Osa 2 - miks ma endiselt Eestis olen?

Eelmise postituse järgi peaks ma paar nädalat juba vahtralehti imetlema. Kuid juuni lõpus ilmnes, et Kanada päikest ei näe tunnelis veel nii pea. Sinna jõudmiseks tuleb kulutada kõvasti uksi ning läbi ketrata kilomeetrite kaupa punast niiti. Ehk teisisõnu – bürokraatia kuubis.

Juuni alguses saadeti mulle lastehaiglast mitu ankeeti, mida ma sisse saamiseks pidin ära täitma. Üks neist nõudis tõestusmaterjali selle kohta, et mulle lapsepõlves kõik olulised vaktsiinid tehtud on. Õnneks suutsin ma Tallinnast oma kooliaegse vaktsiinikaardi siiski üles leida.  See oli paras vedamine – muidu oleks pidanud tellima kõikvõimalike lastehaiguste antikehade analüüsi.

Juuni keskel hakkas selguma, et Kanadasse kauem kui kuus kuud elamine on üks ütlemata põhjalik protsess. Kahjuks on info selleks vaja mineva dokumentide kohta erinevate saitide vahel laiali pillutatud, mis kohati annavad vastukäivat infot. Lihtsamaks ei tee ka olukorda asjaolu, et dokumente saab viia Tallinnas sisse ainult reedeti 9-12. Seesama aeg on ette nähtud telefonitsi spetsiifiliste viisaküsimuste esitamiseks. Ülejäänud aja tuleb kuulata kas telefonivastajat või siis saada soovitusi stiilis "uurige netist hoolega, mis teil vaja ja tulge siis kohale". Ahjaa, saatkond on ise Poolas, Eestis on vaid esindus.  

Kui lõpuks kellegi kätte sain, siis teatati mulle, et õppeloa saamine võtab kindlasti kolm kuud ja ma hakaku kiiresti pihta. Ma imestasin vastu, et Toronto poolt pole mulle ametlik kinnitus isegi kohale mitte jõudnud, millega ma siin pihta hakkan? TÜ poolne koordinaator lohutas mind sellega, et kõik on õigeks ajaks jõudnud ja küll ülikooli kinnitus varsti ka tuleb. Ojee. 

Juuni lõpus jõudis Toronto kinnitus lõpuks kohale. See väljastati 1 juunil :). Minu pabereid ei olnudki üle mõistuse palju, Margitilt nõuti lisaks veel politseitõendit. Notariaalselt tõlgitud! Ma irvitasin kõrvalt, et on aga tüübid – kui minult seda nõutaks, peaks ma seda hankima-tõlkima nii Eestist kui Saksamaalt. Mulle kinnitati aga telefonist, et õppijad ei pea politseitõendit hankima.  

Juuli alguseks sõitsime Tallinna ja läksime paberipatakat üle andma. Kohapeal ilmnes, et minult on vaja veel TÜ poolset kinnitust, et ma tudeng olen. See sai tänu operatiivsele TÜ dekanaadile väga kiirelt lahendatud.  

Paar päeva hiljem ilmnes, et mina ja Margit peame deklareerima "common law unioni". Tallinnas üteldi meile, et sellist paberit pole kolm aastat kelleltki nõutud. Idee poolest pidanuks me minema saatkonnatöötaja ette pidulikult allkirju andma . Õnneks nõustus saatkonnatöötaja sellega, et me selle paberi juba ette allkirjastatult postiga saadame.  

Esmaspäevaks, 19 juuliks saime tagasisidet. Hea märk oli see, et meid suunati meditsiinilisse kontrolli.  Teine halb märk oli see, et minult nõuti politseitõendit. Nii Eestist kui Saksamaalt. Öäk.

Meditsiinilise kontrolli jaoks on määratud usaldusväärne eraarst Tallinnas. Saime telefoninumbri. Helistades ilmnes, et arst on puhkusel – palus reedel tagasi helistada. Lubas järgmisel esmaspäeval vastu võtta. 

Helistasime reedel Viljandi Folgilt talle tagasi. Vastus oli umbes selline: "Tulge esmaspäeval...aga kas te kuskilt kopsuröntgeni saate hankida? Meil aparaat ei tööta ja siin võtab selle parandamine kindlasti veel nädala. " Hakkasime siis käppelt Viljandist röntgenit hankima. Haiglasse helistades nõuti kaljukindlalt saatekirja... kuid me läksime siiski kohale. Selleks ajaks olid tädid leebunud ning meile siiski pildi ära. Siinkohal suured tänud neile! 

Meditsiiniline kontroll ise on väga põhjalik – küsiti kõikvõimalike haiguste ja sündroomite kohta, võetakse veel vere- ja pissiproovi. Arst ise oli väga tore ja saatis paari päevaga kiiresti meie tulemused Londonisse edasi. Sinna juurde lisas elutargalt, et "saatkonnas liigutavad nad end üsna käppelt. Kuid seal Londonis meditsiinikomisjonis on nad üsna laisad. " Meie võtsime pöidlad pihku. 

Politseitõendist rääkides, siis Eesti politseitõendiga on asi lihtne – saadad digiallkirjastatud taotluse ning 10 tööpäeva jooksul on sul A4 (paber)postkastis. Viid tõlkebüroosse ja nad tõlgivad selle ca 500 eest selle notariaalselt ära.  

Saksa politseitõendiga on asi oluliselt keerulisem – prindid Internetist välja blanketi, täidad ära. Lähed Saksa saatkonda/notari juurde ja võtad kinnituse, et blanketil on tõesti Sinu allkiri. Samuti teed juurde notariaalse passikoopia, et blanketil on Sinu andmed.  Maksad 13 euri  riigilõivu tõendi eest + teised 13 euri legaliseerimise eest. Legaliseerimist on vaja selleks, et Eesti notariaalne tõlkija sind üldse jutule võtaks. Kogu selle skeemi välja selgitamiseks ja läbi käimiseks kulus mul hea mitu päeva ja mitu kõnet erinevate Bundesamt für Justiz ametnikele. Saksa keeles muidugi :). Kuna tajusime juba tähtaegade raskust oma õlgadel, siis saatsin paberipataka 27 juuli DHL-ga järgmiseks päevaks saksa ametniku lauale. 

Seejärel läks lahti suuremat sorti ootamine...sisustasin oma aega andmeanalüüsi, mussi mängimise ja toredate inimeste seltsis Eestimaa suve nautimisega. Aeg-ajalt uurisin Kanada saatkonnast, et kuidas edeneb. Vastus kujunes juba stambiks: "meie kolleegid Poolast pole midagi uut teatanud. Palun helistage meile järgmise nädala alguses uuesti."

14 august jõudis postkasti Saksa politseitõend. Jee! Ühel pool olid kirjas minu andmed ja "Kein Eintrag". Teisel pool oli kiri, et see tõesti on Saksamaa riigi dokument. Viisin selle väärtusliku paberi tõlkebürosse. Selle notariaalne tõlkimine käib muideks üle eesti keele. Ehk siis kõigepealt paar rida saksa keelest eesti keelde ja seejärel eesti keeles inglise keelde. Jah, hind on samuti topelt. Notariaalselt otsetõlget pakkus ainult üks büroo ja see maksis sama palju. Luisa tõlkebüroo sai selle tõlkimisega-kinnitamisega kahe päevaga hakkama ning juba reede õhtuks oli selle skänneeritud variant Kanada esinduse e-maili peal. Mina käisin Flow festivalil ja olin eluga rahul. 

16 august oli Margiti esimene planeeritud tööpäev Kanadas. Töötamise asemel uuris ta saatkonnalt, kas minu politseitõend peaks minema Tallinnasse või oleks ta mõistlikum saata otse Poola.  Ametnike arvates loomulikult ikka Tallinnasse.

23 august helises minu telefon. Helistajaks juba salvestatud kontaktisik Kanada saatkonnast. Huviga võtsin telefoni vastu.. kas ometi on meie terviseanalüüsid kohale jõudnud? Vestlus kulges umbes järgnevalt:

"Tere, olen see-ja-see Kanada saatkonna Tallinna esindusest. Kas ma räägin Uku Vainikuga?

"Jah, räägite küll."

"Helistame teie õppe- ja tööloa asjus. Meile jõudis vastus Poola kolleegidelt."

erutatult "..jaaah?"

"Nad paluvad, et te kordaksite oma meditsiinilist kontrolli."

"Vabandust?!"

"Jah, meie Poola kolleegid tahavad teilt veel HIV testi. Ma annan teile arsti numbri, et te saaks temaga võimalikult kiiresti aja kokku leppida."

Mina olen kuskil vihastamise ja jõuetuse vahepeal "Miks seda vaja on?"

"Ma ei oska seda ütelda, aga meile tuli kiri, kus seda nii teilt kui teie elukaaslaselt nõutakse."

"Noh... jah.. eks me siis tee... kas on veel midagi vaja teha?"

"Ei, rohkem meil infot ei ole. Ma annan teile arsti numbri, saate selle üles kirjutada?"

....

See võttis korraks täiesti jõuetuks. Ka minul purunesid illusioonid õigeks ajaks (7. septembriks) kohale jõuda. Seda enam ei saanud ma aru, miks seda testi siis kohe ära ei tehtud? Ja mis veel, neil võttis aega terve kuu selle tõdemiseks, et meil on HIV testi ka vaja.

Arstiga helistades selgus, et vahepeal oli Poola pandud pukki uus ametimees. Kui enne oli HIV-test vabatahtlik, ehk arsti otsustada, siis nüüd on see kõigile kohustuslik. Ning meil oli see tegemata.. 

Hetkeseis on selline, et homme läheme verd andma. Õnneks siiski Tartu laborisse. Mitme kõne tulemusena suutsime vältida järjekordset Tallinnasse sõitu. Tartust rändab meie veri Tallinna laborisse ja tulemused arsti lauale. Need omakorda faksitakse Londonisse, kus arsti sõnul "vast nii kaua ei lähe." 

Elame-näeme!

Kuidas Kanadasse minna? osa1

Tere!

Aina rohkem ja rohkem inimesi imestab, miks ma veel Eestis olen. Seda küsin minagi Kanada saatkonna esinduselt Tallinnas pea iga nädal. Kuid vastus on alati pea sama: "Helistage nädala pärast uuesti." Nii ma helistan. Ja sinna vahele jõuan teha üritusi, käia Flow festivalil ja muidu Eestimaad nautida. 

Selleks, et tulevased põlved teaks, milline kadalipp ootab Kanadasse õppima minejaid, panen kirja väikese roadmapi. 

Suvi 2009 – tööd on raske leida ja nii tekib mõte astuda magistriõppesse. Tehnilise vea tõttu sisseastumissüsteemis oleks minek äärepealt katki jäänud. Õnneks oli psü instituut piisavalt vastutulelik ja lasi mul siiski tulla. Endale luban peas, et ühe aasta veedan kindlasti välismaal.

Minu teema – "Individuaalsed erinevused EEG aktiivsuses ja impulsiivsetes reaktsioonides tasu edasilükkamise katseparadigmas". Piltlikult üteldes see video + selline aju aktiivsust mõõtev aparaat.

Sügis 2009 – võtan kõik kohustuslikud ained ära, et välismaal valik võimalikult vaba oleks. Vabaainena võtan lisaks programmeerimise. Mis osutub päris lahedaks. Uurin võimalusi Rootsi, eelkõige Umeåsse õppima minna. 

Talv 2009/10 – Margit teatab, et tema sai postdoc-i Montreali. Mina jätan Euroopa sinnapaika ja hakkan kaardistama P-Ameerika idaranniku ülikoole. Varsti saadab Margit mulle Toronto vahetuspakkumise meili. Mina oleks pidanud selle meili ka listist saama, kuid saatuse tahtel jäi see meil mul vahele.

Sess saab läbi ja mul on elu kõige parem keskmine – 4,5. Kandideerimiseks päris hea baas. Lootsin TÜ-lt ka toetust saada.  Kuid ülejäänud psü magistritudengid on minust veelgi tublimad ja nii ei saa ma isegi kojusõidutoetust mitte.

Kui sessijärgselt Toronto asju ajama hakkan, ilmneb, et tähtaeg on umbes 1,5 nädalat. Regan end kahe päeva pärast toimuvale TOEFL keeletestile. Sinna juurde hangin ja sepistan endale soovitus- ja motivatsioonikirju. Samuti võtan Skypega ette Toronto uurijate pommitamise, et nende juures praktikale saada (ja aparaate näppida). 

Kõigega peale praktikakoha sain ma õigeks ajaks ka hakkama. Muuhulgas tuli mul ühe soovituskirja saamiseks vastutasuna värvata katseisikuid :).  TOEFL test on tüütult pikk ja mitte eriti raske. Pärast testi läbiviijatega juttu ajades saan teada, kuiväga mul üldse vedas, et sinna nii kiiresti sain. Tavaliselt on järjekord paar kuud.

Praktikakohaga nii hästi ei edene. Mulle vastatakse paarinädalase hilinemisega mitme telefonikõne peale või siis üldse mitte. Tunnen end nagu müügimehena. Kõik see võtab mind nii läbi, et kuhugi mujale ülikooli kandideerida ei jõua.. vähemalt mitte enne, kui Torontost otsus tuleb.

Kevad 2010 – Torontost tuleb positiivne vastus. JEE!

Seejärel asun tegelema motivatsiooni- ja soovituskirjadega stippidele. Kevade lõpuks õnnestub mul pika emailimise ja skypega pommitamise järel leida ka endale juhendaja, kes on nõus mind oma tiiva alla võtma – Dr. Rosemary Tannock . Tema arsenali kuuluvad nii EEG, fMRI kui ka MEG. Tehing suletud :D! Luban talle, et jõuan ca augusti keskel. Tema paneb omalt poolt minu vastu võtmise bürokraatiarattad käima.

Juuni 2010 – saan positiivsed stipivastused. Juhhei! Torontost jõuab lõpuks ametlik paber kohale. Ajee! Mulle tundub, et tunneli lõpus paistab juba päike ning nüüd on vaja "ainult" see riiki sisenemine ka korda ajada. Kanada on viisavaba, seega ei tohiks see eriti raske olla. Ei tohiks...

Vabad silmad

Noored ukrainlased ei usu oma riiki. Mis minu jaoks on v2ga kurb. Kuid nii see on. K6ige esimene vihje sellele oli juba siis, kui lendasin Kiievist Simferoopolisse. Lennukitaskust v2lja t6mmatud ajakirja motoks oli без политики, толко биснес. V6i midagi taolist. J2rmgiseks r22givad mulle lastelaagri lapsed, et kui nad suureks kasvavad, tahavad nad v2lismaale t88le minna.. v6i siis teine variant v2lismaalasega abielluda. Kuna Ukrainas pole perspektiivi. V6i kolmandaks kirjutab mulle neiu facebookis "I would like to love my country as you love Ukraine))." Selle peale ei oska ma midagi kosta. Poliitikat vihkavad siin k6ik. Ning keegi ei arva, et midagi muuta saaks.

K6ige sygavam temaatiline m6tteavaldus tuli mulle aga k88gilaua taga umbes tund aega tagasi. Mind Kiievis majutav s6branna korraldab oma korteris iga olenguid.. tal ema kodust 2ra :D. Ning iga 6htu suudan saan ma vene-inglise-prantsuse-saksa segakeeles kohalikega kokku lyya. P6mst ma t2itsa suudan juba vene keeles juua. Aga mitte sellest ei tahtnud ma r22kida.

Alustame veits kaugemalt. Kui ma s6itsin rongiga Simferoopolist Odessasse, siis sattusid minu ja minu Bulgaaria s6bra kupeekaaslasteks kaks kena Odessa neiut. Natukeseks saime ka jutu peale, aga siis kolisid nad ylemisele korrusele 2ra. Kuid enne j6udsime kysida, et kust me nendearust p2rit oleme. Minu Bulgaaria s6brale pakkusid nad Tyrgi... mis on Bulgaarlastele suurim solvang yldse... tyrklased nimelt orjastasid bulgaarlasi umbes 500 aastat. Aga hiljem tuli v2lja, et m6lemal neiul on esivanem bulgaariast.. nii said nad h2sti jutu peale. Kuid mulle ytlesid nad, et mina v6iks vabalt olla p2rit kas Piiterist v Moskvast v Kiievist. Kui ma suud lahti ei tee. Tol hetkel ma tundsin ennast ysna h2sti... omamoodi olen ma kohalike hulka sulanud.

Varsti tulevad Ukrainas presidendivalimised.. aga noori see eriti ei huvita. Nad nentisid mulle ytle pudeli, et praegu on v6imul maffia ning nende vastu ei ole midagi teha. Mina samas yritasin neid veenda, et nemad on uus p6lvkond, ning neil on v6imalus muutusi l2bi viia. Kui nemad vanu minema ei pyhi, peavad nad veel yhe p6lvkonna n6ukaaegset varastamismentaliteeti taluma. Vaikides v6tsid nad selle omaks.

Kuid varsti teatas mulle neiu yle laua, et mina olen v2ga v2lismaalase olekuga. Mind yllatas see... kas Odessa neiude maitse on siis t6esti nii teistsugune? "Sul on vabad silmad," seletas ta. "Meie, kohalikud, oleme k6ik oma muredesse uppunud ning meil pole perspektiivi. Kuid sinu silmad on vabad ning seep2rast oled sa v2lismaalase moodi." See liigutas mind v2ga. Ning rohkem ma sel teema enam r22kida ei osanud.

Vot. Aga nyyd otsin ma v2lja oma k6rvatropid ja l2hen magama. K6rvatropid on mu reisil olnud asendamatud.. nii lastelaagri l2rmi, bussi myra kui ka mind majutava neiu ja tema armastatu sosinate blokkimiseks :).

Na dobranitsh!

Ялта, бейби

Jalta on v2ga lahe. Kohe nii lahe, et ei saanud mahti Internettigi tulla. T2na aga tehti Tartus ained lahti, ning see motiveeris mind siin Odessas Internetikohvikusse tulema. 4 grivnat (6 krooni) tund.. miks mitte. Terve 88 maksab 15 grivnat :D.

Jalta on aga jah kunagine n6ukaturismi p2rl, mis oma staatusel endiselt liugu laseb. L22neeurooplasi siin eriti ei ole. Kohaliku tyybis6nul see t6ttu, et kuna neil inimesi niikuinii meeletult pealetuleb, siis ei pea nad oma standardi p2rast pingutama.. ning sama hinnaga l2heb Eurooplane pigem Tyrki.

Mis aga ei t2henda, et meil vinge poleks olnud.Vastupidi! J2rgnevalt v2ikepildivalik, mis torust l2bi tuli

Yalta - Simferopoli vahet on v6imalik ka trolligas6ita. S6it on 2 h pikk..ja trollid v2ga v2sinud. Me tegime vaid v2ikese osasellest.

8ine Lenin Yaltas...pildi pealt pole n2ha, aga p2riselus on kurjad kapitalistid otse Lenini pilgu ette McDonald'si ehitanud

Yks p2ev ronisime Yalta kohalk6rguva m2eharja otsa. Startides polnud meil aimugi,kustv6i kuidas minnakse. Kuid 6nneks sattus iga teelahkme juures meile vastu keegi kohalik

Levadia palee,kus II MS v6itjad Euroopat ymber jagasid.

Uhkeid paleesid ja losse oli Jaltas ja Jalta l2heduses v2hemalt kymmekond.

Mererestoranis v6tsime meie 6lle ja salati.. meie k6rvallauas h2vitas abielupaar sama ajaga 2ra kausi pelmeene ja pudeli viina.

Hetk tsaari jalutusrajalt Levadia palee juures

Simferopolis, enne Odessa rongi peale astumist k2isime jalkamatsiltl2bi. K6ige p6nevam hetk oli see, kui vaheajal langevarjurid jalkaplatsile langesid.

Rongis6it Odessasse oli aga lihtsalt suurep2rane. K6ik olulised elemendid on siin pildi peal.. tee, Krimmi 6lu ning virsikumahl. Mida pildile pyyda ei 6nnestunud, oli huvitavad kupeekaaslased ning h2lli moodi magama kussutav rongi loksumine. Ootan juba s6itu Kiievi poole:)

Viimasest päevast ja allveelaevadest

Märkamatult ongi kätte jõudnud minu viimane tööpäev Kakaduus. Muidugi on mul musttuhat asja teha ning pikemalt heietada ei jõua. Aga tahes-tahtmata olen ma siinse 1,5 kuu jooksul siinse eluga nii ära harjunud, et imelik tundub mõte siit viimast korda välja jalutada. Muidugi tahan ma puhkust siinsest igapäevasest pidevast kommunikatsioonist ja väga kaootilisest töökultuurist. Minu suhtlemisvalmidus ja paindlikkus sai siin ikka väga kõvasti proovile pandud :). Kuid sisemas on mul tunne, et ma hakkan seda elu siin veel taga igatsema. 

Avastasin üsna hiljuti, et laagril on ka kodukas ja oma blogi. Tasub pilk peale heita :)

Kakady kodukas

Kakady blogi

Panin samuti üles pildid meie läinudpühapäevasest järjekordsest Sevastoopoli tripist. Ametlik eemärk oli kohaliku AIESECi juures oma riike tutvustada. Me aga ärkasime varem üles ning käisime Balaklavas – kunagises kinnises linnas, mis majutas nõukogude ajal salajast allveelaevabaasi.

Pildid Picasas

Homme alustan aga oma ringreisi marsruudil Jalta – Odessa – Kiiev. Kõiksugu reisisoovitused teretulnud! Kui kõik hästi, siis tagasi Tartus olen 5. septembril.

Laulgem kaasa tänavuse eurolaulu viisil:

Я люблю 

тебя какаду

за чёрный край!

Я люблю 

тебя какаду

ето просто рай!

Bahta Saray + Sevastopol

Tegemist on laagris palju väga palju. Eelkõige just suhtlemist. Täitsa burnout tunne tekib vahepeal. Seda rohkem me naudime hetki, kui me erinevatel ettekäänetel laagrist päevaks välja saame. Lisaks pühapäevasele puhkepäevale on mõnikord võimalus kaasa hüpata mõnele lasteekskursioonile või käia AIESECi kohtumistel.

Panin Picasasse kokku kaks väljassõitu. Kõigepealt ekskursioon Bahta Saray kunagisse kindlusesse ning seejärel meie pühapäevane retk Sevastoopolisse.

Sevastoopoli retk oli plaanitud küll erilisem – tahtsime allveelaevabaasi vaatama minna, ent ajapuudusel käisime niisama Sevastoopoli äärelinnas hängamas. Nõukogude pärandi asemel leidsime üles maailma kõige katkisema WC.

Pildid Picasas

Veel hetki

Minu Poola s6brannal on hea kaamera, terav silm ja osav k2si. Panin tema parimad pildid eraldi Picasa albumisse kokku.

25 august algab minu ringreis Ukrainas. Marsruudiks Jalta-Simferopol-Odessa-Kiiev. Seltskond olemas, piletid olemas. Can't wait!

Ukrainlannaga abielus

Aljoo!

Ma olen endiselt elus ja terve ja edukalt Ukraina neiuga abielus. Kahjuks pidi ta laagrist ära minema ja nii jäi meie tutvus üsna lühikeseks. Kuid asemele tulid uued lapsed uue energiaga :D Kuna vabatahtlikke on vähem, siis mul tööd rohkem.. ja tõenäoliselt pean hakkama mõtlema mitmenaisepidamise peale. Õnneks on ettevõtluse päev, kus kosjakontor avatakse, veel tulemas ning leidsin mahti natuke ka muljetada.

Kolmanda sessiooni (kellega ma kuu aega tagasi alustasin) lõpupidu oli väga emotsioonirohke. Tantsušõu lõpetas suurejooneliselt Jacksoni "We are the world" ja sinna järele venekeelne lastelaagrilaul, mille lõppedes pea kõik pisarais üksteist kallistasid. 

Samasugune emotsioonipomm oli päev läbi laste bussi peale saatmine. Vabatahtlikele tähendab see eelkõige kõikidesse märkmikesse aadressi ja omapoolse sõnumi kirjutamist, lastega poseerimist ja muidugi märgade põskede kallistamist. Niimoodi päev otsa :). Üks neiu võttis pisarsilmil oma kotid bussi pealt maha ja ütles, et tema läheb hilisema bussiga.. ei taha veel lahkuda. Siis tuli teda muidugi lohutada.

Lastevahetus tähendas ka päris paljude vabatahtlike lahkumist. Esimese nädala jooksul lahkusid 14-st 11 ning praeguseks on meid järele jäänud viis.  Viis seetõttu, et kaks jaapani neiut tulid meile ka juurde.

Kultuuride segu, mis meil siin vahepeal valitses oli ikka ääretult nauditav.Väga põnev oli lahata vaikse ookeani ja kaug-ida ajalugu 60-aastase Kanada vanamehe ja 22-aastase Jaapani tütarlapsega. Või siis kuulata poolteist tundi, kuidas punjabi noormees seletab punjabi laulude sõnumeid lahti, räägib erinevate gurude rollist sikhi identiteedi kujunemisel ning streikimisest Indias. Sellest kolmikust kõige uskumatumana tunduski kusjuures jutt sellest, kuidas mõned kuud tagasi protestisid Punjabis tudengid õppemaksude tõstmise vastu sellega, et peksid oma ülikoolis sisse aknaklaasid, rebisid puruks raamatud ja hävitasid arvutid. Mitte just väga konstruktiivne :). Aga jutu jutustaja ise paistis tulemusega rahul olevat – ülikool on uus ning hinded pandi niisama välja ja tema sai kuu aega filme vaadata :D. Ning tal oli kahju, et ta ei saanud osa võtta mingist järgmisest stregist linnas.. kus toimus poodide rüüstamine ja hindude peksmine. Ta oleks tahtnud ka kangesti paari hindut veits tuuseldada. Sel ajal pidi ta hoopis olla ülikoolis, kus tal tuleb hindudega sõber olla :). Aga hindud on sikhide arvates nõrgad.

Veel mõningaid huvitavaid näited

• jaapanlased räägivad väljaspool Jaapanit omavahel inglise keeles, kuna neid ei ümbritse kodune õhkkond. Seda isegi siis, kui keeleoskus eriti hea pole. Samas kui jaapanlaste kontsentratsioon on piisavalt suur, siis hakkavad nad jaapani keeles suhtlema.
• bulgaarlased raputavad pead jaatades ja noogutavad eitades
• kui indialased kasutavad loendamisel näppe, siis näppude asemel loendavad nad üksikuid sõrmelülisid... kuna nii saab ju rohkem ära kasutada :)
• ameeriklased ei sülita pärast hambapesu hambapastat suust välja vaid jätavad suhu. Põhjenduseks see, et siis saab hambapasta kauem suus head teha.
• kanadalased annavad igale isikule, kes nende riiki suurema summa investeerib, Kanada kodakonsuse
• korealased ja jaapanlased üldiselt väldivad päevitust. Minu toakaaslane küll praadis oma keha, kuid pea hoidis ta kaelast saati valge. Muidu nägevat ta välja nagu maakas.
• pesumajatädi valgevenest pidas mulle pika loengu, miks Lukašenko režiim on parem kui Ukraina stiilis varastan-kõike kapitalism. Mina korjasin sellest välja idee, et Valgevenes annab isake vähemalt talvel ka tööd, kuid Ukrainas pole tal talvel eriti midagi hea. Omamoodi on tal õigus. Ta arvas, et Eestis on samasugune elu nagu Ukrainas. Kahjuks ei olnud mu vene keel nii hea, et seletada talle, mis elu me Eestis elame. Või tema loengust paremini aru saada

Aga aitab jutust. Picasast leiate fotovaliku minu vahepealsest tegemistest. Alates abiellumisest kuni soolajärveni.

Плохая девочка (без цензуры)

Vene diskensi erip2radest tahaks kunagi kohe pikemalt kirjutada. Praeguseks panen vaatamiseks yhe loo,mis siin p2ris k6va hitt on. Lugu on diskens nagu ikka. Kuid video teeb heaks n2idismaterjaliks see, et selles on v2ga j2igalt 2ra kasutatud k6ikv6imalikd visuaalsed seksuaalsusele r6hutavad elemendid, mida taju- ja reklaamipsyhholoogia6pikutes leida v6ib. Alates v6imalikult laialdasest kaela paljastamisest kuni 6llevahu nimmepiirkonda suunamiseni v2lja. R22kimata diivanil pitsat s88vast meeskujust, kellega k6ik tydrukute j2rele ihkavad noormehed end sarnastada saavad. 

Yldiselt v6itlesime t2na just endale ylej22nud palga v2lja. Kui l6puks direktrissilt uurisime, siis tema v2ga konkreetselt maksis t2pselt niipalju kui vaja. Kuid tema juurde saaamiseks tuli paar p2eva oma bossi t88delda. Nind ma olen kindel, et kui poleks kysinud, poleks t6en2oliselt midagi saanud ka :)

Eesti kilde

Kui Eestist pikemalt ära olla, siis on kõik vihjed Eestile väga meelierutavad. Praeguseks saan ma uhkelt raporteerida, et ma olen siin juba kahte Eesti juurtega inimest kohanud!

Esimene ujus järsku minu külje alla, kui ma valmistusin lavale minema ja vabatahtlike tantsunumbrit sooritama. Ilmus minu juurde videokaameraga ning paljus mul vene tõlgi vahendusel intervjuu teha. Ning selle lõpus ütles, et tema vanemad tulid ka Eestist ja andis mulle oravakese kommi :). Kahjuks jäi tema tausta uurimine mul pooleli, kuna järsku tuli kõigil vabatahtlikel hoopis lavale joosta. Ning kadunud ta oligi. Ei tea kust tuli, ei tea kuhu läks. Tõenäoliselt ühte nendest küladest.

Teine neiu töötab laagri köögis. Pärit on Narvast, ning kolis juba 16 aastat tagasi Ukrainasse. Praeguseks on ta 18 aastat vana :). Vaatamata kõigele sellele suutis ta ütelda "ema" ja "isa" ning suhtus suure huviga ID-kaarti ja minu poolt talle annetatud 25-kroonisesse.

Üldine Eesti-teadlikkus on Ukrainas hea. Ning meie nõukaminevikule viidates uuritakse mult ikka ja jälle, miks mu vene keel nii konarlik on. Samuti on päris mitmed lapsed Eestis turismireisil käinud. Üks ukraina türduk rääkis mulle vaimustusega, kuidas ta iga suvi Jurmala pargis ujumas ning iga talv Eestis suusatamas käib. Seevastu üks Eestis mittekäinud poiss uuris mult: "kas see on tõsi, et eestlased aeglaselt räägivad?".

Kõige suurem lüke Eesti promoks oli aga mõned päevad tagasi, kui võtsin enda peale Tanel Padar & the Suni loole "Welcome to Estonia" tantsunumbri koostamise. 2,5 minuti sisustamine võttis kokku aega 2,5 tundi! Juba kamba kokku saamiseks kulus üle 20 minuti. Kuna enamiku inglise keel on nagu minu vene keel, siis võttis kõvasti aega ka mul oma ideede selgeks tegemine, neil nende kritiseerimine, meil koos uute ideede sünteesimine ja siis kogu värgi kokku panek. Sinna juurde käisid ka ootamatud emotsioonipursked ja saalist välja jooksmised. Üks hetk oli mul tõesti tunne, et ma ei jaksa enam ja tekkis tahtmine see üritus kuradile saata. Aga õnneks lõpuks kõik siiski sujus ja pärast edukat etendust preemiaks öösel basseinis ujudes oli kõigil tuju laes :)

Videot kahjuks üles panna ei õnnestu, kuna ühendus on selleks liiga aeglane. Aga nüüdseks on kõigil selge, et Eesti olulised elemendid on kuusk, murdmasuusad, saun ja lumi. Trikoloorist rääkimata.

Mõned päevad hiljem tutvustasin ma kõigile ka kaasavõetud musta leiba, vürtsikilu ja kama. Must leib ja kilu üldiselt meeldis. Kuid kama nagu ikka, põhjustas see väga vastakaid reaktsioone. Mõned viskasid lusika kohe nurka, teised küsisid lisa. Lõbus oli.

Pilte:

Minu armastusväärne rühm


Suudlevad kuused

Murdmaa metsapuude vahel

Saunaküte

Hetk pärast finaali, kui mind paberlumega üle külvati

Welcome to Estonia!

Sevastoopolis

"Krimm on ju Venemaa!" Seda lauset kuuleb siin kohalike suus päris tihti. Esimest korda kuulsin ma seda lauset enne, kui ma tundi Krimmi pinnal jõudsin veeta. Viimati mainis seda meile taksojuht, kui uurisime, et kas tema makis mängiv muusik on Ukrainast. Loomulikult ei olnud. Venemaa järele igatsevad inimesed ei häbene seda väljendada.

Läinud pühapäeval oli päev, kus Venemaa oma kohalolekut võimsalt näitas. Nimelt toimub iga juuli viimasel pühapäeval Sevastoopolis Vene merevägede paraad. Ning Sevastoopoli AIESEC kutsus meid vabatahtlikke oma vaba päeva seal veetma. Kuna eelnevalt olime me üsna suure oraniseerimatusega kokku puutunud, siis üle poolte meist jätsid selle võimaluse kasutamata. Mina koos nelja kaaslasega otsustasin siiski korraldamatuse kiuste paraadi vaatama minna.

Inimesi oli massiliselt, nagu ka laevukesi ja korraldamatust. Vene lippudest rääkimata. Laevukesed on muidugi väga tagasihoidlik sõna, kirjeldamaks neid võimsaid aluseid, mida me Sevastoopoli vetes nägime. Klõpsisin päris palju pilte.

Muu oli muidugi üsna organiseerimata. Nende ettekujutuse järgi oleks me pidanud minema kõik kambakesi raudteejaama indialastele raudteepileteid ostma. Meie otsustasime linna vaadata. Hiljem selgus, et õigesti tegime – piletiostmise protsess käis tol päeval 2 tundi. Me vaatasime selle asemel meretuuril laevukesi.

Kuid vaatamata korraldamatusele oli väga tore korraks laagrielust välja saada. Rutiini just ei teki, aga ikkagi on päevad omavahel äravahetamiseni sarnased. Kirjutan sellest vast järgmine kord pikemalt.

Ilmar Raagi muljed Odessast kirjeldavad üsna hästi ka siinse elu-olu huvitavaid nüansse. Nõustun tema lausega, et meie Kirde-Eesti probleemid tunduvad Ukrainas toimuva kôrval naljamänguna. Kôik selle pärast, et Ukraina territoorium on kaardile joonistatud Moskva administratiivse suvalisusega.

Pildid Picasas

Yevpatoria

Yevpatoria 2500 let. Nii võttis mind vastu silt linna piiril, kui esimest korda siia saabusin. 2500 aasta vanused varemed on siin tõesti olemas ning need on tegelikult meie laagrile väga lähedal. Sisuliselt üle tee. Sinna jõudsin ma kohe kolmandal päeval.

Kuid üldiselt on laagri elu nii tihe, et eriti kuskil mujal pole aega käia. Mõned päevad tagasi meil seda aega siiski oli ja saime kohalikus keskuses iseseisvalt ringi vaadata. Huvitav segu ajaloost, nõukapärandist ja soojast kliimast.

Samuti oli Yevpatoria võimalus meil natuke suuremas poes ringi vaadata. Oma lahkuse tõttu sattusin punti kahe india noormehega ning meie šopinguretk kujunes päris põnevaks. Indialased vene keelt sisuliselt ei oska. Nii kasutasid nad minu lahkust ära ja palusid mind erinevatesse kohtadesse vene keelt purssima. Esimene pood, kuhu me sisse astusime oli kullapood, kus ma pidin uurima sõrmuste hinna ja proovi. Seejärel ostsid nad tänavalt endale 40 grivna eest klambrilööjat meenutava miniõmblusmasina. Edasi tšekkisime mobiile, mille hinnad on siin hämmastavalt odavad. Huvitav oli.

Kuid peale kaupluste külastasime ka kolme usukeskust - mošeed, õigeusukirikut ja juutide pühamut. Oli väga huvitav, kuna minu sõbrad olid hoopis sikhid ja küsisid küsimusi India perspektiivist. Samuti uurisid nad õigeusukirikus, et kas sealt odavalt kuldkette saab :). Kogu küsimine käis muidugimõista minu konarliu vene keele vahendusel.

Minu Yevpatoria album

Wikipedia Yevpatoriast

Sisseelamine

Hei!

Kui ma jõudsin Simferopolisse, teadsin ma vaid, et lähen Sevastopolisse. Järgmine päev sinna jõudes võeti mind bussijaamas vastu ning talutati tundmatus suunas. Tore noormees viis mind kõigepealt parki, Musta merre ujuma ning seejärel Sevastopoli AIESECi esindaja väga toredasse kodusse. Kõik paistis kena. Aga juba seal vihjati mulle, et ma pean tegelikult veel edasi liikuma. Ning järgmine päev pandi mind uuesti bussi peale ning sõidutati Yevpatoria suunas. Kaugus oli kõigest 60 km, aga aega võttis see 2 tundi. Meil tuli igast külast läbi sõita + Ukraina teed pole just kõige paremas korras.

Kuid ilmnes, et ka Yevpatoria polnud minu lõppsihtpunkt. Veetsin pool tundi bussijaamas oodates, et keegi mind edasi juhataks. Mul polnud järjekordselt aimu, kuhu suunas liikuma pean. Olukorra tegid raskemaks ka mitteametlikud taksoteenuse pakkujad, kelle arusaamatuid pakkumisi ma mühatustega pareerisin. Pärast pooletunnist ootamist saabus mu juurde mees, kes küsis minu käest vene keeles, miks ma talle oma telefoni numbrit ei andnud. Hea küsimus – ta oli mind viimased pool tundi otsinud :). Igastahes käskis mul jalamaid oma bussi minna. See tekitas veits kahtlust. Aga kuna kellegagi ma kokku saama siiski pidin ja temaga kaasas olev naine näis ohutu, siis läksin nendega kaasa. Passi otsustasin ma mitte loovutada.

Hiljem selgus, et kõik on safe ja mind logistati Zaozernoye-nimelisse mereäärsesse külakesse, kus toimub suvi läbi ca 400 lapse lõbustamine. Ma jõudsin kohale enne eelmise sessiooni lõppu ja nii alguses sain niisama ringi vaadata, kuidas värk on orgunnitud. Ehk siis igal pool kus võimalik, kaasa aidata ning valmistuda kolmandaks sessiooniks. Infra on üsna ok. Süüa saab ise valida ning meri on 100 m kaugusel. Temperatuur on vähemalt 25 kraadi. Kui sajab, siis nagu oavarrest. Sääski ei ole. Normalna :)

Minu asukoht kaardil

Laagri koduleht

Kui sisulisest orgunnist rääkida, siis see veits longab :). Idee poolest peaks see laager olema English camp. Reaalsuses räägitakse siin enamasti vene keelt, ja inglise keele kultiveerimine on 14 vabatahtliku õlul. Majandusraskuste tõttu samas on laagripileteid müüdud kõigile ja nii on igas rühmas nii üsna häid suhtlejaid kui ka sisuliselt mitteoskajaid. 

Vabatahtlike ülesanded jagunevad idee poolest kaheks – suhelda oma rühmaga ja hoolitseda inglise keele klubide eest. Rühmasid on siin 14, vanuse põhjal koostatud. Iga grupiga tegelevad kaks rühmajuhti ning üks vabatahtlik, kes lisab inglisekeelse elemendi. Kõige vanemad on 17, nooremad 9. Inglise keele klubid on igaühel oma teha.. peaasi, et inimesed suhtlevad. Nii on klubisid alates salsast ja malest kuni arvutite ja aruteluni välja. Lisaks on mõningased spetsüritused, kus tuleb midagi põnevat välja mõtelda.

See kõik näeb väga kena paberil välja, aga reaalsuses tähendab see parajat kaost. Enamasti saame me hommikul teada, mida me tol päeval tegema peame, ning siis tuleb see kuidagi oma päevaplaani paigutada. Spetsülesandeid on igaks päevaks väga erinevad. Alates väitluse modereerimisest kuni õhtuse programmi ja tantsunumbrite koostamiseni. Kogu olukorda teeb vürtsikamaks veel see, et vabatahtlike koordineerija on tegelikult juhiks sobimatu. Seda kompenseerib ta jäikusega ja nii ahendab ta kohati konflikte väga robustselt. Võtmesõnadeks vabatahtlikele on leidlikkus ja paindlikkus :). 

Lapsed on üldiselt toredad. Ütlevad tere ja uurivad, kuidas mul läheb. Isegi minu rühm, kes on tegelikult parajad põrgulised. 20 tüdrukut ja 7 poissi vanusevahemikus 15-16, päritolult Vene ja Ukraina rikkamatest peredest annab kokku paraja kokteili upsakusest, hormoonidest ja püsimatusest. Esimesed rühmajuhid ei saavutanudki nende üle kontrolli ja need tuli 24h jooksul välja vahetada. Minu jätsid nad õnneks alles :).. praegu olen ma nende silmis "laheda" tiitli välja teeninud. 

Meie vabatahtlike seltskond on siin ka päris kirju. Alates äsja 18-aastaseks saanud managementi õppivatest india poistest kuni topeltmagistriga mööda maid rändava bulgaarlaseni välja. Rääkimata 60-aastasest Kanada hipionust, kes siin oma 30-aastase kohaliku naisega terve suve veedab.

Osalt on selle kirjususes süüdi ka vabatahtlikke vahendavad organisatsioonid (eelkõige kohalik AIESEC). Siia laagrisse on kokku saadetud pea kõik piirkonnas olevad vabatahtlikud... ükskõik mis programmi nad endale alguses valisid. Mina sattusingi siia teadmisega, et vaatab mis saab. Mõned aga tulid kindla plaaniga linnas klassiruumides inglise keelt õpetada... aga avastasid ennast suvelaagrist :). Aga enam-vähem kõik on oma saatusega leppinud ja naudivad olukorda. Keelebarjäärid, leidlikkus ja minikonfilktid on küll väsitavad.. aga see-eest hoiavad pidevast tegevuses. Igav siin kohe kindlasti ei ole :) 

Vaadake siis ikka pilte ja kirjutage mulle Eesti elust

Pildid Picasas

Palju tervisi!

Ukraina!!!

Note to my international friends: google is now able to translate from Estonian :)

Privet, druzja!

On aeg jälle blogipastakas haarata, ja kaugetest maadest pajatada. Seekord on teemaks Ukraina, kuhu ma end viimased kaks kuud hoolega AIESECi kaudu sebinud olen. Ja lõpuks jõudsin kohale ka :).

Kui saabusin Lõuna-Ameerikast, olin üsna kindel, et natukeseks jään nüüd paigale. Omajagu ju reisitud ja vahendid said päris otsa. Aga elul olid omad trikid varuks. Nii osutus ootamatult raskeks tööle saamine. Samaootamatult tuli ka inspiratsioon tagasi ülikooli minna. Ning üks hetk, kui lugesin mailikastis, et AIESECi suvepraktika tähtajad iga hetk kukuvad (aitäh, René!), siis teadsin, et sinna tuleb kirjutada. Olin juba ammu mõlgutanud mõtteid end vene keele keskkonda viskamisest. Vaatamata mitmete tähtaegade möödumisele õnnestus mul ikkagi kogu bürokraatia ja suhtlemise kadalipp edukalt läbida.... ja nüüd olen Krimmis kohal.

Siia tulek oli kurnav, ent väga tore. Juba hommik Tartus oli täiesti suurepärane. Taevas oli täiesti klaar, päike siras, ning koristajad ja hilja peale jäänud pidutsejad asjatasid raekoja platsil (kell oli pool seitse). Ka esimene kokkupuude vene keelega oli varem, kui arvasin. Nimelt oli bussijuhi ja reisija vahel mingi piletiteemaline sõnavahetus. Essugi ei saanud aru :D. Aga noh, sellepärasst ma ju kogu asja ette võtsingi

Kiievisse jõudes võttis mind vastu juba mõnus kuumus. Täitsin püüdlikult immigratsioonikaarti kirillitsas (vabatahtlik on vene keeles лоброволец). Tulemusena oli immigratsiooniametnik vist veits pettunud, et ma ikka nii vähe vene keelt oskan. Kui ta küsis keerulise sõnaga midagi, mille peale ma järjekordselt mh? vastasin, tõstis ta häält: "Gde buudete zit??". Selle peale suutsin ma Sevastopol vastata küll.

Edasi ootas mind 6h transferiootamist. Veits kahtlesin check-inni oodates, kas võtta läpakas välja, aga lõpus ikka võtsin ja tegin veits koolitusplaane. Ilmnes, et see oli ainuõige tegu. Kui ma oma asjad kokku panin, küsis üks tõmmum mees minu käest, et kas siin on WiFi? Sellest sai alguse minu pikk vestlus vene-hispaania-inglise-prantsuse segakeeles doktorikraadi omava brasiillasest lennukimootoriinseneriga. Ülejäänud aeg läks juba nagu lennates ;).

Lisaks vestlemisele näitas mu uus sõber, kuidas väikese venkeelse flirdiga saab tõrksast check-in neiust väga meeldiv teenindaja. Samuti kutsus ta mind oma kodumaale külla. Ma üritasin läbi lillede vihjata, et järgmisel paaril aastal ma üle ookeani lennata vist ei jõua..."Küll ükskord ikka jõuad!" vastas ta. Peaks jah :). Aga selleks korraks läksid me teed lahku ning mina astusin vinge AH-24 pardale. Märksõnad: vanakooli propellerlennuk, kitsas, palav, maandudes lahti vajuv piloodiuks. Ja muidugi peale mittemahtuv pagas.

Aga tänu abivalmis moskvalannale oli see väike mure. Samuti orgunnis kohalik AIESEC mulle vastu taksoga Romani, kes mind kõrget bensiinihinda ja Juštšenkont kirudes öömajani toimetas. Simferopolis on ka muide vist Savisaare sõbrad võimul – tänavalambid absoluutselt ei põlenud. Aga see selleks. Kohale jõudes ootas mind enne missiooni lõppu veel viimane katsumus: mobiilivalgel üles leida kaks võtit, millega lahti keerata värava ja toa uks. Nende vahepeal tuli mööda pääseda ka haukuvast koerast. Tänu instruktsioonide detailsusele polnud see väga raske, ning toas ootas mind elekter, spartaliku sisustusega tuba ja kohalik õlu. Just nagu Konstanzis kolm aastat tagasi :).

PS! Kanasigarid, Jassi seemneleib, paar banaani ja seemne-pähkli-rosinasegu on ideaalne survival-food. Kordagi ei kippunud nälg ega küllastumus peale.

Nagu kaks tilka vett:

Konstanz 2006

Simferopol 2009

Le Grande Tour

Heihopsti!

Nagu enamik vist juba teab, olen ma Eestimaa tolmu jalgedelt pyhkinud ning uurin kahe Konstanzi s6braga elu-olu teisel pool maakera. Proovin teid ka oma tegemistega kursis hoida...seda spetsiaalselt selle reisi jaoks loodud lehekyljel. Kuna teha on siin v2ga palju ja arvuti pole alati k2ttesaadav, siis tulevad teated ysna suure viivitusega... aga v2hemalt tulevad :). Ahjaa.. kuna see leht on minu s6pruskonnaga mitmepeale, siis alustasin ma esialgu inglise keeles. Aga kui kopa ette viskab, siis l2hen ehk eesti keele peale yle :P

Palavad tervitused Quitost!

Le Grande Tour

Eile nägin ma Eestimaad

"Eile nägin ma Eestimaad,
suvilaid, soome saunasid,
nägin baare ja plaažisid,
nägin uhkeid garaažisid!
Eile nägin ma Eestimaad!"

Nii kirjutas ükskord ammu Ruja ja need read tervitasid mind, Alanit ja Madist, kui sõitsime talgutele Alo 'Suur Hurt' Aasma tallu augustikuu viimasel nädalavahetusel. Lauluvalikuga poleks Koltsi talu peremees suutnud paremini õnnestuda, kuid ka teistel põhjustel läheb lõppev suvi kirja päris-päris eestimeelsena. Nüüd siis mõned read sellest.

Kõik algas vist sellest, kui Inglismaalt tagasitulles läksin külla vanaisale, eesmärgiga saada materjale Nõmme tuuri jaoks, mille sõbrannale olin lubanud teha. Kui kööki sisse astusin, kõlas raadiost: "Eestlane olen ja eestlaseks jään, kui mind eestlaseks loodi. Eestlane olla on uhke ja hää, vabalt vaarisa moodi." See tundus sel hetkel nii hea ajastus ja jäi kohe soojalt-soojalt südamesse meelde. Samasuguse eestluse tähe all möödus terve suvi, mis ilma poolest küll üürike ja jahe, ent seest südantsoojendav.

Järgmine märkimisväärne sündmus on see, kui klassivendade Welixi ja Priiduga võtsime nõuks teoks teha heategevuslik rinnamärgimüümine, näitamaks Eesti ja Georgia ühtsust. Projekt hakkab nüüdseks lõpule jõudma ja on toonud kõvasti positiivseid emotsioone. Märgihuvilisi ilmus kohtadest, isikute näol ja toetusi summades, mida ei osanud ettegi kujutada. Kas oleksid arvanud, et 10-12aastased poisiklutid solidaarsust väljendavat märgikest nuiavad oma vanemailt? No vot.

Öölaulupidu. No see oli suht-koht tipp. Aastaid pole nii ehedat, sooja ja ülivõrretes head emotsiooni tunda saanud. Mul lihtsalt ei jätku sõnu selle jaoks. Sõpradega koos, tuntud laulude seltsis, uskumatult suure arvu kaasmaalaste seas, üliõnnelik! Ptüi-ptüi-ptüi, ent nõnda vabastava kogemuse väärtust suudaksin vist tõeliselt hinnata alles siis, kui seda vabadust enam nõnda palju pole...Aga see on liiga kõhe mõte, lähme kähku edasi!

Olümpiamedalistide tervitamine. Mul oleks Raekoja platsil peaaegu pisar silma tulnud, see oli nii liigutav mu jaoks. Küllap oli laulupeo emotsioon kah sees veel. Nägin laval tõelisi Eesti tegijaid ja teadsin, et tahan ja suudan ka ise kunagi millegi nõnda positiivsega silma paista. Ilmselt mitte sportlikus vallas, ent siiski. Eks aeg näitab!

Ja siis augustikuu viimase nädalavahetuse üritus Koltsi talus Järvamaal. Ka selle jaoks on keeruline sõnu leida. Vast elu kõige vingema augustikuu kulminatsiooniks oli raudselt järgnev hetk.

Läksin maja taha, võtmaks oma pluusi (ilm oli ometi jahe), nägin, et õue tassitud mööblist oli miskit välja kukkunud. Sinine riie selline...Kohe oli tunne, et tegemist on meie trikolooriga. Ja nii oligi. Vahest aastakümneid võõrvõimu eest peidetuna seisnud puhas sinimustvalge oli sealsamas triigitu, puhta ja kokkuvoldituna minu ees murul.

Ei läinud kaua kuni jõudsin end sellesse mässida, uhkust tunda ja siis Alani, Madise, Sveni ja Aloga ühes lipu jaoks kasvõi ajutine varras leida. Sai see kaunis kõrge ja puidust, mistõttu üpriski painduv. Aga usun, et tolleks hetkeks piisavalt väärikas lahendus. Ja kui seda varrast käes hoides ning lipul kolmveerandpilvises taevas tuules ujuda lastes veel taustaks 'Koit' mängis...See hetk sööbib küll igaveseks mällu.

Loomulikult oli Koltsi talus niigi üle prahi üritus. Natuke mehiseid töid nagu seinalammutamine, põrandalammutamine, raamatulennutamine, õllejoomine, grillimine, jutuajamine ja lõpetuseks ka saun. Mis võiks olla parem viis suve lõpetamiseks? Pühapäevaks oli kere küll veidi väsinud, ent meel hea, väga hea!

Kuigi saan Eesti Vabariigi 90. aastal kodumaal olla napilt üle poole kuudest, läheb see kirja seni mu kõige eestlaslikuma aastana. Nüüd peab pingutama, et järgnevateks aastateks latti mitte alla lasta!

Päikest!

Ja pilte!

Mikk

Paradiis

Rohkem kui kuu aega ei tohi ju ometigi Eestis tagasi olla! Tegelikult võib ning nüüd plaaningi vähemalt talveni kodumaalt jalga mitte tõsta, ent suvel oli ometigi vaja veelkord väljamaal käia. Sellepärast et: ma polnud varem sattunud suveülikooli, ma polnud varem sattunud Balkanimaadesse, ma ei jäänud Inglismaa-kogemusega rahule, tahtsin sõpru-tuttavaid juurde, ei osanud juulikuud kuidagi teisiti kah sisustada. Niisiis sai paari kuu eest vastu võetud otsus teha tutvust Endise Jugoslaavia Vabariigi Makedooniaga. Jube nimi. EL võiks aru saada, kui totter on rahvusriigile tema nime keelamine.

Vastuvõetud otsus oli mu senise elu üks õigemaid. Kaks nädalat Makedoonias Ohridi järve kaldal lähevad mu elulukku kui täielik paradiisi-aeg, katarsis, lõbu ja kõik muud head sõnad üheskoos. Sattusin sellest piirkonnast ja eelkõige nendest inimestest täielikku sõltuvusse. Kui vaid saaks nii, et nõnda lõbusaid, ilusaid ja avatud inimesi leiduks rohkem! Tundub uskumatuna, ent reaalselt on olemas riik, kus ilusaid neiusid on vähemalt samas kontsentratsioonis või rohkemgi kui Eestis.

Eriti suur on kontrast loomulikult Inglismaaga - kahe nädalaga kogesin kordades rohkem kvaliteetseid sõbrasuhteid ja puhast, alkoholist olulisemalt puutumata lõbutsemist; pidutsemist, mis tuli otse südamest, mitte pudelist; näha ehk majanduslikult halval järjel, ent eestlastest kindlasti suuremat laulurahvast, kes oma emotsioonides ja üleüldse on nõnda siiras. Lääne- ja Põhja-Euroopa ühiskondades, ma kardan, sellele võrdväärset ei leia. Loodan siiralt, et need maad jäävad puutumata Lääne-Euroopa dekadentlikust, rasvasest, pealiskaudsest ja põhimõttelagedast stiilist, et need inimesed jäävad truuks oma usule, mis neile nõnda palju juurde annab, et hakka või kadestama (hakkasingi, aga usklikuks ikka ei pööra).

Ma pole ikka väga-väga ammu end kuskil nii vabalt tundnud, ilmselt ei saagi end vabamalt tunda. Täielik vabanemine ja puhastumine, kusjuures ei osanud ma midagi sellist oodata ka mitte. Lootsin kahte nädalat päikse käes, et akusid laadida talveks, ent sain elumuutva kogemuse osaliseks. Päris raudpoltkindlalt lähen juba lähitulevikus sinna kanti tagasi!

Aga et mis ma siis tegin seal päevad - mis möödusid tagantjärele vaadates kiiremini kui silmapilk - läbi? Noh, hommikuti 9-13 vahel oli kursus, teemaks 'Introduction to Public Policy Analysis', mille lõpetasin parima võimaliku hindega ning professori erilise tänuga panuse eest. Ja minu grupp oli ka kogu suveülikooli (12 erinevat kursust) parim - Mikk oli täielik kunn. Toanaabrite seas saavutasin nelja päevaga legendistaatuse...Kuidas ja miks? Ei tea, vist tänu sellele, et end nõnda vabalt ja täiesti iseendana suutsin tunda.

Nüüd, kui taust räägitud, natuke ajalises plaanis ka. 6. juulil lendasin Tiranasse, Albaania pealinna, eesmärgiga jõuda 8 tunniga 200 kilomeetri kaugusele üle Makedoonia piiri, Ohridi linna suveülikooli. 8 tundi ja 200 kilomeetrit ei tundu just ületamatu takistus, ent see liikluskultuur, mägised teed, ühistranspordi puudulikkus...kokkuvõttes läks kohalejõudmine päris libedalt, ent parajalt õnnega pooleks: illegaalse takso ja bussiga (mille täitumist oodates tuli politseionu ja tegi trahvi), mis liiklusreegleid ei tunnistanud ning sõitsid täiesti suvalise graafiku alusel, mööda käänulisi mägiteid kus usklikuna peaks vist iga 100 m tagant palvetama, et nüüd nurga tagant keegi välja ei kihuta (ja vahel siiski kihutab).

Pöörane Albaania edukalt läbitud, jõudsin tõotatud maale. Tõeline paradiis maa peal! Täiesti võileivahinna eest sain miljonivaatega ühikatoa, maailma parimad toanaabrid Habil ja Rilind (e. Lindi), väga meeldivad inimesed mõlemal pool kõrvalboksis ja kolm imetoredat ja ilusat neiut korrus allpool. No ma ei tea, millega ma selle ära teenisin, ausõna. Igal juhul võtsin pakutavast maksimumi - igaõhtused peod (mis erinevalt Eestist ei läinud kunagi ülekäte, alkohol oli teisejärguline), huvitav ja kasulik kursus, UNESCO kaitse all oleva linna võlud, igapäevaselt 30-35 soojakraadi ja päike (ja päike ei kõrvetanud, vaid ainult paitas ja pruunistas!!!).

Ühesõnaga, akud said väga-väga täis laetud, tarkus omandatud, sõprussuhted tekitatud; samuti leidsin iseenda jaoks vastuseid rohkematele küsimustele elu kohta, kui üldse küsida olin osanud. Ma loodan, et te olete kõik väga kadedad ja uhked üheskoos nüüd. Kui veel mitte, siis pildid leiab siit.

Six

"Allright, on a scale from one to ten with ten being the best, what number would you give to your stay in Norwich?"

Selline oli sõber Tomase küsimus mulle sel esmaspäeval ja vastus peitub pealkirjas. Nüüd on see siis läbi. Juba rohkem kui 24 tundi olen tagasi kodumaa pinnal, Tallinnas, ja üliõnnelik. :)

Miks just selline hinnang? Sest välismaa-aasta oli miski, mida olin oodanud umbes 5 aastat enne seda ning kuigi aeg võõrsil oli väga-väga vinge, jäid mõned olulised asjad kripeldama: kõik läks kokku jube kalliks, mis ei lasknud harrastada sellist elu nagu ma sellega Eestis harjunud olen; inglaste ühiskonna ja kultuuriga ei olnud võimalik täielikult sulanduda - need nädalad, mis Euroopas rännates veetsin, tundusid mõnusamad; tegin ilmselt siiski veidi vale valiku oma elukoha suhtes - Norwichi äärelinn jättis mind osast ülikoolimelust, eriti ülikoolilinnakus toimuvast kaugele ning toimida sarnaselt oma korterinaabrile, kes iga öö taksoga koju saabus, ei tundunud kuigi mõistlik ega võimalik; inglise inimesed, inglise ilm ja inglise transpordisüsteem (selle kallidus) pole siiski päris minu cup of tea; Norwichi linn muutus ka lõpus üpris igavaks.

Siiski, erasmuslaseks hakkasin sooviga väljamaalt õppepunkte teenida ning need ilusti moodulina Tartusse üle kanda. See oli peaeesmärk ning see tundub täidetud saavat. Eksamid maikuus tehtud, tulemused JUBA juuli lõpus! Elagu bürokraatia...Täidetud sai ka teine suur eesmärk ehk välismaalt toredaid tuttavaid leida. Siinkohal panustasin kvaliteedile, mille tulemusena on 7-8 inimest, keda ka veel tulevikus kindlasti näha kavatsen, kellest oli tõsiselt kahju lahkuda.

Tegelikult, nüüd tagasi olles tõstaksin hinde ikkagi seitsme peale, ja arvestades, et olen veel harjunud inglise hinnangusüsteemiga, siis mäletatavasti 7 ja üle selle tähendab 10-pallisüsteemis suurepärast saavutust. Võrdluseks, elu Eestis tundub esmapilgul 10!

Ja head lipupäeva kõigile!

Seedetrakti päev

Friday night was beer night long before the marketing men thrust lager into the English consciousness. Since the Industrial Revolution, men and beer have been inseparable on pay-day, arriving at the locals and chucking it down their necks so that they have to loosen their belts, ordering a few more just before the bell declares chucking-out time at 11 p.m. and cries of 'Time, gentlemen, please' are heard all over England from throaty, rotund landlords or their feisty wives. The doors open, and men spill out laughing and joking.

'Going home to give the wife one, then?'
'Leave it out, it ain’t Christmas, is it?'

These one-liners are repeated again and again as England gets set for a cholesterol-slammer supper of late-night fish and chips, pickled gherkins or, better still, a greasy kebab or a Ruby Murray. Alcohol really kicks in hunger, after eight pints of liquid fizz, making you crave belly-swelling food that will sit on the stomach until the fry-up the next morning and ensuring that the middle-aged belly strains against the shirt button.

- Colin Ward, Chris Henderson (2000) "Who Wants It?", London, Mainstream Publishing -

Õppisin siin oma viimaseks eksamiks, mis algab 2 tunni pärast. Teemadeks sedapuhku spordimeedia suhe rahvuslusega ning minu suur lemmik - jalgpallihuliganism. Ja just sellest viimasest räägib eeltsiteeritud raamat, ent põhjus, miks selle lõigu siia toksisin, on see, et see lihtsalt võtab nii hästi kokku inglise rasvast ja kontinentaalsest õllest läbiimbunud töölisklassi kultuuri, millega nelja päeva pärast pikemaks ajaks hüvasti jätan. Kas mul ka kahju minna on, võib igaüks ise arvata, kes mind natuke tunneb ning ülalolevat teksti loeb.

Vahepeal on veel juhtunud see, et käisin viimast korda Manchesteris, sedapuhku Tigat ja Erol Alkanit kuulamas. Ei jäänud rahule! Sest Tiga on palju paremaks suuteline. Yorkis käisin ka, see oli tore. :) Meelde jäi meeletu arv linde ja absoluutselt arusaamatu ülesehitusega campus. Ja linna peal nägin John Terryt. Ja külastasin koos Carolinega, keda oli väga meeldiv üle pika aja näha, kolmandikku linna klubidest (arvake, palju neid siis kokku on). Tagasitee oli paraku küllaltki mitte-meeldiv.

Caroline juurest lahkusin kell 9 hommikul, tagasi enda juurde jõudsin kell 23.30 õhtul. Kus ma vahepeal olin? Noh, bussis ja rongis põhiliselt. Jah, oli küll kurnav! Aga ei ole minu teha, et Yorkshire Londonist nõnda kaugel on ja et odavamat transporti ei leidu. Samuti ei ole minu teha see, et Liverpool St. rongijaam pool tundi enne mu rongi väljumist kõik reisid ära jättis, sest mingi sild kukkus läheduses kokku. Ühesõnaga, askeldamist jätkus. Tänaseks eksamiks olen aga valmis ning nädalavahetus möödub eeldatavalt hüvastijätmise ja pakkimise tähe all. Teisipäeval olen kodus.

Pealkiri on seepärast selline, et eile oli esimene rahvusvaheline seedetrakti päev ja see tundus lihtsalt liiga robustne, et kasutamata jätta. Lisaks ei osanud ma miskit muud sinna panna kah.

London vs. Pariis

Avastasin ükspäev, et Inglismaa-aja jooksul olen ometigi rohkem päevi veetnud Pariisis kui Londonis. Kuivõrd Norwichist on mul suhteliselt kopp ees juba ning eksamid vaid kord nädalas, siis pärast teist eksamit eelmisel reedel tormasin viga parandama. Londonis kohtusin Tanjaga, peatusime tema reivimeelse sõbra Siimo pool. Oli tore!

Neljapäeval on järgmine eksam ja mõtlesin et hakkaks selleks valmistuma, seetõttu väga kirjutada ei viitsigi, ent minu ja Tanja päevastest seiklustest saab ülevaate siin. Öised seiklused jäävad sedapuhku asjaosaliste teada. Ei-ei, mingit enneolematut pidutsemist ja laaberdamist jne jne ei toimunud, ent siiski.

Tänase seisuga on veel 2 nädalat saaga lõpuni. Üks reis seisab selle aja jooksul veel ees, sest palju ma ikka eksamiteks õpin...Pealegi - pidev töö semestri vältel tagab vaba sessi! Kaks eksamit on veel ees, muuseas. Seni - esimesega jäin rahule, teisega vähem. Aga see oli eelmise semestri aine ning päris kõik lihtsalt ei jäänud meelde. Ja see üks reis viib mind veel viimast korda Manchesteri ning lisandina ka Yorki! Enne seda on aga õppimisfestival ja Meistrite Liiga finaal. Stay tuned!

Ahjaa, et kes siis võidaks vastuseisu Londoni ja Pariisi vahel? Kindlasti Pariis! London on liiga...ma ei teagi...Pariis tundub nii toretore lihtsalt!