Kuvatud on postitused sildiga Šveits. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Šveits. Kuva kõik postitused
neljapäev, august 02, 2007
teisipäev, mai 22, 2007
Ood jalgrattale osa 1: noored jumalad
Tudeng ilma jalgrattata on nagu... tudeng ilma jalgrattata. Jalgrattata on ka Konstanzis tore. Ent mul on paar momenti, mida ma ilma oma kaherattalise sõbrata kohe kindlasti poleks kogenud.
Kõigepealt tuleb tagasi vaadata aprilli lõpu poole. Nimelt avastasin ma siis, et pühapäeva õhtul esineb Winterthuris (50 km kaugusel üks tore trupp nimega the Young Gods. Ehk siis suurepärane šveitsi bänd, kelle kontsertide külastamise ma juba enne siiatulekut pähe võtsin. Kõigest 50 km kaugusel. Kuid ometi kättesaamatu, kuna viimane rong tagasi Konstanzi tuleb oluliselt varem kui bänd viimase loo esitab. Mist!
Kuid ma ei andnud alla! Uurisin rongiplaani ja avastasin, et Winterthurist tuleb veel üks hilisem rong, mis küll 15km enne Konstanzi peatub. Natuke pikk jalutuskäiguks.. kuid suurepärane vahemaa jalgrattaga läbimiseks! Ning nii ma läksingi enda jaoks juba teisele noorte jumalate ilmutusele. Kontsert oli suurepärane! Vaatamata välisele vanusele olid jumalad hingelt endiselt noored ja kütsid väikeste pausidega kaks tundi! Kuid iga pillimees väsib lõpuks ära ja nii lahkusid ka kolm šveitslast lavalt kaheteistkümne paiku lõplikult. Õnneks ei pidanud nad paljuks Michalangelo tuntud stseeni korrata ja üht eesti noormeest käesurumise kaudu veelgi õnnelikumaks teha :).
Tagasiteel aitasin ma ühe kontserdil tuttavaks saanud MILFi rongipiletihädast välja, seletasin rongi konduktorile pronksmehe saagat ja lasin endale seletada, miks Šveits ikkagi EU-sse ei taha. Kuidagi eriti kummastav oli kõige selle lõpuks kell kaks öösel mööda väikest Šveitsi maanteed kõigepealt 7km ülesmäge ja hiljem 7km allamäge sõita, hingates sisse ehedat laudalõhna ja kuulatades rattalambidünamo põrina taustal pimedusest kostuvaid lehmakellade kolisemisi.
Seekord oli mul ka kaamera kaasas. Pildid eriti välja ei tulnud ja videod on ka natuke halva saundiga. Aga ma loodan, et ma suudan kontserti suurepärast aurat kuidagi edasi anda:
PS! Veel nende muusikat leiab nende Myspace'i kodukalt
PS2! Seda intrument, mida esimeses videos mängitakse, nimetatakse hanguks. Šveitslased leiutasid selle kuus aastat tagasi. Esimene kokkupuude sellega oli mul meie reisil Hispaanias, kus see Manni südame võitis. Rohkem infot saab siit.
Stay with us... encore un peu
Kõigepealt tuleb tagasi vaadata aprilli lõpu poole. Nimelt avastasin ma siis, et pühapäeva õhtul esineb Winterthuris (50 km kaugusel üks tore trupp nimega the Young Gods. Ehk siis suurepärane šveitsi bänd, kelle kontsertide külastamise ma juba enne siiatulekut pähe võtsin. Kõigest 50 km kaugusel. Kuid ometi kättesaamatu, kuna viimane rong tagasi Konstanzi tuleb oluliselt varem kui bänd viimase loo esitab. Mist!
Kuid ma ei andnud alla! Uurisin rongiplaani ja avastasin, et Winterthurist tuleb veel üks hilisem rong, mis küll 15km enne Konstanzi peatub. Natuke pikk jalutuskäiguks.. kuid suurepärane vahemaa jalgrattaga läbimiseks! Ning nii ma läksingi enda jaoks juba teisele noorte jumalate ilmutusele. Kontsert oli suurepärane! Vaatamata välisele vanusele olid jumalad hingelt endiselt noored ja kütsid väikeste pausidega kaks tundi! Kuid iga pillimees väsib lõpuks ära ja nii lahkusid ka kolm šveitslast lavalt kaheteistkümne paiku lõplikult. Õnneks ei pidanud nad paljuks Michalangelo tuntud stseeni korrata ja üht eesti noormeest käesurumise kaudu veelgi õnnelikumaks teha :).
Tagasiteel aitasin ma ühe kontserdil tuttavaks saanud MILFi rongipiletihädast välja, seletasin rongi konduktorile pronksmehe saagat ja lasin endale seletada, miks Šveits ikkagi EU-sse ei taha. Kuidagi eriti kummastav oli kõige selle lõpuks kell kaks öösel mööda väikest Šveitsi maanteed kõigepealt 7km ülesmäge ja hiljem 7km allamäge sõita, hingates sisse ehedat laudalõhna ja kuulatades rattalambidünamo põrina taustal pimedusest kostuvaid lehmakellade kolisemisi.
Seekord oli mul ka kaamera kaasas. Pildid eriti välja ei tulnud ja videod on ka natuke halva saundiga. Aga ma loodan, et ma suudan kontserti suurepärast aurat kuidagi edasi anda:
PS! Veel nende muusikat leiab nende Myspace'i kodukalt
PS2! Seda intrument, mida esimeses videos mängitakse, nimetatakse hanguks. Šveitslased leiutasid selle kuus aastat tagasi. Esimene kokkupuude sellega oli mul meie reisil Hispaanias, kus see Manni südame võitis. Rohkem infot saab siit.
Stay with us... encore un peu
teisipäev, märts 13, 2007
Flashback
Bonsoir!
Kirjutan hetkel yhest v2ga vinges hostelist Baseli linnas. Noored Shveitsi kristlikud mehed teavad, kuidas teenust pakkuda tuleb :). K6ik on muidugi puhas ja korras, toad v2ga mugavad ning inimesed s6bralikud. Kuid mis eriti 2ge: netti saab kasutada tasuta ning ylivinge iMaciga. V2ga stiilne koht. Ning sealjuures t2itsa tavalise hosteli hinnaga.
Link
Basel on mu peatuspaik teel Eestist Hispaaniasse. Kuid tegelikult olen ma teel olnud juba pikemat aega ning nii on mul ka paar infov6lga. Edasi tuleb l2bisegi varem kirjutatud tekst koos m6ningaste t2iendustega. Sellest ka t2pit2htede vaheldumine numbritega.
Juurde saab vaadata ka pildimaterjali aadressilt uku.nb.ee/pildid/2007 . Mul see link hetkel ei funka, aga tegelt ta peaks.
Koolis möödus viimane nädal hausarbeitide vormistamise tähe all. Neli sain valmis tehtud, kaks tohin ma ka hiljem esitada. Mina muidugi sellist võimalust kasutamata ei jäta :). Praegu hakkavad ka osade inimeste pooleaastaerasmused läbi saama. Ning mina, kes ma lahkun Konstanzist praegu, tegelesin oma vabal ajal oma sõprade seltskonnast viimase võtmisega. Üsna kahju on näha inimesi, kes on sulle poole aastaga päris lähedaseks saanud, üle ilma laiali lendamas. Vähemalt on, kuhu külla minna. Näiteks Sloveeniasse, Islandile, Itaaliasse... või siis näiteks Tšiilisse. Sinnajuurde tuleb ära mainida, et mul on kuratlikult hea meel, et ma siia edasi jäin. Mittekuidagi ei kujutaks end ette praegu sellest ilusast Bodenseeäärsest linnast lahkumas. Terve kevad-suvi veel ees :)
Konstanz kusjuures andis ka põhjust pidutseda. Juba nädala alguses ilmus tänavapilti meeletu kogus kaltsuribasid. Siis sain ma teada, et fritzud võtavad talve selgroo murdmise palju põhjalikumalt ette, kui eestlased. Faschling ehk nädalane meeletu pidu sai avapaugu neljapäeva hommikul kell 6. Just siis võis tänavalt kosta reipaid orkestrihelisid. Kuna mõned inimesed võisid olla piisavalt nahhaalsed, et edasi magada, kordas orkester oma ringkäiku kell pool üheksa. Kella kümneks võis sedasama orkestrit näha ülikoolis direktori kõnet sisse juhatamas. Kõik, kes end vähegi sakslasena tundsid, olid riietatud kõikvõimalikesse värvikirevatesse hilpudesse. Sh ka ülikooli direktor.
Kui ma kaheteistkümnest lülikoolis õunatasin, siis oli prae kõrvale võimalus ka vaadiõlut võtta. Võimalus, mida ma muidugi kasutamata ei jätnud. Lustakal kombel lunastasin ma oma kannu just oma järgmist seminari läbiviiva professori nina all :). Ta tundus olukorda mõistvat.
Edasine pidu jätkus linnas. Kella seitsmeks jõudsin sinna minagi, olles eelnevalt jõudnud endale kostüümi improviseerida ja Radimi juures natuke õhtut sisse juhatada. Konstanzi tänavad, mis kus isegi reedeti eriti palju inimesi näha pole, olid paksult rahvast täis. Näha võis kõikvõimalikke olendeid alates põrguinglitest kuni iPodideni välja. Pea iga nurga peal lõbustas rahvast tänavaorkester ja tänavad olid paksu prahikihi all. Schmutziger Donnerstag ehk räpane neljapäev oli täies hoos.
Ning sakslased tõesti jaksavad pidutseda nädal aega jutti. Kui ma rongi peale läksin, siis oli pidevalt silmanurgas mingi veider ja värvikirev olend ringi jalutamas. Ning nii läheb see kolmapäevani välja. Kellele sellest väheks jääb, saab Baselis pidu jätkata. Nemad tähistavad Faschingut nädal aega hiljem. Kuid mina jätsin Konstanzi sinnapaika, et alustada oma väikese Euroopa turneega.
Koigepelalt laksime perega St. Antonisse. See koht oli lihtsalt super! Hotell on megahea, mäed ylimad ning päike paistis kirkalt. Mida veel oskab hing ühelt suusapuhkuselt soovida? Kuid St. Anton oskab seda anda. Näiteks kogu ülimalt sõbralik aura nii võõrustajatelt kui ka külastajatelt. Nii sain jutu peale inimestega nii Austraaliast kui ka Kanadast. Kõik tulid St. Antonit nautima :). Eriti kiideti sõbralikku aurat. Erinevalt nt Šveitsist, kus inimesed olevat nagu kiviseinad. Samuti oli siin lihtsalt suuuuurepärane after-ski. Terake kallis, kuid möllu samas ka täie raha eest. Ja muidugi koigele lisaks pere kokkusaamine yle pika aja. Midagi rohkemat ei oskagi hing tahta. Veel tykk aega kummitas mu peas viisijupp: Ich bin so schön, ich bin so toll, ich bin der Anton aus Tirol!
Kuid siis tuli St. Anton selja taha jatta. Mind ootas ees öine Salzburg ja varahommikune sõit Eesti turistidega Itaaliasse, Canzei mägikülla. St. Antonist võtan kaasa nii 30 kg tavaari, kerge päikesepõletuse, vigastused põlves ja õlas. Tuleb tõdeda, et arstil oli õigus -- ekstreemsport pole minu... vähemalt mitte minu liigeste jaoks :(. Kuid sellel vaatamata oli tuju ülihea.
Ka Itaalias oli vaga vinge. Nadalane tooots grupijuhina moodus nagu markamatult ja tasahilju joudis katte Eestisse tulemise paev.
Eestisse sattusin ma eelk6ige militaarsetel p6hjustel. Nimelt tahtis s6jav2gi mind yle vaadata, et kas ma sobin sygisel Kuperjanovisse minna v6i mitte. Ei sobinud. Nii saab mind sygisel j2lle Tartu t2navatel n2ha. Kuid lisaks sellele sai Eesti ka muud actionit: Uusp6llu film, tumeda diskomuusika kontsert, hambaarstivisiit (jalle), kovasti "kohvitamisi" ja muidu kohtumisi, nadalavahetuse jagu fyysilist tood ning suitsusauna koos j22auguga. K6igele tipuks v2ike karneval ;).
Kuid ka tore Eesti aeg sai l2bi ning nyyd on Hispaaniasse minek sealseid karnevale j2rele vaatama. Eks ma hoian teid j6udum66da kursis.
Adios!
Kirjutan hetkel yhest v2ga vinges hostelist Baseli linnas. Noored Shveitsi kristlikud mehed teavad, kuidas teenust pakkuda tuleb :). K6ik on muidugi puhas ja korras, toad v2ga mugavad ning inimesed s6bralikud. Kuid mis eriti 2ge: netti saab kasutada tasuta ning ylivinge iMaciga. V2ga stiilne koht. Ning sealjuures t2itsa tavalise hosteli hinnaga.
Link
Basel on mu peatuspaik teel Eestist Hispaaniasse. Kuid tegelikult olen ma teel olnud juba pikemat aega ning nii on mul ka paar infov6lga. Edasi tuleb l2bisegi varem kirjutatud tekst koos m6ningaste t2iendustega. Sellest ka t2pit2htede vaheldumine numbritega.
Juurde saab vaadata ka pildimaterjali aadressilt uku.nb.ee/pildid/2007 . Mul see link hetkel ei funka, aga tegelt ta peaks.
Koolis möödus viimane nädal hausarbeitide vormistamise tähe all. Neli sain valmis tehtud, kaks tohin ma ka hiljem esitada. Mina muidugi sellist võimalust kasutamata ei jäta :). Praegu hakkavad ka osade inimeste pooleaastaerasmused läbi saama. Ning mina, kes ma lahkun Konstanzist praegu, tegelesin oma vabal ajal oma sõprade seltskonnast viimase võtmisega. Üsna kahju on näha inimesi, kes on sulle poole aastaga päris lähedaseks saanud, üle ilma laiali lendamas. Vähemalt on, kuhu külla minna. Näiteks Sloveeniasse, Islandile, Itaaliasse... või siis näiteks Tšiilisse. Sinnajuurde tuleb ära mainida, et mul on kuratlikult hea meel, et ma siia edasi jäin. Mittekuidagi ei kujutaks end ette praegu sellest ilusast Bodenseeäärsest linnast lahkumas. Terve kevad-suvi veel ees :)
Konstanz kusjuures andis ka põhjust pidutseda. Juba nädala alguses ilmus tänavapilti meeletu kogus kaltsuribasid. Siis sain ma teada, et fritzud võtavad talve selgroo murdmise palju põhjalikumalt ette, kui eestlased. Faschling ehk nädalane meeletu pidu sai avapaugu neljapäeva hommikul kell 6. Just siis võis tänavalt kosta reipaid orkestrihelisid. Kuna mõned inimesed võisid olla piisavalt nahhaalsed, et edasi magada, kordas orkester oma ringkäiku kell pool üheksa. Kella kümneks võis sedasama orkestrit näha ülikoolis direktori kõnet sisse juhatamas. Kõik, kes end vähegi sakslasena tundsid, olid riietatud kõikvõimalikesse värvikirevatesse hilpudesse. Sh ka ülikooli direktor.
Kui ma kaheteistkümnest lülikoolis õunatasin, siis oli prae kõrvale võimalus ka vaadiõlut võtta. Võimalus, mida ma muidugi kasutamata ei jätnud. Lustakal kombel lunastasin ma oma kannu just oma järgmist seminari läbiviiva professori nina all :). Ta tundus olukorda mõistvat.
Edasine pidu jätkus linnas. Kella seitsmeks jõudsin sinna minagi, olles eelnevalt jõudnud endale kostüümi improviseerida ja Radimi juures natuke õhtut sisse juhatada. Konstanzi tänavad, mis kus isegi reedeti eriti palju inimesi näha pole, olid paksult rahvast täis. Näha võis kõikvõimalikke olendeid alates põrguinglitest kuni iPodideni välja. Pea iga nurga peal lõbustas rahvast tänavaorkester ja tänavad olid paksu prahikihi all. Schmutziger Donnerstag ehk räpane neljapäev oli täies hoos.
Ning sakslased tõesti jaksavad pidutseda nädal aega jutti. Kui ma rongi peale läksin, siis oli pidevalt silmanurgas mingi veider ja värvikirev olend ringi jalutamas. Ning nii läheb see kolmapäevani välja. Kellele sellest väheks jääb, saab Baselis pidu jätkata. Nemad tähistavad Faschingut nädal aega hiljem. Kuid mina jätsin Konstanzi sinnapaika, et alustada oma väikese Euroopa turneega.
Koigepelalt laksime perega St. Antonisse. See koht oli lihtsalt super! Hotell on megahea, mäed ylimad ning päike paistis kirkalt. Mida veel oskab hing ühelt suusapuhkuselt soovida? Kuid St. Anton oskab seda anda. Näiteks kogu ülimalt sõbralik aura nii võõrustajatelt kui ka külastajatelt. Nii sain jutu peale inimestega nii Austraaliast kui ka Kanadast. Kõik tulid St. Antonit nautima :). Eriti kiideti sõbralikku aurat. Erinevalt nt Šveitsist, kus inimesed olevat nagu kiviseinad. Samuti oli siin lihtsalt suuuuurepärane after-ski. Terake kallis, kuid möllu samas ka täie raha eest. Ja muidugi koigele lisaks pere kokkusaamine yle pika aja. Midagi rohkemat ei oskagi hing tahta. Veel tykk aega kummitas mu peas viisijupp: Ich bin so schön, ich bin so toll, ich bin der Anton aus Tirol!
Kuid siis tuli St. Anton selja taha jatta. Mind ootas ees öine Salzburg ja varahommikune sõit Eesti turistidega Itaaliasse, Canzei mägikülla. St. Antonist võtan kaasa nii 30 kg tavaari, kerge päikesepõletuse, vigastused põlves ja õlas. Tuleb tõdeda, et arstil oli õigus -- ekstreemsport pole minu... vähemalt mitte minu liigeste jaoks :(. Kuid sellel vaatamata oli tuju ülihea.
Ka Itaalias oli vaga vinge. Nadalane tooots grupijuhina moodus nagu markamatult ja tasahilju joudis katte Eestisse tulemise paev.
Eestisse sattusin ma eelk6ige militaarsetel p6hjustel. Nimelt tahtis s6jav2gi mind yle vaadata, et kas ma sobin sygisel Kuperjanovisse minna v6i mitte. Ei sobinud. Nii saab mind sygisel j2lle Tartu t2navatel n2ha. Kuid lisaks sellele sai Eesti ka muud actionit: Uusp6llu film, tumeda diskomuusika kontsert, hambaarstivisiit (jalle), kovasti "kohvitamisi" ja muidu kohtumisi, nadalavahetuse jagu fyysilist tood ning suitsusauna koos j22auguga. K6igele tipuks v2ike karneval ;).
Kuid ka tore Eesti aeg sai l2bi ning nyyd on Hispaaniasse minek sealseid karnevale j2rele vaatama. Eks ma hoian teid j6udum66da kursis.
Adios!
neljapäev, oktoober 26, 2006
South of Heaven
Mõnda aega tagasi mainisin ma võimalikest tulevastest ägedatest kontsertitest, kuhu minna. Esmaspäeval jõudis siis esimene neist ka pärale. Ürituse nimi oli The Unholy Alliance Tour II ning toimus tunniajase rongisõidu kaugusel Winterthuris Šveitsis. Esinejateks viis bändi nimedega: Thine Eyes Bleed, Lamb of God, Children of Bodom, In Flames ja..... SLAYER. Kaaslaseks tuli mul tšiilist pärit hevifänn Chris.
Pärast väikesi viperusi jõudsime kohale, kuid TEB oli juba läbi. Muret ei ollõ -- minu jaoks täiesti tundmatu bänd ka. Järgmisena hakkas LoG. Eel-eel-soendaja saatusena keerati talle kehv heli. Tundus, et bänd üritas seda korvata lavale toodud lisavõimenditega. Tulemu oli jube karvane bassimüdin ja ma olin sunnitud kõrvakuulmise säilitamise huvides kõrvatropid välja otsima. Kokkuvõttes ei avaldanud kahjuks muljet.
Bodomi ajaks viidi ekstra võimendid minema ning sound oli sellevõrra vaiksem, ent puhtam. Samas, nagu CoB-i fännist Chris ütles, koosnes setlist vaid uuesti, (ehk sellout) kraamist. Tema jaoks on CoB oma esimese kolme albumiga maailma parim bänd, kes hiljem kommertsiradadele sattus. Mind jättis see etteaste samuti üsna külmaks. Õnneks oli mul näpus õlu ning vaikselt valmistasin end järgmiseks bändiks nimega...
In Flames! Sellel bändil on minu isiklikus muusikaajaloos väga oluline roll -- varasemaid albumeid olen ma läbi ja lõhki kuulanud. Kahjuks on nad paari uue albumiga samuti väga igavaks läinud. Salamahti lootsin, et ei läheks nii nagu CoB-ga -- et suur enamik lugusid tuleb kolmelt viimaselt plaadilt. Kuid õnneks ei tulnud mul pettuda -- tehti kõvasti vanemaid lugusid ning ka uuematelt albumitelt valiti just need paremad lood. Setlist oli umbkaudu järgmine:
Pinball Map
Leeches
Cloud Connected (see lugu võinuks küll olemata olla)
Coerced Coexistence
Behind Space
Only for the Weak!!!
Take This Life
Trigger
Come Clarity
Ka rahvas läks väga mõnusalt kaasa ja lava ette tekkis täitsa korralik moshpit. Nii sain ma IF-lt juba täiesti korraliku elamuse kätte.
Kuid tulemas oli midagi... SUURT. Omajagu võimas tunne oli karjuda: "Slayer! Slayer!", teades et varsti tulevad tharsh-metali legendid ka tegelikult lavale. Rahvas huilgas ja trügis lavale aina lähemale... Viimaks kustusid tuled ja mängima hakkas intro... Prožektorite sähvides asutusid lavale auväärses eas metali-kuningad. Slayer oli siin!
"Disciple" esimeste riffidega hakkas koitma tegelik jõudude tasakaal. Solisti häältepaete vallandudes kinnitus see veelgi. Kui aga jõudis kätte üliterav ja intensiivne soolo, siis oli kõik selge -- üksi soendaja ei küündinud metali valitsejatele ligilähedalegi. Heli oli valju, ent väga selge; mehed olid vanad, ent vihased; muusika juba aastaid tagasi loodud, ent aegumatu. Ära tehti pea kõik olulised lood, mida ma tean, pluss natuke veelgi. Mälu järgi suutsime pärast taastada sellise setlisti:
Darkness of Christ (intro)
Disciple
War Assemble
...
Chemical Warfare
Mandatory Suicide
Hell Awaits
Die by Sword
Cult
Seasons in the Abyss
Raining Blood
South of Heaven
Angel of Death
Viimase loo lõpuminutite ajal jooksime me juba rongi peale, et mitte Winterthuri ööbima jääda. Läbimärjalt, kurnatult, ent õnnelikult jõudsime ööseks tagasi Konstanzi, et järgmine päev Slayeriuimas kooli minna.
Pärast väikesi viperusi jõudsime kohale, kuid TEB oli juba läbi. Muret ei ollõ -- minu jaoks täiesti tundmatu bänd ka. Järgmisena hakkas LoG. Eel-eel-soendaja saatusena keerati talle kehv heli. Tundus, et bänd üritas seda korvata lavale toodud lisavõimenditega. Tulemu oli jube karvane bassimüdin ja ma olin sunnitud kõrvakuulmise säilitamise huvides kõrvatropid välja otsima. Kokkuvõttes ei avaldanud kahjuks muljet.
Bodomi ajaks viidi ekstra võimendid minema ning sound oli sellevõrra vaiksem, ent puhtam. Samas, nagu CoB-i fännist Chris ütles, koosnes setlist vaid uuesti, (ehk sellout) kraamist. Tema jaoks on CoB oma esimese kolme albumiga maailma parim bänd, kes hiljem kommertsiradadele sattus. Mind jättis see etteaste samuti üsna külmaks. Õnneks oli mul näpus õlu ning vaikselt valmistasin end järgmiseks bändiks nimega...
In Flames! Sellel bändil on minu isiklikus muusikaajaloos väga oluline roll -- varasemaid albumeid olen ma läbi ja lõhki kuulanud. Kahjuks on nad paari uue albumiga samuti väga igavaks läinud. Salamahti lootsin, et ei läheks nii nagu CoB-ga -- et suur enamik lugusid tuleb kolmelt viimaselt plaadilt. Kuid õnneks ei tulnud mul pettuda -- tehti kõvasti vanemaid lugusid ning ka uuematelt albumitelt valiti just need paremad lood. Setlist oli umbkaudu järgmine:
Pinball Map
Leeches
Cloud Connected (see lugu võinuks küll olemata olla)
Coerced Coexistence
Behind Space
Only for the Weak!!!
Take This Life
Trigger
Come Clarity
Ka rahvas läks väga mõnusalt kaasa ja lava ette tekkis täitsa korralik moshpit. Nii sain ma IF-lt juba täiesti korraliku elamuse kätte.
Kuid tulemas oli midagi... SUURT. Omajagu võimas tunne oli karjuda: "Slayer! Slayer!", teades et varsti tulevad tharsh-metali legendid ka tegelikult lavale. Rahvas huilgas ja trügis lavale aina lähemale... Viimaks kustusid tuled ja mängima hakkas intro... Prožektorite sähvides asutusid lavale auväärses eas metali-kuningad. Slayer oli siin!
"Disciple" esimeste riffidega hakkas koitma tegelik jõudude tasakaal. Solisti häältepaete vallandudes kinnitus see veelgi. Kui aga jõudis kätte üliterav ja intensiivne soolo, siis oli kõik selge -- üksi soendaja ei küündinud metali valitsejatele ligilähedalegi. Heli oli valju, ent väga selge; mehed olid vanad, ent vihased; muusika juba aastaid tagasi loodud, ent aegumatu. Ära tehti pea kõik olulised lood, mida ma tean, pluss natuke veelgi. Mälu järgi suutsime pärast taastada sellise setlisti:
Darkness of Christ (intro)
Disciple
War Assemble
...
Chemical Warfare
Mandatory Suicide
Hell Awaits
Die by Sword
Cult
Seasons in the Abyss
Raining Blood
South of Heaven
Angel of Death
Viimase loo lõpuminutite ajal jooksime me juba rongi peale, et mitte Winterthuri ööbima jääda. Läbimärjalt, kurnatult, ent õnnelikult jõudsime ööseks tagasi Konstanzi, et järgmine päev Slayeriuimas kooli minna.
kolmapäev, oktoober 25, 2006
Kissing the Sun ehk jälle Alpides
Roadtrippidel juba iseenesest omaette võlu. Eriti näiteks siis, kui need sünnivad spontaanselt eelmisel õhtul. Kiiresti mõeldakse välja sihtkoht, kellaaeg ning saadetakse palveid ilmajumala poole, et ta meid ikka päikeselise päevaga õnnistaks. Järgmise päeva hommikul kogunemine... järjest inimeste peale korjamine... mahaunustatud passidele järele minemine – need asjad tekitavad sellise mõnusa erutuse kehasse. Väljendub see raadost tulevate veidrate laulukeste hoogsalt kaasalaulmises või siis värvikalt Šveitsis levinud saksa dialekti üle irvitamises. Tegelikult seda kõike me kogesime juba juba eelmine kord. Kuid see pühapäev saime kaasa ilmajumala täieliku õnnistuse.
Sihtmärgiks sai kohaliku piirkonna kõrgeim tipp Säntis. 2505 m üle merepinna. Kuid seekord ei plaaninud me niipalju matkata ja lasime end liftiga üles viia. Ning sealt...sealt ikka nägi. Kohe kui ma oma albumiga ühele poole saan, näete teie ka, mida sealt nägi. Sealt sai üsna hea vaate kõigele, mis 50-60 km raadiuses paistis. Konstanz, Bodensee kogu oma uhkuses, Zürichsee (Zürich jäi kahjuks mäenuki varju), Lichtenstein, Austria mäed ja muidugi Šveitsi alpid oma täies hiilguses. Kui natuke mäetippude kaarti uurida, siis nägi ära ka üle Šveitsi Prantsusmaalt ja Itaaliast paistvad mäetipud. Küll on hea, et ma läätsed silma panin :). Peale ringivaatamise tegime me muidugi ka kohustusliku pikniku ning matkasime ringi. Tipu ümber märgitud rajad olid ka hoopis teist masti, kui eelmine nädal kogetud. Nii kõrguse kui ka Kogemust ja korralike jalanõusid nõudvate siltide poolt kohutatuna proovisime meie rahulikult võtta ja turvanõudeid siiski jälgida. Samas tuli nii mõnigi kord imetelda, kuidas nii nooremad kui vanemad fritzud mööda mägesid nagu mägikitsed end koduselt tundsid. Lõpuks alla tulles avastasime, et suutsime seal tipus veeta üle viie tunni. Ning ma kinnitan teile: iga veedetud minut oli kohalolekut väärt. Mari-Liis ümises terve päev viisi “It's such a perfect day...” ja ma ei saanud muidu, kui pidin kaasa ümisema.
Varsti saab ka pilte. Üsna varsti :)
Sihtmärgiks sai kohaliku piirkonna kõrgeim tipp Säntis. 2505 m üle merepinna. Kuid seekord ei plaaninud me niipalju matkata ja lasime end liftiga üles viia. Ning sealt...sealt ikka nägi. Kohe kui ma oma albumiga ühele poole saan, näete teie ka, mida sealt nägi. Sealt sai üsna hea vaate kõigele, mis 50-60 km raadiuses paistis. Konstanz, Bodensee kogu oma uhkuses, Zürichsee (Zürich jäi kahjuks mäenuki varju), Lichtenstein, Austria mäed ja muidugi Šveitsi alpid oma täies hiilguses. Kui natuke mäetippude kaarti uurida, siis nägi ära ka üle Šveitsi Prantsusmaalt ja Itaaliast paistvad mäetipud. Küll on hea, et ma läätsed silma panin :). Peale ringivaatamise tegime me muidugi ka kohustusliku pikniku ning matkasime ringi. Tipu ümber märgitud rajad olid ka hoopis teist masti, kui eelmine nädal kogetud. Nii kõrguse kui ka Kogemust ja korralike jalanõusid nõudvate siltide poolt kohutatuna proovisime meie rahulikult võtta ja turvanõudeid siiski jälgida. Samas tuli nii mõnigi kord imetelda, kuidas nii nooremad kui vanemad fritzud mööda mägesid nagu mägikitsed end koduselt tundsid. Lõpuks alla tulles avastasime, et suutsime seal tipus veeta üle viie tunni. Ning ma kinnitan teile: iga veedetud minut oli kohalolekut väärt. Mari-Liis ümises terve päev viisi “It's such a perfect day...” ja ma ei saanud muidu, kui pidin kaasa ümisema.
Varsti saab ka pilte. Üsna varsti :)
esmaspäev, september 25, 2006
Sony Camera
Sehr geehrter Herr vainik
Wir haben Ihre Kamera gefunden und senden sie Ihnen per Post zu.
Andrea Rittiner
Betrieb
Bahnof Mörel
JUHHEI! :)
Wir haben Ihre Kamera gefunden und senden sie Ihnen per Post zu.
Andrea Rittiner
Betrieb
Bahnof Mörel
JUHHEI! :)
teisipäev, september 19, 2006
A Delicate Sound of Thunder
11.09, esmaspäev.
On möödunud nädal. Ning oi milline nädal see on olnud. Juhtunud on omajagu. Näiteks avastasin ma äsja, et Šveitsist rongiga tagasi tulles varastati mul kaamera ära. Tõenäoliselt siis, kui ma korraks kempsus käisin. MASENDAV. Pildid jõudsin õnneks isa läpparisse ära bäkappida, kuid fakt iseenesest rikub tuju. Just sai sellele mitte väikese summa eest remont tehtud. Kuid täna on ka toredamat juhtunud. Üle Konstanzi käis juba teine super äikesetorm ning kannust on võimalik rüübata head Holsteni pilsnerit. Homme uurin raudteejaamast kadunud asjade kohta, ent lootused on suht nullilähedased.
Kuid nüüd ma jätkan nädalaülevaatega.
Konstanzi jõudsin pühapäeval kell veerand viis. Mind võttis vastu Krissu poolt orgunnitud tuttav, kes andis mulle ühikavõtmed koos õlle ja kahe võileivaga. See oli nagu taeva kingitus. Seda enam, et hiljem selgus kõikide toidupoodide pühapäevane kinniolek. Nii olid need kaks võileiva + kodust kaasa võetud pähklid ja natuke võilevamaterjali kuni järgmise päeva lõunani minu ainuke söök-
Ühikas on iseenesest täitsa äge. Eneselegi ootamatult sattusin jagatud köögiga toa asemel ühetoalisse appartementi, kus on ka oma köök & WC. Väikesevõitu (vt. kunagi tulevaid pilte), ent privaatne. Samuti ootamatult ilmnes, et söögi- ja elamistarvikud tuleb ise muretseda. Alates pannidest kuni wc-harjani. Lisaks on ettetõmmatav ruloo ehitatud väljaspoole akent. Ehk siis seda tuleb käia õues üles-alla tõstmas. Ning soovi korral saavad ka teised ühisel rõdul käijad seda teha. Paranoikudel saaks raske elu olema :). Aknast on “ilus” vaade naabritele ja mingitele tellingutele. Veelgi intrigeerivam oli aga fakt, et pühapäeva öösel puudusid mul nii tekk kui ka padi, voodilinadest rääkimata. Nii tuli mul esimene öö kaasavõetud padja ning mantli all veeta. Und tänu magamata ööle siiski jätkus.
Kuna Katrin, minu vastuvõtja, käib tööl, siis läksin ma järgmisel päeval kedagi tundmata kella üheksaks üldkoosolekule. Mul polnud aimugi, kellega ma edaspidise päeva veedan, või kas siin teisi eestlasi ka on.
Tuba oli täis igasuguse päritoluga inimesi, alates hiinlastest kuni kolumbialasteni. Räägiti sissejuhatavat juttu, ning õnneks tõlgiti kõige olulisem info ka inglise keelde. Sain teada, et mind ootab kõvasti saksa bürokraatiat. Jee!
Kas ma mainisin, et ma tulin Saksamaale ilma ülikoolivastuvõtukirjata? Ilmnes, et see on üsna oluline dokument mitmes riigiaparaadi operatsioonis. Näiteks linnakodanikuks regamisel või üliõpilaspiletisaamisel. Kuidagi õnnestus mul ilma selleta Eestis stipileping sõlmida, mille eest ma teiselt TÜ välistalitluse töötajalt sõimata sain. Õnneks anti see mulle küsimise peale kohapeal kätte.
Tegin siis keeletesti, mis läks üsna masendavalt. Koosoleku vaheajal tuli juba bürokraatiaga tegeleda. Samuti sai tasuta (!) küpsist ja mahla. Ning selles laua juures küsiski üks neiu minu käest sulaselges eest keeles; “Kas sa oled Uku?”. Tuli välja, et ta korjas minu nime emailide listist üles ning plaanis erinevate inimeste peal proovida, kas nad reageerivad. Mina sattusin tema esimeseks katsealuseks. Ju siis ma olen nii Uku nägu :).
Sellest kontaktist sain ma veel mitme eestlase ja tšehhiga tuttavaks ning õhtu lõpetasin tšehhide veinipeol. Very nice!
Edasi sain teada, et iga päev tuleb üheksaks kohale ilmuda ja 2x 1,5 saksa keelt studeerida. Põhimõtteliselt tähendab see ennekaheksast ärkamist. Iga päev! Kevadel ei viitsinud ma teinekord isegi kella kümnestesse loengutesse ilmuda. Kuid siimaani olen ma ka nädavahetustel erinevatel põhjustel kaheksast ärganud. Tuleb ära harjuda..
Saksamaal on üldiselt elu kallim, ent mõned asjad on ka väga odavad. Kaerahelbed saab kätte 30 eurosendi eest ja second hand poode, ühe-euro-poode ja täikaid kammides saab endale ka odavalt köögitarvikuid. Ma oleks peaaegu endale kahe euro eest suure ja ilusa emailitud poti saanud, ent üks vene mammi krabas selle minu eest ära :(. Täikates müüakse siin igasugust kraami, alates kvaliteetkirjandusest kuni kassaaparaatide ja alasti naismannekeenideni.
Ilmadega on siiamaani vedanud. On kas päike või äike (sülitan 3x üle õla). Praegu veel lubab päike ka rannas päeviamas ning ujumas käima. Mururandades muideks. Kõige lähem rand asub ülikooli juures, kuid selle on (illegaalselt) okupeerinud...nudistid! Ei teagi kas nutta või naerda.
Äike müristab ka mõnusasti. Kui lööb, siis ikka seeriatena ja igas ilmakaares. Üks öö käisime lähedalasuva äikese ajal künka otsas. Sealt avanes imeilus vaade linnale ja taustal Šveitsi mägedes möllavatele välgunooltele. Lisaboonusena sai nautida kaasavõetud Sangriat ning kohe sealsamas viinamarjaistanduses raksus käia :). Teine öö tuli jälle äikesega kaasa sentimeetrised raheterad.
Pealkirjas mainitud kogumik on ideaalne kaaslane sooja tee joomisele pärast õues äikese vaatamist ja läbimärjaks saamiseks. Get it!
On möödunud nädal. Ning oi milline nädal see on olnud. Juhtunud on omajagu. Näiteks avastasin ma äsja, et Šveitsist rongiga tagasi tulles varastati mul kaamera ära. Tõenäoliselt siis, kui ma korraks kempsus käisin. MASENDAV. Pildid jõudsin õnneks isa läpparisse ära bäkappida, kuid fakt iseenesest rikub tuju. Just sai sellele mitte väikese summa eest remont tehtud. Kuid täna on ka toredamat juhtunud. Üle Konstanzi käis juba teine super äikesetorm ning kannust on võimalik rüübata head Holsteni pilsnerit. Homme uurin raudteejaamast kadunud asjade kohta, ent lootused on suht nullilähedased.
Kuid nüüd ma jätkan nädalaülevaatega.
Konstanzi jõudsin pühapäeval kell veerand viis. Mind võttis vastu Krissu poolt orgunnitud tuttav, kes andis mulle ühikavõtmed koos õlle ja kahe võileivaga. See oli nagu taeva kingitus. Seda enam, et hiljem selgus kõikide toidupoodide pühapäevane kinniolek. Nii olid need kaks võileiva + kodust kaasa võetud pähklid ja natuke võilevamaterjali kuni järgmise päeva lõunani minu ainuke söök-
Ühikas on iseenesest täitsa äge. Eneselegi ootamatult sattusin jagatud köögiga toa asemel ühetoalisse appartementi, kus on ka oma köök & WC. Väikesevõitu (vt. kunagi tulevaid pilte), ent privaatne. Samuti ootamatult ilmnes, et söögi- ja elamistarvikud tuleb ise muretseda. Alates pannidest kuni wc-harjani. Lisaks on ettetõmmatav ruloo ehitatud väljaspoole akent. Ehk siis seda tuleb käia õues üles-alla tõstmas. Ning soovi korral saavad ka teised ühisel rõdul käijad seda teha. Paranoikudel saaks raske elu olema :). Aknast on “ilus” vaade naabritele ja mingitele tellingutele. Veelgi intrigeerivam oli aga fakt, et pühapäeva öösel puudusid mul nii tekk kui ka padi, voodilinadest rääkimata. Nii tuli mul esimene öö kaasavõetud padja ning mantli all veeta. Und tänu magamata ööle siiski jätkus.
Kuna Katrin, minu vastuvõtja, käib tööl, siis läksin ma järgmisel päeval kedagi tundmata kella üheksaks üldkoosolekule. Mul polnud aimugi, kellega ma edaspidise päeva veedan, või kas siin teisi eestlasi ka on.
Tuba oli täis igasuguse päritoluga inimesi, alates hiinlastest kuni kolumbialasteni. Räägiti sissejuhatavat juttu, ning õnneks tõlgiti kõige olulisem info ka inglise keelde. Sain teada, et mind ootab kõvasti saksa bürokraatiat. Jee!
Kas ma mainisin, et ma tulin Saksamaale ilma ülikoolivastuvõtukirjata? Ilmnes, et see on üsna oluline dokument mitmes riigiaparaadi operatsioonis. Näiteks linnakodanikuks regamisel või üliõpilaspiletisaamisel. Kuidagi õnnestus mul ilma selleta Eestis stipileping sõlmida, mille eest ma teiselt TÜ välistalitluse töötajalt sõimata sain. Õnneks anti see mulle küsimise peale kohapeal kätte.
Tegin siis keeletesti, mis läks üsna masendavalt. Koosoleku vaheajal tuli juba bürokraatiaga tegeleda. Samuti sai tasuta (!) küpsist ja mahla. Ning selles laua juures küsiski üks neiu minu käest sulaselges eest keeles; “Kas sa oled Uku?”. Tuli välja, et ta korjas minu nime emailide listist üles ning plaanis erinevate inimeste peal proovida, kas nad reageerivad. Mina sattusin tema esimeseks katsealuseks. Ju siis ma olen nii Uku nägu :).
Sellest kontaktist sain ma veel mitme eestlase ja tšehhiga tuttavaks ning õhtu lõpetasin tšehhide veinipeol. Very nice!
Edasi sain teada, et iga päev tuleb üheksaks kohale ilmuda ja 2x 1,5 saksa keelt studeerida. Põhimõtteliselt tähendab see ennekaheksast ärkamist. Iga päev! Kevadel ei viitsinud ma teinekord isegi kella kümnestesse loengutesse ilmuda. Kuid siimaani olen ma ka nädavahetustel erinevatel põhjustel kaheksast ärganud. Tuleb ära harjuda..
Saksamaal on üldiselt elu kallim, ent mõned asjad on ka väga odavad. Kaerahelbed saab kätte 30 eurosendi eest ja second hand poode, ühe-euro-poode ja täikaid kammides saab endale ka odavalt köögitarvikuid. Ma oleks peaaegu endale kahe euro eest suure ja ilusa emailitud poti saanud, ent üks vene mammi krabas selle minu eest ära :(. Täikates müüakse siin igasugust kraami, alates kvaliteetkirjandusest kuni kassaaparaatide ja alasti naismannekeenideni.
Ilmadega on siiamaani vedanud. On kas päike või äike (sülitan 3x üle õla). Praegu veel lubab päike ka rannas päeviamas ning ujumas käima. Mururandades muideks. Kõige lähem rand asub ülikooli juures, kuid selle on (illegaalselt) okupeerinud...nudistid! Ei teagi kas nutta või naerda.
Äike müristab ka mõnusasti. Kui lööb, siis ikka seeriatena ja igas ilmakaares. Üks öö käisime lähedalasuva äikese ajal künka otsas. Sealt avanes imeilus vaade linnale ja taustal Šveitsi mägedes möllavatele välgunooltele. Lisaboonusena sai nautida kaasavõetud Sangriat ning kohe sealsamas viinamarjaistanduses raksus käia :). Teine öö tuli jälle äikesega kaasa sentimeetrised raheterad.
Pealkirjas mainitud kogumik on ideaalne kaaslane sooja tee joomisele pärast õues äikese vaatamist ja läbimärjaks saamiseks. Get it!
Tellimine:
Postitused (Atom)