Hi! It's me on the Megabus again. This time riding from Norwich to Manchester. Unfortunately via London... a long ride. Perhaps we should have taken the train :p. Anyway at least I have time to blog.
Norwich is a nice small town about which Mikk already has written a lot. I won't be repeating his work... I just say that it is a bit like Konstanz... if you remove the mountains, Swiss influences and the lake and add red-brick buildings, rabbits and loads of shops. A smallish city which where everything seems to be about the university. For example the university hosts the best gigs in town. We managed to catch Calvin Harris there. Which was terrific.
The university seems to be much more organized than the huge labyrinth in Konstanz. Unfortunately there is no psychology department. But besides great study and sports facilities and not so great eating facilities the university also houses its very own art gallery. Visiting recommended! Should you happen to visit this city do not walk past that!
It appeared that my brother is living in a red-brick terrace house (surprise-surprise) with three other people. They seemed to be nice people... although I didn't really see them much. (At least one of them agreed to let his bike for one day. Big thanks, Ben!). Mikk's room is small but cozy. I slept on the floor on sofa-pillows which turned out to be the best I had ever slept on.
In sum I had wonderful time in Norwich. More important than any bar or shop was the chance to spend quality time with my brother. Experience like no other!
I will end now and prepare my mind for the oncoming rave already today night! Meantime you can check out the pictures and watch Mikk enjoing quality Estonian bread and liqueur.
Photos from Norwich
Take care!
neljapäev, november 29, 2007
teisipäev, november 27, 2007
Airport Development Fee
Ruttu, ruttu! Kuhupoole jääb Mona Lisa? Ah, neetud, korrus on õige, aga olen maja täiesti vales otsas. Jube palav hakkab sellest jooksmisest, iga hetk möödub minust nõnda palju kunstišedöövreid, et iga kunstihuvilisest tuttav ütleks mulle vast halvasti, et selle ja tolle maali juures imetlemiseks ei peatunud. Lõpuks - tegelikult vaid 100 minutit pärast maandumist Pariisi lennuväljal - jõuan kurikuulsa naeratava daamini, kelle nimeks Mona Lisa. Nüüd ärrituvad kunstihuvilised veelgi enam.
Ilmselt ei oleks ma suutnud elus esimest korda Pariisis ja Louvre'is olles maailmakuulsast šedöövrist vähem hoolida, sest kõrgendatud meeleolu oli mul hoopis teistel põhjustel. Eelmisel reedel Charles de Gaulle'i lennuväljal maandudes valdas mind tõeline natural high, sest teadsin, et kohevarsti näen üle pika aja oma vägaväga häid sõpru - Priitu, Ingridit, Mariat ja Kadrit. Ja kuulsasse saali, kus hirmkallist Mona Lisat hoitakse, jõudes polnud mul tõesti silmi maalile, sest sealsamas läheduses olid palju kallimad tegelased. Rõõmu sõprade nägemisest ei oska ma sõnadesse panna, seepärast jätkan lühikese kirjeldusega sellest, mis me suurlinnas üheskoos ette võtsime.
Louvre'is seiklesime veel paar tundi, aga mulle ei tekkinudki sobivat meeleolu kunsti hindamiseks, mõtted olid mujal. Seega esimene põhjus Pariisi naasmiseks on olemas, sest mõne sealse osakonnaga tahaks küll lähemalt tutvuda. Eriti õhtusel ajal, mil sissepääs minuealistele tasuta. :)
Reede õhtu jätkus pika jalutuskäiguga Moulin Rouge'i ning fantastilise Montmartre'i mäe ümbruses, saatjaks jätkuvalt ülihea meeleolu, odama klassi vein, Pariisi imeline õhkkond ja justkui tellitult ka täiskuu. Ja kuigi me reedel ega laupäeval klubitama ei jõudnud, eelkõige väsimuse ja hindade tõttu, siis hilisõhtused kaardimängud ja vestlused heade sõpradega ongi palju enamat väärt! Ahjaa, ööbimispaigaks oli meil vastavatud hostel, mille interjöör oli vägagi kiiduväärt, tuba ja hommikusööki ei saa ka üleliia laita.
Laupäeval õnnestus juba kella kümnest hommikul end üles ajada, ees ootas väga pikk päev. Nende tundide jooksul õnnestus näha järgnevat: 'sotsiaalteaduste isa' Emile Durkheimi hauda, Eiffeli torni igast nurgast, suvalisi Pariisi tänavaid, erinevaid kirikuid, Seine'i jõe äärseid kuulsaid hooneid ja piirkondi eesotsas Notre Dame'iga (mida enamus teistest ka külastas, enne kui ma Pariisi olin jõudnud), Champs Elysee täishiilguses (veider oli näha järjekorda ja nn. bouncereid moebutiigi ees, aga ma niikuinii sellest maailmast palju ei jaga), Triumfikaart, Buddha Bari (eliit-lounge eliidi hindadega, ent väga meeldiv), ladina kvartalit natuke lähemalt...Ja saatjaks ikka suur-suur täiskuu, kohati maagiliste pilvede varjus, kohati tähti pimestavalt otse keset taevalaotust.
Nimekiri on pikk, aga tegelikult jäi nii-nii palju veel nägemata. Pühapäeval puhkasime hommikul vähe pikemalt, mistõttu ühisesse päevaplaani mahtus vaid kohaliku Manhattani ehk La Defense'i äripiirkonna külastamine. Olles näinud juba mõndagi ajaloolisest Pariisist, oli ka see väga vinge kogemus, kuivõrd kaasaegne arhitektuur mulle meeldib. Väga. Nädalavahetus sõpradega, mis möödus liiga kiirelt, lõppes hüvastijätuga Pariisi metroos.
Meeleolukas, rahulike ja heade mõtetega pikitud jalutuskäik mööda Champs-Elysee'd, ning olingi tagasi seal kus Pariisi-reisi alustasin - Triumfikaare juurest viis buss mind tagasi modernsesse Charles de Gaulle'i lennujaama ning selle semestri viimane reis lõppes mõeldes sellele, et kuigi rahakotis laiutab tühjus, loodan ka järgmiselt semestrilt nõnda meeldejäävaid ja fantastilisi reisikesi. Eeskujuks mulle on muidugi sõbrad, kel mandri-Euroopas reisimine nii lihtne (Priitu ja Mariat ootab järgmisel nädalavahetusel suurlinn Barcelona...) ning kellega koos tekkis kurioosne idee kevadel ka koos üle lombi lennata. Eks näis, kas reaalsus toob mind maa peale tagasi või jätkub Erasmuse-kogemus reisirohkelt.
Täna olen siis Norwichis tagasi. Sügissemestri lõpuni jääb kolm nädalat, mille täidab lugemine. lugemine, trenn, trenn ja kool, kool. Ja natuke lõbutsemist ja jõulušoppingut. Ilmselt on lugeja praeguseks juba unustanud selle postituse veidi üllatava pealkirja. Ahaa!
Selgituseks. Kui Norwich-Pariis-Norwich lennupileteid ostsin, siis näitas online-süsteem esialgu reisi hinnaks 60 naela. Noh, lennujaamamaksud otsa ja hind kahekordistus. Automaatselt pakuti ka suurepärast võimalust 10 lisanaela eest pagas kaasa võtta, 5 naela eest istekohta valida (seda sain lennujaamas tegelt niisamagi teha), 10 naela eest pakuti ka kindlustust (mille vastu, ma ei tea, sest seadused kaitsevad mind niikuinii). Ja et sellest pole veel küllalt, siis lennujaamas ei lastud mind enne turvatsooni, kui olin tasunud suurepärase Airport Development Fee. Kolm naela vaid, aga idee on selles, et siinne ühiskond röövib ikka igal võimalikul hetkel kõikvõimalike teenuste eest raha. Muidugi minnes oli natuke kiire, nii et pidin taksoga minema, ja tagasitulles bussid enam ei käinud lihtsalt. Mõttetu!
Vahet ei ole, nädalavahetus jääb igal juhul meelde äärmiselt meeliülendava ja kordumatuna. Aitäh, sõbrad, et selle võimalikuks tegite! :)
Pildid peaks kah nüüd Picasas üleval olema juba.
Ilmselt ei oleks ma suutnud elus esimest korda Pariisis ja Louvre'is olles maailmakuulsast šedöövrist vähem hoolida, sest kõrgendatud meeleolu oli mul hoopis teistel põhjustel. Eelmisel reedel Charles de Gaulle'i lennuväljal maandudes valdas mind tõeline natural high, sest teadsin, et kohevarsti näen üle pika aja oma vägaväga häid sõpru - Priitu, Ingridit, Mariat ja Kadrit. Ja kuulsasse saali, kus hirmkallist Mona Lisat hoitakse, jõudes polnud mul tõesti silmi maalile, sest sealsamas läheduses olid palju kallimad tegelased. Rõõmu sõprade nägemisest ei oska ma sõnadesse panna, seepärast jätkan lühikese kirjeldusega sellest, mis me suurlinnas üheskoos ette võtsime.
Louvre'is seiklesime veel paar tundi, aga mulle ei tekkinudki sobivat meeleolu kunsti hindamiseks, mõtted olid mujal. Seega esimene põhjus Pariisi naasmiseks on olemas, sest mõne sealse osakonnaga tahaks küll lähemalt tutvuda. Eriti õhtusel ajal, mil sissepääs minuealistele tasuta. :)
Reede õhtu jätkus pika jalutuskäiguga Moulin Rouge'i ning fantastilise Montmartre'i mäe ümbruses, saatjaks jätkuvalt ülihea meeleolu, odama klassi vein, Pariisi imeline õhkkond ja justkui tellitult ka täiskuu. Ja kuigi me reedel ega laupäeval klubitama ei jõudnud, eelkõige väsimuse ja hindade tõttu, siis hilisõhtused kaardimängud ja vestlused heade sõpradega ongi palju enamat väärt! Ahjaa, ööbimispaigaks oli meil vastavatud hostel, mille interjöör oli vägagi kiiduväärt, tuba ja hommikusööki ei saa ka üleliia laita.
Laupäeval õnnestus juba kella kümnest hommikul end üles ajada, ees ootas väga pikk päev. Nende tundide jooksul õnnestus näha järgnevat: 'sotsiaalteaduste isa' Emile Durkheimi hauda, Eiffeli torni igast nurgast, suvalisi Pariisi tänavaid, erinevaid kirikuid, Seine'i jõe äärseid kuulsaid hooneid ja piirkondi eesotsas Notre Dame'iga (mida enamus teistest ka külastas, enne kui ma Pariisi olin jõudnud), Champs Elysee täishiilguses (veider oli näha järjekorda ja nn. bouncereid moebutiigi ees, aga ma niikuinii sellest maailmast palju ei jaga), Triumfikaart, Buddha Bari (eliit-lounge eliidi hindadega, ent väga meeldiv), ladina kvartalit natuke lähemalt...Ja saatjaks ikka suur-suur täiskuu, kohati maagiliste pilvede varjus, kohati tähti pimestavalt otse keset taevalaotust.
Nimekiri on pikk, aga tegelikult jäi nii-nii palju veel nägemata. Pühapäeval puhkasime hommikul vähe pikemalt, mistõttu ühisesse päevaplaani mahtus vaid kohaliku Manhattani ehk La Defense'i äripiirkonna külastamine. Olles näinud juba mõndagi ajaloolisest Pariisist, oli ka see väga vinge kogemus, kuivõrd kaasaegne arhitektuur mulle meeldib. Väga. Nädalavahetus sõpradega, mis möödus liiga kiirelt, lõppes hüvastijätuga Pariisi metroos.
Meeleolukas, rahulike ja heade mõtetega pikitud jalutuskäik mööda Champs-Elysee'd, ning olingi tagasi seal kus Pariisi-reisi alustasin - Triumfikaare juurest viis buss mind tagasi modernsesse Charles de Gaulle'i lennujaama ning selle semestri viimane reis lõppes mõeldes sellele, et kuigi rahakotis laiutab tühjus, loodan ka järgmiselt semestrilt nõnda meeldejäävaid ja fantastilisi reisikesi. Eeskujuks mulle on muidugi sõbrad, kel mandri-Euroopas reisimine nii lihtne (Priitu ja Mariat ootab järgmisel nädalavahetusel suurlinn Barcelona...) ning kellega koos tekkis kurioosne idee kevadel ka koos üle lombi lennata. Eks näis, kas reaalsus toob mind maa peale tagasi või jätkub Erasmuse-kogemus reisirohkelt.
Täna olen siis Norwichis tagasi. Sügissemestri lõpuni jääb kolm nädalat, mille täidab lugemine. lugemine, trenn, trenn ja kool, kool. Ja natuke lõbutsemist ja jõulušoppingut. Ilmselt on lugeja praeguseks juba unustanud selle postituse veidi üllatava pealkirja. Ahaa!
Selgituseks. Kui Norwich-Pariis-Norwich lennupileteid ostsin, siis näitas online-süsteem esialgu reisi hinnaks 60 naela. Noh, lennujaamamaksud otsa ja hind kahekordistus. Automaatselt pakuti ka suurepärast võimalust 10 lisanaela eest pagas kaasa võtta, 5 naela eest istekohta valida (seda sain lennujaamas tegelt niisamagi teha), 10 naela eest pakuti ka kindlustust (mille vastu, ma ei tea, sest seadused kaitsevad mind niikuinii). Ja et sellest pole veel küllalt, siis lennujaamas ei lastud mind enne turvatsooni, kui olin tasunud suurepärase Airport Development Fee. Kolm naela vaid, aga idee on selles, et siinne ühiskond röövib ikka igal võimalikul hetkel kõikvõimalike teenuste eest raha. Muidugi minnes oli natuke kiire, nii et pidin taksoga minema, ja tagasitulles bussid enam ei käinud lihtsalt. Mõttetu!
Vahet ei ole, nädalavahetus jääb igal juhul meelde äärmiselt meeliülendava ja kordumatuna. Aitäh, sõbrad, et selle võimalikuks tegite! :)
Pildid peaks kah nüüd Picasas üleval olema juba.
pühapäev, november 25, 2007
Caerdydd
14.11.07.
From Cardiff to Norwich (through London)
Right now I'm riding with the best (i.e. the cheapest) bus company in the UK – Megabus. As bonus these buses are also relatively empty. Which is nice. I hope they stay that comfy as a ride from London to Manchester and back on the weekend (they did not!). Just before getting on this bus I tried out crossing the street under the nose of traffic wardens with a red light. In Germany it would have cost me 60 €. Here it was perfectly alright.
Currently I'm riding through Bristol that seems like a nice city as well. They seem to have mixed old and new relatively well... if you ignore some buildings... that is at least how it seems from the bus window.
Anyway as I'm blasting through Bristol suburbs I look back at the few nice days I had in Cardiff. I was taken there by a small propeller plane organized to me by Aer Arann. Weather wise it was such a lovely a day (hum Sinatra's Come Fly With Me while you read it) and so I took off into the blue. Up there I could see Ireland (and later Wales) in their true beauty.
After landing the first thing I noticed about Wales was the language they have their signs in. If the irish version of Celtic could be perceived as a language (the wovels and consonants are pretty much combined into word-like words) then the Welsh language is foremost dominated by consonants. In a way resembles Polish :).
Secondly, to my discontent the British are using the old-fashioned two-tap system even in modern toilet facilities. A perfect example how sometimes traditions outweigh innovation :(
Thirdly I found out that people here (actually in the whole UK) really dig CCTV. I saw this combination of letters in Ireland as well, but there I didn't really notice them. But here already in the first train I took I was told to smile and to know that these cameras are here for my safety. Later on I learnt that they are pretty much everywhere one can imagine (three on this very Megabus) and London has half a million of them. At least it seems relatively easy to run a Big Brother show here. At this point I really advise you to read the "V for Vendetta" comics. Or see the movie. Or do both.
Fourth it appeared that red brick building is undoubtedly British' national heritage. It is everywhere! But as I was riding on a train from the airport to central station I had to admit that all these red-yellow-brick chimneys really added up to the beautiful sunset at the Bristol Channel.
The reason I came to Cardiff were two good friends of mine (Tatiana and Tajo). Great people! In fact they are so cool that even my brother studying in Norwich decided to visit them with me. For the two evenings spent there one could go to see 50 Cent and/or Foo Fighters. But we decided to spend the evenings enjoying the fabulous company of each other.
We even tried to go clubbing on a Monday evening, but the club was too crowded. Instead we enjoyed the spectacular masochistic freak-show of some half naked people waiting in the queue. Despite the fact that it was around 3 degrees Celsius some people still didn't seem to know the terms "cold" and "cloakroom" and were waiting outside, dressed up the way I would feel cold inside. Probably it had to do something with the alcohol..
Later that night I was reminded how small the world is by accidentaly meeting a guy from Konstanz in a random Cuba-bar.
Now I will end my blogging here and use the rest of my route to Norwich (as long the battery lasts) to finish my homework due to Friday.
Tatiana & Tajo: many thanks for hosting and being with us! I'm looking forward to seeing you again!
My pictures
Tajo's pictures (browse left)
From Cardiff to Norwich (through London)
Right now I'm riding with the best (i.e. the cheapest) bus company in the UK – Megabus. As bonus these buses are also relatively empty. Which is nice. I hope they stay that comfy as a ride from London to Manchester and back on the weekend (they did not!). Just before getting on this bus I tried out crossing the street under the nose of traffic wardens with a red light. In Germany it would have cost me 60 €. Here it was perfectly alright.
Currently I'm riding through Bristol that seems like a nice city as well. They seem to have mixed old and new relatively well... if you ignore some buildings... that is at least how it seems from the bus window.
Anyway as I'm blasting through Bristol suburbs I look back at the few nice days I had in Cardiff. I was taken there by a small propeller plane organized to me by Aer Arann. Weather wise it was such a lovely a day (hum Sinatra's Come Fly With Me while you read it) and so I took off into the blue. Up there I could see Ireland (and later Wales) in their true beauty.
After landing the first thing I noticed about Wales was the language they have their signs in. If the irish version of Celtic could be perceived as a language (the wovels and consonants are pretty much combined into word-like words) then the Welsh language is foremost dominated by consonants. In a way resembles Polish :).
Secondly, to my discontent the British are using the old-fashioned two-tap system even in modern toilet facilities. A perfect example how sometimes traditions outweigh innovation :(
Thirdly I found out that people here (actually in the whole UK) really dig CCTV. I saw this combination of letters in Ireland as well, but there I didn't really notice them. But here already in the first train I took I was told to smile and to know that these cameras are here for my safety. Later on I learnt that they are pretty much everywhere one can imagine (three on this very Megabus) and London has half a million of them. At least it seems relatively easy to run a Big Brother show here. At this point I really advise you to read the "V for Vendetta" comics. Or see the movie. Or do both.
Fourth it appeared that red brick building is undoubtedly British' national heritage. It is everywhere! But as I was riding on a train from the airport to central station I had to admit that all these red-yellow-brick chimneys really added up to the beautiful sunset at the Bristol Channel.
The reason I came to Cardiff were two good friends of mine (Tatiana and Tajo). Great people! In fact they are so cool that even my brother studying in Norwich decided to visit them with me. For the two evenings spent there one could go to see 50 Cent and/or Foo Fighters. But we decided to spend the evenings enjoying the fabulous company of each other.
We even tried to go clubbing on a Monday evening, but the club was too crowded. Instead we enjoyed the spectacular masochistic freak-show of some half naked people waiting in the queue. Despite the fact that it was around 3 degrees Celsius some people still didn't seem to know the terms "cold" and "cloakroom" and were waiting outside, dressed up the way I would feel cold inside. Probably it had to do something with the alcohol..
Later that night I was reminded how small the world is by accidentaly meeting a guy from Konstanz in a random Cuba-bar.
Now I will end my blogging here and use the rest of my route to Norwich (as long the battery lasts) to finish my homework due to Friday.
Tatiana & Tajo: many thanks for hosting and being with us! I'm looking forward to seeing you again!
My pictures
Tajo's pictures (browse left)
teisipäev, november 20, 2007
Ireland
12.11.07
In a plane from Cork to Cardiff
To honour Mark and other English-speaking people I have met/will meet on this trip I decided to continue writing in English. So they would know how odd the countries are they live in (just kidding). I'm sorry for the mistakes I make but it's been a while since I last systematically studied English. Take the whole thing as a demo version of our blog. After this trip I will continue in Estonian... If you want some more, learn it :p.
In the previous post I described how I flew from Tallinn to Stansted and from there to Cork. The flight was alright. Typical Ryanair... a bit too tight for the legs... a magazine advertising some island around Cork about which the locals have no idea... and a really odd announcment at the end of the flight reporting that "this flight arrived TWO MINUTES before time which is yet ANOTHER ON TIME FLIGHT FOR RYANAIR!!!111. HOORRRAAYYY!!"
Anyway, at the moment I met my Konstanz friend Mark at the Cork International Airport started a fabolous weekend full of unexpected experiences. My flight to Cardiff is a bit short for describing all of those so I just try to note down the most colourful ones:
Well I did expect the traffic to be the other way around. But it appeared to be crazier than I thought. Besides driving on the wrong side all the inhabitants in Ireland seem to be suicidal by crossing the street whenever they want (ignoring red light) and wherever they want (ignoring the foreseen crossings). When walking around the city and blasting over crossroads with Mark I felt like toddler trying to stay close to someone who knows the system. I obviously didn't know the system and felt like risking my life at every other junction. Later it appeared that the cars are not particularly angry about pedestrians wandering around. They even stop at pedestrian crossing with red and let them politely across. Moreover, Mark reported crossing the street at a wrong time and place just under the nose of a policeman. So on my last day in Ireland I realised that this system might actually be more human than our car-centered survival battle in Tallinn. At least pedestrians seem to have equal rights with cars.
Another familiar topic – the taps. I managed to get Mark to agree with me that the two-tap system is odd and old and cannot be reasoned. He said he realised that only after talking to outsiders... I hope the Irish (and British) will eventually learn from the international experience.
If you walk in a bar in Ireland do not expect them to have a variety of different Irish beers. It appears that actually there aren't any good Irish beers besides Guiness and its local little brother Murphy. Instead you'll be offered a variety of choice from American and Frensch beers. Unbelievable!
I had timed my visit just right as I arrived on Mark's 22nd birthday. This meant getting to know Mark's fabulous friends and several downtown bars. Slainte to y'all!
But visiting Ireland was not only about learning to cross the roads and getting to know the real taste of Guiness. On Satyrday Mark surprised me by taking me out to a bike trip to Killerny National Park. This meant cycling 50+ km through picturesque hilly Irish landscape. Superschön! The day was made complete by a small local restaurant serving excellent (and big portions of) local food.
I have to end for now as my plane from Cork to Cardiff is landing now. But I thank Mark from the bottom of m hear for this superb prolonged weekend full of fun and enriching conversations. I wish you all the best. Mark, don't forget the Estonian you learnt. You can never know when a (fucking) Estonian is about :)
I also made some pictures:
A walk-about in Cork
Mark's birthday party
Bike trip in Killarney National Park
Stay tuned for more updates soon!
In a plane from Cork to Cardiff
To honour Mark and other English-speaking people I have met/will meet on this trip I decided to continue writing in English. So they would know how odd the countries are they live in (just kidding). I'm sorry for the mistakes I make but it's been a while since I last systematically studied English. Take the whole thing as a demo version of our blog. After this trip I will continue in Estonian... If you want some more, learn it :p.
In the previous post I described how I flew from Tallinn to Stansted and from there to Cork. The flight was alright. Typical Ryanair... a bit too tight for the legs... a magazine advertising some island around Cork about which the locals have no idea... and a really odd announcment at the end of the flight reporting that "this flight arrived TWO MINUTES before time which is yet ANOTHER ON TIME FLIGHT FOR RYANAIR!!!111. HOORRRAAYYY!!"
Anyway, at the moment I met my Konstanz friend Mark at the Cork International Airport started a fabolous weekend full of unexpected experiences. My flight to Cardiff is a bit short for describing all of those so I just try to note down the most colourful ones:
Well I did expect the traffic to be the other way around. But it appeared to be crazier than I thought. Besides driving on the wrong side all the inhabitants in Ireland seem to be suicidal by crossing the street whenever they want (ignoring red light) and wherever they want (ignoring the foreseen crossings). When walking around the city and blasting over crossroads with Mark I felt like toddler trying to stay close to someone who knows the system. I obviously didn't know the system and felt like risking my life at every other junction. Later it appeared that the cars are not particularly angry about pedestrians wandering around. They even stop at pedestrian crossing with red and let them politely across. Moreover, Mark reported crossing the street at a wrong time and place just under the nose of a policeman. So on my last day in Ireland I realised that this system might actually be more human than our car-centered survival battle in Tallinn. At least pedestrians seem to have equal rights with cars.
Another familiar topic – the taps. I managed to get Mark to agree with me that the two-tap system is odd and old and cannot be reasoned. He said he realised that only after talking to outsiders... I hope the Irish (and British) will eventually learn from the international experience.
If you walk in a bar in Ireland do not expect them to have a variety of different Irish beers. It appears that actually there aren't any good Irish beers besides Guiness and its local little brother Murphy. Instead you'll be offered a variety of choice from American and Frensch beers. Unbelievable!
I had timed my visit just right as I arrived on Mark's 22nd birthday. This meant getting to know Mark's fabulous friends and several downtown bars. Slainte to y'all!
But visiting Ireland was not only about learning to cross the roads and getting to know the real taste of Guiness. On Satyrday Mark surprised me by taking me out to a bike trip to Killerny National Park. This meant cycling 50+ km through picturesque hilly Irish landscape. Superschön! The day was made complete by a small local restaurant serving excellent (and big portions of) local food.
I have to end for now as my plane from Cork to Cardiff is landing now. But I thank Mark from the bottom of m hear for this superb prolonged weekend full of fun and enriching conversations. I wish you all the best. Mark, don't forget the Estonian you learnt. You can never know when a (fucking) Estonian is about :)
I also made some pictures:
A walk-about in Cork
Mark's birthday party
Bike trip in Killarney National Park
Stay tuned for more updates soon!
esmaspäev, november 19, 2007
20 Years Since Acid House
Kui keegi oleks mulle 2-3 aasta eest öelnud, et ma lähen techno-muusika reivile ja olen seal esiridades moshimas ja asja täielikult nautimas, oleksin vast ta päris kiirelt pikalt saatnud. Viimase aasta jooksul on seda juhtunud aga juba 3 korda. Kõik sai alguse eelmise aasta Rock Werchterist, kuhu sattumise üle mul endiselt ülihea ja aina parem meel on. Tool, Franz Ferdinand, Sigur Ros, Muse, Robert Plant - kõigil neist on minu muusikamaailmas endiselt väga oluline koht. Eesotsas Tooliga, muidugi, mille solisti ja minu iidoli James Maynard Keenani uus projekt Puscifer on ka kuldaväärt.
Aga lisaks rokimaailmale elas - paraku mulle suhteliselt teadmatult - Werchteril ka elektroonilise muusika maailm ja nüüd on natuke veider mõelda, et oma ala tegijate nagu Tiga ja Vitalicu etteasted jäid nägemata. Nojah, muidugi, tollal see mind veel väga ei erutanud, ja Vitalicu show ajal sain hoopis Muse'i suurepärase show osaliseks. Nüüd, lõpuks ometi, on ka Vitalic oma silmaga nähtud ja kuuldud. Kuis nii?
Sest nädalavahetusel käisime Ukuga taaskord Manchesteris. Kui aasta eest ootas meid seal Tool, siis tänavu võtsime sõna otseses mõttes maksimumi reivimaailmast. Täpsemalt räägib meie mõnevõrra ebatavalisest õhtust ehk Uku peagi ilmuvas ingliskeelses postituses (et välismaa-sõbrad ka lugeda saaksid), minu kommentaar etteruttavalt - kui on juba mürgel, siis mürgel lõpuni!
Ahjaa, bussireiside suhtes on mul nüüd mõnda aega allergia.
Aga lisaks rokimaailmale elas - paraku mulle suhteliselt teadmatult - Werchteril ka elektroonilise muusika maailm ja nüüd on natuke veider mõelda, et oma ala tegijate nagu Tiga ja Vitalicu etteasted jäid nägemata. Nojah, muidugi, tollal see mind veel väga ei erutanud, ja Vitalicu show ajal sain hoopis Muse'i suurepärase show osaliseks. Nüüd, lõpuks ometi, on ka Vitalic oma silmaga nähtud ja kuuldud. Kuis nii?
Sest nädalavahetusel käisime Ukuga taaskord Manchesteris. Kui aasta eest ootas meid seal Tool, siis tänavu võtsime sõna otseses mõttes maksimumi reivimaailmast. Täpsemalt räägib meie mõnevõrra ebatavalisest õhtust ehk Uku peagi ilmuvas ingliskeelses postituses (et välismaa-sõbrad ka lugeda saaksid), minu kommentaar etteruttavalt - kui on juba mürgel, siis mürgel lõpuni!
Ahjaa, bussireiside suhtes on mul nüüd mõnda aega allergia.
reede, november 16, 2007
the British Isles tour
8.11.07
Umbes kolm kuud tagasi saabusin ma Saksamaalt, et Eestisse jääda. Nüüd on jälle aeg Eestimaa tolm vahelduseks jalgelt pühkida ja vaadata kuidas uued ja vanad sõbrad Briti saartel elavad.
Reis algas neljapäeval, eesmärgiks jõuda Tallinnast Iirimaa suuruselt teise linna Corki. Sinna saab lennata läbi Londoni, vahepeal Stansteadil ümber istudes. Los geht's!
Kõigepealt korjasin peale Laseringist Forgotten Sunrise'i verivärske singli (olin kuues inimene, kes selle David Lynchi ja teistele bändile lähedaste inimeste järel sai) ja siis taksotasin lennujaama. Tallinna lennujaam ei suutnud mind millegagi üllatada... vahest sellega, et minu pagas oli isegi koos mantliga lahedalt alla limiidi – 18 kg. Kuid Stansteadil oli juba huvitavam:
* paistab, et tervislikud snäkid lähevad aina rohkem moodi. Igastahes Stansteadil oli täitsa asjalik tervislike võilebade kiosk, kus müüdi ka puuvilja. Is nice!
* check-ini ees pakkisin oma õlakotist viimased rasked ja mittevajalikud asjad suurde kohvrisse. Arvasin, et kilodega on mul ju lahedalt... Kuid siis ilmnes, et mind Corki viiva Ryanairi pagasilimiit on 15 kg. Great! Tädi soovitas mul ümber pakkida või siis juurde maksta. Minu arvates vägagi nahhaalne viis ümberistuvate ja universaalse 20 kg standardiga arvestavate reisijate pealt lisa teenida. Aga olgu. Nii ajasin ma endale selga fliisi asemel raskema hoodie ja sinna peale sügismantli. Poolteist kilo võitu!. Edasi täitsin mantlitaskud ajakirjade ja õlakoti musta leivaga ja suutsin saavutada aktsepteeritava 15,3 kg. Kokkuvõttes võtan ma ju sama koguse kilosid lennuki peale...jube jebimine!
* minu teada on hallist aegades inglise politsei järginud relvavaba poliitikat. Nüüdsest on see vist kõrvale heidetud. Stanstedi lennujaamas turvas pagasi ümberpakkijaid kaks revolvri, noa ja automaatidega(!) relvastatud politseinikku.
* turvajärjekorras oodates torkas silma üks eriti bravuurikas turist. Päikeseprillid ässalt peas ja vöö demonstratiivselt pükste peal suhtles ta üleoleval stiilil turvatöötajaga, kes tal metallesemeid ära võtta palus. Ühesõnaga ebameeldiv inimene. Ainuke fraas mis ma kuulsin, oli "Ma räägin Eesti keelt siis, kui ma tahan!". Nojah.
* Corki lennukit oodates läks akna taga järsku väga halliks. Esialgu karstin udu. Kuid siis ilmnes, et see on vihm... teretulemast Inglismaale... ja miks ei võtnud ma kaasa oma vihmakindlat jakki?
Aga nüüd lennuki peale ja Iirimaa poole teele!
Umbes kolm kuud tagasi saabusin ma Saksamaalt, et Eestisse jääda. Nüüd on jälle aeg Eestimaa tolm vahelduseks jalgelt pühkida ja vaadata kuidas uued ja vanad sõbrad Briti saartel elavad.
Reis algas neljapäeval, eesmärgiks jõuda Tallinnast Iirimaa suuruselt teise linna Corki. Sinna saab lennata läbi Londoni, vahepeal Stansteadil ümber istudes. Los geht's!
Kõigepealt korjasin peale Laseringist Forgotten Sunrise'i verivärske singli (olin kuues inimene, kes selle David Lynchi ja teistele bändile lähedaste inimeste järel sai) ja siis taksotasin lennujaama. Tallinna lennujaam ei suutnud mind millegagi üllatada... vahest sellega, et minu pagas oli isegi koos mantliga lahedalt alla limiidi – 18 kg. Kuid Stansteadil oli juba huvitavam:
* paistab, et tervislikud snäkid lähevad aina rohkem moodi. Igastahes Stansteadil oli täitsa asjalik tervislike võilebade kiosk, kus müüdi ka puuvilja. Is nice!
* check-ini ees pakkisin oma õlakotist viimased rasked ja mittevajalikud asjad suurde kohvrisse. Arvasin, et kilodega on mul ju lahedalt... Kuid siis ilmnes, et mind Corki viiva Ryanairi pagasilimiit on 15 kg. Great! Tädi soovitas mul ümber pakkida või siis juurde maksta. Minu arvates vägagi nahhaalne viis ümberistuvate ja universaalse 20 kg standardiga arvestavate reisijate pealt lisa teenida. Aga olgu. Nii ajasin ma endale selga fliisi asemel raskema hoodie ja sinna peale sügismantli. Poolteist kilo võitu!. Edasi täitsin mantlitaskud ajakirjade ja õlakoti musta leivaga ja suutsin saavutada aktsepteeritava 15,3 kg. Kokkuvõttes võtan ma ju sama koguse kilosid lennuki peale...jube jebimine!
* minu teada on hallist aegades inglise politsei järginud relvavaba poliitikat. Nüüdsest on see vist kõrvale heidetud. Stanstedi lennujaamas turvas pagasi ümberpakkijaid kaks revolvri, noa ja automaatidega(!) relvastatud politseinikku.
* turvajärjekorras oodates torkas silma üks eriti bravuurikas turist. Päikeseprillid ässalt peas ja vöö demonstratiivselt pükste peal suhtles ta üleoleval stiilil turvatöötajaga, kes tal metallesemeid ära võtta palus. Ühesõnaga ebameeldiv inimene. Ainuke fraas mis ma kuulsin, oli "Ma räägin Eesti keelt siis, kui ma tahan!". Nojah.
* Corki lennukit oodates läks akna taga järsku väga halliks. Esialgu karstin udu. Kuid siis ilmnes, et see on vihm... teretulemast Inglismaale... ja miks ei võtnud ma kaasa oma vihmakindlat jakki?
Aga nüüd lennuki peale ja Iirimaa poole teele!
pühapäev, november 11, 2007
Isadepäev
See blogi ja üleüldse nähtus "Vennad Vainikud" ei saaks eksisteerida ilma oma loojateta. Ja kuigi Jumalasse me kumbki ei usu, siis kõigist päevadest just täna - isadepäeval - tasub meenutada, et isa on meil jumalik! Ja ema on ka jumalik!
Ilma nendeta ei saaks me nautida nõnda suurepäraseid noorusaastaid ja toredaid tegemisi, mida siingi kajastatud on. Nendepoolne toetus - otsene või kaudne, vestluses või mõttes - on tihtilugu selleks motiveerivaks jõuks, mis aitab meil elu nõnda-nõnda nautida ja tekitab soovi kõik meie õnnelikkus ühiskonda tagasi peegeldada. Rohkem ei saakski rahul olla! Ja kogu armastust ei oska siin sõnadesse ka panna.
Tuleb vist lihtsalt öelda, et aitäh, ja jätkame samas vaimus! Head isadepäeva!
Uku ja Mikk
Ilma nendeta ei saaks me nautida nõnda suurepäraseid noorusaastaid ja toredaid tegemisi, mida siingi kajastatud on. Nendepoolne toetus - otsene või kaudne, vestluses või mõttes - on tihtilugu selleks motiveerivaks jõuks, mis aitab meil elu nõnda-nõnda nautida ja tekitab soovi kõik meie õnnelikkus ühiskonda tagasi peegeldada. Rohkem ei saakski rahul olla! Ja kogu armastust ei oska siin sõnadesse ka panna.
Tuleb vist lihtsalt öelda, et aitäh, ja jätkame samas vaimus! Head isadepäeva!
Uku ja Mikk
reede, november 09, 2007
Reading week
Hei.
Praegu käib Norwichis miski, mida kutsutakse lugemisnädalaks. Ehk siis kooli pole ning kirjutatakse esseesid ja muid kodutöid hoolega. Minu jaoks tähendab see aga järjekordset märki sellest, millest varem olin kuulnud, aga oma silmaga polnud veel näinud: siinne akadeemiline maailm on Tartust uimasem, vähemalt undergrad tasemel. Sellest edasi tundub, et läheb huvitavamaks. Vähemalt mul on huvitav endiselt ka undergrad tasemel, kuigi loodan väga, et kevadsemestril saab võtta rohkem kui ettenähtud 3 ainet (e. 20 AP, väidetavalt).
Kooliväliselt läheb endiselt suurepäraselt (ega ma kooli üle kah liialt kurda). Nädalavahetusel (taas-)armusin Shotimaasse. Aksent, ajalugu, shoti uhkus, mäed, viski, puhtus, kiirsööklate vähesus, kilt ja torupill (millest kumbki pole tegelikult šoti päritolu), haggis (kohalik rahvustoit, mis koosneb lamba sisikonnast, ent on uskumatult maitsev), Edinburghi vanalinn, kooliõe Grete kohtamine üle miljoni aasta, huvitavad klubid, britilik sõbralikkus...Väga vinge nädalavahetus oli!
Siiski üks huvitav negatiivne vahemärkus, mis ometi Britanniat liiga hästi iseloomustab. Bussisõit kestis taaskord 8 tundi, vahepeatused olid puhkekohtades, kus võimutses Burger King ja muu rämpstoit. Esimeses peatuses leidsin veel midagi söödavat (banaanid), teises peatuses oli pudelivesi ainus enam-vähem tervislik nähtus. Muu oli täielik pahn: burgerid, krõpsud, maiustused, limonaadid, šokolaadid. Kõik oli muidugi ka väga kallis.
Ka tagasireis kestis 8 tundi, lõpuga kell 6.30 hommikul. Siis mõistsin, miks ma kuulsat inglismaa udu veel kohanud polnud: ma lihtsalt magan sel ajal. Aga oli meeldiv. Esmaspäeva pärastlõunal ärkasin uuesti, et taibata: lugemisnädalast on tegelikult isegi abi, kui näed 3 päeva enne tähtaega, et on vaja 2x2000sõnalist esseed kirjutada. Tänu TIKi ja ehk ka TÜ koolitusele oli see siiski kukepea, nüüd on asjad tehtud ja ootan järgmist nädalat. Miks?
Sest järgmine nädal tuleb Uku siia. :) Õigemini, trehvame Walesis Tajo ja Tanja häärberis, misjärel vaatame koos Ukuga Norwichi üle ja põrutame nädalavahetuseks Manchesteri järjekordsele Warehouse Projectile, et seejärel Londonis hüvasti jätta ja jõulude-eelset taaskohtumist ootama jääda.
Ahjaa, Halloween ja Guy Fawkes Night (5. november, UK parlamenti õhku lennutada soovinud ja tuleriidale sattunud tegelinski mälestamiseks) tunduvad suht mõttetud üritused. Esimese puhul joovad kõik end lihtsalt kasti, teise puhul loobivad kohalikud noored igale poole igasuguseid paugukaid ja rakette. Pole minu maitse. Siiski, positiivse emotsiooni pakkus see mulle pühapäeval Edinburghis Calton Hillil.
Sõnadesse ma ei oska seda panna, aga ilmselgelt on tegemist ühe vingema paigaga, kuhu UKs sattuda võib. Terve linna öövalgus ja siit-sealt lendavad raketid äärmiselt romantilise künka äärmiselt romantiliste kreeka stiilis sammaste vahel. Ma lähen sinna tagasi. Ja võtan sõbrad kaasa! Tule ka!
Praegu käib Norwichis miski, mida kutsutakse lugemisnädalaks. Ehk siis kooli pole ning kirjutatakse esseesid ja muid kodutöid hoolega. Minu jaoks tähendab see aga järjekordset märki sellest, millest varem olin kuulnud, aga oma silmaga polnud veel näinud: siinne akadeemiline maailm on Tartust uimasem, vähemalt undergrad tasemel. Sellest edasi tundub, et läheb huvitavamaks. Vähemalt mul on huvitav endiselt ka undergrad tasemel, kuigi loodan väga, et kevadsemestril saab võtta rohkem kui ettenähtud 3 ainet (e. 20 AP, väidetavalt).
Kooliväliselt läheb endiselt suurepäraselt (ega ma kooli üle kah liialt kurda). Nädalavahetusel (taas-)armusin Shotimaasse. Aksent, ajalugu, shoti uhkus, mäed, viski, puhtus, kiirsööklate vähesus, kilt ja torupill (millest kumbki pole tegelikult šoti päritolu), haggis (kohalik rahvustoit, mis koosneb lamba sisikonnast, ent on uskumatult maitsev), Edinburghi vanalinn, kooliõe Grete kohtamine üle miljoni aasta, huvitavad klubid, britilik sõbralikkus...Väga vinge nädalavahetus oli!
Siiski üks huvitav negatiivne vahemärkus, mis ometi Britanniat liiga hästi iseloomustab. Bussisõit kestis taaskord 8 tundi, vahepeatused olid puhkekohtades, kus võimutses Burger King ja muu rämpstoit. Esimeses peatuses leidsin veel midagi söödavat (banaanid), teises peatuses oli pudelivesi ainus enam-vähem tervislik nähtus. Muu oli täielik pahn: burgerid, krõpsud, maiustused, limonaadid, šokolaadid. Kõik oli muidugi ka väga kallis.
Ka tagasireis kestis 8 tundi, lõpuga kell 6.30 hommikul. Siis mõistsin, miks ma kuulsat inglismaa udu veel kohanud polnud: ma lihtsalt magan sel ajal. Aga oli meeldiv. Esmaspäeva pärastlõunal ärkasin uuesti, et taibata: lugemisnädalast on tegelikult isegi abi, kui näed 3 päeva enne tähtaega, et on vaja 2x2000sõnalist esseed kirjutada. Tänu TIKi ja ehk ka TÜ koolitusele oli see siiski kukepea, nüüd on asjad tehtud ja ootan järgmist nädalat. Miks?
Sest järgmine nädal tuleb Uku siia. :) Õigemini, trehvame Walesis Tajo ja Tanja häärberis, misjärel vaatame koos Ukuga Norwichi üle ja põrutame nädalavahetuseks Manchesteri järjekordsele Warehouse Projectile, et seejärel Londonis hüvasti jätta ja jõulude-eelset taaskohtumist ootama jääda.
Ahjaa, Halloween ja Guy Fawkes Night (5. november, UK parlamenti õhku lennutada soovinud ja tuleriidale sattunud tegelinski mälestamiseks) tunduvad suht mõttetud üritused. Esimese puhul joovad kõik end lihtsalt kasti, teise puhul loobivad kohalikud noored igale poole igasuguseid paugukaid ja rakette. Pole minu maitse. Siiski, positiivse emotsiooni pakkus see mulle pühapäeval Edinburghis Calton Hillil.
Sõnadesse ma ei oska seda panna, aga ilmselgelt on tegemist ühe vingema paigaga, kuhu UKs sattuda võib. Terve linna öövalgus ja siit-sealt lendavad raketid äärmiselt romantilise künka äärmiselt romantiliste kreeka stiilis sammaste vahel. Ma lähen sinna tagasi. Ja võtan sõbrad kaasa! Tule ka!
Tellimine:
Postitused (Atom)