reede, september 24, 2010

Suurlinna võlud ja valud

Valikud on head. Rohkem valikuid on parem. Liiga palju valikuid on üle mõistuse. Torontos on just liiga palju valikuid. Vähemalt minusugusealgaja suurlinlase jaoks.

Kuidas mul siis läinud on? Hästi! Lennukisõit oli muidugi tüütu. Kõik sujus... aga kui sa oled lennukis kõigepealt maganud, siis söönud ja seejärel kaks filmi ära vaadanud... ja siis näitab kell, et üle poole on veel ees, ajab see juhtme kokku küll!

Maaletulek läks sujuvalt. Ametnik oli väga lahke ja lubas mul lahkelt kauem riigis viibida – kool saab läbi aprilli lõpus, mina tohin siin juuni lõpuni tegutseda.

Taksosõit oli kallis, üsna pikk ja lahke võõramaalasest taksojuhiga. Ma ütleks, et need omadussõnad iseloomustavad Kanadat üsna hästi.

Kuna ma jõudsin täpselt kooli alguseks kohale, kulges edasine elu ainult gaas põhjas. Juba järgmisel päeval veetsin ma mitu tundi lastehaiglas

sissejuhataval seminaril. Seejärel ajasin pabereid korda ning õhtul astusin ka inimese-masina kommunikatsiooni loengult läbi. Loomulikult väsitas selline päev väga ära ning üheksast vajusin ma voodisse.

Uni läks mul ära punkt kell viis :D. Eesti aja järgi lõi kell juba lõunatundi... siin polnud veel aga päikegi tõusnud. Ega siis midagi, pakkisin oma asju lahti . Üheksast hakkas asjalik elu pihta ja õhtuks olin jälle väga läbi. Seekord aga võtsin nõuks nui neljaks ennast Kanada eluga sünki ajada. Vaatasin silmad punnis kaasa võetud filmeja vedasin keskööni välja.

Sarnases tempos mu nädal mööduski. Oma esimese isetehtud eineni jõudsin ma alles reedel. Tagasihoidlik, aga väga hea! Kuid ka nädalavahetusel polnud mulle puhkust ette nähtud! Nimelt võttis ühendust West Virginias studeeriv Madis, et tema tuleb mulle seltskonnaga nädalavahetuseks külla. Kuidas saab mul selle vastu midagi olla?

Kui Madis ja co reede õhtul üle Kanada piiri vurasid ilmnes üks oluline takistus – nende mobiilid Kanadas ei töötanud. Samuti ei töötanud minu ühika Internet. Varasemast kõnekatkest teadsin ainult nii palju, et hostel valiti välja kuskil Chinatownis. Peilisin mis ma peilisin ja lõpuks sain kätte üle tänava asuva Toronto ülikoolihoone võrgu. Uurisin järele, et hiinalinnas on ainult üks-kaks hostelit. Teadmata, kus nad täpselt nad on või mis kell nad kohalejõuavad, hakkasin õhtuhämaruses hiinalinna poole astuma.

Olin juba 20 minutit jalutanud, kui ühel tänavaületusrajal sammus mulle kahtlaselt tuttav tüüp vastu. Hõikasin: "Tšau, Madis!" ja Madis ta oligi :). Nagu sellest vähe oleks! Nimelt tuli välja, et ma olin temaga kaasas olevat ameeriklast varem Tartust kohanud. Edasi ootas meid väga tore nädalavahetus. Uurisime vaatamisväärsusi, tutvusime Kanada õlledega ning õhtul leidsime end 70-ndate Columbia cumbiat, salsat ja merenguet kuulamas. Que rico!

Ka see pole veel kõik. Toosamal nädalavahetusel tähistas ka minu ühikas, Tartu College oma neljakümnendat sünnipäeva. Sinna tuli ka jõuda. Sai eesti laule lauldud, klaase kokku löödud ning Kanada eestlase ajaloost oluliselt targemaks saadud. Samuti värvati mind siinsamas ühikas koos käivasse laulukoori :).

Kui see hullumeelne nädal lõpuks mööda sai, avastasin, et koolis tuleb ka päriselt liigutama hakata. Nimelt eeldatakse siin tudengitelt rohket lugemist ja igaks korraks ette valmistamist. Hakkisin end läbi neuropsühholoogia ja tähelepanuartiklitest ning viimastest sain napilt-napilt ka ettekande valmis. Hea oli, et jõudsin, sest tolles loengus loositi just minu nimi välja :)

Preemiaks lubasin endale õhtul välja minekut – külas oli vana armastus Vitalic. Kolm aastat tagasi käisin Mikuga teda spetsiaalselt Manchesteris vaatamas. Eile tuli ta ise minu kodulinna. Magnifique!

Selliselt möödusid minu esimesed poolteist nädalat. Täna on esimene õhtu, kus mul pole kohustusi ja ma pole rampväsinud. Endiselt on tegemata kohalik telefoninumber, pangakonto ja korralik blogisissekanne. Vähemalt prioriteedid on paigas :).

Palavad tervitused!

Minu pildid (kommentaaridega)

Madise pildid

järgmise pildi jaoks tuleb vasakule klikata

reede, september 10, 2010

osa 3 – Minek!

Jah, nüüd on tõesti minek! Läinud reedel õhtul helistati mulle ning teatati, et Tallinna on jõudnud minu õppeluba. Naljakal kombel ei langenudki mu õlgadelt kogu maailma raskus.  Korraks langes ka...,sest see uudis tähendas seda, et kui ma 7 päeva pärast liikuma hakkan, siis jõuan ma ilusasti kooli alguseks (13 sept) kohale. 

Seejärel tulvasid mu õlgadele ja pähe kõik asjad, mida Eestis  veel teha tuleb – alates õppeainete üle kandmise lepingust kuni helikaardi müümiseni. Piletitest-pakkimisest muidugi rääkimata. Õnneks olime kiirreageerimisega harjunud ning tänase päeva seisuga lõpusirge juba paistab :)

Kui veel õppeloa protsessile tagasi vaadata, siis on mult küsitud – palju see lõbu maksma läks? Järgnevalt väike nimekiri, mis mul tšekkide ja mälu järgi meelde tuli.

  • TOEFL keeletest – ca 2300 krooni
  • Kanada õppeloa riigilõiv – 1555 krooni
  • Eesti politseitõendi taotlemine – 0 krooni (digiajastu!)
  • Eesti politseitõendi notariaalne tõlkimine  – 474 krooni
  • Saksa politseitõendi taotlemine – 13 euri riigilõivu + 13 euri legaliseerimine + 240 krooni blanketil allkirja tõestamine + 63.30 passikoopia abil andmete tõestamine + 700 krooni DHL
  • Saksa politseitõendi notariaalne tõlkimine – 948 krooni
  • kopsuröntgen – 145 + 50 krooni
  • meditsiiniline kontroll – ca 750 krooni
  • HIV test – 85 krooni
  • + Lisaks veel 5-6 tähitud kirja, omajagu Skype krediiti, 2x uute fotode tegemine
  • + veel kiirreageerimine iga kord, kui midagi uut nõuti. Selline tuletõrjuja hoiak tasus igati ära – oleks ma kogu suvel jooksul nädala viivitanud, ei lendaks ma praegu veel kuhugi. 

Kokku liites teeb see pea 8000 krooni. See võtab mu enda ka praegu sõnatuks. TOEFLit oli kindlasti vaja. Kuid ülejäänud raha maksin ma sisuliselt 2-3 lisakuu eest. Kuus kuud saan ma seal ka turistina olla. 

Positiivse uudisena tuli see, et paar päeva tagasi otsustas Kanada saatkond mulle teadmata põhjusel riigilõivu raha tagasi kanda. Seega on pabermajanduse kogusumma ca 6445 krooni. Järgmine kord lisan ka selle rea stipitaotlusesse :). 

Aitäh kõigile, kes mu paberimajanduse saagale kaasa elasid ja omapoolseid lahendusi pakkusid. Välja käidud variante kaalusin ma ka ise. Eelmised Tartu tudengid lahendasid kogu probleemi üsna elegantselt :P. Võibolla seetõttu nõudsid nad see aasta ekstra palju. Kes teab.

Igastahes on nüüdseks kõik selja taga ja pühapäeval astun täis ootusärevust lennuki peale. Esmaspäeval kella üheksast pean juba Torontos rivis olema. Oh boy!