Oh kooliaeg, oh kooliaeg...

Täna oli mul esimene koolipäev. Seetõttu tuli ka vara ärgata. Ajasin end üles enne seitset, et poole kaheksaks asjadekapi järjekorda jõuda. Kohale jõudes oli järjekord ikkagi megapikk ja minu silmad otsisid paaniliselt Radimi, kellega ma pidin seal kohtuma. Õnneks leidsin ma ta kähku ja Suur Ootamine võis alata. Kokku veetsin ma seal kolm-pool tundi ja kõikse parematest kappidest jäime napilt ilma. Vähemalt sain ma need silmadekõrgusel, mitte kuskil maapinna lähedal.

Üldiselt aga hakkavad loengud veel alles JÄRGMISEL nädalal, praegune on selline sissejuhatav periood :). Samas õpilaspileti ja muu värgiga on siin niipalju bürokraatiat, et ma eriti ei imesta.

Bürokraadid räägivad siin kõik enamasti ainult saksa keelt. Kuid õnneks tundub mulle, et see polegi enam väga suureks probleemiks. Nimelt olen viimased asjaajamised juba täitsa saksa keeles läbi viinud. Sellega kaasneb küll ohtralt mõttepause ja vahel kätega vehkimist, kuid siiski... auf Deutsch. Sõpradega suudan ma ka saksa keeles mõtteid vahetada. Või siis suvaliste inimestega smalltalki.

Paistab, et minu kirjutamisoskus on mulle ainult plussiks. Meenub olukord, kui ma keelekursuse lõpus siia saabuvale Mariliisile toavõtit ära võtsin. Tegin seda hommikul enne viimast suurt kontrolltööd ja nii oli mul päris kiire. Võtme väljajagajaga tuli aga kõigepealt natuke vaielda, kuiväga mul seda võtit vaja on ja seejärel pidin ma nimekirja järgi kontrollima, kas toas on kõik esemed olenas, mis üürnikule ette nähtud. Nii olu mul jube kiire ja 20-30 asjast koosnev list. Palusin siis toast mööduvat tehnikut, et äkki ta aitab mul seda nimekirja kontrollida, sest seal oli omajagu sõnu, mida ma ei tundnud... ning mul oli kiire. “Ich kann nicht lesen, entschüldigung”. Tehniku kirjaoskamatus võttis korraks tummaks küll. Õnneks leidsin ühe tudengi, kes mind ajahädast välja aitas.

Vahepeal on ka üht-teist toredat toimunud. Näiteks reedel, kui ma kickboxi trennist tagasi tulin, sõitsin ma ühest kultuurikeskusest mööda. Tundus, et seal on kontsert toimumas. Kiikasin sisse ja... oligi kontsert. Uurisin natuke ja sain teada, et tulemas on USA indie-rokibänd Portugal. The Man. Ma polnud sellest kahjuks midagi kuulnud, ent viimasest konsakogemusest oli juba liigagi kaua möödas. Samuti on ju raske bändimehele näkku ütelda, et ma ei viitsi tulla. Kärutasin kiiresti koju sööma-riideid vahetama ja tagasi. Natuke jäin hiljaks, kuid sellegipoolest sain väga vinge konsa osaliseks. Muusika meeldis ja saundki polnud väga halb. Ei olnud üldse halb. Ainuke asi oli see, et bändil said lood otsa. Rahva tungival nõudmisel tegid nad lisalugudena esimesena mängitud palasid. Mulle sobis see ideaalselt :). Pärast sai veel bändimeestega juttu ajada ja tuuriplakatile autogramme lunida. I LIKE!

Aimu saab bändist siit:
http://www.myspace.com/portugaltheman

Laupäeval tegime kiire väljasõidu Šveitsi mägedesse. Plaan oli üsna napp: veel reedel otsisin ma myswitzerland.com-ist meie lähedal olevaid kohti ja proovisin iga hinna eest enne viit marsruudid välja otsida, et need iga hetk kinni minevast printerikeskusest välja printida. Õnneks läks kõik hästi ja laupäeva varahommikul saime minema hakata. Ilm oli vääga pilvine ja udune, kuid me lohutasime end sellega, et päevapeale tuleb päike ju välja. Tavaliselt tuleb. Jõudsime kohale ja ikka polnud päikest. No siis tuleb tee peal. Tegelikult ta muidugi ei tulnudki välja. Kuid sellest polnud midagi. Piknikku sisse arvestades sai viis tundi ringi jalutatud ja vaate asemel metsa salapärasust nauditud. Programmi kuulus ka šveitsi kellukestega lehmade vahel seiklemine, ülitihe udu ning orienteerumine digifotokasse pildistatud kaardi abil. Aku kusjuures sai täpselt pärast reisi lõppu tühjaks.
Samamoodi tõmbas see tühjaks ka minu energiavarud. Kuid sellegipoolest suutsin ma enda lasta ahvatleda Europahausis toimuva tutvumispeo poolt ja magama sain alles kahest-kolmest.

Ärgata tuli muidugi vara, sest Mari-Liisil oli ju sünnipäev. Ning head lapsed ärkavad lauluga ;). Üleüldse oli see üks tore päev. Väikeste pausidega sai pidevalt sünnipäevalapselt süüa ja juua. Nautisime meie ja silmnähtavalt nautis ka peoperenaine. Kes siis ei tahaks tervet päeva sõpradega veeta. Magama saime kella kahest ja miskell ma ärkasin.. sellest ma juba rääkisin.

PS! Praegu ei tööta mul ükski telefoninr. Seega saate mind kätte vaid veebi kaudu.

Päikest teile Eestimaale!