Heihopsti!
Nagu enamik vist juba teab, olen ma Eestimaa tolmu jalgedelt pyhkinud ning uurin kahe Konstanzi s6braga elu-olu teisel pool maakera. Proovin teid ka oma tegemistega kursis hoida...seda spetsiaalselt selle reisi jaoks loodud lehekyljel. Kuna teha on siin v2ga palju ja arvuti pole alati k2ttesaadav, siis tulevad teated ysna suure viivitusega... aga v2hemalt tulevad :). Ahjaa.. kuna see leht on minu s6pruskonnaga mitmepeale, siis alustasin ma esialgu inglise keeles. Aga kui kopa ette viskab, siis l2hen ehk eesti keele peale yle :P
Palavad tervitused Quitost!
Le Grande Tour
esmaspäev, november 10, 2008
teisipäev, september 09, 2008
Eile nägin ma Eestimaad
"Eile nägin ma Eestimaad,
suvilaid, soome saunasid,
nägin baare ja plaažisid,
nägin uhkeid garaažisid!
Eile nägin ma Eestimaad!"
Nii kirjutas ükskord ammu Ruja ja need read tervitasid mind, Alanit ja Madist, kui sõitsime talgutele Alo 'Suur Hurt' Aasma tallu augustikuu viimasel nädalavahetusel. Lauluvalikuga poleks Koltsi talu peremees suutnud paremini õnnestuda, kuid ka teistel põhjustel läheb lõppev suvi kirja päris-päris eestimeelsena. Nüüd siis mõned read sellest.
Kõik algas vist sellest, kui Inglismaalt tagasitulles läksin külla vanaisale, eesmärgiga saada materjale Nõmme tuuri jaoks, mille sõbrannale olin lubanud teha. Kui kööki sisse astusin, kõlas raadiost: "Eestlane olen ja eestlaseks jään, kui mind eestlaseks loodi. Eestlane olla on uhke ja hää, vabalt vaarisa moodi." See tundus sel hetkel nii hea ajastus ja jäi kohe soojalt-soojalt südamesse meelde. Samasuguse eestluse tähe all möödus terve suvi, mis ilma poolest küll üürike ja jahe, ent seest südantsoojendav.
Järgmine märkimisväärne sündmus on see, kui klassivendade Welixi ja Priiduga võtsime nõuks teoks teha heategevuslik rinnamärgimüümine, näitamaks Eesti ja Georgia ühtsust. Projekt hakkab nüüdseks lõpule jõudma ja on toonud kõvasti positiivseid emotsioone. Märgihuvilisi ilmus kohtadest, isikute näol ja toetusi summades, mida ei osanud ettegi kujutada. Kas oleksid arvanud, et 10-12aastased poisiklutid solidaarsust väljendavat märgikest nuiavad oma vanemailt? No vot.
Öölaulupidu. No see oli suht-koht tipp. Aastaid pole nii ehedat, sooja ja ülivõrretes head emotsiooni tunda saanud. Mul lihtsalt ei jätku sõnu selle jaoks. Sõpradega koos, tuntud laulude seltsis, uskumatult suure arvu kaasmaalaste seas, üliõnnelik! Ptüi-ptüi-ptüi, ent nõnda vabastava kogemuse väärtust suudaksin vist tõeliselt hinnata alles siis, kui seda vabadust enam nõnda palju pole...Aga see on liiga kõhe mõte, lähme kähku edasi!
Olümpiamedalistide tervitamine. Mul oleks Raekoja platsil peaaegu pisar silma tulnud, see oli nii liigutav mu jaoks. Küllap oli laulupeo emotsioon kah sees veel. Nägin laval tõelisi Eesti tegijaid ja teadsin, et tahan ja suudan ka ise kunagi millegi nõnda positiivsega silma paista. Ilmselt mitte sportlikus vallas, ent siiski. Eks aeg näitab!
Ja siis augustikuu viimase nädalavahetuse üritus Koltsi talus Järvamaal. Ka selle jaoks on keeruline sõnu leida. Vast elu kõige vingema augustikuu kulminatsiooniks oli raudselt järgnev hetk.
Läksin maja taha, võtmaks oma pluusi (ilm oli ometi jahe), nägin, et õue tassitud mööblist oli miskit välja kukkunud. Sinine riie selline...Kohe oli tunne, et tegemist on meie trikolooriga. Ja nii oligi. Vahest aastakümneid võõrvõimu eest peidetuna seisnud puhas sinimustvalge oli sealsamas triigitu, puhta ja kokkuvoldituna minu ees murul.
Ei läinud kaua kuni jõudsin end sellesse mässida, uhkust tunda ja siis Alani, Madise, Sveni ja Aloga ühes lipu jaoks kasvõi ajutine varras leida. Sai see kaunis kõrge ja puidust, mistõttu üpriski painduv. Aga usun, et tolleks hetkeks piisavalt väärikas lahendus. Ja kui seda varrast käes hoides ning lipul kolmveerandpilvises taevas tuules ujuda lastes veel taustaks 'Koit' mängis...See hetk sööbib küll igaveseks mällu.
Loomulikult oli Koltsi talus niigi üle prahi üritus. Natuke mehiseid töid nagu seinalammutamine, põrandalammutamine, raamatulennutamine, õllejoomine, grillimine, jutuajamine ja lõpetuseks ka saun. Mis võiks olla parem viis suve lõpetamiseks? Pühapäevaks oli kere küll veidi väsinud, ent meel hea, väga hea!
Kuigi saan Eesti Vabariigi 90. aastal kodumaal olla napilt üle poole kuudest, läheb see kirja seni mu kõige eestlaslikuma aastana. Nüüd peab pingutama, et järgnevateks aastateks latti mitte alla lasta!
Päikest!
Ja pilte!
Mikk
suvilaid, soome saunasid,
nägin baare ja plaažisid,
nägin uhkeid garaažisid!
Eile nägin ma Eestimaad!"
Nii kirjutas ükskord ammu Ruja ja need read tervitasid mind, Alanit ja Madist, kui sõitsime talgutele Alo 'Suur Hurt' Aasma tallu augustikuu viimasel nädalavahetusel. Lauluvalikuga poleks Koltsi talu peremees suutnud paremini õnnestuda, kuid ka teistel põhjustel läheb lõppev suvi kirja päris-päris eestimeelsena. Nüüd siis mõned read sellest.
Kõik algas vist sellest, kui Inglismaalt tagasitulles läksin külla vanaisale, eesmärgiga saada materjale Nõmme tuuri jaoks, mille sõbrannale olin lubanud teha. Kui kööki sisse astusin, kõlas raadiost: "Eestlane olen ja eestlaseks jään, kui mind eestlaseks loodi. Eestlane olla on uhke ja hää, vabalt vaarisa moodi." See tundus sel hetkel nii hea ajastus ja jäi kohe soojalt-soojalt südamesse meelde. Samasuguse eestluse tähe all möödus terve suvi, mis ilma poolest küll üürike ja jahe, ent seest südantsoojendav.
Järgmine märkimisväärne sündmus on see, kui klassivendade Welixi ja Priiduga võtsime nõuks teoks teha heategevuslik rinnamärgimüümine, näitamaks Eesti ja Georgia ühtsust. Projekt hakkab nüüdseks lõpule jõudma ja on toonud kõvasti positiivseid emotsioone. Märgihuvilisi ilmus kohtadest, isikute näol ja toetusi summades, mida ei osanud ettegi kujutada. Kas oleksid arvanud, et 10-12aastased poisiklutid solidaarsust väljendavat märgikest nuiavad oma vanemailt? No vot.
Öölaulupidu. No see oli suht-koht tipp. Aastaid pole nii ehedat, sooja ja ülivõrretes head emotsiooni tunda saanud. Mul lihtsalt ei jätku sõnu selle jaoks. Sõpradega koos, tuntud laulude seltsis, uskumatult suure arvu kaasmaalaste seas, üliõnnelik! Ptüi-ptüi-ptüi, ent nõnda vabastava kogemuse väärtust suudaksin vist tõeliselt hinnata alles siis, kui seda vabadust enam nõnda palju pole...Aga see on liiga kõhe mõte, lähme kähku edasi!
Olümpiamedalistide tervitamine. Mul oleks Raekoja platsil peaaegu pisar silma tulnud, see oli nii liigutav mu jaoks. Küllap oli laulupeo emotsioon kah sees veel. Nägin laval tõelisi Eesti tegijaid ja teadsin, et tahan ja suudan ka ise kunagi millegi nõnda positiivsega silma paista. Ilmselt mitte sportlikus vallas, ent siiski. Eks aeg näitab!
Ja siis augustikuu viimase nädalavahetuse üritus Koltsi talus Järvamaal. Ka selle jaoks on keeruline sõnu leida. Vast elu kõige vingema augustikuu kulminatsiooniks oli raudselt järgnev hetk.
Läksin maja taha, võtmaks oma pluusi (ilm oli ometi jahe), nägin, et õue tassitud mööblist oli miskit välja kukkunud. Sinine riie selline...Kohe oli tunne, et tegemist on meie trikolooriga. Ja nii oligi. Vahest aastakümneid võõrvõimu eest peidetuna seisnud puhas sinimustvalge oli sealsamas triigitu, puhta ja kokkuvoldituna minu ees murul.
Ei läinud kaua kuni jõudsin end sellesse mässida, uhkust tunda ja siis Alani, Madise, Sveni ja Aloga ühes lipu jaoks kasvõi ajutine varras leida. Sai see kaunis kõrge ja puidust, mistõttu üpriski painduv. Aga usun, et tolleks hetkeks piisavalt väärikas lahendus. Ja kui seda varrast käes hoides ning lipul kolmveerandpilvises taevas tuules ujuda lastes veel taustaks 'Koit' mängis...See hetk sööbib küll igaveseks mällu.
Loomulikult oli Koltsi talus niigi üle prahi üritus. Natuke mehiseid töid nagu seinalammutamine, põrandalammutamine, raamatulennutamine, õllejoomine, grillimine, jutuajamine ja lõpetuseks ka saun. Mis võiks olla parem viis suve lõpetamiseks? Pühapäevaks oli kere küll veidi väsinud, ent meel hea, väga hea!
Kuigi saan Eesti Vabariigi 90. aastal kodumaal olla napilt üle poole kuudest, läheb see kirja seni mu kõige eestlaslikuma aastana. Nüüd peab pingutama, et järgnevateks aastateks latti mitte alla lasta!
Päikest!
Ja pilte!
Mikk
esmaspäev, juuli 21, 2008
Paradiis
Rohkem kui kuu aega ei tohi ju ometigi Eestis tagasi olla! Tegelikult võib ning nüüd plaaningi vähemalt talveni kodumaalt jalga mitte tõsta, ent suvel oli ometigi vaja veelkord väljamaal käia. Sellepärast et: ma polnud varem sattunud suveülikooli, ma polnud varem sattunud Balkanimaadesse, ma ei jäänud Inglismaa-kogemusega rahule, tahtsin sõpru-tuttavaid juurde, ei osanud juulikuud kuidagi teisiti kah sisustada. Niisiis sai paari kuu eest vastu võetud otsus teha tutvust Endise Jugoslaavia Vabariigi Makedooniaga. Jube nimi. EL võiks aru saada, kui totter on rahvusriigile tema nime keelamine.
Vastuvõetud otsus oli mu senise elu üks õigemaid. Kaks nädalat Makedoonias Ohridi järve kaldal lähevad mu elulukku kui täielik paradiisi-aeg, katarsis, lõbu ja kõik muud head sõnad üheskoos. Sattusin sellest piirkonnast ja eelkõige nendest inimestest täielikku sõltuvusse. Kui vaid saaks nii, et nõnda lõbusaid, ilusaid ja avatud inimesi leiduks rohkem! Tundub uskumatuna, ent reaalselt on olemas riik, kus ilusaid neiusid on vähemalt samas kontsentratsioonis või rohkemgi kui Eestis.
Eriti suur on kontrast loomulikult Inglismaaga - kahe nädalaga kogesin kordades rohkem kvaliteetseid sõbrasuhteid ja puhast, alkoholist olulisemalt puutumata lõbutsemist; pidutsemist, mis tuli otse südamest, mitte pudelist; näha ehk majanduslikult halval järjel, ent eestlastest kindlasti suuremat laulurahvast, kes oma emotsioonides ja üleüldse on nõnda siiras. Lääne- ja Põhja-Euroopa ühiskondades, ma kardan, sellele võrdväärset ei leia. Loodan siiralt, et need maad jäävad puutumata Lääne-Euroopa dekadentlikust, rasvasest, pealiskaudsest ja põhimõttelagedast stiilist, et need inimesed jäävad truuks oma usule, mis neile nõnda palju juurde annab, et hakka või kadestama (hakkasingi, aga usklikuks ikka ei pööra).
Ma pole ikka väga-väga ammu end kuskil nii vabalt tundnud, ilmselt ei saagi end vabamalt tunda. Täielik vabanemine ja puhastumine, kusjuures ei osanud ma midagi sellist oodata ka mitte. Lootsin kahte nädalat päikse käes, et akusid laadida talveks, ent sain elumuutva kogemuse osaliseks. Päris raudpoltkindlalt lähen juba lähitulevikus sinna kanti tagasi!
Aga et mis ma siis tegin seal päevad - mis möödusid tagantjärele vaadates kiiremini kui silmapilk - läbi? Noh, hommikuti 9-13 vahel oli kursus, teemaks 'Introduction to Public Policy Analysis', mille lõpetasin parima võimaliku hindega ning professori erilise tänuga panuse eest. Ja minu grupp oli ka kogu suveülikooli (12 erinevat kursust) parim - Mikk oli täielik kunn. Toanaabrite seas saavutasin nelja päevaga legendistaatuse...Kuidas ja miks? Ei tea, vist tänu sellele, et end nõnda vabalt ja täiesti iseendana suutsin tunda.
Nüüd, kui taust räägitud, natuke ajalises plaanis ka. 6. juulil lendasin Tiranasse, Albaania pealinna, eesmärgiga jõuda 8 tunniga 200 kilomeetri kaugusele üle Makedoonia piiri, Ohridi linna suveülikooli. 8 tundi ja 200 kilomeetrit ei tundu just ületamatu takistus, ent see liikluskultuur, mägised teed, ühistranspordi puudulikkus...kokkuvõttes läks kohalejõudmine päris libedalt, ent parajalt õnnega pooleks: illegaalse takso ja bussiga (mille täitumist oodates tuli politseionu ja tegi trahvi), mis liiklusreegleid ei tunnistanud ning sõitsid täiesti suvalise graafiku alusel, mööda käänulisi mägiteid kus usklikuna peaks vist iga 100 m tagant palvetama, et nüüd nurga tagant keegi välja ei kihuta (ja vahel siiski kihutab).
Pöörane Albaania edukalt läbitud, jõudsin tõotatud maale. Tõeline paradiis maa peal! Täiesti võileivahinna eest sain miljonivaatega ühikatoa, maailma parimad toanaabrid Habil ja Rilind (e. Lindi), väga meeldivad inimesed mõlemal pool kõrvalboksis ja kolm imetoredat ja ilusat neiut korrus allpool. No ma ei tea, millega ma selle ära teenisin, ausõna. Igal juhul võtsin pakutavast maksimumi - igaõhtused peod (mis erinevalt Eestist ei läinud kunagi ülekäte, alkohol oli teisejärguline), huvitav ja kasulik kursus, UNESCO kaitse all oleva linna võlud, igapäevaselt 30-35 soojakraadi ja päike (ja päike ei kõrvetanud, vaid ainult paitas ja pruunistas!!!).
Ühesõnaga, akud said väga-väga täis laetud, tarkus omandatud, sõprussuhted tekitatud; samuti leidsin iseenda jaoks vastuseid rohkematele küsimustele elu kohta, kui üldse küsida olin osanud. Ma loodan, et te olete kõik väga kadedad ja uhked üheskoos nüüd. Kui veel mitte, siis pildid leiab siit.
Vastuvõetud otsus oli mu senise elu üks õigemaid. Kaks nädalat Makedoonias Ohridi järve kaldal lähevad mu elulukku kui täielik paradiisi-aeg, katarsis, lõbu ja kõik muud head sõnad üheskoos. Sattusin sellest piirkonnast ja eelkõige nendest inimestest täielikku sõltuvusse. Kui vaid saaks nii, et nõnda lõbusaid, ilusaid ja avatud inimesi leiduks rohkem! Tundub uskumatuna, ent reaalselt on olemas riik, kus ilusaid neiusid on vähemalt samas kontsentratsioonis või rohkemgi kui Eestis.
Eriti suur on kontrast loomulikult Inglismaaga - kahe nädalaga kogesin kordades rohkem kvaliteetseid sõbrasuhteid ja puhast, alkoholist olulisemalt puutumata lõbutsemist; pidutsemist, mis tuli otse südamest, mitte pudelist; näha ehk majanduslikult halval järjel, ent eestlastest kindlasti suuremat laulurahvast, kes oma emotsioonides ja üleüldse on nõnda siiras. Lääne- ja Põhja-Euroopa ühiskondades, ma kardan, sellele võrdväärset ei leia. Loodan siiralt, et need maad jäävad puutumata Lääne-Euroopa dekadentlikust, rasvasest, pealiskaudsest ja põhimõttelagedast stiilist, et need inimesed jäävad truuks oma usule, mis neile nõnda palju juurde annab, et hakka või kadestama (hakkasingi, aga usklikuks ikka ei pööra).
Ma pole ikka väga-väga ammu end kuskil nii vabalt tundnud, ilmselt ei saagi end vabamalt tunda. Täielik vabanemine ja puhastumine, kusjuures ei osanud ma midagi sellist oodata ka mitte. Lootsin kahte nädalat päikse käes, et akusid laadida talveks, ent sain elumuutva kogemuse osaliseks. Päris raudpoltkindlalt lähen juba lähitulevikus sinna kanti tagasi!
Aga et mis ma siis tegin seal päevad - mis möödusid tagantjärele vaadates kiiremini kui silmapilk - läbi? Noh, hommikuti 9-13 vahel oli kursus, teemaks 'Introduction to Public Policy Analysis', mille lõpetasin parima võimaliku hindega ning professori erilise tänuga panuse eest. Ja minu grupp oli ka kogu suveülikooli (12 erinevat kursust) parim - Mikk oli täielik kunn. Toanaabrite seas saavutasin nelja päevaga legendistaatuse...Kuidas ja miks? Ei tea, vist tänu sellele, et end nõnda vabalt ja täiesti iseendana suutsin tunda.
Nüüd, kui taust räägitud, natuke ajalises plaanis ka. 6. juulil lendasin Tiranasse, Albaania pealinna, eesmärgiga jõuda 8 tunniga 200 kilomeetri kaugusele üle Makedoonia piiri, Ohridi linna suveülikooli. 8 tundi ja 200 kilomeetrit ei tundu just ületamatu takistus, ent see liikluskultuur, mägised teed, ühistranspordi puudulikkus...kokkuvõttes läks kohalejõudmine päris libedalt, ent parajalt õnnega pooleks: illegaalse takso ja bussiga (mille täitumist oodates tuli politseionu ja tegi trahvi), mis liiklusreegleid ei tunnistanud ning sõitsid täiesti suvalise graafiku alusel, mööda käänulisi mägiteid kus usklikuna peaks vist iga 100 m tagant palvetama, et nüüd nurga tagant keegi välja ei kihuta (ja vahel siiski kihutab).
Pöörane Albaania edukalt läbitud, jõudsin tõotatud maale. Tõeline paradiis maa peal! Täiesti võileivahinna eest sain miljonivaatega ühikatoa, maailma parimad toanaabrid Habil ja Rilind (e. Lindi), väga meeldivad inimesed mõlemal pool kõrvalboksis ja kolm imetoredat ja ilusat neiut korrus allpool. No ma ei tea, millega ma selle ära teenisin, ausõna. Igal juhul võtsin pakutavast maksimumi - igaõhtused peod (mis erinevalt Eestist ei läinud kunagi ülekäte, alkohol oli teisejärguline), huvitav ja kasulik kursus, UNESCO kaitse all oleva linna võlud, igapäevaselt 30-35 soojakraadi ja päike (ja päike ei kõrvetanud, vaid ainult paitas ja pruunistas!!!).
Ühesõnaga, akud said väga-väga täis laetud, tarkus omandatud, sõprussuhted tekitatud; samuti leidsin iseenda jaoks vastuseid rohkematele küsimustele elu kohta, kui üldse küsida olin osanud. Ma loodan, et te olete kõik väga kadedad ja uhked üheskoos nüüd. Kui veel mitte, siis pildid leiab siit.
kolmapäev, juuni 04, 2008
Six
"Allright, on a scale from one to ten with ten being the best, what number would you give to your stay in Norwich?"
Selline oli sõber Tomase küsimus mulle sel esmaspäeval ja vastus peitub pealkirjas. Nüüd on see siis läbi. Juba rohkem kui 24 tundi olen tagasi kodumaa pinnal, Tallinnas, ja üliõnnelik. :)
Miks just selline hinnang? Sest välismaa-aasta oli miski, mida olin oodanud umbes 5 aastat enne seda ning kuigi aeg võõrsil oli väga-väga vinge, jäid mõned olulised asjad kripeldama: kõik läks kokku jube kalliks, mis ei lasknud harrastada sellist elu nagu ma sellega Eestis harjunud olen; inglaste ühiskonna ja kultuuriga ei olnud võimalik täielikult sulanduda - need nädalad, mis Euroopas rännates veetsin, tundusid mõnusamad; tegin ilmselt siiski veidi vale valiku oma elukoha suhtes - Norwichi äärelinn jättis mind osast ülikoolimelust, eriti ülikoolilinnakus toimuvast kaugele ning toimida sarnaselt oma korterinaabrile, kes iga öö taksoga koju saabus, ei tundunud kuigi mõistlik ega võimalik; inglise inimesed, inglise ilm ja inglise transpordisüsteem (selle kallidus) pole siiski päris minu cup of tea; Norwichi linn muutus ka lõpus üpris igavaks.
Siiski, erasmuslaseks hakkasin sooviga väljamaalt õppepunkte teenida ning need ilusti moodulina Tartusse üle kanda. See oli peaeesmärk ning see tundub täidetud saavat. Eksamid maikuus tehtud, tulemused JUBA juuli lõpus! Elagu bürokraatia...Täidetud sai ka teine suur eesmärk ehk välismaalt toredaid tuttavaid leida. Siinkohal panustasin kvaliteedile, mille tulemusena on 7-8 inimest, keda ka veel tulevikus kindlasti näha kavatsen, kellest oli tõsiselt kahju lahkuda.
Tegelikult, nüüd tagasi olles tõstaksin hinde ikkagi seitsme peale, ja arvestades, et olen veel harjunud inglise hinnangusüsteemiga, siis mäletatavasti 7 ja üle selle tähendab 10-pallisüsteemis suurepärast saavutust. Võrdluseks, elu Eestis tundub esmapilgul 10!
Ja head lipupäeva kõigile!
Selline oli sõber Tomase küsimus mulle sel esmaspäeval ja vastus peitub pealkirjas. Nüüd on see siis läbi. Juba rohkem kui 24 tundi olen tagasi kodumaa pinnal, Tallinnas, ja üliõnnelik. :)
Miks just selline hinnang? Sest välismaa-aasta oli miski, mida olin oodanud umbes 5 aastat enne seda ning kuigi aeg võõrsil oli väga-väga vinge, jäid mõned olulised asjad kripeldama: kõik läks kokku jube kalliks, mis ei lasknud harrastada sellist elu nagu ma sellega Eestis harjunud olen; inglaste ühiskonna ja kultuuriga ei olnud võimalik täielikult sulanduda - need nädalad, mis Euroopas rännates veetsin, tundusid mõnusamad; tegin ilmselt siiski veidi vale valiku oma elukoha suhtes - Norwichi äärelinn jättis mind osast ülikoolimelust, eriti ülikoolilinnakus toimuvast kaugele ning toimida sarnaselt oma korterinaabrile, kes iga öö taksoga koju saabus, ei tundunud kuigi mõistlik ega võimalik; inglise inimesed, inglise ilm ja inglise transpordisüsteem (selle kallidus) pole siiski päris minu cup of tea; Norwichi linn muutus ka lõpus üpris igavaks.
Siiski, erasmuslaseks hakkasin sooviga väljamaalt õppepunkte teenida ning need ilusti moodulina Tartusse üle kanda. See oli peaeesmärk ning see tundub täidetud saavat. Eksamid maikuus tehtud, tulemused JUBA juuli lõpus! Elagu bürokraatia...Täidetud sai ka teine suur eesmärk ehk välismaalt toredaid tuttavaid leida. Siinkohal panustasin kvaliteedile, mille tulemusena on 7-8 inimest, keda ka veel tulevikus kindlasti näha kavatsen, kellest oli tõsiselt kahju lahkuda.
Tegelikult, nüüd tagasi olles tõstaksin hinde ikkagi seitsme peale, ja arvestades, et olen veel harjunud inglise hinnangusüsteemiga, siis mäletatavasti 7 ja üle selle tähendab 10-pallisüsteemis suurepärast saavutust. Võrdluseks, elu Eestis tundub esmapilgul 10!
Ja head lipupäeva kõigile!
reede, mai 30, 2008
Seedetrakti päev
Friday night was beer night long before the marketing men thrust lager into the English consciousness. Since the Industrial Revolution, men and beer have been inseparable on pay-day, arriving at the locals and chucking it down their necks so that they have to loosen their belts, ordering a few more just before the bell declares chucking-out time at 11 p.m. and cries of 'Time, gentlemen, please' are heard all over England from throaty, rotund landlords or their feisty wives. The doors open, and men spill out laughing and joking.
'Going home to give the wife one, then?'
'Leave it out, it ain’t Christmas, is it?'
These one-liners are repeated again and again as England gets set for a cholesterol-slammer supper of late-night fish and chips, pickled gherkins or, better still, a greasy kebab or a Ruby Murray. Alcohol really kicks in hunger, after eight pints of liquid fizz, making you crave belly-swelling food that will sit on the stomach until the fry-up the next morning and ensuring that the middle-aged belly strains against the shirt button.
- Colin Ward, Chris Henderson (2000) "Who Wants It?", London, Mainstream Publishing -
Õppisin siin oma viimaseks eksamiks, mis algab 2 tunni pärast. Teemadeks sedapuhku spordimeedia suhe rahvuslusega ning minu suur lemmik - jalgpallihuliganism. Ja just sellest viimasest räägib eeltsiteeritud raamat, ent põhjus, miks selle lõigu siia toksisin, on see, et see lihtsalt võtab nii hästi kokku inglise rasvast ja kontinentaalsest õllest läbiimbunud töölisklassi kultuuri, millega nelja päeva pärast pikemaks ajaks hüvasti jätan. Kas mul ka kahju minna on, võib igaüks ise arvata, kes mind natuke tunneb ning ülalolevat teksti loeb.
Vahepeal on veel juhtunud see, et käisin viimast korda Manchesteris, sedapuhku Tigat ja Erol Alkanit kuulamas. Ei jäänud rahule! Sest Tiga on palju paremaks suuteline. Yorkis käisin ka, see oli tore. :) Meelde jäi meeletu arv linde ja absoluutselt arusaamatu ülesehitusega campus. Ja linna peal nägin John Terryt. Ja külastasin koos Carolinega, keda oli väga meeldiv üle pika aja näha, kolmandikku linna klubidest (arvake, palju neid siis kokku on). Tagasitee oli paraku küllaltki mitte-meeldiv.
Caroline juurest lahkusin kell 9 hommikul, tagasi enda juurde jõudsin kell 23.30 õhtul. Kus ma vahepeal olin? Noh, bussis ja rongis põhiliselt. Jah, oli küll kurnav! Aga ei ole minu teha, et Yorkshire Londonist nõnda kaugel on ja et odavamat transporti ei leidu. Samuti ei ole minu teha see, et Liverpool St. rongijaam pool tundi enne mu rongi väljumist kõik reisid ära jättis, sest mingi sild kukkus läheduses kokku. Ühesõnaga, askeldamist jätkus. Tänaseks eksamiks olen aga valmis ning nädalavahetus möödub eeldatavalt hüvastijätmise ja pakkimise tähe all. Teisipäeval olen kodus.
Pealkiri on seepärast selline, et eile oli esimene rahvusvaheline seedetrakti päev ja see tundus lihtsalt liiga robustne, et kasutamata jätta. Lisaks ei osanud ma miskit muud sinna panna kah.
'Going home to give the wife one, then?'
'Leave it out, it ain’t Christmas, is it?'
These one-liners are repeated again and again as England gets set for a cholesterol-slammer supper of late-night fish and chips, pickled gherkins or, better still, a greasy kebab or a Ruby Murray. Alcohol really kicks in hunger, after eight pints of liquid fizz, making you crave belly-swelling food that will sit on the stomach until the fry-up the next morning and ensuring that the middle-aged belly strains against the shirt button.
- Colin Ward, Chris Henderson (2000) "Who Wants It?", London, Mainstream Publishing -
Õppisin siin oma viimaseks eksamiks, mis algab 2 tunni pärast. Teemadeks sedapuhku spordimeedia suhe rahvuslusega ning minu suur lemmik - jalgpallihuliganism. Ja just sellest viimasest räägib eeltsiteeritud raamat, ent põhjus, miks selle lõigu siia toksisin, on see, et see lihtsalt võtab nii hästi kokku inglise rasvast ja kontinentaalsest õllest läbiimbunud töölisklassi kultuuri, millega nelja päeva pärast pikemaks ajaks hüvasti jätan. Kas mul ka kahju minna on, võib igaüks ise arvata, kes mind natuke tunneb ning ülalolevat teksti loeb.
Vahepeal on veel juhtunud see, et käisin viimast korda Manchesteris, sedapuhku Tigat ja Erol Alkanit kuulamas. Ei jäänud rahule! Sest Tiga on palju paremaks suuteline. Yorkis käisin ka, see oli tore. :) Meelde jäi meeletu arv linde ja absoluutselt arusaamatu ülesehitusega campus. Ja linna peal nägin John Terryt. Ja külastasin koos Carolinega, keda oli väga meeldiv üle pika aja näha, kolmandikku linna klubidest (arvake, palju neid siis kokku on). Tagasitee oli paraku küllaltki mitte-meeldiv.
Caroline juurest lahkusin kell 9 hommikul, tagasi enda juurde jõudsin kell 23.30 õhtul. Kus ma vahepeal olin? Noh, bussis ja rongis põhiliselt. Jah, oli küll kurnav! Aga ei ole minu teha, et Yorkshire Londonist nõnda kaugel on ja et odavamat transporti ei leidu. Samuti ei ole minu teha see, et Liverpool St. rongijaam pool tundi enne mu rongi väljumist kõik reisid ära jättis, sest mingi sild kukkus läheduses kokku. Ühesõnaga, askeldamist jätkus. Tänaseks eksamiks olen aga valmis ning nädalavahetus möödub eeldatavalt hüvastijätmise ja pakkimise tähe all. Teisipäeval olen kodus.
Pealkiri on seepärast selline, et eile oli esimene rahvusvaheline seedetrakti päev ja see tundus lihtsalt liiga robustne, et kasutamata jätta. Lisaks ei osanud ma miskit muud sinna panna kah.
esmaspäev, mai 19, 2008
London vs. Pariis
Avastasin ükspäev, et Inglismaa-aja jooksul olen ometigi rohkem päevi veetnud Pariisis kui Londonis. Kuivõrd Norwichist on mul suhteliselt kopp ees juba ning eksamid vaid kord nädalas, siis pärast teist eksamit eelmisel reedel tormasin viga parandama. Londonis kohtusin Tanjaga, peatusime tema reivimeelse sõbra Siimo pool. Oli tore!
Neljapäeval on järgmine eksam ja mõtlesin et hakkaks selleks valmistuma, seetõttu väga kirjutada ei viitsigi, ent minu ja Tanja päevastest seiklustest saab ülevaate siin. Öised seiklused jäävad sedapuhku asjaosaliste teada. Ei-ei, mingit enneolematut pidutsemist ja laaberdamist jne jne ei toimunud, ent siiski.
Tänase seisuga on veel 2 nädalat saaga lõpuni. Üks reis seisab selle aja jooksul veel ees, sest palju ma ikka eksamiteks õpin...Pealegi - pidev töö semestri vältel tagab vaba sessi! Kaks eksamit on veel ees, muuseas. Seni - esimesega jäin rahule, teisega vähem. Aga see oli eelmise semestri aine ning päris kõik lihtsalt ei jäänud meelde. Ja see üks reis viib mind veel viimast korda Manchesteri ning lisandina ka Yorki! Enne seda on aga õppimisfestival ja Meistrite Liiga finaal. Stay tuned!
Ahjaa, et kes siis võidaks vastuseisu Londoni ja Pariisi vahel? Kindlasti Pariis! London on liiga...ma ei teagi...Pariis tundub nii toretore lihtsalt!
Neljapäeval on järgmine eksam ja mõtlesin et hakkaks selleks valmistuma, seetõttu väga kirjutada ei viitsigi, ent minu ja Tanja päevastest seiklustest saab ülevaate siin. Öised seiklused jäävad sedapuhku asjaosaliste teada. Ei-ei, mingit enneolematut pidutsemist ja laaberdamist jne jne ei toimunud, ent siiski.
Tänase seisuga on veel 2 nädalat saaga lõpuni. Üks reis seisab selle aja jooksul veel ees, sest palju ma ikka eksamiteks õpin...Pealegi - pidev töö semestri vältel tagab vaba sessi! Kaks eksamit on veel ees, muuseas. Seni - esimesega jäin rahule, teisega vähem. Aga see oli eelmise semestri aine ning päris kõik lihtsalt ei jäänud meelde. Ja see üks reis viib mind veel viimast korda Manchesteri ning lisandina ka Yorki! Enne seda on aga õppimisfestival ja Meistrite Liiga finaal. Stay tuned!
Ahjaa, et kes siis võidaks vastuseisu Londoni ja Pariisi vahel? Kindlasti Pariis! London on liiga...ma ei teagi...Pariis tundub nii toretore lihtsalt!
pühapäev, mai 11, 2008
Veel tsimaruke tripist
Niih, natuke jäi kripeldama, et reisist jäi miskit vist kirjutamata. Ehk siis kõige tähtsamana see, et SUURED-SUURED tänud kõigile, kes mind välja kannatasid ja majutasid ja ülimegasuperlahked olid mu vastu selle aja jooksul: Kata, Maarika, Ivo, Triinu ja Ansu, Ingrid ja Berit. Kõik te jätsite endast mingi jälje minusse. Igaüks erineva, aga igal juhul tunnen, et olen nüüd natuke teistsugune, natuke parem inimene. Ja vist natuke juurde võtnud inimene. :D
Teiseks - kaks nädalat mandril kinnistas minus arusaama, et inglased on ikka maru keskpärased inimesed. :( Isiksusi tuleb siin tikutulega taga otsida ja üldiselt leiab need välismaalaste hulgast. Inglastega on tore küll, aga mitte hurraa-tore...Ja Norwich ei paku mulle ka enam suurt midagi. Igav on lausa. Muidugi pärast 2 nädalat seiklusi ja toredusi ongi keeruline samas taktis jätkata. Aga tahaks! Sestap satungi viimase 3 nädala jooksul vähemalt korra veel Manchesteri, kavas on ka mere äärde ujuma sõit ja vägaväga tahaks selle veidra suusamäe peal ka ikka ära käia.
Ja sellise tähelepaneku tegin ka, et Inglismaal toimib ikka suht-koht surveillance society - Londonisse jõudes kuulsin pea esimese asjana metrookõlaritest käsklust, et sooja ilmaga tuleb veepudel lähedal hoida. Ja muidugi mind the gap. Ja muidugi kaamerad igal pool. Kokkuvõttes kipub see jaburaks. Kuigi soovitused on õiged. Aga mina soovitaks inimestel ikka ise endi eest mõelda. Veepudeli ostmine pole pooltki nii lõbus kui keegi 'targem' või 'suur vend' on seda sulle soovitanud, heade ideede peale tahaks ju ikka ise tulla. Või midagi sellist.
Ja muidugi ma loodan et kõigil emadel üle maailma oli ülivinge päev täna! ;)
Teiseks - kaks nädalat mandril kinnistas minus arusaama, et inglased on ikka maru keskpärased inimesed. :( Isiksusi tuleb siin tikutulega taga otsida ja üldiselt leiab need välismaalaste hulgast. Inglastega on tore küll, aga mitte hurraa-tore...Ja Norwich ei paku mulle ka enam suurt midagi. Igav on lausa. Muidugi pärast 2 nädalat seiklusi ja toredusi ongi keeruline samas taktis jätkata. Aga tahaks! Sestap satungi viimase 3 nädala jooksul vähemalt korra veel Manchesteri, kavas on ka mere äärde ujuma sõit ja vägaväga tahaks selle veidra suusamäe peal ka ikka ära käia.
Ja sellise tähelepaneku tegin ka, et Inglismaal toimib ikka suht-koht surveillance society - Londonisse jõudes kuulsin pea esimese asjana metrookõlaritest käsklust, et sooja ilmaga tuleb veepudel lähedal hoida. Ja muidugi mind the gap. Ja muidugi kaamerad igal pool. Kokkuvõttes kipub see jaburaks. Kuigi soovitused on õiged. Aga mina soovitaks inimestel ikka ise endi eest mõelda. Veepudeli ostmine pole pooltki nii lõbus kui keegi 'targem' või 'suur vend' on seda sulle soovitanud, heade ideede peale tahaks ju ikka ise tulla. Või midagi sellist.
Ja muidugi ma loodan et kõigil emadel üle maailma oli ülivinge päev täna! ;)
reede, mai 09, 2008
100% puhast rõõmu!
Ohh! Läbi sai! Kaks nädalat reisimist on seljataga, tulemuseks päevitus ja jube hea enesetunne! Kõik sujus suurepäraselt, kõigega jäin rahule! Aga kirjutan ikka vähe pikemalt nüüd. Haagi juures jäi vist pooleli.
Ühesõnaga, mai esimesel päeval sõitis Mikk Haagi, et taaskohtuda neiudega, kellega möödunud õhtul sai Amsterdami peal jauratud ja hollandi moodi volberdatud. Juba Haagi jõudmise hetkest sain aru, et see on minu tüüpi linn. Ma ei oska täpselt öelda, mis mulle peale modernse arhitektuuri seal nii kiirelt meeldima hakkas, aga igatahes tundsin end nagu kodus. Ja loomulikult juhatas pärast eelmist ülilahket öömajapakkujat minu seikluse järgmise peatüki sisse kursaõdede külalislahkus, eriti tänan Triinut, kelle lahkust ma ei suuda ära imestada.
Niisiis. Kaks õhtut ja päev Haagis möödusid Triinu, Ansu ja nende sõbrannade Reeda ja Liisi ja Megani seltskonnas lihtsalt elu ja ilusat ilma nautides. Justnimelt! Lõpuks ometi sai läbi mitmekuine 10-kraadise ilma needus ja ma taasavastasin, et on olemas ka soojemaid temperatuure! Haagi rannas oli vesi küll veel külm, ent nagu just kuulsin, siis nädalapäevad hiljem on see stiilne ja restoranirohke rand rahvast täiesti paksult täitunud ning suvehooaeg käib! Kvaliteetaega Haagis täiustas ka kirbuturg, kust leidsin soodsalt vinged päikseprillid, klubiõhtu ja pubiõhtu, loomulikult oli eriti meeldiv taaskohtuda klassiõde Hannaga! :)
Haagi lähen ma veel kindlasti tagasi. Aga sedapuhku pidin 3. mai hommikul jalga laskma, et jõuda õhtuks hulga lõunapoole - mind ja Katat, kellega kohtusin taas Lille'is, ootas ees minu reisikese eelviimane sihtpunkt Lyon. Olles Hollandi jahedast ja tuulisest kliimast siiski natukene pettunud, esitasin ilmataadile dilemma, et olgu ilus või muidu...No ega ma miskit teha poleks saanud kui ilma poleks olnud, aga oli...Ja veel milline! Lyonis valitses kõik need 4 päeva mis seal koos Kata, tema sõbranna Veronikaga Lille'ist ning Ingridiga puhtakujuline suvi. Tulemuseks päevitus, ent eelkõige lihtsalt mõnu, mõnu ja veelkord mõnu!
Lyonis hakkasin üha enam mõtlema, et miks kurat oli vaja valida Erasmuse-aastaks mingi vihmane Inglismaa ja Norwich, kui palju ilusamad linnad ja ilmad ja inimesed on mandri-Euroopas. Ilmselt on tegemist lihtsa kokkusattumusega, et just minu reisi ajal saabus Prantsusmaale suvi. Pole paha! Lyonis jõudsime nelja päeva ja öö jooksul nii mõndagi - hulgaliselt häid maitseelamusi restoranidest, järjekordne loomaaed ja moodsa kunsti muuseum, jalgrattaga (sigaodav rent!) mööda linna kimamine, pikad-pikad jalutuskäigud, jõe ääres mõnulemine ja veel asju, mis praegu meeldegi ei tule. Uhh!
Ja lahkusin Lyonist täiesti valel ajal! Just oli seal algamas elektroonilise ja indie-muusika festival. Grr! Hunnik häid bände jäi taas nägemata. Aga küllap Ingrid ja Kata oma muljeid jagavad ja kadedust tekitavad. :) Kui Lyonis mõtlesin kohati, et reis ei saa enam paremaks minna ning elu on megailus, siis kolmapäev ja neljapäev Pariisis muutsid mu arvamust. Ilm prantslaste pealinnas oli jällegi imeline ning elunautlejast Beriti seltskonnas ei saagi end teisiti kui superhästi tunda! Seine'i ääres istuda, juttu ajada ja lihtsalt melu nautida... Ahh! Ma ei oska seda sõnadesse pannagi. Jube mõnus oli lihtsalt ja nii-nii kahju, et oli vaja eile õhtul Norwichi naasda, sest Pariisiski oli huvitavaid üritusi oodata.
Eile hilisõhtul niisiis sai kevadtripp läbi. Ja täna oli esimene eksam. Ja ma tunnen end suurepäraselt! Sest ka Inglismaal on vähemalt hetkel suur-suur suvi, viimase essee tegin kirjavigadeta taaskord n-ö A peale ja eksamgi läks vist suurepäraselt. Ja lihtsalt hüppan rõõmust siin. Uhh! Elu on lill! Hurraa! Nädalavahetuse jooksul panen pilte ka Picasasse, küllap siis tekitan lingi siia või miskit.
Ja kuidas teil läheb?
Ühesõnaga, mai esimesel päeval sõitis Mikk Haagi, et taaskohtuda neiudega, kellega möödunud õhtul sai Amsterdami peal jauratud ja hollandi moodi volberdatud. Juba Haagi jõudmise hetkest sain aru, et see on minu tüüpi linn. Ma ei oska täpselt öelda, mis mulle peale modernse arhitektuuri seal nii kiirelt meeldima hakkas, aga igatahes tundsin end nagu kodus. Ja loomulikult juhatas pärast eelmist ülilahket öömajapakkujat minu seikluse järgmise peatüki sisse kursaõdede külalislahkus, eriti tänan Triinut, kelle lahkust ma ei suuda ära imestada.
Niisiis. Kaks õhtut ja päev Haagis möödusid Triinu, Ansu ja nende sõbrannade Reeda ja Liisi ja Megani seltskonnas lihtsalt elu ja ilusat ilma nautides. Justnimelt! Lõpuks ometi sai läbi mitmekuine 10-kraadise ilma needus ja ma taasavastasin, et on olemas ka soojemaid temperatuure! Haagi rannas oli vesi küll veel külm, ent nagu just kuulsin, siis nädalapäevad hiljem on see stiilne ja restoranirohke rand rahvast täiesti paksult täitunud ning suvehooaeg käib! Kvaliteetaega Haagis täiustas ka kirbuturg, kust leidsin soodsalt vinged päikseprillid, klubiõhtu ja pubiõhtu, loomulikult oli eriti meeldiv taaskohtuda klassiõde Hannaga! :)
Haagi lähen ma veel kindlasti tagasi. Aga sedapuhku pidin 3. mai hommikul jalga laskma, et jõuda õhtuks hulga lõunapoole - mind ja Katat, kellega kohtusin taas Lille'is, ootas ees minu reisikese eelviimane sihtpunkt Lyon. Olles Hollandi jahedast ja tuulisest kliimast siiski natukene pettunud, esitasin ilmataadile dilemma, et olgu ilus või muidu...No ega ma miskit teha poleks saanud kui ilma poleks olnud, aga oli...Ja veel milline! Lyonis valitses kõik need 4 päeva mis seal koos Kata, tema sõbranna Veronikaga Lille'ist ning Ingridiga puhtakujuline suvi. Tulemuseks päevitus, ent eelkõige lihtsalt mõnu, mõnu ja veelkord mõnu!
Lyonis hakkasin üha enam mõtlema, et miks kurat oli vaja valida Erasmuse-aastaks mingi vihmane Inglismaa ja Norwich, kui palju ilusamad linnad ja ilmad ja inimesed on mandri-Euroopas. Ilmselt on tegemist lihtsa kokkusattumusega, et just minu reisi ajal saabus Prantsusmaale suvi. Pole paha! Lyonis jõudsime nelja päeva ja öö jooksul nii mõndagi - hulgaliselt häid maitseelamusi restoranidest, järjekordne loomaaed ja moodsa kunsti muuseum, jalgrattaga (sigaodav rent!) mööda linna kimamine, pikad-pikad jalutuskäigud, jõe ääres mõnulemine ja veel asju, mis praegu meeldegi ei tule. Uhh!
Ja lahkusin Lyonist täiesti valel ajal! Just oli seal algamas elektroonilise ja indie-muusika festival. Grr! Hunnik häid bände jäi taas nägemata. Aga küllap Ingrid ja Kata oma muljeid jagavad ja kadedust tekitavad. :) Kui Lyonis mõtlesin kohati, et reis ei saa enam paremaks minna ning elu on megailus, siis kolmapäev ja neljapäev Pariisis muutsid mu arvamust. Ilm prantslaste pealinnas oli jällegi imeline ning elunautlejast Beriti seltskonnas ei saagi end teisiti kui superhästi tunda! Seine'i ääres istuda, juttu ajada ja lihtsalt melu nautida... Ahh! Ma ei oska seda sõnadesse pannagi. Jube mõnus oli lihtsalt ja nii-nii kahju, et oli vaja eile õhtul Norwichi naasda, sest Pariisiski oli huvitavaid üritusi oodata.
Eile hilisõhtul niisiis sai kevadtripp läbi. Ja täna oli esimene eksam. Ja ma tunnen end suurepäraselt! Sest ka Inglismaal on vähemalt hetkel suur-suur suvi, viimase essee tegin kirjavigadeta taaskord n-ö A peale ja eksamgi läks vist suurepäraselt. Ja lihtsalt hüppan rõõmust siin. Uhh! Elu on lill! Hurraa! Nädalavahetuse jooksul panen pilte ka Picasasse, küllap siis tekitan lingi siia või miskit.
Ja kuidas teil läheb?
esmaspäev, mai 05, 2008
Thhhheeee Paaarrtttyyy
Kuidagi on nii sattunud, et mina reklaamin siin blogis ainult pidusid. Tegelikult teen ma muud ka. Ausalt! Näiteks kirjutan seminaritööd, mis kahe nädala pärast esitatud peab olema. Kui aega saan, siis kirjutan sellest... ja muudest toredatest tegevustest. Samas võin ma sellest Sulle ka silmast-silma rääkida, kui tuled kohale genklubi peole.... mis on juba HOMME (teisipäeval)!
videoflaier
Minu lemmikmussi saab seal ka muidugi kuulata :)
videoflaier
Minu lemmikmussi saab seal ka muidugi kuulata :)
Tripp vol. 2
28.04 kell 14.49, viies päev.
Esiteks on tänase sissekande ajal ema sünnipäev. Jeejee! Palju õnne. :)
Muidu, rong saab ilmselt ka edaspidi selle tripi jooksul olema koht, kus blogitan. Mõne aja eest jätsin hüvasti Groningeni ja Maarikaga. Olen teel Amsterdami ja Hollandi aasta suursündmusele - kuninganna ema sünna tõotab suuri-suuri pidustusi järgneva mõne päeva jooksul. Jee!
Groningeni kohta võiks öelda järgnevad märksõnad: rahulik, rahustav, rahumeelne, tore, mõnus, sõbralik, kanali- ja jalgrattarohke. Väga meeldiv koht igatahes. Maarikal on vedanud. Aeg sai sisustatud rendirattaga (eriti kihvt ratas oli!) ringi kimades, pannkoogirestos ja rootsi õhtusöögil. Üldiselt rahulikult, aga väga meeldivalt.
04.05 kell 23.18, üheteistkümnes päev
Nojah, pea nädala pole saanud mahti kirjutada. Rõõmuga võib tõdeda, et on tegemist olnud! Aga tulemuseks on ka see, et räägin möödunud päevadest lühidalt. Niisiis.
28. aprillil jõudsin ilusti Amsterdami, kohtasin järgmise öömajapakkuja ehk Ivoga, natuke aega hiljem ka Kataga. Asjad ära pandud ja kõht imehead lõhepastat täis pakitud, läksime selle kõik-müügiks-riigi kurikuulsa ööeluga tutvuma. Esimene õhtu oli siiski tagasihoidlik, sai vaid olulisematele piirkondadele pilk peale heidetud. Järgmine päev tähistas aga pidustuste algust.
Sisuliselt on Queens Night ja sellele järgnev Queens Day üks ilgelt suur õllesummer. Amsterdami kesklinna pääseb ainult jalgsi ja KÕIK KOHAD on pidusid ja inimesi täis. Mitmekesi ringi käies on pea võimatu kokku jääda. Aga pidusid, kohvikuid, klubisid ja pubisid ja parke ja kanaleid jätkub igale maitsele, nagu ka turgusid, kus müüakse ja antakse ära tõesti absoluutselt kõike. Ja loomulikult saadab kõike kanepiaroom, päeva edenedes üha enam ka õllelõhnad ja uriinihais. Pole väga kena. Ei usu, et kuninganna ema selle läbustamise heaks kiidaks. Eriti kui see hõlmab ka jalgrataste ja tänaval tasuta pakutava kraami niisama laiali loopimist, parkide äratrampimist jne.
Siiski on heameel, et see nali sai ära nähtud. Suurimad tänud Ivole hea linnatutvustuse ja veel parema öömaja eest. Tripi jooksul on mind igal pool niimoodi poputatud, et mõtlen vaid, millega ma selle ära olen teeninud. Noh, ju siis kuidagi olen! :)
Ja järgmistest peatustest, mis on seni mu lemmikud kusjuures - Haag ja Lyon - kirjutan taaskord natukese aja pärast. Tripp kestab veel 4 päeva. Ilm on superilus ja meel superhea! Juhei!
Esiteks on tänase sissekande ajal ema sünnipäev. Jeejee! Palju õnne. :)
Muidu, rong saab ilmselt ka edaspidi selle tripi jooksul olema koht, kus blogitan. Mõne aja eest jätsin hüvasti Groningeni ja Maarikaga. Olen teel Amsterdami ja Hollandi aasta suursündmusele - kuninganna ema sünna tõotab suuri-suuri pidustusi järgneva mõne päeva jooksul. Jee!
Groningeni kohta võiks öelda järgnevad märksõnad: rahulik, rahustav, rahumeelne, tore, mõnus, sõbralik, kanali- ja jalgrattarohke. Väga meeldiv koht igatahes. Maarikal on vedanud. Aeg sai sisustatud rendirattaga (eriti kihvt ratas oli!) ringi kimades, pannkoogirestos ja rootsi õhtusöögil. Üldiselt rahulikult, aga väga meeldivalt.
04.05 kell 23.18, üheteistkümnes päev
Nojah, pea nädala pole saanud mahti kirjutada. Rõõmuga võib tõdeda, et on tegemist olnud! Aga tulemuseks on ka see, et räägin möödunud päevadest lühidalt. Niisiis.
28. aprillil jõudsin ilusti Amsterdami, kohtasin järgmise öömajapakkuja ehk Ivoga, natuke aega hiljem ka Kataga. Asjad ära pandud ja kõht imehead lõhepastat täis pakitud, läksime selle kõik-müügiks-riigi kurikuulsa ööeluga tutvuma. Esimene õhtu oli siiski tagasihoidlik, sai vaid olulisematele piirkondadele pilk peale heidetud. Järgmine päev tähistas aga pidustuste algust.
Sisuliselt on Queens Night ja sellele järgnev Queens Day üks ilgelt suur õllesummer. Amsterdami kesklinna pääseb ainult jalgsi ja KÕIK KOHAD on pidusid ja inimesi täis. Mitmekesi ringi käies on pea võimatu kokku jääda. Aga pidusid, kohvikuid, klubisid ja pubisid ja parke ja kanaleid jätkub igale maitsele, nagu ka turgusid, kus müüakse ja antakse ära tõesti absoluutselt kõike. Ja loomulikult saadab kõike kanepiaroom, päeva edenedes üha enam ka õllelõhnad ja uriinihais. Pole väga kena. Ei usu, et kuninganna ema selle läbustamise heaks kiidaks. Eriti kui see hõlmab ka jalgrataste ja tänaval tasuta pakutava kraami niisama laiali loopimist, parkide äratrampimist jne.
Siiski on heameel, et see nali sai ära nähtud. Suurimad tänud Ivole hea linnatutvustuse ja veel parema öömaja eest. Tripi jooksul on mind igal pool niimoodi poputatud, et mõtlen vaid, millega ma selle ära olen teeninud. Noh, ju siis kuidagi olen! :)
Ja järgmistest peatustest, mis on seni mu lemmikud kusjuures - Haag ja Lyon - kirjutan taaskord natukese aja pärast. Tripp kestab veel 4 päeva. Ilm on superilus ja meel superhea! Juhei!
teisipäev, aprill 29, 2008
Tripp 2008 vol.1
Tere! J2rgneb ylevaade minu esimesest kolmest p2evast kahen2dalasel kevadtripil. Kuna olen v66ra arvuti taga, siis t2pit2hti pole. Aga vead saavad parandatud. Tripp algas 24. aprillil, allolevad read on kirjutatud 2 p2eva hiljem, esimese etapi l6ppedes.
26.04., kell 15.41. 3. p2ev
Mechelen on see koht, kus kirjutamisega alustan. On see Belgias v6i Hollandis - ma ei tea (vist ikka Belgias). Alustasin rongis6itu m6ne aja eest Brysselist ja 6htuks j6uan Groningeni, kus mind v6tab vastu Maarika. Jee!
P2ev algas siiski hoopis Lille'is, kus 2rkasime Kadriga juba (!) kell 9, et j6uda ilusa ilma puhul kohalikku loomaaeda. Yldiselt on Lille'is rohelust v2he, seega oli zoopark m6nus vaheldus pea sama m6nusale vanalinnale, mida eelneva p2eva ja kahe 6htu jooksul avastanud olin. Eelk6ige j22b aega Lille'is meenutama (minu jaoks) tavap2rasest tihedam kultuuriprogramm.
M6ne kuu jooksul olen mina kui suht-koht kunstikauge inimene sattunud Prantsusmaa kahte suuremasse kunstigaleriisse: Louvre Pariisis ja ma-ei-tea-mis Lille'is. Sedapuhku keskendusin F. Goya yhiskonnakriitilistele shketsidele ja nende kaasajastuste n2itusele. Oli meeldiv ja jalguv2sitav. Paraku j2i minul ja Tiidul - Kata (kes ise oli reede p2eval koolis) s6bral Genfist/Tartust - leidmata n2itus, mis Lille'is eile EV 90 yrituste puhul avati (hiljem sain teada - avamine toimus hoopis t2na) ja vahele j2i mul ka t2nane folkb2ndikontsert (sest sel ajal olin juba rongis ja teel Brysselisse), ent k6ik selle nibin-nabin heastas pooljuhuslik sattumine yhele teisele vastavatud n2itusele.
Teemaks olid koomiksitegelased, wrestlingu ajalugu ja k6iksugu (kergelt perverssed) maskid ja kostyymid, mis selle showga kaasas k2ivad. 6htu naelaks oli keskealiste naiste wrestling-matsh. Sihitu loopimine kestis vist ligi pool tundi enne kui yks daamidest millegi alusel v6itjaks kuulutati. Piltidest ja videolt (mis tekivad siia 10 p2eva p2rast) vaadates saab ka lugeja varsti m6ista, et miskit nii robustset pole minu silmad ammu n2inud. Aga tore oli. Sellele j2rgnes veel yks suht gei performance maskides meeste poolt, kuid see j2i ikka v2he n6rgemaks.
Yhes6naga j2i mul prantsuse kultuurist ysna mitmekylgne ja omap2rane arusaam. Ligi n2dala p2rast Prantsusmaale naasdes on neil v6imalus veelgi s2rada. Seni kolan aga Hollandis. Jee!
26.04., kell 15.41. 3. p2ev
Mechelen on see koht, kus kirjutamisega alustan. On see Belgias v6i Hollandis - ma ei tea (vist ikka Belgias). Alustasin rongis6itu m6ne aja eest Brysselist ja 6htuks j6uan Groningeni, kus mind v6tab vastu Maarika. Jee!
P2ev algas siiski hoopis Lille'is, kus 2rkasime Kadriga juba (!) kell 9, et j6uda ilusa ilma puhul kohalikku loomaaeda. Yldiselt on Lille'is rohelust v2he, seega oli zoopark m6nus vaheldus pea sama m6nusale vanalinnale, mida eelneva p2eva ja kahe 6htu jooksul avastanud olin. Eelk6ige j22b aega Lille'is meenutama (minu jaoks) tavap2rasest tihedam kultuuriprogramm.
M6ne kuu jooksul olen mina kui suht-koht kunstikauge inimene sattunud Prantsusmaa kahte suuremasse kunstigaleriisse: Louvre Pariisis ja ma-ei-tea-mis Lille'is. Sedapuhku keskendusin F. Goya yhiskonnakriitilistele shketsidele ja nende kaasajastuste n2itusele. Oli meeldiv ja jalguv2sitav. Paraku j2i minul ja Tiidul - Kata (kes ise oli reede p2eval koolis) s6bral Genfist/Tartust - leidmata n2itus, mis Lille'is eile EV 90 yrituste puhul avati (hiljem sain teada - avamine toimus hoopis t2na) ja vahele j2i mul ka t2nane folkb2ndikontsert (sest sel ajal olin juba rongis ja teel Brysselisse), ent k6ik selle nibin-nabin heastas pooljuhuslik sattumine yhele teisele vastavatud n2itusele.
Teemaks olid koomiksitegelased, wrestlingu ajalugu ja k6iksugu (kergelt perverssed) maskid ja kostyymid, mis selle showga kaasas k2ivad. 6htu naelaks oli keskealiste naiste wrestling-matsh. Sihitu loopimine kestis vist ligi pool tundi enne kui yks daamidest millegi alusel v6itjaks kuulutati. Piltidest ja videolt (mis tekivad siia 10 p2eva p2rast) vaadates saab ka lugeja varsti m6ista, et miskit nii robustset pole minu silmad ammu n2inud. Aga tore oli. Sellele j2rgnes veel yks suht gei performance maskides meeste poolt, kuid see j2i ikka v2he n6rgemaks.
Yhes6naga j2i mul prantsuse kultuurist ysna mitmekylgne ja omap2rane arusaam. Ligi n2dala p2rast Prantsusmaale naasdes on neil v6imalus veelgi s2rada. Seni kolan aga Hollandis. Jee!
esmaspäev, aprill 21, 2008
Eaton Park
Alustagem kõige tähtsamast. Mõne tunni eest algas isal sünnipäev! Palju-palju õnne! :) Eluaastaid nüüd sama palju kui inimesel kromosoome... Igal juhul, naudi päeva ja naudi elu! Kuigi seda teed sa niikuinii, siis saagu ka siin üle korratud. :)
Mis muidu uudist? Just natukese aja eest lõpetasin oma viimase essee kirjutamise...Nüüd lahutab mind Eurotripist veel paar väikest (mittekohustuslikku) vaheeksamikest, millega tegelen vastavalt esmaspäeval ja kolmapäeval, ilmselt. Ja üleüldse on nüüd sisuliselt eksamid jäänud veel. Aga Norwich pakub siiski veel avastusi!
Nimelt taipasin täna esseekirjutamise ajal, et õues on ju täiesti kevadilm. Soe ja värki. Samuti meenus, et kuuris seisab selline instrument nagu jalgratas. Ühendasin kaks asja loogiliseks tervikuks ja läksin linna peale värskeid mõtteid koguma. Ära sai käidud ülikooli järvekese ääres taas - seekord tegin ringi peale - ning pargis, mida ülikoolist bussiga linna sõites ikka imetlenud olen. Tänase ilusa ilma puhul sai siis käidud - Eaton Park.
Nagu peatselt on lootust näha ka Picasas, on tegemist Norwichi elanike üüratu suure vaba aja veetmise ja hobidega tegelemise pargiga. Siin saab: mängida jalgpalli, tennist, golfi, niisama (ringi) joosta, lohet lennutada, jalutada, tegeleda mudel-laevanduse ja mudel-rongindusega (iga pühapäev käidakse siin mingeid miniatuurseid ronge sõidutamas mini-raudteel), olemas on ka skatepark, koosolekuplats ja mingi veider väiksemat sorti võiduajamisplats, ilmselt koerte traavimiseks mõeldud. Äärmiselt kena ja noobel koht ja ilmselgelt kavatsen sinna veel sattuda enne kui ratas müüki läheb... Ja inspiratsiooni ning energiat kirjutamiseks sai rohkem kui küllalt. Jee!
Last but not least...Digitalismi kontsert möödunud teisipäeval jäi tõepoolest kahetsusväärselt ära, ent see-eest laupäeval sattusin poolkogemata oma nn. põhiklubisse Po-Na-Na, mille äärmiselt nauditav elektro-sett peaaegu et heastas teisipäevase ebaõnne. Samas, baarihinnad oli suisa dubleerunud, mis Inglise mõistes pole üldse mitte soovitav näitaja. Aga väga-väga tore oli sellegipoolest, lisaks muule sain sõbrannalt tantsuoskuste eest tippi. Jäu!
Mis muidu uudist? Just natukese aja eest lõpetasin oma viimase essee kirjutamise...Nüüd lahutab mind Eurotripist veel paar väikest (mittekohustuslikku) vaheeksamikest, millega tegelen vastavalt esmaspäeval ja kolmapäeval, ilmselt. Ja üleüldse on nüüd sisuliselt eksamid jäänud veel. Aga Norwich pakub siiski veel avastusi!
Nimelt taipasin täna esseekirjutamise ajal, et õues on ju täiesti kevadilm. Soe ja värki. Samuti meenus, et kuuris seisab selline instrument nagu jalgratas. Ühendasin kaks asja loogiliseks tervikuks ja läksin linna peale värskeid mõtteid koguma. Ära sai käidud ülikooli järvekese ääres taas - seekord tegin ringi peale - ning pargis, mida ülikoolist bussiga linna sõites ikka imetlenud olen. Tänase ilusa ilma puhul sai siis käidud - Eaton Park.
Nagu peatselt on lootust näha ka Picasas, on tegemist Norwichi elanike üüratu suure vaba aja veetmise ja hobidega tegelemise pargiga. Siin saab: mängida jalgpalli, tennist, golfi, niisama (ringi) joosta, lohet lennutada, jalutada, tegeleda mudel-laevanduse ja mudel-rongindusega (iga pühapäev käidakse siin mingeid miniatuurseid ronge sõidutamas mini-raudteel), olemas on ka skatepark, koosolekuplats ja mingi veider väiksemat sorti võiduajamisplats, ilmselt koerte traavimiseks mõeldud. Äärmiselt kena ja noobel koht ja ilmselgelt kavatsen sinna veel sattuda enne kui ratas müüki läheb... Ja inspiratsiooni ning energiat kirjutamiseks sai rohkem kui küllalt. Jee!
Last but not least...Digitalismi kontsert möödunud teisipäeval jäi tõepoolest kahetsusväärselt ära, ent see-eest laupäeval sattusin poolkogemata oma nn. põhiklubisse Po-Na-Na, mille äärmiselt nauditav elektro-sett peaaegu et heastas teisipäevase ebaõnne. Samas, baarihinnad oli suisa dubleerunud, mis Inglise mõistes pole üldse mitte soovitav näitaja. Aga väga-väga tore oli sellegipoolest, lisaks muule sain sõbrannalt tantsuoskuste eest tippi. Jäu!
neljapäev, aprill 17, 2008
Ostsin lennupileti
Inglismaal pole olukord kuu aja jooksul kontrolli alt väljunud - alles on huumor, kehv ilm, suured inimesed, kolmerattalised autod ja Minid, endiselt sõidetakse valel pool teed ning alles on ka ülikooli campusel elavad jänesed. Aga! Suuremate jäneste hulgas kalpsavad nüüd ringi ka väiksemad! Übernummid! Kevade aeg... Muu loodus hakkab ka vaikselt ärkama ning varsti ehk ei paista aknast enam mõttetu oksarägastik vaid miskit rohelisemat.
Tagasituleku üks suuremaid ootusi oli see, et saab teada, millise hinde vääriliseks seniseid pingutusi on hinnatud. Kolm ainet, kolm tulemust. Venemaa ajaloos essee Stalinist: 70%; meedias ja identiteedis 'lugemislogi' erinevatel teemadel 62%; spordimeedia ja kultuur ning lühiesseed jalgpallihuliganismist ja -kultuurist laiemalt: 63%. Meeldetuletusena siis, et 70 ja üle on kõrgeima hinde vääriline, teised langevad Eesti mõistes kategooriasse B. Pole paha!
Kuigi kevadise lugemismaratoni järel lootsin, et ehk pingutan kõigiga üle 70 punkti välja, siis seda paraku mitte. Võibolla on see isegi hea, muidu tekiks tunne, et arenemisruumi justkui pole. Aga on küll! Ja tõestada saan seda viimase kirjatööga, mille tähtaeg kukub nädala pärast. Teemaks Venemaa ja demokraatia. Hurraa! Nädala sisse mahub ilmselt veel ka paar proovieksamikest, ent sellega on aktiivsel õppetööl Inglismaal ka ots peal. Järgneb...
...2 nädalat trippimist Euroopas! Oujee! Ja pärast seda...4 eksamit sama hulga nädalate jooksul. Ja siis on kõik. Siis tulen koju tagasi. Digitaalse lennupileti peal on kirjas 3. juuni.
Ahjaa, Digitalismi kontsert jäi ära. Järgneb ääretu rida roppusi.
Tagasituleku üks suuremaid ootusi oli see, et saab teada, millise hinde vääriliseks seniseid pingutusi on hinnatud. Kolm ainet, kolm tulemust. Venemaa ajaloos essee Stalinist: 70%; meedias ja identiteedis 'lugemislogi' erinevatel teemadel 62%; spordimeedia ja kultuur ning lühiesseed jalgpallihuliganismist ja -kultuurist laiemalt: 63%. Meeldetuletusena siis, et 70 ja üle on kõrgeima hinde vääriline, teised langevad Eesti mõistes kategooriasse B. Pole paha!
Kuigi kevadise lugemismaratoni järel lootsin, et ehk pingutan kõigiga üle 70 punkti välja, siis seda paraku mitte. Võibolla on see isegi hea, muidu tekiks tunne, et arenemisruumi justkui pole. Aga on küll! Ja tõestada saan seda viimase kirjatööga, mille tähtaeg kukub nädala pärast. Teemaks Venemaa ja demokraatia. Hurraa! Nädala sisse mahub ilmselt veel ka paar proovieksamikest, ent sellega on aktiivsel õppetööl Inglismaal ka ots peal. Järgneb...
...2 nädalat trippimist Euroopas! Oujee! Ja pärast seda...4 eksamit sama hulga nädalate jooksul. Ja siis on kõik. Siis tulen koju tagasi. Digitaalse lennupileti peal on kirjas 3. juuni.
Ahjaa, Digitalismi kontsert jäi ära. Järgneb ääretu rida roppusi.
reede, aprill 11, 2008
Lõpusirgele astudes
Nojah. Homme siis jälle lennuki peale ja minek! Kuhu? Norwichisse. Viimast korda. Või noh, akadeemilises mõttes viimast korda. Mis seal saab siis? Õppida loomulikult! Kuuajaline õppepaus on mõjunud unustavalt. Aga tõesti on jäänud vaid lõpusirge: üksikud loengud ja seminarid ning alates 9. maist nädalase vahega neli eksamit. Esimest korda ülikooliajajooksul saan öelda, et 'pidev töö semestri vältel tagab vaba sessi'. Vähemasti ma loodan nii, sest viimase kuue nädalaga Inglismaal tahaks veel sinna-tänna reisida. Alustan sellega juba vähem kui kahe nädala pärast!
Niipea kui kõlab 24. aprillil viimane 'päästja koolikell' (kella tegelikult ei ole) ehk lõpeb viimane seminar, tormab Mikk rongi peale ja kanali alt rongiga Lille'i! Miks sinna? Sest seal on Kata! Ja siis hakkame enam-vähem koos reisima läbi Hollandi ja Prantsusmaa. Minul võtab tripp kokku 2 nädalat, lõppedes päev enne esimest eksamit. Jah, võtan küll õpiku kaasa! Päriselt ka! Marsruut näeb minu jaoks välja umbes selline: Norwich-Lille-Groningen-Amsterdam-Haag-Lille-Lyon-Pariis-Norwich. Ja kohata kavatsen selle aja jooksul palju ilusaid inimesi ja teha palju ilusaid asju. Ja ilm peab ilus olema! Ohjah, ei hakka sellest praegu pikemalt jahuma, küllap selle kohta ilmub maikuus ohtralt materjali.
Mis ma siis Eestis tegin? Noh...kuuest kaasavõetud raamatust jõudsin kahega poole peale, ülejäänutest kasutas Uku paari veidi...Ühesõnaga siin peitub põhjus, miks nii mõndagi ununenud on. Aga pole hullu, viimasteks seminarideks valmistusin tegelikult juba enne Eestisse tulekut. Mingil määral. Tegelikult sisustasin ma oma aega Tartuga, nagu ikka: peod, inimesed, sõbrad, tuttavad, söögid, joogid ja LOENGUD! Nagu endale lubasin, käisin ikka loengutes ka ja sain teada, et Tartus pole asi veel lootusetu - leidub nii mõndagi huvitavat! Näiteks loeng elamuasemepoliitikast Norras, BNSi hingeelu tundmaõppimine või näpunäited selle kohta, kuidas vaagnapõhjalihaseid treenida.
Olulise infona sain teada, et suure tõenäosusega õnnestub mul Inglismaal võetavad ained ühe erilise moodulina üle kanda. Great Success! Kui nii ei läheks, oleks seis ausalt öeldes nutune ning kogu üritus mõnevõrra pettumus. Aga ei! Jääme positiivseteks, kõik läheb nii nagu peab! Järgmine nädal saan ilmselt ette kanda oma senistest tulemustest. Et kas on üldse midagi ülekandmisväärset. Lootused on kõrgel!
Aga kuulise puhkuse huvitavamad hetked võiksid olla sellised: pidu Tallinnas Rene juures, suitsusaun Lõuna-Eestis tädi juures (!), Alani sünnipäevapidu, Seltsi auvilistlase uhke matus Tallinnas, Seltsi aastapäev, lumetorm, Pirogovi sisseõnnistamine. Meeldiv näha, et elu Tartus ja Eestis läheb suht-koht suurepäraselt! See on üks põhjustest, miks mõnevõrra juba jäädavalt Eestisse tagasi tahan pöörduda...
Üle-eelmine paragrahv lõppes sõnaga 'treenida'. Noh, minu suurejoonelisest plaanist Eestis taas jõusaaliga tegelema hakata ei tulnud midagi välja, aga see-eest leidsin mõnel korral end meeskonnaspordiga tegelemast: korvpall, saalihoki ja JALGPALL! Nii hea oli üle mitme kuu taas palli taga ajada. Lisaks sai ka natuke pinksi ja piljardit mängida. Mis siin salata, suurem osa trennist oli tugitoolisport, kannutõstmine ja õllelihase treenimine. Tagajärjed ei ole kohutavad, aga mõne hea trennikorra peaks nüüd küll tegema enne reisile minekut.
Mis siis veel? Suurt midagi vist. Väga ei viitsi minna tagasi, aga õnneks põhjuseid siiski jagub. Peale kooli ka see, et teisipäeval esineb Norwichis Digitalism! Kui sa tahad mu sõber olla siis sulle peab see lugu meeldima! (vabandust, kehv nali) Nüüd edaspidi kuni ühe ilusa päevani juuni algul, mil ma tagasi tulen, luban vähe tihemini postitada. Nii et tulge ikka külla! Nii digitaalselt kui füüsiliselt! Tänan kõiki, kes mind kannatada suutsid selle kuu jooksul ning väga kahju, et kõigi toredate inimestega siiski trehvata ei jõudnud.
Kui varem ei kohtu, siis järgmine kord ikka kohtume!
Niipea kui kõlab 24. aprillil viimane 'päästja koolikell' (kella tegelikult ei ole) ehk lõpeb viimane seminar, tormab Mikk rongi peale ja kanali alt rongiga Lille'i! Miks sinna? Sest seal on Kata! Ja siis hakkame enam-vähem koos reisima läbi Hollandi ja Prantsusmaa. Minul võtab tripp kokku 2 nädalat, lõppedes päev enne esimest eksamit. Jah, võtan küll õpiku kaasa! Päriselt ka! Marsruut näeb minu jaoks välja umbes selline: Norwich-Lille-Groningen-Amsterdam-Haag-Lille-Lyon-Pariis-Norwich. Ja kohata kavatsen selle aja jooksul palju ilusaid inimesi ja teha palju ilusaid asju. Ja ilm peab ilus olema! Ohjah, ei hakka sellest praegu pikemalt jahuma, küllap selle kohta ilmub maikuus ohtralt materjali.
Mis ma siis Eestis tegin? Noh...kuuest kaasavõetud raamatust jõudsin kahega poole peale, ülejäänutest kasutas Uku paari veidi...Ühesõnaga siin peitub põhjus, miks nii mõndagi ununenud on. Aga pole hullu, viimasteks seminarideks valmistusin tegelikult juba enne Eestisse tulekut. Mingil määral. Tegelikult sisustasin ma oma aega Tartuga, nagu ikka: peod, inimesed, sõbrad, tuttavad, söögid, joogid ja LOENGUD! Nagu endale lubasin, käisin ikka loengutes ka ja sain teada, et Tartus pole asi veel lootusetu - leidub nii mõndagi huvitavat! Näiteks loeng elamuasemepoliitikast Norras, BNSi hingeelu tundmaõppimine või näpunäited selle kohta, kuidas vaagnapõhjalihaseid treenida.
Olulise infona sain teada, et suure tõenäosusega õnnestub mul Inglismaal võetavad ained ühe erilise moodulina üle kanda. Great Success! Kui nii ei läheks, oleks seis ausalt öeldes nutune ning kogu üritus mõnevõrra pettumus. Aga ei! Jääme positiivseteks, kõik läheb nii nagu peab! Järgmine nädal saan ilmselt ette kanda oma senistest tulemustest. Et kas on üldse midagi ülekandmisväärset. Lootused on kõrgel!
Aga kuulise puhkuse huvitavamad hetked võiksid olla sellised: pidu Tallinnas Rene juures, suitsusaun Lõuna-Eestis tädi juures (!), Alani sünnipäevapidu, Seltsi auvilistlase uhke matus Tallinnas, Seltsi aastapäev, lumetorm, Pirogovi sisseõnnistamine. Meeldiv näha, et elu Tartus ja Eestis läheb suht-koht suurepäraselt! See on üks põhjustest, miks mõnevõrra juba jäädavalt Eestisse tagasi tahan pöörduda...
Üle-eelmine paragrahv lõppes sõnaga 'treenida'. Noh, minu suurejoonelisest plaanist Eestis taas jõusaaliga tegelema hakata ei tulnud midagi välja, aga see-eest leidsin mõnel korral end meeskonnaspordiga tegelemast: korvpall, saalihoki ja JALGPALL! Nii hea oli üle mitme kuu taas palli taga ajada. Lisaks sai ka natuke pinksi ja piljardit mängida. Mis siin salata, suurem osa trennist oli tugitoolisport, kannutõstmine ja õllelihase treenimine. Tagajärjed ei ole kohutavad, aga mõne hea trennikorra peaks nüüd küll tegema enne reisile minekut.
Mis siis veel? Suurt midagi vist. Väga ei viitsi minna tagasi, aga õnneks põhjuseid siiski jagub. Peale kooli ka see, et teisipäeval esineb Norwichis Digitalism! Kui sa tahad mu sõber olla siis sulle peab see lugu meeldima! (vabandust, kehv nali) Nüüd edaspidi kuni ühe ilusa päevani juuni algul, mil ma tagasi tulen, luban vähe tihemini postitada. Nii et tulge ikka külla! Nii digitaalselt kui füüsiliselt! Tänan kõiki, kes mind kannatada suutsid selle kuu jooksul ning väga kahju, et kõigi toredate inimestega siiski trehvata ei jõudnud.
Kui varem ei kohtu, siis järgmine kord ikka kohtume!
neljapäev, aprill 10, 2008
pühapäev, märts 16, 2008
Mis värk selle lumega on?
No tere jälle! Saabusin täna üle mõne aja taas Eestisse. Lume eest oli mind küll hoiatatud, ent natuke veider on siiski kevadest talve naasda. Eriti talvel, mida tegelikult ei ole eriti olnudki. Saaks siis suusatada, aga mõttetult vähe on seda lund. Kuna ma olen juba kevadega harjunud, siis loodan, et peagi kaob seegi.
Tegelikult pole see nii lõpp oluline. Tähtis on see, et taaskord oli väga mõnus koju naaseda. Kuna reisisin läbi öö, siis esimeseks suhteliselt vastupandamatuks esemeks osutus OMA VOODI. Jee! Ja olles mõne tunni unevõlga tasunud, siis äratas mind teade, mis tundus ebareaalselt hea, et olla tõsi: isa-ema olid vahepealset aega sisustanud imehea koogi tegemisega! :) No ütlemata hea on, kui oled oma kodus ja sind niimoodi poputatakse! Nüüd õige pea lippan sauna ja olemine saab veel paremaks. Kui see võimalik on...
Natuke viimastest päevadest Inglismaal ka ehk... Umbes kolmapäevast sai selgeks, et vaheaeg hakkab pärale jõudma, sest: raamatukogus arvutite juures olid järjekorrad, et kirjatöid õigeaegselt esitada; ülikooli keskplats täitus juba päris varakult nendega, kel ilmselt tööd esitatud või lihtsalt ükskõik; ülikooli pubi oli ka küllalt populaarne asupaik. Ja siin-seal jooksid inimesed kohvritega ringi: järgmise mõne nädala jooksul on Norwich üliõpilastest küllalt tühi.
Minu jaoks olid viimased päevad küllalt sisulagedad. Kolmapäevaks sain kooliasjad aetud, laupäevani sisustasin aega suhteliselt piduselt - vaja ju kaaslastega enne järjekordset pausi viimast korda kokku lüüa! Laupäev oli neist päevadest vast kõige toredam: viimane õhtu möödus heade sõbrannadega vahvlirestoranis, kinos (film Control, mis pani nii mõnelegi heale laulule teise pilguga vaatama. Madchesteri legendide eluga võiks ikka paremini kursis olla...) ning linna parimas iiri pubis, saamas osa St. Patrick's Day ehk üle-britilise joomapäeva eelõhtust. Ja siis läbi paduvihma bussi peale ja koju!
Mis saab edasi? Neli nädalat olen kodumaal, avatud igasugustele ettepanekutele asjalike ja vähemasjalike tegevuste suhtes. Võtke siis ühendust! ;) Ja seejärel on Inglismaa-perioodi viimane vaatus! Seminarid-loengud saavad läbi juba enne aprillikuu viimaseid päevi. Seetõttu leiabki mind näiteks aprilli lõpus ja mai alguses taas Euroopas! Uurimas, kuidas elavad Eesti sõbrad-tuttavad teistes Euroopa ülikoolides. Reisikaaslaseks imetore Kata ja saatjaiks veel hulk mõnusaid inimesi. It's a beautiful life!
Ja pärast seda on maikuu koos eksamitega. Ja siis on juuni, mis tähendab, et Mikk tuleb tagasi!
Aga nüüd tagasi tänasesse hetke, täpsemalt sauna! :)
Tegelikult pole see nii lõpp oluline. Tähtis on see, et taaskord oli väga mõnus koju naaseda. Kuna reisisin läbi öö, siis esimeseks suhteliselt vastupandamatuks esemeks osutus OMA VOODI. Jee! Ja olles mõne tunni unevõlga tasunud, siis äratas mind teade, mis tundus ebareaalselt hea, et olla tõsi: isa-ema olid vahepealset aega sisustanud imehea koogi tegemisega! :) No ütlemata hea on, kui oled oma kodus ja sind niimoodi poputatakse! Nüüd õige pea lippan sauna ja olemine saab veel paremaks. Kui see võimalik on...
Natuke viimastest päevadest Inglismaal ka ehk... Umbes kolmapäevast sai selgeks, et vaheaeg hakkab pärale jõudma, sest: raamatukogus arvutite juures olid järjekorrad, et kirjatöid õigeaegselt esitada; ülikooli keskplats täitus juba päris varakult nendega, kel ilmselt tööd esitatud või lihtsalt ükskõik; ülikooli pubi oli ka küllalt populaarne asupaik. Ja siin-seal jooksid inimesed kohvritega ringi: järgmise mõne nädala jooksul on Norwich üliõpilastest küllalt tühi.
Minu jaoks olid viimased päevad küllalt sisulagedad. Kolmapäevaks sain kooliasjad aetud, laupäevani sisustasin aega suhteliselt piduselt - vaja ju kaaslastega enne järjekordset pausi viimast korda kokku lüüa! Laupäev oli neist päevadest vast kõige toredam: viimane õhtu möödus heade sõbrannadega vahvlirestoranis, kinos (film Control, mis pani nii mõnelegi heale laulule teise pilguga vaatama. Madchesteri legendide eluga võiks ikka paremini kursis olla...) ning linna parimas iiri pubis, saamas osa St. Patrick's Day ehk üle-britilise joomapäeva eelõhtust. Ja siis läbi paduvihma bussi peale ja koju!
Mis saab edasi? Neli nädalat olen kodumaal, avatud igasugustele ettepanekutele asjalike ja vähemasjalike tegevuste suhtes. Võtke siis ühendust! ;) Ja seejärel on Inglismaa-perioodi viimane vaatus! Seminarid-loengud saavad läbi juba enne aprillikuu viimaseid päevi. Seetõttu leiabki mind näiteks aprilli lõpus ja mai alguses taas Euroopas! Uurimas, kuidas elavad Eesti sõbrad-tuttavad teistes Euroopa ülikoolides. Reisikaaslaseks imetore Kata ja saatjaiks veel hulk mõnusaid inimesi. It's a beautiful life!
Ja pärast seda on maikuu koos eksamitega. Ja siis on juuni, mis tähendab, et Mikk tuleb tagasi!
Aga nüüd tagasi tänasesse hetke, täpsemalt sauna! :)
kolmapäev, märts 05, 2008
Vote for Pedro!
Et mis siis mina kui riigiteadlane arvan meie toreda naaberriigi presidendivalimistest...
Aga ikka seda, et...ei. Ma ei kavatse siin blogis oma poliitilisi arvamusi hakata välja ütlema, kuigi niipalju võib kommenteerida, et russofoobiat on UK-s oluliselt vähem, sellest tulenevalt on suhtumine Venemaal toimuvasse liberaalsem, positiivsem, või siis naiivsem. Ja mind on see mõnevõrra nakatanud. Ehk siis, anname aega atra seada!
Samal ajal on siin käimas aga kohalikele (vähemasti üliõpilastele) hulga olulisemad kampaaniad - järgmise õppeaasta õpilasomavalitsuse valimised. Kuuldavasti on käibel mingi ultrademokraatlik valimissüsteem, mida mu tuttava teadmiste järgi on riigivalitsemispraktikas kasutatud kuskil Indoneesias. Lõpuks ma ise ei hääletama ei läinudki, ent paariks päevaks ärkas Campuse keskplats talveunest üles ning täitus igasugu bännerite, reklaamlippude ja aktivistidega. Üks neist oli John McClane'likult iseenese reklaamiks muutnud. Tema tahtis saada finantsasjade ajajaks ning ühe olulisema valimislubadusena oli kirjas alkoholisortimendi laiendamine pubis. Tundus, et senise sortimendi suutis ta selle päeva jooksul järele proovida...
Valimiste kohta pildimaterjali leiab peagi Picasast Norwichi kausta alt. Natuke siia ka eksperimendi mõttes siiski.
See oligi vist põhiline sõnum mis edasi tahtsin anda. Ahjaa, uue ja suurema laua sain oma tuppa. Kõlarid on kohe paremal kõrgusel ehk siis saund on parem ja natuke lapse tunne on madala tooliga suure kõrge laua taga istuda. Aga juba harjusin ära. Muidu käib elu mõnusalt - loen ja kirjutan hoolega, suitsu ei tee, huligaanitsemas ka ei käi. Jalgpalli käin vaatamas vahel ja imestan, et lõpuks on ka kolmas korterinaaber köögi üles leidnud - enne üle-eilset polnud ma teda seal kordagi näinud, nüüd juba 2 korda!
Ja juba vähem kui kahe nädala pärast võib mind taas näha kodumaa pinnal, suisa 4 nädalat jutti! Endiselt ootan igasugu põnevaid ja kasulikke ettepanekuid, et mis selle ajaga ette võtta!
Aga ikka seda, et...ei. Ma ei kavatse siin blogis oma poliitilisi arvamusi hakata välja ütlema, kuigi niipalju võib kommenteerida, et russofoobiat on UK-s oluliselt vähem, sellest tulenevalt on suhtumine Venemaal toimuvasse liberaalsem, positiivsem, või siis naiivsem. Ja mind on see mõnevõrra nakatanud. Ehk siis, anname aega atra seada!
Samal ajal on siin käimas aga kohalikele (vähemasti üliõpilastele) hulga olulisemad kampaaniad - järgmise õppeaasta õpilasomavalitsuse valimised. Kuuldavasti on käibel mingi ultrademokraatlik valimissüsteem, mida mu tuttava teadmiste järgi on riigivalitsemispraktikas kasutatud kuskil Indoneesias. Lõpuks ma ise ei hääletama ei läinudki, ent paariks päevaks ärkas Campuse keskplats talveunest üles ning täitus igasugu bännerite, reklaamlippude ja aktivistidega. Üks neist oli John McClane'likult iseenese reklaamiks muutnud. Tema tahtis saada finantsasjade ajajaks ning ühe olulisema valimislubadusena oli kirjas alkoholisortimendi laiendamine pubis. Tundus, et senise sortimendi suutis ta selle päeva jooksul järele proovida...
Valimiste kohta pildimaterjali leiab peagi Picasast Norwichi kausta alt. Natuke siia ka eksperimendi mõttes siiski.
See oligi vist põhiline sõnum mis edasi tahtsin anda. Ahjaa, uue ja suurema laua sain oma tuppa. Kõlarid on kohe paremal kõrgusel ehk siis saund on parem ja natuke lapse tunne on madala tooliga suure kõrge laua taga istuda. Aga juba harjusin ära. Muidu käib elu mõnusalt - loen ja kirjutan hoolega, suitsu ei tee, huligaanitsemas ka ei käi. Jalgpalli käin vaatamas vahel ja imestan, et lõpuks on ka kolmas korterinaaber köögi üles leidnud - enne üle-eilset polnud ma teda seal kordagi näinud, nüüd juba 2 korda!
Ja juba vähem kui kahe nädala pärast võib mind taas näha kodumaa pinnal, suisa 4 nädalat jutti! Endiselt ootan igasugu põnevaid ja kasulikke ettepanekuid, et mis selle ajaga ette võtta!
Reisidest, mäkkidest ja itaalia diskost
Ciao!
Viimase kahe kuu jooksul olen ma juba häbematult palju reisinud. Kõigepealt sõpradega suusatamas-lauatamas Itaalias, seejärel Tanelil Rootsis külas ning peale seda suusareisi rühmajuhina Austrias. Sai lauatatud, Justice't kuulatud ja muidu lõbusalt aega veedetud. Pilte tegin ka.
Kuid peamine osa minu sissekandest räägib ühest veidrast kokkusattumusest. Oma viimasel reisil avastasin ma Schladmingi-nimelisest suusakuurortist lisaks mägedele ka Euroopa kõige suurema after-ski hüti. Kohati on ta isegi liiga suur. Kuid hea seltskonnaga saab ikka mõnusat after-ski stimmungit nautida :)
Lisaks lõbusale after-ski mussile köitis minu tähelepanu ka hüti kiirtoidurestoran kaubamärgiga Mäk Planai. Nähes, kuidas McDonalds on üle lastud, tuli mul mõte seda ka Eestis ära kasutada. Minu peas küpses idee teha McDonaldsile hoopis vastupidise ideega restoran. Väga vinge oleks ju tervisliku kiirtoidu restoran nimega "Mäkk" v "Mäkkburger". Kuid niiäkki, nagu see idee tuli, samakiiresti ta ka kadus.
Jättes kiiresti vahele sellised ebaolulised detailid, nagu sellesama after-ski hüti poolt põhjustatud magamatus või pagasi kaotsiminek, jõuan esimesse Austria reisi järgsesse esmaspäeva. Mul lõppes parajasti Näituse 2-s hispaania keel. Järgmisena hakkas kesklinnas "Eetika alused". Mul oli parajasti pool tundi aega kesklinna jõudmiseks ja millegi hamba alla otsimiseks. Nagu te võite aimata, on mul raske rahulduda suvalise saiakese/šokolaadiga... soov oli tervislikumalt einestada. Nii seadsin sammud kaubahalli poole, et sealt endale mõni banaan osta.
Järsku meenus mulle, et kohe sealsamas asub koht nimega Tige Tikker. Olin sellest kuulnud, kuid külastanud veel mitte. Nii sättisingi oma sammud hoopis trepist üles. Jõudsin trepist üles ja tahtsin vasakule Tigedasse Tikrisse minna. Kuid veel enne seda peatas mind kõlav "Tere!". Mind teretas neiu sissekäigu juures asuvast võileivabaarist nimega.... "Mäkleib"! Milline meeldiv taaskohtumine! Meeldivad teenindajad, huvitav interjöör... ning võimalus võileibu kokku panna just nii tervislikult kui süda soovib! Oli väga meeldiv oma unistust nii kiiresti reaalses elus kohata. Tuleb tunnistada, et lühikese ajaga on minus püsiklient saanud.
Nädala pärast tõstis Tigeda Tikkri-Mäkleiva tandem oma aktsiad minu silmes veelgi, majutades sellist vinget asja nagu:
Täpsem info: eluontort.blogspot.com
Paar itaalia disko näidet:
Laupäeval näeme!
Viimase kahe kuu jooksul olen ma juba häbematult palju reisinud. Kõigepealt sõpradega suusatamas-lauatamas Itaalias, seejärel Tanelil Rootsis külas ning peale seda suusareisi rühmajuhina Austrias. Sai lauatatud, Justice't kuulatud ja muidu lõbusalt aega veedetud. Pilte tegin ka.
Kuid peamine osa minu sissekandest räägib ühest veidrast kokkusattumusest. Oma viimasel reisil avastasin ma Schladmingi-nimelisest suusakuurortist lisaks mägedele ka Euroopa kõige suurema after-ski hüti. Kohati on ta isegi liiga suur. Kuid hea seltskonnaga saab ikka mõnusat after-ski stimmungit nautida :)
Lisaks lõbusale after-ski mussile köitis minu tähelepanu ka hüti kiirtoidurestoran kaubamärgiga Mäk Planai. Nähes, kuidas McDonalds on üle lastud, tuli mul mõte seda ka Eestis ära kasutada. Minu peas küpses idee teha McDonaldsile hoopis vastupidise ideega restoran. Väga vinge oleks ju tervisliku kiirtoidu restoran nimega "Mäkk" v "Mäkkburger". Kuid niiäkki, nagu see idee tuli, samakiiresti ta ka kadus.
Jättes kiiresti vahele sellised ebaolulised detailid, nagu sellesama after-ski hüti poolt põhjustatud magamatus või pagasi kaotsiminek, jõuan esimesse Austria reisi järgsesse esmaspäeva. Mul lõppes parajasti Näituse 2-s hispaania keel. Järgmisena hakkas kesklinnas "Eetika alused". Mul oli parajasti pool tundi aega kesklinna jõudmiseks ja millegi hamba alla otsimiseks. Nagu te võite aimata, on mul raske rahulduda suvalise saiakese/šokolaadiga... soov oli tervislikumalt einestada. Nii seadsin sammud kaubahalli poole, et sealt endale mõni banaan osta.
Järsku meenus mulle, et kohe sealsamas asub koht nimega Tige Tikker. Olin sellest kuulnud, kuid külastanud veel mitte. Nii sättisingi oma sammud hoopis trepist üles. Jõudsin trepist üles ja tahtsin vasakule Tigedasse Tikrisse minna. Kuid veel enne seda peatas mind kõlav "Tere!". Mind teretas neiu sissekäigu juures asuvast võileivabaarist nimega.... "Mäkleib"! Milline meeldiv taaskohtumine! Meeldivad teenindajad, huvitav interjöör... ning võimalus võileibu kokku panna just nii tervislikult kui süda soovib! Oli väga meeldiv oma unistust nii kiiresti reaalses elus kohata. Tuleb tunnistada, et lühikese ajaga on minus püsiklient saanud.
Nädala pärast tõstis Tigeda Tikkri-Mäkleiva tandem oma aktsiad minu silmes veelgi, majutades sellist vinget asja nagu:
Täpsem info: eluontort.blogspot.com
Paar itaalia disko näidet:
Laupäeval näeme!
laupäev, märts 01, 2008
Shaken, not stirred
Häbi-häbi, Mikk, postitusi tuleb sel aastal nagu kuuvarjutusi! Ehk siis vähe. Nojah, ju siis elutempo on nii kiire et rohkem ei saa mahti kirjutada. Mitte päris, ent viimased kaks-kolm nädalat on küll möödunud päris-päris kiiresti.
Loetud päevad pärast möödunud postitust tegin endale siis lisapuhkuse, et sõita lausa 7 tunniks kodumaa pinnale ja seejärel oma Euroopa lemmikriiki nr. 2 (Eesti järel muidugi) ehk Austriasse. Tänavune alpihooaeg jääb mul küll seni kõige lühemaks, ent see nädal mägedes oli võrratu. :) Esiteks ei juhtu tihti, et ilmad nii head on, teiseks sain unetsükli päris hästi paika ja kõige olulisemana see, et perekond sai nädalaks taasühendatud. Great success! Ja luud-kondid jäid ka taaskord terveks.
Seejärel ei saanud ma aga mahti kohe UKsse tagasi lennata, vaid leidsin aega, et kodumaised tegemised-toimetused üle vaadata ja mitmete väga toredate inimestega kohtuda. Ja muidugi, et isamaa sünnipäeva tähistada. Kodumaal veedetud päevi oli vaevu neli, ent tegemisi-toimetusi hoolega täis: klassikokkutulek, mis minu palvel sellisele kuupäevale nihutatud, et ka kohal saaksin olla (veelkord tänu korraldajile!), hea sõbra sünnipäev, Tartu ööelu (natuke), üliolulised tegemised Seltsis, kevadvaheajaks töökoha otsimine (ja peaaegu leidmine), aga eelkõige siiski minu jaoks väga oluliste inimestega kohtumine. :) Jõudsin ka järeldusele, et kuigi elan Inglismaal, on mu elu ikka väga suures osas Eestis.
Ja nüüd siis postituse pealkirja juurde. Vaid loetud tunnid enne äralendu pandi UK värisema. Ei, seekord mitte terrori, vaid ehtsa maavärina poolt. Erinevatel andmetel 4,7 ja 5,1 palli richteri skaalal, täpsemalt pole vaevunud välja uurida, kuna ise jäin sellest paraku ilma. Kohapeal olen kuulnud erinevaid hinnanguid: nagu prügiauto oleks mööda sõitnud, nagu seks, nagu midagi lihtsalt väga veidrat. Tõde on ilmselt kuskil vahepeal. mõnes mõttes on isegi kahju raputusest ilma jääda, aga vahest jõuan veel kogeda selle ilmaime ohutumat varianti.
Elu UK-s sellest seisma ei jäänud. Kevad hakkab peale tungima ning kõikjal on juba kevadisi lilli, õhutemperatuur on suhteliselt stabiilselt 10 kraadi juures, ent õhtuti ilma mantlita siiski ei saa (eeldusel, et sa ei ole kohalik). Kevadega koos lähenevad ka tähtajad koolis, mis tähendab, et järgmised kaks nädalat veedan ma eeldatavasti palju-palju lugedes ja kirjutades. Näiteks eile (reede) õhtul olin lausa poole 11ni raamatukogus. Jee!
Aga juba kahe nädala pärast hakkab ka kevadvaheaeg. Kuu aega. See saab ilmselt taas Eestis veedetud. Nagu eelnevalt mainitud, siis minu tagasihoidlikud tööotsimiskatsed tulemust ei andnud, seega, kui Sul on perioodiks 17.03-12.04 mulle mingit meeldivat töö- või muud tegemist välja pakkuda, siis anna aga teada!
Nüüd lähen keeran oma laua tagurpidi ja toa peale laiali, sest tunnikese pärast tuuakse mulle uus ja parem!
Ja seda tahtsin ka öelda, et palju-palju õnne Katale ja Arole tänase ilusa päeva puhul! Inglismaal tuli lausa päike välja!
Ja kuna ma Hanna-Stellale kolmapäeval unustasin soovida õnne siis teen seda ka tagantjärele.
Ja kui juba õnnitlemiseks läks, siis Toomas saab ka veelkord kiidusõnad minuga sama vanuseni jõudmise eest. Ilusad ajad, mis muud! :)
Loetud päevad pärast möödunud postitust tegin endale siis lisapuhkuse, et sõita lausa 7 tunniks kodumaa pinnale ja seejärel oma Euroopa lemmikriiki nr. 2 (Eesti järel muidugi) ehk Austriasse. Tänavune alpihooaeg jääb mul küll seni kõige lühemaks, ent see nädal mägedes oli võrratu. :) Esiteks ei juhtu tihti, et ilmad nii head on, teiseks sain unetsükli päris hästi paika ja kõige olulisemana see, et perekond sai nädalaks taasühendatud. Great success! Ja luud-kondid jäid ka taaskord terveks.
Seejärel ei saanud ma aga mahti kohe UKsse tagasi lennata, vaid leidsin aega, et kodumaised tegemised-toimetused üle vaadata ja mitmete väga toredate inimestega kohtuda. Ja muidugi, et isamaa sünnipäeva tähistada. Kodumaal veedetud päevi oli vaevu neli, ent tegemisi-toimetusi hoolega täis: klassikokkutulek, mis minu palvel sellisele kuupäevale nihutatud, et ka kohal saaksin olla (veelkord tänu korraldajile!), hea sõbra sünnipäev, Tartu ööelu (natuke), üliolulised tegemised Seltsis, kevadvaheajaks töökoha otsimine (ja peaaegu leidmine), aga eelkõige siiski minu jaoks väga oluliste inimestega kohtumine. :) Jõudsin ka järeldusele, et kuigi elan Inglismaal, on mu elu ikka väga suures osas Eestis.
Ja nüüd siis postituse pealkirja juurde. Vaid loetud tunnid enne äralendu pandi UK värisema. Ei, seekord mitte terrori, vaid ehtsa maavärina poolt. Erinevatel andmetel 4,7 ja 5,1 palli richteri skaalal, täpsemalt pole vaevunud välja uurida, kuna ise jäin sellest paraku ilma. Kohapeal olen kuulnud erinevaid hinnanguid: nagu prügiauto oleks mööda sõitnud, nagu seks, nagu midagi lihtsalt väga veidrat. Tõde on ilmselt kuskil vahepeal. mõnes mõttes on isegi kahju raputusest ilma jääda, aga vahest jõuan veel kogeda selle ilmaime ohutumat varianti.
Elu UK-s sellest seisma ei jäänud. Kevad hakkab peale tungima ning kõikjal on juba kevadisi lilli, õhutemperatuur on suhteliselt stabiilselt 10 kraadi juures, ent õhtuti ilma mantlita siiski ei saa (eeldusel, et sa ei ole kohalik). Kevadega koos lähenevad ka tähtajad koolis, mis tähendab, et järgmised kaks nädalat veedan ma eeldatavasti palju-palju lugedes ja kirjutades. Näiteks eile (reede) õhtul olin lausa poole 11ni raamatukogus. Jee!
Aga juba kahe nädala pärast hakkab ka kevadvaheaeg. Kuu aega. See saab ilmselt taas Eestis veedetud. Nagu eelnevalt mainitud, siis minu tagasihoidlikud tööotsimiskatsed tulemust ei andnud, seega, kui Sul on perioodiks 17.03-12.04 mulle mingit meeldivat töö- või muud tegemist välja pakkuda, siis anna aga teada!
Nüüd lähen keeran oma laua tagurpidi ja toa peale laiali, sest tunnikese pärast tuuakse mulle uus ja parem!
Ja seda tahtsin ka öelda, et palju-palju õnne Katale ja Arole tänase ilusa päeva puhul! Inglismaal tuli lausa päike välja!
Ja kuna ma Hanna-Stellale kolmapäeval unustasin soovida õnne siis teen seda ka tagantjärele.
Ja kui juba õnnitlemiseks läks, siis Toomas saab ka veelkord kiidusõnad minuga sama vanuseni jõudmise eest. Ilusad ajad, mis muud! :)
teisipäev, veebruar 12, 2008
Estonian link
Sain mina ükskord sellise kirja, pealkirjaga 'Estonian link'. Saatjaks üks UEA tööline, kes, tuleb välja, on suur Viljandi Folgi ja rahvatantsuhuviline - viimased kolm aastat seda festivali väisanud ning eestlastele inglisepärast rahvatantsugi õpetanud. Seda ma ei saanud küll kohe kirjast teada, vaid eile lõpuks kohaliku estofiiliga kohtudes. Väga meeldiv oli, näiteks meeste laulupeo videosid polnud ma isegi näinud ja tema pildiseeriast ilmnes taaskord Eesti väiksus: ühe mu peretuttavaga oli ta Eesti-käikudel juba kokku puutunud. Vot sedasi!
Aga kirjavahetusest ilmnes ka, et ma pole siiski päris ainus eestlane siin ülikoolis! Täpsemalt on meid siin kokku kolm ning ühega - Evaga - olen mõnel korral kontakti loonud. Kuigi eesti keelt kuulda ja rääkida on tore, siis seni paraku tõesti vaid mõnel korral: vahepeal veetsin ise hulga aega linnast väljas ning Eval meditsiiniõppurina on reaalselt vaja siin ülikoolis ikka õppida ja kohal käia ka!
Kus ma siis käisin, et ära olin? Manchesteris muidugi! Selle korra märksõnadeks on shoppamismaastikuga tutvumine (aga suhteliselt window-shopping siiski, sest oranže asju, mida ma jahin, pole kuskil ja raha kipub ikka rariteet olema), Justice'i ülimeeldiv kontsert, endiselt suurepärane klubi 5th Avenue ning KEVADESOOJUSE päralejõudmine! Öösiti on ikka jahe, aga päeval kerkib vahel 15 plusskraadini. Nii et lund ja lörtsi, mida veebruari esimesed kaks päeva pakkusid, ma enam siin ei oota.
Manchesteris kolm ööd veedetud, reisisin reedel (jah, nädala sees olin ära ja paar seminari jäi vahele, millest on kahju, sest teemad olid huvitavad) Oxfordi. Minu rumaluse tulemusena ei võtnud ma kaasa Inglise mobiili laadijat, mistõttu jäi kontakt saamata Oxfordis paikneva tuttava Pärtliga, ent täditütar Kärge oli küll väga meeldiv üle mitme kuu näha. :) Kogu nädalavahetus tema, Ericu, Editi ning veel mõne inimesega (näiteks tulevane ilmakodanik Kärje kõhus) oli ülimeeldiv. Kärg ja Eric elavad nimelt väga kenas ümbruskonnas Thamesi kaldal.
Parema ülevaate saab piltidest, mis varsti Picasasse ilmuvad. Seniks võib sealt uudistada ilmaimesid. Ja kui mu jutt siin blogis vahel väga igav tundub, siis on aeg lambaid lugeda.
Koolis on väga põnev ja just täna sain oma esimese essee valmis. Stalinist. Muidu loen radikaalfeminismist ja meediast ja jalgpallikultuurist viimasel ajal peamiselt. Ja reede õhtust laupäeva hommikuni veedan 7 suurepärast tundi Eestis. Ja rohkem vist ei ole uudiseid.
Aga kirjavahetusest ilmnes ka, et ma pole siiski päris ainus eestlane siin ülikoolis! Täpsemalt on meid siin kokku kolm ning ühega - Evaga - olen mõnel korral kontakti loonud. Kuigi eesti keelt kuulda ja rääkida on tore, siis seni paraku tõesti vaid mõnel korral: vahepeal veetsin ise hulga aega linnast väljas ning Eval meditsiiniõppurina on reaalselt vaja siin ülikoolis ikka õppida ja kohal käia ka!
Kus ma siis käisin, et ära olin? Manchesteris muidugi! Selle korra märksõnadeks on shoppamismaastikuga tutvumine (aga suhteliselt window-shopping siiski, sest oranže asju, mida ma jahin, pole kuskil ja raha kipub ikka rariteet olema), Justice'i ülimeeldiv kontsert, endiselt suurepärane klubi 5th Avenue ning KEVADESOOJUSE päralejõudmine! Öösiti on ikka jahe, aga päeval kerkib vahel 15 plusskraadini. Nii et lund ja lörtsi, mida veebruari esimesed kaks päeva pakkusid, ma enam siin ei oota.
Manchesteris kolm ööd veedetud, reisisin reedel (jah, nädala sees olin ära ja paar seminari jäi vahele, millest on kahju, sest teemad olid huvitavad) Oxfordi. Minu rumaluse tulemusena ei võtnud ma kaasa Inglise mobiili laadijat, mistõttu jäi kontakt saamata Oxfordis paikneva tuttava Pärtliga, ent täditütar Kärge oli küll väga meeldiv üle mitme kuu näha. :) Kogu nädalavahetus tema, Ericu, Editi ning veel mõne inimesega (näiteks tulevane ilmakodanik Kärje kõhus) oli ülimeeldiv. Kärg ja Eric elavad nimelt väga kenas ümbruskonnas Thamesi kaldal.
Parema ülevaate saab piltidest, mis varsti Picasasse ilmuvad. Seniks võib sealt uudistada ilmaimesid. Ja kui mu jutt siin blogis vahel väga igav tundub, siis on aeg lambaid lugeda.
Koolis on väga põnev ja just täna sain oma esimese essee valmis. Stalinist. Muidu loen radikaalfeminismist ja meediast ja jalgpallikultuurist viimasel ajal peamiselt. Ja reede õhtust laupäeva hommikuni veedan 7 suurepärast tundi Eestis. Ja rohkem vist ei ole uudiseid.
neljapäev, jaanuar 31, 2008
January
Tundub, et see talv tuleb mul suht-koht lumevaba. Sest jõulupaus lumevaipa eriti ei pakkunud ning Norwichis on külmemad ajad möödas. Päeval on nii 8-10, õhtul 4-5 kraadi sooja. Vihmasemad ajad see-eest on täiesti käigus. Ehk peaks lõpuks vihmavarju ostma. Ei tea. Pole niiväga oluline ka.
University of East Anglias õpin ma sel semestril samuti 3 ainet, mis väidetavalt taaskord kokku 20 AP annavad Tartu mõistes. Seekord olen olnud targem ja hakkasin kohe lugema. Kevadel kui ilmad ilusamad ma niikuinii ilmselt väga ei viitsi teha seda. Nojah, mida iganes. Ained on sellised:
Russian Politics - ülevaade Venemaa ajaloost viimase sajandi jooksul, põhirõhuga NL-järgsel ehk Putini-ajastul. Siiani tundub tore ja mäluvärskendav kogemus, kuigi jube palju uusi asju pole teada saanud. Samas rohkem ongi eesmärk vaadata ja jälgida, kuidas saareriik UK, endine impeerium, võrreldes Eesti kui Venemaa lähinaabriga kaasaegseid sündmusi jälgib ja hindab. Seminaris pole ühtegi naissoo esindajat.
Media and Identity - nagu eelmine, räägib ka selle aine nimetus suhteliselt enda eest. Ehk siis identiteediküsimus lahatuna läbi meediaseoste. Viimati rääkisime naisteajakirjadest ja Buffyst ja Xenast, aga siia alla läheb igasugune meedia. Seminaris on vaid paar meest.
Sport, Media, Culture - ka selle aine nimetus ei jäta fantaasiale palju ruumi. Arutluse all on siis igasugu spordisündmused, igapäevasport, selle kajastamine meedias, spordialade erinevused kultuuride kaupa, rassiküsimus, fännikultuur.
Viimased kaks vist ei kõla eriti riigiteadlase ainete moodi. Nojah, siin ongi Political, Social and International Studies ühe tiiva all. Mina olen väga rahul, sest just selliseid asju õppida tahangi. Lugemist on tohutult ja äärmiselt huvitavat!
Ahjaa, eelmise semestri ainetest 2 said siis lõplikult läbi, ühes tuleb kevadel eksam. Hinded senisaavutatu eest on...erinevad. Ühes aines sain midagi üle 40% ehk siis suhteliselt madalaim, millega veel läbi saab. Noh, tagantjärele vaadates see aine niiväga ei istunud ka mulle - imelik ülesehitus, sisu ja kaootilised seminarid. Big Brother? The Politics and Sociology of Media and Culture oli aine nimetuseks.
Sama õppejõu teine aine läks aga hulga paremini, seal saan kokku ilmselt 70%, ehk siis täpselt üle maagilise piiri: 70-100% tähistab kõrgeimat võimalikku hinnet ehk Eesti mõistes A. Kuna see aine oli tõesti tore, pingutasin (suhteliselt) palju ja sellist hinnet siin väga harva pannakse, olen ülimalt rahul. :) Muideks, selle essee, mis väga üle 70% lootsin saada, sain siiski 68, ent ju siis kokku oli mu panus piisav, et 70% panna. Happytimes! Ja selle aine nimetus oli European Culture and Identity.
Muidu on elu nagu möödunud semestrilgi. Kallis. Ükspäev avastasin, et siinne miinimumpalk on umbes kaks Eesti keskmist palka, mistõttu ma ei imesta enam üldse, et nii palju raha kulub. Siiski ei saa ma päris reisimata olla. Järgmine nädal sõidan näiteks Manchesteri. Jah, jälle sinna 24-hour-party-people'i juurde. Jah, jälle ootab mind seal üks šõu. Seekord Justice. Nädalavahetus möödub aga hoopis Oxfordis, sugulasi-sõpru üle vaadates. Ja siis sellest mõned päevad hiljem väisan juba taas kodumaad. Kuhugi sinna vahele mahub ka ühe essee kirjutamine. Vähemalt. Noh, eks näis.
University of East Anglias õpin ma sel semestril samuti 3 ainet, mis väidetavalt taaskord kokku 20 AP annavad Tartu mõistes. Seekord olen olnud targem ja hakkasin kohe lugema. Kevadel kui ilmad ilusamad ma niikuinii ilmselt väga ei viitsi teha seda. Nojah, mida iganes. Ained on sellised:
Russian Politics - ülevaade Venemaa ajaloost viimase sajandi jooksul, põhirõhuga NL-järgsel ehk Putini-ajastul. Siiani tundub tore ja mäluvärskendav kogemus, kuigi jube palju uusi asju pole teada saanud. Samas rohkem ongi eesmärk vaadata ja jälgida, kuidas saareriik UK, endine impeerium, võrreldes Eesti kui Venemaa lähinaabriga kaasaegseid sündmusi jälgib ja hindab. Seminaris pole ühtegi naissoo esindajat.
Media and Identity - nagu eelmine, räägib ka selle aine nimetus suhteliselt enda eest. Ehk siis identiteediküsimus lahatuna läbi meediaseoste. Viimati rääkisime naisteajakirjadest ja Buffyst ja Xenast, aga siia alla läheb igasugune meedia. Seminaris on vaid paar meest.
Sport, Media, Culture - ka selle aine nimetus ei jäta fantaasiale palju ruumi. Arutluse all on siis igasugu spordisündmused, igapäevasport, selle kajastamine meedias, spordialade erinevused kultuuride kaupa, rassiküsimus, fännikultuur.
Viimased kaks vist ei kõla eriti riigiteadlase ainete moodi. Nojah, siin ongi Political, Social and International Studies ühe tiiva all. Mina olen väga rahul, sest just selliseid asju õppida tahangi. Lugemist on tohutult ja äärmiselt huvitavat!
Ahjaa, eelmise semestri ainetest 2 said siis lõplikult läbi, ühes tuleb kevadel eksam. Hinded senisaavutatu eest on...erinevad. Ühes aines sain midagi üle 40% ehk siis suhteliselt madalaim, millega veel läbi saab. Noh, tagantjärele vaadates see aine niiväga ei istunud ka mulle - imelik ülesehitus, sisu ja kaootilised seminarid. Big Brother? The Politics and Sociology of Media and Culture oli aine nimetuseks.
Sama õppejõu teine aine läks aga hulga paremini, seal saan kokku ilmselt 70%, ehk siis täpselt üle maagilise piiri: 70-100% tähistab kõrgeimat võimalikku hinnet ehk Eesti mõistes A. Kuna see aine oli tõesti tore, pingutasin (suhteliselt) palju ja sellist hinnet siin väga harva pannakse, olen ülimalt rahul. :) Muideks, selle essee, mis väga üle 70% lootsin saada, sain siiski 68, ent ju siis kokku oli mu panus piisav, et 70% panna. Happytimes! Ja selle aine nimetus oli European Culture and Identity.
Muidu on elu nagu möödunud semestrilgi. Kallis. Ükspäev avastasin, et siinne miinimumpalk on umbes kaks Eesti keskmist palka, mistõttu ma ei imesta enam üldse, et nii palju raha kulub. Siiski ei saa ma päris reisimata olla. Järgmine nädal sõidan näiteks Manchesteri. Jah, jälle sinna 24-hour-party-people'i juurde. Jah, jälle ootab mind seal üks šõu. Seekord Justice. Nädalavahetus möödub aga hoopis Oxfordis, sugulasi-sõpru üle vaadates. Ja siis sellest mõned päevad hiljem väisan juba taas kodumaad. Kuhugi sinna vahele mahub ka ühe essee kirjutamine. Vähemalt. Noh, eks näis.
esmaspäev, jaanuar 14, 2008
Eestimaa
Pole ammu kirjutanud. Et miks? Sest 15. detsember kuni 14. jaanuar veetsin taas aega kodumaal kuuajalist puhkust nautides. Nüüd olen esimesi tunde tagasi ja viskan pilgu olulisele, mis vahepeal juhtus.
Tartu on nagu Tartu ikka - oma erilise auraga, aga vahel nii pagana saatanast, et peorütmidega meeletult uputab. Seda eriti nende (loe: minu) puhul, kel sessi või muude asjadega seonduvad kohustused puuduvad. Nii mõnelgi päeval jäi valgusenatuke nägemata, sest lõin luugid lahti alles pärastlõunal. Samas tõusin mõnel teisel päeval nii vara, et valgust veel polnud. Näiteks sel puhul kui 2 korda Lätti sattusin - Ukut lennujaama viimas ja tagasi toomas. Neid päevi oli teisigi...
Tallinn...kodu on ikka nii armas ja sinna on nii-nii hea tagasi pöörduda! Ja meie vanalinna vaatasin ka kolme kuu järel ikka hoopis teise pilguga. Nagu turist. Linnavalitsuse võiks ikka välja vahetada. Ja jube tolmune on. Mitte ainult Tallinn, kõikjal Eestimaal tundub tänavatel soppa palju rohkem olevat. Pole muidugi ime kui iga hetk võib jäätuda ja liiva pritsitakse igale poole. Nii et see oli lihtsalt tähelepanek.
Sõbrad - nii pagana hea oli teid kõiki jälle näha! Ja on hea meel, et järgmise kohtumiseni ei ole enam 3, vaid kõigest 2 kuud. :P Kui hästi läheb, siis ainult üks kuu. Rohkem sõnu nagu ei olegi selle kohta, kui et väga kihvt oli!
Igasuguste pidude vahelduseks jõudsin paaril korral ka looduse rüppe. See oli nii mõnus! Ei teagi, kas etem oli kursuse retk pakaseses looduses koos jääkeegli, suitsuahju, sauna ja
igasuguse muu naljaga või väiksema seltskonnaga käik tuttavasse Madsa hämarasse suitsusauna. Ei olegi vist mõtet võrrelda. Pealegi sai mõlemas kohas jääauku proovitud.
Esimese reisi kohta on ka fototõestus minu Picasa albumis. Nagu näha - Eestimaa loodus on ikka meeletult ilus.
Täna tagasi jõudes tõdesin kiirelt, et mõni tuttav element siinsest elust oli kiirelt meelest läinud, ent tuletas end automaatselt meelde. Norwichis bussi pealt maha astudes ning koju
astudes kohtasin taas meeldivat viisakust, tundsin õhus kebabilõhna ja nägin kuis minu ees politseinikudki rahumeeli punase tulega teed ületasid.
Mis siis edasi? Homme kell 9 on esimene loeng ja õhtul alustan sünnipäevapidustustega. Sest kolmapäeval saan ju ometi 21. Veel edasi? Ikka õppida ja õppida, samuti tuleb taasalustada sellega, mis Eesti peorütmi kuidagi ära ei mahtunud - trenn. Ja nüüdsest on raamatukogu siin keskööni lahti, nii et lugemisaega rohkem. Jee.
Tegelikult ma ei tea ise ka veel päris täpselt, mis saab. Aga kui miskit juhtub, annan ikka siia ka teada.
Tartu on nagu Tartu ikka - oma erilise auraga, aga vahel nii pagana saatanast, et peorütmidega meeletult uputab. Seda eriti nende (loe: minu) puhul, kel sessi või muude asjadega seonduvad kohustused puuduvad. Nii mõnelgi päeval jäi valgusenatuke nägemata, sest lõin luugid lahti alles pärastlõunal. Samas tõusin mõnel teisel päeval nii vara, et valgust veel polnud. Näiteks sel puhul kui 2 korda Lätti sattusin - Ukut lennujaama viimas ja tagasi toomas. Neid päevi oli teisigi...
Tallinn...kodu on ikka nii armas ja sinna on nii-nii hea tagasi pöörduda! Ja meie vanalinna vaatasin ka kolme kuu järel ikka hoopis teise pilguga. Nagu turist. Linnavalitsuse võiks ikka välja vahetada. Ja jube tolmune on. Mitte ainult Tallinn, kõikjal Eestimaal tundub tänavatel soppa palju rohkem olevat. Pole muidugi ime kui iga hetk võib jäätuda ja liiva pritsitakse igale poole. Nii et see oli lihtsalt tähelepanek.
Sõbrad - nii pagana hea oli teid kõiki jälle näha! Ja on hea meel, et järgmise kohtumiseni ei ole enam 3, vaid kõigest 2 kuud. :P Kui hästi läheb, siis ainult üks kuu. Rohkem sõnu nagu ei olegi selle kohta, kui et väga kihvt oli!
Igasuguste pidude vahelduseks jõudsin paaril korral ka looduse rüppe. See oli nii mõnus! Ei teagi, kas etem oli kursuse retk pakaseses looduses koos jääkeegli, suitsuahju, sauna ja
igasuguse muu naljaga või väiksema seltskonnaga käik tuttavasse Madsa hämarasse suitsusauna. Ei olegi vist mõtet võrrelda. Pealegi sai mõlemas kohas jääauku proovitud.
Esimese reisi kohta on ka fototõestus minu Picasa albumis. Nagu näha - Eestimaa loodus on ikka meeletult ilus.
Täna tagasi jõudes tõdesin kiirelt, et mõni tuttav element siinsest elust oli kiirelt meelest läinud, ent tuletas end automaatselt meelde. Norwichis bussi pealt maha astudes ning koju
astudes kohtasin taas meeldivat viisakust, tundsin õhus kebabilõhna ja nägin kuis minu ees politseinikudki rahumeeli punase tulega teed ületasid.
Mis siis edasi? Homme kell 9 on esimene loeng ja õhtul alustan sünnipäevapidustustega. Sest kolmapäeval saan ju ometi 21. Veel edasi? Ikka õppida ja õppida, samuti tuleb taasalustada sellega, mis Eesti peorütmi kuidagi ära ei mahtunud - trenn. Ja nüüdsest on raamatukogu siin keskööni lahti, nii et lugemisaega rohkem. Jee.
Tegelikult ma ei tea ise ka veel päris täpselt, mis saab. Aga kui miskit juhtub, annan ikka siia ka teada.
Tellimine:
Postitused (Atom)