Tripp, teine osa

Kolmas osa: 24-hour Party People! vol. 2

Kuna me reedel tegime rahuliku õhtu ja läksime varakult magama, siis ei olnud mingit probleemi laupäeval vara üles saada ning Mekasse sõita. Samuti täitus ideaalselt soov jõuda samal päeval ka ostlema. VÕI SIIS MITTE!

Ajakava nihkus soovitust siiski vaid 2 tundi kaugemale ning Mekasse, mis asub tänaval nimega Sir Matt Busby Road, jõudsime umbes kell pool kolm (Uku ütles nii, ma ise ei tea täpselt!). Niisiis...Jõudsime kohale ja astusime sisse väiksesse poekesesse, umbes sama mis „Kõige Pood“ linnas, kus asub Zavood. Ühtteist oli seal 10m2 (või pisut rohkem) pinna peal müüki pandud, enamus punast värvi, mingi logo oli peal ja hinnad olid täiesti taskukohased. (Tuletan meelde, et tekst võib sisaldada irooniat ja sarkasmi)

Igatahes oli see tore koht, sest sealgi kohtasime rahvuskaaslasi ja muidugi lubasime endale ka kõva 4 naela eest nänni. Tegelt isegi rohkema eest, sest läksime ka Meka muuseumisse, mis muuseas tuletas meelde nii mõnegi ilusa, kurva või härda juhtumi nende Jumalate kohta, kel Meka ja tema kummardajate südameis oluline koht on.

Ja täiesti paratamatult tekkis Meka läheduses olles patune soov tulla siiasamma järgmine päev Gigantide Heitlust vaatama. Pilet oleks ainult mõnisada naela maksnud. Mõistuse pani meile ilmselt pähe aeg ning see, et järgmisel päeval ei olnud enam aega sellele niivõrd palju mõelda. Aga me veel jõuame sinna! Ausõna!

Niisiis, olles Mekas veetnud vaid 3-4 tundi, läksime tagasi linnaossa, kus elavad eranditult tudengid. Eesmärgiks oli kohata veel ja veel eestlasi (sest eestlased on lihtsalt kõige ilusamad. Ja ma ei ole mingi natsionalist, et te teaks!) ja see meil õnnestus.

Esmalt saime kokku Laidiga, kes valmistas meile imeliselt maitsva pastaroa. VERY NICE! Suur aitäh talle selle eest. Samuti õnnestus oma silmaga näha, et mõni neist igavatest traditsioonilisest inglise majadest võib seest ka stiilne olla. Majaekskursiooni käigus võisime tõdeda, et enne Laidit sealsamas elanud Jorgen oli toa oma äranägemise järgi väga mehiselt sisustanud...okei tegelt see tuba sobis Laidile palju paremini. No hard feelings, Jorgen, okay? :)

Üks hetk lahkus Mikk sellest stiilsest hoonest, nägemaks, et kohalike üliõpilaste elamine näeb ka täitsa cool välja. Ühesõnaga toimus trehvamine klassiõde Kerttuga, kelle külalislahkust on samuti keeruline üleliia kiita. Tema seltsis hakkasin end vaikselt valmistama ette õhtuks, mille peasündmuseks oli ette nähtud REIV. Yeah! Varsti liitusid minuga ka Liisi, Morka ning Uku ning olles tarvitanud veidi vägijooke, lahkusime eht-nooringlaslikult majast, kandes seljas vaid särki.

Muidugi hakkas päris kiirelt külm, kui taksoga peopaika Old Brewerysse kohale jõudsime ning külmad olid ka piletihangeldajate südamed. 40 või 50 naela pileti eest ületas isegi summa, mis maksime Jumaluse kontserti 1 pileti eest. Ja vaid 1 piletit oli meil vaja saada, ülejäänud olid õnneks olemas. Õnnega pooleks meil seekord vedas (või siis peab tõesti olema väga tähelepanelik, et parim pakkumine saada) – turuhindadega veel mitte kursis olev lahke olemisega noormees nõustus meile oma üleliigse pileti loovutama vaid 20 naela eest, keeldudes isegi teiste kaupmeeste altkäemaksupakkumisest. VERY NICE!

Reiv (või nu-rave, nagu seda vist nimetati, mida iganes) oli lahe. Kuulda sai nii indie-muusikat kui ka elektroonilisemaid asju a'la techno; sai hüpata nii esireas kui nautida esinemist veidi kaugemalt. Kell 3 läbi hakkas siiski igav ning hakkas tunduma, et ürituse korraldajad lootsid, et kliendid on nii purjus ja enam aru ei saa, et muusika tase enam nõnda kõrge polnud. Tagasiteel hakkas ka külm, sest läksime bussiga.

Neljas osa: 24-hour Party People! vol. 3

Päeva esimesest poolest pole vist eriti mõtet rääkida, sest taas magasime kaua ja siis lihtsalt käisime shoppamas (siiski, saime päris hea hinna eest päris toredaid asju. GREAT SUCCESS!). . Shoppasime edukalt ning jõudsime täpselt kella neljaks kesklinna ilmselt kõige stiilsemasse pubisse (nimega Varsity), et vaadata Gigantide Heitlust.

Mäng oli hea, pubi oli hea ja õlu oli hea, aga tulemusega päris rahul ei saa olla ja üldiselt me vist ei tohiks olla samal ajal välismaal kui Manchester United mängimas on, sest ka eelnevatel kordadel (kord vaatasime mängu Keenias pubis ning korra Londonis Loftus Road staadionil) on kõik sellised mängud lõppenud viigiliselt 1:1. Okei, mida iganes.

Pärast mängu pöördusime tagasi Fallowfieldi ehk üliõpilaste riiki, et veidi Liisi juures tšillida ja seejärel Kerttule külla minna. Muidugi uimerdasime liiga kaua, nii et Morkat, kes pidi sõitma Newcastle'isse tagasi inimkatseid tegema, enam ei näinudki. Lõbusaks kujunes õhtu sellegipoolest, läbi pideva huumori- ja sarkasmiprisma rääkisime maast ja ilmast ja millest kõigest veel...Ja imestasime Kerttu tublidust, sest ta suutis isegi kooliasjadega tegelda. Ja Ukul õnnestus üle pika aja maitsta kilu ja musta leiba. NICE!

Varsti siis jälle järgmised osad. Ja kui ses tekstis tundus midagi arusaamatut, siis palun pöörduda eelmise postituse alguse juurde. Püsige lainel!