neljapäev, oktoober 26, 2006

Pildiraport

Lõpuks jõudis kätte hetk, kus ma jälle paremad pildid välja valida ning allkirjastada suutsin. Klikkige pealkirjal ja head vaatamist!

South of Heaven

Mõnda aega tagasi mainisin ma võimalikest tulevastest ägedatest kontsertitest, kuhu minna. Esmaspäeval jõudis siis esimene neist ka pärale. Ürituse nimi oli The Unholy Alliance Tour II ning toimus tunniajase rongisõidu kaugusel Winterthuris Šveitsis. Esinejateks viis bändi nimedega: Thine Eyes Bleed, Lamb of God, Children of Bodom, In Flames ja..... SLAYER. Kaaslaseks tuli mul tšiilist pärit hevifänn Chris.

Pärast väikesi viperusi jõudsime kohale, kuid TEB oli juba läbi. Muret ei ollõ -- minu jaoks täiesti tundmatu bänd ka. Järgmisena hakkas LoG. Eel-eel-soendaja saatusena keerati talle kehv heli. Tundus, et bänd üritas seda korvata lavale toodud lisavõimenditega. Tulemu oli jube karvane bassimüdin ja ma olin sunnitud kõrvakuulmise säilitamise huvides kõrvatropid välja otsima. Kokkuvõttes ei avaldanud kahjuks muljet.

Bodomi ajaks viidi ekstra võimendid minema ning sound oli sellevõrra vaiksem, ent puhtam. Samas, nagu CoB-i fännist Chris ütles, koosnes setlist vaid uuesti, (ehk sellout) kraamist. Tema jaoks on CoB oma esimese kolme albumiga maailma parim bänd, kes hiljem kommertsiradadele sattus. Mind jättis see etteaste samuti üsna külmaks. Õnneks oli mul näpus õlu ning vaikselt valmistasin end järgmiseks bändiks nimega...

In Flames! Sellel bändil on minu isiklikus muusikaajaloos väga oluline roll -- varasemaid albumeid olen ma läbi ja lõhki kuulanud. Kahjuks on nad paari uue albumiga samuti väga igavaks läinud. Salamahti lootsin, et ei läheks nii nagu CoB-ga -- et suur enamik lugusid tuleb kolmelt viimaselt plaadilt. Kuid õnneks ei tulnud mul pettuda -- tehti kõvasti vanemaid lugusid ning ka uuematelt albumitelt valiti just need paremad lood. Setlist oli umbkaudu järgmine:

Pinball Map
Leeches
Cloud Connected (see lugu võinuks küll olemata olla)
Coerced Coexistence
Behind Space
Only for the Weak!!!
Take This Life
Trigger
Come Clarity

Ka rahvas läks väga mõnusalt kaasa ja lava ette tekkis täitsa korralik moshpit. Nii sain ma IF-lt juba täiesti korraliku elamuse kätte.

Kuid tulemas oli midagi... SUURT. Omajagu võimas tunne oli karjuda: "Slayer! Slayer!", teades et varsti tulevad tharsh-metali legendid ka tegelikult lavale. Rahvas huilgas ja trügis lavale aina lähemale... Viimaks kustusid tuled ja mängima hakkas intro... Prožektorite sähvides asutusid lavale auväärses eas metali-kuningad. Slayer oli siin!
"Disciple" esimeste riffidega hakkas koitma tegelik jõudude tasakaal. Solisti häältepaete vallandudes kinnitus see veelgi. Kui aga jõudis kätte üliterav ja intensiivne soolo, siis oli kõik selge -- üksi soendaja ei küündinud metali valitsejatele ligilähedalegi. Heli oli valju, ent väga selge; mehed olid vanad, ent vihased; muusika juba aastaid tagasi loodud, ent aegumatu. Ära tehti pea kõik olulised lood, mida ma tean, pluss natuke veelgi. Mälu järgi suutsime pärast taastada sellise setlisti:

Darkness of Christ (intro)
Disciple
War Assemble
...
Chemical Warfare
Mandatory Suicide
Hell Awaits
Die by Sword
Cult
Seasons in the Abyss
Raining Blood
South of Heaven
Angel of Death

Viimase loo lõpuminutite ajal jooksime me juba rongi peale, et mitte Winterthuri ööbima jääda. Läbimärjalt, kurnatult, ent õnnelikult jõudsime ööseks tagasi Konstanzi, et järgmine päev Slayeriuimas kooli minna.

kolmapäev, oktoober 25, 2006

Vahepala

Mul on nüüd uus telefoninumber. Kirjutage kuskile üles või käige siit vaatamas.

+4915773836963

Nii minu vana number kui ka Eesti number on praegu kinni. Vanal Saksa numbril on vist mingi postkast, kuid tegelikult ei saa ma neid sõnumeid enam ammu kätte.

täiendus:

Lisaks tuleb ära mainida, et ülikoolis mul enamasti levi pole. Eriti minu netisistumise kohas ja raamatukogus. Mõnes loengus-seminaris on. Seega kasutage teatejätmis võimalust, kui ma väljas olen.

Kissing the Sun ehk jälle Alpides

Roadtrippidel juba iseenesest omaette võlu. Eriti näiteks siis, kui need sünnivad spontaanselt eelmisel õhtul. Kiiresti mõeldakse välja sihtkoht, kellaaeg ning saadetakse palveid ilmajumala poole, et ta meid ikka päikeselise päevaga õnnistaks. Järgmise päeva hommikul kogunemine... järjest inimeste peale korjamine... mahaunustatud passidele järele minemine – need asjad tekitavad sellise mõnusa erutuse kehasse. Väljendub see raadost tulevate veidrate laulukeste hoogsalt kaasalaulmises või siis värvikalt Šveitsis levinud saksa dialekti üle irvitamises. Tegelikult seda kõike me kogesime juba juba eelmine kord. Kuid see pühapäev saime kaasa ilmajumala täieliku õnnistuse.

Sihtmärgiks sai kohaliku piirkonna kõrgeim tipp Säntis. 2505 m üle merepinna. Kuid seekord ei plaaninud me niipalju matkata ja lasime end liftiga üles viia. Ning sealt...sealt ikka nägi. Kohe kui ma oma albumiga ühele poole saan, näete teie ka, mida sealt nägi. Sealt sai üsna hea vaate kõigele, mis 50-60 km raadiuses paistis. Konstanz, Bodensee kogu oma uhkuses, Zürichsee (Zürich jäi kahjuks mäenuki varju), Lichtenstein, Austria mäed ja muidugi Šveitsi alpid oma täies hiilguses. Kui natuke mäetippude kaarti uurida, siis nägi ära ka üle Šveitsi Prantsusmaalt ja Itaaliast paistvad mäetipud. Küll on hea, et ma läätsed silma panin :). Peale ringivaatamise tegime me muidugi ka kohustusliku pikniku ning matkasime ringi. Tipu ümber märgitud rajad olid ka hoopis teist masti, kui eelmine nädal kogetud. Nii kõrguse kui ka Kogemust ja korralike jalanõusid nõudvate siltide poolt kohutatuna proovisime meie rahulikult võtta ja turvanõudeid siiski jälgida. Samas tuli nii mõnigi kord imetelda, kuidas nii nooremad kui vanemad fritzud mööda mägesid nagu mägikitsed end koduselt tundsid. Lõpuks alla tulles avastasime, et suutsime seal tipus veeta üle viie tunni. Ning ma kinnitan teile: iga veedetud minut oli kohalolekut väärt. Mari-Liis ümises terve päev viisi “It's such a perfect day...” ja ma ei saanud muidu, kui pidin kaasa ümisema.

Varsti saab ka pilte. Üsna varsti :)

reede, oktoober 20, 2006

Uniparty

Kolmapäev oli huvitav päev. Esiteks oli ta väga oluline sellepärast, et nüüd ma nägin lõpuks ära oma Erasmuse koordinaatori. Enne tänast olin ma tema ukse taga kolm korda käinud (ametlike vestlustundide ajal) ning iga kord oli kas ukse silt, et täna midagi ei toimu või valitses kabinetis lihtsalt vaikus. Kuid selleks kolmapäevaks oli midagi ametlikumat planeeritud (ehkki ma kuulsin sellest üsna juhuslikult) ja nii ma leidsin end lõpuks kinnisest uksest sisse astumas. Ma olin koos kolme teise välismaalasega (3 neiut Ungarist ja Rumeeniast) ja meid võttis vastu üsna karmi hoiakuga Frau Ziffrus. Kabinetti lähemalt uurides avastasin, et seinu kaunistavad laste joonistused... kerge deja vu :). Veelgi rohkem üllatas mind aga Riia palsami pudel kapinurgal. Uskumatu, kuhu see kraam ka tee leiab. Jutu veeredes selgus aga, et välise ranguse taga peitub vägagi tore ja abivalmis koordinaator. Meile pakuti leiget teed ja uuriti mitu korda, kas me suhkrut ja piima tahame või mitte. Samuti sain ma teada, et ainete saksakeelsusele vaatamata on mul usutavasti võimalik lõputööd inglise keeles esitada ning eksameid mul iga aine kohta eraldi teha ei tule. Sakslased teevad eksamid alles ühe bloki (nt sotsiaalpsühholoogia) kõikide ainete läbimisel. Üksikute loenguseeriate jaoks tuleb tavaliselt (vaid?) kokkuvõtlik kirjatükk teha. Kuid ma kardan, et need on natuke raskemad kui meie koduülikoolis nõutavad referaadid.

Teine tipphetk oli ülikoolis toimuvnud lumelauahooajaavamispidu. See kujutas endast suuuuuuuuurt tramburaid ülikoolihoone koridorides. Kuuldavasti olevat sinna kella kümne paiku 45 minutiline saba olnud. Mina jõudsin kohale natuke pärast südaööd ja sain sisse päris vabalt. Rahvast oli ikkagi meeletult. Sealt võis vabalt õhtu jooksul üle tuhande inimese läbi käia. Muusika jaoks oli kolm eraldi saali vastavalt räpi, metali ja peomuusikaga. Muidu niivõrd ametlikus kohas tantsu lüüa ja sadade teiste tudengitega ringi jaurata oli minu jaoks täiesti uus kogemus. Ning sealsamas kõrval raamatukogus võtsid mõned (kõrvatroppidega muidugi) 24/7 lahti olevast raamatukogust viimast...

kolmapäev, oktoober 18, 2006

Raamatukogu

täna leidis kahe raamatukogus studeeriva tudengi vahel aset järgmine vestlus:

[18:12:15] ukù.de \ vainikud.blogspot.com says:
wow
[18:12:26] ukù.de \ vainikud.blogspot.com says:
keegi kuulab kolmandal korrusel arvutist vene tümmi
[18:12:37] ukù.de \ vainikud.blogspot.com says:
poleks uskunudki, et siin midagi sellist toimub
[18:13:06] Külli says:
kaeba valvurile
[18:13:18] ukù.de \ vainikud.blogspot.com says:
ta vist õnneks pandi paika nüüd

Raamatukogu on suur ja lai ning nagu näha, mahub sinna kahe miljoni raamatu kõrvale ka igasugu rahvast. Üldiselt on siin ikkagi väga head töötingimused. Peale tõlketöö olen ma juba ka teenuseid kasutanud. Esimene laenatud objekt on saksakeelne Cialdini mõjutamisoskuste raamat. Eesmärgiga erialast sõnavara täiendada. Samuti olen jõudud ka ühe filmi laenata -- Kubricku “Full Metal Jacketi”. Valik on täitsa lai. Soovi korral võiks ma sealt ka näiteks “Sõprade” episoode või James Bonde rentida. “Family Guyd” neil kahjuks pole :(.

Raamat edeneb aeglaselt, kuid kindlalt. Varsti peaks sissejuhatusest-eessõnast mööda saama. Esimest korda käisin seda lugemas ühel ilusamal päeval lähedalasuva Bismarcki mäe otsas (sealsamas, kus me viinamarjaraksus käisime). Nüüd paistis paitav õhtupäike ning lugemise vahepeal sai linnavaadet ning taustal kümnete kilomeetrite kaugusel asuvaid Šveitsi mäetippe imetleda ja taevas rippuvaid õhupalle kokku arvata. Isegi üks zeppelin oli nende seas. Preemiaks esimese lehekülje lõpetamise eest sain imeilusa päikeseloojangu :).

esmaspäev, oktoober 16, 2006

Oh kooliaeg, oh kooliaeg...

Täna oli mul esimene koolipäev. Seetõttu tuli ka vara ärgata. Ajasin end üles enne seitset, et poole kaheksaks asjadekapi järjekorda jõuda. Kohale jõudes oli järjekord ikkagi megapikk ja minu silmad otsisid paaniliselt Radimi, kellega ma pidin seal kohtuma. Õnneks leidsin ma ta kähku ja Suur Ootamine võis alata. Kokku veetsin ma seal kolm-pool tundi ja kõikse parematest kappidest jäime napilt ilma. Vähemalt sain ma need silmadekõrgusel, mitte kuskil maapinna lähedal.

Üldiselt aga hakkavad loengud veel alles JÄRGMISEL nädalal, praegune on selline sissejuhatav periood :). Samas õpilaspileti ja muu värgiga on siin niipalju bürokraatiat, et ma eriti ei imesta.

Bürokraadid räägivad siin kõik enamasti ainult saksa keelt. Kuid õnneks tundub mulle, et see polegi enam väga suureks probleemiks. Nimelt olen viimased asjaajamised juba täitsa saksa keeles läbi viinud. Sellega kaasneb küll ohtralt mõttepause ja vahel kätega vehkimist, kuid siiski... auf Deutsch. Sõpradega suudan ma ka saksa keeles mõtteid vahetada. Või siis suvaliste inimestega smalltalki.

Paistab, et minu kirjutamisoskus on mulle ainult plussiks. Meenub olukord, kui ma keelekursuse lõpus siia saabuvale Mariliisile toavõtit ära võtsin. Tegin seda hommikul enne viimast suurt kontrolltööd ja nii oli mul päris kiire. Võtme väljajagajaga tuli aga kõigepealt natuke vaielda, kuiväga mul seda võtit vaja on ja seejärel pidin ma nimekirja järgi kontrollima, kas toas on kõik esemed olenas, mis üürnikule ette nähtud. Nii olu mul jube kiire ja 20-30 asjast koosnev list. Palusin siis toast mööduvat tehnikut, et äkki ta aitab mul seda nimekirja kontrollida, sest seal oli omajagu sõnu, mida ma ei tundnud... ning mul oli kiire. “Ich kann nicht lesen, entschüldigung”. Tehniku kirjaoskamatus võttis korraks tummaks küll. Õnneks leidsin ühe tudengi, kes mind ajahädast välja aitas.

Vahepeal on ka üht-teist toredat toimunud. Näiteks reedel, kui ma kickboxi trennist tagasi tulin, sõitsin ma ühest kultuurikeskusest mööda. Tundus, et seal on kontsert toimumas. Kiikasin sisse ja... oligi kontsert. Uurisin natuke ja sain teada, et tulemas on USA indie-rokibänd Portugal. The Man. Ma polnud sellest kahjuks midagi kuulnud, ent viimasest konsakogemusest oli juba liigagi kaua möödas. Samuti on ju raske bändimehele näkku ütelda, et ma ei viitsi tulla. Kärutasin kiiresti koju sööma-riideid vahetama ja tagasi. Natuke jäin hiljaks, kuid sellegipoolest sain väga vinge konsa osaliseks. Muusika meeldis ja saundki polnud väga halb. Ei olnud üldse halb. Ainuke asi oli see, et bändil said lood otsa. Rahva tungival nõudmisel tegid nad lisalugudena esimesena mängitud palasid. Mulle sobis see ideaalselt :). Pärast sai veel bändimeestega juttu ajada ja tuuriplakatile autogramme lunida. I LIKE!

Aimu saab bändist siit:
http://www.myspace.com/portugaltheman

Laupäeval tegime kiire väljasõidu Šveitsi mägedesse. Plaan oli üsna napp: veel reedel otsisin ma myswitzerland.com-ist meie lähedal olevaid kohti ja proovisin iga hinna eest enne viit marsruudid välja otsida, et need iga hetk kinni minevast printerikeskusest välja printida. Õnneks läks kõik hästi ja laupäeva varahommikul saime minema hakata. Ilm oli vääga pilvine ja udune, kuid me lohutasime end sellega, et päevapeale tuleb päike ju välja. Tavaliselt tuleb. Jõudsime kohale ja ikka polnud päikest. No siis tuleb tee peal. Tegelikult ta muidugi ei tulnudki välja. Kuid sellest polnud midagi. Piknikku sisse arvestades sai viis tundi ringi jalutatud ja vaate asemel metsa salapärasust nauditud. Programmi kuulus ka šveitsi kellukestega lehmade vahel seiklemine, ülitihe udu ning orienteerumine digifotokasse pildistatud kaardi abil. Aku kusjuures sai täpselt pärast reisi lõppu tühjaks.
Samamoodi tõmbas see tühjaks ka minu energiavarud. Kuid sellegipoolest suutsin ma enda lasta ahvatleda Europahausis toimuva tutvumispeo poolt ja magama sain alles kahest-kolmest.

Ärgata tuli muidugi vara, sest Mari-Liisil oli ju sünnipäev. Ning head lapsed ärkavad lauluga ;). Üleüldse oli see üks tore päev. Väikeste pausidega sai pidevalt sünnipäevalapselt süüa ja juua. Nautisime meie ja silmnähtavalt nautis ka peoperenaine. Kes siis ei tahaks tervet päeva sõpradega veeta. Magama saime kella kahest ja miskell ma ärkasin.. sellest ma juba rääkisin.

PS! Praegu ei tööta mul ükski telefoninr. Seega saate mind kätte vaid veebi kaudu.

Päikest teile Eestimaale!

neljapäev, oktoober 05, 2006

Der Urlaub

Halo!

Mir geht es sehr gut. Mul on nüüd vaheaeg ja olen ise oma aja peremees. Umbes pooled tuttavatest on Euroopa peale kas koju või külla laiali jooksnud. Enamik neist tuleb tagasi, kuid üks punt vingeid tšehhe, kellega ma enamasti hängisin läks jäädavalt koju :(. Õnneks tuleb aga uusi ja samatoredaid inimesi nii Eestimaalt kui ka mujalt juurde. Tegelikult oli minulgi plaan kaugemale minna, ent liiga vähese etteplaneerimise ning paari asjaolu halva kokkulangemise tõttu jääb praegu minemata. Eks ma jõua seda veel tasa teha.

Minu vaheaja kõige kaugem punkt on siiamaani olnud Viernheim, mis asub Mannheimi lähedal. Sinna minemise põhjus oli... vana hea tuttav murtud hammas. Õieti nüüd siis asendushammas, mis otsustas logisema hakata. Eestisse arstile kirjutades ilmnes, et lähim minu mudeliga kogemusi omav pädev arst asub just maakonna teises otsas. Pärast mitmeid segaseid telefonikõnesid üle ragiseva Skaipi sain ma sinna lõpuks ka teiseks oktoobriks kella 13-ks aja. Kella üheks jõudmiseks jõudmiseks pidin ärkama... kell 6! Kokkuvõttes tähendas see reis kokku kümmet tundi rongis istumist + veel rongijaamades aja parajaks tegemist. Nagu oleks Tallinnast Riias hambaarsti juures käinud. Minu reisi tegid kirkamas Nick Hornby “A Long Way Down” ning Baden-Württembergi grupipiletile kaaslaste leidmisega äri tegemine, kuid 10h on ühe päeva kohta selgelt liiga palju. Samas sõitis üks neiu samal päeval autoga Rostockist Konstanzi. Selle kõrval mul on natuke kohatu nuriseda...

Hambaarsti büroo oli superluks. Seal oli vähemalt kümme tooliga kabinetti, igaüks neist disainiime ning ka fuajee nägi väga hea välja. Ning ma veendusin selles, et nagu on möldrid on kõik ühtemoodi jahused, on ka tipphambaarstid nii Eestis kui Saksamaal ühte nägu ja tegu.

Hamba loksumist ära ei likvideeritud. Üteldi, et sellega võib Eestisse tulekuni oodata. Nii sain ma sealt kaasa vaid ohtralt naeratusi, antibiootikumikuuri ja mõned röntgenülesvõtted.


Üks päev enne Viernheimi käisin minagi paljukiidetud Reichenau saarel. Mis on tõepoolest maapealne paradiis. Kui keegi kavatseb siia järgmisel sügisel sattuda, siis pangu see koht kindlasti oma must-visit nimekirja. Saar on tervenisti UNESCO maailmapärandi nimekirjas ning igal sammul saab kaitstavat ilu imetleda. Lisaboonusena saab kohalike käestt euronormidele mittevastavat, ent siiski väga head ning väga odavat gemüset osta. Lihtsalt astu tänaval mõne maja juures oleva leti juurde, vali endale sobiv kogus tomateid-kabatšokke-pähkleid välja ning jäta vastav rahahulk leti juures olevasse rahakarbikesse. Müüjad on seal täiesti ülearune nähtus. Tolle saare ääres tegin ma ka tõenäoliselt selle suve viimase ujumise. Septembri viimane päev ikkagi :).


Kolmapäeval käisin ma üle nelja kuu jälle juuksuris. Ning sain aru, kui ohtlik on juuksurile vabad käed anda. Tulemus pole küll halb, ent self on mul segaduses. Loodetavasti on mu self piisavalt paindlik... või siis kasvavad mu juuksed kiiresti tagasi :). Samuti sain ma juuksurikäiguga teada, et saksa teismelistele meeldib juuksurite ootetoolidel hängida. Võibolla aetakse nad kaubanduskesuse koridoridest ära ja nad leiavad seal varju. Ei tea.

Õhtupoole läksin trampoliini-nimelist spordikursust uudistama. Too jättis mulle väga hea mulje. Mind juhendas laheda olemisega treener ning kargamise taustaks laskis ta makist meeldivat rütmimuusikat. Uskumatu, kui lihtne on tegelikult end õhus juhtida... kui nippe teada :). Teised viskasid seal saltosid ja muid kaelamurdvaid trikke, eks näis, kuhu ma välja jõuan. Järgmine nädal tahan ma sinna kindlasti tagasi minna.

Samuti käisin ma tol päeval veel judokursust uudistamas, mis jättis ka positiivse mulje. Tea, kuidas ma nad kõik need alad juba võetud võrkpalli kõrvale ära mahutan...


Täna sain ma meili, et mulle on leitud tandemi-partner. Ehk siis sakslane, kes tahab, et ma talle eesti keelt õpetaks ning on nõus mulle vastu saksa keelt õpetama. Regades ei uskunud ma, et selliseid inimesi üldse leidub. Eks näis, kes minuda suhelda tahab. Uut inffi saan ma teisipäeval.

Tschüs!