Sügistuuled

Juba päris mitu nädalat tagasi käisin kanuumatkal. Hingasime kõvasti värsket õhku ja ahmisime endasse sügisvärve. On tagumine aeg ka pildid üles panna – siin hakkavad mõned puud juba raagu jääma.

Matka organiseeris rahvusvahelisi tudengeid koordineeriv büroo ja kohta oli sinna saada üsna raske. Kohti oli 40 ja ainüksi vahetustudengeid ca 300. Rebimine oli tihe, aga õnneks sai ka Tartu oma esinduse välja panna :)

Kui hea mõte see tegelikult oli, selgus alles kohale jõudes. Oli väga mõnus lasta endasse natuke ka värsket loodust. Elades kogu aeg Toronto kesklinnas, ei saa sellest vajadusest eriti arugi.. väljaarvatud siis, kui juba kohale jõuad. 

Loodus oli seal metsik. Puudus mobiililevi ja kõik praht kästi kokku korjata/ära põletada. Kui midagi ripakile jätta, on karud kohe laagrit piiramas. Nii näiteks ei lubatud sinna kaasa võtta ka plekk ja pudeltaaras jooke. See ei takistanud meil aga üksteisega tutvumast.

Lisaks loodusenautimisele kujuneski sellest väga hea võimalus teiste välistudengitega tuttavaks saada. Muidu tundub ülikool nii suur ja meeletu, et ei oskagi kuskilt peale hakata. Rahvusparki olid aga kokku tulnud just need, kes taolisi asju ka hindavad :). Kui nüüd tagasi vaadata, siis enamik minu praegusest tutvuskonnast on just tollest nädalavahetusest pärit. Umbes pooled neist elavad siinsamas Tartu College'is.

Aga edasi las räägivad enda eest juba pildid ja nende kommentaarid. 

Tartu College

Hiljuti kuulutasin välja, et kolisin 12 korrust kõrgemale. Enne elasin 5.- korrusel, nüüd 18.-l korrusel. Kuidas on see võimalik? Justnimelt seetõttu, et hea õnne tarvis on siin hoonel vahele jäetud 13. korrus. Positiivsele aurale lisavad oma panuse veel naabruses asuvad Kanada Ühendatud Kirik, Baha'i kirik ning budistide keskus. 

Õnne on Tartu College'l vaja. Kui tähistati maja 40. juubelit, siis sain ka mina selle funktsioonide kohapealt oluliselt targemaks. Nimelt polnud kopa maasse löömise motiiv üldse mitte tudengeid majutada. Peamine eesmärk oli teha Eesti kultuuri majutamine majanduslikult tasuvaks. Nii pandigi püsti kesklinnas ühikas – tudengid maksavad renti ning see sissetulek katab ära ka Eesti kultuuri elushoidmise ruumivajadused. Nii saavad hoones tausta pinda erinevad korpid ja seltsid, eestikeelne raamatukogu ja Kanada eestlaste arhiiv; samuti käivad siin koos laulukoor ja muud kultuursed ringid. Minu arvates väga sümpaatne ärimudel.

Elamistingimused meenutavad siin Konstanzi Osti ühikaid. Pisikesed toad kostavad läbi, köök ja tualett on jagamisel ning üldse on sisustus veidi väsinud. Neid ebamugavusi korvavad aga ideaalne asukoht keset linna ülikooli ja metrooliinide lähedal, hea vaade ülemistelt korrustelt ning toredad kaaselanikud.  Ja muidugi see, et Tartu tudengid siin tasuta elada saavad :)

Viiendalt korruselt oli mul igahommikune vaade kooli minevatele lastele

Nüüd on mul on Jumalik vaade itta. Nimelt saan kirikule ülevalt alla vaadata :). Kui mõni hommik pilvi poleks, siis näeks päikesetõusu ka. Parajasti on juba õhtupoolik.

Mõnikord lõbustavad mind ka hulljulged aknapesijad. 

Õnneks nad senini midagi peale lappide pole pillanud

Maja parim vaade on muidugi pesuruumist lõuna poole. All paistab koolimaja nurk, mida ma 5. korruselt imetlesin. Massiivne maja vasakul on üks suurimaid (kui mitte suurim) ülikooli raamatukogu maailmas.

Üldiselt on kogu hoone ülesehitus ja inimeste elu siin üsna eraklik. Homme saab seevastu pidu! Kutsutud on kõik Tartu College'i elanikud :)

Tartu College

Mis tulevik ootab psühholoogiadoktorit?

Q: Is PhD in psychology worth anything in non-academic world?

A: Absolutely! I never realized how valuable my PhD is. People actually respect you... once you get out of here! (university)

Täiendus: video üritusest

Doktoriõpe on tähendab akadeemiale pühendumist. Sellist hoiakut olen ma kuulnud mitmelt poolt ja see on mulle ka väga loogiline tundunud. Milleks muidu ekstra neli aastat veel (üli)koolipinki nühkida? Kuid tuleb välja, et Kanadas läheb tervelt 70% psühholoogiadoktoreid tööle väljaspool ülikooli. Mida nad siis teevad? Sellele küsimusele proovis vastuseid leida paneeldiskussioon pealkirjaga "Non-academic careers for Psych PhDs".

Üritusele tuli kohale terve saalitäis Toronto Ülikooli psühholoogia kraadiõppureid (MA ja PhD). Huvi oli suur. Boonuspunktid korraldajale, Toronto EPSÜle, kes pakkus tasuta võileibu ja jooki. Kui kõigil oma jagu käes, siis hakkas arutelu pihta.

Kõigepealt diskussioonil osalejad tutvustasid end. Mõned olid doktorikraadi ette võtnud täiesti akadeemilistel eesmärkidel, teised mitteakadeemilistel. Osadel oli isegi post-doc tehtud. Kuid ühel või teisel viisil olid nad kõik sattunud ülikooli kursilt kõrvale. Enamasti elu "lihtsalt kujunes".

Igaühel oli erinev põhjust ja erinev lugu – ühele ei meeldinud grantide taotlemine ja akadeemiline mustlaselu. Teine õppis kuuajase mediteerimise programmi käigus ajust rohkem kui kogu neuropsühholoogia programmi jooksul. Kolmas sai '82. aasta masu ajal doktorikraadi ahvidega eksperimenteerimises .. ning kodus naine ja laps nõudsid süüa. Mida siis teha?

Paneeli liikmete tegevusalad olid päris kirevad:

• Director, Research and Evaluation at Kinark Child and Family Services
• Staff Psychologist at Toronto Rehabilitation Services Spinal Cord Rehabilitation Program
• Coordinator of the Research Unit within the Behavioural Sciences and Analysys Services (BSAS), OPP
• Research Associate, Educational Research, Toronto Catholic Distric School Board
• Staff psychologist for Toronto EMS
• Government of Ontario
• Defence Scientist and member of the Resiliance Group at Defence R&D Canada
• Vice-President: International Development and Consulting at Self Management Group
• Aviation Research Coordinator; Human Factors Consultant
• Director of the Centre for Applied Neuroscience Coaching

Tudengid said küsimusi küsida ja juttu jätkus kauemaks. Seedimismaterjali sai palju... järgnevalt mõned tarkuseterad, mis ma enda jaoks kokku panin. Äkki on kellelegi veel kasulikud?

• Sageli firmad otsivad probleemidele vastust, aga nad ei tea, kuidas sinna jõuda. Alates töötajate väsimusest jagu saamisest kuni meetmete-programmide hindamiseni välja. Nii on psühholoogia taustaga inimestel väga oluline oma oskused teistele sobivas keeles selgeks teha. You got to let them know, how what you do will help them!

• psühholoogiadoktori kolm universaalset tugevat külge:
• + õppimisvõime
• + uurimismeetodid
• + statistika

• alustajal on kindlasti raske jalga ukse vahele saada. Eriti psühholoogias (vt esimest punkti). Nii on tööpraktikad ja koolivälised tegevused on väga kasulikud. Samuti uurimistöö tegemine erasektorile. Natuke kogemust on parem kui üldse mitte midagi. Samuti võib praktikast välja areneda pikem töösuhe. Isiklikult hammustasin selle pähkli katki alles pärast bakat.

• tasub minna oma unistuse tööandja juurde kuhugi madalamale kohale tööle... ja varjamatult rääkida, kuhu sa tegelikult sihid. Tööandjatele meeldivad eesmärgiga ja ambitsioonikad inimesed ning võimaluse korral aidatakse sind kindlasti unistusele lähemale.

• oma elu planeerimisel ei tasu liiga palju mõelda töö perspektiivist. Alusta teisest otsast – mõtle, mida sulle tegelikult teha meeldib? Ujuda-reisida-münte koguda-muru niita? Ning seejärel vaata, milline tegevus seda võimaldab. Take risks and follow your heart. It will work out in the end.

• mitte-akadeemilise karjääri negatiivne külg on see, et sageli oled sa ainuke psü PhD seltskonnas. Kohati võib see olla üsna frustreeriv. Ega's muud kui tuleb ülikooliinimestega suhelda. Mõned tegid näiteks hobi korras ka kõrvalt teadusprojekte.

• Üks neiu uuris, kas post-docil on lisaväärtust mitte-akadeemilises elus. Enamik arvas, et see on minimaalne. Samas, kui doktorikraadiga inimesi on juba päris palju, on see kindlasti eristav faktor. Igal juhul võiks see töö olla praktilise väärtusega. Osadel oli näiteks post-doc lastehaiglas.

• PhD-d samas pidasid esinejad väärtuslikuks investeeringuks. Keegi ei tundunud kulutatud aega kahetsevat. Hea seegi :)

Selline on olukord Kanadas. Mul on õnneks natuke aega mõelda, kuidas kirja pandud mõtted meie konteksti panna. Vabariigis on doktorikraadi saanud ca 30 inimest + veel NL kraadid. tea, mis meil doktorite akadeemia-mitteakadeemia protsendid on?

Suurlinna võlud ja valud

Valikud on head. Rohkem valikuid on parem. Liiga palju valikuid on üle mõistuse. Torontos on just liiga palju valikuid. Vähemalt minusugusealgaja suurlinlase jaoks.

Kuidas mul siis läinud on? Hästi! Lennukisõit oli muidugi tüütu. Kõik sujus... aga kui sa oled lennukis kõigepealt maganud, siis söönud ja seejärel kaks filmi ära vaadanud... ja siis näitab kell, et üle poole on veel ees, ajab see juhtme kokku küll!

Maaletulek läks sujuvalt. Ametnik oli väga lahke ja lubas mul lahkelt kauem riigis viibida – kool saab läbi aprilli lõpus, mina tohin siin juuni lõpuni tegutseda.

Taksosõit oli kallis, üsna pikk ja lahke võõramaalasest taksojuhiga. Ma ütleks, et need omadussõnad iseloomustavad Kanadat üsna hästi.

Kuna ma jõudsin täpselt kooli alguseks kohale, kulges edasine elu ainult gaas põhjas. Juba järgmisel päeval veetsin ma mitu tundi lastehaiglas

sissejuhataval seminaril. Seejärel ajasin pabereid korda ning õhtul astusin ka inimese-masina kommunikatsiooni loengult läbi. Loomulikult väsitas selline päev väga ära ning üheksast vajusin ma voodisse.

Uni läks mul ära punkt kell viis :D. Eesti aja järgi lõi kell juba lõunatundi... siin polnud veel aga päikegi tõusnud. Ega siis midagi, pakkisin oma asju lahti . Üheksast hakkas asjalik elu pihta ja õhtuks olin jälle väga läbi. Seekord aga võtsin nõuks nui neljaks ennast Kanada eluga sünki ajada. Vaatasin silmad punnis kaasa võetud filmeja vedasin keskööni välja.

Sarnases tempos mu nädal mööduski. Oma esimese isetehtud eineni jõudsin ma alles reedel. Tagasihoidlik, aga väga hea! Kuid ka nädalavahetusel polnud mulle puhkust ette nähtud! Nimelt võttis ühendust West Virginias studeeriv Madis, et tema tuleb mulle seltskonnaga nädalavahetuseks külla. Kuidas saab mul selle vastu midagi olla?

Kui Madis ja co reede õhtul üle Kanada piiri vurasid ilmnes üks oluline takistus – nende mobiilid Kanadas ei töötanud. Samuti ei töötanud minu ühika Internet. Varasemast kõnekatkest teadsin ainult nii palju, et hostel valiti välja kuskil Chinatownis. Peilisin mis ma peilisin ja lõpuks sain kätte üle tänava asuva Toronto ülikoolihoone võrgu. Uurisin järele, et hiinalinnas on ainult üks-kaks hostelit. Teadmata, kus nad täpselt nad on või mis kell nad kohalejõuavad, hakkasin õhtuhämaruses hiinalinna poole astuma.

Olin juba 20 minutit jalutanud, kui ühel tänavaületusrajal sammus mulle kahtlaselt tuttav tüüp vastu. Hõikasin: "Tšau, Madis!" ja Madis ta oligi :). Nagu sellest vähe oleks! Nimelt tuli välja, et ma olin temaga kaasas olevat ameeriklast varem Tartust kohanud. Edasi ootas meid väga tore nädalavahetus. Uurisime vaatamisväärsusi, tutvusime Kanada õlledega ning õhtul leidsime end 70-ndate Columbia cumbiat, salsat ja merenguet kuulamas. Que rico!

Ka see pole veel kõik. Toosamal nädalavahetusel tähistas ka minu ühikas, Tartu College oma neljakümnendat sünnipäeva. Sinna tuli ka jõuda. Sai eesti laule lauldud, klaase kokku löödud ning Kanada eestlase ajaloost oluliselt targemaks saadud. Samuti värvati mind siinsamas ühikas koos käivasse laulukoori :).

Kui see hullumeelne nädal lõpuks mööda sai, avastasin, et koolis tuleb ka päriselt liigutama hakata. Nimelt eeldatakse siin tudengitelt rohket lugemist ja igaks korraks ette valmistamist. Hakkisin end läbi neuropsühholoogia ja tähelepanuartiklitest ning viimastest sain napilt-napilt ka ettekande valmis. Hea oli, et jõudsin, sest tolles loengus loositi just minu nimi välja :)

Preemiaks lubasin endale õhtul välja minekut – külas oli vana armastus Vitalic. Kolm aastat tagasi käisin Mikuga teda spetsiaalselt Manchesteris vaatamas. Eile tuli ta ise minu kodulinna. Magnifique!

Selliselt möödusid minu esimesed poolteist nädalat. Täna on esimene õhtu, kus mul pole kohustusi ja ma pole rampväsinud. Endiselt on tegemata kohalik telefoninumber, pangakonto ja korralik blogisissekanne. Vähemalt prioriteedid on paigas :).

Palavad tervitused!

Minu pildid (kommentaaridega)

Madise pildid

järgmise pildi jaoks tuleb vasakule klikata

osa 3 – Minek!

Jah, nüüd on tõesti minek! Läinud reedel õhtul helistati mulle ning teatati, et Tallinna on jõudnud minu õppeluba. Naljakal kombel ei langenudki mu õlgadelt kogu maailma raskus.  Korraks langes ka...,sest see uudis tähendas seda, et kui ma 7 päeva pärast liikuma hakkan, siis jõuan ma ilusasti kooli alguseks (13 sept) kohale. 

Seejärel tulvasid mu õlgadele ja pähe kõik asjad, mida Eestis  veel teha tuleb – alates õppeainete üle kandmise lepingust kuni helikaardi müümiseni. Piletitest-pakkimisest muidugi rääkimata. Õnneks olime kiirreageerimisega harjunud ning tänase päeva seisuga lõpusirge juba paistab :)

Kui veel õppeloa protsessile tagasi vaadata, siis on mult küsitud – palju see lõbu maksma läks? Järgnevalt väike nimekiri, mis mul tšekkide ja mälu järgi meelde tuli.

• TOEFL keeletest – ca 2300 krooni
• Kanada õppeloa riigilõiv – 1555 krooni
• Eesti politseitõendi taotlemine – 0 krooni (digiajastu!)
• Eesti politseitõendi notariaalne tõlkimine  – 474 krooni
• Saksa politseitõendi taotlemine – 13 euri riigilõivu + 13 euri legaliseerimine + 240 krooni blanketil allkirja tõestamine + 63.30 passikoopia abil andmete tõestamine + 700 krooni DHL
• Saksa politseitõendi notariaalne tõlkimine – 948 krooni
• kopsuröntgen – 145 + 50 krooni
• meditsiiniline kontroll – ca 750 krooni
• HIV test – 85 krooni
• + Lisaks veel 5-6 tähitud kirja, omajagu Skype krediiti, 2x uute fotode tegemine
• + veel kiirreageerimine iga kord, kui midagi uut nõuti. Selline tuletõrjuja hoiak tasus igati ära – oleks ma kogu suvel jooksul nädala viivitanud, ei lendaks ma praegu veel kuhugi. 

Kokku liites teeb see pea 8000 krooni. See võtab mu enda ka praegu sõnatuks. TOEFLit oli kindlasti vaja. Kuid ülejäänud raha maksin ma sisuliselt 2-3 lisakuu eest. Kuus kuud saan ma seal ka turistina olla. 

Positiivse uudisena tuli see, et paar päeva tagasi otsustas Kanada saatkond mulle teadmata põhjusel riigilõivu raha tagasi kanda. Seega on pabermajanduse kogusumma ca 6445 krooni. Järgmine kord lisan ka selle rea stipitaotlusesse :). 

Aitäh kõigile, kes mu paberimajanduse saagale kaasa elasid ja omapoolseid lahendusi pakkusid. Välja käidud variante kaalusin ma ka ise. Eelmised Tartu tudengid lahendasid kogu probleemi üsna elegantselt :P. Võibolla seetõttu nõudsid nad see aasta ekstra palju. Kes teab.

Igastahes on nüüdseks kõik selja taga ja pühapäeval astun täis ootusärevust lennuki peale. Esmaspäeval kella üheksast pean juba Torontos rivis olema. Oh boy!

Osa 2 - miks ma endiselt Eestis olen?

Eelmise postituse järgi peaks ma paar nädalat juba vahtralehti imetlema. Kuid juuni lõpus ilmnes, et Kanada päikest ei näe tunnelis veel nii pea. Sinna jõudmiseks tuleb kulutada kõvasti uksi ning läbi ketrata kilomeetrite kaupa punast niiti. Ehk teisisõnu – bürokraatia kuubis.

Juuni alguses saadeti mulle lastehaiglast mitu ankeeti, mida ma sisse saamiseks pidin ära täitma. Üks neist nõudis tõestusmaterjali selle kohta, et mulle lapsepõlves kõik olulised vaktsiinid tehtud on. Õnneks suutsin ma Tallinnast oma kooliaegse vaktsiinikaardi siiski üles leida.  See oli paras vedamine – muidu oleks pidanud tellima kõikvõimalike lastehaiguste antikehade analüüsi.

Juuni keskel hakkas selguma, et Kanadasse kauem kui kuus kuud elamine on üks ütlemata põhjalik protsess. Kahjuks on info selleks vaja mineva dokumentide kohta erinevate saitide vahel laiali pillutatud, mis kohati annavad vastukäivat infot. Lihtsamaks ei tee ka olukorda asjaolu, et dokumente saab viia Tallinnas sisse ainult reedeti 9-12. Seesama aeg on ette nähtud telefonitsi spetsiifiliste viisaküsimuste esitamiseks. Ülejäänud aja tuleb kuulata kas telefonivastajat või siis saada soovitusi stiilis "uurige netist hoolega, mis teil vaja ja tulge siis kohale". Ahjaa, saatkond on ise Poolas, Eestis on vaid esindus.  

Kui lõpuks kellegi kätte sain, siis teatati mulle, et õppeloa saamine võtab kindlasti kolm kuud ja ma hakaku kiiresti pihta. Ma imestasin vastu, et Toronto poolt pole mulle ametlik kinnitus isegi kohale mitte jõudnud, millega ma siin pihta hakkan? TÜ poolne koordinaator lohutas mind sellega, et kõik on õigeks ajaks jõudnud ja küll ülikooli kinnitus varsti ka tuleb. Ojee. 

Juuni lõpus jõudis Toronto kinnitus lõpuks kohale. See väljastati 1 juunil :). Minu pabereid ei olnudki üle mõistuse palju, Margitilt nõuti lisaks veel politseitõendit. Notariaalselt tõlgitud! Ma irvitasin kõrvalt, et on aga tüübid – kui minult seda nõutaks, peaks ma seda hankima-tõlkima nii Eestist kui Saksamaalt. Mulle kinnitati aga telefonist, et õppijad ei pea politseitõendit hankima.  

Juuli alguseks sõitsime Tallinna ja läksime paberipatakat üle andma. Kohapeal ilmnes, et minult on vaja veel TÜ poolset kinnitust, et ma tudeng olen. See sai tänu operatiivsele TÜ dekanaadile väga kiirelt lahendatud.  

Paar päeva hiljem ilmnes, et mina ja Margit peame deklareerima "common law unioni". Tallinnas üteldi meile, et sellist paberit pole kolm aastat kelleltki nõutud. Idee poolest pidanuks me minema saatkonnatöötaja ette pidulikult allkirju andma . Õnneks nõustus saatkonnatöötaja sellega, et me selle paberi juba ette allkirjastatult postiga saadame.  

Esmaspäevaks, 19 juuliks saime tagasisidet. Hea märk oli see, et meid suunati meditsiinilisse kontrolli.  Teine halb märk oli see, et minult nõuti politseitõendit. Nii Eestist kui Saksamaalt. Öäk.

Meditsiinilise kontrolli jaoks on määratud usaldusväärne eraarst Tallinnas. Saime telefoninumbri. Helistades ilmnes, et arst on puhkusel – palus reedel tagasi helistada. Lubas järgmisel esmaspäeval vastu võtta. 

Helistasime reedel Viljandi Folgilt talle tagasi. Vastus oli umbes selline: "Tulge esmaspäeval...aga kas te kuskilt kopsuröntgeni saate hankida? Meil aparaat ei tööta ja siin võtab selle parandamine kindlasti veel nädala. " Hakkasime siis käppelt Viljandist röntgenit hankima. Haiglasse helistades nõuti kaljukindlalt saatekirja... kuid me läksime siiski kohale. Selleks ajaks olid tädid leebunud ning meile siiski pildi ära. Siinkohal suured tänud neile! 

Meditsiiniline kontroll ise on väga põhjalik – küsiti kõikvõimalike haiguste ja sündroomite kohta, võetakse veel vere- ja pissiproovi. Arst ise oli väga tore ja saatis paari päevaga kiiresti meie tulemused Londonisse edasi. Sinna juurde lisas elutargalt, et "saatkonnas liigutavad nad end üsna käppelt. Kuid seal Londonis meditsiinikomisjonis on nad üsna laisad. " Meie võtsime pöidlad pihku. 

Politseitõendist rääkides, siis Eesti politseitõendiga on asi lihtne – saadad digiallkirjastatud taotluse ning 10 tööpäeva jooksul on sul A4 (paber)postkastis. Viid tõlkebüroosse ja nad tõlgivad selle ca 500 eest selle notariaalselt ära.  

Saksa politseitõendiga on asi oluliselt keerulisem – prindid Internetist välja blanketi, täidad ära. Lähed Saksa saatkonda/notari juurde ja võtad kinnituse, et blanketil on tõesti Sinu allkiri. Samuti teed juurde notariaalse passikoopia, et blanketil on Sinu andmed.  Maksad 13 euri  riigilõivu tõendi eest + teised 13 euri legaliseerimise eest. Legaliseerimist on vaja selleks, et Eesti notariaalne tõlkija sind üldse jutule võtaks. Kogu selle skeemi välja selgitamiseks ja läbi käimiseks kulus mul hea mitu päeva ja mitu kõnet erinevate Bundesamt für Justiz ametnikele. Saksa keeles muidugi :). Kuna tajusime juba tähtaegade raskust oma õlgadel, siis saatsin paberipataka 27 juuli DHL-ga järgmiseks päevaks saksa ametniku lauale. 

Seejärel läks lahti suuremat sorti ootamine...sisustasin oma aega andmeanalüüsi, mussi mängimise ja toredate inimeste seltsis Eestimaa suve nautimisega. Aeg-ajalt uurisin Kanada saatkonnast, et kuidas edeneb. Vastus kujunes juba stambiks: "meie kolleegid Poolast pole midagi uut teatanud. Palun helistage meile järgmise nädala alguses uuesti."

14 august jõudis postkasti Saksa politseitõend. Jee! Ühel pool olid kirjas minu andmed ja "Kein Eintrag". Teisel pool oli kiri, et see tõesti on Saksamaa riigi dokument. Viisin selle väärtusliku paberi tõlkebürosse. Selle notariaalne tõlkimine käib muideks üle eesti keele. Ehk siis kõigepealt paar rida saksa keelest eesti keelde ja seejärel eesti keeles inglise keelde. Jah, hind on samuti topelt. Notariaalselt otsetõlget pakkus ainult üks büroo ja see maksis sama palju. Luisa tõlkebüroo sai selle tõlkimisega-kinnitamisega kahe päevaga hakkama ning juba reede õhtuks oli selle skänneeritud variant Kanada esinduse e-maili peal. Mina käisin Flow festivalil ja olin eluga rahul. 

16 august oli Margiti esimene planeeritud tööpäev Kanadas. Töötamise asemel uuris ta saatkonnalt, kas minu politseitõend peaks minema Tallinnasse või oleks ta mõistlikum saata otse Poola.  Ametnike arvates loomulikult ikka Tallinnasse.

23 august helises minu telefon. Helistajaks juba salvestatud kontaktisik Kanada saatkonnast. Huviga võtsin telefoni vastu.. kas ometi on meie terviseanalüüsid kohale jõudnud? Vestlus kulges umbes järgnevalt:

"Tere, olen see-ja-see Kanada saatkonna Tallinna esindusest. Kas ma räägin Uku Vainikuga?

"Jah, räägite küll."

"Helistame teie õppe- ja tööloa asjus. Meile jõudis vastus Poola kolleegidelt."

erutatult "..jaaah?"

"Nad paluvad, et te kordaksite oma meditsiinilist kontrolli."

"Vabandust?!"

"Jah, meie Poola kolleegid tahavad teilt veel HIV testi. Ma annan teile arsti numbri, et te saaks temaga võimalikult kiiresti aja kokku leppida."

Mina olen kuskil vihastamise ja jõuetuse vahepeal "Miks seda vaja on?"

"Ma ei oska seda ütelda, aga meile tuli kiri, kus seda nii teilt kui teie elukaaslaselt nõutakse."

"Noh... jah.. eks me siis tee... kas on veel midagi vaja teha?"

"Ei, rohkem meil infot ei ole. Ma annan teile arsti numbri, saate selle üles kirjutada?"

....

See võttis korraks täiesti jõuetuks. Ka minul purunesid illusioonid õigeks ajaks (7. septembriks) kohale jõuda. Seda enam ei saanud ma aru, miks seda testi siis kohe ära ei tehtud? Ja mis veel, neil võttis aega terve kuu selle tõdemiseks, et meil on HIV testi ka vaja.

Arstiga helistades selgus, et vahepeal oli Poola pandud pukki uus ametimees. Kui enne oli HIV-test vabatahtlik, ehk arsti otsustada, siis nüüd on see kõigile kohustuslik. Ning meil oli see tegemata.. 

Hetkeseis on selline, et homme läheme verd andma. Õnneks siiski Tartu laborisse. Mitme kõne tulemusena suutsime vältida järjekordset Tallinnasse sõitu. Tartust rändab meie veri Tallinna laborisse ja tulemused arsti lauale. Need omakorda faksitakse Londonisse, kus arsti sõnul "vast nii kaua ei lähe." 

Elame-näeme!

Kuidas Kanadasse minna? osa1

Tere!

Aina rohkem ja rohkem inimesi imestab, miks ma veel Eestis olen. Seda küsin minagi Kanada saatkonna esinduselt Tallinnas pea iga nädal. Kuid vastus on alati pea sama: "Helistage nädala pärast uuesti." Nii ma helistan. Ja sinna vahele jõuan teha üritusi, käia Flow festivalil ja muidu Eestimaad nautida. 

Selleks, et tulevased põlved teaks, milline kadalipp ootab Kanadasse õppima minejaid, panen kirja väikese roadmapi. 

Suvi 2009 – tööd on raske leida ja nii tekib mõte astuda magistriõppesse. Tehnilise vea tõttu sisseastumissüsteemis oleks minek äärepealt katki jäänud. Õnneks oli psü instituut piisavalt vastutulelik ja lasi mul siiski tulla. Endale luban peas, et ühe aasta veedan kindlasti välismaal.

Minu teema – "Individuaalsed erinevused EEG aktiivsuses ja impulsiivsetes reaktsioonides tasu edasilükkamise katseparadigmas". Piltlikult üteldes see video + selline aju aktiivsust mõõtev aparaat.

Sügis 2009 – võtan kõik kohustuslikud ained ära, et välismaal valik võimalikult vaba oleks. Vabaainena võtan lisaks programmeerimise. Mis osutub päris lahedaks. Uurin võimalusi Rootsi, eelkõige Umeåsse õppima minna. 

Talv 2009/10 – Margit teatab, et tema sai postdoc-i Montreali. Mina jätan Euroopa sinnapaika ja hakkan kaardistama P-Ameerika idaranniku ülikoole. Varsti saadab Margit mulle Toronto vahetuspakkumise meili. Mina oleks pidanud selle meili ka listist saama, kuid saatuse tahtel jäi see meil mul vahele.

Sess saab läbi ja mul on elu kõige parem keskmine – 4,5. Kandideerimiseks päris hea baas. Lootsin TÜ-lt ka toetust saada.  Kuid ülejäänud psü magistritudengid on minust veelgi tublimad ja nii ei saa ma isegi kojusõidutoetust mitte.

Kui sessijärgselt Toronto asju ajama hakkan, ilmneb, et tähtaeg on umbes 1,5 nädalat. Regan end kahe päeva pärast toimuvale TOEFL keeletestile. Sinna juurde hangin ja sepistan endale soovitus- ja motivatsioonikirju. Samuti võtan Skypega ette Toronto uurijate pommitamise, et nende juures praktikale saada (ja aparaate näppida). 

Kõigega peale praktikakoha sain ma õigeks ajaks ka hakkama. Muuhulgas tuli mul ühe soovituskirja saamiseks vastutasuna värvata katseisikuid :).  TOEFL test on tüütult pikk ja mitte eriti raske. Pärast testi läbiviijatega juttu ajades saan teada, kuiväga mul üldse vedas, et sinna nii kiiresti sain. Tavaliselt on järjekord paar kuud.

Praktikakohaga nii hästi ei edene. Mulle vastatakse paarinädalase hilinemisega mitme telefonikõne peale või siis üldse mitte. Tunnen end nagu müügimehena. Kõik see võtab mind nii läbi, et kuhugi mujale ülikooli kandideerida ei jõua.. vähemalt mitte enne, kui Torontost otsus tuleb.

Kevad 2010 – Torontost tuleb positiivne vastus. JEE!

Seejärel asun tegelema motivatsiooni- ja soovituskirjadega stippidele. Kevade lõpuks õnnestub mul pika emailimise ja skypega pommitamise järel leida ka endale juhendaja, kes on nõus mind oma tiiva alla võtma – Dr. Rosemary Tannock . Tema arsenali kuuluvad nii EEG, fMRI kui ka MEG. Tehing suletud :D! Luban talle, et jõuan ca augusti keskel. Tema paneb omalt poolt minu vastu võtmise bürokraatiarattad käima.

Juuni 2010 – saan positiivsed stipivastused. Juhhei! Torontost jõuab lõpuks ametlik paber kohale. Ajee! Mulle tundub, et tunneli lõpus paistab juba päike ning nüüd on vaja "ainult" see riiki sisenemine ka korda ajada. Kanada on viisavaba, seega ei tohiks see eriti raske olla. Ei tohiks...

Vabad silmad

Noored ukrainlased ei usu oma riiki. Mis minu jaoks on v2ga kurb. Kuid nii see on. K6ige esimene vihje sellele oli juba siis, kui lendasin Kiievist Simferoopolisse. Lennukitaskust v2lja t6mmatud ajakirja motoks oli без политики, толко биснес. V6i midagi taolist. J2rmgiseks r22givad mulle lastelaagri lapsed, et kui nad suureks kasvavad, tahavad nad v2lismaale t88le minna.. v6i siis teine variant v2lismaalasega abielluda. Kuna Ukrainas pole perspektiivi. V6i kolmandaks kirjutab mulle neiu facebookis "I would like to love my country as you love Ukraine))." Selle peale ei oska ma midagi kosta. Poliitikat vihkavad siin k6ik. Ning keegi ei arva, et midagi muuta saaks.

K6ige sygavam temaatiline m6tteavaldus tuli mulle aga k88gilaua taga umbes tund aega tagasi. Mind Kiievis majutav s6branna korraldab oma korteris iga olenguid.. tal ema kodust 2ra :D. Ning iga 6htu suudan saan ma vene-inglise-prantsuse-saksa segakeeles kohalikega kokku lyya. P6mst ma t2itsa suudan juba vene keeles juua. Aga mitte sellest ei tahtnud ma r22kida.

Alustame veits kaugemalt. Kui ma s6itsin rongiga Simferoopolist Odessasse, siis sattusid minu ja minu Bulgaaria s6bra kupeekaaslasteks kaks kena Odessa neiut. Natukeseks saime ka jutu peale, aga siis kolisid nad ylemisele korrusele 2ra. Kuid enne j6udsime kysida, et kust me nendearust p2rit oleme. Minu Bulgaaria s6brale pakkusid nad Tyrgi... mis on Bulgaarlastele suurim solvang yldse... tyrklased nimelt orjastasid bulgaarlasi umbes 500 aastat. Aga hiljem tuli v2lja, et m6lemal neiul on esivanem bulgaariast.. nii said nad h2sti jutu peale. Kuid mulle ytlesid nad, et mina v6iks vabalt olla p2rit kas Piiterist v Moskvast v Kiievist. Kui ma suud lahti ei tee. Tol hetkel ma tundsin ennast ysna h2sti... omamoodi olen ma kohalike hulka sulanud.

Varsti tulevad Ukrainas presidendivalimised.. aga noori see eriti ei huvita. Nad nentisid mulle ytle pudeli, et praegu on v6imul maffia ning nende vastu ei ole midagi teha. Mina samas yritasin neid veenda, et nemad on uus p6lvkond, ning neil on v6imalus muutusi l2bi viia. Kui nemad vanu minema ei pyhi, peavad nad veel yhe p6lvkonna n6ukaaegset varastamismentaliteeti taluma. Vaikides v6tsid nad selle omaks.

Kuid varsti teatas mulle neiu yle laua, et mina olen v2ga v2lismaalase olekuga. Mind yllatas see... kas Odessa neiude maitse on siis t6esti nii teistsugune? "Sul on vabad silmad," seletas ta. "Meie, kohalikud, oleme k6ik oma muredesse uppunud ning meil pole perspektiivi. Kuid sinu silmad on vabad ning seep2rast oled sa v2lismaalase moodi." See liigutas mind v2ga. Ning rohkem ma sel teema enam r22kida ei osanud.

Vot. Aga nyyd otsin ma v2lja oma k6rvatropid ja l2hen magama. K6rvatropid on mu reisil olnud asendamatud.. nii lastelaagri l2rmi, bussi myra kui ka mind majutava neiu ja tema armastatu sosinate blokkimiseks :).

Na dobranitsh!

Ялта, бейби

Jalta on v2ga lahe. Kohe nii lahe, et ei saanud mahti Internettigi tulla. T2na aga tehti Tartus ained lahti, ning see motiveeris mind siin Odessas Internetikohvikusse tulema. 4 grivnat (6 krooni) tund.. miks mitte. Terve 88 maksab 15 grivnat :D.

Jalta on aga jah kunagine n6ukaturismi p2rl, mis oma staatusel endiselt liugu laseb. L22neeurooplasi siin eriti ei ole. Kohaliku tyybis6nul see t6ttu, et kuna neil inimesi niikuinii meeletult pealetuleb, siis ei pea nad oma standardi p2rast pingutama.. ning sama hinnaga l2heb Eurooplane pigem Tyrki.

Mis aga ei t2henda, et meil vinge poleks olnud.Vastupidi! J2rgnevalt v2ikepildivalik, mis torust l2bi tuli

Yalta - Simferopoli vahet on v6imalik ka trolligas6ita. S6it on 2 h pikk..ja trollid v2ga v2sinud. Me tegime vaid v2ikese osasellest.

8ine Lenin Yaltas...pildi pealt pole n2ha, aga p2riselus on kurjad kapitalistid otse Lenini pilgu ette McDonald'si ehitanud

Yks p2ev ronisime Yalta kohalk6rguva m2eharja otsa. Startides polnud meil aimugi,kustv6i kuidas minnakse. Kuid 6nneks sattus iga teelahkme juures meile vastu keegi kohalik

Levadia palee,kus II MS v6itjad Euroopat ymber jagasid.

Uhkeid paleesid ja losse oli Jaltas ja Jalta l2heduses v2hemalt kymmekond.

Mererestoranis v6tsime meie 6lle ja salati.. meie k6rvallauas h2vitas abielupaar sama ajaga 2ra kausi pelmeene ja pudeli viina.

Hetk tsaari jalutusrajalt Levadia palee juures

Simferopolis, enne Odessa rongi peale astumist k2isime jalkamatsiltl2bi. K6ige p6nevam hetk oli see, kui vaheajal langevarjurid jalkaplatsile langesid.

Rongis6it Odessasse oli aga lihtsalt suurep2rane. K6ik olulised elemendid on siin pildi peal.. tee, Krimmi 6lu ning virsikumahl. Mida pildile pyyda ei 6nnestunud, oli huvitavad kupeekaaslased ning h2lli moodi magama kussutav rongi loksumine. Ootan juba s6itu Kiievi poole:)

Viimasest päevast ja allveelaevadest

Märkamatult ongi kätte jõudnud minu viimane tööpäev Kakaduus. Muidugi on mul musttuhat asja teha ning pikemalt heietada ei jõua. Aga tahes-tahtmata olen ma siinse 1,5 kuu jooksul siinse eluga nii ära harjunud, et imelik tundub mõte siit viimast korda välja jalutada. Muidugi tahan ma puhkust siinsest igapäevasest pidevast kommunikatsioonist ja väga kaootilisest töökultuurist. Minu suhtlemisvalmidus ja paindlikkus sai siin ikka väga kõvasti proovile pandud :). Kuid sisemas on mul tunne, et ma hakkan seda elu siin veel taga igatsema. 

Avastasin üsna hiljuti, et laagril on ka kodukas ja oma blogi. Tasub pilk peale heita :)

Kakady kodukas

Kakady blogi

Panin samuti üles pildid meie läinudpühapäevasest järjekordsest Sevastoopoli tripist. Ametlik eemärk oli kohaliku AIESECi juures oma riike tutvustada. Me aga ärkasime varem üles ning käisime Balaklavas – kunagises kinnises linnas, mis majutas nõukogude ajal salajast allveelaevabaasi.

Pildid Picasas

Homme alustan aga oma ringreisi marsruudil Jalta – Odessa – Kiiev. Kõiksugu reisisoovitused teretulnud! Kui kõik hästi, siis tagasi Tartus olen 5. septembril.

Laulgem kaasa tänavuse eurolaulu viisil:

Я люблю 

тебя какаду

за чёрный край!

Я люблю 

тебя какаду

ето просто рай!

Bahta Saray + Sevastopol

Tegemist on laagris palju väga palju. Eelkõige just suhtlemist. Täitsa burnout tunne tekib vahepeal. Seda rohkem me naudime hetki, kui me erinevatel ettekäänetel laagrist päevaks välja saame. Lisaks pühapäevasele puhkepäevale on mõnikord võimalus kaasa hüpata mõnele lasteekskursioonile või käia AIESECi kohtumistel.

Panin Picasasse kokku kaks väljassõitu. Kõigepealt ekskursioon Bahta Saray kunagisse kindlusesse ning seejärel meie pühapäevane retk Sevastoopolisse.

Sevastoopoli retk oli plaanitud küll erilisem – tahtsime allveelaevabaasi vaatama minna, ent ajapuudusel käisime niisama Sevastoopoli äärelinnas hängamas. Nõukogude pärandi asemel leidsime üles maailma kõige katkisema WC.

Pildid Picasas

Veel hetki

Minu Poola s6brannal on hea kaamera, terav silm ja osav k2si. Panin tema parimad pildid eraldi Picasa albumisse kokku.

25 august algab minu ringreis Ukrainas. Marsruudiks Jalta-Simferopol-Odessa-Kiiev. Seltskond olemas, piletid olemas. Can't wait!

Ukrainlannaga abielus

Aljoo!

Ma olen endiselt elus ja terve ja edukalt Ukraina neiuga abielus. Kahjuks pidi ta laagrist ära minema ja nii jäi meie tutvus üsna lühikeseks. Kuid asemele tulid uued lapsed uue energiaga :D Kuna vabatahtlikke on vähem, siis mul tööd rohkem.. ja tõenäoliselt pean hakkama mõtlema mitmenaisepidamise peale. Õnneks on ettevõtluse päev, kus kosjakontor avatakse, veel tulemas ning leidsin mahti natuke ka muljetada.

Kolmanda sessiooni (kellega ma kuu aega tagasi alustasin) lõpupidu oli väga emotsioonirohke. Tantsušõu lõpetas suurejooneliselt Jacksoni "We are the world" ja sinna järele venekeelne lastelaagrilaul, mille lõppedes pea kõik pisarais üksteist kallistasid. 

Samasugune emotsioonipomm oli päev läbi laste bussi peale saatmine. Vabatahtlikele tähendab see eelkõige kõikidesse märkmikesse aadressi ja omapoolse sõnumi kirjutamist, lastega poseerimist ja muidugi märgade põskede kallistamist. Niimoodi päev otsa :). Üks neiu võttis pisarsilmil oma kotid bussi pealt maha ja ütles, et tema läheb hilisema bussiga.. ei taha veel lahkuda. Siis tuli teda muidugi lohutada.

Lastevahetus tähendas ka päris paljude vabatahtlike lahkumist. Esimese nädala jooksul lahkusid 14-st 11 ning praeguseks on meid järele jäänud viis.  Viis seetõttu, et kaks jaapani neiut tulid meile ka juurde.

Kultuuride segu, mis meil siin vahepeal valitses oli ikka ääretult nauditav.Väga põnev oli lahata vaikse ookeani ja kaug-ida ajalugu 60-aastase Kanada vanamehe ja 22-aastase Jaapani tütarlapsega. Või siis kuulata poolteist tundi, kuidas punjabi noormees seletab punjabi laulude sõnumeid lahti, räägib erinevate gurude rollist sikhi identiteedi kujunemisel ning streikimisest Indias. Sellest kolmikust kõige uskumatumana tunduski kusjuures jutt sellest, kuidas mõned kuud tagasi protestisid Punjabis tudengid õppemaksude tõstmise vastu sellega, et peksid oma ülikoolis sisse aknaklaasid, rebisid puruks raamatud ja hävitasid arvutid. Mitte just väga konstruktiivne :). Aga jutu jutustaja ise paistis tulemusega rahul olevat – ülikool on uus ning hinded pandi niisama välja ja tema sai kuu aega filme vaadata :D. Ning tal oli kahju, et ta ei saanud osa võtta mingist järgmisest stregist linnas.. kus toimus poodide rüüstamine ja hindude peksmine. Ta oleks tahtnud ka kangesti paari hindut veits tuuseldada. Sel ajal pidi ta hoopis olla ülikoolis, kus tal tuleb hindudega sõber olla :). Aga hindud on sikhide arvates nõrgad.

Veel mõningaid huvitavaid näited

• jaapanlased räägivad väljaspool Jaapanit omavahel inglise keeles, kuna neid ei ümbritse kodune õhkkond. Seda isegi siis, kui keeleoskus eriti hea pole. Samas kui jaapanlaste kontsentratsioon on piisavalt suur, siis hakkavad nad jaapani keeles suhtlema.
• bulgaarlased raputavad pead jaatades ja noogutavad eitades
• kui indialased kasutavad loendamisel näppe, siis näppude asemel loendavad nad üksikuid sõrmelülisid... kuna nii saab ju rohkem ära kasutada :)
• ameeriklased ei sülita pärast hambapesu hambapastat suust välja vaid jätavad suhu. Põhjenduseks see, et siis saab hambapasta kauem suus head teha.
• kanadalased annavad igale isikule, kes nende riiki suurema summa investeerib, Kanada kodakonsuse
• korealased ja jaapanlased üldiselt väldivad päevitust. Minu toakaaslane küll praadis oma keha, kuid pea hoidis ta kaelast saati valge. Muidu nägevat ta välja nagu maakas.
• pesumajatädi valgevenest pidas mulle pika loengu, miks Lukašenko režiim on parem kui Ukraina stiilis varastan-kõike kapitalism. Mina korjasin sellest välja idee, et Valgevenes annab isake vähemalt talvel ka tööd, kuid Ukrainas pole tal talvel eriti midagi hea. Omamoodi on tal õigus. Ta arvas, et Eestis on samasugune elu nagu Ukrainas. Kahjuks ei olnud mu vene keel nii hea, et seletada talle, mis elu me Eestis elame. Või tema loengust paremini aru saada

Aga aitab jutust. Picasast leiate fotovaliku minu vahepealsest tegemistest. Alates abiellumisest kuni soolajärveni.

Плохая девочка (без цензуры)

Vene diskensi erip2radest tahaks kunagi kohe pikemalt kirjutada. Praeguseks panen vaatamiseks yhe loo,mis siin p2ris k6va hitt on. Lugu on diskens nagu ikka. Kuid video teeb heaks n2idismaterjaliks see, et selles on v2ga j2igalt 2ra kasutatud k6ikv6imalikd visuaalsed seksuaalsusele r6hutavad elemendid, mida taju- ja reklaamipsyhholoogia6pikutes leida v6ib. Alates v6imalikult laialdasest kaela paljastamisest kuni 6llevahu nimmepiirkonda suunamiseni v2lja. R22kimata diivanil pitsat s88vast meeskujust, kellega k6ik tydrukute j2rele ihkavad noormehed end sarnastada saavad. 

Yldiselt v6itlesime t2na just endale ylej22nud palga v2lja. Kui l6puks direktrissilt uurisime, siis tema v2ga konkreetselt maksis t2pselt niipalju kui vaja. Kuid tema juurde saaamiseks tuli paar p2eva oma bossi t88delda. Nind ma olen kindel, et kui poleks kysinud, poleks t6en2oliselt midagi saanud ka :)

Eesti kilde

Kui Eestist pikemalt ära olla, siis on kõik vihjed Eestile väga meelierutavad. Praeguseks saan ma uhkelt raporteerida, et ma olen siin juba kahte Eesti juurtega inimest kohanud!

Esimene ujus järsku minu külje alla, kui ma valmistusin lavale minema ja vabatahtlike tantsunumbrit sooritama. Ilmus minu juurde videokaameraga ning paljus mul vene tõlgi vahendusel intervjuu teha. Ning selle lõpus ütles, et tema vanemad tulid ka Eestist ja andis mulle oravakese kommi :). Kahjuks jäi tema tausta uurimine mul pooleli, kuna järsku tuli kõigil vabatahtlikel hoopis lavale joosta. Ning kadunud ta oligi. Ei tea kust tuli, ei tea kuhu läks. Tõenäoliselt ühte nendest küladest.

Teine neiu töötab laagri köögis. Pärit on Narvast, ning kolis juba 16 aastat tagasi Ukrainasse. Praeguseks on ta 18 aastat vana :). Vaatamata kõigele sellele suutis ta ütelda "ema" ja "isa" ning suhtus suure huviga ID-kaarti ja minu poolt talle annetatud 25-kroonisesse.

Üldine Eesti-teadlikkus on Ukrainas hea. Ning meie nõukaminevikule viidates uuritakse mult ikka ja jälle, miks mu vene keel nii konarlik on. Samuti on päris mitmed lapsed Eestis turismireisil käinud. Üks ukraina türduk rääkis mulle vaimustusega, kuidas ta iga suvi Jurmala pargis ujumas ning iga talv Eestis suusatamas käib. Seevastu üks Eestis mittekäinud poiss uuris mult: "kas see on tõsi, et eestlased aeglaselt räägivad?".

Kõige suurem lüke Eesti promoks oli aga mõned päevad tagasi, kui võtsin enda peale Tanel Padar & the Suni loole "Welcome to Estonia" tantsunumbri koostamise. 2,5 minuti sisustamine võttis kokku aega 2,5 tundi! Juba kamba kokku saamiseks kulus üle 20 minuti. Kuna enamiku inglise keel on nagu minu vene keel, siis võttis kõvasti aega ka mul oma ideede selgeks tegemine, neil nende kritiseerimine, meil koos uute ideede sünteesimine ja siis kogu värgi kokku panek. Sinna juurde käisid ka ootamatud emotsioonipursked ja saalist välja jooksmised. Üks hetk oli mul tõesti tunne, et ma ei jaksa enam ja tekkis tahtmine see üritus kuradile saata. Aga õnneks lõpuks kõik siiski sujus ja pärast edukat etendust preemiaks öösel basseinis ujudes oli kõigil tuju laes :)

Videot kahjuks üles panna ei õnnestu, kuna ühendus on selleks liiga aeglane. Aga nüüdseks on kõigil selge, et Eesti olulised elemendid on kuusk, murdmasuusad, saun ja lumi. Trikoloorist rääkimata.

Mõned päevad hiljem tutvustasin ma kõigile ka kaasavõetud musta leiba, vürtsikilu ja kama. Must leib ja kilu üldiselt meeldis. Kuid kama nagu ikka, põhjustas see väga vastakaid reaktsioone. Mõned viskasid lusika kohe nurka, teised küsisid lisa. Lõbus oli.

Pilte:

Minu armastusväärne rühm


Suudlevad kuused

Murdmaa metsapuude vahel

Saunaküte

Hetk pärast finaali, kui mind paberlumega üle külvati

Welcome to Estonia!

Sevastoopolis

"Krimm on ju Venemaa!" Seda lauset kuuleb siin kohalike suus päris tihti. Esimest korda kuulsin ma seda lauset enne, kui ma tundi Krimmi pinnal jõudsin veeta. Viimati mainis seda meile taksojuht, kui uurisime, et kas tema makis mängiv muusik on Ukrainast. Loomulikult ei olnud. Venemaa järele igatsevad inimesed ei häbene seda väljendada.

Läinud pühapäeval oli päev, kus Venemaa oma kohalolekut võimsalt näitas. Nimelt toimub iga juuli viimasel pühapäeval Sevastoopolis Vene merevägede paraad. Ning Sevastoopoli AIESEC kutsus meid vabatahtlikke oma vaba päeva seal veetma. Kuna eelnevalt olime me üsna suure oraniseerimatusega kokku puutunud, siis üle poolte meist jätsid selle võimaluse kasutamata. Mina koos nelja kaaslasega otsustasin siiski korraldamatuse kiuste paraadi vaatama minna.

Inimesi oli massiliselt, nagu ka laevukesi ja korraldamatust. Vene lippudest rääkimata. Laevukesed on muidugi väga tagasihoidlik sõna, kirjeldamaks neid võimsaid aluseid, mida me Sevastoopoli vetes nägime. Klõpsisin päris palju pilte.

Muu oli muidugi üsna organiseerimata. Nende ettekujutuse järgi oleks me pidanud minema kõik kambakesi raudteejaama indialastele raudteepileteid ostma. Meie otsustasime linna vaadata. Hiljem selgus, et õigesti tegime – piletiostmise protsess käis tol päeval 2 tundi. Me vaatasime selle asemel meretuuril laevukesi.

Kuid vaatamata korraldamatusele oli väga tore korraks laagrielust välja saada. Rutiini just ei teki, aga ikkagi on päevad omavahel äravahetamiseni sarnased. Kirjutan sellest vast järgmine kord pikemalt.

Ilmar Raagi muljed Odessast kirjeldavad üsna hästi ka siinse elu-olu huvitavaid nüansse. Nõustun tema lausega, et meie Kirde-Eesti probleemid tunduvad Ukrainas toimuva kôrval naljamänguna. Kôik selle pärast, et Ukraina territoorium on kaardile joonistatud Moskva administratiivse suvalisusega.

Pildid Picasas

Yevpatoria

Yevpatoria 2500 let. Nii võttis mind vastu silt linna piiril, kui esimest korda siia saabusin. 2500 aasta vanused varemed on siin tõesti olemas ning need on tegelikult meie laagrile väga lähedal. Sisuliselt üle tee. Sinna jõudsin ma kohe kolmandal päeval.

Kuid üldiselt on laagri elu nii tihe, et eriti kuskil mujal pole aega käia. Mõned päevad tagasi meil seda aega siiski oli ja saime kohalikus keskuses iseseisvalt ringi vaadata. Huvitav segu ajaloost, nõukapärandist ja soojast kliimast.

Samuti oli Yevpatoria võimalus meil natuke suuremas poes ringi vaadata. Oma lahkuse tõttu sattusin punti kahe india noormehega ning meie šopinguretk kujunes päris põnevaks. Indialased vene keelt sisuliselt ei oska. Nii kasutasid nad minu lahkust ära ja palusid mind erinevatesse kohtadesse vene keelt purssima. Esimene pood, kuhu me sisse astusime oli kullapood, kus ma pidin uurima sõrmuste hinna ja proovi. Seejärel ostsid nad tänavalt endale 40 grivna eest klambrilööjat meenutava miniõmblusmasina. Edasi tšekkisime mobiile, mille hinnad on siin hämmastavalt odavad. Huvitav oli.

Kuid peale kaupluste külastasime ka kolme usukeskust - mošeed, õigeusukirikut ja juutide pühamut. Oli väga huvitav, kuna minu sõbrad olid hoopis sikhid ja küsisid küsimusi India perspektiivist. Samuti uurisid nad õigeusukirikus, et kas sealt odavalt kuldkette saab :). Kogu küsimine käis muidugimõista minu konarliu vene keele vahendusel.

Minu Yevpatoria album

Wikipedia Yevpatoriast

Sisseelamine

Hei!

Kui ma jõudsin Simferopolisse, teadsin ma vaid, et lähen Sevastopolisse. Järgmine päev sinna jõudes võeti mind bussijaamas vastu ning talutati tundmatus suunas. Tore noormees viis mind kõigepealt parki, Musta merre ujuma ning seejärel Sevastopoli AIESECi esindaja väga toredasse kodusse. Kõik paistis kena. Aga juba seal vihjati mulle, et ma pean tegelikult veel edasi liikuma. Ning järgmine päev pandi mind uuesti bussi peale ning sõidutati Yevpatoria suunas. Kaugus oli kõigest 60 km, aga aega võttis see 2 tundi. Meil tuli igast külast läbi sõita + Ukraina teed pole just kõige paremas korras.

Kuid ilmnes, et ka Yevpatoria polnud minu lõppsihtpunkt. Veetsin pool tundi bussijaamas oodates, et keegi mind edasi juhataks. Mul polnud järjekordselt aimu, kuhu suunas liikuma pean. Olukorra tegid raskemaks ka mitteametlikud taksoteenuse pakkujad, kelle arusaamatuid pakkumisi ma mühatustega pareerisin. Pärast pooletunnist ootamist saabus mu juurde mees, kes küsis minu käest vene keeles, miks ma talle oma telefoni numbrit ei andnud. Hea küsimus – ta oli mind viimased pool tundi otsinud :). Igastahes käskis mul jalamaid oma bussi minna. See tekitas veits kahtlust. Aga kuna kellegagi ma kokku saama siiski pidin ja temaga kaasas olev naine näis ohutu, siis läksin nendega kaasa. Passi otsustasin ma mitte loovutada.

Hiljem selgus, et kõik on safe ja mind logistati Zaozernoye-nimelisse mereäärsesse külakesse, kus toimub suvi läbi ca 400 lapse lõbustamine. Ma jõudsin kohale enne eelmise sessiooni lõppu ja nii alguses sain niisama ringi vaadata, kuidas värk on orgunnitud. Ehk siis igal pool kus võimalik, kaasa aidata ning valmistuda kolmandaks sessiooniks. Infra on üsna ok. Süüa saab ise valida ning meri on 100 m kaugusel. Temperatuur on vähemalt 25 kraadi. Kui sajab, siis nagu oavarrest. Sääski ei ole. Normalna :)

Minu asukoht kaardil

Laagri koduleht

Kui sisulisest orgunnist rääkida, siis see veits longab :). Idee poolest peaks see laager olema English camp. Reaalsuses räägitakse siin enamasti vene keelt, ja inglise keele kultiveerimine on 14 vabatahtliku õlul. Majandusraskuste tõttu samas on laagripileteid müüdud kõigile ja nii on igas rühmas nii üsna häid suhtlejaid kui ka sisuliselt mitteoskajaid. 

Vabatahtlike ülesanded jagunevad idee poolest kaheks – suhelda oma rühmaga ja hoolitseda inglise keele klubide eest. Rühmasid on siin 14, vanuse põhjal koostatud. Iga grupiga tegelevad kaks rühmajuhti ning üks vabatahtlik, kes lisab inglisekeelse elemendi. Kõige vanemad on 17, nooremad 9. Inglise keele klubid on igaühel oma teha.. peaasi, et inimesed suhtlevad. Nii on klubisid alates salsast ja malest kuni arvutite ja aruteluni välja. Lisaks on mõningased spetsüritused, kus tuleb midagi põnevat välja mõtelda.

See kõik näeb väga kena paberil välja, aga reaalsuses tähendab see parajat kaost. Enamasti saame me hommikul teada, mida me tol päeval tegema peame, ning siis tuleb see kuidagi oma päevaplaani paigutada. Spetsülesandeid on igaks päevaks väga erinevad. Alates väitluse modereerimisest kuni õhtuse programmi ja tantsunumbrite koostamiseni. Kogu olukorda teeb vürtsikamaks veel see, et vabatahtlike koordineerija on tegelikult juhiks sobimatu. Seda kompenseerib ta jäikusega ja nii ahendab ta kohati konflikte väga robustselt. Võtmesõnadeks vabatahtlikele on leidlikkus ja paindlikkus :). 

Lapsed on üldiselt toredad. Ütlevad tere ja uurivad, kuidas mul läheb. Isegi minu rühm, kes on tegelikult parajad põrgulised. 20 tüdrukut ja 7 poissi vanusevahemikus 15-16, päritolult Vene ja Ukraina rikkamatest peredest annab kokku paraja kokteili upsakusest, hormoonidest ja püsimatusest. Esimesed rühmajuhid ei saavutanudki nende üle kontrolli ja need tuli 24h jooksul välja vahetada. Minu jätsid nad õnneks alles :).. praegu olen ma nende silmis "laheda" tiitli välja teeninud. 

Meie vabatahtlike seltskond on siin ka päris kirju. Alates äsja 18-aastaseks saanud managementi õppivatest india poistest kuni topeltmagistriga mööda maid rändava bulgaarlaseni välja. Rääkimata 60-aastasest Kanada hipionust, kes siin oma 30-aastase kohaliku naisega terve suve veedab.

Osalt on selle kirjususes süüdi ka vabatahtlikke vahendavad organisatsioonid (eelkõige kohalik AIESEC). Siia laagrisse on kokku saadetud pea kõik piirkonnas olevad vabatahtlikud... ükskõik mis programmi nad endale alguses valisid. Mina sattusingi siia teadmisega, et vaatab mis saab. Mõned aga tulid kindla plaaniga linnas klassiruumides inglise keelt õpetada... aga avastasid ennast suvelaagrist :). Aga enam-vähem kõik on oma saatusega leppinud ja naudivad olukorda. Keelebarjäärid, leidlikkus ja minikonfilktid on küll väsitavad.. aga see-eest hoiavad pidevast tegevuses. Igav siin kohe kindlasti ei ole :) 

Vaadake siis ikka pilte ja kirjutage mulle Eesti elust

Pildid Picasas

Palju tervisi!

Ukraina!!!

Note to my international friends: google is now able to translate from Estonian :)

Privet, druzja!

On aeg jälle blogipastakas haarata, ja kaugetest maadest pajatada. Seekord on teemaks Ukraina, kuhu ma end viimased kaks kuud hoolega AIESECi kaudu sebinud olen. Ja lõpuks jõudsin kohale ka :).

Kui saabusin Lõuna-Ameerikast, olin üsna kindel, et natukeseks jään nüüd paigale. Omajagu ju reisitud ja vahendid said päris otsa. Aga elul olid omad trikid varuks. Nii osutus ootamatult raskeks tööle saamine. Samaootamatult tuli ka inspiratsioon tagasi ülikooli minna. Ning üks hetk, kui lugesin mailikastis, et AIESECi suvepraktika tähtajad iga hetk kukuvad (aitäh, René!), siis teadsin, et sinna tuleb kirjutada. Olin juba ammu mõlgutanud mõtteid end vene keele keskkonda viskamisest. Vaatamata mitmete tähtaegade möödumisele õnnestus mul ikkagi kogu bürokraatia ja suhtlemise kadalipp edukalt läbida.... ja nüüd olen Krimmis kohal.

Siia tulek oli kurnav, ent väga tore. Juba hommik Tartus oli täiesti suurepärane. Taevas oli täiesti klaar, päike siras, ning koristajad ja hilja peale jäänud pidutsejad asjatasid raekoja platsil (kell oli pool seitse). Ka esimene kokkupuude vene keelega oli varem, kui arvasin. Nimelt oli bussijuhi ja reisija vahel mingi piletiteemaline sõnavahetus. Essugi ei saanud aru :D. Aga noh, sellepärasst ma ju kogu asja ette võtsingi

Kiievisse jõudes võttis mind vastu juba mõnus kuumus. Täitsin püüdlikult immigratsioonikaarti kirillitsas (vabatahtlik on vene keeles лоброволец). Tulemusena oli immigratsiooniametnik vist veits pettunud, et ma ikka nii vähe vene keelt oskan. Kui ta küsis keerulise sõnaga midagi, mille peale ma järjekordselt mh? vastasin, tõstis ta häält: "Gde buudete zit??". Selle peale suutsin ma Sevastopol vastata küll.

Edasi ootas mind 6h transferiootamist. Veits kahtlesin check-inni oodates, kas võtta läpakas välja, aga lõpus ikka võtsin ja tegin veits koolitusplaane. Ilmnes, et see oli ainuõige tegu. Kui ma oma asjad kokku panin, küsis üks tõmmum mees minu käest, et kas siin on WiFi? Sellest sai alguse minu pikk vestlus vene-hispaania-inglise-prantsuse segakeeles doktorikraadi omava brasiillasest lennukimootoriinseneriga. Ülejäänud aeg läks juba nagu lennates ;).

Lisaks vestlemisele näitas mu uus sõber, kuidas väikese venkeelse flirdiga saab tõrksast check-in neiust väga meeldiv teenindaja. Samuti kutsus ta mind oma kodumaale külla. Ma üritasin läbi lillede vihjata, et järgmisel paaril aastal ma üle ookeani lennata vist ei jõua..."Küll ükskord ikka jõuad!" vastas ta. Peaks jah :). Aga selleks korraks läksid me teed lahku ning mina astusin vinge AH-24 pardale. Märksõnad: vanakooli propellerlennuk, kitsas, palav, maandudes lahti vajuv piloodiuks. Ja muidugi peale mittemahtuv pagas.

Aga tänu abivalmis moskvalannale oli see väike mure. Samuti orgunnis kohalik AIESEC mulle vastu taksoga Romani, kes mind kõrget bensiinihinda ja Juštšenkont kirudes öömajani toimetas. Simferopolis on ka muide vist Savisaare sõbrad võimul – tänavalambid absoluutselt ei põlenud. Aga see selleks. Kohale jõudes ootas mind enne missiooni lõppu veel viimane katsumus: mobiilivalgel üles leida kaks võtit, millega lahti keerata värava ja toa uks. Nende vahepeal tuli mööda pääseda ka haukuvast koerast. Tänu instruktsioonide detailsusele polnud see väga raske, ning toas ootas mind elekter, spartaliku sisustusega tuba ja kohalik õlu. Just nagu Konstanzis kolm aastat tagasi :).

PS! Kanasigarid, Jassi seemneleib, paar banaani ja seemne-pähkli-rosinasegu on ideaalne survival-food. Kordagi ei kippunud nälg ega küllastumus peale.

Nagu kaks tilka vett:

Konstanz 2006

Simferopol 2009

Le Grande Tour

Heihopsti!

Nagu enamik vist juba teab, olen ma Eestimaa tolmu jalgedelt pyhkinud ning uurin kahe Konstanzi s6braga elu-olu teisel pool maakera. Proovin teid ka oma tegemistega kursis hoida...seda spetsiaalselt selle reisi jaoks loodud lehekyljel. Kuna teha on siin v2ga palju ja arvuti pole alati k2ttesaadav, siis tulevad teated ysna suure viivitusega... aga v2hemalt tulevad :). Ahjaa.. kuna see leht on minu s6pruskonnaga mitmepeale, siis alustasin ma esialgu inglise keeles. Aga kui kopa ette viskab, siis l2hen ehk eesti keele peale yle :P

Palavad tervitused Quitost!

Le Grande Tour