Nädal kevadises Torontos, osa 2

Vahepeal jõudis meil lumi uuesti maha tulla, aga meeleolu on endiselt väga kevadine. Jätkame sealt, kus eelmine kord pooleli jäime.

Kolmapäev – lõuna ajal kuulasin huvitavat ettekannet östrogeeni mõjust naiste töömälule. Nimelt näitas Elizabeth Hampson elegantselt, et naiste töömälu vigade arv kasvab ja kahaneb vastavalt östrogeeni taseme kõikumisega. Näiteks pärast menopausi kasvab töömälu vigade hulk. Pole halba ilma heata – katsed näitavad, et östrogeeni teraapia aitab menopausi tingitud töömäluprobleeme leevendada.

Samuti kõigub töömälu vastavalt menstruaaltsüklile. Ehk siis päevade ajal on naiste töömälu madalam, kui muidu. Kes seda meestest ei teaks eksole. Meestel pole siin aga parastada midagi, sest nende töömälu on kogu aeg naiste päevade aegsel tasemel :D

Pärastlõunal käisin eestlaste poolt juhitavas prillipoes raame valimas-pildistamas. Nimelt õnnestus mul eelmised ära kaotada :/, uusi on aga vaja. Lisaks prillidele pakkusid nad mulle juba teist korda tasuta läätsi proovida. Verynice!

Kodutulles vedasin lähedasest poest järjekordse seljakotitäie söögikraami nädalaks koju, sest kodu juures olevad poed on jube kallid.

Terve õhtu tegin kahele teadusartiklile tekstianalüüsi, seda reedese seminari tarvis.

Kuna Margit vaatab prillidele kõige rohkem otsa, siis uurisin tema arvamust raamide kohta. Sain soovituse veel ringi vaadata.

Neljapäev – hommikul esitlesin oma siinsele juhendajale bussis kirjutadud EEG-analüüsi skripti. Sain kiita :).

Kohe pärast seda toimus HCI tiimi koosolek, kus panime paika plaanid päris juuksurite peal prototüübi testimiseks. Nimelt tuleb meil kahe nädala jooksul koostada küsimustik, intervjuu kava ning täiendada prototüüpi; koguda nende instrumentide abil pärisjuuksuritelt andmeid ning saadud andmed kokku kirjutada. Meie peamine mure tundus see, et kust me leiame juuksureid, kellel on aega meie prototüübis ringi klikata. Elame-näeme!

Pärastlõunal läksin oma iganädalasele neuroanatoomia seminarile. Selles vallas harib mind eesti soost anatoomiaprofessor Anne Agur, kellega põrkasin juhuslikult kokku TÜ sünnipäeval. Kokkupõrke tulemusena esitasime Toronto ülikoolile taotluse spets minu vajadustele kohandatud neuroanatoomia kursuseks... , ja nüüd olen ma saanud juba viis nädalat professori juhendamisel ajujuppidega mängida. Enamasti uurin ma ajusid, kust on vesi ära võetud ja plastik asemele pandud. Kuid paar nädalat tagasi võeti minu silme all ka päris inimese aju jupphaaval koost. Vapustav kogemus! Seda enam, et mul lasti ka ka oma näpuga ringi surkida :P

Õhtul käisin teises prillipoes raame proovimas. Sissejuhatuseks visati mulle ninale 400-dollarised Jaapani käsitööraamid. Kuid lõpuks õnnestus mul ka tudengieelarvele vastav pakkumine saada. Siinkohal tuleb silmas muidugi pidada Kanada tudengi eelarvet.

Päris õhtul oli St. Patrick's Day ja välja minek! See on päev, kui kõik Kanada noored ennast kiirelt ja efektiikselt purju joovad. Eriti muidugi iiri noored. Meie käisime Tai köögis söömas ja siis sättisime ennast üle tee iiri pubi ette sissepääsujärjekorda. Pärast poolt tundi id-kontrolli järjekorras ootamist ja 10 dollari lunastasimist saime õiguse juua baaris rohelist õlut ja kuulata iiri-briti hitte mängivat baaribändi. Nojah :)

Reede algas tekstianalüüsi seminariga. Nimelt pakutakse Toronto ülikoolis head võimalust oma teadusliku kirjutamisstiili viimistleda. Eesmärk on üllas – kuidas keerulistest asjadest nii kirjutada, et kehv kirjastiil arusaamist ei segaks. Tundub väga praktiline.

Lõuna ajal konsulteerisin jälle oma prilliraamide osas. Minu suureks rõõmuks langesid erinevate soovitajate valikud täpselt ühte ning ma sain prillid ära tellida.

Õhtupoolikul võtsin lõpuks korralikumalt oma magistritöö andmed ette. Järgneva kahe kuu jooksul tuleb nende põhjal üks asjalik magistritöö kirjutada. Õnneks saavad minu ülejäänud kursused aprilli alguseks läbi.

Päris õhtul käisin aga üle pika aja kontsertil – Torontot väisas Norra elektropopi rühmitus Röyksopp. Jättis täitsa toreda mulje, ehkki olen sellest muusikast natuke välja kasvanud. 7/10

Nädalavahetuse võtsin eelmise eeskujul samuti rahulikult. Sinna siise mahtus nii meeldivalt väsitav squash, meelierutav filmiõhtu, kui ka neljatunnine hommikusöök rootsieestlasest ühikakaaslase ärasaatmiseks. Kooliasjadega peaaegu ei tegelenudki!

Igaüks tõi midagi, kokku sai päris suur hunnik!

Magus maa

Happytimes!

Lycka till, svenska flicka!

Nädal kevadises Torontos, osa 1

Kevad käes ja aeg blogilt jõulutolm puhuda! Pikal pausil on väga lihtne põhjus – ma lihtsalt toimetan pidevalt ringi. Ning kui ma ringi ei toimeta, siis ma parajasti tõmban hinge.

Niimoodi jätkates võib aga kogemata nii palju ringi toimetada, et pärast ei mäletagi, mida täpselt tehtud sai. Eriti, kui mõtted ringlevad kogu aeg peale tulevate asjade ümber. Nii otsustasin kroonika ja eneseteraapia tarvis oma läinud nädala peamised tegemised kirja panna. Üldiselt iseloomustab see nädal üsna hästi ka terve selle semestri tegemisi.

Nädalavahetus 12-13.03 – vedelesin Margiti juures Montrealis. Otsustasime mittemidagi teha ja lihtsalt läinud nädalast puhata. See läks meil nii edukalt, et magasime täiesti kellakeeramise maha :). Kogu nv peale suutsime mõned taimekesed potti saada. Kokkuvõttes vöga väärtuslik nv, arvestades nv enne seda ei puhanud ma üldse.

Vahetult enne seda nv sain valmis ka oma 2010 aasta miksteibi. Link postituse lõpus!

Esmaspäev – uurisin võimalusi saada abiuurijana (research assistant, RA) tööle Montreali McGilli ülikooli. Nimelt plaanin ma järgmise aasta Montrealis veeta, kuna Margiti programm on kahe-aastane. Teadupärast tuleb aga sellised plaanid üsna varakult ette valmistada. Iseenesest läks mul höästi – mulle anti mõista, et nad võtaks mind küll, kui ainult raha saavad. Loodame, et siis saavad!

Pärast vestlust ootas mind 7-tunnine bussireis tagasi Torontosse. Selle käigus programmeerisin valmis oma Toronto uurimisrühma EEG-analüüsi skripti ning vaatasin ära "Sotsiaalvõrgustiku". Üks tüüp ajas kõvasti mahla põrandale ja nüüd mu seljakott kleebib. Oh well.

Teisipäev – pärastlõunase seminari tarvis võitsin hommikul kiiruga kokku eelmise nädala prototüüpide hindamised. Seminarist endast räägin mõne hetke pärast.

Päeval toimus iganädalane uurimisrühma lugemisseminar, kus me teiste RA-dega ADHD-temaatilisi uurimistöid lahkame. Muuhulgas arutasime, et kas idee poolest oleks võimalik käitumuslikud diagnostikavahendid kõrvale heita ja puhtalt EEG mustrite pealt erinevaid häireid klassifitseerida. Samuti värvati mind reklaamima 26 märtsi – ülemaailmset epilepsiapäeva.

Pärastlõunal toimus inimese-arvuti kommunikatsiooni loeng ja seminar. Pika ja lohiseva nime (human-computer interaction, HCI) taga peitub tegelikult väga lihtne eesmärk – aidata programmeerijatel teha programme, mis tavakasutajate vajadustele reaalselt vastavad. Selle tarvis tuleb teha põhjalikke taustauuringuid, plaanida-luua prototüüpe ja neid kasutajate peal järele proovida. Minu suureks heameeles tuleb kursuse käigus kõik need sammud ka ise järele proovida. Iga nädal tuleb kõvasti vaeva näha – raportite mahud ulatuvad kohati 30 leheküljeni. Teisalt on kogu protsess ääretult loominguline ja lõbus – koos kolme IT-tudengiga töötan välja uudset IT-lahendust juuksuritele.

Papist iPad ja paberist "maagiline peegel"

Nädala teisest poolest kirjutan ma mõne päeva pärast. Senikaua kuulake minu kaasaegse maailmatantsumuusika miksi ja täiendage oma teadmisi epilepsia vallas.

Uku Loco 2010 aasta miksteip

Purple Day – The Global Day of Epilepsy Awareness

Jõulud a la Quebec

Jõulud pidid tulema üsna tagasihoidlikud. Arvasime Margitiga, et oleme Montreali rahulikult kahekesi ja äkki vaatame veits ka ringi. Kuid mida lähemale jõudis Jõul, seda rohkem sai selgeks, et kahekesi me küll ei ole. Jõulud veetsime ühe toreda Quebeci linna perega ning pärast seda vaatasime ringi koos minu Ukraina-laagrist tuttava ameeriklase ja tema vennaga.

Quebeci linna pere "organiseeris" meile Margit. Õigupoolest tuli see tal töökaaslase Carliga vestedles juhuslikult välja, et meil polegi midagi plaanis, ja nii sattusime me kolmeks päevaks Quebeci äärelinna Carli õe juurde. Seda otsust ei pidanud me küll kahetsema! Kõik olid väga toredad, pakkusid igasugu süüa ja olid valmis prantsusekeelse vadina kõrval ka inglise keeles suhtlema. Ma pole vist kunagi niipalju juustu söönud! Ehitasime natuke ka iglut, imetlesime üht suurt juga (Montmorency) ja käisime uisutamas.

Kui juustu- ja veiniarmastus välja arvata, siis oli nagu Jõul ikka. Ootamatu oli ehk ainult see, et täiskasvanute jõulupakkidel oli loosipaki traditsioon. Ehk siis igaüks pidi panustama ühe kingiga, mis kuuse alla ootama pandi. Pärast lastele kinkide kätte jagamist istusid kõik ringi ja hakkasid kahte täringut veeretama. Kes sai kaks sama numbrit, sai võimaluse kuuse alt paki välja valida. Kui ta järgmine kord kaks sama sai, siis võis ta selle kas lahti teha või kellegagi ümber vahetada. Ning kui ta edaspidi kaks sama sai, siis ta PIDI oma kingi kellegagi ümber vahetama. Ühtpidi sai seal nalja ja ootusärevust kogu raha eest. Teistpidi näiteks Carl selles ei osalenud, üteldes et need kingid pole isiklikud ja on ostetud ostmise pärast. Võta nüüd kinni.

Veel pilte – Jõulud Quebecis

Kui juba Quebeci linna sattuda (Montrealist 3h), siis tasub seal rohkem ringi vaadata. Nii olime pärast jõulunädalavahetus läbi saamist broneerinud endale toad ühte toredasse, pimedavõitu aga taskukohasesse Quebeci vanalinna hotelli . Enne hotelli jõudmist käisime aga lähedalasuval Stonehami suusakeskuses. Mina olin juba Torontost kaasa tassinud oma lumelaua kindla plaaniga seda kasutada. Samuti kibeles Margit oma Kuutsemäe kogemustele lisa saama. Meid võõrustanud peremees oli nii lahke, et tuli meiega kaasa lauatama – vaatamata lähedusele oleks meil ilma autota sinna väga raske saada olnud!

Enamik Quebeci mägesid on mõõtmetelt sellised Rootsi ja Soome mägede vahepealsed. Margiti rõõmuks istelifte on kõvasti rohkem. Lumelauaõpe on ka tasemel – vaatamata kõvale kukkumisele ja valutamisele hakkas Margit juba täitsa sõitma. Õhtul küll oli teda voodist väga raske püsti saada – valutasid nii vanad tuntud kohad, kui ka täiesti uued ja tundmatud :).

Esmaspäeva õhtuks saabusid ka Iowast kaks päeva teel olnud Jon ja Jay – minu Ukraina laagri toakaaslane ja tema vend. Taaskohtumine oli väga tore ja vahepealset pooleteist aastat poleks nagu olnudki. Ilmnes, et vend Jay oli samuti eestiga tuttav – Joni iPodist oli tema absoluutne lemmik Tallinna hiphopi lugu. Huvitav, kuidas see sinna sai?

Teisipäeva vaatasime toreda Quebeci linna peal ringi. Quebeci linn on nimelt 402 aastat vana linn, üks vanimaid Põhja-Ameerikas.. ja näeb seetõttu päris normaalse (ehk Euroopaliku) linna moodi välja. Muuhulgas leidsime ka armee ülejääkide poe, kus Jon ja Jay 50 dollariga väga kobedad lumepüksid said. Õhtul maitsesid Ameerika sõbrad ka kesvamärjukest – luksus, mis neile Ameerikas vanuse tõttu veel keelatud, aga Quebecis täitsa lubatud.

Kolmapäeval sõitsime natuke jõge mööda allavoolu. Mina ja Margit läksime väga toredasse Le Massif suusakeskusesse, kust avanes ilus vaade St Lawrence'i jõele. Poisid seevastu otsisid üles kohaliku spa, kuhu me hiljem järele tulime. Väga mõnus!

Neljapäeval hakkasime Montreali poole tagasi sõitma. Osa teest läbisime kelgukoertel, mis oli väga vahva kogemus. Sõnad on siin üleliigsed, vaadake parem videosid (ja albumist pilte :)

Hiljem astusime läbi ka Madridi-nimelisest monsterautosid ja dinosauruseid kollektsioneerivast söögikohast. Ma arvan, et see perepilt võtab kogu olemuse väga hästi kokku :)

Montrealis tagasi käisime samuti linna peal ringi ja võtsime vastu uusaasta. Märkimisväärne on ehk see, et Montrealis saab väga häid muffineid, ilutulestikku esitati muusikaga sünkroniseeritult.. ja seinte peal jäi silma ühe tuttavliku koomiku Edgari poster.

Veel pilte – tegemised Quebecis, Quebeci ümber ja Montrealis

Kokkuvõttes oleks Eestis muidugi veel toredam olnud.. aga Quebeci jõulud kukkusid ka päris toredalt välja. Torontolase suust on seda eriti suur asi kuulda ;)

Toronto sinu peopesas

Kui septembris CN toweris käisin, siis ühe pildi peale katsusin kõik olulised kohad ära mahutada. Nüüd täiendasin seda natuke. Tulemusena saate minu mineviku ja tuleviku tegemistele ka ruumiliselt kaasa elada ja paremini oma küllatulekut planeerida :)

Vaatamiseks kliki pildil. Avaneval pildi saab peale klikkides veelgi suuremaks.  

   

Mõõtkavast pole aimugi. Tartu College'ist (vasakul üleval) kiires tempos loengutesse jalutamine võtab ca 10 minutit, bussijaama ca 30 min

Legend

Sinise joonega on ära märgitud ülikooli kampus, sinise kirjaga olulisemad tänavad.
Mustas on valik olulistest ja toredatest kohtadest

* Tartu College @ Spadina & Bloor Str. West. Seal elavad mina + veel üle 400 elaniku ja Toronto eesti kultuuripärandid. 

* metroo – lähedalasuvad metroojaamad. Nimed pannakse siin tänavate järgi.

* OISE – Ontario Institute for Studies in Education – siin on ADHD uurimislabori kodu

* Royal Ontario Museum – siin elavad Terracota armee sõdurid, dinosauruseid ja muud põnevad asjad. Pildid tulekul!

* jalka ja hoki – Toronto ülikooli sporditiimi "Varsity Blues" staadion. Kui NHLi/NFLi piletid on jube kallid, siis seal saavad tudengid tasuta käia omadele pöialt hoidmas

* raamatukogu – kõige suurem raamatukoguhoone, kus elab 50% kümnest miljonist raamatust, mida Toronto Ülikool tudengitele.

* psühhi loengud – siia kiirustasin ma iga teisipäev ja iga kolmapäev. Eks näis, mis järgmine semester saab.

* spordisaalid – tudengitele tasuta sportimine.. alates squashist ja NIAst kuni ujumise ja kergejõustikuni välja. Joogivett saab ka tasuta :)

* University College – ülikooli kõige vanem hoone. Seal toimusid minu akadeemilise inglise keele tunnid.. ja selle eest muruplatsilt hakkas ka minu rahvuspargi tripp.

* Roti maha – Rotaliale kuuluv maja, kus elab hulk toredaid Kanada eesti noori.

* Odav hiinlaste pood – kõige paremate hindadega toidupood. Liha ei julge veel osta sealt, aga muidu väga taskukohane valik.

* Kensington Market – Hiinalinna kõrval asuv hipilinnaosa, kus on vahvaid poode ja muidu tore ringi jalutada. Spadina tänavast natuke veel vasakule

* AGO – Art Gallery of Ontario – sinna pole jõudnud. Jaanuaris loodetavasti jõuan. Osa hoonest on lahedalt "jalgadel"

* hambaarst – siin ma käisin hamba tarvis esmaabi saamas.

* Musta ristiga toon välja paar kirikut, mis siin betoonkamakate embusesse täiesti ära peidetud on.

* Hospital for Sick Kids – Lastehaigla, kuhu ma praeguse seisuga midagi tegema ei jõua 

* Bussijaam – on kuskil noolepea juures. Sealt saab Montreali (6-7h), NYCi (10-12h) ja mujale.. kuhu tagumik vähegi välja kannatab

 

Sess on läbi!

Tähtajad teevad inimestega imesid. Esiteks siis kui jubepalju on teha ja aega on vähe. Nädal aega tagasi olin ma üsna närvis – vähem kui nädalaga tuli mul endale hunnik biokeemilisi artikleid selgeks teha , et neid eksamil nagu varrukast tsiteerida ja sealtkõrvalt üks pädev väikese seminaritöö mahus tajupsühholoogia uurimisprojekt kokku kirjutada. Lihtsamaks ei teinud olukorda see, et sellesama nädala jooksul suutsin mina oma hamba ära murda ja arvuti oma ventilaatori seistma jätta. Kõige selle taustal mõtisklesin viimases seminaris kõlanu üle: 

"I expect that most them [exam papers] will be in the A or A+ range. You've been excellent in the class. You see, the department has told me that people in the graduate studies have proved in the past that they are excellent. My task is to distinguish between people that are really good and the outstanding people that get fellowships."

Kuid asjad saab tehtud, kui nendega otsast pihta hakata! Suruõhu ja õmblusmasina õli abil putitasin oma arvuti taas käima. Tänu ülilahkele kohalikust eestlasest hambahaldjale leidsin endale väga soodsa hambaarsti.. ja siis lõpuks sain ka õppimisega alustada. Õppimine sisaldas nii muuhulgas toredas studygroupis targemaks saamist, ühe iisraeli mäluuurijaga tihedat teoreetilist arutelu ja 6,5 tunniga viie suhteliselt tundmatu uurimuse sisukat kokku võtmist. Kõigi eelduste kohaselt õnnestus sealjuures ka asjalikkus säilitada :)

Kui see kõik aga keskööks tehtud sai, ilmnes tähtaegada teine positiivne külg – suur rahulolu pärast eesmärkide saavutamist. Meelerahule andis oma meki kindlasti šveitslasest naabri poolt pakutud kodukootud hõõgvein. Nüüd sain ennast mõnuga head muusikat kuulata ning netis ringi tuulata. Ning mõelda, kuidas nende kotlettide tegemine nüüd käiski...

Nädala laulusalm:

Wikileaks teeb mehe šikiks.

Wikileaksi pühaks pean.

Wikileaksiga siin ilmas kõik ma kätte saan.

Wikleaks teeb lahti uksed.... jne

...lõpetada saab igaüks ise. Autoriks minu hambahaldjas. 

Udu

Aeg-ajalt mattub Toronto üsna paksu uttu. Ringi siis eriti ei näe.. ja võib ainult ette kujutada, kuidas kuskil kõrgemas hoones olla on. Fotograafidel on see-eest hea põli. Leidsin väga toreda pildisarja massiivsest udust paar nädalat tagasi. Tasub enne ära näidata, kui siin ka lumi maha tuleb.

Photos of Toronto engulfed in fog

Käitumise mehhanismidest visuaalse tähelepanuni

Kuna eelmine postitus läinuks liiga pikaks, otsustasin oma ainetest eraldi kirjutada.

See poolasta on minu valikuteks:

"Mechanisms of behavior" John Yeomans
"Visual attention – now and then" Jay Pratt & Suzanne Ferber

+ veel minukursused akadeemilise kirjutamise teemadel.

Ülesehituselt on esimesed kaks seminarid. Seega erinevalt teistest erialadest ma õpikuid endale ostma ei pea. See-eest tuleb aga igaks nädalas kummaski aines läbi lugeda vähemalt 3-4 aktuaalset artiklit. Enamik ainetes osalevaid tudengeid on vastaval alal teadust tegevad doktorandid (või isegi post-docid) ja kõik tunduvad aruteludes nagu kalad vees. Alguses oli päris hirmutav seda üliasjalikku vestlust kõrvalt vaadata. Kuid see tunne läks varsti mööda :)

Käitumise mehhanismide seminar ignoreerib korteksi täiesti ja keskendub primitiivse aju neurokeemiale. Professor ise on veendunud, et kõik OLULINE inimkäitumises otsustatakse juba ajukoore all ära ja korteks on vaid täpsustamiseks. Seega on aine eesmärk aru saada, kuidas need ajukoorealused mehhanismid täpselt toimivad. Nii uurime me võpatusrefleksi ja silmaliigutuste neuroanatoomiat, kõikvõimalikke dopamiini jms premeerivate neurotransmitterite süsteeme, ja näiteks leptiini rolli söömisel. Lisaks saab targemaks ka kõiksugu põnevate meetodite kohapealt – kuidas ajus iseseisvalt geene üles otsida ning miks tuleviku uurijad rottidele hiiri eelistavad.

Miks siis? Aga sellepärast, et Internetis saab hiire ajus ringi surfata.. Samuti osatakse just hiirte põhjal teha mutanthiiri, kellel omakorda saab näiteks inimese suva peale selektiivselt mälestusi kustutada. Põnev värk!


Tähelepanu seminar võtab läbi kõik olulised artiklid, mis visuaalses tähelepanus on viimase 30 aasta jooksul ilmunud. Räägime nii alt-üles kui ülalt-alla kontrollist, töömälust kui ka emotsioonide mõjust tähelepanule. Kes on Bachmanni aineid võtnud, või kasvõi teadvuseblogi lugenud, teab kui detailsed ja keerukad need katsed olla võivad. Samas teine kord on tulemused jube elegantsed:

Usklikkuse aste mõjutab stiimuli tajumise viise
Positiivne muusika laiendab tähelepanuvälja

Selleks, et me skeemidest ja teooriatest ikka hästi aru saaksime, on tähelepanuseminaris välja mõeldud eriti innovaatiline kodutööde süsteem. Iga kord teeb üks tudengitest lugemismaterjali põhjal 20 min teema ülevaate. Teised peavad ka muidugi artiklid läbi lugema. Sellele lisaks tuleb ülejäänutel otsida ühe loetud artikli põhjal kaks uut artiklit (2007-2010), mis loetule siis poolt või vastu räägivad. Nendest kahest tuleb kokku panna 15 min ettekanne ja siis kohapeal loositakse välja kaks õnnelikku tudengit, kes oma slaidid kõigile ette kannavad. Kusjuures, loomisit viib läbi spetsiaalselt selle jaoks loodud programm, mis enne nimede ette lugemist täpianimatsiooni ja järjest kõrgeneva heliga pinget kruvib.

Sellega professorite fantaasia ei piirdu. Sissejuhatavas seminaris mainisida nad mokaotsast, et ühel nödalal on vaid üks artikkel lugeda. Seejärel aga teatati võidurõõmsalt, et see ei tähenda teps mitte vähem tööd – nimelt tuli too nädal artikli autor isiklikult ettekannet kuulama :D.

See kõik ei tähenda, et me seal seminaris ainult väriseks ja täppe põrniteks. Tegelikult on nad toredad, nagu kanadalased ikka. Ja eks need õppimisvõtted on ikka tudengite heaoluks.


Keelekursustele sattusin poolkogemata. Tahtsin lihtsalt huvi pärast teada saada, mis tasemel ma kirjutan. Kohapeal ilmnes, et tegu oli väga õige otsusega – olen sealt teada saanud häid nippe, kuidas keerulisi asju lihtsamini edasi anda. "Akadeemiline kirjutamine on kõigi jaoks võõrkeel," nagu õppejõud armastab ütelda.


Kokkuvõttes tegevust siin jätkub. Alguses tundus kõik päris raske – kui seminarid nädalaks läbi said, siis olin vaimselt üsna kurnatud. Vürtsi lisas fakt, et ettekandeloosiõnn naeratas mulle kohe esimesel nädalal. Kuid inimene harjub kõigega.. nii avastasin ka mina ca seitsmendal nädalal, et mul enam pea ei valutagi pärast seminaride lõppu. Ning kui mind kaheksandal uuesti ettekannet tegema loositi, siis ma isegi suutsin seda nautida :).

Järgmise kahe nädalaga saavad ained läbi. Sess tuleb kiire ja intensiivne. Kui see selja taha saab, siis loodetavasti jõuan ka oma uurimisrühmas rohkem tegutsema hakata.

Canada's answers to World's questions

Sellise ambitsioonika võttis mind vastu Toronto Ülikooli koduleht, kui ma seal esimest korda surfasin. Tahtsin teada, et kuhu kohta ma üldse oma paberid viin. Pilku püüdsid kõikvõimalikud alalehed, alates psühholoogia osakonnast kuni lumelauaklubini välja. Üsna kiiresti sai selgeks, et tegu on suure ülikooliga – isegi psühholoogiat õpetatakse eraldi kolmes erinevas kampuses.

Kohale jõudes tuli välja, et ülikool on ikka üle mõistuse suur! Kesklinna kämpus on õigel ajal endale korraliku maalahmaka hankinud ja seal tegutseb 33 000 bakatudengit ja 12 000 magistranti-doktoranti(graduate)! Kaks äärelinnakampust panustavad omalt poolt veel juurde, ja kokku on hingekirjas ca 75 000 tudengit! Kusjuures 12 000 neist on välismaalased. Vahetustudengeid on ca 300 :).

Kogu seda hulka meelitab kohale kindlasti hea maine – erinevate edetabelite põhjal jääb ülikool kuhugi maailma top 30 kanti. Sellele vastavalt peavad tudengid siin ka maksma. Keskeltläbi 25 000 dollarit aastas. Vahetusaasta on päris kena kokkuhoid :D

Mida siis sellises ülikoolis tehakse? Ained on palju kontsentreeritumad ja intensiivsemad. Kui sissejuhatuseks olin pettunud, et semestris sain "ainult" neljale ainele registreerida, siis varsti sai selgeks et graduate tudengid üle kahe aine semestris ei võtagi. Tõepoolest, tegemist jätkub küllaga. Ühes Kanada ülikoolide kampuseid võrdlevas artiklis tähendati, et "Toronto ülikooli tudengid on igavad, muudkui õpivad!"

Sellegipoolest on siin väga palju võimalusi ka koolivälisteks tegevusteks. Nii saab ülikooli spordisaalis nii ülikooli hokitiimi eest välja astuda kui ka NIA-võimlemisega tegeleda. Rääkimata astronoomiaringidest, muusikaliringidest ja kõigest muust.