Nädal kevadises Torontos, osa 2

Vahepeal jõudis meil lumi uuesti maha tulla, aga meeleolu on endiselt väga kevadine. Jätkame sealt, kus eelmine kord pooleli jäime.

Kolmapäev – lõuna ajal kuulasin huvitavat ettekannet östrogeeni mõjust naiste töömälule. Nimelt näitas Elizabeth Hampson elegantselt, et naiste töömälu vigade arv kasvab ja kahaneb vastavalt östrogeeni taseme kõikumisega. Näiteks pärast menopausi kasvab töömälu vigade hulk. Pole halba ilma heata – katsed näitavad, et östrogeeni teraapia aitab menopausi tingitud töömäluprobleeme leevendada.

Samuti kõigub töömälu vastavalt menstruaaltsüklile. Ehk siis päevade ajal on naiste töömälu madalam, kui muidu. Kes seda meestest ei teaks eksole. Meestel pole siin aga parastada midagi, sest nende töömälu on kogu aeg naiste päevade aegsel tasemel :D

Pärastlõunal käisin eestlaste poolt juhitavas prillipoes raame valimas-pildistamas. Nimelt õnnestus mul eelmised ära kaotada :/, uusi on aga vaja. Lisaks prillidele pakkusid nad mulle juba teist korda tasuta läätsi proovida. Verynice!

Kodutulles vedasin lähedasest poest järjekordse seljakotitäie söögikraami nädalaks koju, sest kodu juures olevad poed on jube kallid.

Terve õhtu tegin kahele teadusartiklile tekstianalüüsi, seda reedese seminari tarvis.

Kuna Margit vaatab prillidele kõige rohkem otsa, siis uurisin tema arvamust raamide kohta. Sain soovituse veel ringi vaadata.

Neljapäev – hommikul esitlesin oma siinsele juhendajale bussis kirjutadud EEG-analüüsi skripti. Sain kiita :).

Kohe pärast seda toimus HCI tiimi koosolek, kus panime paika plaanid päris juuksurite peal prototüübi testimiseks. Nimelt tuleb meil kahe nädala jooksul koostada küsimustik, intervjuu kava ning täiendada prototüüpi; koguda nende instrumentide abil pärisjuuksuritelt andmeid ning saadud andmed kokku kirjutada. Meie peamine mure tundus see, et kust me leiame juuksureid, kellel on aega meie prototüübis ringi klikata. Elame-näeme!

Pärastlõunal läksin oma iganädalasele neuroanatoomia seminarile. Selles vallas harib mind eesti soost anatoomiaprofessor Anne Agur, kellega põrkasin juhuslikult kokku TÜ sünnipäeval. Kokkupõrke tulemusena esitasime Toronto ülikoolile taotluse spets minu vajadustele kohandatud neuroanatoomia kursuseks... , ja nüüd olen ma saanud juba viis nädalat professori juhendamisel ajujuppidega mängida. Enamasti uurin ma ajusid, kust on vesi ära võetud ja plastik asemele pandud. Kuid paar nädalat tagasi võeti minu silme all ka päris inimese aju jupphaaval koost. Vapustav kogemus! Seda enam, et mul lasti ka ka oma näpuga ringi surkida :P

Õhtul käisin teises prillipoes raame proovimas. Sissejuhatuseks visati mulle ninale 400-dollarised Jaapani käsitööraamid. Kuid lõpuks õnnestus mul ka tudengieelarvele vastav pakkumine saada. Siinkohal tuleb silmas muidugi pidada Kanada tudengi eelarvet.

Päris õhtul oli St. Patrick's Day ja välja minek! See on päev, kui kõik Kanada noored ennast kiirelt ja efektiikselt purju joovad. Eriti muidugi iiri noored. Meie käisime Tai köögis söömas ja siis sättisime ennast üle tee iiri pubi ette sissepääsujärjekorda. Pärast poolt tundi id-kontrolli järjekorras ootamist ja 10 dollari lunastasimist saime õiguse juua baaris rohelist õlut ja kuulata iiri-briti hitte mängivat baaribändi. Nojah :)

Reede algas tekstianalüüsi seminariga. Nimelt pakutakse Toronto ülikoolis head võimalust oma teadusliku kirjutamisstiili viimistleda. Eesmärk on üllas – kuidas keerulistest asjadest nii kirjutada, et kehv kirjastiil arusaamist ei segaks. Tundub väga praktiline.

Lõuna ajal konsulteerisin jälle oma prilliraamide osas. Minu suureks rõõmuks langesid erinevate soovitajate valikud täpselt ühte ning ma sain prillid ära tellida.

Õhtupoolikul võtsin lõpuks korralikumalt oma magistritöö andmed ette. Järgneva kahe kuu jooksul tuleb nende põhjal üks asjalik magistritöö kirjutada. Õnneks saavad minu ülejäänud kursused aprilli alguseks läbi.

Päris õhtul käisin aga üle pika aja kontsertil – Torontot väisas Norra elektropopi rühmitus Röyksopp. Jättis täitsa toreda mulje, ehkki olen sellest muusikast natuke välja kasvanud. 7/10

Nädalavahetuse võtsin eelmise eeskujul samuti rahulikult. Sinna siise mahtus nii meeldivalt väsitav squash, meelierutav filmiõhtu, kui ka neljatunnine hommikusöök rootsieestlasest ühikakaaslase ärasaatmiseks. Kooliasjadega peaaegu ei tegelenudki!

Igaüks tõi midagi, kokku sai päris suur hunnik!

Magus maa

Happytimes!

Lycka till, svenska flicka!

Nädal kevadises Torontos, osa 1

Kevad käes ja aeg blogilt jõulutolm puhuda! Pikal pausil on väga lihtne põhjus – ma lihtsalt toimetan pidevalt ringi. Ning kui ma ringi ei toimeta, siis ma parajasti tõmban hinge.

Niimoodi jätkates võib aga kogemata nii palju ringi toimetada, et pärast ei mäletagi, mida täpselt tehtud sai. Eriti, kui mõtted ringlevad kogu aeg peale tulevate asjade ümber. Nii otsustasin kroonika ja eneseteraapia tarvis oma läinud nädala peamised tegemised kirja panna. Üldiselt iseloomustab see nädal üsna hästi ka terve selle semestri tegemisi.

Nädalavahetus 12-13.03 – vedelesin Margiti juures Montrealis. Otsustasime mittemidagi teha ja lihtsalt läinud nädalast puhata. See läks meil nii edukalt, et magasime täiesti kellakeeramise maha :). Kogu nv peale suutsime mõned taimekesed potti saada. Kokkuvõttes vöga väärtuslik nv, arvestades nv enne seda ei puhanud ma üldse.

Vahetult enne seda nv sain valmis ka oma 2010 aasta miksteibi. Link postituse lõpus!

Esmaspäev – uurisin võimalusi saada abiuurijana (research assistant, RA) tööle Montreali McGilli ülikooli. Nimelt plaanin ma järgmise aasta Montrealis veeta, kuna Margiti programm on kahe-aastane. Teadupärast tuleb aga sellised plaanid üsna varakult ette valmistada. Iseenesest läks mul höästi – mulle anti mõista, et nad võtaks mind küll, kui ainult raha saavad. Loodame, et siis saavad!

Pärast vestlust ootas mind 7-tunnine bussireis tagasi Torontosse. Selle käigus programmeerisin valmis oma Toronto uurimisrühma EEG-analüüsi skripti ning vaatasin ära "Sotsiaalvõrgustiku". Üks tüüp ajas kõvasti mahla põrandale ja nüüd mu seljakott kleebib. Oh well.

Teisipäev – pärastlõunase seminari tarvis võitsin hommikul kiiruga kokku eelmise nädala prototüüpide hindamised. Seminarist endast räägin mõne hetke pärast.

Päeval toimus iganädalane uurimisrühma lugemisseminar, kus me teiste RA-dega ADHD-temaatilisi uurimistöid lahkame. Muuhulgas arutasime, et kas idee poolest oleks võimalik käitumuslikud diagnostikavahendid kõrvale heita ja puhtalt EEG mustrite pealt erinevaid häireid klassifitseerida. Samuti värvati mind reklaamima 26 märtsi – ülemaailmset epilepsiapäeva.

Pärastlõunal toimus inimese-arvuti kommunikatsiooni loeng ja seminar. Pika ja lohiseva nime (human-computer interaction, HCI) taga peitub tegelikult väga lihtne eesmärk – aidata programmeerijatel teha programme, mis tavakasutajate vajadustele reaalselt vastavad. Selle tarvis tuleb teha põhjalikke taustauuringuid, plaanida-luua prototüüpe ja neid kasutajate peal järele proovida. Minu suureks heameeles tuleb kursuse käigus kõik need sammud ka ise järele proovida. Iga nädal tuleb kõvasti vaeva näha – raportite mahud ulatuvad kohati 30 leheküljeni. Teisalt on kogu protsess ääretult loominguline ja lõbus – koos kolme IT-tudengiga töötan välja uudset IT-lahendust juuksuritele.

Papist iPad ja paberist "maagiline peegel"

Nädala teisest poolest kirjutan ma mõne päeva pärast. Senikaua kuulake minu kaasaegse maailmatantsumuusika miksi ja täiendage oma teadmisi epilepsia vallas.

Uku Loco 2010 aasta miksteip

Purple Day – The Global Day of Epilepsy Awareness

Jõulud a la Quebec

Jõulud pidid tulema üsna tagasihoidlikud. Arvasime Margitiga, et oleme Montreali rahulikult kahekesi ja äkki vaatame veits ka ringi. Kuid mida lähemale jõudis Jõul, seda rohkem sai selgeks, et kahekesi me küll ei ole. Jõulud veetsime ühe toreda Quebeci linna perega ning pärast seda vaatasime ringi koos minu Ukraina-laagrist tuttava ameeriklase ja tema vennaga.

Quebeci linna pere "organiseeris" meile Margit. Õigupoolest tuli see tal töökaaslase Carliga vestedles juhuslikult välja, et meil polegi midagi plaanis, ja nii sattusime me kolmeks päevaks Quebeci äärelinna Carli õe juurde. Seda otsust ei pidanud me küll kahetsema! Kõik olid väga toredad, pakkusid igasugu süüa ja olid valmis prantsusekeelse vadina kõrval ka inglise keeles suhtlema. Ma pole vist kunagi niipalju juustu söönud! Ehitasime natuke ka iglut, imetlesime üht suurt juga (Montmorency) ja käisime uisutamas.

Kui juustu- ja veiniarmastus välja arvata, siis oli nagu Jõul ikka. Ootamatu oli ehk ainult see, et täiskasvanute jõulupakkidel oli loosipaki traditsioon. Ehk siis igaüks pidi panustama ühe kingiga, mis kuuse alla ootama pandi. Pärast lastele kinkide kätte jagamist istusid kõik ringi ja hakkasid kahte täringut veeretama. Kes sai kaks sama numbrit, sai võimaluse kuuse alt paki välja valida. Kui ta järgmine kord kaks sama sai, siis võis ta selle kas lahti teha või kellegagi ümber vahetada. Ning kui ta edaspidi kaks sama sai, siis ta PIDI oma kingi kellegagi ümber vahetama. Ühtpidi sai seal nalja ja ootusärevust kogu raha eest. Teistpidi näiteks Carl selles ei osalenud, üteldes et need kingid pole isiklikud ja on ostetud ostmise pärast. Võta nüüd kinni.

Veel pilte – Jõulud Quebecis

Kui juba Quebeci linna sattuda (Montrealist 3h), siis tasub seal rohkem ringi vaadata. Nii olime pärast jõulunädalavahetus läbi saamist broneerinud endale toad ühte toredasse, pimedavõitu aga taskukohasesse Quebeci vanalinna hotelli . Enne hotelli jõudmist käisime aga lähedalasuval Stonehami suusakeskuses. Mina olin juba Torontost kaasa tassinud oma lumelaua kindla plaaniga seda kasutada. Samuti kibeles Margit oma Kuutsemäe kogemustele lisa saama. Meid võõrustanud peremees oli nii lahke, et tuli meiega kaasa lauatama – vaatamata lähedusele oleks meil ilma autota sinna väga raske saada olnud!

Enamik Quebeci mägesid on mõõtmetelt sellised Rootsi ja Soome mägede vahepealsed. Margiti rõõmuks istelifte on kõvasti rohkem. Lumelauaõpe on ka tasemel – vaatamata kõvale kukkumisele ja valutamisele hakkas Margit juba täitsa sõitma. Õhtul küll oli teda voodist väga raske püsti saada – valutasid nii vanad tuntud kohad, kui ka täiesti uued ja tundmatud :).

Esmaspäeva õhtuks saabusid ka Iowast kaks päeva teel olnud Jon ja Jay – minu Ukraina laagri toakaaslane ja tema vend. Taaskohtumine oli väga tore ja vahepealset pooleteist aastat poleks nagu olnudki. Ilmnes, et vend Jay oli samuti eestiga tuttav – Joni iPodist oli tema absoluutne lemmik Tallinna hiphopi lugu. Huvitav, kuidas see sinna sai?

Teisipäeva vaatasime toreda Quebeci linna peal ringi. Quebeci linn on nimelt 402 aastat vana linn, üks vanimaid Põhja-Ameerikas.. ja näeb seetõttu päris normaalse (ehk Euroopaliku) linna moodi välja. Muuhulgas leidsime ka armee ülejääkide poe, kus Jon ja Jay 50 dollariga väga kobedad lumepüksid said. Õhtul maitsesid Ameerika sõbrad ka kesvamärjukest – luksus, mis neile Ameerikas vanuse tõttu veel keelatud, aga Quebecis täitsa lubatud.

Kolmapäeval sõitsime natuke jõge mööda allavoolu. Mina ja Margit läksime väga toredasse Le Massif suusakeskusesse, kust avanes ilus vaade St Lawrence'i jõele. Poisid seevastu otsisid üles kohaliku spa, kuhu me hiljem järele tulime. Väga mõnus!

Neljapäeval hakkasime Montreali poole tagasi sõitma. Osa teest läbisime kelgukoertel, mis oli väga vahva kogemus. Sõnad on siin üleliigsed, vaadake parem videosid (ja albumist pilte :)

Hiljem astusime läbi ka Madridi-nimelisest monsterautosid ja dinosauruseid kollektsioneerivast söögikohast. Ma arvan, et see perepilt võtab kogu olemuse väga hästi kokku :)

Montrealis tagasi käisime samuti linna peal ringi ja võtsime vastu uusaasta. Märkimisväärne on ehk see, et Montrealis saab väga häid muffineid, ilutulestikku esitati muusikaga sünkroniseeritult.. ja seinte peal jäi silma ühe tuttavliku koomiku Edgari poster.

Veel pilte – tegemised Quebecis, Quebeci ümber ja Montrealis

Kokkuvõttes oleks Eestis muidugi veel toredam olnud.. aga Quebeci jõulud kukkusid ka päris toredalt välja. Torontolase suust on seda eriti suur asi kuulda ;)