reede, november 26, 2010

Udu

Aeg-ajalt mattub Toronto üsna paksu uttu. Ringi siis eriti ei näe.. ja võib ainult ette kujutada, kuidas kuskil kõrgemas hoones olla on. Fotograafidel on see-eest hea põli. Leidsin väga toreda pildisarja massiivsest udust paar nädalat tagasi. Tasub enne ära näidata, kui siin ka lumi maha tuleb.

Photos of Toronto engulfed in fog



Käitumise mehhanismidest visuaalse tähelepanuni

Kuna eelmine postitus läinuks liiga pikaks, otsustasin oma ainetest eraldi kirjutada.

See poolasta on minu valikuteks:

"Mechanisms of behavior" John Yeomans
"Visual attention – now and then" Jay Pratt & Suzanne Ferber

+ veel minukursused akadeemilise kirjutamise teemadel.

Ülesehituselt on esimesed kaks seminarid. Seega erinevalt teistest erialadest ma õpikuid endale ostma ei pea. See-eest tuleb aga igaks nädalas kummaski aines läbi lugeda vähemalt 3-4 aktuaalset artiklit. Enamik ainetes osalevaid tudengeid on vastaval alal teadust tegevad doktorandid (või isegi post-docid) ja kõik tunduvad aruteludes nagu kalad vees. Alguses oli päris hirmutav seda üliasjalikku vestlust kõrvalt vaadata. Kuid see tunne läks varsti mööda :)

Käitumise mehhanismide seminar ignoreerib korteksi täiesti ja keskendub primitiivse aju neurokeemiale. Professor ise on veendunud, et kõik OLULINE inimkäitumises otsustatakse juba ajukoore all ära ja korteks on vaid täpsustamiseks. Seega on aine eesmärk aru saada, kuidas need ajukoorealused mehhanismid täpselt toimivad. Nii uurime me võpatusrefleksi ja silmaliigutuste neuroanatoomiat, kõikvõimalikke dopamiini jms premeerivate neurotransmitterite süsteeme, ja näiteks leptiini rolli söömisel. Lisaks saab targemaks ka kõiksugu põnevate meetodite kohapealt – kuidas ajus iseseisvalt geene üles otsida ning miks tuleviku uurijad rottidele hiiri eelistavad.

Miks siis? Aga sellepärast, et Internetis saab hiire ajus ringi surfata.. Samuti osatakse just hiirte põhjal teha mutanthiiri, kellel omakorda saab näiteks inimese suva peale selektiivselt mälestusi kustutada. Põnev värk!


Tähelepanu seminar võtab läbi kõik olulised artiklid, mis visuaalses tähelepanus on viimase 30 aasta jooksul ilmunud. Räägime nii alt-üles kui ülalt-alla kontrollist, töömälust kui ka emotsioonide mõjust tähelepanule. Kes on Bachmanni aineid võtnud, või kasvõi teadvuseblogi lugenud, teab kui detailsed ja keerukad need katsed olla võivad. Samas teine kord on tulemused jube elegantsed:

Usklikkuse aste mõjutab stiimuli tajumise viise
Positiivne muusika laiendab tähelepanuvälja

Selleks, et me skeemidest ja teooriatest ikka hästi aru saaksime, on tähelepanuseminaris välja mõeldud eriti innovaatiline kodutööde süsteem. Iga kord teeb üks tudengitest lugemismaterjali põhjal 20 min teema ülevaate. Teised peavad ka muidugi artiklid läbi lugema. Sellele lisaks tuleb ülejäänutel otsida ühe loetud artikli põhjal kaks uut artiklit (2007-2010), mis loetule siis poolt või vastu räägivad. Nendest kahest tuleb kokku panna 15 min ettekanne ja siis kohapeal loositakse välja kaks õnnelikku tudengit, kes oma slaidid kõigile ette kannavad. Kusjuures, loomisit viib läbi spetsiaalselt selle jaoks loodud programm, mis enne nimede ette lugemist täpianimatsiooni ja järjest kõrgeneva heliga pinget kruvib.

Sellega professorite fantaasia ei piirdu. Sissejuhatavas seminaris mainisida nad mokaotsast, et ühel nödalal on vaid üks artikkel lugeda. Seejärel aga teatati võidurõõmsalt, et see ei tähenda teps mitte vähem tööd – nimelt tuli too nädal artikli autor isiklikult ettekannet kuulama :D.

See kõik ei tähenda, et me seal seminaris ainult väriseks ja täppe põrniteks. Tegelikult on nad toredad, nagu kanadalased ikka. Ja eks need õppimisvõtted on ikka tudengite heaoluks.


Keelekursustele sattusin poolkogemata. Tahtsin lihtsalt huvi pärast teada saada, mis tasemel ma kirjutan. Kohapeal ilmnes, et tegu oli väga õige otsusega – olen sealt teada saanud häid nippe, kuidas keerulisi asju lihtsamini edasi anda. "Akadeemiline kirjutamine on kõigi jaoks võõrkeel," nagu õppejõud armastab ütelda.


Kokkuvõttes tegevust siin jätkub. Alguses tundus kõik päris raske – kui seminarid nädalaks läbi said, siis olin vaimselt üsna kurnatud. Vürtsi lisas fakt, et ettekandeloosiõnn naeratas mulle kohe esimesel nädalal. Kuid inimene harjub kõigega.. nii avastasin ka mina ca seitsmendal nädalal, et mul enam pea ei valutagi pärast seminaride lõppu. Ning kui mind kaheksandal uuesti ettekannet tegema loositi, siis ma isegi suutsin seda nautida :).

Järgmise kahe nädalaga saavad ained läbi. Sess tuleb kiire ja intensiivne. Kui see selja taha saab, siis loodetavasti jõuan ka oma uurimisrühmas rohkem tegutsema hakata.

neljapäev, november 25, 2010

Canada's answers to World's questions

Sellise ambitsioonika võttis mind vastu Toronto Ülikooli koduleht, kui ma seal esimest korda surfasin. Tahtsin teada, et kuhu kohta ma üldse oma paberid viin. Pilku püüdsid kõikvõimalikud alalehed, alates psühholoogia osakonnast kuni lumelauaklubini välja. Üsna kiiresti sai selgeks, et tegu on suure ülikooliga – isegi psühholoogiat õpetatakse eraldi kolmes erinevas kampuses.

Kohale jõudes tuli välja, et ülikool on ikka üle mõistuse suur! Kesklinna kämpus on õigel ajal endale korraliku maalahmaka hankinud ja seal tegutseb 33 000 bakatudengit ja 12 000 magistranti-doktoranti(graduate)! Kaks äärelinnakampust panustavad omalt poolt veel juurde, ja kokku on hingekirjas ca 75 000 tudengit! Kusjuures 12 000 neist on välismaalased. Vahetustudengeid on ca 300 :).

Kogu seda hulka meelitab kohale kindlasti hea maine – erinevate edetabelite põhjal jääb ülikool kuhugi maailma top 30 kanti. Sellele vastavalt peavad tudengid siin ka maksma. Keskeltläbi 25 000 dollarit aastas. Vahetusaasta on päris kena kokkuhoid :D

Mida siis sellises ülikoolis tehakse? Ained on palju kontsentreeritumad ja intensiivsemad. Kui sissejuhatuseks olin pettunud, et semestris sain "ainult" neljale ainele registreerida, siis varsti sai selgeks et graduate tudengid üle kahe aine semestris ei võtagi. Tõepoolest, tegemist jätkub küllaga. Ühes Kanada ülikoolide kampuseid võrdlevas artiklis tähendati, et "Toronto ülikooli tudengid on igavad, muudkui õpivad!"

Sellegipoolest on siin väga palju võimalusi ka koolivälisteks tegevusteks. Nii saab ülikooli spordisaalis nii ülikooli hokitiimi eest välja astuda kui ka NIA-võimlemisega tegeleda. Rääkimata astronoomiaringidest, muusikaliringidest ja kõigest muust.

laupäev, november 20, 2010

It's Movember!

Paar nädalat tagasi panin tähele, et ühel kursakaaslasel on veider vunts tekkinud. Nagu absoluutselt ei sobi talle. "Noh, võibolla ei jõudnud habet ajada". Samas oli ta jõudnud väga põhjaliku ettekande valmistada.. Järgmine nädal oli vunts juba väga konkreetne. Jõudsin järeldusele, et ju siis on toiminud imidžimuutus..




Eile sain aga valgustatud. Kohalikud eesti neiud uurisid minult, et kas ma olen kahtlaselt palju vuntse linna peal märganud? Vastust ära ootamata lisasid, "ära arva. et Kanada mehed nii veidrad on. See on munandivähi toetuskampaania, mille käigus Novembris vuntsi ei pügata!" Kui ma hiljem tudengite peolt läbi astusin, siis võisin tõesti veenduda, et kampaania on päris popp. Näga oli nii udemeid kui päris korralikke vuntse.

Ma ise ajasin kahjuks alles eile hommikul oma kasvu maha. Järgmine aasta olen teadlikum! Iga vunts loeb!

http://www.movember.com/



esmaspäev, november 15, 2010

Milline on parim hiirepüügivahend?

Eelmine postitus tekitas imetlust, et 18. korrusel on hiiri. Neid on Tartu College'is tõesti igal pool. Tõenäoliselt meelitavad neid tudengite toidujäägid.. sest teadagi pole mitte kõik noored just puhtusearmastajad. Tudengite aitamiseks käib iga nädal köögist ja WC-st üle koristajatebrigaad... kuid tõenäoliselt aitab see vahepeal koguneva toidukogusele hoopis kaasa. Tänu radikatesüsteemi loodud avadele saavad nad liikuda ka toast tuppa ja nii peame me kõik valuuta suhtes valvel olema :)

Lahendus oleks muidugi hiir kinni püüda. Seda üritatakse siin hoolega. Näiteks kollitas septembri algusepoole üks hiireke 18. korruse neidude sviiti. Eriti maias oli ta šokolaadi peale – ma sain hiljem teada, et too hiir varastas laua pealt KAKS VIIMAST Kalevi šokolaadi tükki. Minu teada prooviti koostöös Tartu College'i töötajatega ära kõikvõimalikud hiirelõksud, alates mustast kastist kuni kleepeteibini välja. Samuti katsetati erinevaid söötasid. Tulemusi ei toonud neist ükski ja valitses juba minnalaskmise meeleolu. Kerge krabistamine nii päeval kui öösel oli kujunenud igapäeva elu osaks

Kuid ühel päeval toimetas Karin köögis ja nägi, kuidas miski nöörjas asi vilksas rösteri kandis. Uurides seadeldist lähemalt, põgenes sealt sõber hiir. Nimelt oli ta avastanud endale maiustamiseks mõnusa krõbeda saiapuru. Jaht sai olulise strateegilise täienduse!

Järgmine päev sättis austraallanna Claire end kööki õppima. Varsti nägi temagi midagi röstrisse vilksatamas. Pikemalt mõtlemata lajatas ta raamatu rösterile peale ning teda valdas võidurõõm – hiireke on käes!

"Mis temaga aga edasi peale hakkan? Ära nagu ei julge tappa..." Ei osanud Claire muud teha, kui võtta röster ja raamat kaenlasse ja joosta oma saagiga alla valvelauda, "ma püüdsin hiire, kuhu ma tema nüüd panen?" Humaansus valitses ka valvelauas ja nii oldi ka seal üsna nõutud. Lõpuks ostustati hiir prügišahtist alla saata. Seal on tal kõvasti saiapuru ja muud toredat :)

Edaspidi valitseb neidude sviidis nüüd vaikus. Teine eesti neiu Evelyn kommenteeris, et nüüd on köök kuidagi tühjavõitu.. koju tulles on kõik nii tühi..keegi ei krabistagi enam kuskil nurgas :(. See-eest võisid šokolaadisõbrad jälle rahulikumalt hingata. Vähemalt tolles sviidis.


PS

Hiljem õppisin ma koolis, et meeshiired oskavad paarilise peibutamiseks 50 khz sagedusel laulda. Kahjuks inimesed seda ei kuule, muidu oleks hiired siin kõvasti populaarsemad! Teadlaste silmis said hiired aga kindlasti plusspunkte juurde – seda rohkem on põhjust hiirte geene ja retseptoreid välja lülitada ja sotsiaalset käitumise põhjal aju uurida (näide).

Pikemalt ma teadusel siiski ei peatuks. Selle asemel kuulake inimkõrvale tajutavaks tehtud hiirelaulu. Ja pidage oma röstreid silmas ;)




neljapäev, november 11, 2010

Valuutainventuur

Torontos on eestlasi rohkem kui Paides. Ning nendega hästi läbi saamiseks pole kindlasti mitte dollareid vaja. Tegelikult pole üldse midagi vaja, nad on niigi väga lahked. Kuid kui sul on Kalevi šokolaadi, siis sulatab see lahti kõik uksed. 

Mina olen kasutanud šokolaadi veelgi laiemalt – lisaks eestlastele olen seda andnud ka oma juhendajale ja uurimisrühmakaaslastele. Kõigile on see hästi peale läinud :).

Praeguseks on järel ainult kolm väikest tahvlit ja neid hoian ma neid hoolega oma laua peal nurgas. Nii kõrvalises nurgas, et sinna alla panin ma ka oma teise valuuta – natuke varudollareid. Mine tea, millal ühte neist jälle vaja läheb.

Täna tuba koristades pidin seda virna natuke liigutama.. ja suur täna minu üllatus, kui avastasin ühe šokolaaditüki täiesti iseseisvalt tahvlite kõrval. Mis siis ikka, sõin ära. Siis taipasin mõelda – kuidas see tükk üldse pakendist välja sai???


Vastus: muidugi augu kaudu :)

Nii ilmneski, et minu äraolekul käisid hiired minu kõige kallima valuuta kallal inventuuri tegemas. Kusjuures, tüübid vedasid väga elegantselt täpselt ülemise rea välja. Ei mingit suvalist näkitsemist. Raha nad õnneks (veel) ei puutunud.


Seda, mis inventuurist järele jäi, hoian ma nüüd kindlalt raud(külm)kapis.