Der Urlaub in Estland und gross Erfolg

Mis ma siis Eestimaal tegin? Külastasin palju toredaid sugulasi ja tuttavaid, tuletasin meelde Tartut ja Tallinna aurat ning nautusin head Eesti toitu. Jõudsin ära käia isegi minifestivalil ja suitsusaunas. Kuid mõned seigad olid kohe eriti põnevad:

Hambaarst

Nagu enne mainitud, loksus mu hammas juba oktoobri algusest saadik. Päev enne vana aasta lõppu jõudsin ma siis lõpuks hambaarsti tooli. Hoolega hakati siis minu loksuvat hambakrooni ära võtma, et see uuesti juure külge korralikult tagasi panna. Kuid tegijal juhtub mõndagi ja nii läks see kroon eemaldamise käigus hoopistükis katki. Ega päris samasugust portselanist polnud asemele võtta ja nii sain ma plastikust asendushamba. Seda kannan senikaua, kuni mulle uus portselanhammas tehakse. Käimist jätkub kauemaks.. tõenäoliselt juuli lõpuni. Siis saab saagast juba kaks aastat :).


Liigesearst

Samuti käisin ma ortopeedi juures, kes rääkis mulle liigeste hüpermobiilsusest ja sellest kui ettevaatlik ma oma liigestega olema pean. Võitlus- ja lauasport on no-no.

Sellele vaatamata käisin ma osalemas MMA pingviinide treeningul. Hambakaitsmed olid muidugi Konstanzis. Vaatamata sellele, et ma olin kahekordselt ettevaatlik, sain ma osaledes ikkagi ühe pingviini käest mööda hambaid. Õnneks polnud mu asendushammas papist :). Ontlikud, kuid ohtlikud linnud! Minge neid kindlasti 20. jaanuar vaatama!

Uusaasta

Uue aasta võtsin ma vastu viiekordse maja katusel, kus sai üle Tartu linna ilutulestikku imetleda. Aastavahetuse tegi eriliseks fakt, et kohe uue aasta esimestel tundidel tuli meie seltskonnal vihaste venejeestlastega maid (ehk majakatust) jagada. Meid kupatatati võõralt territooriumilt tagasi oma katusenurgale ja redel võeti ka ära! Palju toredaid inimesi. Kuid see meid väga ei morjendanud ja pidu läks edasi Tulnuka filmi ning hiljem Zavoodi suurepärase aura seltsis.


Kuid kõik tore saab otsa ning ühel esmaspäeval oli tagasi Konstanzi minek. Ehkki teekond oli väga mitme lüliga, õnnestusid kõik ümberistumised sajaprotsendiliselt. Seekord oli meile varuks teistsugune üllatus.

Nimelt siis, kui me olime Konstanzis rongi pealt maha tulnud ja jooksime viimase liinibussi peale. Mul oli bussikaart käepärast ja jõudsin esimesena pärale. Tüdrukud jäid aga ukse ette kohmitsema ja sõidupiletit otsima. Selle ajaga jõudis neile ligineda üks asotsiaalse välimusega joobes mees, kes midagi saksa keeles pajatas. Kellelgi temaga tegeleda polnud aega... selle asemel käratas Mari-Liis omaette: "Kus mu kaart on?!". Imestus oli suur, kui parm sulaselges eesti keeles kordas: "Kus mu kaart on?". "Kas te räägite eesti keeles?" Üllatus oli mõlemapoolne. Kahjuks polnud aega temaga pikemalt juttu vesta -- bussijuht tahtis uksi kinni panna. Nii jäi tema taust meile teadmata. Äkki mõni Erasmuslane, kellel raha otsas.

Koju jõudes võttis meid vastu üliõnnelik Birgit. Tema juures toimus ka öine teeõhtu, mis meie nappe puhkusetunde veelgi lühemaks näpistas. Ning sealsamas teetassi juure sain ka kinnituse et mina küll Konstanzi purupaljana virelema ei jää. Nimelt kandsid minu pingutused saksakeelse motivatsioonikirja koostamisel vilja ning mulle garanteeriti suvesemestriks väike lisastipendium. Great success!! Siinkohal tuleb muidugi ära märkida Birgiti ja Mari-Liisi ennastsalgavad pingutused minu tekstihakatisest midagi mõistlikku välja vorpida.

PS! Minu maja ees hakkab kohe-kohe roosipõõsas õitsema. See talv ma vist lund ei näegi...