I have a secret to tell you... Tool is great!

Suvel ytles nii RHCP frontman. Ning eile sai see fakt j2rjekordselt kinnitust. Kylmajudinaid tekitavalt hea. Ning meie oleme elus ja tuju on hea!

Pealkirjadele vajutades saate ka videokinnituse. Cya.

La-la-land

Grüzil!

Siin ma nüüd olen... selle asemel, et pakkimisega tegeleda või iseendale soovituskirja koostada, kirjutan hoopis blogi.

Milleks endale soovituskiri? Mõned teist juba teavad... et keerukate arvutuste tulemusena on mul valminud plaan Konstanzi ka kevadsemestriks jääda. Bürokraatlik masinavärk on nüüd käima lükatud ning loodetavasti on selle tulemus kevadel-suvel Konstanzis õppiv Uku. Seetõttu otsustasin ma ka ühele saksa stipile kandideerida. "Õppejõu" soovituskiri võib õnneks inglise keeles olla, kuid varsti tuleb mul saksakeelne CV ja eluplaanide kokuvõte teha. Kuid raskused ongi ületamiseks!

Keda see kurvastab, siis jõuludeks tulen ma kolmeks nädalaks koju Eestisse. See juhibki mind mõndade oluliste kuupäevadeni:

23.11 - 30.11 – Vainikute reunion tuur

20.12 - 08.01 – Uku Eesti tuur

24.02 - 03.03 – Canazei, Dolomiti Superski, Itaalia

13.03 - 23.03. – ;)

16.04 - 20.07. – Suvesemester

Canazei kohta niipalju, et see on Mainor Meelise suusareis Canazei suusakülasse, kus ma grupijuht olen. Kui kellelgi veel suusa-/lauaplaanid tegemata, siis tasub selle reisiga ühineda. Kui seal vabu kohti on :). Reisi märksõna on Laudurite Eri. See tähendab võimalust lisaks tavarajale ka kohaliku lauahundi juhendamisel offpiste'i võimalusi nautida.

www.meelis.ee

Vainikute reunion tour algab homme varahommikul. Selle raames tuuritavad vennad Vainikud kõigepealt Suurbritannias Londonis ja Manchesteris ning seejärel ka Saksamaal Konstanzis ning hetkeks ka Stuttgartis. Pärast nädalast möllu jätkab noorem neist tuuri üksi, külastades veel Šveitsis Baseli linna, Prantsusmaal Baseli lennujaama ning samuti ka põgusalt Berliini lennujaama. Külalisesinejatena astuvad üles Tool, Muse ning Manchesteri baariteleri vahendusel terve Manchester Unitedi võistkond. Rääkimata tee peale jäävatest headest sõpradest.

Neid ridu internetti kopeerides olen ma tõenäoliselt juba välja mõelnud, kuidas ma viieks päevaks vajalikud asjad väikesesse seljakotti ära mahutan. Või siis kergema vastupanu teed läinud ja suurema seljakoti endale kaasa võtnud. Kuna ma endale äraantava pagasi piletit ei ostnud (9 € tahavad selle eest lisaks, mis on 30€ lennupileti kõrval üsna suur raha), siis näiteks dušigeeli ma kaasa võtta ei saa. Läätsevedelikku ka mitte. Tänu EU uutele reeglitele saan ma kõiki vedelaid asju kaasa võtta vaid 100 ml kotikestes LINK. Huvitav, millal esimene terrorist endale vedelikpommi sisse neelab ja selle kättesaamiseks nööri suust välja rippuma jätab :) Tea, kas see tegelikult ka võimalik on.

Kaasa tuleb võtta tegelt üsna vähe asju: särke, pesu, õppematerjale, natuke külakosti, telefoni ning kaamera laadija. Jah, sa lugesid õigesti. Mul on vaja ka kaamera laadija kaasa võtta. Miks? Sest just täna õhtul koputati mulle uksele ja ulatati naabri poolt üks pakk üle. Üks pakk, mis oli teel 25. septembrist saadik. Üks pakk, kus sees oli minu armas kaamera. Lihtsalt uskumatu. Eriti ajastus :)


Auf Asche!

Olen õnnelik et inimesed on nii ilusad ja head

Mardipäev. Kiire. Vaja paar kilomeetrit kaugemal õhtusöögile minna ja poolele maale viiv buss läheb kohe-kohe. Kuna hiljem on veel teatrisse minek, siis ei saa kuidagi ajakava edasilükkamist lubada. Tuiskan uksest välja ja teen paar kiiremat sammu allapoole-bussipeatuse poole. Bussi nagu ei paista ja võtan rahulikumalt. Ei saa jalga ju ära lõhkuda. Kuid mujale vaatamine maksab kätte. Üks hetk on buss juba peatuses ja vilgutab suunatulesid. Kiiresti silkan bussi poole. Üle tee minnes annab auto ilusasti ülekäiguraja juures teed, noogutan talle tänuks kergelt pead. Kuid juba buss lähebki ja mul ei jää üle muud, kui käsi laiutada. Kuid järsku viipab autojuht mulle, näidates käega kõrvalistuja kohta. Ning tõepoolest. Autos istus üks naine, kes otsustas mind välja aidata. Alguses mainisin talle bussi lõppsihtpunkti ja talle jäi ka see tee peale. Kui ma aga mokaotsast poetasin, kuhu mul tegelikult vaja minna on, lubas ta mind ka sinna ära visata. Uskumatu. Ning mul jäi kohalejõudes niipalju aega üle, et jõudsin veel türgi poes käia ning õhtusöögile veidrat, ingverijuurt meenutavat maguskartulit kaasa viia.

Ahjaa, teater jäi siiski ära. Ei jätkunud meile pileteid.

Arzt ja värki

Mõni aeg tagasi kirjtasin ma, kuidas ma hoolega mitut spordiala testisin ja erinevatel viisidel end 5-6x nädalas sportlikult rakendasin. Tulemusena lõid mul paar nädalat tagasi vanad, kevade lõpust lumelauatamisel saadud vigastused välja ja viimasel ajal pole ma sportlikkus mõttes põmst mittemidagi teinud...peale taastusharjutuste. Kuna see on üsna nüri tegevus ja jalg/õlg on mul ikka edasi valutanud, siis otsustasin ma arsti juurde minna. Ning ma pean ütlema, et meditsiin on Saksamaal ikka väga tasemel. Kliinik oli ilus ja puhas ning samuti sain ma väga hea teeninduse tasemel personali poolt. Minu jalahäda diagnoositi kiiresti ning aidati seejärel õige side välja valida. Kui Eestis taheti mulle õla puhul vaevalt pilti teha, siis siin suunati katsumise mittetulemislikkuse peale kohe röntgeni juurde...ning selle mittemidaginäitamise peale veel mingile magnetuuringutele. Viimase jaoks peab küll natuke ootama, end igaltpoolt kumas läbi hoolivus ja tõesti tahe mind igatpidi aidata. Lisaks tuleb mainida, et jala raviks saadud rohud ja side läksid maksma 12 euri, mis on üldist taset arvestades ülimalt odav. Tõenäoliselt tänu haigekassale, aga positiivne siiski. Seega soovitan välislähetuses olles oma hädasid mitte endale hoida vaid lasta end nagu Saksa pensionäri poputada. Üks pensionär kusjuures minestas minu kõrval toolil sellepeale ära, kui arst end tema verist näppu uuris. Millise hoolega ta sealt ära kanti...

Nüüd olen ma antibiootikumikuuril ja järgmised 19 päeva on mul alkoholivabad. Tõenäoliselt.