South of Heaven

Mõnda aega tagasi mainisin ma võimalikest tulevastest ägedatest kontsertitest, kuhu minna. Esmaspäeval jõudis siis esimene neist ka pärale. Ürituse nimi oli The Unholy Alliance Tour II ning toimus tunniajase rongisõidu kaugusel Winterthuris Šveitsis. Esinejateks viis bändi nimedega: Thine Eyes Bleed, Lamb of God, Children of Bodom, In Flames ja..... SLAYER. Kaaslaseks tuli mul tšiilist pärit hevifänn Chris.

Pärast väikesi viperusi jõudsime kohale, kuid TEB oli juba läbi. Muret ei ollõ -- minu jaoks täiesti tundmatu bänd ka. Järgmisena hakkas LoG. Eel-eel-soendaja saatusena keerati talle kehv heli. Tundus, et bänd üritas seda korvata lavale toodud lisavõimenditega. Tulemu oli jube karvane bassimüdin ja ma olin sunnitud kõrvakuulmise säilitamise huvides kõrvatropid välja otsima. Kokkuvõttes ei avaldanud kahjuks muljet.

Bodomi ajaks viidi ekstra võimendid minema ning sound oli sellevõrra vaiksem, ent puhtam. Samas, nagu CoB-i fännist Chris ütles, koosnes setlist vaid uuesti, (ehk sellout) kraamist. Tema jaoks on CoB oma esimese kolme albumiga maailma parim bänd, kes hiljem kommertsiradadele sattus. Mind jättis see etteaste samuti üsna külmaks. Õnneks oli mul näpus õlu ning vaikselt valmistasin end järgmiseks bändiks nimega...

In Flames! Sellel bändil on minu isiklikus muusikaajaloos väga oluline roll -- varasemaid albumeid olen ma läbi ja lõhki kuulanud. Kahjuks on nad paari uue albumiga samuti väga igavaks läinud. Salamahti lootsin, et ei läheks nii nagu CoB-ga -- et suur enamik lugusid tuleb kolmelt viimaselt plaadilt. Kuid õnneks ei tulnud mul pettuda -- tehti kõvasti vanemaid lugusid ning ka uuematelt albumitelt valiti just need paremad lood. Setlist oli umbkaudu järgmine:

Pinball Map
Leeches
Cloud Connected (see lugu võinuks küll olemata olla)
Coerced Coexistence
Behind Space
Only for the Weak!!!
Take This Life
Trigger
Come Clarity

Ka rahvas läks väga mõnusalt kaasa ja lava ette tekkis täitsa korralik moshpit. Nii sain ma IF-lt juba täiesti korraliku elamuse kätte.

Kuid tulemas oli midagi... SUURT. Omajagu võimas tunne oli karjuda: "Slayer! Slayer!", teades et varsti tulevad tharsh-metali legendid ka tegelikult lavale. Rahvas huilgas ja trügis lavale aina lähemale... Viimaks kustusid tuled ja mängima hakkas intro... Prožektorite sähvides asutusid lavale auväärses eas metali-kuningad. Slayer oli siin!
"Disciple" esimeste riffidega hakkas koitma tegelik jõudude tasakaal. Solisti häältepaete vallandudes kinnitus see veelgi. Kui aga jõudis kätte üliterav ja intensiivne soolo, siis oli kõik selge -- üksi soendaja ei küündinud metali valitsejatele ligilähedalegi. Heli oli valju, ent väga selge; mehed olid vanad, ent vihased; muusika juba aastaid tagasi loodud, ent aegumatu. Ära tehti pea kõik olulised lood, mida ma tean, pluss natuke veelgi. Mälu järgi suutsime pärast taastada sellise setlisti:

Darkness of Christ (intro)
Disciple
War Assemble
...
Chemical Warfare
Mandatory Suicide
Hell Awaits
Die by Sword
Cult
Seasons in the Abyss
Raining Blood
South of Heaven
Angel of Death

Viimase loo lõpuminutite ajal jooksime me juba rongi peale, et mitte Winterthuri ööbima jääda. Läbimärjalt, kurnatult, ent õnnelikult jõudsime ööseks tagasi Konstanzi, et järgmine päev Slayeriuimas kooli minna.