Friday night was beer night long before the marketing men thrust lager into the English consciousness. Since the Industrial Revolution, men and beer have been inseparable on pay-day, arriving at the locals and chucking it down their necks so that they have to loosen their belts, ordering a few more just before the bell declares chucking-out time at 11 p.m. and cries of 'Time, gentlemen, please' are heard all over England from throaty, rotund landlords or their feisty wives. The doors open, and men spill out laughing and joking.
'Going home to give the wife one, then?'
'Leave it out, it ain’t Christmas, is it?'
These one-liners are repeated again and again as England gets set for a cholesterol-slammer supper of late-night fish and chips, pickled gherkins or, better still, a greasy kebab or a Ruby Murray. Alcohol really kicks in hunger, after eight pints of liquid fizz, making you crave belly-swelling food that will sit on the stomach until the fry-up the next morning and ensuring that the middle-aged belly strains against the shirt button.
- Colin Ward, Chris Henderson (2000) "Who Wants It?", London, Mainstream Publishing -
Õppisin siin oma viimaseks eksamiks, mis algab 2 tunni pärast. Teemadeks sedapuhku spordimeedia suhe rahvuslusega ning minu suur lemmik - jalgpallihuliganism. Ja just sellest viimasest räägib eeltsiteeritud raamat, ent põhjus, miks selle lõigu siia toksisin, on see, et see lihtsalt võtab nii hästi kokku inglise rasvast ja kontinentaalsest õllest läbiimbunud töölisklassi kultuuri, millega nelja päeva pärast pikemaks ajaks hüvasti jätan. Kas mul ka kahju minna on, võib igaüks ise arvata, kes mind natuke tunneb ning ülalolevat teksti loeb.
Vahepeal on veel juhtunud see, et käisin viimast korda Manchesteris, sedapuhku Tigat ja Erol Alkanit kuulamas. Ei jäänud rahule! Sest Tiga on palju paremaks suuteline. Yorkis käisin ka, see oli tore. :) Meelde jäi meeletu arv linde ja absoluutselt arusaamatu ülesehitusega campus. Ja linna peal nägin John Terryt. Ja külastasin koos Carolinega, keda oli väga meeldiv üle pika aja näha, kolmandikku linna klubidest (arvake, palju neid siis kokku on). Tagasitee oli paraku küllaltki mitte-meeldiv.
Caroline juurest lahkusin kell 9 hommikul, tagasi enda juurde jõudsin kell 23.30 õhtul. Kus ma vahepeal olin? Noh, bussis ja rongis põhiliselt. Jah, oli küll kurnav! Aga ei ole minu teha, et Yorkshire Londonist nõnda kaugel on ja et odavamat transporti ei leidu. Samuti ei ole minu teha see, et Liverpool St. rongijaam pool tundi enne mu rongi väljumist kõik reisid ära jättis, sest mingi sild kukkus läheduses kokku. Ühesõnaga, askeldamist jätkus. Tänaseks eksamiks olen aga valmis ning nädalavahetus möödub eeldatavalt hüvastijätmise ja pakkimise tähe all. Teisipäeval olen kodus.
Pealkiri on seepärast selline, et eile oli esimene rahvusvaheline seedetrakti päev ja see tundus lihtsalt liiga robustne, et kasutamata jätta. Lisaks ei osanud ma miskit muud sinna panna kah.
Kuvatud on postitused sildiga Inglismaa. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Inglismaa. Kuva kõik postitused
reede, mai 30, 2008
esmaspäev, mai 19, 2008
London vs. Pariis
Avastasin ükspäev, et Inglismaa-aja jooksul olen ometigi rohkem päevi veetnud Pariisis kui Londonis. Kuivõrd Norwichist on mul suhteliselt kopp ees juba ning eksamid vaid kord nädalas, siis pärast teist eksamit eelmisel reedel tormasin viga parandama. Londonis kohtusin Tanjaga, peatusime tema reivimeelse sõbra Siimo pool. Oli tore!
Neljapäeval on järgmine eksam ja mõtlesin et hakkaks selleks valmistuma, seetõttu väga kirjutada ei viitsigi, ent minu ja Tanja päevastest seiklustest saab ülevaate siin. Öised seiklused jäävad sedapuhku asjaosaliste teada. Ei-ei, mingit enneolematut pidutsemist ja laaberdamist jne jne ei toimunud, ent siiski.
Tänase seisuga on veel 2 nädalat saaga lõpuni. Üks reis seisab selle aja jooksul veel ees, sest palju ma ikka eksamiteks õpin...Pealegi - pidev töö semestri vältel tagab vaba sessi! Kaks eksamit on veel ees, muuseas. Seni - esimesega jäin rahule, teisega vähem. Aga see oli eelmise semestri aine ning päris kõik lihtsalt ei jäänud meelde. Ja see üks reis viib mind veel viimast korda Manchesteri ning lisandina ka Yorki! Enne seda on aga õppimisfestival ja Meistrite Liiga finaal. Stay tuned!
Ahjaa, et kes siis võidaks vastuseisu Londoni ja Pariisi vahel? Kindlasti Pariis! London on liiga...ma ei teagi...Pariis tundub nii toretore lihtsalt!
Neljapäeval on järgmine eksam ja mõtlesin et hakkaks selleks valmistuma, seetõttu väga kirjutada ei viitsigi, ent minu ja Tanja päevastest seiklustest saab ülevaate siin. Öised seiklused jäävad sedapuhku asjaosaliste teada. Ei-ei, mingit enneolematut pidutsemist ja laaberdamist jne jne ei toimunud, ent siiski.
Tänase seisuga on veel 2 nädalat saaga lõpuni. Üks reis seisab selle aja jooksul veel ees, sest palju ma ikka eksamiteks õpin...Pealegi - pidev töö semestri vältel tagab vaba sessi! Kaks eksamit on veel ees, muuseas. Seni - esimesega jäin rahule, teisega vähem. Aga see oli eelmise semestri aine ning päris kõik lihtsalt ei jäänud meelde. Ja see üks reis viib mind veel viimast korda Manchesteri ning lisandina ka Yorki! Enne seda on aga õppimisfestival ja Meistrite Liiga finaal. Stay tuned!
Ahjaa, et kes siis võidaks vastuseisu Londoni ja Pariisi vahel? Kindlasti Pariis! London on liiga...ma ei teagi...Pariis tundub nii toretore lihtsalt!
reede, mai 09, 2008
100% puhast rõõmu!
Ohh! Läbi sai! Kaks nädalat reisimist on seljataga, tulemuseks päevitus ja jube hea enesetunne! Kõik sujus suurepäraselt, kõigega jäin rahule! Aga kirjutan ikka vähe pikemalt nüüd. Haagi juures jäi vist pooleli.
Ühesõnaga, mai esimesel päeval sõitis Mikk Haagi, et taaskohtuda neiudega, kellega möödunud õhtul sai Amsterdami peal jauratud ja hollandi moodi volberdatud. Juba Haagi jõudmise hetkest sain aru, et see on minu tüüpi linn. Ma ei oska täpselt öelda, mis mulle peale modernse arhitektuuri seal nii kiirelt meeldima hakkas, aga igatahes tundsin end nagu kodus. Ja loomulikult juhatas pärast eelmist ülilahket öömajapakkujat minu seikluse järgmise peatüki sisse kursaõdede külalislahkus, eriti tänan Triinut, kelle lahkust ma ei suuda ära imestada.
Niisiis. Kaks õhtut ja päev Haagis möödusid Triinu, Ansu ja nende sõbrannade Reeda ja Liisi ja Megani seltskonnas lihtsalt elu ja ilusat ilma nautides. Justnimelt! Lõpuks ometi sai läbi mitmekuine 10-kraadise ilma needus ja ma taasavastasin, et on olemas ka soojemaid temperatuure! Haagi rannas oli vesi küll veel külm, ent nagu just kuulsin, siis nädalapäevad hiljem on see stiilne ja restoranirohke rand rahvast täiesti paksult täitunud ning suvehooaeg käib! Kvaliteetaega Haagis täiustas ka kirbuturg, kust leidsin soodsalt vinged päikseprillid, klubiõhtu ja pubiõhtu, loomulikult oli eriti meeldiv taaskohtuda klassiõde Hannaga! :)
Haagi lähen ma veel kindlasti tagasi. Aga sedapuhku pidin 3. mai hommikul jalga laskma, et jõuda õhtuks hulga lõunapoole - mind ja Katat, kellega kohtusin taas Lille'is, ootas ees minu reisikese eelviimane sihtpunkt Lyon. Olles Hollandi jahedast ja tuulisest kliimast siiski natukene pettunud, esitasin ilmataadile dilemma, et olgu ilus või muidu...No ega ma miskit teha poleks saanud kui ilma poleks olnud, aga oli...Ja veel milline! Lyonis valitses kõik need 4 päeva mis seal koos Kata, tema sõbranna Veronikaga Lille'ist ning Ingridiga puhtakujuline suvi. Tulemuseks päevitus, ent eelkõige lihtsalt mõnu, mõnu ja veelkord mõnu!
Lyonis hakkasin üha enam mõtlema, et miks kurat oli vaja valida Erasmuse-aastaks mingi vihmane Inglismaa ja Norwich, kui palju ilusamad linnad ja ilmad ja inimesed on mandri-Euroopas. Ilmselt on tegemist lihtsa kokkusattumusega, et just minu reisi ajal saabus Prantsusmaale suvi. Pole paha! Lyonis jõudsime nelja päeva ja öö jooksul nii mõndagi - hulgaliselt häid maitseelamusi restoranidest, järjekordne loomaaed ja moodsa kunsti muuseum, jalgrattaga (sigaodav rent!) mööda linna kimamine, pikad-pikad jalutuskäigud, jõe ääres mõnulemine ja veel asju, mis praegu meeldegi ei tule. Uhh!
Ja lahkusin Lyonist täiesti valel ajal! Just oli seal algamas elektroonilise ja indie-muusika festival. Grr! Hunnik häid bände jäi taas nägemata. Aga küllap Ingrid ja Kata oma muljeid jagavad ja kadedust tekitavad. :) Kui Lyonis mõtlesin kohati, et reis ei saa enam paremaks minna ning elu on megailus, siis kolmapäev ja neljapäev Pariisis muutsid mu arvamust. Ilm prantslaste pealinnas oli jällegi imeline ning elunautlejast Beriti seltskonnas ei saagi end teisiti kui superhästi tunda! Seine'i ääres istuda, juttu ajada ja lihtsalt melu nautida... Ahh! Ma ei oska seda sõnadesse pannagi. Jube mõnus oli lihtsalt ja nii-nii kahju, et oli vaja eile õhtul Norwichi naasda, sest Pariisiski oli huvitavaid üritusi oodata.
Eile hilisõhtul niisiis sai kevadtripp läbi. Ja täna oli esimene eksam. Ja ma tunnen end suurepäraselt! Sest ka Inglismaal on vähemalt hetkel suur-suur suvi, viimase essee tegin kirjavigadeta taaskord n-ö A peale ja eksamgi läks vist suurepäraselt. Ja lihtsalt hüppan rõõmust siin. Uhh! Elu on lill! Hurraa! Nädalavahetuse jooksul panen pilte ka Picasasse, küllap siis tekitan lingi siia või miskit.
Ja kuidas teil läheb?
Ühesõnaga, mai esimesel päeval sõitis Mikk Haagi, et taaskohtuda neiudega, kellega möödunud õhtul sai Amsterdami peal jauratud ja hollandi moodi volberdatud. Juba Haagi jõudmise hetkest sain aru, et see on minu tüüpi linn. Ma ei oska täpselt öelda, mis mulle peale modernse arhitektuuri seal nii kiirelt meeldima hakkas, aga igatahes tundsin end nagu kodus. Ja loomulikult juhatas pärast eelmist ülilahket öömajapakkujat minu seikluse järgmise peatüki sisse kursaõdede külalislahkus, eriti tänan Triinut, kelle lahkust ma ei suuda ära imestada.
Niisiis. Kaks õhtut ja päev Haagis möödusid Triinu, Ansu ja nende sõbrannade Reeda ja Liisi ja Megani seltskonnas lihtsalt elu ja ilusat ilma nautides. Justnimelt! Lõpuks ometi sai läbi mitmekuine 10-kraadise ilma needus ja ma taasavastasin, et on olemas ka soojemaid temperatuure! Haagi rannas oli vesi küll veel külm, ent nagu just kuulsin, siis nädalapäevad hiljem on see stiilne ja restoranirohke rand rahvast täiesti paksult täitunud ning suvehooaeg käib! Kvaliteetaega Haagis täiustas ka kirbuturg, kust leidsin soodsalt vinged päikseprillid, klubiõhtu ja pubiõhtu, loomulikult oli eriti meeldiv taaskohtuda klassiõde Hannaga! :)
Haagi lähen ma veel kindlasti tagasi. Aga sedapuhku pidin 3. mai hommikul jalga laskma, et jõuda õhtuks hulga lõunapoole - mind ja Katat, kellega kohtusin taas Lille'is, ootas ees minu reisikese eelviimane sihtpunkt Lyon. Olles Hollandi jahedast ja tuulisest kliimast siiski natukene pettunud, esitasin ilmataadile dilemma, et olgu ilus või muidu...No ega ma miskit teha poleks saanud kui ilma poleks olnud, aga oli...Ja veel milline! Lyonis valitses kõik need 4 päeva mis seal koos Kata, tema sõbranna Veronikaga Lille'ist ning Ingridiga puhtakujuline suvi. Tulemuseks päevitus, ent eelkõige lihtsalt mõnu, mõnu ja veelkord mõnu!
Lyonis hakkasin üha enam mõtlema, et miks kurat oli vaja valida Erasmuse-aastaks mingi vihmane Inglismaa ja Norwich, kui palju ilusamad linnad ja ilmad ja inimesed on mandri-Euroopas. Ilmselt on tegemist lihtsa kokkusattumusega, et just minu reisi ajal saabus Prantsusmaale suvi. Pole paha! Lyonis jõudsime nelja päeva ja öö jooksul nii mõndagi - hulgaliselt häid maitseelamusi restoranidest, järjekordne loomaaed ja moodsa kunsti muuseum, jalgrattaga (sigaodav rent!) mööda linna kimamine, pikad-pikad jalutuskäigud, jõe ääres mõnulemine ja veel asju, mis praegu meeldegi ei tule. Uhh!
Ja lahkusin Lyonist täiesti valel ajal! Just oli seal algamas elektroonilise ja indie-muusika festival. Grr! Hunnik häid bände jäi taas nägemata. Aga küllap Ingrid ja Kata oma muljeid jagavad ja kadedust tekitavad. :) Kui Lyonis mõtlesin kohati, et reis ei saa enam paremaks minna ning elu on megailus, siis kolmapäev ja neljapäev Pariisis muutsid mu arvamust. Ilm prantslaste pealinnas oli jällegi imeline ning elunautlejast Beriti seltskonnas ei saagi end teisiti kui superhästi tunda! Seine'i ääres istuda, juttu ajada ja lihtsalt melu nautida... Ahh! Ma ei oska seda sõnadesse pannagi. Jube mõnus oli lihtsalt ja nii-nii kahju, et oli vaja eile õhtul Norwichi naasda, sest Pariisiski oli huvitavaid üritusi oodata.
Eile hilisõhtul niisiis sai kevadtripp läbi. Ja täna oli esimene eksam. Ja ma tunnen end suurepäraselt! Sest ka Inglismaal on vähemalt hetkel suur-suur suvi, viimase essee tegin kirjavigadeta taaskord n-ö A peale ja eksamgi läks vist suurepäraselt. Ja lihtsalt hüppan rõõmust siin. Uhh! Elu on lill! Hurraa! Nädalavahetuse jooksul panen pilte ka Picasasse, küllap siis tekitan lingi siia või miskit.
Ja kuidas teil läheb?
esmaspäev, aprill 21, 2008
Eaton Park
Alustagem kõige tähtsamast. Mõne tunni eest algas isal sünnipäev! Palju-palju õnne! :) Eluaastaid nüüd sama palju kui inimesel kromosoome... Igal juhul, naudi päeva ja naudi elu! Kuigi seda teed sa niikuinii, siis saagu ka siin üle korratud. :)
Mis muidu uudist? Just natukese aja eest lõpetasin oma viimase essee kirjutamise...Nüüd lahutab mind Eurotripist veel paar väikest (mittekohustuslikku) vaheeksamikest, millega tegelen vastavalt esmaspäeval ja kolmapäeval, ilmselt. Ja üleüldse on nüüd sisuliselt eksamid jäänud veel. Aga Norwich pakub siiski veel avastusi!
Nimelt taipasin täna esseekirjutamise ajal, et õues on ju täiesti kevadilm. Soe ja värki. Samuti meenus, et kuuris seisab selline instrument nagu jalgratas. Ühendasin kaks asja loogiliseks tervikuks ja läksin linna peale värskeid mõtteid koguma. Ära sai käidud ülikooli järvekese ääres taas - seekord tegin ringi peale - ning pargis, mida ülikoolist bussiga linna sõites ikka imetlenud olen. Tänase ilusa ilma puhul sai siis käidud - Eaton Park.
Nagu peatselt on lootust näha ka Picasas, on tegemist Norwichi elanike üüratu suure vaba aja veetmise ja hobidega tegelemise pargiga. Siin saab: mängida jalgpalli, tennist, golfi, niisama (ringi) joosta, lohet lennutada, jalutada, tegeleda mudel-laevanduse ja mudel-rongindusega (iga pühapäev käidakse siin mingeid miniatuurseid ronge sõidutamas mini-raudteel), olemas on ka skatepark, koosolekuplats ja mingi veider väiksemat sorti võiduajamisplats, ilmselt koerte traavimiseks mõeldud. Äärmiselt kena ja noobel koht ja ilmselgelt kavatsen sinna veel sattuda enne kui ratas müüki läheb... Ja inspiratsiooni ning energiat kirjutamiseks sai rohkem kui küllalt. Jee!
Last but not least...Digitalismi kontsert möödunud teisipäeval jäi tõepoolest kahetsusväärselt ära, ent see-eest laupäeval sattusin poolkogemata oma nn. põhiklubisse Po-Na-Na, mille äärmiselt nauditav elektro-sett peaaegu et heastas teisipäevase ebaõnne. Samas, baarihinnad oli suisa dubleerunud, mis Inglise mõistes pole üldse mitte soovitav näitaja. Aga väga-väga tore oli sellegipoolest, lisaks muule sain sõbrannalt tantsuoskuste eest tippi. Jäu!
Mis muidu uudist? Just natukese aja eest lõpetasin oma viimase essee kirjutamise...Nüüd lahutab mind Eurotripist veel paar väikest (mittekohustuslikku) vaheeksamikest, millega tegelen vastavalt esmaspäeval ja kolmapäeval, ilmselt. Ja üleüldse on nüüd sisuliselt eksamid jäänud veel. Aga Norwich pakub siiski veel avastusi!
Nimelt taipasin täna esseekirjutamise ajal, et õues on ju täiesti kevadilm. Soe ja värki. Samuti meenus, et kuuris seisab selline instrument nagu jalgratas. Ühendasin kaks asja loogiliseks tervikuks ja läksin linna peale värskeid mõtteid koguma. Ära sai käidud ülikooli järvekese ääres taas - seekord tegin ringi peale - ning pargis, mida ülikoolist bussiga linna sõites ikka imetlenud olen. Tänase ilusa ilma puhul sai siis käidud - Eaton Park.
Nagu peatselt on lootust näha ka Picasas, on tegemist Norwichi elanike üüratu suure vaba aja veetmise ja hobidega tegelemise pargiga. Siin saab: mängida jalgpalli, tennist, golfi, niisama (ringi) joosta, lohet lennutada, jalutada, tegeleda mudel-laevanduse ja mudel-rongindusega (iga pühapäev käidakse siin mingeid miniatuurseid ronge sõidutamas mini-raudteel), olemas on ka skatepark, koosolekuplats ja mingi veider väiksemat sorti võiduajamisplats, ilmselt koerte traavimiseks mõeldud. Äärmiselt kena ja noobel koht ja ilmselgelt kavatsen sinna veel sattuda enne kui ratas müüki läheb... Ja inspiratsiooni ning energiat kirjutamiseks sai rohkem kui küllalt. Jee!
Last but not least...Digitalismi kontsert möödunud teisipäeval jäi tõepoolest kahetsusväärselt ära, ent see-eest laupäeval sattusin poolkogemata oma nn. põhiklubisse Po-Na-Na, mille äärmiselt nauditav elektro-sett peaaegu et heastas teisipäevase ebaõnne. Samas, baarihinnad oli suisa dubleerunud, mis Inglise mõistes pole üldse mitte soovitav näitaja. Aga väga-väga tore oli sellegipoolest, lisaks muule sain sõbrannalt tantsuoskuste eest tippi. Jäu!
neljapäev, aprill 17, 2008
Ostsin lennupileti
Inglismaal pole olukord kuu aja jooksul kontrolli alt väljunud - alles on huumor, kehv ilm, suured inimesed, kolmerattalised autod ja Minid, endiselt sõidetakse valel pool teed ning alles on ka ülikooli campusel elavad jänesed. Aga! Suuremate jäneste hulgas kalpsavad nüüd ringi ka väiksemad! Übernummid! Kevade aeg... Muu loodus hakkab ka vaikselt ärkama ning varsti ehk ei paista aknast enam mõttetu oksarägastik vaid miskit rohelisemat.
Tagasituleku üks suuremaid ootusi oli see, et saab teada, millise hinde vääriliseks seniseid pingutusi on hinnatud. Kolm ainet, kolm tulemust. Venemaa ajaloos essee Stalinist: 70%; meedias ja identiteedis 'lugemislogi' erinevatel teemadel 62%; spordimeedia ja kultuur ning lühiesseed jalgpallihuliganismist ja -kultuurist laiemalt: 63%. Meeldetuletusena siis, et 70 ja üle on kõrgeima hinde vääriline, teised langevad Eesti mõistes kategooriasse B. Pole paha!
Kuigi kevadise lugemismaratoni järel lootsin, et ehk pingutan kõigiga üle 70 punkti välja, siis seda paraku mitte. Võibolla on see isegi hea, muidu tekiks tunne, et arenemisruumi justkui pole. Aga on küll! Ja tõestada saan seda viimase kirjatööga, mille tähtaeg kukub nädala pärast. Teemaks Venemaa ja demokraatia. Hurraa! Nädala sisse mahub ilmselt veel ka paar proovieksamikest, ent sellega on aktiivsel õppetööl Inglismaal ka ots peal. Järgneb...
...2 nädalat trippimist Euroopas! Oujee! Ja pärast seda...4 eksamit sama hulga nädalate jooksul. Ja siis on kõik. Siis tulen koju tagasi. Digitaalse lennupileti peal on kirjas 3. juuni.
Ahjaa, Digitalismi kontsert jäi ära. Järgneb ääretu rida roppusi.
Tagasituleku üks suuremaid ootusi oli see, et saab teada, millise hinde vääriliseks seniseid pingutusi on hinnatud. Kolm ainet, kolm tulemust. Venemaa ajaloos essee Stalinist: 70%; meedias ja identiteedis 'lugemislogi' erinevatel teemadel 62%; spordimeedia ja kultuur ning lühiesseed jalgpallihuliganismist ja -kultuurist laiemalt: 63%. Meeldetuletusena siis, et 70 ja üle on kõrgeima hinde vääriline, teised langevad Eesti mõistes kategooriasse B. Pole paha!
Kuigi kevadise lugemismaratoni järel lootsin, et ehk pingutan kõigiga üle 70 punkti välja, siis seda paraku mitte. Võibolla on see isegi hea, muidu tekiks tunne, et arenemisruumi justkui pole. Aga on küll! Ja tõestada saan seda viimase kirjatööga, mille tähtaeg kukub nädala pärast. Teemaks Venemaa ja demokraatia. Hurraa! Nädala sisse mahub ilmselt veel ka paar proovieksamikest, ent sellega on aktiivsel õppetööl Inglismaal ka ots peal. Järgneb...
...2 nädalat trippimist Euroopas! Oujee! Ja pärast seda...4 eksamit sama hulga nädalate jooksul. Ja siis on kõik. Siis tulen koju tagasi. Digitaalse lennupileti peal on kirjas 3. juuni.
Ahjaa, Digitalismi kontsert jäi ära. Järgneb ääretu rida roppusi.
reede, aprill 11, 2008
Lõpusirgele astudes
Nojah. Homme siis jälle lennuki peale ja minek! Kuhu? Norwichisse. Viimast korda. Või noh, akadeemilises mõttes viimast korda. Mis seal saab siis? Õppida loomulikult! Kuuajaline õppepaus on mõjunud unustavalt. Aga tõesti on jäänud vaid lõpusirge: üksikud loengud ja seminarid ning alates 9. maist nädalase vahega neli eksamit. Esimest korda ülikooliajajooksul saan öelda, et 'pidev töö semestri vältel tagab vaba sessi'. Vähemasti ma loodan nii, sest viimase kuue nädalaga Inglismaal tahaks veel sinna-tänna reisida. Alustan sellega juba vähem kui kahe nädala pärast!
Niipea kui kõlab 24. aprillil viimane 'päästja koolikell' (kella tegelikult ei ole) ehk lõpeb viimane seminar, tormab Mikk rongi peale ja kanali alt rongiga Lille'i! Miks sinna? Sest seal on Kata! Ja siis hakkame enam-vähem koos reisima läbi Hollandi ja Prantsusmaa. Minul võtab tripp kokku 2 nädalat, lõppedes päev enne esimest eksamit. Jah, võtan küll õpiku kaasa! Päriselt ka! Marsruut näeb minu jaoks välja umbes selline: Norwich-Lille-Groningen-Amsterdam-Haag-Lille-Lyon-Pariis-Norwich. Ja kohata kavatsen selle aja jooksul palju ilusaid inimesi ja teha palju ilusaid asju. Ja ilm peab ilus olema! Ohjah, ei hakka sellest praegu pikemalt jahuma, küllap selle kohta ilmub maikuus ohtralt materjali.
Mis ma siis Eestis tegin? Noh...kuuest kaasavõetud raamatust jõudsin kahega poole peale, ülejäänutest kasutas Uku paari veidi...Ühesõnaga siin peitub põhjus, miks nii mõndagi ununenud on. Aga pole hullu, viimasteks seminarideks valmistusin tegelikult juba enne Eestisse tulekut. Mingil määral. Tegelikult sisustasin ma oma aega Tartuga, nagu ikka: peod, inimesed, sõbrad, tuttavad, söögid, joogid ja LOENGUD! Nagu endale lubasin, käisin ikka loengutes ka ja sain teada, et Tartus pole asi veel lootusetu - leidub nii mõndagi huvitavat! Näiteks loeng elamuasemepoliitikast Norras, BNSi hingeelu tundmaõppimine või näpunäited selle kohta, kuidas vaagnapõhjalihaseid treenida.
Olulise infona sain teada, et suure tõenäosusega õnnestub mul Inglismaal võetavad ained ühe erilise moodulina üle kanda. Great Success! Kui nii ei läheks, oleks seis ausalt öeldes nutune ning kogu üritus mõnevõrra pettumus. Aga ei! Jääme positiivseteks, kõik läheb nii nagu peab! Järgmine nädal saan ilmselt ette kanda oma senistest tulemustest. Et kas on üldse midagi ülekandmisväärset. Lootused on kõrgel!
Aga kuulise puhkuse huvitavamad hetked võiksid olla sellised: pidu Tallinnas Rene juures, suitsusaun Lõuna-Eestis tädi juures (!), Alani sünnipäevapidu, Seltsi auvilistlase uhke matus Tallinnas, Seltsi aastapäev, lumetorm, Pirogovi sisseõnnistamine. Meeldiv näha, et elu Tartus ja Eestis läheb suht-koht suurepäraselt! See on üks põhjustest, miks mõnevõrra juba jäädavalt Eestisse tagasi tahan pöörduda...
Üle-eelmine paragrahv lõppes sõnaga 'treenida'. Noh, minu suurejoonelisest plaanist Eestis taas jõusaaliga tegelema hakata ei tulnud midagi välja, aga see-eest leidsin mõnel korral end meeskonnaspordiga tegelemast: korvpall, saalihoki ja JALGPALL! Nii hea oli üle mitme kuu taas palli taga ajada. Lisaks sai ka natuke pinksi ja piljardit mängida. Mis siin salata, suurem osa trennist oli tugitoolisport, kannutõstmine ja õllelihase treenimine. Tagajärjed ei ole kohutavad, aga mõne hea trennikorra peaks nüüd küll tegema enne reisile minekut.
Mis siis veel? Suurt midagi vist. Väga ei viitsi minna tagasi, aga õnneks põhjuseid siiski jagub. Peale kooli ka see, et teisipäeval esineb Norwichis Digitalism! Kui sa tahad mu sõber olla siis sulle peab see lugu meeldima! (vabandust, kehv nali) Nüüd edaspidi kuni ühe ilusa päevani juuni algul, mil ma tagasi tulen, luban vähe tihemini postitada. Nii et tulge ikka külla! Nii digitaalselt kui füüsiliselt! Tänan kõiki, kes mind kannatada suutsid selle kuu jooksul ning väga kahju, et kõigi toredate inimestega siiski trehvata ei jõudnud.
Kui varem ei kohtu, siis järgmine kord ikka kohtume!
Niipea kui kõlab 24. aprillil viimane 'päästja koolikell' (kella tegelikult ei ole) ehk lõpeb viimane seminar, tormab Mikk rongi peale ja kanali alt rongiga Lille'i! Miks sinna? Sest seal on Kata! Ja siis hakkame enam-vähem koos reisima läbi Hollandi ja Prantsusmaa. Minul võtab tripp kokku 2 nädalat, lõppedes päev enne esimest eksamit. Jah, võtan küll õpiku kaasa! Päriselt ka! Marsruut näeb minu jaoks välja umbes selline: Norwich-Lille-Groningen-Amsterdam-Haag-Lille-Lyon-Pariis-Norwich. Ja kohata kavatsen selle aja jooksul palju ilusaid inimesi ja teha palju ilusaid asju. Ja ilm peab ilus olema! Ohjah, ei hakka sellest praegu pikemalt jahuma, küllap selle kohta ilmub maikuus ohtralt materjali.
Mis ma siis Eestis tegin? Noh...kuuest kaasavõetud raamatust jõudsin kahega poole peale, ülejäänutest kasutas Uku paari veidi...Ühesõnaga siin peitub põhjus, miks nii mõndagi ununenud on. Aga pole hullu, viimasteks seminarideks valmistusin tegelikult juba enne Eestisse tulekut. Mingil määral. Tegelikult sisustasin ma oma aega Tartuga, nagu ikka: peod, inimesed, sõbrad, tuttavad, söögid, joogid ja LOENGUD! Nagu endale lubasin, käisin ikka loengutes ka ja sain teada, et Tartus pole asi veel lootusetu - leidub nii mõndagi huvitavat! Näiteks loeng elamuasemepoliitikast Norras, BNSi hingeelu tundmaõppimine või näpunäited selle kohta, kuidas vaagnapõhjalihaseid treenida.
Olulise infona sain teada, et suure tõenäosusega õnnestub mul Inglismaal võetavad ained ühe erilise moodulina üle kanda. Great Success! Kui nii ei läheks, oleks seis ausalt öeldes nutune ning kogu üritus mõnevõrra pettumus. Aga ei! Jääme positiivseteks, kõik läheb nii nagu peab! Järgmine nädal saan ilmselt ette kanda oma senistest tulemustest. Et kas on üldse midagi ülekandmisväärset. Lootused on kõrgel!
Aga kuulise puhkuse huvitavamad hetked võiksid olla sellised: pidu Tallinnas Rene juures, suitsusaun Lõuna-Eestis tädi juures (!), Alani sünnipäevapidu, Seltsi auvilistlase uhke matus Tallinnas, Seltsi aastapäev, lumetorm, Pirogovi sisseõnnistamine. Meeldiv näha, et elu Tartus ja Eestis läheb suht-koht suurepäraselt! See on üks põhjustest, miks mõnevõrra juba jäädavalt Eestisse tagasi tahan pöörduda...
Üle-eelmine paragrahv lõppes sõnaga 'treenida'. Noh, minu suurejoonelisest plaanist Eestis taas jõusaaliga tegelema hakata ei tulnud midagi välja, aga see-eest leidsin mõnel korral end meeskonnaspordiga tegelemast: korvpall, saalihoki ja JALGPALL! Nii hea oli üle mitme kuu taas palli taga ajada. Lisaks sai ka natuke pinksi ja piljardit mängida. Mis siin salata, suurem osa trennist oli tugitoolisport, kannutõstmine ja õllelihase treenimine. Tagajärjed ei ole kohutavad, aga mõne hea trennikorra peaks nüüd küll tegema enne reisile minekut.
Mis siis veel? Suurt midagi vist. Väga ei viitsi minna tagasi, aga õnneks põhjuseid siiski jagub. Peale kooli ka see, et teisipäeval esineb Norwichis Digitalism! Kui sa tahad mu sõber olla siis sulle peab see lugu meeldima! (vabandust, kehv nali) Nüüd edaspidi kuni ühe ilusa päevani juuni algul, mil ma tagasi tulen, luban vähe tihemini postitada. Nii et tulge ikka külla! Nii digitaalselt kui füüsiliselt! Tänan kõiki, kes mind kannatada suutsid selle kuu jooksul ning väga kahju, et kõigi toredate inimestega siiski trehvata ei jõudnud.
Kui varem ei kohtu, siis järgmine kord ikka kohtume!
pühapäev, märts 16, 2008
Mis värk selle lumega on?
No tere jälle! Saabusin täna üle mõne aja taas Eestisse. Lume eest oli mind küll hoiatatud, ent natuke veider on siiski kevadest talve naasda. Eriti talvel, mida tegelikult ei ole eriti olnudki. Saaks siis suusatada, aga mõttetult vähe on seda lund. Kuna ma olen juba kevadega harjunud, siis loodan, et peagi kaob seegi.
Tegelikult pole see nii lõpp oluline. Tähtis on see, et taaskord oli väga mõnus koju naaseda. Kuna reisisin läbi öö, siis esimeseks suhteliselt vastupandamatuks esemeks osutus OMA VOODI. Jee! Ja olles mõne tunni unevõlga tasunud, siis äratas mind teade, mis tundus ebareaalselt hea, et olla tõsi: isa-ema olid vahepealset aega sisustanud imehea koogi tegemisega! :) No ütlemata hea on, kui oled oma kodus ja sind niimoodi poputatakse! Nüüd õige pea lippan sauna ja olemine saab veel paremaks. Kui see võimalik on...
Natuke viimastest päevadest Inglismaal ka ehk... Umbes kolmapäevast sai selgeks, et vaheaeg hakkab pärale jõudma, sest: raamatukogus arvutite juures olid järjekorrad, et kirjatöid õigeaegselt esitada; ülikooli keskplats täitus juba päris varakult nendega, kel ilmselt tööd esitatud või lihtsalt ükskõik; ülikooli pubi oli ka küllalt populaarne asupaik. Ja siin-seal jooksid inimesed kohvritega ringi: järgmise mõne nädala jooksul on Norwich üliõpilastest küllalt tühi.
Minu jaoks olid viimased päevad küllalt sisulagedad. Kolmapäevaks sain kooliasjad aetud, laupäevani sisustasin aega suhteliselt piduselt - vaja ju kaaslastega enne järjekordset pausi viimast korda kokku lüüa! Laupäev oli neist päevadest vast kõige toredam: viimane õhtu möödus heade sõbrannadega vahvlirestoranis, kinos (film Control, mis pani nii mõnelegi heale laulule teise pilguga vaatama. Madchesteri legendide eluga võiks ikka paremini kursis olla...) ning linna parimas iiri pubis, saamas osa St. Patrick's Day ehk üle-britilise joomapäeva eelõhtust. Ja siis läbi paduvihma bussi peale ja koju!
Mis saab edasi? Neli nädalat olen kodumaal, avatud igasugustele ettepanekutele asjalike ja vähemasjalike tegevuste suhtes. Võtke siis ühendust! ;) Ja seejärel on Inglismaa-perioodi viimane vaatus! Seminarid-loengud saavad läbi juba enne aprillikuu viimaseid päevi. Seetõttu leiabki mind näiteks aprilli lõpus ja mai alguses taas Euroopas! Uurimas, kuidas elavad Eesti sõbrad-tuttavad teistes Euroopa ülikoolides. Reisikaaslaseks imetore Kata ja saatjaiks veel hulk mõnusaid inimesi. It's a beautiful life!
Ja pärast seda on maikuu koos eksamitega. Ja siis on juuni, mis tähendab, et Mikk tuleb tagasi!
Aga nüüd tagasi tänasesse hetke, täpsemalt sauna! :)
Tegelikult pole see nii lõpp oluline. Tähtis on see, et taaskord oli väga mõnus koju naaseda. Kuna reisisin läbi öö, siis esimeseks suhteliselt vastupandamatuks esemeks osutus OMA VOODI. Jee! Ja olles mõne tunni unevõlga tasunud, siis äratas mind teade, mis tundus ebareaalselt hea, et olla tõsi: isa-ema olid vahepealset aega sisustanud imehea koogi tegemisega! :) No ütlemata hea on, kui oled oma kodus ja sind niimoodi poputatakse! Nüüd õige pea lippan sauna ja olemine saab veel paremaks. Kui see võimalik on...
Natuke viimastest päevadest Inglismaal ka ehk... Umbes kolmapäevast sai selgeks, et vaheaeg hakkab pärale jõudma, sest: raamatukogus arvutite juures olid järjekorrad, et kirjatöid õigeaegselt esitada; ülikooli keskplats täitus juba päris varakult nendega, kel ilmselt tööd esitatud või lihtsalt ükskõik; ülikooli pubi oli ka küllalt populaarne asupaik. Ja siin-seal jooksid inimesed kohvritega ringi: järgmise mõne nädala jooksul on Norwich üliõpilastest küllalt tühi.
Minu jaoks olid viimased päevad küllalt sisulagedad. Kolmapäevaks sain kooliasjad aetud, laupäevani sisustasin aega suhteliselt piduselt - vaja ju kaaslastega enne järjekordset pausi viimast korda kokku lüüa! Laupäev oli neist päevadest vast kõige toredam: viimane õhtu möödus heade sõbrannadega vahvlirestoranis, kinos (film Control, mis pani nii mõnelegi heale laulule teise pilguga vaatama. Madchesteri legendide eluga võiks ikka paremini kursis olla...) ning linna parimas iiri pubis, saamas osa St. Patrick's Day ehk üle-britilise joomapäeva eelõhtust. Ja siis läbi paduvihma bussi peale ja koju!
Mis saab edasi? Neli nädalat olen kodumaal, avatud igasugustele ettepanekutele asjalike ja vähemasjalike tegevuste suhtes. Võtke siis ühendust! ;) Ja seejärel on Inglismaa-perioodi viimane vaatus! Seminarid-loengud saavad läbi juba enne aprillikuu viimaseid päevi. Seetõttu leiabki mind näiteks aprilli lõpus ja mai alguses taas Euroopas! Uurimas, kuidas elavad Eesti sõbrad-tuttavad teistes Euroopa ülikoolides. Reisikaaslaseks imetore Kata ja saatjaiks veel hulk mõnusaid inimesi. It's a beautiful life!
Ja pärast seda on maikuu koos eksamitega. Ja siis on juuni, mis tähendab, et Mikk tuleb tagasi!
Aga nüüd tagasi tänasesse hetke, täpsemalt sauna! :)
kolmapäev, märts 05, 2008
Vote for Pedro!
Et mis siis mina kui riigiteadlane arvan meie toreda naaberriigi presidendivalimistest...
Aga ikka seda, et...ei. Ma ei kavatse siin blogis oma poliitilisi arvamusi hakata välja ütlema, kuigi niipalju võib kommenteerida, et russofoobiat on UK-s oluliselt vähem, sellest tulenevalt on suhtumine Venemaal toimuvasse liberaalsem, positiivsem, või siis naiivsem. Ja mind on see mõnevõrra nakatanud. Ehk siis, anname aega atra seada!
Samal ajal on siin käimas aga kohalikele (vähemasti üliõpilastele) hulga olulisemad kampaaniad - järgmise õppeaasta õpilasomavalitsuse valimised. Kuuldavasti on käibel mingi ultrademokraatlik valimissüsteem, mida mu tuttava teadmiste järgi on riigivalitsemispraktikas kasutatud kuskil Indoneesias. Lõpuks ma ise ei hääletama ei läinudki, ent paariks päevaks ärkas Campuse keskplats talveunest üles ning täitus igasugu bännerite, reklaamlippude ja aktivistidega. Üks neist oli John McClane'likult iseenese reklaamiks muutnud. Tema tahtis saada finantsasjade ajajaks ning ühe olulisema valimislubadusena oli kirjas alkoholisortimendi laiendamine pubis. Tundus, et senise sortimendi suutis ta selle päeva jooksul järele proovida...
Valimiste kohta pildimaterjali leiab peagi Picasast Norwichi kausta alt. Natuke siia ka eksperimendi mõttes siiski.
See oligi vist põhiline sõnum mis edasi tahtsin anda. Ahjaa, uue ja suurema laua sain oma tuppa. Kõlarid on kohe paremal kõrgusel ehk siis saund on parem ja natuke lapse tunne on madala tooliga suure kõrge laua taga istuda. Aga juba harjusin ära. Muidu käib elu mõnusalt - loen ja kirjutan hoolega, suitsu ei tee, huligaanitsemas ka ei käi. Jalgpalli käin vaatamas vahel ja imestan, et lõpuks on ka kolmas korterinaaber köögi üles leidnud - enne üle-eilset polnud ma teda seal kordagi näinud, nüüd juba 2 korda!
Ja juba vähem kui kahe nädala pärast võib mind taas näha kodumaa pinnal, suisa 4 nädalat jutti! Endiselt ootan igasugu põnevaid ja kasulikke ettepanekuid, et mis selle ajaga ette võtta!
Aga ikka seda, et...ei. Ma ei kavatse siin blogis oma poliitilisi arvamusi hakata välja ütlema, kuigi niipalju võib kommenteerida, et russofoobiat on UK-s oluliselt vähem, sellest tulenevalt on suhtumine Venemaal toimuvasse liberaalsem, positiivsem, või siis naiivsem. Ja mind on see mõnevõrra nakatanud. Ehk siis, anname aega atra seada!
Samal ajal on siin käimas aga kohalikele (vähemasti üliõpilastele) hulga olulisemad kampaaniad - järgmise õppeaasta õpilasomavalitsuse valimised. Kuuldavasti on käibel mingi ultrademokraatlik valimissüsteem, mida mu tuttava teadmiste järgi on riigivalitsemispraktikas kasutatud kuskil Indoneesias. Lõpuks ma ise ei hääletama ei läinudki, ent paariks päevaks ärkas Campuse keskplats talveunest üles ning täitus igasugu bännerite, reklaamlippude ja aktivistidega. Üks neist oli John McClane'likult iseenese reklaamiks muutnud. Tema tahtis saada finantsasjade ajajaks ning ühe olulisema valimislubadusena oli kirjas alkoholisortimendi laiendamine pubis. Tundus, et senise sortimendi suutis ta selle päeva jooksul järele proovida...
Valimiste kohta pildimaterjali leiab peagi Picasast Norwichi kausta alt. Natuke siia ka eksperimendi mõttes siiski.
See oligi vist põhiline sõnum mis edasi tahtsin anda. Ahjaa, uue ja suurema laua sain oma tuppa. Kõlarid on kohe paremal kõrgusel ehk siis saund on parem ja natuke lapse tunne on madala tooliga suure kõrge laua taga istuda. Aga juba harjusin ära. Muidu käib elu mõnusalt - loen ja kirjutan hoolega, suitsu ei tee, huligaanitsemas ka ei käi. Jalgpalli käin vaatamas vahel ja imestan, et lõpuks on ka kolmas korterinaaber köögi üles leidnud - enne üle-eilset polnud ma teda seal kordagi näinud, nüüd juba 2 korda!
Ja juba vähem kui kahe nädala pärast võib mind taas näha kodumaa pinnal, suisa 4 nädalat jutti! Endiselt ootan igasugu põnevaid ja kasulikke ettepanekuid, et mis selle ajaga ette võtta!
laupäev, märts 01, 2008
Shaken, not stirred
Häbi-häbi, Mikk, postitusi tuleb sel aastal nagu kuuvarjutusi! Ehk siis vähe. Nojah, ju siis elutempo on nii kiire et rohkem ei saa mahti kirjutada. Mitte päris, ent viimased kaks-kolm nädalat on küll möödunud päris-päris kiiresti.
Loetud päevad pärast möödunud postitust tegin endale siis lisapuhkuse, et sõita lausa 7 tunniks kodumaa pinnale ja seejärel oma Euroopa lemmikriiki nr. 2 (Eesti järel muidugi) ehk Austriasse. Tänavune alpihooaeg jääb mul küll seni kõige lühemaks, ent see nädal mägedes oli võrratu. :) Esiteks ei juhtu tihti, et ilmad nii head on, teiseks sain unetsükli päris hästi paika ja kõige olulisemana see, et perekond sai nädalaks taasühendatud. Great success! Ja luud-kondid jäid ka taaskord terveks.
Seejärel ei saanud ma aga mahti kohe UKsse tagasi lennata, vaid leidsin aega, et kodumaised tegemised-toimetused üle vaadata ja mitmete väga toredate inimestega kohtuda. Ja muidugi, et isamaa sünnipäeva tähistada. Kodumaal veedetud päevi oli vaevu neli, ent tegemisi-toimetusi hoolega täis: klassikokkutulek, mis minu palvel sellisele kuupäevale nihutatud, et ka kohal saaksin olla (veelkord tänu korraldajile!), hea sõbra sünnipäev, Tartu ööelu (natuke), üliolulised tegemised Seltsis, kevadvaheajaks töökoha otsimine (ja peaaegu leidmine), aga eelkõige siiski minu jaoks väga oluliste inimestega kohtumine. :) Jõudsin ka järeldusele, et kuigi elan Inglismaal, on mu elu ikka väga suures osas Eestis.
Ja nüüd siis postituse pealkirja juurde. Vaid loetud tunnid enne äralendu pandi UK värisema. Ei, seekord mitte terrori, vaid ehtsa maavärina poolt. Erinevatel andmetel 4,7 ja 5,1 palli richteri skaalal, täpsemalt pole vaevunud välja uurida, kuna ise jäin sellest paraku ilma. Kohapeal olen kuulnud erinevaid hinnanguid: nagu prügiauto oleks mööda sõitnud, nagu seks, nagu midagi lihtsalt väga veidrat. Tõde on ilmselt kuskil vahepeal. mõnes mõttes on isegi kahju raputusest ilma jääda, aga vahest jõuan veel kogeda selle ilmaime ohutumat varianti.
Elu UK-s sellest seisma ei jäänud. Kevad hakkab peale tungima ning kõikjal on juba kevadisi lilli, õhutemperatuur on suhteliselt stabiilselt 10 kraadi juures, ent õhtuti ilma mantlita siiski ei saa (eeldusel, et sa ei ole kohalik). Kevadega koos lähenevad ka tähtajad koolis, mis tähendab, et järgmised kaks nädalat veedan ma eeldatavasti palju-palju lugedes ja kirjutades. Näiteks eile (reede) õhtul olin lausa poole 11ni raamatukogus. Jee!
Aga juba kahe nädala pärast hakkab ka kevadvaheaeg. Kuu aega. See saab ilmselt taas Eestis veedetud. Nagu eelnevalt mainitud, siis minu tagasihoidlikud tööotsimiskatsed tulemust ei andnud, seega, kui Sul on perioodiks 17.03-12.04 mulle mingit meeldivat töö- või muud tegemist välja pakkuda, siis anna aga teada!
Nüüd lähen keeran oma laua tagurpidi ja toa peale laiali, sest tunnikese pärast tuuakse mulle uus ja parem!
Ja seda tahtsin ka öelda, et palju-palju õnne Katale ja Arole tänase ilusa päeva puhul! Inglismaal tuli lausa päike välja!
Ja kuna ma Hanna-Stellale kolmapäeval unustasin soovida õnne siis teen seda ka tagantjärele.
Ja kui juba õnnitlemiseks läks, siis Toomas saab ka veelkord kiidusõnad minuga sama vanuseni jõudmise eest. Ilusad ajad, mis muud! :)
Loetud päevad pärast möödunud postitust tegin endale siis lisapuhkuse, et sõita lausa 7 tunniks kodumaa pinnale ja seejärel oma Euroopa lemmikriiki nr. 2 (Eesti järel muidugi) ehk Austriasse. Tänavune alpihooaeg jääb mul küll seni kõige lühemaks, ent see nädal mägedes oli võrratu. :) Esiteks ei juhtu tihti, et ilmad nii head on, teiseks sain unetsükli päris hästi paika ja kõige olulisemana see, et perekond sai nädalaks taasühendatud. Great success! Ja luud-kondid jäid ka taaskord terveks.
Seejärel ei saanud ma aga mahti kohe UKsse tagasi lennata, vaid leidsin aega, et kodumaised tegemised-toimetused üle vaadata ja mitmete väga toredate inimestega kohtuda. Ja muidugi, et isamaa sünnipäeva tähistada. Kodumaal veedetud päevi oli vaevu neli, ent tegemisi-toimetusi hoolega täis: klassikokkutulek, mis minu palvel sellisele kuupäevale nihutatud, et ka kohal saaksin olla (veelkord tänu korraldajile!), hea sõbra sünnipäev, Tartu ööelu (natuke), üliolulised tegemised Seltsis, kevadvaheajaks töökoha otsimine (ja peaaegu leidmine), aga eelkõige siiski minu jaoks väga oluliste inimestega kohtumine. :) Jõudsin ka järeldusele, et kuigi elan Inglismaal, on mu elu ikka väga suures osas Eestis.
Ja nüüd siis postituse pealkirja juurde. Vaid loetud tunnid enne äralendu pandi UK värisema. Ei, seekord mitte terrori, vaid ehtsa maavärina poolt. Erinevatel andmetel 4,7 ja 5,1 palli richteri skaalal, täpsemalt pole vaevunud välja uurida, kuna ise jäin sellest paraku ilma. Kohapeal olen kuulnud erinevaid hinnanguid: nagu prügiauto oleks mööda sõitnud, nagu seks, nagu midagi lihtsalt väga veidrat. Tõde on ilmselt kuskil vahepeal. mõnes mõttes on isegi kahju raputusest ilma jääda, aga vahest jõuan veel kogeda selle ilmaime ohutumat varianti.
Elu UK-s sellest seisma ei jäänud. Kevad hakkab peale tungima ning kõikjal on juba kevadisi lilli, õhutemperatuur on suhteliselt stabiilselt 10 kraadi juures, ent õhtuti ilma mantlita siiski ei saa (eeldusel, et sa ei ole kohalik). Kevadega koos lähenevad ka tähtajad koolis, mis tähendab, et järgmised kaks nädalat veedan ma eeldatavasti palju-palju lugedes ja kirjutades. Näiteks eile (reede) õhtul olin lausa poole 11ni raamatukogus. Jee!
Aga juba kahe nädala pärast hakkab ka kevadvaheaeg. Kuu aega. See saab ilmselt taas Eestis veedetud. Nagu eelnevalt mainitud, siis minu tagasihoidlikud tööotsimiskatsed tulemust ei andnud, seega, kui Sul on perioodiks 17.03-12.04 mulle mingit meeldivat töö- või muud tegemist välja pakkuda, siis anna aga teada!
Nüüd lähen keeran oma laua tagurpidi ja toa peale laiali, sest tunnikese pärast tuuakse mulle uus ja parem!
Ja seda tahtsin ka öelda, et palju-palju õnne Katale ja Arole tänase ilusa päeva puhul! Inglismaal tuli lausa päike välja!
Ja kuna ma Hanna-Stellale kolmapäeval unustasin soovida õnne siis teen seda ka tagantjärele.
Ja kui juba õnnitlemiseks läks, siis Toomas saab ka veelkord kiidusõnad minuga sama vanuseni jõudmise eest. Ilusad ajad, mis muud! :)
teisipäev, veebruar 12, 2008
Estonian link
Sain mina ükskord sellise kirja, pealkirjaga 'Estonian link'. Saatjaks üks UEA tööline, kes, tuleb välja, on suur Viljandi Folgi ja rahvatantsuhuviline - viimased kolm aastat seda festivali väisanud ning eestlastele inglisepärast rahvatantsugi õpetanud. Seda ma ei saanud küll kohe kirjast teada, vaid eile lõpuks kohaliku estofiiliga kohtudes. Väga meeldiv oli, näiteks meeste laulupeo videosid polnud ma isegi näinud ja tema pildiseeriast ilmnes taaskord Eesti väiksus: ühe mu peretuttavaga oli ta Eesti-käikudel juba kokku puutunud. Vot sedasi!
Aga kirjavahetusest ilmnes ka, et ma pole siiski päris ainus eestlane siin ülikoolis! Täpsemalt on meid siin kokku kolm ning ühega - Evaga - olen mõnel korral kontakti loonud. Kuigi eesti keelt kuulda ja rääkida on tore, siis seni paraku tõesti vaid mõnel korral: vahepeal veetsin ise hulga aega linnast väljas ning Eval meditsiiniõppurina on reaalselt vaja siin ülikoolis ikka õppida ja kohal käia ka!
Kus ma siis käisin, et ära olin? Manchesteris muidugi! Selle korra märksõnadeks on shoppamismaastikuga tutvumine (aga suhteliselt window-shopping siiski, sest oranže asju, mida ma jahin, pole kuskil ja raha kipub ikka rariteet olema), Justice'i ülimeeldiv kontsert, endiselt suurepärane klubi 5th Avenue ning KEVADESOOJUSE päralejõudmine! Öösiti on ikka jahe, aga päeval kerkib vahel 15 plusskraadini. Nii et lund ja lörtsi, mida veebruari esimesed kaks päeva pakkusid, ma enam siin ei oota.
Manchesteris kolm ööd veedetud, reisisin reedel (jah, nädala sees olin ära ja paar seminari jäi vahele, millest on kahju, sest teemad olid huvitavad) Oxfordi. Minu rumaluse tulemusena ei võtnud ma kaasa Inglise mobiili laadijat, mistõttu jäi kontakt saamata Oxfordis paikneva tuttava Pärtliga, ent täditütar Kärge oli küll väga meeldiv üle mitme kuu näha. :) Kogu nädalavahetus tema, Ericu, Editi ning veel mõne inimesega (näiteks tulevane ilmakodanik Kärje kõhus) oli ülimeeldiv. Kärg ja Eric elavad nimelt väga kenas ümbruskonnas Thamesi kaldal.
Parema ülevaate saab piltidest, mis varsti Picasasse ilmuvad. Seniks võib sealt uudistada ilmaimesid. Ja kui mu jutt siin blogis vahel väga igav tundub, siis on aeg lambaid lugeda.
Koolis on väga põnev ja just täna sain oma esimese essee valmis. Stalinist. Muidu loen radikaalfeminismist ja meediast ja jalgpallikultuurist viimasel ajal peamiselt. Ja reede õhtust laupäeva hommikuni veedan 7 suurepärast tundi Eestis. Ja rohkem vist ei ole uudiseid.
Aga kirjavahetusest ilmnes ka, et ma pole siiski päris ainus eestlane siin ülikoolis! Täpsemalt on meid siin kokku kolm ning ühega - Evaga - olen mõnel korral kontakti loonud. Kuigi eesti keelt kuulda ja rääkida on tore, siis seni paraku tõesti vaid mõnel korral: vahepeal veetsin ise hulga aega linnast väljas ning Eval meditsiiniõppurina on reaalselt vaja siin ülikoolis ikka õppida ja kohal käia ka!
Kus ma siis käisin, et ära olin? Manchesteris muidugi! Selle korra märksõnadeks on shoppamismaastikuga tutvumine (aga suhteliselt window-shopping siiski, sest oranže asju, mida ma jahin, pole kuskil ja raha kipub ikka rariteet olema), Justice'i ülimeeldiv kontsert, endiselt suurepärane klubi 5th Avenue ning KEVADESOOJUSE päralejõudmine! Öösiti on ikka jahe, aga päeval kerkib vahel 15 plusskraadini. Nii et lund ja lörtsi, mida veebruari esimesed kaks päeva pakkusid, ma enam siin ei oota.
Manchesteris kolm ööd veedetud, reisisin reedel (jah, nädala sees olin ära ja paar seminari jäi vahele, millest on kahju, sest teemad olid huvitavad) Oxfordi. Minu rumaluse tulemusena ei võtnud ma kaasa Inglise mobiili laadijat, mistõttu jäi kontakt saamata Oxfordis paikneva tuttava Pärtliga, ent täditütar Kärge oli küll väga meeldiv üle mitme kuu näha. :) Kogu nädalavahetus tema, Ericu, Editi ning veel mõne inimesega (näiteks tulevane ilmakodanik Kärje kõhus) oli ülimeeldiv. Kärg ja Eric elavad nimelt väga kenas ümbruskonnas Thamesi kaldal.
Parema ülevaate saab piltidest, mis varsti Picasasse ilmuvad. Seniks võib sealt uudistada ilmaimesid. Ja kui mu jutt siin blogis vahel väga igav tundub, siis on aeg lambaid lugeda.
Koolis on väga põnev ja just täna sain oma esimese essee valmis. Stalinist. Muidu loen radikaalfeminismist ja meediast ja jalgpallikultuurist viimasel ajal peamiselt. Ja reede õhtust laupäeva hommikuni veedan 7 suurepärast tundi Eestis. Ja rohkem vist ei ole uudiseid.
neljapäev, jaanuar 31, 2008
January
Tundub, et see talv tuleb mul suht-koht lumevaba. Sest jõulupaus lumevaipa eriti ei pakkunud ning Norwichis on külmemad ajad möödas. Päeval on nii 8-10, õhtul 4-5 kraadi sooja. Vihmasemad ajad see-eest on täiesti käigus. Ehk peaks lõpuks vihmavarju ostma. Ei tea. Pole niiväga oluline ka.
University of East Anglias õpin ma sel semestril samuti 3 ainet, mis väidetavalt taaskord kokku 20 AP annavad Tartu mõistes. Seekord olen olnud targem ja hakkasin kohe lugema. Kevadel kui ilmad ilusamad ma niikuinii ilmselt väga ei viitsi teha seda. Nojah, mida iganes. Ained on sellised:
Russian Politics - ülevaade Venemaa ajaloost viimase sajandi jooksul, põhirõhuga NL-järgsel ehk Putini-ajastul. Siiani tundub tore ja mäluvärskendav kogemus, kuigi jube palju uusi asju pole teada saanud. Samas rohkem ongi eesmärk vaadata ja jälgida, kuidas saareriik UK, endine impeerium, võrreldes Eesti kui Venemaa lähinaabriga kaasaegseid sündmusi jälgib ja hindab. Seminaris pole ühtegi naissoo esindajat.
Media and Identity - nagu eelmine, räägib ka selle aine nimetus suhteliselt enda eest. Ehk siis identiteediküsimus lahatuna läbi meediaseoste. Viimati rääkisime naisteajakirjadest ja Buffyst ja Xenast, aga siia alla läheb igasugune meedia. Seminaris on vaid paar meest.
Sport, Media, Culture - ka selle aine nimetus ei jäta fantaasiale palju ruumi. Arutluse all on siis igasugu spordisündmused, igapäevasport, selle kajastamine meedias, spordialade erinevused kultuuride kaupa, rassiküsimus, fännikultuur.
Viimased kaks vist ei kõla eriti riigiteadlase ainete moodi. Nojah, siin ongi Political, Social and International Studies ühe tiiva all. Mina olen väga rahul, sest just selliseid asju õppida tahangi. Lugemist on tohutult ja äärmiselt huvitavat!
Ahjaa, eelmise semestri ainetest 2 said siis lõplikult läbi, ühes tuleb kevadel eksam. Hinded senisaavutatu eest on...erinevad. Ühes aines sain midagi üle 40% ehk siis suhteliselt madalaim, millega veel läbi saab. Noh, tagantjärele vaadates see aine niiväga ei istunud ka mulle - imelik ülesehitus, sisu ja kaootilised seminarid. Big Brother? The Politics and Sociology of Media and Culture oli aine nimetuseks.
Sama õppejõu teine aine läks aga hulga paremini, seal saan kokku ilmselt 70%, ehk siis täpselt üle maagilise piiri: 70-100% tähistab kõrgeimat võimalikku hinnet ehk Eesti mõistes A. Kuna see aine oli tõesti tore, pingutasin (suhteliselt) palju ja sellist hinnet siin väga harva pannakse, olen ülimalt rahul. :) Muideks, selle essee, mis väga üle 70% lootsin saada, sain siiski 68, ent ju siis kokku oli mu panus piisav, et 70% panna. Happytimes! Ja selle aine nimetus oli European Culture and Identity.
Muidu on elu nagu möödunud semestrilgi. Kallis. Ükspäev avastasin, et siinne miinimumpalk on umbes kaks Eesti keskmist palka, mistõttu ma ei imesta enam üldse, et nii palju raha kulub. Siiski ei saa ma päris reisimata olla. Järgmine nädal sõidan näiteks Manchesteri. Jah, jälle sinna 24-hour-party-people'i juurde. Jah, jälle ootab mind seal üks šõu. Seekord Justice. Nädalavahetus möödub aga hoopis Oxfordis, sugulasi-sõpru üle vaadates. Ja siis sellest mõned päevad hiljem väisan juba taas kodumaad. Kuhugi sinna vahele mahub ka ühe essee kirjutamine. Vähemalt. Noh, eks näis.
University of East Anglias õpin ma sel semestril samuti 3 ainet, mis väidetavalt taaskord kokku 20 AP annavad Tartu mõistes. Seekord olen olnud targem ja hakkasin kohe lugema. Kevadel kui ilmad ilusamad ma niikuinii ilmselt väga ei viitsi teha seda. Nojah, mida iganes. Ained on sellised:
Russian Politics - ülevaade Venemaa ajaloost viimase sajandi jooksul, põhirõhuga NL-järgsel ehk Putini-ajastul. Siiani tundub tore ja mäluvärskendav kogemus, kuigi jube palju uusi asju pole teada saanud. Samas rohkem ongi eesmärk vaadata ja jälgida, kuidas saareriik UK, endine impeerium, võrreldes Eesti kui Venemaa lähinaabriga kaasaegseid sündmusi jälgib ja hindab. Seminaris pole ühtegi naissoo esindajat.
Media and Identity - nagu eelmine, räägib ka selle aine nimetus suhteliselt enda eest. Ehk siis identiteediküsimus lahatuna läbi meediaseoste. Viimati rääkisime naisteajakirjadest ja Buffyst ja Xenast, aga siia alla läheb igasugune meedia. Seminaris on vaid paar meest.
Sport, Media, Culture - ka selle aine nimetus ei jäta fantaasiale palju ruumi. Arutluse all on siis igasugu spordisündmused, igapäevasport, selle kajastamine meedias, spordialade erinevused kultuuride kaupa, rassiküsimus, fännikultuur.
Viimased kaks vist ei kõla eriti riigiteadlase ainete moodi. Nojah, siin ongi Political, Social and International Studies ühe tiiva all. Mina olen väga rahul, sest just selliseid asju õppida tahangi. Lugemist on tohutult ja äärmiselt huvitavat!
Ahjaa, eelmise semestri ainetest 2 said siis lõplikult läbi, ühes tuleb kevadel eksam. Hinded senisaavutatu eest on...erinevad. Ühes aines sain midagi üle 40% ehk siis suhteliselt madalaim, millega veel läbi saab. Noh, tagantjärele vaadates see aine niiväga ei istunud ka mulle - imelik ülesehitus, sisu ja kaootilised seminarid. Big Brother? The Politics and Sociology of Media and Culture oli aine nimetuseks.
Sama õppejõu teine aine läks aga hulga paremini, seal saan kokku ilmselt 70%, ehk siis täpselt üle maagilise piiri: 70-100% tähistab kõrgeimat võimalikku hinnet ehk Eesti mõistes A. Kuna see aine oli tõesti tore, pingutasin (suhteliselt) palju ja sellist hinnet siin väga harva pannakse, olen ülimalt rahul. :) Muideks, selle essee, mis väga üle 70% lootsin saada, sain siiski 68, ent ju siis kokku oli mu panus piisav, et 70% panna. Happytimes! Ja selle aine nimetus oli European Culture and Identity.
Muidu on elu nagu möödunud semestrilgi. Kallis. Ükspäev avastasin, et siinne miinimumpalk on umbes kaks Eesti keskmist palka, mistõttu ma ei imesta enam üldse, et nii palju raha kulub. Siiski ei saa ma päris reisimata olla. Järgmine nädal sõidan näiteks Manchesteri. Jah, jälle sinna 24-hour-party-people'i juurde. Jah, jälle ootab mind seal üks šõu. Seekord Justice. Nädalavahetus möödub aga hoopis Oxfordis, sugulasi-sõpru üle vaadates. Ja siis sellest mõned päevad hiljem väisan juba taas kodumaad. Kuhugi sinna vahele mahub ka ühe essee kirjutamine. Vähemalt. Noh, eks näis.
esmaspäev, jaanuar 14, 2008
Eestimaa
Pole ammu kirjutanud. Et miks? Sest 15. detsember kuni 14. jaanuar veetsin taas aega kodumaal kuuajalist puhkust nautides. Nüüd olen esimesi tunde tagasi ja viskan pilgu olulisele, mis vahepeal juhtus.
Tartu on nagu Tartu ikka - oma erilise auraga, aga vahel nii pagana saatanast, et peorütmidega meeletult uputab. Seda eriti nende (loe: minu) puhul, kel sessi või muude asjadega seonduvad kohustused puuduvad. Nii mõnelgi päeval jäi valgusenatuke nägemata, sest lõin luugid lahti alles pärastlõunal. Samas tõusin mõnel teisel päeval nii vara, et valgust veel polnud. Näiteks sel puhul kui 2 korda Lätti sattusin - Ukut lennujaama viimas ja tagasi toomas. Neid päevi oli teisigi...
Tallinn...kodu on ikka nii armas ja sinna on nii-nii hea tagasi pöörduda! Ja meie vanalinna vaatasin ka kolme kuu järel ikka hoopis teise pilguga. Nagu turist. Linnavalitsuse võiks ikka välja vahetada. Ja jube tolmune on. Mitte ainult Tallinn, kõikjal Eestimaal tundub tänavatel soppa palju rohkem olevat. Pole muidugi ime kui iga hetk võib jäätuda ja liiva pritsitakse igale poole. Nii et see oli lihtsalt tähelepanek.
Sõbrad - nii pagana hea oli teid kõiki jälle näha! Ja on hea meel, et järgmise kohtumiseni ei ole enam 3, vaid kõigest 2 kuud. :P Kui hästi läheb, siis ainult üks kuu. Rohkem sõnu nagu ei olegi selle kohta, kui et väga kihvt oli!
Igasuguste pidude vahelduseks jõudsin paaril korral ka looduse rüppe. See oli nii mõnus! Ei teagi, kas etem oli kursuse retk pakaseses looduses koos jääkeegli, suitsuahju, sauna ja
igasuguse muu naljaga või väiksema seltskonnaga käik tuttavasse Madsa hämarasse suitsusauna. Ei olegi vist mõtet võrrelda. Pealegi sai mõlemas kohas jääauku proovitud.
Esimese reisi kohta on ka fototõestus minu Picasa albumis. Nagu näha - Eestimaa loodus on ikka meeletult ilus.
Täna tagasi jõudes tõdesin kiirelt, et mõni tuttav element siinsest elust oli kiirelt meelest läinud, ent tuletas end automaatselt meelde. Norwichis bussi pealt maha astudes ning koju
astudes kohtasin taas meeldivat viisakust, tundsin õhus kebabilõhna ja nägin kuis minu ees politseinikudki rahumeeli punase tulega teed ületasid.
Mis siis edasi? Homme kell 9 on esimene loeng ja õhtul alustan sünnipäevapidustustega. Sest kolmapäeval saan ju ometi 21. Veel edasi? Ikka õppida ja õppida, samuti tuleb taasalustada sellega, mis Eesti peorütmi kuidagi ära ei mahtunud - trenn. Ja nüüdsest on raamatukogu siin keskööni lahti, nii et lugemisaega rohkem. Jee.
Tegelikult ma ei tea ise ka veel päris täpselt, mis saab. Aga kui miskit juhtub, annan ikka siia ka teada.
Tartu on nagu Tartu ikka - oma erilise auraga, aga vahel nii pagana saatanast, et peorütmidega meeletult uputab. Seda eriti nende (loe: minu) puhul, kel sessi või muude asjadega seonduvad kohustused puuduvad. Nii mõnelgi päeval jäi valgusenatuke nägemata, sest lõin luugid lahti alles pärastlõunal. Samas tõusin mõnel teisel päeval nii vara, et valgust veel polnud. Näiteks sel puhul kui 2 korda Lätti sattusin - Ukut lennujaama viimas ja tagasi toomas. Neid päevi oli teisigi...
Tallinn...kodu on ikka nii armas ja sinna on nii-nii hea tagasi pöörduda! Ja meie vanalinna vaatasin ka kolme kuu järel ikka hoopis teise pilguga. Nagu turist. Linnavalitsuse võiks ikka välja vahetada. Ja jube tolmune on. Mitte ainult Tallinn, kõikjal Eestimaal tundub tänavatel soppa palju rohkem olevat. Pole muidugi ime kui iga hetk võib jäätuda ja liiva pritsitakse igale poole. Nii et see oli lihtsalt tähelepanek.
Sõbrad - nii pagana hea oli teid kõiki jälle näha! Ja on hea meel, et järgmise kohtumiseni ei ole enam 3, vaid kõigest 2 kuud. :P Kui hästi läheb, siis ainult üks kuu. Rohkem sõnu nagu ei olegi selle kohta, kui et väga kihvt oli!
Igasuguste pidude vahelduseks jõudsin paaril korral ka looduse rüppe. See oli nii mõnus! Ei teagi, kas etem oli kursuse retk pakaseses looduses koos jääkeegli, suitsuahju, sauna ja
igasuguse muu naljaga või väiksema seltskonnaga käik tuttavasse Madsa hämarasse suitsusauna. Ei olegi vist mõtet võrrelda. Pealegi sai mõlemas kohas jääauku proovitud.
Esimese reisi kohta on ka fototõestus minu Picasa albumis. Nagu näha - Eestimaa loodus on ikka meeletult ilus.
Täna tagasi jõudes tõdesin kiirelt, et mõni tuttav element siinsest elust oli kiirelt meelest läinud, ent tuletas end automaatselt meelde. Norwichis bussi pealt maha astudes ning koju
astudes kohtasin taas meeldivat viisakust, tundsin õhus kebabilõhna ja nägin kuis minu ees politseinikudki rahumeeli punase tulega teed ületasid.
Mis siis edasi? Homme kell 9 on esimene loeng ja õhtul alustan sünnipäevapidustustega. Sest kolmapäeval saan ju ometi 21. Veel edasi? Ikka õppida ja õppida, samuti tuleb taasalustada sellega, mis Eesti peorütmi kuidagi ära ei mahtunud - trenn. Ja nüüdsest on raamatukogu siin keskööni lahti, nii et lugemisaega rohkem. Jee.
Tegelikult ma ei tea ise ka veel päris täpselt, mis saab. Aga kui miskit juhtub, annan ikka siia ka teada.
teisipäev, detsember 25, 2007
Concluding thoughts
It has been a while since my last entry.. and I have become increasingly lazy to update. But now shortly before new year I have the chance to tie together all the loose ends.
Basically what i did for the next 30 hours after the rave was sleeping and travelling. Sometimes both at the same time. During the 2,5 day weekend I spent about 21 hours sitting in some mean of transport, be that bus, train or airplane.
Besides sleeping and travelling I also managed to meet two good friends of mine in London and make some photos of more or less spooky posters at the Victoria Coach Station.
Matt and Tarmo. Thanks for the quality time spent!
A warning for innocent Lithuanian girls
and again for their English-speaking counterparts
This is just spooky
And last but not least. Merry Christmas holidays to you all! I will now continue in Estonian.. but all you internationals keep checking back for updates in my photo album.. and perhaps one day I will once again find a reason to blog in English. Till then... take care, have fun and dance!
Basically what i did for the next 30 hours after the rave was sleeping and travelling. Sometimes both at the same time. During the 2,5 day weekend I spent about 21 hours sitting in some mean of transport, be that bus, train or airplane.
Besides sleeping and travelling I also managed to meet two good friends of mine in London and make some photos of more or less spooky posters at the Victoria Coach Station.
Matt and Tarmo. Thanks for the quality time spent!
A warning for innocent Lithuanian girls
and again for their English-speaking counterparts
This is just spooky
And last but not least. Merry Christmas holidays to you all! I will now continue in Estonian.. but all you internationals keep checking back for updates in my photo album.. and perhaps one day I will once again find a reason to blog in English. Till then... take care, have fun and dance!
pühapäev, detsember 09, 2007
Detsember
Siit-sealt olen kuulnud, justkui peaks detsembrikuu, isegi november ja kohati ka oktoober olema täidetud suure hulga jõulureklaamide ja tarbimishullusega. Nii imelik kui see ka pole, siis Ida-Inglismaa ostukeskus Norwich on sel aastaajal päris rahulik. Muidugi, jõulutulesid ja jõulupakkumisi ja võltskuuski ja 'jõuluvanasid' leidub, aga oluliselt vähem kui näiteks Eestis, või mõnes teises UK linnas kuhu sattunud olen, ilmselt. Ja see on ainult positiivne.
Täna nädala pärast olen juba kodumaa pinnal. Aga muidu on elu pärast Pariisi-reisi läinud täpselt nii nagu eelmises postituses ennustasin - kool, trenn ja lugemine. Trenniga olen küll mõnevõrra laisemaks muutunud, ent see-eest olen veetnud nädala-paari jooksul raamatukogus rohkem aega kui UT raamatukogus üldse kokku. Ja väärt erialast lugemist on siin nii palju, et mine hulluks. Uskumatu, et mina seda ütlen, aga kahju, et raamatukogu kogu aeg avatud pole.
Lõpuks on kohale jõudnud ka see ilm, mis Inglismaale stereotüüpiline: külm, tuuline ja märg on need märksõnad, mille saatel õues veedetavad tunnid mööduvad. Aga sellise ilmaga ongi rohkem tahtmist lugeda ja toas asjalik olla. Et lugejate lootused liiga kõrgele ei tõuseks, siis mainin, et magamine on endiselt mu lemmiktegevuste hulgas.
Viimase aja suure lugemuse üheks põhjuseks on asjaolu, mis mulle UK ülikoolihariduse juures väga imponeerib - oodatakse, et tudeng loeb palju ning kirjatükke hinnatakse väga rangelt. 100punktiskaalal on kõik üle 70 punkti A, ent sedagi on väga keeruline saavutada. Semestri esimese poole tipptulemuseks jäi minul 64 (ehk B), madalaimaks 49 (ehk D). Hiljuti mainis üks õppejõud, et üle 80 saab vaid essee, mis vääriks akadeemilist avaldamist ning et oma karjääri jooksul on ta selliseid näinud 2-3.
Olen vist lõpuks aru saanud, et see, et mul üle 3 aine semestri jooksul ei lasta võtta, loob tegelikult head tingimused, et igas aines maksimaalselt pingutada ja A-d püüelda. Kui ühe aine puhul on selleks juba hilja, siis viimaste päevade lugemus ja selle tulemusel valminud essee annab vähemalt mulle endale lootust, et maagiline 70 punkti piir saab ka ületatud. Ma ei kahtle, et Tartus saaks selle eest maksimumpunktid.
Aga muidu igatsen Eestit juba küll. Meri, saun, eesti keel, perekond, sõbrad, Selts, loodus. Siin olles õpin neid elemente oma elus veel enam hindama. Ja vahel on ikka jube naljakas mõelda, et juba ligi 3 kuud pole isamaad näinud. Varsti siis tulen ja parandan selle vea, pange end valmis!
Täna nädala pärast olen juba kodumaa pinnal. Aga muidu on elu pärast Pariisi-reisi läinud täpselt nii nagu eelmises postituses ennustasin - kool, trenn ja lugemine. Trenniga olen küll mõnevõrra laisemaks muutunud, ent see-eest olen veetnud nädala-paari jooksul raamatukogus rohkem aega kui UT raamatukogus üldse kokku. Ja väärt erialast lugemist on siin nii palju, et mine hulluks. Uskumatu, et mina seda ütlen, aga kahju, et raamatukogu kogu aeg avatud pole.
Lõpuks on kohale jõudnud ka see ilm, mis Inglismaale stereotüüpiline: külm, tuuline ja märg on need märksõnad, mille saatel õues veedetavad tunnid mööduvad. Aga sellise ilmaga ongi rohkem tahtmist lugeda ja toas asjalik olla. Et lugejate lootused liiga kõrgele ei tõuseks, siis mainin, et magamine on endiselt mu lemmiktegevuste hulgas.
Viimase aja suure lugemuse üheks põhjuseks on asjaolu, mis mulle UK ülikoolihariduse juures väga imponeerib - oodatakse, et tudeng loeb palju ning kirjatükke hinnatakse väga rangelt. 100punktiskaalal on kõik üle 70 punkti A, ent sedagi on väga keeruline saavutada. Semestri esimese poole tipptulemuseks jäi minul 64 (ehk B), madalaimaks 49 (ehk D). Hiljuti mainis üks õppejõud, et üle 80 saab vaid essee, mis vääriks akadeemilist avaldamist ning et oma karjääri jooksul on ta selliseid näinud 2-3.
Olen vist lõpuks aru saanud, et see, et mul üle 3 aine semestri jooksul ei lasta võtta, loob tegelikult head tingimused, et igas aines maksimaalselt pingutada ja A-d püüelda. Kui ühe aine puhul on selleks juba hilja, siis viimaste päevade lugemus ja selle tulemusel valminud essee annab vähemalt mulle endale lootust, et maagiline 70 punkti piir saab ka ületatud. Ma ei kahtle, et Tartus saaks selle eest maksimumpunktid.
Aga muidu igatsen Eestit juba küll. Meri, saun, eesti keel, perekond, sõbrad, Selts, loodus. Siin olles õpin neid elemente oma elus veel enam hindama. Ja vahel on ikka jube naljakas mõelda, et juba ligi 3 kuud pole isamaad näinud. Varsti siis tulen ja parandan selle vea, pange end valmis!
reede, detsember 07, 2007
20 Years Since Acid House
Once again I write you in a Megabus. Currently we are stuck in a blizzard and terribly slow traffic on a highway about 20 miles from London. My brother has a train to catch and I have to catch up with my friends. Hopefully we'll make it.
Without getting into details I can say that the event at Manchester was just excellent. If you fancy an idea of 2000 people in an old warehouse dancing to loud quality electronic music along with flashing lights and weird outfits then do not miss it! Just jump in, disappear into the colours and enjoy music.
Mikk also had the patience to film a short clip:
Vitalic performing Anatoles:
Exactly at 5 AM the lights were put on and the show was supposed to be over. But the crowd demanded an encore so enthusiastically that he did indeed return. Despite the lights being left on the encore was just fantastic:
Vitalic - Newman
It was great. And still I cannot understand why some people need drugs to enjoy this.
Without getting into details I can say that the event at Manchester was just excellent. If you fancy an idea of 2000 people in an old warehouse dancing to loud quality electronic music along with flashing lights and weird outfits then do not miss it! Just jump in, disappear into the colours and enjoy music.
Mikk also had the patience to film a short clip:
Vitalic performing Anatoles:
Exactly at 5 AM the lights were put on and the show was supposed to be over. But the crowd demanded an encore so enthusiastically that he did indeed return. Despite the lights being left on the encore was just fantastic:
Vitalic - Newman
It was great. And still I cannot understand why some people need drugs to enjoy this.
neljapäev, november 29, 2007
Uku in Norwich
Hi! It's me on the Megabus again. This time riding from Norwich to Manchester. Unfortunately via London... a long ride. Perhaps we should have taken the train :p. Anyway at least I have time to blog.
Norwich is a nice small town about which Mikk already has written a lot. I won't be repeating his work... I just say that it is a bit like Konstanz... if you remove the mountains, Swiss influences and the lake and add red-brick buildings, rabbits and loads of shops. A smallish city which where everything seems to be about the university. For example the university hosts the best gigs in town. We managed to catch Calvin Harris there. Which was terrific.
The university seems to be much more organized than the huge labyrinth in Konstanz. Unfortunately there is no psychology department. But besides great study and sports facilities and not so great eating facilities the university also houses its very own art gallery. Visiting recommended! Should you happen to visit this city do not walk past that!
It appeared that my brother is living in a red-brick terrace house (surprise-surprise) with three other people. They seemed to be nice people... although I didn't really see them much. (At least one of them agreed to let his bike for one day. Big thanks, Ben!). Mikk's room is small but cozy. I slept on the floor on sofa-pillows which turned out to be the best I had ever slept on.
In sum I had wonderful time in Norwich. More important than any bar or shop was the chance to spend quality time with my brother. Experience like no other!
I will end now and prepare my mind for the oncoming rave already today night! Meantime you can check out the pictures and watch Mikk enjoing quality Estonian bread and liqueur.
Photos from Norwich
Take care!
Norwich is a nice small town about which Mikk already has written a lot. I won't be repeating his work... I just say that it is a bit like Konstanz... if you remove the mountains, Swiss influences and the lake and add red-brick buildings, rabbits and loads of shops. A smallish city which where everything seems to be about the university. For example the university hosts the best gigs in town. We managed to catch Calvin Harris there. Which was terrific.
The university seems to be much more organized than the huge labyrinth in Konstanz. Unfortunately there is no psychology department. But besides great study and sports facilities and not so great eating facilities the university also houses its very own art gallery. Visiting recommended! Should you happen to visit this city do not walk past that!
It appeared that my brother is living in a red-brick terrace house (surprise-surprise) with three other people. They seemed to be nice people... although I didn't really see them much. (At least one of them agreed to let his bike for one day. Big thanks, Ben!). Mikk's room is small but cozy. I slept on the floor on sofa-pillows which turned out to be the best I had ever slept on.
In sum I had wonderful time in Norwich. More important than any bar or shop was the chance to spend quality time with my brother. Experience like no other!
I will end now and prepare my mind for the oncoming rave already today night! Meantime you can check out the pictures and watch Mikk enjoing quality Estonian bread and liqueur.
Photos from Norwich
Take care!
teisipäev, november 27, 2007
Airport Development Fee
Ruttu, ruttu! Kuhupoole jääb Mona Lisa? Ah, neetud, korrus on õige, aga olen maja täiesti vales otsas. Jube palav hakkab sellest jooksmisest, iga hetk möödub minust nõnda palju kunstišedöövreid, et iga kunstihuvilisest tuttav ütleks mulle vast halvasti, et selle ja tolle maali juures imetlemiseks ei peatunud. Lõpuks - tegelikult vaid 100 minutit pärast maandumist Pariisi lennuväljal - jõuan kurikuulsa naeratava daamini, kelle nimeks Mona Lisa. Nüüd ärrituvad kunstihuvilised veelgi enam.
Ilmselt ei oleks ma suutnud elus esimest korda Pariisis ja Louvre'is olles maailmakuulsast šedöövrist vähem hoolida, sest kõrgendatud meeleolu oli mul hoopis teistel põhjustel. Eelmisel reedel Charles de Gaulle'i lennuväljal maandudes valdas mind tõeline natural high, sest teadsin, et kohevarsti näen üle pika aja oma vägaväga häid sõpru - Priitu, Ingridit, Mariat ja Kadrit. Ja kuulsasse saali, kus hirmkallist Mona Lisat hoitakse, jõudes polnud mul tõesti silmi maalile, sest sealsamas läheduses olid palju kallimad tegelased. Rõõmu sõprade nägemisest ei oska ma sõnadesse panna, seepärast jätkan lühikese kirjeldusega sellest, mis me suurlinnas üheskoos ette võtsime.
Louvre'is seiklesime veel paar tundi, aga mulle ei tekkinudki sobivat meeleolu kunsti hindamiseks, mõtted olid mujal. Seega esimene põhjus Pariisi naasmiseks on olemas, sest mõne sealse osakonnaga tahaks küll lähemalt tutvuda. Eriti õhtusel ajal, mil sissepääs minuealistele tasuta. :)
Reede õhtu jätkus pika jalutuskäiguga Moulin Rouge'i ning fantastilise Montmartre'i mäe ümbruses, saatjaks jätkuvalt ülihea meeleolu, odama klassi vein, Pariisi imeline õhkkond ja justkui tellitult ka täiskuu. Ja kuigi me reedel ega laupäeval klubitama ei jõudnud, eelkõige väsimuse ja hindade tõttu, siis hilisõhtused kaardimängud ja vestlused heade sõpradega ongi palju enamat väärt! Ahjaa, ööbimispaigaks oli meil vastavatud hostel, mille interjöör oli vägagi kiiduväärt, tuba ja hommikusööki ei saa ka üleliia laita.
Laupäeval õnnestus juba kella kümnest hommikul end üles ajada, ees ootas väga pikk päev. Nende tundide jooksul õnnestus näha järgnevat: 'sotsiaalteaduste isa' Emile Durkheimi hauda, Eiffeli torni igast nurgast, suvalisi Pariisi tänavaid, erinevaid kirikuid, Seine'i jõe äärseid kuulsaid hooneid ja piirkondi eesotsas Notre Dame'iga (mida enamus teistest ka külastas, enne kui ma Pariisi olin jõudnud), Champs Elysee täishiilguses (veider oli näha järjekorda ja nn. bouncereid moebutiigi ees, aga ma niikuinii sellest maailmast palju ei jaga), Triumfikaart, Buddha Bari (eliit-lounge eliidi hindadega, ent väga meeldiv), ladina kvartalit natuke lähemalt...Ja saatjaks ikka suur-suur täiskuu, kohati maagiliste pilvede varjus, kohati tähti pimestavalt otse keset taevalaotust.
Nimekiri on pikk, aga tegelikult jäi nii-nii palju veel nägemata. Pühapäeval puhkasime hommikul vähe pikemalt, mistõttu ühisesse päevaplaani mahtus vaid kohaliku Manhattani ehk La Defense'i äripiirkonna külastamine. Olles näinud juba mõndagi ajaloolisest Pariisist, oli ka see väga vinge kogemus, kuivõrd kaasaegne arhitektuur mulle meeldib. Väga. Nädalavahetus sõpradega, mis möödus liiga kiirelt, lõppes hüvastijätuga Pariisi metroos.
Meeleolukas, rahulike ja heade mõtetega pikitud jalutuskäik mööda Champs-Elysee'd, ning olingi tagasi seal kus Pariisi-reisi alustasin - Triumfikaare juurest viis buss mind tagasi modernsesse Charles de Gaulle'i lennujaama ning selle semestri viimane reis lõppes mõeldes sellele, et kuigi rahakotis laiutab tühjus, loodan ka järgmiselt semestrilt nõnda meeldejäävaid ja fantastilisi reisikesi. Eeskujuks mulle on muidugi sõbrad, kel mandri-Euroopas reisimine nii lihtne (Priitu ja Mariat ootab järgmisel nädalavahetusel suurlinn Barcelona...) ning kellega koos tekkis kurioosne idee kevadel ka koos üle lombi lennata. Eks näis, kas reaalsus toob mind maa peale tagasi või jätkub Erasmuse-kogemus reisirohkelt.
Täna olen siis Norwichis tagasi. Sügissemestri lõpuni jääb kolm nädalat, mille täidab lugemine. lugemine, trenn, trenn ja kool, kool. Ja natuke lõbutsemist ja jõulušoppingut. Ilmselt on lugeja praeguseks juba unustanud selle postituse veidi üllatava pealkirja. Ahaa!
Selgituseks. Kui Norwich-Pariis-Norwich lennupileteid ostsin, siis näitas online-süsteem esialgu reisi hinnaks 60 naela. Noh, lennujaamamaksud otsa ja hind kahekordistus. Automaatselt pakuti ka suurepärast võimalust 10 lisanaela eest pagas kaasa võtta, 5 naela eest istekohta valida (seda sain lennujaamas tegelt niisamagi teha), 10 naela eest pakuti ka kindlustust (mille vastu, ma ei tea, sest seadused kaitsevad mind niikuinii). Ja et sellest pole veel küllalt, siis lennujaamas ei lastud mind enne turvatsooni, kui olin tasunud suurepärase Airport Development Fee. Kolm naela vaid, aga idee on selles, et siinne ühiskond röövib ikka igal võimalikul hetkel kõikvõimalike teenuste eest raha. Muidugi minnes oli natuke kiire, nii et pidin taksoga minema, ja tagasitulles bussid enam ei käinud lihtsalt. Mõttetu!
Vahet ei ole, nädalavahetus jääb igal juhul meelde äärmiselt meeliülendava ja kordumatuna. Aitäh, sõbrad, et selle võimalikuks tegite! :)
Pildid peaks kah nüüd Picasas üleval olema juba.
Ilmselt ei oleks ma suutnud elus esimest korda Pariisis ja Louvre'is olles maailmakuulsast šedöövrist vähem hoolida, sest kõrgendatud meeleolu oli mul hoopis teistel põhjustel. Eelmisel reedel Charles de Gaulle'i lennuväljal maandudes valdas mind tõeline natural high, sest teadsin, et kohevarsti näen üle pika aja oma vägaväga häid sõpru - Priitu, Ingridit, Mariat ja Kadrit. Ja kuulsasse saali, kus hirmkallist Mona Lisat hoitakse, jõudes polnud mul tõesti silmi maalile, sest sealsamas läheduses olid palju kallimad tegelased. Rõõmu sõprade nägemisest ei oska ma sõnadesse panna, seepärast jätkan lühikese kirjeldusega sellest, mis me suurlinnas üheskoos ette võtsime.
Louvre'is seiklesime veel paar tundi, aga mulle ei tekkinudki sobivat meeleolu kunsti hindamiseks, mõtted olid mujal. Seega esimene põhjus Pariisi naasmiseks on olemas, sest mõne sealse osakonnaga tahaks küll lähemalt tutvuda. Eriti õhtusel ajal, mil sissepääs minuealistele tasuta. :)
Reede õhtu jätkus pika jalutuskäiguga Moulin Rouge'i ning fantastilise Montmartre'i mäe ümbruses, saatjaks jätkuvalt ülihea meeleolu, odama klassi vein, Pariisi imeline õhkkond ja justkui tellitult ka täiskuu. Ja kuigi me reedel ega laupäeval klubitama ei jõudnud, eelkõige väsimuse ja hindade tõttu, siis hilisõhtused kaardimängud ja vestlused heade sõpradega ongi palju enamat väärt! Ahjaa, ööbimispaigaks oli meil vastavatud hostel, mille interjöör oli vägagi kiiduväärt, tuba ja hommikusööki ei saa ka üleliia laita.
Laupäeval õnnestus juba kella kümnest hommikul end üles ajada, ees ootas väga pikk päev. Nende tundide jooksul õnnestus näha järgnevat: 'sotsiaalteaduste isa' Emile Durkheimi hauda, Eiffeli torni igast nurgast, suvalisi Pariisi tänavaid, erinevaid kirikuid, Seine'i jõe äärseid kuulsaid hooneid ja piirkondi eesotsas Notre Dame'iga (mida enamus teistest ka külastas, enne kui ma Pariisi olin jõudnud), Champs Elysee täishiilguses (veider oli näha järjekorda ja nn. bouncereid moebutiigi ees, aga ma niikuinii sellest maailmast palju ei jaga), Triumfikaart, Buddha Bari (eliit-lounge eliidi hindadega, ent väga meeldiv), ladina kvartalit natuke lähemalt...Ja saatjaks ikka suur-suur täiskuu, kohati maagiliste pilvede varjus, kohati tähti pimestavalt otse keset taevalaotust.
Nimekiri on pikk, aga tegelikult jäi nii-nii palju veel nägemata. Pühapäeval puhkasime hommikul vähe pikemalt, mistõttu ühisesse päevaplaani mahtus vaid kohaliku Manhattani ehk La Defense'i äripiirkonna külastamine. Olles näinud juba mõndagi ajaloolisest Pariisist, oli ka see väga vinge kogemus, kuivõrd kaasaegne arhitektuur mulle meeldib. Väga. Nädalavahetus sõpradega, mis möödus liiga kiirelt, lõppes hüvastijätuga Pariisi metroos.
Meeleolukas, rahulike ja heade mõtetega pikitud jalutuskäik mööda Champs-Elysee'd, ning olingi tagasi seal kus Pariisi-reisi alustasin - Triumfikaare juurest viis buss mind tagasi modernsesse Charles de Gaulle'i lennujaama ning selle semestri viimane reis lõppes mõeldes sellele, et kuigi rahakotis laiutab tühjus, loodan ka järgmiselt semestrilt nõnda meeldejäävaid ja fantastilisi reisikesi. Eeskujuks mulle on muidugi sõbrad, kel mandri-Euroopas reisimine nii lihtne (Priitu ja Mariat ootab järgmisel nädalavahetusel suurlinn Barcelona...) ning kellega koos tekkis kurioosne idee kevadel ka koos üle lombi lennata. Eks näis, kas reaalsus toob mind maa peale tagasi või jätkub Erasmuse-kogemus reisirohkelt.
Täna olen siis Norwichis tagasi. Sügissemestri lõpuni jääb kolm nädalat, mille täidab lugemine. lugemine, trenn, trenn ja kool, kool. Ja natuke lõbutsemist ja jõulušoppingut. Ilmselt on lugeja praeguseks juba unustanud selle postituse veidi üllatava pealkirja. Ahaa!
Selgituseks. Kui Norwich-Pariis-Norwich lennupileteid ostsin, siis näitas online-süsteem esialgu reisi hinnaks 60 naela. Noh, lennujaamamaksud otsa ja hind kahekordistus. Automaatselt pakuti ka suurepärast võimalust 10 lisanaela eest pagas kaasa võtta, 5 naela eest istekohta valida (seda sain lennujaamas tegelt niisamagi teha), 10 naela eest pakuti ka kindlustust (mille vastu, ma ei tea, sest seadused kaitsevad mind niikuinii). Ja et sellest pole veel küllalt, siis lennujaamas ei lastud mind enne turvatsooni, kui olin tasunud suurepärase Airport Development Fee. Kolm naela vaid, aga idee on selles, et siinne ühiskond röövib ikka igal võimalikul hetkel kõikvõimalike teenuste eest raha. Muidugi minnes oli natuke kiire, nii et pidin taksoga minema, ja tagasitulles bussid enam ei käinud lihtsalt. Mõttetu!
Vahet ei ole, nädalavahetus jääb igal juhul meelde äärmiselt meeliülendava ja kordumatuna. Aitäh, sõbrad, et selle võimalikuks tegite! :)
Pildid peaks kah nüüd Picasas üleval olema juba.
pühapäev, november 25, 2007
Caerdydd
14.11.07.
From Cardiff to Norwich (through London)
Right now I'm riding with the best (i.e. the cheapest) bus company in the UK – Megabus. As bonus these buses are also relatively empty. Which is nice. I hope they stay that comfy as a ride from London to Manchester and back on the weekend (they did not!). Just before getting on this bus I tried out crossing the street under the nose of traffic wardens with a red light. In Germany it would have cost me 60 €. Here it was perfectly alright.
Currently I'm riding through Bristol that seems like a nice city as well. They seem to have mixed old and new relatively well... if you ignore some buildings... that is at least how it seems from the bus window.
Anyway as I'm blasting through Bristol suburbs I look back at the few nice days I had in Cardiff. I was taken there by a small propeller plane organized to me by Aer Arann. Weather wise it was such a lovely a day (hum Sinatra's Come Fly With Me while you read it) and so I took off into the blue. Up there I could see Ireland (and later Wales) in their true beauty.
After landing the first thing I noticed about Wales was the language they have their signs in. If the irish version of Celtic could be perceived as a language (the wovels and consonants are pretty much combined into word-like words) then the Welsh language is foremost dominated by consonants. In a way resembles Polish :).
Secondly, to my discontent the British are using the old-fashioned two-tap system even in modern toilet facilities. A perfect example how sometimes traditions outweigh innovation :(
Thirdly I found out that people here (actually in the whole UK) really dig CCTV. I saw this combination of letters in Ireland as well, but there I didn't really notice them. But here already in the first train I took I was told to smile and to know that these cameras are here for my safety. Later on I learnt that they are pretty much everywhere one can imagine (three on this very Megabus) and London has half a million of them. At least it seems relatively easy to run a Big Brother show here. At this point I really advise you to read the "V for Vendetta" comics. Or see the movie. Or do both.
Fourth it appeared that red brick building is undoubtedly British' national heritage. It is everywhere! But as I was riding on a train from the airport to central station I had to admit that all these red-yellow-brick chimneys really added up to the beautiful sunset at the Bristol Channel.
The reason I came to Cardiff were two good friends of mine (Tatiana and Tajo). Great people! In fact they are so cool that even my brother studying in Norwich decided to visit them with me. For the two evenings spent there one could go to see 50 Cent and/or Foo Fighters. But we decided to spend the evenings enjoying the fabulous company of each other.
We even tried to go clubbing on a Monday evening, but the club was too crowded. Instead we enjoyed the spectacular masochistic freak-show of some half naked people waiting in the queue. Despite the fact that it was around 3 degrees Celsius some people still didn't seem to know the terms "cold" and "cloakroom" and were waiting outside, dressed up the way I would feel cold inside. Probably it had to do something with the alcohol..
Later that night I was reminded how small the world is by accidentaly meeting a guy from Konstanz in a random Cuba-bar.
Now I will end my blogging here and use the rest of my route to Norwich (as long the battery lasts) to finish my homework due to Friday.
Tatiana & Tajo: many thanks for hosting and being with us! I'm looking forward to seeing you again!
My pictures
Tajo's pictures (browse left)
From Cardiff to Norwich (through London)
Right now I'm riding with the best (i.e. the cheapest) bus company in the UK – Megabus. As bonus these buses are also relatively empty. Which is nice. I hope they stay that comfy as a ride from London to Manchester and back on the weekend (they did not!). Just before getting on this bus I tried out crossing the street under the nose of traffic wardens with a red light. In Germany it would have cost me 60 €. Here it was perfectly alright.
Currently I'm riding through Bristol that seems like a nice city as well. They seem to have mixed old and new relatively well... if you ignore some buildings... that is at least how it seems from the bus window.
Anyway as I'm blasting through Bristol suburbs I look back at the few nice days I had in Cardiff. I was taken there by a small propeller plane organized to me by Aer Arann. Weather wise it was such a lovely a day (hum Sinatra's Come Fly With Me while you read it) and so I took off into the blue. Up there I could see Ireland (and later Wales) in their true beauty.
After landing the first thing I noticed about Wales was the language they have their signs in. If the irish version of Celtic could be perceived as a language (the wovels and consonants are pretty much combined into word-like words) then the Welsh language is foremost dominated by consonants. In a way resembles Polish :).
Secondly, to my discontent the British are using the old-fashioned two-tap system even in modern toilet facilities. A perfect example how sometimes traditions outweigh innovation :(
Thirdly I found out that people here (actually in the whole UK) really dig CCTV. I saw this combination of letters in Ireland as well, but there I didn't really notice them. But here already in the first train I took I was told to smile and to know that these cameras are here for my safety. Later on I learnt that they are pretty much everywhere one can imagine (three on this very Megabus) and London has half a million of them. At least it seems relatively easy to run a Big Brother show here. At this point I really advise you to read the "V for Vendetta" comics. Or see the movie. Or do both.
Fourth it appeared that red brick building is undoubtedly British' national heritage. It is everywhere! But as I was riding on a train from the airport to central station I had to admit that all these red-yellow-brick chimneys really added up to the beautiful sunset at the Bristol Channel.
The reason I came to Cardiff were two good friends of mine (Tatiana and Tajo). Great people! In fact they are so cool that even my brother studying in Norwich decided to visit them with me. For the two evenings spent there one could go to see 50 Cent and/or Foo Fighters. But we decided to spend the evenings enjoying the fabulous company of each other.
We even tried to go clubbing on a Monday evening, but the club was too crowded. Instead we enjoyed the spectacular masochistic freak-show of some half naked people waiting in the queue. Despite the fact that it was around 3 degrees Celsius some people still didn't seem to know the terms "cold" and "cloakroom" and were waiting outside, dressed up the way I would feel cold inside. Probably it had to do something with the alcohol..
Later that night I was reminded how small the world is by accidentaly meeting a guy from Konstanz in a random Cuba-bar.
Now I will end my blogging here and use the rest of my route to Norwich (as long the battery lasts) to finish my homework due to Friday.
Tatiana & Tajo: many thanks for hosting and being with us! I'm looking forward to seeing you again!
My pictures
Tajo's pictures (browse left)
esmaspäev, november 19, 2007
20 Years Since Acid House
Kui keegi oleks mulle 2-3 aasta eest öelnud, et ma lähen techno-muusika reivile ja olen seal esiridades moshimas ja asja täielikult nautimas, oleksin vast ta päris kiirelt pikalt saatnud. Viimase aasta jooksul on seda juhtunud aga juba 3 korda. Kõik sai alguse eelmise aasta Rock Werchterist, kuhu sattumise üle mul endiselt ülihea ja aina parem meel on. Tool, Franz Ferdinand, Sigur Ros, Muse, Robert Plant - kõigil neist on minu muusikamaailmas endiselt väga oluline koht. Eesotsas Tooliga, muidugi, mille solisti ja minu iidoli James Maynard Keenani uus projekt Puscifer on ka kuldaväärt.
Aga lisaks rokimaailmale elas - paraku mulle suhteliselt teadmatult - Werchteril ka elektroonilise muusika maailm ja nüüd on natuke veider mõelda, et oma ala tegijate nagu Tiga ja Vitalicu etteasted jäid nägemata. Nojah, muidugi, tollal see mind veel väga ei erutanud, ja Vitalicu show ajal sain hoopis Muse'i suurepärase show osaliseks. Nüüd, lõpuks ometi, on ka Vitalic oma silmaga nähtud ja kuuldud. Kuis nii?
Sest nädalavahetusel käisime Ukuga taaskord Manchesteris. Kui aasta eest ootas meid seal Tool, siis tänavu võtsime sõna otseses mõttes maksimumi reivimaailmast. Täpsemalt räägib meie mõnevõrra ebatavalisest õhtust ehk Uku peagi ilmuvas ingliskeelses postituses (et välismaa-sõbrad ka lugeda saaksid), minu kommentaar etteruttavalt - kui on juba mürgel, siis mürgel lõpuni!
Ahjaa, bussireiside suhtes on mul nüüd mõnda aega allergia.
Aga lisaks rokimaailmale elas - paraku mulle suhteliselt teadmatult - Werchteril ka elektroonilise muusika maailm ja nüüd on natuke veider mõelda, et oma ala tegijate nagu Tiga ja Vitalicu etteasted jäid nägemata. Nojah, muidugi, tollal see mind veel väga ei erutanud, ja Vitalicu show ajal sain hoopis Muse'i suurepärase show osaliseks. Nüüd, lõpuks ometi, on ka Vitalic oma silmaga nähtud ja kuuldud. Kuis nii?
Sest nädalavahetusel käisime Ukuga taaskord Manchesteris. Kui aasta eest ootas meid seal Tool, siis tänavu võtsime sõna otseses mõttes maksimumi reivimaailmast. Täpsemalt räägib meie mõnevõrra ebatavalisest õhtust ehk Uku peagi ilmuvas ingliskeelses postituses (et välismaa-sõbrad ka lugeda saaksid), minu kommentaar etteruttavalt - kui on juba mürgel, siis mürgel lõpuni!
Ahjaa, bussireiside suhtes on mul nüüd mõnda aega allergia.
reede, november 16, 2007
the British Isles tour
8.11.07
Umbes kolm kuud tagasi saabusin ma Saksamaalt, et Eestisse jääda. Nüüd on jälle aeg Eestimaa tolm vahelduseks jalgelt pühkida ja vaadata kuidas uued ja vanad sõbrad Briti saartel elavad.
Reis algas neljapäeval, eesmärgiks jõuda Tallinnast Iirimaa suuruselt teise linna Corki. Sinna saab lennata läbi Londoni, vahepeal Stansteadil ümber istudes. Los geht's!
Kõigepealt korjasin peale Laseringist Forgotten Sunrise'i verivärske singli (olin kuues inimene, kes selle David Lynchi ja teistele bändile lähedaste inimeste järel sai) ja siis taksotasin lennujaama. Tallinna lennujaam ei suutnud mind millegagi üllatada... vahest sellega, et minu pagas oli isegi koos mantliga lahedalt alla limiidi – 18 kg. Kuid Stansteadil oli juba huvitavam:
* paistab, et tervislikud snäkid lähevad aina rohkem moodi. Igastahes Stansteadil oli täitsa asjalik tervislike võilebade kiosk, kus müüdi ka puuvilja. Is nice!
* check-ini ees pakkisin oma õlakotist viimased rasked ja mittevajalikud asjad suurde kohvrisse. Arvasin, et kilodega on mul ju lahedalt... Kuid siis ilmnes, et mind Corki viiva Ryanairi pagasilimiit on 15 kg. Great! Tädi soovitas mul ümber pakkida või siis juurde maksta. Minu arvates vägagi nahhaalne viis ümberistuvate ja universaalse 20 kg standardiga arvestavate reisijate pealt lisa teenida. Aga olgu. Nii ajasin ma endale selga fliisi asemel raskema hoodie ja sinna peale sügismantli. Poolteist kilo võitu!. Edasi täitsin mantlitaskud ajakirjade ja õlakoti musta leivaga ja suutsin saavutada aktsepteeritava 15,3 kg. Kokkuvõttes võtan ma ju sama koguse kilosid lennuki peale...jube jebimine!
* minu teada on hallist aegades inglise politsei järginud relvavaba poliitikat. Nüüdsest on see vist kõrvale heidetud. Stanstedi lennujaamas turvas pagasi ümberpakkijaid kaks revolvri, noa ja automaatidega(!) relvastatud politseinikku.
* turvajärjekorras oodates torkas silma üks eriti bravuurikas turist. Päikeseprillid ässalt peas ja vöö demonstratiivselt pükste peal suhtles ta üleoleval stiilil turvatöötajaga, kes tal metallesemeid ära võtta palus. Ühesõnaga ebameeldiv inimene. Ainuke fraas mis ma kuulsin, oli "Ma räägin Eesti keelt siis, kui ma tahan!". Nojah.
* Corki lennukit oodates läks akna taga järsku väga halliks. Esialgu karstin udu. Kuid siis ilmnes, et see on vihm... teretulemast Inglismaale... ja miks ei võtnud ma kaasa oma vihmakindlat jakki?
Aga nüüd lennuki peale ja Iirimaa poole teele!
Umbes kolm kuud tagasi saabusin ma Saksamaalt, et Eestisse jääda. Nüüd on jälle aeg Eestimaa tolm vahelduseks jalgelt pühkida ja vaadata kuidas uued ja vanad sõbrad Briti saartel elavad.
Reis algas neljapäeval, eesmärgiks jõuda Tallinnast Iirimaa suuruselt teise linna Corki. Sinna saab lennata läbi Londoni, vahepeal Stansteadil ümber istudes. Los geht's!
Kõigepealt korjasin peale Laseringist Forgotten Sunrise'i verivärske singli (olin kuues inimene, kes selle David Lynchi ja teistele bändile lähedaste inimeste järel sai) ja siis taksotasin lennujaama. Tallinna lennujaam ei suutnud mind millegagi üllatada... vahest sellega, et minu pagas oli isegi koos mantliga lahedalt alla limiidi – 18 kg. Kuid Stansteadil oli juba huvitavam:
* paistab, et tervislikud snäkid lähevad aina rohkem moodi. Igastahes Stansteadil oli täitsa asjalik tervislike võilebade kiosk, kus müüdi ka puuvilja. Is nice!
* check-ini ees pakkisin oma õlakotist viimased rasked ja mittevajalikud asjad suurde kohvrisse. Arvasin, et kilodega on mul ju lahedalt... Kuid siis ilmnes, et mind Corki viiva Ryanairi pagasilimiit on 15 kg. Great! Tädi soovitas mul ümber pakkida või siis juurde maksta. Minu arvates vägagi nahhaalne viis ümberistuvate ja universaalse 20 kg standardiga arvestavate reisijate pealt lisa teenida. Aga olgu. Nii ajasin ma endale selga fliisi asemel raskema hoodie ja sinna peale sügismantli. Poolteist kilo võitu!. Edasi täitsin mantlitaskud ajakirjade ja õlakoti musta leivaga ja suutsin saavutada aktsepteeritava 15,3 kg. Kokkuvõttes võtan ma ju sama koguse kilosid lennuki peale...jube jebimine!
* minu teada on hallist aegades inglise politsei järginud relvavaba poliitikat. Nüüdsest on see vist kõrvale heidetud. Stanstedi lennujaamas turvas pagasi ümberpakkijaid kaks revolvri, noa ja automaatidega(!) relvastatud politseinikku.
* turvajärjekorras oodates torkas silma üks eriti bravuurikas turist. Päikeseprillid ässalt peas ja vöö demonstratiivselt pükste peal suhtles ta üleoleval stiilil turvatöötajaga, kes tal metallesemeid ära võtta palus. Ühesõnaga ebameeldiv inimene. Ainuke fraas mis ma kuulsin, oli "Ma räägin Eesti keelt siis, kui ma tahan!". Nojah.
* Corki lennukit oodates läks akna taga järsku väga halliks. Esialgu karstin udu. Kuid siis ilmnes, et see on vihm... teretulemast Inglismaale... ja miks ei võtnud ma kaasa oma vihmakindlat jakki?
Aga nüüd lennuki peale ja Iirimaa poole teele!
Tellimine:
Postitused (Atom)