esmaspäev, detsember 04, 2006

Vainikute kultuurilised õppetunnid Suurbritannias suursuguse Eesti riigi ülesehitamiseks.

Kõik teavad või siis peaksid teadma, et selle sügise suurim sündmus pole mitte see, et Bush, inglise kuninganna või see kolmas tüüp Eestit külastasid, vaid siiski see, kuidas Virumaa oma pojad käisid Suurbritannias kultuurilisi õppetunde saama. Mikk lendas saarele Tallinnast, Suursuguse Eesti Vabariigi Suursugusest pealinnast, Uku kuskilt Saksa kolkast. Et juttu oleks kergem lugeda, soovitame varem tutvuda mõistetega nagu iroonia ja sarkasm, samuti peaks vihjama, et:
küla=London
Linn=Manchester
Jumalus=Tool
Meka=Old Traffordi jalgpallistaadion.
Linn, kus asub Zavood=Tartu
Suursuguse Eesti Vabariigi Pealinn=Tallinn
Gigantide Heitlus=Manchester Unitedi ning Londoni Chelsea jalgpalliklubide kohtumine.
24-hour Party People=laul, täpsemalt Manchesteri rõõmsaloomuline hümn
Brünode riik=Austria

Iga osa on üks päev ning tripp algas neljapäeval, 23. novembril.

Esimene osa: mobiilid on nõrkadele

Tuleb välja, et London on tegelt ilgelt väike küla. Et Uku ja Mikk seal küllalt suvalises kohas kokku saaksid, pole kaasaja kapitalistliku väärastunud ühiskonna üht Nokiat – mobiiltelefoni – sugugi tarvis. Seepärast oligi Mikk eriti kaval ja jättis oma masinal, mille ta ühiskonna survest tulenevalt oli endale soetanud, sisse lülitamata funktsiooni, mis lubab ka välismaal kõnelda. Uku võttis mingi mobiilihakatise kaasa, aga sisulist kasu polnud neist kokkusaamisel kummalgi.
Niisiis, kui Mikk oli ühes väikses London Bridge'i nimelises rongijaamas kokkulepitud kohal (jah, tunnistan, selle kokkusaamise leppisin kokku laenatud telefoni kasutades), siis eestlane tunneb eestlase niivõrd hästi näha, et oli vaid tarvis veidi sealsamas rongijaamakeses ringi vaadata ja juba oligi Dünaamiline Duo koos. Happytimes!

Niisiis, istusime koos Andrese – meie esimese vastutuleliku öömajapakkujaga – väikse rongikese peale (inglastel on nende rongide, mis tegelt on suht kenad ja korras, pärast nii häbi, et hoiavad neid päev läbi maa all ja aint vahel õhtuti lasevad õue), mis viis meid maa alt küla keskelt natuke kaugemale.

Teeloleku vältel küllastusime infoga selle suhtes, kuidas järgmisel päev saada kõige kiiremini Linna, kus asub Meka ja kus oli Jumalus lubanud end ilmutada. Lisaks patustasime koos Andrese ja Madisega natuke tervisenapsi ning mingi saare joogiga (klaasi peale oli kirjutatud Guinness). Tunne oli hea ning ootused järgmise päeva suhtes kõrged.

Teine osa: 24-hour Party People!

Väike ülevaade loogikast, mis toimib sealses infrastruktuuris. Pilet lennujaamast küla keskele (20-50 minutit) maksab 8 naela, taksosõit küla ühest äärest keskele (25 minutit) maksab 20 naela, pilet küla keskelt Linna, kus asub Meka ja kus oli Jumalus lubanud end ilmutada (4,5 tundi) maksab keskmiselt 3 naela (odavam kui bussisõit Suursuguse Eesti Vabariigi pealinnast linna, kus asub Zavood).

Igatahes läks bussireis päris mõnnalt ja valutult ning ehk isegi üllatavalt kiiresti jõudsime Linna (...kus asub Meka jne) piirile, seal võttis meid vastu lootustandev silt „Best Hand Job in the North“ (ja samas kõrval pesti miskipärast autosid).

Varsti jõudsime kesklinna ja varsti jõudis sinna ka meie järgmine öömajapakkuja, kellele oleme samuti surmani tänulikud. Ehk siis Liisi leidis hoolsa koolitöö kõrvalt aega, et meile vastu tulla ja järgmised 3 päeva meiega pidutseda. VERY NICE!

Teel öömaja poole veendus siinkirjutaja, et Linn on päris veider ja üldse kogu riik on suht kreisi – tänavail käib pidev liiklusreeglite rikkumine, mille suhtes on alla andnud ka politsei. Ilmselt taaskord üks kapitalismi harrastamise karm tagajärg (seepärast oli hiljem nii-nii hea jõuda Saksamaale, kus liiklus toimis õiget pidi).

Keerulised liiklusolud ei takistanud meil aga käimast poes, et avaneks võimalus mekkida vedelikku, mis oli väga positiivselt meelde jäänud eelmisest kultuurireisist – Stella Artois. I LIKE! Kohalike oludega tutvudes läks aeg suisa lennates ning varsti tundus meile, et tol päeval – 24. novembril 2006 võib tõesti Jumalus end ilmutada. Tundsime, et Jumalusele iseloomulikku energiat kiirgab MEN Arena nimelisest pühakojast, seetõttu lasime Liisil end lahkelt sinna juhatada. Milline üllatus, nii oligi!

Kell 20.50-22.30 sai Dünaamiline Duo täpsemat aimu sellest, milline näeb välja transiseisund. Kui me isegi sinna otseselt ei jõudnud, siis olime sellele väga lähedal, sest Mastadoni-nimelise prohveti ennustus läks täide ning end ilmutas vokaalinstrumentaalansambel Tool eesotsas ühe tüübiga, kelle nimi on vist Maynard James Keenan. VERY NICE! I LIKE! Need 100 minutit lähevad meie mõlema elus väga olulisele kohale. Neid tundeid pole aga võimalik sõnadesse transformeerida ja seepärast ma ei üritagi. Ütleme nii, et suht spets oli noh. Sobib?

Kontserti lõpul ilmnes, et suure massi palved lähevad vahel ka täide. Või noh, enamvähem. Igatahes mitu tuhat inimest, seehulgas ka meie, laulsime ja palusime, et taevaväravad võiks avaneda ning Los Angelese nimelise linna ühest riigist minema pühkida (erinevatel põhjustel, vt. laulu „Aenima“). Ja vihma hakkaski sadama! Kui mitte soovitud Los Angelesis, siis Manchesteris kindlasti. Ja mehiselt.

Kontsertiga oli pidu aga alles algamas – väikestest kommunikatsiooniprobleemidest hoolimata kohtusime Liisi ning Morkaga, kes oli kohale kimanud Newcastle-nimelisest kolkast. Ta teeb seal laboris kohalike inimeste peal katseid, et inglise naisi natukenegi ilusamaks muuta (eestlannasid ehk iludusi on seal paraku nii vähe, et tänavapilti nähes mitte oksendama hakkamiseks on paratamatult vaja abimaterjale). Ilmnes, et seekord oli Morka koos Liisiga kohaliku prevalveeriva loomaliigi ilustamiseks proovinud uudset vedelikku, mida tuntakse ka kui „viin“. Tundub, et sellest oli abi, sest klubis, kuhu läksime - 5th Avenue – olime me, eestlased, päris heas tujus ning teatud osa meist nautis tähelepanu, mis tulenes Tooli nänni ostmisest. I LIKE! But no sexytime.

Õhtu, kuhu mahtus nii Jumaluse ilmutus kui mitu tundi indie-muusikat, avaldas miskipärast mõju ka Dünaamilise Duo ja ülejäänud eestlaste seltskonna organismile. Ehk siis väsisime ära kella poole kolmeks! Ja läksime koju...kes otse, kes väikse ringiga.

Varsti juba järgmised osad. Stay tuned!

3 kommentaari:

uku ütles ...

tervitan palavalt oma kaasautorit, kes vahepeal loomingulises varjusurmas oli ning vaid TÜ kirjatöödele oma energiat kulutas.

Peace the fuck out!

Anonüümne ütles ...

jätsid mainimata, et Tartu=Maailma Naba ;-)

Terje ütles ...

„Best Hand Job in the North“ hahahaa...
Ja Tool.. Et sis ütlen uuesti, vihkan teid nüüd!:D