenteerimises .. ning kodus naine ja laps nõudsid süüa. Mida siis teha?
Paneeli liikmete tegevusalad olid päris kirevad:
- Director, Research and Evaluation at Kinark Child and Family Services
- Staff Psychologist at Toronto Rehabilitation Services Spinal Cord Rehabilitation Program
- Coordinator of the Research Unit within the Behavioural Sciences and Analysys Services (BSAS), OPP
- Research Associate, Educational Research, Toronto Catholic Distric School Board
- Staff psychologist for Toronto EMS
- Government of Ontario
- Defence Scientist and member of the Resiliance Group at Defence R&D Canada
- Vice-President: International Development and Consulting at Self Management Group
- Aviation Research Coordinator; Human Factors Consultant
- Director of the Centre for Applied Neuroscience Coaching
Tudengid said küsimusi küsida ja juttu jätkus kauemaks. Seedimismaterjali sai palju... järgnevalt mõned tarkuseterad, mis ma enda jaoks kokku panin. Äkki on kellelegi veel kasulikud?
- Sageli firmad otsivad probleemidele vastust, aga nad ei tea, kuidas sinna jõuda. Alates töötajate väsimusest jagu saamisest kuni meetmete-programmide hindamiseni välja. Nii on psühholoogia taustaga inimestel väga oluline oma oskused teistele sobivas keeles selgeks teha. You got to let them know, how what you do will help them!
- psühholoogiadoktori kolm universaalset tugevat külge:
- + õppimisvõime
- + uurimismeetodid
- + statistika
- alustajal on kindlasti raske jalga ukse vahele saada. Eriti psühholoogias (vt esimest punkti). Nii on tööpraktikad ja koolivälised tegevused on väga kasulikud. Samuti uurimistöö tegemine erasektorile. Natuke kogemust on parem kui üldse mitte midagi. Samuti võib praktikast välja areneda pikem töösuhe. Isiklikult hammustasin selle pähkli katki alles pärast bakat.
- tasub minna oma unistuse tööandja juurde kuhugi madalamale kohale tööle... ja varjamatult rääkida, kuhu sa tegelikult sihid. Tööandjatele meeldivad eesmärgiga ja ambitsioonikad inimesed ning võimaluse korral aidatakse sind kindlasti unistusele lähemale.
- oma elu planeerimisel ei tasu liiga palju mõelda töö perspektiivist. Alusta teisest otsast – mõtle, mida sulle tegelikult teha meeldib? Ujuda-reisida-münte koguda-muru niita? Ning seejärel vaata, milline tegevus seda võimaldab. Take risks and follow your heart. It will work out in the end.
- mitte-akadeemilise karjääri negatiivne külg on see, et sageli oled sa ainuke psü PhD seltskonnas. Kohati võib see olla üsna frustreeriv. Ega's muud kui tuleb ülikooliinimestega suhelda. Mõned tegid näiteks hobi korras ka kõrvalt teadusprojekte.
- Üks neiu uuris, kas post-docil on lisaväärtust mitte-akadeemilises elus. Enamik arvas, et see on minimaalne. Samas, kui doktorikraadiga inimesi on juba päris palju, on see kindlasti eristav faktor. Igal juhul võiks see töö olla praktilise väärtusega. Osadel oli näiteks post-doc lastehaiglas.
- PhD-d samas pidasid esinejad väärtuslikuks investeeringuks. Keegi ei tundunud kulutatud aega kahetsevat. Hea seegi :)
Selline on olukord Kanadas. Mul on õnneks natuke aega mõelda, kuidas kirja pandud mõtted meie konteksti panna. Vabariigis on doktorikraadi saanud ca 30 inimest + veel NL kraadid. tea, mis meil doktorite akadeemia-mitteakadeemia protsendid on?
3 kommentaari:
tsau, kasulikud tähelepanekud. omalt poolt lisaks sellised mõtted.
phd on teaduslikuma kallakuga kraad kui psyd. viimaseid olen guugeldades rohkem näinud ettevõtjatena tegelemas - paljudel on oma nõustamis- või hindamisfirma. räägin hetkel ameerika ühendriikidest, austraaliast.
psühholoogia doktorikraadi otsides ning mitte eriti tahtes teadusega tegeleda peaks siis valima pigem kas psyd või mõne tsertifikaadi (väljaõppe) taotlemist - selleks on väikesemad ja suuremad kursused, kuigi muidugi tööandjale on doktorikraad alati atraktiivsem, sest see näitab, et sa viitsid ikka ilgelt palju aega panustada, et koolis neegrit mängida (sorry!).
kliinilisest psühholoogiast ei pääse üle ega ümber. teraapiameetodid on oskused, mida tasub osata mitmeid. ükskõik mis institutsioonis töötades antud alal oled sa rohkem hinnatud töötaja, kui sa oskad ka reaalseid võtteid, mitte ainult ei oska rääkida meeletult teooriat biopsühhosotsiaalsest teooriast või raveni maatriksitest. tausb otsida doktorikraade, kus on ka kliinilist psühholoogiat sees (paljudes seda ka on - school psychology, clinical neuropsychology, forensic psychology jne).
väga ahvatlev on mõelda - oh kui äge, doktorikraad psühholoogias. küsida tuleb enda käest kas mul tegelikult ka seda vaja on. kas mind tegelikult ka huvitaks veel 4 aastat õppimine, tihti asju, millega ma olen juba tutvunud (eesti bak+mag (5 aastast) käib üle palju teemasid mida esimesed psy doc-aastad ameerikas; oskusõpet on proportsionaalselt vähem).
konsulteerida tasuks juba psühholoogiadoktoritega, et kas minul, kel on sellised ja sellised mõtted, tasub üldse rohkem õppida psühholoogiat, kui ma tahan nt neurorehabilitatsiooniga tegeleda. kui sul on mag käes, siis võib ka kohe ettevõtjaks hakata, kuid selleks on kindlasti alati teatud piirangud, kuid mitte ületamatud. doktorikraad on universaalselt ikkagi suunatud algatama uusi ideid. kas sinus on neid piisavalt palju psühholoogia kontekstis? nb! artiklite kirjutamine huvitavatel, kuid mitte uudsetel teemadel, ei vasta sellele küsimusele veel positiivselt.
Väga hea täiendus, René! Sinu kas? ja miks? küsimused on teravad, aga vajalikud :).
Ma arvan, et Eesti kontekstis ei piira PhD kraadi puudumine ühtegi ettevõtmist. Ning tegelikult ka siinses mitte. Kui huvipakkuvas valdkonnas jala ukse vahele saad ning sul on tulemusi ette näidata, vaevalt et puudub PhD väga midagi loeb.
Üks oskus veel, mida PhD omanikud võibolla hinnata ei oska on program evaluation. Ehk siis erinevate programmide tulemuste mõõtmine. Kui PhD käigus võetakse millegi organiseerimin ette, siis on ka kogemus projektijuhtimises.
Kogu üritus on nüüd ja video vahendamisel jälgitav
http://www.psych.utoronto.ca/users/pgsa/events/index.html
Postita kommentaar