Heihopsti
Nüüd on lahkumine juba vägagi käega katsutav. Pärast kõikvõimaliku bürokraatia läbimist ja kõikvõimaliku tavaari pakkimist ei jõuagi see päris kohe kohale. Kuid homme on ka veel päev... päev veel paari parima siiajäänud sõbraga hüvastijätmiseks, linnale lehvitamiseks ja südames olevat nukruse alla surumiseks...
Kuid seda kõike leevendab juba teiselt pool südant pesitsev koduigatsus. Tahaks juba jälle näha Eesti loodust, maitsta eesti sööki ja kohtuda taas kodumaale jäänud sõpradega.. kohe väga tahaks.
Nüüd joon ma oma preemiaradlerit edasi ja panen endale äratuse kella seitsmeks hommikul. Kaheksast on hausmeistrilt vaja laenata värvipotti ja tolmuimejat. Ning kümnest on vaja autosse istuda ja perega läbi mägise Šveitsi Chamonix's asuvate Euroopa kõrgemate tippude poole kihutada. Seal peatume paar päeva ja siis varsti jõuangi ma tagasi kodumaale.
Minu ametlik tagasitulekutähistamine toimub Tartus 19 augustil. Kohaks nagu ikka meie Pepleri peatuspaik ja ajaks kell kaheksa õhtul. Kuna järgmine päev on meil kõigil vaba (elagu taassündinud Eesti Vabariik!), siis ootan ma ka ka Tallinnlasi Tartusse ;). Kui autosse veel midagi mahub (mis on väga kahtlane), siis pakun ma ka Saksamaa nänni. Kutsutud on kõik, kes minuga klaasi kokku lüüa tahavad.
Ma ei hakka kiitma, kui suurepärane aasta mul oli. Seda teate te isegi :). Selle asemel soovitan teil kõigil see aeg leida ja ise välismaal üks aasta elada. Põnevad läbielamised on rohkem kui garanteeritud. Ning täitsa võimalik on seal kõrvalt ka asjalik olla.
Tänud veel minu lugejatele. Väga egotupitav on pidada päevikut, mida iga päev nii kümme inimest külastamisväärseks peavad. Loodan, et oli põnev. Kuu aja pärast saate hakata jälgima Miku tegemisi Inglismaal.
Kõike head!
PS! Uued Konstanzi erasmuslased: kindlasti käige läbi West II ühikatoast 256. Seal varustab teid kõige uueks eluks vajalikuga eestlaste varahoidja Mari-Liis.
Kuvatud on postitused sildiga Saksamaa. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Saksamaa. Kuva kõik postitused
reede, august 10, 2007
pühapäev, august 05, 2007
Sibul + kook
annavad kokku sibulakoogi. Ebatervislik, ent pattu väärt leiutis :). Kahjuks pakuvad seda kohvikud ainult septembris ja ainult Meersburgist (üle järve). Kuid mälestus sellest maitsest on nii hea, et otsustasime sõpradega selle ise ette võtta. Leidsime internetist juba pea 80 000 inimese poolt järele proovitud retspeti, mille ma siin väikeste muudatustega eesti keeles ära toon:
Sibulakook
Taina jaoks läheb vaja
500 g jahu
pärmi
80g võid
soola
vajadusel ka suhkrut
Lisandi jaoks läheb vaja:
500 g sibulaid
150 g kuivatatud liha (me kasutasime sinki)
200 g Gouda riivjuustu
300 g hapukoort/maitsestamata jogurtit
2 muna
pipart
purustatud köömned
vajadusel ka piima
Valmistamise käik
Valmista ette pärmitainas ja pane reageerima. See võib kuni 2h võtta.
Sibulad lõika viiludeks ja siis poolringideks. Liha/sink lõika kuubikuteks. Prae nad koos panni peal ära. Sibulaid ei tohi pruunistada vaid selliseks klaasjaks kuumutada. Kõige parem on seda teha väikeste portsjonite kaupa.
Kui tainas on valmis saanud, siis aja see küpsetuspaberile laiali, sinnapeale laota praetud sibula-singisegu. Lisa ohtralt pipart. Soovi korral ka köömneid.
Sega hapukoor koos kahe munaga ja maitsesta soolaga. Kui segu valmis, siis sega sinna hulka veel riivjuust ja laota koogile. Soovi korral võib seda segu piimaga lahjendada.
Küpseta 200 kraadiu juures nii 40 minutit.
Naudi!
Originaal
Sibulakook
Taina jaoks läheb vaja
500 g jahu
pärmi
80g võid
soola
vajadusel ka suhkrut
Lisandi jaoks läheb vaja:
500 g sibulaid
150 g kuivatatud liha (me kasutasime sinki)
200 g Gouda riivjuustu
300 g hapukoort/maitsestamata jogurtit
2 muna
pipart
purustatud köömned
vajadusel ka piima
Valmistamise käik
Valmista ette pärmitainas ja pane reageerima. See võib kuni 2h võtta.
Sibulad lõika viiludeks ja siis poolringideks. Liha/sink lõika kuubikuteks. Prae nad koos panni peal ära. Sibulaid ei tohi pruunistada vaid selliseks klaasjaks kuumutada. Kõige parem on seda teha väikeste portsjonite kaupa.
Kui tainas on valmis saanud, siis aja see küpsetuspaberile laiali, sinnapeale laota praetud sibula-singisegu. Lisa ohtralt pipart. Soovi korral ka köömneid.
Sega hapukoor koos kahe munaga ja maitsesta soolaga. Kui segu valmis, siis sega sinna hulka veel riivjuust ja laota koogile. Soovi korral võib seda segu piimaga lahjendada.
Küpseta 200 kraadiu juures nii 40 minutit.
Naudi!
Originaal
neljapäev, august 02, 2007
esmaspäev, juuli 30, 2007
Fertig!
Muuhhaahahhhahahahahaha!!!
Selle pühapäevaga sai kool mul lõplikult läbi! Akadeemilisi kohustusi mul enam ülikooli juures ei ole! Nüüd on vaja vaid erinevatest osakondadest kõikide ainete tunnistused kätte saada ja need kuidagi TÜ poole teele saata.
Minu viimane kooliseminar oli väga vinge. Kolmekesi 7 tundi päevas viis päeva jutti ühe vahva saksa onuga innovatsiooni lahata oli kurnav, kuid suurepärane kogemus. Igaks õhtuks olin ma täiesti kapsas. Kuid see-eest tuli ka põnevat inffi kuhjaga. Viimane päev tegime natuke ka pilti
Kuid see polnud kaugeltki viimane kursus ülikoolis. Minu viimaseks akadeemiliseks ettevõtmiseks oli reedest pühapäevani kestnud windsurfi kursus. Tänu Nicole ja Mannile on mul ka kõvasti fotomaterjali:
Alguses nägid mu katsetused pahatihti välja nii:
Kuid tänu Nico juhendamistele (ja võimalik, et ka saksa vanurite poolt levitatud positiivsele energiale) sai mul kolme päeva jooksul asi üsna käppa. Lõpuks sain ma sisse juba päris suure hoo ja julgesin pildi tegemiseks ka ühe käe lahti lasta.
Viieteistkümnendaks augustiks jõuan Tallinna sadamasse ;)
Selle pühapäevaga sai kool mul lõplikult läbi! Akadeemilisi kohustusi mul enam ülikooli juures ei ole! Nüüd on vaja vaid erinevatest osakondadest kõikide ainete tunnistused kätte saada ja need kuidagi TÜ poole teele saata.
Minu viimane kooliseminar oli väga vinge. Kolmekesi 7 tundi päevas viis päeva jutti ühe vahva saksa onuga innovatsiooni lahata oli kurnav, kuid suurepärane kogemus. Igaks õhtuks olin ma täiesti kapsas. Kuid see-eest tuli ka põnevat inffi kuhjaga. Viimane päev tegime natuke ka pilti
Kuid see polnud kaugeltki viimane kursus ülikoolis. Minu viimaseks akadeemiliseks ettevõtmiseks oli reedest pühapäevani kestnud windsurfi kursus. Tänu Nicole ja Mannile on mul ka kõvasti fotomaterjali:
Alguses nägid mu katsetused pahatihti välja nii:
Kuid tänu Nico juhendamistele (ja võimalik, et ka saksa vanurite poolt levitatud positiivsele energiale) sai mul kolme päeva jooksul asi üsna käppa. Lõpuks sain ma sisse juba päris suure hoo ja julgesin pildi tegemiseks ka ühe käe lahti lasta.
Viieteistkümnendaks augustiks jõuan Tallinna sadamasse ;)
kolmapäev, juuli 25, 2007
Fix und fertig
Liebe Fans,
Vaatamata lubadustele pole ma midagi siia kirjutanud. Seda nimelt sellepärast, et ma oma kooliga ikka veel väga väga hõivatud olen. Praegune nädal on see kõikse hullem. Esmaspäevast reedeni on iga päev seitsmetunnine innovatsioonijuhtimise seminar. Kolmekesi arutame saksa keeles põnevaid asju. Järgmise nädala alguseks pean esitama kaks kodutööd. Üks on neist on põhimõtteliselt valmis, teine veel ootab paberile panemist. Ning kõigele lisaks tuleb ka kõikide kallite erasmuslastega hüvasti jätta, kes kõik kuu lõpuks Konstanzist lahkuvad. Loodetavasti, kui ma kõige sellega valmis saan, siis jõuan ma oma möödunud nädalavahetustest pajatada. Enne kui mu pere mulle järele tuleb ning pärast väikest reisimist mind Eestisse tagasi toob.
Kui teil midagi teha pole, siis lugege näiteks minu viimast kodutööd: Werbepsychologie.
Bis bald!
Vaatamata lubadustele pole ma midagi siia kirjutanud. Seda nimelt sellepärast, et ma oma kooliga ikka veel väga väga hõivatud olen. Praegune nädal on see kõikse hullem. Esmaspäevast reedeni on iga päev seitsmetunnine innovatsioonijuhtimise seminar. Kolmekesi arutame saksa keeles põnevaid asju. Järgmise nädala alguseks pean esitama kaks kodutööd. Üks on neist on põhimõtteliselt valmis, teine veel ootab paberile panemist. Ning kõigele lisaks tuleb ka kõikide kallite erasmuslastega hüvasti jätta, kes kõik kuu lõpuks Konstanzist lahkuvad. Loodetavasti, kui ma kõige sellega valmis saan, siis jõuan ma oma möödunud nädalavahetustest pajatada. Enne kui mu pere mulle järele tuleb ning pärast väikest reisimist mind Eestisse tagasi toob.
Kui teil midagi teha pole, siis lugege näiteks minu viimast kodutööd: Werbepsychologie.
Bis bald!
teisipäev, juuli 10, 2007
Teistmoodi Euroopa
See on nüüd päris pikk postitus. Varuge aega.
Ülevaatlikult: minu ja Mark Uska tripp Euroopasse; pilte eriti pole, sest kogemata kustutasin enamuse ära; reisi põhjuseks soov niisama trippida; ajaks 18.-27. juuni sel aastal.
Kui minu ja Margi lennuk vaid 4 tundi pärast ettenähtud aega Hispaanias maanduma hakkas, mõtlesin ma pikalt – mida kuradit me need 10 päeva siin Euroopas tegema hakkame? Mis meist saab? Kuhu me läheme ja mida me tõesti teeme? Keda me kohtame, mis läheb hästi ja mis halvasti? Noh, eks järgnevat lugedes saate teada.
Barcelona: elu 500 meetrit Vahemerest 12korruselise maja katusekorteris, kus on suur päikseline taimede ja imeilusa vaatega terrass. Selline koht mere ääres, millest vahel unistad, tõesti!
Aga see on vaid killuke mõnust, sest selle ületab mitmekordselt Pedro pere külalislahkus, mille kohta leidub vähe piisavalt kiitvaid sõnu, valik neist on siiski siin – meeletu, enneolematu, uskumatu, erakordne, ebamaine. Ja nii ongi. Kuidas muidu seletada seda, et tulekust saati 3 päeva toideti meid parimate hispaania rahvusroogade ja puuviljadega, anti juua parimaid veine, mahlasid, küsiti meie käest musta pesu, mida saaks küürida, anti äraminekul teele kaasa kingitusi, süüa ja raha…See oli tõesti ebamaine!
Ma ei arvanud, et kunagi krabisid, karpe ja muid mere-elukaid toiduna nautida võin. Ma ei uskunud, et omlett või hulk teisi rahvussööke ja –jooke võivad olla nii hõrgutavad. Ma ei oodanud, et mind nii noorelt kuningana koheldakse. Ma ei oodanud absoluutselt midagi sellist. Samas ma ei oodanudki üldse midagi, ent ometi sain šoki osaliseks. Positiivse šoki siiski. Õnneks (või kahjuks) jätkus erinevaid üllatusi edaspidisekski.
Kui olin Pedro pere käest saanud hunniku reisiraha, tundus mulle, et see on liiast, raudselt saame omade vahenditega vabalt hakkama. Aga päris nii ei läinud.
Olnud 2 ööd Barcelonas mugavas voodis, veetsime tempoka öö liinibussis, mida vahepeal väisasid ka narkokoerad. Põhiline emotsioon oli siiski äkilisest tempovahetuset tingitud frustratsioon ja magamatus. Marseille’isse jõudsime kell 6 hommikul. See oli igav ja nõme linn, sestap ei taha sellest palju rääkida. Üritasime hääletada, ei õnnestunud, istusime kohvikus ja sõitsime bussiga Cannes’I, kus kimasime oma „kergete“ kottidega läbi linna randa, chillisime seal ja vaatasime veidi ümbruses ringi, et veenduda – telkimisest ei tule midagi välja. Jah, teadsin, et Riviera on tihedalt asustatud, aga et isegi telgi jaoks ruumi ei ole…no ei oleks arvanud. Ruumi ööbimiseks leidus siiski rannas (parempoolses, nagu ukrainlane poes soovitas, sest seal ei käi politsei tülitamas) palmi all, väga rahulikuks uni siiski ei jäänud.
Olgu, mina magasin, sest uni (ja õlu) niitis mind kiirelt, aga võõras kohas magamisega seni mitteharjunud Mark veetis enamuse sellest rahutust ööst üleval, tõrjudes võõraste katseid meie reisikotte hõivata. Olen talle selle eest tänulik! Hommikul olin siiski küllaltki üllatunud, et minu ja Margi vahel oli minu kilekoti peal „õdusa“ ööbimiskoha leidnud keegi prantslane, kelle esimene küsimus kell 6 hommikul oli „what time is it“. Viisakus ennekõige! Kurat, keegi ei tule minu ja Margi vahele! Seetõttu lasime kiirelt jalga, sõitsime Nizzasse, kus rannas polnud katkisi kondoome ega klaasikilde.
Kell 9 jõudsime Nizza randa ja lasime jätkuval unel end maha murda. Ilm oli hea ja kõrbesime kuni pärastlõunani. Kuna tulles olime „üle keskmise“ väsinud, siis ei näinud ma päiksekreemiga üleliia vaeva ja tulemuseks on suht laiguline päevitus. Uujee!! Vähemalt rand oli seal puhtam ja ilusam. Kivine küll, aga see polnud tähtis.
Pärastlõunal sõitsime Monaco-nimelisse getosse, kus oli hulganisti koledaid laevu ja parmu-kasiinosid. Või siis mitte. Ehk siis – see koht on ikka hull. Üritasime Margiga sealt ÜHTE koledat maja leida, aga ei õnnestunud. Muidu oli väga tore ja ilus, isegi mitte nii kallis kui kartsime. Lihtsalt ilus ja mõnus. Pärast tõusu tuleb aga alati mõõn…
Rongiga tagasi minnes tundsime mõlemad, et 2 ööd korraliku uneta mõjub inimesele väga halvasti. No tõesti masendav oli kohati, vajasime korralikku und, muidu olnuks eriti kehv olla. Aga miski ei tule niisama…
Esmalt uurisime rongijaamast, ehk läheb õhtul veel mõni rong sisemaale – seal on ehk rohkem ruumi telgi püstitamiseks. Umbkeelne piletimüüja sai pärast mitut minutit seletamist meist aru ja müüs meile piletid suurde linna nimega Grasse. Jess! Lõpuks ometi linn, kust võib leida öömaja odavamalt kui 90 eurot või siis koha telkimiseks. Vähemalt nii me mõtlesime.
Rongijaamas rääkis üks rumeenlanna meile, et olgu me ettevaatlikud samal perroonil viibiva mustlaspere suhtes, kes rääkivat temaga sama keelt. Varganäod, noh! No kui nad oleks meile – niigi muserdatud ja põletatud nahaga reisisellidele – ligi tikkunud, siis oleks päris kreisiks läinud. Vist. Vahet pole, kreisiks läks niikuinii.
Olime küll ähmaselt kuulnud, et siinkandis on transporditööliste streik, aga ei arvanud, et meie sellega kokku puutume. Siiski-siiski…Pool tundi enne väljasõitu ilmus „Grasse‘i“ asemel tabloole „Cannes“ ehk meie eelmise päeva „lemmiklinn“. Vaatasime seal rongis mureliku näoga ringi, isegi pärast seda kui kahtlane mustlaspere maha kolis. Meie umbmäärasusele reageeris Härra Mustas Ülikonnas, kes uuris, mida me otsime, kuhu sõita tahame. Küsisime, kas siit Grasse’I saab, vastuseks kõlas lootusrikas: „võibolla“.
Võibolla muutus varsti kindlaks „ei-“ks. Nojah, väga hea! Kaks ööd magamata ja pesemata, rasked kotid seljas, põlenud, masendunud ja väsinud, tagasi juba vihatud linnas, kus niikuinii telkimiseks sobivat parki ega odavat hotelli ei leia. Julgelt võib öelda, et nii mina kui Mark olime ka paremas situatsioonis olnud. No selline masendus, et anna olla! Aga ÕNNEKS oli see olukord sügavaim mõõn.
Rongist maha kolides küsisime Härralt Mustas Ülikonnas, et kuskohast ja mis hinnaga saaksime hotellis ööbida (no tõesti, nii villand oli magamatusest!). Esiteks saime teada, et meie loodetud hinnaga (70 eurot) ei saa midagi NING lootusrikka sõnumina, et ta ise töötab ta 4tärnihotellis, kus VÕIBOLLA saab meile 100 euro eest öömaja pakkuda.
Härra soovitas meile, et vaadake siin lähedal ringi 2tärni hotellides, saate ehk soodsama pakkumise. Igaks juhuks andis ka oma aadressi. Nojah, kõik soodsamad hotellid olid küll 100 (1600 krooni) euro hinnaklassis, ent kõik olid hõivatud. Läksime lootusrikkalt tuttava härrasmehe hotelli, kus umbes kell 1 öösel saime lõpuks jutule. Ja siis saabus paradiis.
Rääkisin, et Barcelonas oli meeletu külalislahkus ja enneolematud mugavused, aga pärast kaht ööd suvalises kohas magamist kaalus see kõik üles. Oh! Oh! Me saime toa neljatärnihotellis! Pärast öid bussis ja rannas! Pärast enese ärapõletamist ja mitmeid kilomeetreid rasket kotitassimist! Me saime 100 euro eest toa hotellis, kus odavaimad hinnad on alates 280 eurot! Me saime prantsuse külalislahkuse osaliseks! Tundub, et jumal siiski on olemas…
No seda kergendust, mis me tuppa jõudes saime, lihtsalt ei saa panna sõnadesse. Ei saa! Parem räägin oma reisi parimast kogemusest. Kujutle pilti: 2 ööd magamata, surmväsinud, kõrbenud, luud valutavad, tüdinud, näljane…ja siis saad kuuma vanni…ja siis saad enda põlenud keha ravida, ja siis võtad külma õlle ja viskad mugavamaile voodile ja näed, kuidas telekast hakkas just ühe sinu lemmikbändi LIVE-kontsert. See oli kordumatu. Ma isegi loodan seda, sest see oli lihtsalt liiga hea. LIIGA HEA!
Aga mis oli veel parem? MAGADA! Lõpuks ometi sai normaalselt magada!! Kümme tundi! Pehmes voodis! Keegi ei seganud! Jaa. Nii õpib tõsiselt hindama oma kodu ja oma tuba, privaatsust ja mugavust. Ma ei oska öelda, keda selle õnne eest tänada, aga esialgu piirdun Härraga Mustas Ülikonnas.
Järgmisel hommikul oli nii minu kui Margi jaoks selge, et selle piirkonnaga on meil asjad aetud, aeg edasi minna. Kuna Cannes’I rongijaam pakkus reisideks küllalt soolaseid hindu, siis sõitsime ikkagi suuremasse linna ehk Grasse’I, kus loogiliselt võttes pidanuks ka rohkem võimalusi olema edasisõiduks. Jõudsime bussiga kuhugi mäe otsa ning saime umbkeelest aru, et rongijaam asub kuskil allpool. Kõmpisime kilomeetri ning küsisime siis kohalikult vanatädilt teed. „Miski ei tööta! Ükski rong ei sõida! Streik on! Te peate tagasi minema!“ Noh, seesama tekst aga prantsuse keeles oli. Usun, et umbes seda ta tahtis öelda. Paraku polnud 30 kraadi sooja ja 16kilosed seljakotid just need näitajad, mis inspireeriks mäest üles ronima, seetõttu läksime veel umbes 3 km edasi ja leidsime „grandioosse“ rongijaama.
Niisiis, Grasse võis ju olla suurem, aga tõesti…Kui me oleks eelmisel õhtul sinna jõudnud, siis poleks meil olnud ei ühtegi hotelli kuhu minna ega ühtegi kohta kuhu oma telki toppida, seega oleksime olnud veel enam masendunud. Elagu transpordistreik! Vähemasti mõni rong sellest liini lõpp-peatusest, kus oli minimaalne rongijaam, siiski läks, seega sõitsime tagasi Cannes’I ja ostsime endale Jaaniööks vaid 77eurosed piletid Strasbourgi, et minna päev hiljem külla mu Saksamaal pesitsevale vennale. Õnneks juhtus nii, et rongis oli väga hea magada ning 24. Juuni koitis meile juba hulga lootusrikkamalt kui mõni eelmine päev.
Tegelikult sellega ongi suurem osa seiklusest läbi. Saksamaal leidsime lõpuks ometi ruumi, kuhu oma telk panna ning päev hiljem sain üle pika aja kokku oma vennaga. ☺ Happytimes! Loomulikult ei osutunud ka reisi viimane ots algusest odavamaks, mille tõestuseks 88-eurone reis Konstanzist Viini Stuttgardi kaudu rongi ja bussiga ning 50 eurot maksma läinud lennupileti duplikaadid selle eest, et piletid valesse kohta olid sattunud.
Noh. Ei pruugi küll siit peegelduda, aga väga vinge tripp oli! Veidi odavamalt võinuks aint hakkama saada. Aitäh eelkõige Margile, et see nõnda vingelt välja kukkus. Aga unustada ei saa ka Pedrot koos perega, Härrat Mustas Ülikonnas ning mu kallist venda ja samuti Birgitit, kes meid Konstanzis aitasid.
Ülevaatlikult: minu ja Mark Uska tripp Euroopasse; pilte eriti pole, sest kogemata kustutasin enamuse ära; reisi põhjuseks soov niisama trippida; ajaks 18.-27. juuni sel aastal.
Kui minu ja Margi lennuk vaid 4 tundi pärast ettenähtud aega Hispaanias maanduma hakkas, mõtlesin ma pikalt – mida kuradit me need 10 päeva siin Euroopas tegema hakkame? Mis meist saab? Kuhu me läheme ja mida me tõesti teeme? Keda me kohtame, mis läheb hästi ja mis halvasti? Noh, eks järgnevat lugedes saate teada.
Barcelona: elu 500 meetrit Vahemerest 12korruselise maja katusekorteris, kus on suur päikseline taimede ja imeilusa vaatega terrass. Selline koht mere ääres, millest vahel unistad, tõesti!
Aga see on vaid killuke mõnust, sest selle ületab mitmekordselt Pedro pere külalislahkus, mille kohta leidub vähe piisavalt kiitvaid sõnu, valik neist on siiski siin – meeletu, enneolematu, uskumatu, erakordne, ebamaine. Ja nii ongi. Kuidas muidu seletada seda, et tulekust saati 3 päeva toideti meid parimate hispaania rahvusroogade ja puuviljadega, anti juua parimaid veine, mahlasid, küsiti meie käest musta pesu, mida saaks küürida, anti äraminekul teele kaasa kingitusi, süüa ja raha…See oli tõesti ebamaine!
Ma ei arvanud, et kunagi krabisid, karpe ja muid mere-elukaid toiduna nautida võin. Ma ei uskunud, et omlett või hulk teisi rahvussööke ja –jooke võivad olla nii hõrgutavad. Ma ei oodanud, et mind nii noorelt kuningana koheldakse. Ma ei oodanud absoluutselt midagi sellist. Samas ma ei oodanudki üldse midagi, ent ometi sain šoki osaliseks. Positiivse šoki siiski. Õnneks (või kahjuks) jätkus erinevaid üllatusi edaspidisekski.
Kui olin Pedro pere käest saanud hunniku reisiraha, tundus mulle, et see on liiast, raudselt saame omade vahenditega vabalt hakkama. Aga päris nii ei läinud.
Olnud 2 ööd Barcelonas mugavas voodis, veetsime tempoka öö liinibussis, mida vahepeal väisasid ka narkokoerad. Põhiline emotsioon oli siiski äkilisest tempovahetuset tingitud frustratsioon ja magamatus. Marseille’isse jõudsime kell 6 hommikul. See oli igav ja nõme linn, sestap ei taha sellest palju rääkida. Üritasime hääletada, ei õnnestunud, istusime kohvikus ja sõitsime bussiga Cannes’I, kus kimasime oma „kergete“ kottidega läbi linna randa, chillisime seal ja vaatasime veidi ümbruses ringi, et veenduda – telkimisest ei tule midagi välja. Jah, teadsin, et Riviera on tihedalt asustatud, aga et isegi telgi jaoks ruumi ei ole…no ei oleks arvanud. Ruumi ööbimiseks leidus siiski rannas (parempoolses, nagu ukrainlane poes soovitas, sest seal ei käi politsei tülitamas) palmi all, väga rahulikuks uni siiski ei jäänud.
Olgu, mina magasin, sest uni (ja õlu) niitis mind kiirelt, aga võõras kohas magamisega seni mitteharjunud Mark veetis enamuse sellest rahutust ööst üleval, tõrjudes võõraste katseid meie reisikotte hõivata. Olen talle selle eest tänulik! Hommikul olin siiski küllaltki üllatunud, et minu ja Margi vahel oli minu kilekoti peal „õdusa“ ööbimiskoha leidnud keegi prantslane, kelle esimene küsimus kell 6 hommikul oli „what time is it“. Viisakus ennekõige! Kurat, keegi ei tule minu ja Margi vahele! Seetõttu lasime kiirelt jalga, sõitsime Nizzasse, kus rannas polnud katkisi kondoome ega klaasikilde.
Kell 9 jõudsime Nizza randa ja lasime jätkuval unel end maha murda. Ilm oli hea ja kõrbesime kuni pärastlõunani. Kuna tulles olime „üle keskmise“ väsinud, siis ei näinud ma päiksekreemiga üleliia vaeva ja tulemuseks on suht laiguline päevitus. Uujee!! Vähemalt rand oli seal puhtam ja ilusam. Kivine küll, aga see polnud tähtis.
Pärastlõunal sõitsime Monaco-nimelisse getosse, kus oli hulganisti koledaid laevu ja parmu-kasiinosid. Või siis mitte. Ehk siis – see koht on ikka hull. Üritasime Margiga sealt ÜHTE koledat maja leida, aga ei õnnestunud. Muidu oli väga tore ja ilus, isegi mitte nii kallis kui kartsime. Lihtsalt ilus ja mõnus. Pärast tõusu tuleb aga alati mõõn…
Rongiga tagasi minnes tundsime mõlemad, et 2 ööd korraliku uneta mõjub inimesele väga halvasti. No tõesti masendav oli kohati, vajasime korralikku und, muidu olnuks eriti kehv olla. Aga miski ei tule niisama…
Esmalt uurisime rongijaamast, ehk läheb õhtul veel mõni rong sisemaale – seal on ehk rohkem ruumi telgi püstitamiseks. Umbkeelne piletimüüja sai pärast mitut minutit seletamist meist aru ja müüs meile piletid suurde linna nimega Grasse. Jess! Lõpuks ometi linn, kust võib leida öömaja odavamalt kui 90 eurot või siis koha telkimiseks. Vähemalt nii me mõtlesime.
Rongijaamas rääkis üks rumeenlanna meile, et olgu me ettevaatlikud samal perroonil viibiva mustlaspere suhtes, kes rääkivat temaga sama keelt. Varganäod, noh! No kui nad oleks meile – niigi muserdatud ja põletatud nahaga reisisellidele – ligi tikkunud, siis oleks päris kreisiks läinud. Vist. Vahet pole, kreisiks läks niikuinii.
Olime küll ähmaselt kuulnud, et siinkandis on transporditööliste streik, aga ei arvanud, et meie sellega kokku puutume. Siiski-siiski…Pool tundi enne väljasõitu ilmus „Grasse‘i“ asemel tabloole „Cannes“ ehk meie eelmise päeva „lemmiklinn“. Vaatasime seal rongis mureliku näoga ringi, isegi pärast seda kui kahtlane mustlaspere maha kolis. Meie umbmäärasusele reageeris Härra Mustas Ülikonnas, kes uuris, mida me otsime, kuhu sõita tahame. Küsisime, kas siit Grasse’I saab, vastuseks kõlas lootusrikas: „võibolla“.
Võibolla muutus varsti kindlaks „ei-“ks. Nojah, väga hea! Kaks ööd magamata ja pesemata, rasked kotid seljas, põlenud, masendunud ja väsinud, tagasi juba vihatud linnas, kus niikuinii telkimiseks sobivat parki ega odavat hotelli ei leia. Julgelt võib öelda, et nii mina kui Mark olime ka paremas situatsioonis olnud. No selline masendus, et anna olla! Aga ÕNNEKS oli see olukord sügavaim mõõn.
Rongist maha kolides küsisime Härralt Mustas Ülikonnas, et kuskohast ja mis hinnaga saaksime hotellis ööbida (no tõesti, nii villand oli magamatusest!). Esiteks saime teada, et meie loodetud hinnaga (70 eurot) ei saa midagi NING lootusrikka sõnumina, et ta ise töötab ta 4tärnihotellis, kus VÕIBOLLA saab meile 100 euro eest öömaja pakkuda.
Härra soovitas meile, et vaadake siin lähedal ringi 2tärni hotellides, saate ehk soodsama pakkumise. Igaks juhuks andis ka oma aadressi. Nojah, kõik soodsamad hotellid olid küll 100 (1600 krooni) euro hinnaklassis, ent kõik olid hõivatud. Läksime lootusrikkalt tuttava härrasmehe hotelli, kus umbes kell 1 öösel saime lõpuks jutule. Ja siis saabus paradiis.
Rääkisin, et Barcelonas oli meeletu külalislahkus ja enneolematud mugavused, aga pärast kaht ööd suvalises kohas magamist kaalus see kõik üles. Oh! Oh! Me saime toa neljatärnihotellis! Pärast öid bussis ja rannas! Pärast enese ärapõletamist ja mitmeid kilomeetreid rasket kotitassimist! Me saime 100 euro eest toa hotellis, kus odavaimad hinnad on alates 280 eurot! Me saime prantsuse külalislahkuse osaliseks! Tundub, et jumal siiski on olemas…
No seda kergendust, mis me tuppa jõudes saime, lihtsalt ei saa panna sõnadesse. Ei saa! Parem räägin oma reisi parimast kogemusest. Kujutle pilti: 2 ööd magamata, surmväsinud, kõrbenud, luud valutavad, tüdinud, näljane…ja siis saad kuuma vanni…ja siis saad enda põlenud keha ravida, ja siis võtad külma õlle ja viskad mugavamaile voodile ja näed, kuidas telekast hakkas just ühe sinu lemmikbändi LIVE-kontsert. See oli kordumatu. Ma isegi loodan seda, sest see oli lihtsalt liiga hea. LIIGA HEA!
Aga mis oli veel parem? MAGADA! Lõpuks ometi sai normaalselt magada!! Kümme tundi! Pehmes voodis! Keegi ei seganud! Jaa. Nii õpib tõsiselt hindama oma kodu ja oma tuba, privaatsust ja mugavust. Ma ei oska öelda, keda selle õnne eest tänada, aga esialgu piirdun Härraga Mustas Ülikonnas.
Järgmisel hommikul oli nii minu kui Margi jaoks selge, et selle piirkonnaga on meil asjad aetud, aeg edasi minna. Kuna Cannes’I rongijaam pakkus reisideks küllalt soolaseid hindu, siis sõitsime ikkagi suuremasse linna ehk Grasse’I, kus loogiliselt võttes pidanuks ka rohkem võimalusi olema edasisõiduks. Jõudsime bussiga kuhugi mäe otsa ning saime umbkeelest aru, et rongijaam asub kuskil allpool. Kõmpisime kilomeetri ning küsisime siis kohalikult vanatädilt teed. „Miski ei tööta! Ükski rong ei sõida! Streik on! Te peate tagasi minema!“ Noh, seesama tekst aga prantsuse keeles oli. Usun, et umbes seda ta tahtis öelda. Paraku polnud 30 kraadi sooja ja 16kilosed seljakotid just need näitajad, mis inspireeriks mäest üles ronima, seetõttu läksime veel umbes 3 km edasi ja leidsime „grandioosse“ rongijaama.
Niisiis, Grasse võis ju olla suurem, aga tõesti…Kui me oleks eelmisel õhtul sinna jõudnud, siis poleks meil olnud ei ühtegi hotelli kuhu minna ega ühtegi kohta kuhu oma telki toppida, seega oleksime olnud veel enam masendunud. Elagu transpordistreik! Vähemasti mõni rong sellest liini lõpp-peatusest, kus oli minimaalne rongijaam, siiski läks, seega sõitsime tagasi Cannes’I ja ostsime endale Jaaniööks vaid 77eurosed piletid Strasbourgi, et minna päev hiljem külla mu Saksamaal pesitsevale vennale. Õnneks juhtus nii, et rongis oli väga hea magada ning 24. Juuni koitis meile juba hulga lootusrikkamalt kui mõni eelmine päev.
Tegelikult sellega ongi suurem osa seiklusest läbi. Saksamaal leidsime lõpuks ometi ruumi, kuhu oma telk panna ning päev hiljem sain üle pika aja kokku oma vennaga. ☺ Happytimes! Loomulikult ei osutunud ka reisi viimane ots algusest odavamaks, mille tõestuseks 88-eurone reis Konstanzist Viini Stuttgardi kaudu rongi ja bussiga ning 50 eurot maksma läinud lennupileti duplikaadid selle eest, et piletid valesse kohta olid sattunud.
Noh. Ei pruugi küll siit peegelduda, aga väga vinge tripp oli! Veidi odavamalt võinuks aint hakkama saada. Aitäh eelkõige Margile, et see nõnda vingelt välja kukkus. Aga unustada ei saa ka Pedrot koos perega, Härrat Mustas Ülikonnas ning mu kallist venda ja samuti Birgitit, kes meid Konstanzis aitasid.
reede, juuni 29, 2007
Was das Leben so lebenswert macht?
Viimased kahe-kolme nädala jooksul olen ma esitanud ühe inglise keelse ainelõputöö, pidanud kaks saksakeelset ettekannet, nautinud kaht meeletut nädalavahetust, majutanud Konstanzis kolme Eesti tuttavat ja külastanud nelja riiki. Seega ehk arusaadavatel põhjustel pole ma kahjuks leidnud aega oma läbielamistest muljetada. Ning uued kohustused kuhjuvad... Kuid varsti kindlasti jagan ma midagi ka teiega. Et ma midagi ära ei unustaks, olen ma üht-teist isegi paberile üles kirjutanud.
Viele Grüße!
Viele Grüße!
laupäev, juuni 09, 2007
Fännimeil
Selle sissekandega kummardan ma kõigi ees, kes mind sünnipäeva paiku meeles pidasid. Kas siis armsa sõnumiga(SMS/MSN/orkut), sõnumit kandva toreda kaardiga, või veel millegi ägedamaga. Mõni eriti entusiastlik kasutas kohe mitut kanalit :). On ülimalt tore saada kinnitust sellele, et ma vaatamata mitmekuusele äraolekule inimestel ikka meeles olen.
Kohapeal lauldi mind sünnipäevahommikul koos koogiga üles. Minu kummardus ka neile varajastele lindudele! Ja muidugi ei saanud ma tähistamata läbi. Nii sai teise sünnipäevalapse Külviga kampa löödud ja laupäeval korralik kräu organiseeritud! Pidu Konstanzi mõttes tähendab seda, et kahekümneruutmeetrisesse ühikakööki tuuakse kohale kaks kasti õlut, natuke veini ja näpuotsaga süüa. Siis voolab sinna kokku nii poolsada inimest ning läheb mölluks! Kõik muidugi sinna sisse ei mahu ja sujuvalt täidetakse ka köögilähedased alad.
Nimekiri inimestest, kes end kirja jõudsid panna, enne kui kirjapulk tühjaks sai:
(mina oma nime nii ei kirjutanud)
PS! Oma fännide rõõmuks teatan ma, et lõpuks sai paika minu tagasisaabumiskava. 13 august astun ma Rostockis laeva peale. Umbes 24h hiljem maabun Helsingis ja siis pean sealt veel Tallinasse parvetama. Ning see kõik toimub ainult üheksa ja poole nädala pärast ;).
Herzlichen Dank!
Bis bald!
Kohapeal lauldi mind sünnipäevahommikul koos koogiga üles. Minu kummardus ka neile varajastele lindudele! Ja muidugi ei saanud ma tähistamata läbi. Nii sai teise sünnipäevalapse Külviga kampa löödud ja laupäeval korralik kräu organiseeritud! Pidu Konstanzi mõttes tähendab seda, et kahekümneruutmeetrisesse ühikakööki tuuakse kohale kaks kasti õlut, natuke veini ja näpuotsaga süüa. Siis voolab sinna kokku nii poolsada inimest ning läheb mölluks! Kõik muidugi sinna sisse ei mahu ja sujuvalt täidetakse ka köögilähedased alad.
Nimekiri inimestest, kes end kirja jõudsid panna, enne kui kirjapulk tühjaks sai:
(mina oma nime nii ei kirjutanud)
PS! Oma fännide rõõmuks teatan ma, et lõpuks sai paika minu tagasisaabumiskava. 13 august astun ma Rostockis laeva peale. Umbes 24h hiljem maabun Helsingis ja siis pean sealt veel Tallinasse parvetama. Ning see kõik toimub ainult üheksa ja poole nädala pärast ;).
Herzlichen Dank!
Bis bald!
kolmapäev, mai 30, 2007
Sunday, bloody sunday
Vist juba esimeses sissekandes mainisin ma, et pühapäeval on Konstanzis poed kinni. Jube tagurlik tundub. Nii peab alati poeskäike planeerima, et pühapäeval külmik jumala eest tühi ei oleks. Ning kui ka esmaspäev vabaks tehakse, siis on olukord eriti hull. Kaks päeva ilma poeskäiguta!
Kuid paar päeva tagasi taipasin ma, et tänu sellele kohtab siin vaatepilti, mida ma Eestis nii tihti ei näe: isad mängimas oma järeltulijatega. Üks pühapäev ärkasin üles ja läksin rõdule. Ringi vaadates peatus mu pilk isal, kes oma tütart ja poega ühika ees kasvate rohttaimedega kurssi viis. Ühel nelja päevalt sõitsin ma vaba päeva ignoreerides rattaga läbi vihma ülikooli. Teepeal kihutasin mööda kummiülikonnas mehest, kes oma kahe pojaga konnakulleseid jahtis.
Praeguseks olen ma aina rohkem veendunud, et selliste nähtuste kadumise hinnaks ei pea olema võimalus pühapäeva õhtul kell 22 Selverisse filmi kõrvale chipse haarama minna. Ma siiralt loodan, et Saksamaa oma vabu pühapäevi ära ei kaota. Ning ehk jõuab Eesti töörahvas jõuab kunagi samakaugele, et üheks päevaks nädalas kassaaparaadid ära unustab.
Kuid paar päeva tagasi taipasin ma, et tänu sellele kohtab siin vaatepilti, mida ma Eestis nii tihti ei näe: isad mängimas oma järeltulijatega. Üks pühapäev ärkasin üles ja läksin rõdule. Ringi vaadates peatus mu pilk isal, kes oma tütart ja poega ühika ees kasvate rohttaimedega kurssi viis. Ühel nelja päevalt sõitsin ma vaba päeva ignoreerides rattaga läbi vihma ülikooli. Teepeal kihutasin mööda kummiülikonnas mehest, kes oma kahe pojaga konnakulleseid jahtis.
Praeguseks olen ma aina rohkem veendunud, et selliste nähtuste kadumise hinnaks ei pea olema võimalus pühapäeva õhtul kell 22 Selverisse filmi kõrvale chipse haarama minna. Ma siiralt loodan, et Saksamaa oma vabu pühapäevi ära ei kaota. Ning ehk jõuab Eesti töörahvas jõuab kunagi samakaugele, et üheks päevaks nädalas kassaaparaadid ära unustab.
neljapäev, mai 24, 2007
Ood jalgrattale osa 2: Bodensee minu peo peal
Vahepeal ma rattaga mujal kui kooli vahet ei sõitnud, kuna sadas palju vihma ja mul käis Laidi külas. See oli teistmoodi tore aeg :). Kuid möödunud pühapäeval veendusin ma taas ratta kasulikkuses. Ehk siis Anton vedas viis mind tuurile ümber Bodensee ühe osa: Überlingen See. Sissejuhatuseks oli pea kogu teekond kaetud jalgrattateedega, mis tegi sõitmise eriti mugavaks. Ning ma maitsesin kodukootud õunamahla ja suitsuvorsti; sain teada, et iga endast lugupidav farmer peab ka isiklikku viinakööki; ronisin mäe otsa ja vaatasin nagu peo peal Bodenseed, Alpe ja purjekaid; nägin Saksamaa kaktusemetsa; ronisin kirikutorni, vaatasin uuesti kogu piirkonda peo peal ja imetlesin Briti insenerisaavutust. Kuid nagu kõik riigid, pole ka Saksamaa täiuslik. Pärast oma 50 km kiirmatka lõppu Meersburgist praamiga Konstanzi tagasi sõites tõdesime mõlemad, et Tšehhi õlle maitset ei ületa siiski miski.
Mina kaamerat kaasa võtta ei taibanud, aga õnneks Anton taipas.
Ning lõpetuseks tõden ma, et mõnede kogemuste hankimiseks ei asenda jalgratast miski. Ning samuti leidsin ma, et miski ei asenda kõike seda kogevat peanuppu. Nii läksin ma poodi ja otsin endale jalgrattakiivri.
Nael kummi!
Mina kaamerat kaasa võtta ei taibanud, aga õnneks Anton taipas.
Ning lõpetuseks tõden ma, et mõnede kogemuste hankimiseks ei asenda jalgratast miski. Ning samuti leidsin ma, et miski ei asenda kõike seda kogevat peanuppu. Nii läksin ma poodi ja otsin endale jalgrattakiivri.
Nael kummi!
teisipäev, mai 22, 2007
Ood jalgrattale osa 1: noored jumalad
Tudeng ilma jalgrattata on nagu... tudeng ilma jalgrattata. Jalgrattata on ka Konstanzis tore. Ent mul on paar momenti, mida ma ilma oma kaherattalise sõbrata kohe kindlasti poleks kogenud.
Kõigepealt tuleb tagasi vaadata aprilli lõpu poole. Nimelt avastasin ma siis, et pühapäeva õhtul esineb Winterthuris (50 km kaugusel üks tore trupp nimega the Young Gods. Ehk siis suurepärane šveitsi bänd, kelle kontsertide külastamise ma juba enne siiatulekut pähe võtsin. Kõigest 50 km kaugusel. Kuid ometi kättesaamatu, kuna viimane rong tagasi Konstanzi tuleb oluliselt varem kui bänd viimase loo esitab. Mist!
Kuid ma ei andnud alla! Uurisin rongiplaani ja avastasin, et Winterthurist tuleb veel üks hilisem rong, mis küll 15km enne Konstanzi peatub. Natuke pikk jalutuskäiguks.. kuid suurepärane vahemaa jalgrattaga läbimiseks! Ning nii ma läksingi enda jaoks juba teisele noorte jumalate ilmutusele. Kontsert oli suurepärane! Vaatamata välisele vanusele olid jumalad hingelt endiselt noored ja kütsid väikeste pausidega kaks tundi! Kuid iga pillimees väsib lõpuks ära ja nii lahkusid ka kolm šveitslast lavalt kaheteistkümne paiku lõplikult. Õnneks ei pidanud nad paljuks Michalangelo tuntud stseeni korrata ja üht eesti noormeest käesurumise kaudu veelgi õnnelikumaks teha :).
Tagasiteel aitasin ma ühe kontserdil tuttavaks saanud MILFi rongipiletihädast välja, seletasin rongi konduktorile pronksmehe saagat ja lasin endale seletada, miks Šveits ikkagi EU-sse ei taha. Kuidagi eriti kummastav oli kõige selle lõpuks kell kaks öösel mööda väikest Šveitsi maanteed kõigepealt 7km ülesmäge ja hiljem 7km allamäge sõita, hingates sisse ehedat laudalõhna ja kuulatades rattalambidünamo põrina taustal pimedusest kostuvaid lehmakellade kolisemisi.
Seekord oli mul ka kaamera kaasas. Pildid eriti välja ei tulnud ja videod on ka natuke halva saundiga. Aga ma loodan, et ma suudan kontserti suurepärast aurat kuidagi edasi anda:
PS! Veel nende muusikat leiab nende Myspace'i kodukalt
PS2! Seda intrument, mida esimeses videos mängitakse, nimetatakse hanguks. Šveitslased leiutasid selle kuus aastat tagasi. Esimene kokkupuude sellega oli mul meie reisil Hispaanias, kus see Manni südame võitis. Rohkem infot saab siit.
Stay with us... encore un peu
Kõigepealt tuleb tagasi vaadata aprilli lõpu poole. Nimelt avastasin ma siis, et pühapäeva õhtul esineb Winterthuris (50 km kaugusel üks tore trupp nimega the Young Gods. Ehk siis suurepärane šveitsi bänd, kelle kontsertide külastamise ma juba enne siiatulekut pähe võtsin. Kõigest 50 km kaugusel. Kuid ometi kättesaamatu, kuna viimane rong tagasi Konstanzi tuleb oluliselt varem kui bänd viimase loo esitab. Mist!
Kuid ma ei andnud alla! Uurisin rongiplaani ja avastasin, et Winterthurist tuleb veel üks hilisem rong, mis küll 15km enne Konstanzi peatub. Natuke pikk jalutuskäiguks.. kuid suurepärane vahemaa jalgrattaga läbimiseks! Ning nii ma läksingi enda jaoks juba teisele noorte jumalate ilmutusele. Kontsert oli suurepärane! Vaatamata välisele vanusele olid jumalad hingelt endiselt noored ja kütsid väikeste pausidega kaks tundi! Kuid iga pillimees väsib lõpuks ära ja nii lahkusid ka kolm šveitslast lavalt kaheteistkümne paiku lõplikult. Õnneks ei pidanud nad paljuks Michalangelo tuntud stseeni korrata ja üht eesti noormeest käesurumise kaudu veelgi õnnelikumaks teha :).
Tagasiteel aitasin ma ühe kontserdil tuttavaks saanud MILFi rongipiletihädast välja, seletasin rongi konduktorile pronksmehe saagat ja lasin endale seletada, miks Šveits ikkagi EU-sse ei taha. Kuidagi eriti kummastav oli kõige selle lõpuks kell kaks öösel mööda väikest Šveitsi maanteed kõigepealt 7km ülesmäge ja hiljem 7km allamäge sõita, hingates sisse ehedat laudalõhna ja kuulatades rattalambidünamo põrina taustal pimedusest kostuvaid lehmakellade kolisemisi.
Seekord oli mul ka kaamera kaasas. Pildid eriti välja ei tulnud ja videod on ka natuke halva saundiga. Aga ma loodan, et ma suudan kontserti suurepärast aurat kuidagi edasi anda:
PS! Veel nende muusikat leiab nende Myspace'i kodukalt
PS2! Seda intrument, mida esimeses videos mängitakse, nimetatakse hanguks. Šveitslased leiutasid selle kuus aastat tagasi. Esimene kokkupuude sellega oli mul meie reisil Hispaanias, kus see Manni südame võitis. Rohkem infot saab siit.
Stay with us... encore un peu
esmaspäev, mai 21, 2007
Egotrippin'
Nagu jätkuvast külalistevoorust näha, siis kellelegi lähevad minu kirjutised ka korda. Kommentaaride järgi ei käi siin eriti keegi, aga õnneks külastuste lugeja lohutab mind. Kuid nüüd ilmnes, et minu kirjutised on nii lahedad, et Üliõpilasleht otsustas neid avaldada. Ehk siis umbes kaks nädalat tagasi ilmus trükis väike kokkuvõte minu Saksamaa-seiklustest:
Link
Mõelge ometi! Mina ja meedias! MMA pingviinide mitmele teles üles astumisele ma vastu ei saa, kuid ka see on midagi! Nii otustasin ma igaks juhuks fännikirjade tarvis oma postiaadressi uuesti avalikuks teha:
Werner-Sombart-Str 37-221
78464, Konstanz
Deutschland
Pastakad pihku!
Link
Mõelge ometi! Mina ja meedias! MMA pingviinide mitmele teles üles astumisele ma vastu ei saa, kuid ka see on midagi! Nii otustasin ma igaks juhuks fännikirjade tarvis oma postiaadressi uuesti avalikuks teha:
Werner-Sombart-Str 37-221
78464, Konstanz
Deutschland
Pastakad pihku!
kolmapäev, mai 16, 2007
Ich blute für Deutschland
Eile valasin ma Saksamaa heaks verd. Vastutasuks sain liitreite kaupa värsket õunamahla, 5 euro väärtuses süüa ja võimaluse toota endale 450 ml värsket verd. Ma loodan, et patrioodid ei pahanda. Pikemalt kirjutab kogu üritusest oma blogis Mann.
kolmapäev, mai 09, 2007
Vahepala
Ma olen usin õppija ja laisk blogija. Esimesega on nii ja naa, kuid teine on küll tõsi. Tegelikult ma hetk tagasi täitsa lugesin biheiviorismiõpikut. Niisiis selle asmel, et enda läbielamistest pajatada, lasen ma teiste vaeva seljas liugu ja viitan kahele vingele blogile.
Esimeneses, aadressiga shutupsherlock.blogspot.com seiklevad mu klassiõed Hispaanias, tehes minu tehtud tuuri teistpidi ning natuke laiemalt.
Teines, aadressiga saratriin.blogspot.com kirjeldab Birgitil külas käinud Triin väga elavalt oma Konstanzi külaskäiku koos selle juurde kuuluva ülihea pildimaterjaliga. Konstanzi sissekanded algavad siit
Juba esimeste ridadega tabab Triin täpselt naelapea pihta:
Konstanz on eriline seepoolest, et sinna on jõle raske saada Euroopa kohta. Tüübid on suutnud linna asutada kõikidest lennujaamadest liiga kaugele ;)
Sellele vaatamata on aprilli-maikuus siinseid eestlasi külastanud kokku 10 kaasmaalast.
Millalgi sätin ma need blogid ka püsilinkide alla.
Head lugemist!
Esimeneses, aadressiga shutupsherlock.blogspot.com seiklevad mu klassiõed Hispaanias, tehes minu tehtud tuuri teistpidi ning natuke laiemalt.
Teines, aadressiga saratriin.blogspot.com kirjeldab Birgitil külas käinud Triin väga elavalt oma Konstanzi külaskäiku koos selle juurde kuuluva ülihea pildimaterjaliga. Konstanzi sissekanded algavad siit
Juba esimeste ridadega tabab Triin täpselt naelapea pihta:
Konstanz on eriline seepoolest, et sinna on jõle raske saada Euroopa kohta. Tüübid on suutnud linna asutada kõikidest lennujaamadest liiga kaugele ;)
Sellele vaatamata on aprilli-maikuus siinseid eestlasi külastanud kokku 10 kaasmaalast.
Millalgi sätin ma need blogid ka püsilinkide alla.
Head lugemist!
neljapäev, aprill 19, 2007
Kuidas ülikool vaikselt koduseks saab...
Ma leian, et kõiki teaduskondi koondaval ülikoolil on mitu olulist plussi. Väike ülevaade:
Esiteks kohtad sa kõikvõimaliku taustaga sõpru. Päev ülikoolis ei tähenda seda, et pead vaid psühholoogidega tõtt vaatama. Tegelikult õpivadki pea kõik minu sõbrad midagi muud kui psühholoogiat. Nii on väga värskendav on kas sööklas või ülikooli "keskuses" pärast kurnavat loengut mõne kohatud tuttavaga mõtteid vahetada.
Teiseks saab mängleva kergusega aineid võtta suvalisest valdkonnast. Jah TÜs saab ka. Kuid seal on nt Biomeedikumist Oeconomicumi poole tunniga suhteliselt suur väljakutse. Konstanzis tuleb lihtsalt õige osakond üles leida. Tegelikult pole tõele au andes seegi ülesanne eriti kerge.
Siiski pärast tänahommikust saksa keele tundi (10:00) oli mul esialgu plaanis minna väljavaadatud psühholoogiaseminariga tutvuma. Kuid tunniplaanist kontrollides oli see maha tõmmatud. Brausisin siis kiiresti kell 10:15 algavaid loenguid: Psühholoogias pakuti vaid psühhomeetriat. Tänan, ei :). Esimene leid mujal: "Terrorists, Vampires and Aliens: Victorian Invasion-Scare Stories". Atraktiivne, kuid mitte siiski see. Kuid informaatikaosakonna "Bilder, Bildfälschung, Bildmanipulation" ("Pildid, pildivõltsimine, pildimanipulatsioon"). tundus just see ajupuhkus, mida ma psühholoogiaseminaride vahepeale vajasin. Nüüd oli vaid kibekiiresti vaja E osast Z-osakonda minna. Ning tulemusena avastasin ma veel ühe tundmatu nurga Minotauruse labürindi taolisest ülikoolihoonest.
Kolmandaks tähendab kõikide osakondade koosolek ka seda, et teenindavad sektorid on sealsamas. Nii on kohe käepärast söökla, 2 kohvikut, 2 rahaautomaati, raamatupood, kirjatarvete pood ja lugematu hulk šokolaadi- ja joogiautomaate).
Kõikidel nendel põhjustel õnnestuski mul täna (kolmapäeval) ülikoolis kokku veeta 11 tundi. Tehtud sai kõike: alates seminarides käimisest ja söömisest kuni online ja offline suhtlemiseni välja. Ning ma lähen täna sinna veel tagasi! Õhtul ootab ees ülikoolipidu!
Edit: nüüd olen ma tagasi ning võin ütelda, et see pidu oli ikka täie eest! Ülimalt veider on treppidel, kus muidu jooksevad sajad näod loengust loengusse, näha neidsamu nägusid õlletopsi taga . Samuti on veider kohas, kus muidu sööklajärjekorras seistakse, metal-muusikat nautida. Ning klassi ees, kus mulle neuropsühhi loeti, tantsu vihtuda. Vinge värk!
Esiteks kohtad sa kõikvõimaliku taustaga sõpru. Päev ülikoolis ei tähenda seda, et pead vaid psühholoogidega tõtt vaatama. Tegelikult õpivadki pea kõik minu sõbrad midagi muud kui psühholoogiat. Nii on väga värskendav on kas sööklas või ülikooli "keskuses" pärast kurnavat loengut mõne kohatud tuttavaga mõtteid vahetada.
Teiseks saab mängleva kergusega aineid võtta suvalisest valdkonnast. Jah TÜs saab ka. Kuid seal on nt Biomeedikumist Oeconomicumi poole tunniga suhteliselt suur väljakutse. Konstanzis tuleb lihtsalt õige osakond üles leida. Tegelikult pole tõele au andes seegi ülesanne eriti kerge.
Siiski pärast tänahommikust saksa keele tundi (10:00) oli mul esialgu plaanis minna väljavaadatud psühholoogiaseminariga tutvuma. Kuid tunniplaanist kontrollides oli see maha tõmmatud. Brausisin siis kiiresti kell 10:15 algavaid loenguid: Psühholoogias pakuti vaid psühhomeetriat. Tänan, ei :). Esimene leid mujal: "Terrorists, Vampires and Aliens: Victorian Invasion-Scare Stories". Atraktiivne, kuid mitte siiski see. Kuid informaatikaosakonna "Bilder, Bildfälschung, Bildmanipulation" ("Pildid, pildivõltsimine, pildimanipulatsioon"). tundus just see ajupuhkus, mida ma psühholoogiaseminaride vahepeale vajasin. Nüüd oli vaid kibekiiresti vaja E osast Z-osakonda minna. Ning tulemusena avastasin ma veel ühe tundmatu nurga Minotauruse labürindi taolisest ülikoolihoonest.
Kolmandaks tähendab kõikide osakondade koosolek ka seda, et teenindavad sektorid on sealsamas. Nii on kohe käepärast söökla, 2 kohvikut, 2 rahaautomaati, raamatupood, kirjatarvete pood ja lugematu hulk šokolaadi- ja joogiautomaate).
Kõikidel nendel põhjustel õnnestuski mul täna (kolmapäeval) ülikoolis kokku veeta 11 tundi. Tehtud sai kõike: alates seminarides käimisest ja söömisest kuni online ja offline suhtlemiseni välja. Ning ma lähen täna sinna veel tagasi! Õhtul ootab ees ülikoolipidu!
Edit: nüüd olen ma tagasi ning võin ütelda, et see pidu oli ikka täie eest! Ülimalt veider on treppidel, kus muidu jooksevad sajad näod loengust loengusse, näha neidsamu nägusid õlletopsi taga . Samuti on veider kohas, kus muidu sööklajärjekorras seistakse, metal-muusikat nautida. Ning klassi ees, kus mulle neuropsühhi loeti, tantsu vihtuda. Vinge värk!
neljapäev, veebruar 08, 2007
Tarkusetera
Miks ei tasu kodust ära minnes potti tulele jätta?
Sest siis teatavad murelikud kaaselanikud sinu rämedalt tossavast toast Kõigepealt tuletõrjesse Ja Siis hausmaisterile. Tulemusena lendab kohale 10-pealine tuletõrjetiim koos nelja saatva politseinikuga. Ning enne kui hausmeister varuvõtmega kohale jõuab, avavad nad su ukse mootorsaega!
See pole muideks esimene kord, kui keegi oma kodu põletab. Kuskil novembris jättis üks neiu kohvimasina oma kuuma pliidiplaadi peale. Tulemusena oli köök üsna kole.
Sest siis teatavad murelikud kaaselanikud sinu rämedalt tossavast toast Kõigepealt tuletõrjesse Ja Siis hausmaisterile. Tulemusena lendab kohale 10-pealine tuletõrjetiim koos nelja saatva politseinikuga. Ning enne kui hausmeister varuvõtmega kohale jõuab, avavad nad su ukse mootorsaega!
See pole muideks esimene kord, kui keegi oma kodu põletab. Kuskil novembris jättis üks neiu kohvimasina oma kuuma pliidiplaadi peale. Tulemusena oli köök üsna kole.
esmaspäev, veebruar 05, 2007
Sesss&sstatistika
Grüezi!
Minule mainitakse, et ma pole ammu bloginud. Tõsi ta on. Sellele vaatamata statistika näitab, et külastajaid ikka jätkub. Inimesed on ära eksinud nii mitmest Euroopa riigist, USA-st, kui ka Jaapanist ja Lõuna Koreast. Jaapanist kusjuures mitu korda ;). Lõuna-Koreast on Vainikuteni jõutud sellise lingi kaudu.
Aga see selleks. Ma ei blogi sellepärast, et praegu on tegelt väga kiire aeg. Mittestandartse eramuselasena olen ma endale võtnud kuus loengut-seminari, ning neile kõigile tuleb nii 10 lk Hausarbeit ehk lõputöö kirjutada. Vaatamata selles, et enamikus on õppetöö saksa keeles, lastakse kirjutada õnneks siiski inglise keeles. Sealt kõrvalt käin ma veel jõudumööda Alpe külastamas. Korra sattusin ka Zürichi linnaekskursioonile. Lisaks kõigele käis mu mäkk teeninduses ja nii nautisin ma digivaba nädalavahetust.
Kuid nüüd tuleb mul hoolega veel pooleliolevad kodutööprojektid ära lõpetada, poolepealt lahkuvate ermuslastega hüvasti jätta ja siis oma pikale vaheajale pühenduda :). Nimelt erinevalt kohalikest mina "eksamipausil" eksameid tegema ei pea. Nii on mul aprilli keskpaigani võimalus aeg ära sisustada oma äranägemise järgi. Osalt on see juba sisustatud ka :). Eks ma siis hoia teid kursis.
Bis später!
PS! Märtsis tulen Eestisse. Napiks nädalaks. 03.03-12.03.
PS2! Vabandan typode eest. Ülikool hoiab kütte pealt kokku ja nii on mu näpud suht ebatäpsed.
Täiendus:
praeguseks olen ma alates kella neljast kuni.... kella poole kaheni ülikoolis istunud, puuviljas ning šokolaadist toitunud ja enam-vähem nullist interneti sotsioloogia nimelise seminari tarvis tehtava hüpoteetilise uurimuse kondikava kokku pannud. hetkel hakkas keegi ülikooli ees väga valjult tümmi laskma. nüüd tuleb vaid moepärast seminari jaoks kohustuslik lugemine kaasa printida ja siis läbi vihma kodu poole jalutada. UND!
Minule mainitakse, et ma pole ammu bloginud. Tõsi ta on. Sellele vaatamata statistika näitab, et külastajaid ikka jätkub. Inimesed on ära eksinud nii mitmest Euroopa riigist, USA-st, kui ka Jaapanist ja Lõuna Koreast. Jaapanist kusjuures mitu korda ;). Lõuna-Koreast on Vainikuteni jõutud sellise lingi kaudu.
Aga see selleks. Ma ei blogi sellepärast, et praegu on tegelt väga kiire aeg. Mittestandartse eramuselasena olen ma endale võtnud kuus loengut-seminari, ning neile kõigile tuleb nii 10 lk Hausarbeit ehk lõputöö kirjutada. Vaatamata selles, et enamikus on õppetöö saksa keeles, lastakse kirjutada õnneks siiski inglise keeles. Sealt kõrvalt käin ma veel jõudumööda Alpe külastamas. Korra sattusin ka Zürichi linnaekskursioonile. Lisaks kõigele käis mu mäkk teeninduses ja nii nautisin ma digivaba nädalavahetust.
Kuid nüüd tuleb mul hoolega veel pooleliolevad kodutööprojektid ära lõpetada, poolepealt lahkuvate ermuslastega hüvasti jätta ja siis oma pikale vaheajale pühenduda :). Nimelt erinevalt kohalikest mina "eksamipausil" eksameid tegema ei pea. Nii on mul aprilli keskpaigani võimalus aeg ära sisustada oma äranägemise järgi. Osalt on see juba sisustatud ka :). Eks ma siis hoia teid kursis.
Bis später!
PS! Märtsis tulen Eestisse. Napiks nädalaks. 03.03-12.03.
PS2! Vabandan typode eest. Ülikool hoiab kütte pealt kokku ja nii on mu näpud suht ebatäpsed.
Täiendus:
praeguseks olen ma alates kella neljast kuni.... kella poole kaheni ülikoolis istunud, puuviljas ning šokolaadist toitunud ja enam-vähem nullist interneti sotsioloogia nimelise seminari tarvis tehtava hüpoteetilise uurimuse kondikava kokku pannud. hetkel hakkas keegi ülikooli ees väga valjult tümmi laskma. nüüd tuleb vaid moepärast seminari jaoks kohustuslik lugemine kaasa printida ja siis läbi vihma kodu poole jalutada. UND!
neljapäev, jaanuar 25, 2007
Neuschnee!
Ametlikult ärkasin ma täna küll muusika peale. Kuid tegelikult See heli, mis mind Üles ajas oli....lumelabida hääl. Selline tume krobin, mis tekib siis, kui asfaltit lumest puhestada. Korraks tundsin end nagu Eestis. Minus kasvas elevus.. kas tõesti lumi maas? Ning aknast välja vaatamine vaid suurendas seda. Konstanzis on täiesti arvestatav lumevaip :). SUPER!
Nii kirjutasin ma hommikul. Minu lumerõõm sai väljakutse poole päeva pealt alanud non-stop tativoolu näol. Tõenäoliselt seetõttu, et jalutasin hommikul õhukeste jalanõudega. Võimalik, et sinna panustasid ka eileõhtused nisujahu-piimapannkoogid, aga seda otsustagu igaüks ise ;). Päevapeale oli igatahes üsna sant olla ja peas känseldasin ma järgmiseks paariks päevaks igasuguse sotsiaalsuse. Nii hakkasingi ma kuskil neljast hoolega oma tervist parandama. Enne kojuminekut käisin ma ka apteegist ja poest läbi ning otsin viimased vajalikud asjad. Nohutablette ei võtnud, keemia on nõrkadele :).
Minu retsept tervisesse
vajalikud komponendid:
* pakk ürtidega kurgukomme
* nohutee
* kurgutee
* külmetusetee
* mesi
* küüslauk
* leib
* tomat
* muud võileivamaterjali
* liitrite kaupa vett
* teetassid ja teepurukogujad
* rätik v tassisoendaja
* citrocept
* apelsinimahl
* villased sokid
* kampsun
* tapmisele õhutav muusika
Neid võib muidugi vastavalt võimalustele/soovidele ära jätta või lisada. Soe piim on muidugi saatanast ;)
Ravi käik:
Kõigepealt likvideeri igasugune külmatunne villaste sokkide ja kampsuniga.
Pane vesi keema. Valmista ette kaks teetassi. Ühte sega nohu- ja kurguteed. Teise pane külmetuseteed. Kui vesi valmis, vala see tassidesse. Nohu- ja köhateed kästakse 45 minti tõmmata lasta. See pane kas rätiku v tassisoendaja sisse kuhugi ootama. Külmetustee saab 7 minutiga valmis, see tõsta lihtsalt eest ära.
Valmista endale küüslauguvõileib. Mina mahutasin sinna peale kaks küünt. Mina panin maitse hajutamiseks tomatit peale, põmst võib sinna igast asju panna. Kuna mu kõht reageeris suhteliselt valuliselt puhta küüslaugu närimise peale, siis sõin ma ühe singivõileiva enne küüslaugupommi. Et midagi ees oleks.
Söö ära eelvõileib. Söö ära küüslauguvõileib. Joo kurguteed. Tee sisse võib panna mett. Teadjamad räägivad, et tee temperatuur ei tohiks üle 40 kraadi olla, muidu hävinevad mee kasulikud omadused. Kui oodata ei viitsi, on abiks jääkuubikud. Ootamise ajal lutsuta näiteks ürdikomme.
Kui kogu see värk on natuke vajunud, siis vala endale klaas apelsinimahla. Sinna sisse valmista hea energia pomm, tilgutades 50 tilka Citrocepti. Kui mahla pole käepärast, siis võid iseloomu kasvatada ja palja veega neid tilku juua. Joo. Joo ja tunneta, kuidas greibiekstrakt üle keha laiali valgub ja tapatöödele asub. Nüüd on hea hetk panna käima tapmisele õhutav muusika ning vaimselt Citroceptile kaasa elada. It's killing time!
NB! Kuna Citrocept lagundab mürgiseid aineid, siis võib alguses tunne isegi halvemaks minna. Kuid see läheb üle.
Nüüd võid kas natuke pikutada, tukastada või niisama tiksuda. Lutsuta juurde köhakomme. Millalgi saab teine sats teed valmis.
Tõenäoliselt avastad umbes poolteist tundi hiljem oma teise teetassi, mis on tõmmanud rohkem kui küll. Joo natuke pealt ära, vala temperatuuri tõstmiseks juurde sooja vett. Lisa mett. Joo. Soovi korral kuula veel tapmisele õhutavat muusikat.
Kõigi eelduste kohaselt peaks varsti paremaks minema. Kui ei lähe, siis võib proovida Coldrexi jms apteegikraami. Või siis rohuteesid veel teha. Citroceptiga liialdada ei tasu.
Mul on igastahes praeguseks (kell 22:00) juba täitsa mõnus olla. Kirjutan blogi ja puha.
Veel üks hea rohi on enda välja magamine. Minu puhul jääb see kahjuks ära, kuna vaja kodutööga tegeleda.
PS! Kui sa pole Citrocepti varem kasutanud, siis tasub vähem endale tilgutada. Alustuseks piisab 20-st.
PS2! Teadjamad räägivad, et alkohol nullib igasuguse Citrocepti efekti. Seega tasub end natukeseks ajaks Bitteri balsamist ja Strohist eemale hoida.
PS3! Saksamaal müüakse Direktsafti. Maakeeli otsemahl, mida pannakse pakki ilma seda vahepeal kontsentreerimata. Jube hea on, ning Citrocepti maitset ei pane tähelegi.
PS4! Kui tapmisele õhutavad muusikat ei ole, siis võib selle vabalt asendada Queeni lauluga We Are the Champions. Võimillegaiganes.
Head paranemist!
Nii kirjutasin ma hommikul. Minu lumerõõm sai väljakutse poole päeva pealt alanud non-stop tativoolu näol. Tõenäoliselt seetõttu, et jalutasin hommikul õhukeste jalanõudega. Võimalik, et sinna panustasid ka eileõhtused nisujahu-piimapannkoogid, aga seda otsustagu igaüks ise ;). Päevapeale oli igatahes üsna sant olla ja peas känseldasin ma järgmiseks paariks päevaks igasuguse sotsiaalsuse. Nii hakkasingi ma kuskil neljast hoolega oma tervist parandama. Enne kojuminekut käisin ma ka apteegist ja poest läbi ning otsin viimased vajalikud asjad. Nohutablette ei võtnud, keemia on nõrkadele :).
Minu retsept tervisesse
vajalikud komponendid:
* pakk ürtidega kurgukomme
* nohutee
* kurgutee
* külmetusetee
* mesi
* küüslauk
* leib
* tomat
* muud võileivamaterjali
* liitrite kaupa vett
* teetassid ja teepurukogujad
* rätik v tassisoendaja
* citrocept
* apelsinimahl
* villased sokid
* kampsun
* tapmisele õhutav muusika
Neid võib muidugi vastavalt võimalustele/soovidele ära jätta või lisada. Soe piim on muidugi saatanast ;)
Ravi käik:
Kõigepealt likvideeri igasugune külmatunne villaste sokkide ja kampsuniga.
Pane vesi keema. Valmista ette kaks teetassi. Ühte sega nohu- ja kurguteed. Teise pane külmetuseteed. Kui vesi valmis, vala see tassidesse. Nohu- ja köhateed kästakse 45 minti tõmmata lasta. See pane kas rätiku v tassisoendaja sisse kuhugi ootama. Külmetustee saab 7 minutiga valmis, see tõsta lihtsalt eest ära.
Valmista endale küüslauguvõileib. Mina mahutasin sinna peale kaks küünt. Mina panin maitse hajutamiseks tomatit peale, põmst võib sinna igast asju panna. Kuna mu kõht reageeris suhteliselt valuliselt puhta küüslaugu närimise peale, siis sõin ma ühe singivõileiva enne küüslaugupommi. Et midagi ees oleks.
Söö ära eelvõileib. Söö ära küüslauguvõileib. Joo kurguteed. Tee sisse võib panna mett. Teadjamad räägivad, et tee temperatuur ei tohiks üle 40 kraadi olla, muidu hävinevad mee kasulikud omadused. Kui oodata ei viitsi, on abiks jääkuubikud. Ootamise ajal lutsuta näiteks ürdikomme.
Kui kogu see värk on natuke vajunud, siis vala endale klaas apelsinimahla. Sinna sisse valmista hea energia pomm, tilgutades 50 tilka Citrocepti. Kui mahla pole käepärast, siis võid iseloomu kasvatada ja palja veega neid tilku juua. Joo. Joo ja tunneta, kuidas greibiekstrakt üle keha laiali valgub ja tapatöödele asub. Nüüd on hea hetk panna käima tapmisele õhutav muusika ning vaimselt Citroceptile kaasa elada. It's killing time!
NB! Kuna Citrocept lagundab mürgiseid aineid, siis võib alguses tunne isegi halvemaks minna. Kuid see läheb üle.
Nüüd võid kas natuke pikutada, tukastada või niisama tiksuda. Lutsuta juurde köhakomme. Millalgi saab teine sats teed valmis.
Tõenäoliselt avastad umbes poolteist tundi hiljem oma teise teetassi, mis on tõmmanud rohkem kui küll. Joo natuke pealt ära, vala temperatuuri tõstmiseks juurde sooja vett. Lisa mett. Joo. Soovi korral kuula veel tapmisele õhutavat muusikat.
Kõigi eelduste kohaselt peaks varsti paremaks minema. Kui ei lähe, siis võib proovida Coldrexi jms apteegikraami. Või siis rohuteesid veel teha. Citroceptiga liialdada ei tasu.
Mul on igastahes praeguseks (kell 22:00) juba täitsa mõnus olla. Kirjutan blogi ja puha.
Veel üks hea rohi on enda välja magamine. Minu puhul jääb see kahjuks ära, kuna vaja kodutööga tegeleda.
PS! Kui sa pole Citrocepti varem kasutanud, siis tasub vähem endale tilgutada. Alustuseks piisab 20-st.
PS2! Teadjamad räägivad, et alkohol nullib igasuguse Citrocepti efekti. Seega tasub end natukeseks ajaks Bitteri balsamist ja Strohist eemale hoida.
PS3! Saksamaal müüakse Direktsafti. Maakeeli otsemahl, mida pannakse pakki ilma seda vahepeal kontsentreerimata. Jube hea on, ning Citrocepti maitset ei pane tähelegi.
PS4! Kui tapmisele õhutavad muusikat ei ole, siis võib selle vabalt asendada Queeni lauluga We Are the Champions. Võimillegaiganes.
Head paranemist!
reede, jaanuar 19, 2007
Kirill puhub
Eile öösel mõõdeti Šveitsi alpides tuulekiiruseks rekordilised 225 km/h. Zürichis, mis siit eriti kaugele ei jää mõõdeti 135 km/h. Tänahommikune 72 km/h kahvatub selle kõrval. Kuid päris tuuline on siiski.
Veel rubriigist Eestlased igas sadamas
Kui ma eile Kreuzlingenis, Šveitsis ringi kondasin, sattusin ma ühel väiksel tänaval sellise sildi otsa. Ma usun, et maamuna peal ei leia enam kohta, kus ühtegi eestlast ees poleks.
Tellimine:
Postitused (Atom)