Der Urlaub

Halo!

Mir geht es sehr gut. Mul on nüüd vaheaeg ja olen ise oma aja peremees. Umbes pooled tuttavatest on Euroopa peale kas koju või külla laiali jooksnud. Enamik neist tuleb tagasi, kuid üks punt vingeid tšehhe, kellega ma enamasti hängisin läks jäädavalt koju :(. Õnneks tuleb aga uusi ja samatoredaid inimesi nii Eestimaalt kui ka mujalt juurde. Tegelikult oli minulgi plaan kaugemale minna, ent liiga vähese etteplaneerimise ning paari asjaolu halva kokkulangemise tõttu jääb praegu minemata. Eks ma jõua seda veel tasa teha.

Minu vaheaja kõige kaugem punkt on siiamaani olnud Viernheim, mis asub Mannheimi lähedal. Sinna minemise põhjus oli... vana hea tuttav murtud hammas. Õieti nüüd siis asendushammas, mis otsustas logisema hakata. Eestisse arstile kirjutades ilmnes, et lähim minu mudeliga kogemusi omav pädev arst asub just maakonna teises otsas. Pärast mitmeid segaseid telefonikõnesid üle ragiseva Skaipi sain ma sinna lõpuks ka teiseks oktoobriks kella 13-ks aja. Kella üheks jõudmiseks jõudmiseks pidin ärkama... kell 6! Kokkuvõttes tähendas see reis kokku kümmet tundi rongis istumist + veel rongijaamades aja parajaks tegemist. Nagu oleks Tallinnast Riias hambaarsti juures käinud. Minu reisi tegid kirkamas Nick Hornby “A Long Way Down” ning Baden-Württembergi grupipiletile kaaslaste leidmisega äri tegemine, kuid 10h on ühe päeva kohta selgelt liiga palju. Samas sõitis üks neiu samal päeval autoga Rostockist Konstanzi. Selle kõrval mul on natuke kohatu nuriseda...

Hambaarsti büroo oli superluks. Seal oli vähemalt kümme tooliga kabinetti, igaüks neist disainiime ning ka fuajee nägi väga hea välja. Ning ma veendusin selles, et nagu on möldrid on kõik ühtemoodi jahused, on ka tipphambaarstid nii Eestis kui Saksamaal ühte nägu ja tegu.

Hamba loksumist ära ei likvideeritud. Üteldi, et sellega võib Eestisse tulekuni oodata. Nii sain ma sealt kaasa vaid ohtralt naeratusi, antibiootikumikuuri ja mõned röntgenülesvõtted.


Üks päev enne Viernheimi käisin minagi paljukiidetud Reichenau saarel. Mis on tõepoolest maapealne paradiis. Kui keegi kavatseb siia järgmisel sügisel sattuda, siis pangu see koht kindlasti oma must-visit nimekirja. Saar on tervenisti UNESCO maailmapärandi nimekirjas ning igal sammul saab kaitstavat ilu imetleda. Lisaboonusena saab kohalike käestt euronormidele mittevastavat, ent siiski väga head ning väga odavat gemüset osta. Lihtsalt astu tänaval mõne maja juures oleva leti juurde, vali endale sobiv kogus tomateid-kabatšokke-pähkleid välja ning jäta vastav rahahulk leti juures olevasse rahakarbikesse. Müüjad on seal täiesti ülearune nähtus. Tolle saare ääres tegin ma ka tõenäoliselt selle suve viimase ujumise. Septembri viimane päev ikkagi :).


Kolmapäeval käisin ma üle nelja kuu jälle juuksuris. Ning sain aru, kui ohtlik on juuksurile vabad käed anda. Tulemus pole küll halb, ent self on mul segaduses. Loodetavasti on mu self piisavalt paindlik... või siis kasvavad mu juuksed kiiresti tagasi :). Samuti sain ma juuksurikäiguga teada, et saksa teismelistele meeldib juuksurite ootetoolidel hängida. Võibolla aetakse nad kaubanduskesuse koridoridest ära ja nad leiavad seal varju. Ei tea.

Õhtupoole läksin trampoliini-nimelist spordikursust uudistama. Too jättis mulle väga hea mulje. Mind juhendas laheda olemisega treener ning kargamise taustaks laskis ta makist meeldivat rütmimuusikat. Uskumatu, kui lihtne on tegelikult end õhus juhtida... kui nippe teada :). Teised viskasid seal saltosid ja muid kaelamurdvaid trikke, eks näis, kuhu ma välja jõuan. Järgmine nädal tahan ma sinna kindlasti tagasi minna.

Samuti käisin ma tol päeval veel judokursust uudistamas, mis jättis ka positiivse mulje. Tea, kuidas ma nad kõik need alad juba võetud võrkpalli kõrvale ära mahutan...


Täna sain ma meili, et mulle on leitud tandemi-partner. Ehk siis sakslane, kes tahab, et ma talle eesti keelt õpetaks ning on nõus mulle vastu saksa keelt õpetama. Regades ei uskunud ma, et selliseid inimesi üldse leidub. Eks näis, kes minuda suhelda tahab. Uut inffi saan ma teisipäeval.

Tschüs!