Seedetrakti päev

Friday night was beer night long before the marketing men thrust lager into the English consciousness. Since the Industrial Revolution, men and beer have been inseparable on pay-day, arriving at the locals and chucking it down their necks so that they have to loosen their belts, ordering a few more just before the bell declares chucking-out time at 11 p.m. and cries of 'Time, gentlemen, please' are heard all over England from throaty, rotund landlords or their feisty wives. The doors open, and men spill out laughing and joking.

'Going home to give the wife one, then?'
'Leave it out, it ain’t Christmas, is it?'

These one-liners are repeated again and again as England gets set for a cholesterol-slammer supper of late-night fish and chips, pickled gherkins or, better still, a greasy kebab or a Ruby Murray. Alcohol really kicks in hunger, after eight pints of liquid fizz, making you crave belly-swelling food that will sit on the stomach until the fry-up the next morning and ensuring that the middle-aged belly strains against the shirt button.

- Colin Ward, Chris Henderson (2000) "Who Wants It?", London, Mainstream Publishing -

Õppisin siin oma viimaseks eksamiks, mis algab 2 tunni pärast. Teemadeks sedapuhku spordimeedia suhe rahvuslusega ning minu suur lemmik - jalgpallihuliganism. Ja just sellest viimasest räägib eeltsiteeritud raamat, ent põhjus, miks selle lõigu siia toksisin, on see, et see lihtsalt võtab nii hästi kokku inglise rasvast ja kontinentaalsest õllest läbiimbunud töölisklassi kultuuri, millega nelja päeva pärast pikemaks ajaks hüvasti jätan. Kas mul ka kahju minna on, võib igaüks ise arvata, kes mind natuke tunneb ning ülalolevat teksti loeb.

Vahepeal on veel juhtunud see, et käisin viimast korda Manchesteris, sedapuhku Tigat ja Erol Alkanit kuulamas. Ei jäänud rahule! Sest Tiga on palju paremaks suuteline. Yorkis käisin ka, see oli tore. :) Meelde jäi meeletu arv linde ja absoluutselt arusaamatu ülesehitusega campus. Ja linna peal nägin John Terryt. Ja külastasin koos Carolinega, keda oli väga meeldiv üle pika aja näha, kolmandikku linna klubidest (arvake, palju neid siis kokku on). Tagasitee oli paraku küllaltki mitte-meeldiv.

Caroline juurest lahkusin kell 9 hommikul, tagasi enda juurde jõudsin kell 23.30 õhtul. Kus ma vahepeal olin? Noh, bussis ja rongis põhiliselt. Jah, oli küll kurnav! Aga ei ole minu teha, et Yorkshire Londonist nõnda kaugel on ja et odavamat transporti ei leidu. Samuti ei ole minu teha see, et Liverpool St. rongijaam pool tundi enne mu rongi väljumist kõik reisid ära jättis, sest mingi sild kukkus läheduses kokku. Ühesõnaga, askeldamist jätkus. Tänaseks eksamiks olen aga valmis ning nädalavahetus möödub eeldatavalt hüvastijätmise ja pakkimise tähe all. Teisipäeval olen kodus.

Pealkiri on seepärast selline, et eile oli esimene rahvusvaheline seedetrakti päev ja see tundus lihtsalt liiga robustne, et kasutamata jätta. Lisaks ei osanud ma miskit muud sinna panna kah.

Detsember

Siit-sealt olen kuulnud, justkui peaks detsembrikuu, isegi november ja kohati ka oktoober olema täidetud suure hulga jõulureklaamide ja tarbimishullusega. Nii imelik kui see ka pole, siis Ida-Inglismaa ostukeskus Norwich on sel aastaajal päris rahulik. Muidugi, jõulutulesid ja jõulupakkumisi ja võltskuuski ja 'jõuluvanasid' leidub, aga oluliselt vähem kui näiteks Eestis, või mõnes teises UK linnas kuhu sattunud olen, ilmselt. Ja see on ainult positiivne.

Täna nädala pärast olen juba kodumaa pinnal. Aga muidu on elu pärast Pariisi-reisi läinud täpselt nii nagu eelmises postituses ennustasin - kool, trenn ja lugemine. Trenniga olen küll mõnevõrra laisemaks muutunud, ent see-eest olen veetnud nädala-paari jooksul raamatukogus rohkem aega kui UT raamatukogus üldse kokku. Ja väärt erialast lugemist on siin nii palju, et mine hulluks. Uskumatu, et mina seda ütlen, aga kahju, et raamatukogu kogu aeg avatud pole.

Lõpuks on kohale jõudnud ka see ilm, mis Inglismaale stereotüüpiline: külm, tuuline ja märg on need märksõnad, mille saatel õues veedetavad tunnid mööduvad. Aga sellise ilmaga ongi rohkem tahtmist lugeda ja toas asjalik olla. Et lugejate lootused liiga kõrgele ei tõuseks, siis mainin, et magamine on endiselt mu lemmiktegevuste hulgas.

Viimase aja suure lugemuse üheks põhjuseks on asjaolu, mis mulle UK ülikoolihariduse juures väga imponeerib - oodatakse, et tudeng loeb palju ning kirjatükke hinnatakse väga rangelt. 100punktiskaalal on kõik üle 70 punkti A, ent sedagi on väga keeruline saavutada. Semestri esimese poole tipptulemuseks jäi minul 64 (ehk B), madalaimaks 49 (ehk D). Hiljuti mainis üks õppejõud, et üle 80 saab vaid essee, mis vääriks akadeemilist avaldamist ning et oma karjääri jooksul on ta selliseid näinud 2-3.

Olen vist lõpuks aru saanud, et see, et mul üle 3 aine semestri jooksul ei lasta võtta, loob tegelikult head tingimused, et igas aines maksimaalselt pingutada ja A-d püüelda. Kui ühe aine puhul on selleks juba hilja, siis viimaste päevade lugemus ja selle tulemusel valminud essee annab vähemalt mulle endale lootust, et maagiline 70 punkti piir saab ka ületatud. Ma ei kahtle, et Tartus saaks selle eest maksimumpunktid.

Aga muidu igatsen Eestit juba küll. Meri, saun, eesti keel, perekond, sõbrad, Selts, loodus. Siin olles õpin neid elemente oma elus veel enam hindama. Ja vahel on ikka jube naljakas mõelda, et juba ligi 3 kuud pole isamaad näinud. Varsti siis tulen ja parandan selle vea, pange end valmis!

Isadepäev

See blogi ja üleüldse nähtus "Vennad Vainikud" ei saaks eksisteerida ilma oma loojateta. Ja kuigi Jumalasse me kumbki ei usu, siis kõigist päevadest just täna - isadepäeval - tasub meenutada, et isa on meil jumalik! Ja ema on ka jumalik!

Ilma nendeta ei saaks me nautida nõnda suurepäraseid noorusaastaid ja toredaid tegemisi, mida siingi kajastatud on. Nendepoolne toetus - otsene või kaudne, vestluses või mõttes - on tihtilugu selleks motiveerivaks jõuks, mis aitab meil elu nõnda-nõnda nautida ja tekitab soovi kõik meie õnnelikkus ühiskonda tagasi peegeldada. Rohkem ei saakski rahul olla! Ja kogu armastust ei oska siin sõnadesse ka panna.

Tuleb vist lihtsalt öelda, et aitäh, ja jätkame samas vaimus! Head isadepäeva!

Uku ja Mikk

Sunday, bloody sunday

Vist juba esimeses sissekandes mainisin ma, et pühapäeval on Konstanzis poed kinni. Jube tagurlik tundub. Nii peab alati poeskäike planeerima, et pühapäeval külmik jumala eest tühi ei oleks. Ning kui ka esmaspäev vabaks tehakse, siis on olukord eriti hull. Kaks päeva ilma poeskäiguta!

Kuid paar päeva tagasi taipasin ma, et tänu sellele kohtab siin vaatepilti, mida ma Eestis nii tihti ei näe: isad mängimas oma järeltulijatega. Üks pühapäev ärkasin üles ja läksin rõdule. Ringi vaadates peatus mu pilk isal, kes oma tütart ja poega ühika ees kasvate rohttaimedega kurssi viis. Ühel nelja päevalt sõitsin ma vaba päeva ignoreerides rattaga läbi vihma ülikooli. Teepeal kihutasin mööda kummiülikonnas mehest, kes oma kahe pojaga konnakulleseid jahtis.

Praeguseks olen ma aina rohkem veendunud, et selliste nähtuste kadumise hinnaks ei pea olema võimalus pühapäeva õhtul kell 22 Selverisse filmi kõrvale chipse haarama minna. Ma siiralt loodan, et Saksamaa oma vabu pühapäevi ära ei kaota. Ning ehk jõuab Eesti töörahvas jõuab kunagi samakaugele, et üheks päevaks nädalas kassaaparaadid ära unustab.

Peace, love and understanding

Ma siiralt loodan, et see on minu viimane poliitiline postitus siin. Kuid hetkel ma ei saa vaikida.

Kui Audioslave 2003 aastal ringi tuuritas, siis lisasid nad selle Elvis Costello loo kaveri enda pleilisti, et protesteerida USA sissetungi vastu Iraaki. Mina lisan selle loo Vainikute blogisse, et protesteerida Venemaa sissetungi vastu Eesti siseasjadesse! Minu arvates on äärmiselt nahhaalne kasutada ära mässumeelses eas ning ümbritseva ühiskonnaga integratsiooniraskustes olevaid noori mingite ambitsioonikate plaanide kasuks.

Audioslave'i lugu
Veel lugusid

Nagu mitmel pool üteldud, loodan ma, et minu kaasmaalastel jätkub mõistust mitte alluda provokatsioonidele. Nii eesti kui vene keelt kõnelevatel inimestel. Samuti ma loodan, et jätkub mõistust mitte vihata pimedalt "venelasi". Et ei peaks oma elu pärast kartma meie toredad multikultuursed sõbrad:

Käisin täna korraks kodust Lille peatusse sõbrannat bussi peale saatmas. Kahtlustasin, et saan suvalise nurga tagant nuga. Ometigi vahemaa kodust oli paarsada meetrit. Miks siis?

Verelt venelane kuid rahvuselt eestlane võin olla pinnuks silmas mõlemal "poolel". "Venelased" (loe: valeinfost pimestatud idioodid, mitte venelased üldiselt) arvavad, et ma olen "reetur" (juba sain peaaegu nuga kui sõbraga(eestlane) minu juurde läksime). "Eestlased"(shoot now, ask questions later) võivad mu nime kuuldes ka kallale tulla(eelkõige ehk nooremad). Nii ma ei tea, ma olen kaotanud oma identiteedi. Päris paha tunne on.

Viide


PS! Venemaal toimuv meediaajupesu meenutab kangesti NINi uut singlit Survivalism. Lisainfot tolle laulu kohta pakub Songmeanings.

You got your pacifism - I got survivalism

Ma siiski loodan, et üks ei välista teist. Peace.

Kuidas ülikool vaikselt koduseks saab...

Ma leian, et kõiki teaduskondi koondaval ülikoolil on mitu olulist plussi. Väike ülevaade:

Esiteks kohtad sa kõikvõimaliku taustaga sõpru. Päev ülikoolis ei tähenda seda, et pead vaid psühholoogidega tõtt vaatama. Tegelikult õpivadki pea kõik minu sõbrad midagi muud kui psühholoogiat. Nii on väga värskendav on kas sööklas või ülikooli "keskuses" pärast kurnavat loengut mõne kohatud tuttavaga mõtteid vahetada.

Teiseks saab mängleva kergusega aineid võtta suvalisest valdkonnast. Jah TÜs saab ka. Kuid seal on nt Biomeedikumist Oeconomicumi poole tunniga suhteliselt suur väljakutse. Konstanzis tuleb lihtsalt õige osakond üles leida. Tegelikult pole tõele au andes seegi ülesanne eriti kerge.
Siiski pärast tänahommikust saksa keele tundi (10:00) oli mul esialgu plaanis minna väljavaadatud psühholoogiaseminariga tutvuma. Kuid tunniplaanist kontrollides oli see maha tõmmatud. Brausisin siis kiiresti kell 10:15 algavaid loenguid: Psühholoogias pakuti vaid psühhomeetriat. Tänan, ei :). Esimene leid mujal: "Terrorists, Vampires and Aliens: Victorian Invasion-Scare Stories". Atraktiivne, kuid mitte siiski see. Kuid informaatikaosakonna "Bilder, Bildfälschung, Bildmanipulation" ("Pildid, pildivõltsimine, pildimanipulatsioon"). tundus just see ajupuhkus, mida ma psühholoogiaseminaride vahepeale vajasin. Nüüd oli vaid kibekiiresti vaja E osast Z-osakonda minna. Ning tulemusena avastasin ma veel ühe tundmatu nurga Minotauruse labürindi taolisest ülikoolihoonest.

Kolmandaks tähendab kõikide osakondade koosolek ka seda, et teenindavad sektorid on sealsamas. Nii on kohe käepärast söökla, 2 kohvikut, 2 rahaautomaati, raamatupood, kirjatarvete pood ja lugematu hulk šokolaadi- ja joogiautomaate).

Kõikidel nendel põhjustel õnnestuski mul täna (kolmapäeval) ülikoolis kokku veeta 11 tundi. Tehtud sai kõike: alates seminarides käimisest ja söömisest kuni online ja offline suhtlemiseni välja. Ning ma lähen täna sinna veel tagasi! Õhtul ootab ees ülikoolipidu!

Edit: nüüd olen ma tagasi ning võin ütelda, et see pidu oli ikka täie eest! Ülimalt veider on treppidel, kus muidu jooksevad sajad näod loengust loengusse, näha neidsamu nägusid õlletopsi taga . Samuti on veider kohas, kus muidu sööklajärjekorras seistakse, metal-muusikat nautida. Ning klassi ees, kus mulle neuropsühhi loeti, tantsu vihtuda. Vinge värk!

Sesss&sstatistika

Grüezi!

Minule mainitakse, et ma pole ammu bloginud. Tõsi ta on. Sellele vaatamata statistika näitab, et külastajaid ikka jätkub. Inimesed on ära eksinud nii mitmest Euroopa riigist, USA-st, kui ka Jaapanist ja Lõuna Koreast. Jaapanist kusjuures mitu korda ;). Lõuna-Koreast on Vainikuteni jõutud sellise lingi kaudu.

Aga see selleks. Ma ei blogi sellepärast, et praegu on tegelt väga kiire aeg. Mittestandartse eramuselasena olen ma endale võtnud kuus loengut-seminari, ning neile kõigile tuleb nii 10 lk Hausarbeit ehk lõputöö kirjutada. Vaatamata selles, et enamikus on õppetöö saksa keeles, lastakse kirjutada õnneks siiski inglise keeles. Sealt kõrvalt käin ma veel jõudumööda Alpe külastamas. Korra sattusin ka Zürichi linnaekskursioonile. Lisaks kõigele käis mu mäkk teeninduses ja nii nautisin ma digivaba nädalavahetust.

Kuid nüüd tuleb mul hoolega veel pooleliolevad kodutööprojektid ära lõpetada, poolepealt lahkuvate ermuslastega hüvasti jätta ja siis oma pikale vaheajale pühenduda :). Nimelt erinevalt kohalikest mina "eksamipausil" eksameid tegema ei pea. Nii on mul aprilli keskpaigani võimalus aeg ära sisustada oma äranägemise järgi. Osalt on see juba sisustatud ka :). Eks ma siis hoia teid kursis.

Bis später!


PS! Märtsis tulen Eestisse. Napiks nädalaks. 03.03-12.03.
PS2! Vabandan typode eest. Ülikool hoiab kütte pealt kokku ja nii on mu näpud suht ebatäpsed.


Täiendus:

praeguseks olen ma alates kella neljast kuni.... kella poole kaheni ülikoolis istunud, puuviljas ning šokolaadist toitunud ja enam-vähem nullist interneti sotsioloogia nimelise seminari tarvis tehtava hüpoteetilise uurimuse kondikava kokku pannud. hetkel hakkas keegi ülikooli ees väga valjult tümmi laskma. nüüd tuleb vaid moepärast seminari jaoks kohustuslik lugemine kaasa printida ja siis läbi vihma kodu poole jalutada. UND!

Neuschnee!

Ametlikult ärkasin ma täna küll muusika peale. Kuid tegelikult See heli, mis mind Üles ajas oli....lumelabida hääl. Selline tume krobin, mis tekib siis, kui asfaltit lumest puhestada. Korraks tundsin end nagu Eestis. Minus kasvas elevus.. kas tõesti lumi maas? Ning aknast välja vaatamine vaid suurendas seda. Konstanzis on täiesti arvestatav lumevaip :). SUPER!


Nii kirjutasin ma hommikul. Minu lumerõõm sai väljakutse poole päeva pealt alanud non-stop tativoolu näol. Tõenäoliselt seetõttu, et jalutasin hommikul õhukeste jalanõudega. Võimalik, et sinna panustasid ka eileõhtused nisujahu-piimapannkoogid, aga seda otsustagu igaüks ise ;). Päevapeale oli igatahes üsna sant olla ja peas känseldasin ma järgmiseks paariks päevaks igasuguse sotsiaalsuse. Nii hakkasingi ma kuskil neljast hoolega oma tervist parandama. Enne kojuminekut käisin ma ka apteegist ja poest läbi ning otsin viimased vajalikud asjad. Nohutablette ei võtnud, keemia on nõrkadele :).

Minu retsept tervisesse

vajalikud komponendid:

* pakk ürtidega kurgukomme
* nohutee
* kurgutee
* külmetusetee
* mesi
* küüslauk
* leib
* tomat
* muud võileivamaterjali
* liitrite kaupa vett
* teetassid ja teepurukogujad
* rätik v tassisoendaja
* citrocept
* apelsinimahl
* villased sokid
* kampsun
* tapmisele õhutav muusika

Neid võib muidugi vastavalt võimalustele/soovidele ära jätta või lisada. Soe piim on muidugi saatanast ;)

Ravi käik:

Kõigepealt likvideeri igasugune külmatunne villaste sokkide ja kampsuniga.

Pane vesi keema. Valmista ette kaks teetassi. Ühte sega nohu- ja kurguteed. Teise pane külmetuseteed. Kui vesi valmis, vala see tassidesse. Nohu- ja köhateed kästakse 45 minti tõmmata lasta. See pane kas rätiku v tassisoendaja sisse kuhugi ootama. Külmetustee saab 7 minutiga valmis, see tõsta lihtsalt eest ära.

Valmista endale küüslauguvõileib. Mina mahutasin sinna peale kaks küünt. Mina panin maitse hajutamiseks tomatit peale, põmst võib sinna igast asju panna. Kuna mu kõht reageeris suhteliselt valuliselt puhta küüslaugu närimise peale, siis sõin ma ühe singivõileiva enne küüslaugupommi. Et midagi ees oleks.

Söö ära eelvõileib. Söö ära küüslauguvõileib. Joo kurguteed. Tee sisse võib panna mett. Teadjamad räägivad, et tee temperatuur ei tohiks üle 40 kraadi olla, muidu hävinevad mee kasulikud omadused. Kui oodata ei viitsi, on abiks jääkuubikud. Ootamise ajal lutsuta näiteks ürdikomme.

Kui kogu see värk on natuke vajunud, siis vala endale klaas apelsinimahla. Sinna sisse valmista hea energia pomm, tilgutades 50 tilka Citrocepti. Kui mahla pole käepärast, siis võid iseloomu kasvatada ja palja veega neid tilku juua. Joo. Joo ja tunneta, kuidas greibiekstrakt üle keha laiali valgub ja tapatöödele asub. Nüüd on hea hetk panna käima tapmisele õhutav muusika ning vaimselt Citroceptile kaasa elada. It's killing time!
NB! Kuna Citrocept lagundab mürgiseid aineid, siis võib alguses tunne isegi halvemaks minna. Kuid see läheb üle.

Nüüd võid kas natuke pikutada, tukastada või niisama tiksuda. Lutsuta juurde köhakomme. Millalgi saab teine sats teed valmis.

Tõenäoliselt avastad umbes poolteist tundi hiljem oma teise teetassi, mis on tõmmanud rohkem kui küll. Joo natuke pealt ära, vala temperatuuri tõstmiseks juurde sooja vett. Lisa mett. Joo. Soovi korral kuula veel tapmisele õhutavat muusikat.


Kõigi eelduste kohaselt peaks varsti paremaks minema. Kui ei lähe, siis võib proovida Coldrexi jms apteegikraami. Või siis rohuteesid veel teha. Citroceptiga liialdada ei tasu.

Mul on igastahes praeguseks (kell 22:00) juba täitsa mõnus olla. Kirjutan blogi ja puha.
Veel üks hea rohi on enda välja magamine. Minu puhul jääb see kahjuks ära, kuna vaja kodutööga tegeleda.

PS! Kui sa pole Citrocepti varem kasutanud, siis tasub vähem endale tilgutada. Alustuseks piisab 20-st.
PS2! Teadjamad räägivad, et alkohol nullib igasuguse Citrocepti efekti. Seega tasub end natukeseks ajaks Bitteri balsamist ja Strohist eemale hoida.
PS3! Saksamaal müüakse Direktsafti. Maakeeli otsemahl, mida pannakse pakki ilma seda vahepeal kontsentreerimata. Jube hea on, ning Citrocepti maitset ei pane tähelegi.
PS4! Kui tapmisele õhutavad muusikat ei ole, siis võib selle vabalt asendada Queeni lauluga We Are the Champions. Võimillegaiganes.

Head paranemist!

Olen õnnelik et inimesed on nii ilusad ja head

Mardipäev. Kiire. Vaja paar kilomeetrit kaugemal õhtusöögile minna ja poolele maale viiv buss läheb kohe-kohe. Kuna hiljem on veel teatrisse minek, siis ei saa kuidagi ajakava edasilükkamist lubada. Tuiskan uksest välja ja teen paar kiiremat sammu allapoole-bussipeatuse poole. Bussi nagu ei paista ja võtan rahulikumalt. Ei saa jalga ju ära lõhkuda. Kuid mujale vaatamine maksab kätte. Üks hetk on buss juba peatuses ja vilgutab suunatulesid. Kiiresti silkan bussi poole. Üle tee minnes annab auto ilusasti ülekäiguraja juures teed, noogutan talle tänuks kergelt pead. Kuid juba buss lähebki ja mul ei jää üle muud, kui käsi laiutada. Kuid järsku viipab autojuht mulle, näidates käega kõrvalistuja kohta. Ning tõepoolest. Autos istus üks naine, kes otsustas mind välja aidata. Alguses mainisin talle bussi lõppsihtpunkti ja talle jäi ka see tee peale. Kui ma aga mokaotsast poetasin, kuhu mul tegelikult vaja minna on, lubas ta mind ka sinna ära visata. Uskumatu. Ning mul jäi kohalejõudes niipalju aega üle, et jõudsin veel türgi poes käia ning õhtusöögile veidrat, ingverijuurt meenutavat maguskartulit kaasa viia.

Ahjaa, teater jäi siiski ära. Ei jätkunud meile pileteid.