Плохая девочка (без цензуры)

Vene diskensi erip2radest tahaks kunagi kohe pikemalt kirjutada. Praeguseks panen vaatamiseks yhe loo,mis siin p2ris k6va hitt on. Lugu on diskens nagu ikka. Kuid video teeb heaks n2idismaterjaliks see, et selles on v2ga j2igalt 2ra kasutatud k6ikv6imalikd visuaalsed seksuaalsusele r6hutavad elemendid, mida taju- ja reklaamipsyhholoogia6pikutes leida v6ib. Alates v6imalikult laialdasest kaela paljastamisest kuni 6llevahu nimmepiirkonda suunamiseni v2lja. R22kimata diivanil pitsat s88vast meeskujust, kellega k6ik tydrukute j2rele ihkavad noormehed end sarnastada saavad. 

Yldiselt v6itlesime t2na just endale ylej22nud palga v2lja. Kui l6puks direktrissilt uurisime, siis tema v2ga konkreetselt maksis t2pselt niipalju kui vaja. Kuid tema juurde saaamiseks tuli paar p2eva oma bossi t88delda. Nind ma olen kindel, et kui poleks kysinud, poleks t6en2oliselt midagi saanud ka :)

20 Years Since Acid House

Once again I write you in a Megabus. Currently we are stuck in a blizzard and terribly slow traffic on a highway about 20 miles from London. My brother has a train to catch and I have to catch up with my friends. Hopefully we'll make it.

Without getting into details I can say that the event at Manchester was just excellent. If you fancy an idea of 2000 people in an old warehouse dancing to loud quality electronic music along with flashing lights and weird outfits then do not miss it! Just jump in, disappear into the colours and enjoy music.











Mikk also had the patience to film a short clip:

Vitalic performing Anatoles:


Exactly at 5 AM the lights were put on and the show was supposed to be over. But the crowd demanded an encore so enthusiastically that he did indeed return. Despite the lights being left on the encore was just fantastic:

Vitalic - Newman


It was great. And still I cannot understand why some people need drugs to enjoy this.

20 Years Since Acid House

Kui keegi oleks mulle 2-3 aasta eest öelnud, et ma lähen techno-muusika reivile ja olen seal esiridades moshimas ja asja täielikult nautimas, oleksin vast ta päris kiirelt pikalt saatnud. Viimase aasta jooksul on seda juhtunud aga juba 3 korda. Kõik sai alguse eelmise aasta Rock Werchterist, kuhu sattumise üle mul endiselt ülihea ja aina parem meel on. Tool, Franz Ferdinand, Sigur Ros, Muse, Robert Plant - kõigil neist on minu muusikamaailmas endiselt väga oluline koht. Eesotsas Tooliga, muidugi, mille solisti ja minu iidoli James Maynard Keenani uus projekt Puscifer on ka kuldaväärt.

Aga lisaks rokimaailmale elas - paraku mulle suhteliselt teadmatult - Werchteril ka elektroonilise muusika maailm ja nüüd on natuke veider mõelda, et oma ala tegijate nagu Tiga ja Vitalicu etteasted jäid nägemata. Nojah, muidugi, tollal see mind veel väga ei erutanud, ja Vitalicu show ajal sain hoopis Muse'i suurepärase show osaliseks. Nüüd, lõpuks ometi, on ka Vitalic oma silmaga nähtud ja kuuldud. Kuis nii?

Sest nädalavahetusel käisime Ukuga taaskord Manchesteris. Kui aasta eest ootas meid seal Tool, siis tänavu võtsime sõna otseses mõttes maksimumi reivimaailmast. Täpsemalt räägib meie mõnevõrra ebatavalisest õhtust ehk Uku peagi ilmuvas ingliskeelses postituses (et välismaa-sõbrad ka lugeda saaksid), minu kommentaar etteruttavalt - kui on juba mürgel, siis mürgel lõpuni!


Ahjaa, bussireiside suhtes on mul nüüd mõnda aega allergia.

La La Land

Something 'bout those little pills
Unreal, the thrills, they yield, until
They kill, a million braincells

Eile käisin ülikoolis tränapeol. Ärge küsige miks. Ilmselt seetõttu, et lubati: "somekind of electronical music". Oligi...mingit sorti.

Esimese asjana sisse jõudes pakuti mulle tablette. Või siis taheti mult osta. Vahet ei ole, ülikoolis toimuva peo kohta oli see kergelt üllatav. Aga kui veidi veel ringi vaatasin, siis mõistsin, et oligi selline tabletipidu. 
Ja eriti räme tümakas, mida mängis selline 90kilone prillidega Butch, kes saatis end
nn. "majaehitamisliigutustega". Oujee. Laval olid ka eriti minides seelikutes eksootilist tantsijat, kes uskumatul kombel suutsid ääretu tempoga kaasa väänelda, Vähemalt tõestus sellest, et siin leidub ka modellivälimusega neide...

Tempot ei suutnud aga taluda päris kõik külalised. Ühel hetkel nägin paari meetri kaugusel süüdimatult oksendavat neiut, kui ta end koguda jõudis ja lahkus, ei pannud okselaiku keegi pahaks ning tantsusaal tühja kohta ei sallinud. Paar meetrit teisel pool rokkis ligi 50aastane diskovana ning aeg-ajalt oli kümnete tõsiselt neoonvärvides noorte seas näha ka tõsiseid steroidi- ja lihamägesid. Oluline erinevus pidudest, kuhu olen harjunud sattuma, oli ka asjaolu, et baaris oli tavalisest tunduvalt menukam osta vett. Põhjus peegeldus sõna otseses mõttes mõne "hullunud" tantsija silmadest...

I've been the one to party
Until the end
Looking for the afterparty
to begin

I'm going down, to, La la land
I hope to see you soon in, La la land

Umbes kell üks hakati pealaval (jah, kõrvallava vähe leebema elektroonikaga oli kah) suurtelt ekraanidelt reklaamima ürituse järelpidu, ent see polnd siiski päris minu maitse, pealegi olin sinna saabunud ühelt muusikaliselt hulga mõnusamalt ürituselt...

Tundub, et Inglismaal algavad üritused suhteliselt kohe pärast uste avamist. Vähemalt need, mis toimuvad kunstikeskuses. Järgmine kord tean siis paremini, ent seekord läksin üritusele lihtsalt alles viimase (ent põhilise) bändi ajaks. Iliketrains oli bändi nimeks, suht emo laks (ametlikult küll post-rock vms) kokkuvõttes, aga massiivselt parem tränapeost. Kas ma olen maininud, et siin on palju-palju kirikuid?

Igatahes on. Kirikuid siis. Palju. Ja üks neist on ümber ehitatud kunstikeskuseks. Päris originaalne, peaks ütlema. Seest meenutab pisut Rock Cafet, massiivsete ja kirikule omaste postide pärast ilmselt. Altarit ja pinke ja riste, nagu kirikus tavaliselt, aga ei ole. On väiksemat sorti lava ja tühi plats, kuhu mahub paarsada inimest. On ka baariruum, ja paar tuba, et kõrvu muusikast puhata. 
Meeldiv. Sinna lähen ma veel tagasi...

Täna sain lõpuks ratta kätte. Ja nüüd lähen teengi pimedust trotsides esimese ringi!

Uwaga! Polska!

Mikk jõudis pärast seiklusi Lääne-Euroopas vaid paarkümmend tundi kodumaa pinnal hinge tõmmata, siis tekkis taas (etteplaneeritud) tung välismaale. Sedapuhku veidi lähemale - Poola Gdynia (vms) linna, ent autoga. Reisi eesmärgiks võtta maksimum sealsel vanal Babie Doly lennuväljal toimuvast Heineken Open'er rockfestarist. Reis kestis 28.06-04.07, osa võtsid Mikk, Toomas ja Jaana. Ning veel mõned eestlased, aga alljärgnevad kirjeldused käivad peamiselt siiski eelmainitud kolmiku kohta, kes minu juhtimisel übercooli Honda HR-V'ga kohale veeresid.

Minek oli 28. juuni varahommikul, mil Mikk ja Toomas põrutasid Pärnusse, leidmaks sealse linna avarustest Jaana, kellest me varem ei teadnud midagi. Päris kiirelt sai selgeks, et leidsime endale väga toreda reisikaaslase - lõbus ja eestlaslikult sarkastiline. Paremini poleks saanud minnagi!

Et mina olin ainsana lubadega, siis järgnev sõidumaraton Poola oli päris omapärane. Päeva lõppedes oli eneselegi üllatuseks maha sõidetud 1200 kilomeetrit. Seda siis 17 tunniga, juurde mahtusid ka bensiini- ja venituspeatused ning umbkeelse menüüga restoran Kaunase lähedal. Igatahes oli tark tegu festivalieelsel õhtul kohale minna, sest mõneinimeseline piletijärjekord on vähemalt minu hinnangul mõnevõrra inimlikum kui mitmekümnemeetrine, mida said päris pikalt "nautida" järgmisel hommikul lennuväljale jõudnud.

"Go to the light!" käsutas meid telkla turvamees, kui ööpimeduses sellele pühale alale olime astunud, justkui ootaks meid ees mingi enneolematu kogemus, mingi teispoolsus. Teel Valguseni, mille ainsaks ideeks oli siiski telkijate elu vähe kergemaks tegemine, leidsin, et tee oli juba siis päris mudane, ei tea, milliseks see vihmaga muutuks...Aga sellest vähe hiljem.

Esimene festivalipäev pakkus päris head ilma ning ilmnes, et ka Gdynia linn on päris tore (kesklinnas teatri ees, ranna ja ostlemistänava vahel sai tasuta parkida), kuigi kummikuvalik jättis kõvasti soovida. Otsustasime, et ilm tuleb kogu ürituse vältel hea ja kummikuid vaja ei lähe. Nibin-nabin panime mööda sellega.

A mis sellest ikka jahuda, põhiline on siiski festar. Esimene päev tervitas meid pealaval artistidega nagu Sonic Youth, The Roots ning Laurent Garnier. Teadmata põhjustel õnnestus esimene neist maha magada, ent usun, et The Roots oli oma showga sellest kindlasti üle. Hip-hop küll, ent mulle meeldib, kui artistid teevad oma asja huvitavalt, innovaatiliselt, erinedes peavoolust ning kasutades väga erinevaid instrumente. Hea töö! Õhtu lõpetas prantsuse diskens Laurent Garnier'i esituses. The man with the red face.

Mina kui räme rokipeer polnud ei The Rootsi ega tema tegemistest varem suurt midagi kuulnud, ent mõlemad tegid tõesti oma asja väga nauditavalt ja suurejooneliselt. Noh, eks festarilt võikski seda oodata, igatahes oli julmalt hea meel juba enne kõige oodatumaid kontserteid festarilt tõsist naudingut saada. Rock on!

Teine päev. Hommik saabus toreda avastusega, et möödunud päeva festivalieelne makikuulamine on auto aku päris tühjaks teinud. Jee! Poolakad on küll umbkeelsed, aga mootorite keelt mehed siiski mõistavad ning küllalt kiiresti oli abivägi kohal. Põhiline, et festaril ikka autost oma mussi kuulata saaks! (nali)

Vaikselt hakkasid laagri- ja festariplatsi piirama suured tumedad pilved, linnast tuli sõnum, et seal juba sajab... Lootus, et ilm festarit imekombel säästab, kadus pärastlõunal üsna kiiresti. Tee (maeiteakuskohast) telklasse oli veel päris kuiv. Kui olin telki pugenud ning kümmekond minutit üht oma elu tihedamat vihmasadu kogenud, mis sisaldas ka väga lähedal sähvatanud pikselööke, otsustasin seda looduse imet õue jälgima minna.

Suhteliselt kuivast teest ja kogu telklast oli imekiirelt saanud üks suur mudamülgas, kus pidi tõsiselt vaeva nägema, et mitte libastuda. "Õnneks" jätkus sadusid päris hiljaõhtuni, mis tegi kogu ala veel huvitavamaks, juba võis ennustada suuri hulki mudasse kinni jäävaid autosid, kuuldusi oli ka veega üleuputatud telkidest. Aga see käibki asja juurde. Tõeline festariilm, noh!

Kui on juba kohale tuldud, ei saa lasta ilmal end segada, pigem andis see tõesti kogu üritusele vürtsi juurde! Päeva esimene muusikaelamus oli selline, millele sattusime peale päris juhuslikult ja päris algusest, ent telgi asemel võinuks see bänd vahest suuremalgi laval esineda, sest show'd nad teha oskasid. Ilmselt oli viga selles, et nende repertuaar keskendus liigselt ühele teemale, mida võib päris kergelt aimata nende nimest "Dick4Dick".

Ehk siis poola electro, segatuna rockiga, mida esitavad neli suhteliselt perversselt riietatud noormeest. Igal juhul tegid nad oma asja väga hästi ning jätsid kustumatu jälje mu südamesse. Aga nüüd CD-lt kuulates tundub ikkagi vähe üksluine...Kahju.

Pealaval oli tol päeval Groove Armada, Beastie Boys ning Muse. Õnneks juhtus nii, et vaid esimene neist pidi esinema totaalses vihmavalingus, ent taaskord oli esitus tipptasemel. Kõige nõrgema mulje sellest kolmikust jättis Beastie Boys, aga ju siis mulle väga ei istu segu külmast ja niiskest ilmast ning veidi liigameerikalikust lavashowst, mis tähendas bändimeeste pidevat omavahelist vadistamist. Kui hip-hop peabki selline olema, siis palju õnne, aga minu jaoks oli ilmselgelt liiga palju kära ja vähe villa. Mul oli isegi heameel, kui nende trikitamine lõpuks läbi sai (kuigi legendaarseid lugusid nagu nt. Intergalactic oli hea oma kõrvaga ära kuulda) ning lavale hulga lähemale pääses.

Ja siis tuli minu esimene suur ootus. Muse. Õnneks või kahjuks teadsin möödunud aasta kontserditest, et neil on kombeks ilgelt häid LIVE-esitusi anda. Nii läks ka seekord, ent tunne siiski ei olnud nõnda massiivne kui möödunud aastal Böblingenis või Open'erist poole suurema rahvamassiga Werchteri festaril. Ju siis ma olin nii kärsitu ja ootasin vähemasti teistsugust lavakujundust ja showd kui möödunud tuuril.

Nurisemiseks siiski põhjust pole, sest minu lemmiklood olid tuntud tipptasemel, sai end higiseks karata ning püksid põlvini mudaseks tampida. Jee! Ah, seda ka siiski. Meeldetuletus "crowdsurferitele" - te ei ole lahedad, kui mudase ilmaga teiste peale ronite ja mudaseid saapaid näkku topite suvaliselt. Kohe kindlasti mitte!

Kolmas päev oli taas soe ja päikseline, nii et tekkis soov minna nii poodi kui randa. Muidugi olnuks liiga lihtne minna mööda mõnekümne meetri kaugusel asuvat asfaltteed, palju loogilisem tundus autoga mööda mudast karjamaad autode vahel ukerdada ning väljapääsu otsida. Poola ülimärgunud mullaga sai selle tulemusel kokku nii mõnigi auto kui selle kõrval peesitanud inimene. Siinkohal näpunäide päevitajaile - mudane parkla EI OLE hea koht selleks tegevuseks ning ei maksa mind seepärast umbkeelse sõimuga(?) üle valada. Kaugele ma oma püha üritusega siiski ei jõudnud.

Linnamaastur jääb linnamaasturiks ning mudaväljal oma jõududega august välja ei vea. Järgmine soovitus kõlab nii linnamaasturite kui ka väiksemate autode omanikele - ärge nähke vaeva, mudas maadlemine ei lõppe hästi! Nii jäi mutta kinni ka esimesena appi tõtanud auto, ise saime pruuniks värvunud Honda lõpuks välja lätlaste vähe tõsisema maasturi abil. Vähemalt tähendas mudavann meile järgmisteks päevadeks kõikide poolakate tähelepanu. See oli isegi naljakas.

Niisiis - kolmas päev festaril tõi meile ootusi Bloc Party, Björki ning LCD Soundsystemi näol pealaval, lisaks Beastie Boysi instrumentaalshow. Õhtu lõpuks pidin tõdema, et parimaks päevaks jäi siiski teine, mis siis et vihmane. Vahest oli festariväsimus kah juba kontidesse pugemas. Päikseloojangul alustas showd Bloc Party, mis oli (minu jaoks) kahtlemata ka õhtu tippsündmuseks, sest Björki veidrused mulle lihtsalt üldse ei imponeeri, LCD Soundsystem oli kah lahja ning Beastie Boys esines lihtsalt Bloc Partyga samal ajal.

Bloc Party ajal sai lõpuks ka väheke moshpiti proovitud, eestlaste juhtimisel muidugi. Olles korraks pattu teinud ehk paariks minutiks kontsertilt lahkunud, otsustasin tagasi pöördudes lavale hulga lähemale minna. "Mikk, sina vä?" kuulsin veidi pärast seda, kui lõpuks seisma jäin. Tõepoolest, leidsin enda kõrvalt paar vana tuttavat, keda ammu-ammu näinud polnud. Vinge!

Kelle õnneks (loe: minu), kelle kahjuks (loe: enamus ülejäänusid) olid nad just väiksemat mõõtu moshpiti ehk trügimist korraldamas, mis just tol hetkel mängitud lugudega läks päris hästi kokku ning aitas mind viimasteks lugudeks veelgi ettepoole. Verynice!

Ilmselt ongi kerge pettumus ülejäänud artistidest tingitud sellest, et Bloc Party lihtsalt nõnda hea oli. Beastie Boysi lõppu nähes tundus, et nad tegid lihtsalt suht sama show mis päev varem pea-areenil, Björkist läksin isiklikult suurema kaarega mööda ning eelistasin ühes vanas angaaris peetud heatasemelist diskot. Selle diskensi ning Bloc Party kõrval oli ka festari lõppartist LCD Soundsystem liiga lahja ning lugesin ürituse enda jaoks tunnikese enne lõppakorde läbi saanuks.

Kokkuvõtlikult: korralduse õnnestumiseks oli piisav hulk WC-sid ning suhteliselt inimlik reageerimine vihma korraldatud segadusele, samuti suhteliselt odavad hinnad. Paraku ei olnud pakutav tränivalik selle hinna eest kuigi inspireeriv ning kohalikule toidule eelistasime Kauflandis käimist ning ise toidu tegemist. Niisama lõbustusi ja kontserdivälist showd võinuks kah veidi rohkem olla, ent sellises hinnaklassis festari kohta jään igal juhul rahule.

Seiklus ei ole sellega aga veel läbi! Järgnes väga meeldiv päev Gdynias ning Gdanskis, mis lõppes eelkõige järeldusega, et Poola on päris kena linn. Peaaegu võib soovitada sealkandis reisimist. Noh, soovitangi, aga ühe mööndusega - hoidke oma autol silm peal või parkige see ohutusse kanti. :P

Esmaspäeva õhtuni tundus Poola nii tore-tore, ilusa looduse, toredate (kuid umbkeelsete) inimestega ning odava hinnaklassiga. See on muidugi kõik õige, ent vandaale leidub seal sellegipoolest. Kogu esmaspäeva olime lasknud poolakatel meie porist autot imetleda ning plaanisin selle küllalt varsti pesulasse viia. Hommikul hostel "Balticust" lahkudes kilomeetri kaugusel asuvasse parklasse jõudes selgus aga, et üks aken paistab kahtlaselt hästi läbi. Jah, nii oligi. Hr. Vandaal oli selle sisse löönud, lootes midagi põnevat leida. Ilmselgelt teda meie riided ja toidukraam ei ahvatlenud, sest ära polnud midagi võetud. Ja saatuse tahtel pidime laskma veelgi kauem inimestel Honda porisust imetleda.

Samal hetkel hakkas ka päris tihedalt vihma sadama ning kui olime 35 minutit politseid oodanud, langes arvamus Poolast päris kiiresti. Lõpuks jõudis seadusesilm kohale, kolmekesi seejuures - autojuht, ekspert ja tõlk, surusid kätt ja puha, et küllalt varsti teatada, et eriti nad meid aidata ei saa, lihtsam olla meil Eestis kindlustusse pöörduda. Jee!

Olime küll mõelnud veel Gdanskis aega veeta ning ka veidi ostelda, ent vihmasadu ning katkine aken mõjuvad tujule küllalt muserdavalt. Ometi ei saanud me jätta ka sellest saagast maksimumi võtmata, mistõttu kaunistasime katkise akna märklaua-kujulise tugeva kilega, ääristuseks bensukas müüdud sini-must-valge teip, millega lisasime auto küljele ka seiklejate perenimed ning rukkilille, mis seisab seal siiani. Edasi ilmnes, et need juhtumised olidki päeva kõige nukramad ning pärastlõunal jõudsime juba päris kena ilma ja tõeliselt ilusa loodusega (mõnusad künkad, põllud, metsatukad, väiksed külad) Poola piirkondadesse, kus sai ujumas käia ning veidi rõõmsamalt lõõgastuda.

Õhtu enne kojujõudmist möödus juba peaaegu Leedus, järveäärses kämpingus, kus leidus veel teinegi Eesti päritolu pere. Hommikused viperused olid juba pea unustatud, oli tore lõkkeäärne õhtu. :)

Viimane päev tähendas taas maratonsõitu, õnneks sedapuhku "vaid" ligi 800 kilomeetrit. Sain endale taas Poola, Läti ja Leedu huvitavat liikluskultuuri ja kaubaauto-rohkust meelde tuletada ning peatuspaikades huvitavaid võimlemisharjutusi sooritada. Aga õhtupoolikul jõudsime üle Eesti piiri...Ellu jäime! Ja väga tore tunne oli taaskord kodumaa teid sõita, kodumaist keelt kuulda...

Suur tänu kõigile, kes aitasid reisi nii lõbusaks ja meeldejäävaks muuta, eriti muidugi Toomasele ja Jaanale. Hr. Vandaalile ma aga tervitusi ei jaga, pigem loodan et ta vigastas end selle klaasi vastu. Nüüd ma jälle mõnda aega enam ei kirjuta siia. Järgmine reis on siiski küllalt varsti ning sügisel ootab ees kolimine Inglismaale, mis tõotab ka minu sulest rohkem esitusi.

Rock on!

Ood jalgrattale osa 1: noored jumalad

Tudeng ilma jalgrattata on nagu... tudeng ilma jalgrattata. Jalgrattata on ka Konstanzis tore. Ent mul on paar momenti, mida ma ilma oma kaherattalise sõbrata kohe kindlasti poleks kogenud.

Kõigepealt tuleb tagasi vaadata aprilli lõpu poole. Nimelt avastasin ma siis, et pühapäeva õhtul esineb Winterthuris (50 km kaugusel üks tore trupp nimega the Young Gods. Ehk siis suurepärane šveitsi bänd, kelle kontsertide külastamise ma juba enne siiatulekut pähe võtsin. Kõigest 50 km kaugusel. Kuid ometi kättesaamatu, kuna viimane rong tagasi Konstanzi tuleb oluliselt varem kui bänd viimase loo esitab. Mist!

Kuid ma ei andnud alla! Uurisin rongiplaani ja avastasin, et Winterthurist tuleb veel üks hilisem rong, mis küll 15km enne Konstanzi peatub. Natuke pikk jalutuskäiguks.. kuid suurepärane vahemaa jalgrattaga läbimiseks! Ning nii ma läksingi enda jaoks juba teisele noorte jumalate ilmutusele. Kontsert oli suurepärane! Vaatamata välisele vanusele olid jumalad hingelt endiselt noored ja kütsid väikeste pausidega kaks tundi! Kuid iga pillimees väsib lõpuks ära ja nii lahkusid ka kolm šveitslast lavalt kaheteistkümne paiku lõplikult. Õnneks ei pidanud nad paljuks Michalangelo tuntud stseeni korrata ja üht eesti noormeest käesurumise kaudu veelgi õnnelikumaks teha :).

Tagasiteel aitasin ma ühe kontserdil tuttavaks saanud MILFi rongipiletihädast välja, seletasin rongi konduktorile pronksmehe saagat ja lasin endale seletada, miks Šveits ikkagi EU-sse ei taha. Kuidagi eriti kummastav oli kõige selle lõpuks kell kaks öösel mööda väikest Šveitsi maanteed kõigepealt 7km ülesmäge ja hiljem 7km allamäge sõita, hingates sisse ehedat laudalõhna ja kuulatades rattalambidünamo põrina taustal pimedusest kostuvaid lehmakellade kolisemisi.

Seekord oli mul ka kaamera kaasas. Pildid eriti välja ei tulnud ja videod on ka natuke halva saundiga. Aga ma loodan, et ma suudan kontserti suurepärast aurat kuidagi edasi anda:














PS! Veel nende muusikat leiab nende Myspace'i kodukalt

PS2! Seda intrument, mida esimeses videos mängitakse, nimetatakse hanguks. Šveitslased leiutasid selle kuus aastat tagasi. Esimene kokkupuude sellega oli mul meie reisil Hispaanias, kus see Manni südame võitis. Rohkem infot saab siit.


Stay with us... encore un peu

Incubuse sõltuvus

Statistika võib kohati päris huvitav olla. Blogistatistikat ma juba käsitlesin. Kuid iTunesil on selline võimalus nagu tark lugude nimekiri (Smart playlist). Nii saab näiteks lugude mängimise sagedust lugeda. Minu lugude top 25 on järgmine. Kuid siinkohal tuleb mainida, et ma ärkan hommikul arvutimuusika peale. Ning see ei hakka mitte suvalisi lugusid mängima, vaid valib midagi välja minu spets hea-tuju hommikumusa pleilistist. Seega on loogiline, et seal esinevad lood on ka üldtabeli tipus. Eriti, kui ma neid randomvalikule lisaks ka oma vabast tahtest mängin. Välistades hommikumusa pleilistis olevad lood, on tulemus selline. PILT. Ning saamegi mul kahtlustada sõltuvust Incubuse viimasest albumist.

Ilma Incubuse ja hommikumusata on top25 natuke mitmekesisem

Pole kahjuks õnnestunud iTunesi enim mängitud artiste lugema panna. Kuid selle mure lahendab last.fm 2007 alguses paningi last fm-i oma muusikaharjumusi kaardistama. Ta annab natuke rikkama pildi minu harjumustest. Seda eriti tänu omadusele lugu juba poole kuulamise pealt kirja panna (iTunes ootab kirjapanemisega loo lõpuni). Samuti soovitab last.fm sulle muusikamaitse põhiselt teisi artiste, sõpru ja lähiümbruskonnas toimuvaid kontserte. Viimane on eriti abiks.

Kui endal huvi tekkis, siis mingit statistikat peaks kõik vähegi pädevad meediapleierid andma. Samuti ka Windows Media Playeri uued versioonid (mille versioonid 6.4-st edasi on tegelikult mittepädevad ressursiõgijad). WinAmpis oli vaja vist Medialibraryt kasutada. Julguse korral postitage kommentaaridesse oma top-lugusid :)

Agarat andmetöötlust!

Apdeit

Grüzil!

Ohverdasin eile natuke und ning sain lõpuks jällegi piltidega ühele poole. Lingi leiate paremalt tulbast "Saksa värki" juures. Uued teemad on umbes sellises järjekorras: õunad, Zermatt, UK tuur, München ja ülikoolielu.

Kuid see ei olnud ainuke tore asi, millega ma eile hakkama sain. Lisaks sellele käisin ma päeva jooksul kaks korda Šveitsis. Esimest korda hommikupoole uisutamas, teist korda õhtupoole kontserdil.

Kontserdist räägiks kohe pikemalt. Toimus see jällegi Winterthuris. Esinejaks oli seekord selline bänd nagu the Young Gods. Õnneks oli jäähalli asemel soliidsem koht valitud. Kui ma olin ukse taga pileti ostnud ja sisse astusin, hakkas mul tõeliselt kahju, et mul kaamerat kaasas polnud. Vana soolaladu ümbertegemine baariks-konsakohaks oli ülimalt hästi välja kukkunud. Rock Cafe-l on igastahes veel arenguruumi. Leidsin veel ühe üksiku vaba tooli, istusin maha ja tegin vist kestvusrekordi väikese õlle joomises. 55 krooni 30 cl kohta ei kutsu just kaanima.

Ringi vaadates avastasin muu hulgas, et olin konkurentsitult kõige noorem kontserdikülastaja. Tegelikult loogiline, arvestades, et ma olen sama vana kui bänd. Veider hakkas ikkagi.

Oodata tuli mul pea tund aega. Vahepeal käisid bändi liikmed laval kitarre häälestamas ja vahetasid publikuga paar sõna. Ning lõpuks hakkas esinemine ka ametlikult pihta -- lavale astus neli teises nooruses jumalat. Grupeering, kes tavaliselt viljeleb psühhedeelilst industrial muusikat, esitas seekord oma loomingut unplugged. Tolle projekti raames oli kaasatud ka üks abijumal, kes rikastas helipilti veelgi. Akustilise kitarride kõrval kasutati instrumentidena igasugust muud põnevat, nagu näiteks India sitar, merekarbikee ning ühe otsaga võimus olev kitarrijuhe. Kõik need helid suunati veel läbi mitmete efektiplokkide. Uues kuues ehitati lugusid nagu Our House, Charlotte, Gasoline Man, Gardez les Espirits ja muidugi ka mõned tulevase albumi pealt. Vaatamata plaadisoundi puudumisele, suutis see bänd mind täiest lummata. Plusspunktid veel viitsimise eest väikesearvulise publikuga vahetul suhelda. Mis sellest, et tegutsetud on 21 aastat.

Kahjuks saab iga hea asi läbi ning looga "Stay with Us" tänas bänd suurepärase atmosfääri eest ja lahkus lavalt. Koju minnes valdas mind veider harmooniline rahu.

Rongis oli mul au sõita koos vagunitäie Šveitsi sõduritega. Ning jälle oli mul kahju, et kaamerat kaasas polnud. Šveits on tore maa. Kui nad ainult nii veidrat saksa keelt ei räägiks.

Näiteks lugesin ma ühele luuletajale pühendatud rongis järgmised read:

"Hie ir schwyz da hei d'politiker fasch genge gsunde schlaf, s'isih dr lohn vom guete gwüsse, si sy würklech alli brav."

mani mater

šveitsi variant saksa keelest. Proovi sellest siis aru saada :)

Tripp, kolmas osa

Viies osa: nõiaring ja nõiatänav

Järgmisel varahommikul liikusime Linnast tagasi külasse, eesmärgiga käia sealses kohalikus poes ja lõpetada ekspeditsioon järgmisel päeval varajase lennuga Saksa kolkasse.
Seepärast pidime esmalt leidma piletid bussile, mis meid küla keskelt lennujaama pidi viima. Mõtlemata, et vastavad piletid võiksime leida u. 50 meetrit kohast, kus Manchesteri-bussi pealt maha tulime, käisime sealsamas ümbruses ligi 2 tundi niisama ringi, väsitasime oma jalad ning Mikk muutus närviliseks, sest oli vaja ju ostlema minna! Suht nõme ühesõnaga. Lõpuks sai eesmärk siiski täidetud ning ka ostlemine Oxford Streeti nimelises poes kujunes päris edukaks. Sellest pole aga mõtet lähemalt rääkida, sest see tänav on liiga kreisi, seal võiks kulutama jäädagi...

Õhtul kohtasime külas Uku tuttavaid – Matthias Brünode riigist ning kergelt anglifitseerunud Tarmo. Loomulikult rääkisime pikalt Boratist ja jalgpallist, oli väga mõnna istumine. Hilisõhtul pöördusime siiski tagasi meie esimese majutaja Andrese poole, kes koos Madisega oli samuti käinud Jumaluse kontsertil.
Lahkelt kutsus Andres meile hommikuks takso maja juurde vastu ning kui olime saanud piisavalt (e. 2 tundi) magada, oligi aeg sõita takso vahendusel bussini, mis meid lennujaama viis. Loomulikult ei tulnud buss õigel ajal (sest see oli Itaalia firma buss), nii et saime oma suure kotiga jälle mõnusalt ringi käia kuni lõpuks tuli järgmine buss. Aega oli meil õnneks väikse varuga, nii et kõik oli kontrolli all.

Kuues osa: tripi sisutihedaim päev

...oli kindlasti mingi muu päev kui teisipäev, 28. november. Sellel päeval tulime nimelt varahommikul Saksamaale kus oli rämedalt jahe ja Konstanzi jõudes Uku läks kooli, samas kui Mikk kondas 25 kg asjadega 1 tund ühikatepiirkonnas ringi, sest ta ei oska orienteeruda ning läks mittevabatahtliku treeningu lõppedes unevõlga tasuma.

Õhtul vaatasime ülikoolis Saksakeelset filmi, millest me muidugi midagi aru ei saanud ja vahepeal kippus uni silma. Päeva toredaim osa oli õnneks alles ees, sest kinole järgnes kohalike kallihinnaliste veinide ja imeheade pannkookide mekkimine üheskoos Birgiti ja Mariliisiga. VERY NICE!

Seitsmes päev: Time Is Running Out!

Hell yeah! See oli alles päev! Uku jaoks algas see vist juba kell 8 või midagi, aga Mikk lubas endal kella poole kaheni põõnata. Kell neli sõitsime bussiga jänestena linna, et minna rongile, mis viis...Böblingeni! Meiega kaasas oli üks tore vene neiu Tasha, kelle isakodusse sõitmiseks peaks läbi käima terve Siberi. Böblingen oli õnneks veits lähemal.

Kohale jõudes võis tunda, et MUSE on kuskil lähedal. Mmm! Varsti jõudsimegi hiigelsuurde (vt. iroonia) Sporthallesse ning asusime ootama, et lavale astuks Bänd.

Ja siis see algas...minule üllatusena kohe lemmikloo Knights of Cydoniaga, ent kõige parem oli tulemas siiski lõpupoole...Time Is Running Out, New Born, Plug In Baby, Supermassive Black Hole, Map of the Problematique, jne...Starlight! Oi kuidas see rokkis! Ja möllu oli lava ees just mõnusalt. Ja valgusshow oli väga stiilne. Maagiline! Järgmine kord sooviks neid küll suuremal laval esinemas näha, ent nõnda lähedale siis ilmselt nii kergelt ei saaks...

Igatahes...lauluga Time Is Running Out andis Muse ilmselt meile vihje, et meie viimane rong tagasi Konstanzi läheb suht varsti. Siiski oli meil veel aega paar head lugu ära kuulata, süüa ja juua osta ja seejärel...liduda! Elu eest joosta, et ei jääks maha viimasest rongist! Täiskiirusel tormata tänavail, mille kohta me ei teadnud täpselt, kuhu need viivad. Joostes saime siiski vihjeid ning suuresti tänu jooksubrigadir Ukule jõudsime rongijaama nii 10 sekundit enne rongi tulekut.

Muidugi suutis Mikk just finišisirgel ehk raudteeliipritel kukkuda, nii et mõned tunnid varem suht terveks saanud hiljuti opereeritud põlvele lisaks sai siniseks ka suure varba ja teise põlve. Lisaks tuleb arvestada, et raudteejaam pole vist ohutuim koht kukkumiseks. Very nice! NOT! See selgus tegelt alles kohale jõudes, sest rongis oli enneolematu pingelangus ja tunne, et nüüd olemegi taevas. See kontsert, see jooks ja see rongisõit jäävad asjaosalistele eluks ajaks meelde. Happytimes!

Kaheksas päev: ilus lõpp ilusale tripile

Ma pole linnas, kus asub Zavood, vist terve semestri jooksul nii vara kooli jõudnud kui tol päeval. Ehk siis kella üheksaks jõudsime Uku ülikooli, mis iseenesest kandideerib vist maailma sopiliseima hoone tiitlile. Uku läks loomulikult õppima, otsustasin ise sama teha.

Äärmiselt veidras, ent meeldivalt vaikses biblioteegis juhatas Uku mind mõnusa kohani, kust avanes päris nummi vaade. Ja esmakordselt oli reaalselt võimalik õues midagi näha ka (sest ilmad on siin suht nõmedad). Pärast küllalt edukat õppimisseanssi külastasin kohalikku sööklat e. Mensat, kus pakuti inglaslikult maitsetut sööki. A mis sellest ikka...

Õhtul pakkis Mikk asju, et jätta Uku õppimistuhinasse ning sõita Baselisse, et järgmisel hommikul läbi Berliini koju lennata. Huvitav oli muidugi ka Baselis, kus kohtasin Liisi, kellele öömaja ning muu abi eest väga tänulik olen ning kes tundus olevat hüperaktiivne inimene, eriti võrreldes minuga, kel oli äärmiselt väsitav reis seljataga.

Lõpetada sooviksin siiski sellega, et reisi lõpuks ei saanud me küll olulisi vihjeid Suursuguse Eesti riigi ülesehitamiseks, ent selgeks sai see, et taolised reisid on väga vinged. Eriti kui need lõpevad järgmiselt: olles Ukuga Bodensee kaldal tripi lõpu tähistamiseks veidi Radlerit e. õlle ja limonaadi täitsa nauditavat segu pruukinud, istusin rongi peale, kuulasin mp3-mängijast üht oma lemmiklugudest ning heites viimast pilku kaunile Bodenseele, kärgatas seal küll tagasihoidlik, ent maksimaalselt sümboolne ilutulestik...Ja siis hakkas mulle kohale jõudma, kui eriline ja tore nädal just selja taha oli jäänud. Sõnadesse on kõike seda keeruline panna, ent läbi teatava prisma tegin seda siiski.

Loodetavasti oli teil vähemalt sajandiku võrragi nõnda tore seda lugeda kui meil seda kogeda. Kuulmiseni.

Tripp, teine osa

Kolmas osa: 24-hour Party People! vol. 2

Kuna me reedel tegime rahuliku õhtu ja läksime varakult magama, siis ei olnud mingit probleemi laupäeval vara üles saada ning Mekasse sõita. Samuti täitus ideaalselt soov jõuda samal päeval ka ostlema. VÕI SIIS MITTE!

Ajakava nihkus soovitust siiski vaid 2 tundi kaugemale ning Mekasse, mis asub tänaval nimega Sir Matt Busby Road, jõudsime umbes kell pool kolm (Uku ütles nii, ma ise ei tea täpselt!). Niisiis...Jõudsime kohale ja astusime sisse väiksesse poekesesse, umbes sama mis „Kõige Pood“ linnas, kus asub Zavood. Ühtteist oli seal 10m2 (või pisut rohkem) pinna peal müüki pandud, enamus punast värvi, mingi logo oli peal ja hinnad olid täiesti taskukohased. (Tuletan meelde, et tekst võib sisaldada irooniat ja sarkasmi)

Igatahes oli see tore koht, sest sealgi kohtasime rahvuskaaslasi ja muidugi lubasime endale ka kõva 4 naela eest nänni. Tegelt isegi rohkema eest, sest läksime ka Meka muuseumisse, mis muuseas tuletas meelde nii mõnegi ilusa, kurva või härda juhtumi nende Jumalate kohta, kel Meka ja tema kummardajate südameis oluline koht on.

Ja täiesti paratamatult tekkis Meka läheduses olles patune soov tulla siiasamma järgmine päev Gigantide Heitlust vaatama. Pilet oleks ainult mõnisada naela maksnud. Mõistuse pani meile ilmselt pähe aeg ning see, et järgmisel päeval ei olnud enam aega sellele niivõrd palju mõelda. Aga me veel jõuame sinna! Ausõna!

Niisiis, olles Mekas veetnud vaid 3-4 tundi, läksime tagasi linnaossa, kus elavad eranditult tudengid. Eesmärgiks oli kohata veel ja veel eestlasi (sest eestlased on lihtsalt kõige ilusamad. Ja ma ei ole mingi natsionalist, et te teaks!) ja see meil õnnestus.

Esmalt saime kokku Laidiga, kes valmistas meile imeliselt maitsva pastaroa. VERY NICE! Suur aitäh talle selle eest. Samuti õnnestus oma silmaga näha, et mõni neist igavatest traditsioonilisest inglise majadest võib seest ka stiilne olla. Majaekskursiooni käigus võisime tõdeda, et enne Laidit sealsamas elanud Jorgen oli toa oma äranägemise järgi väga mehiselt sisustanud...okei tegelt see tuba sobis Laidile palju paremini. No hard feelings, Jorgen, okay? :)

Üks hetk lahkus Mikk sellest stiilsest hoonest, nägemaks, et kohalike üliõpilaste elamine näeb ka täitsa cool välja. Ühesõnaga toimus trehvamine klassiõde Kerttuga, kelle külalislahkust on samuti keeruline üleliia kiita. Tema seltsis hakkasin end vaikselt valmistama ette õhtuks, mille peasündmuseks oli ette nähtud REIV. Yeah! Varsti liitusid minuga ka Liisi, Morka ning Uku ning olles tarvitanud veidi vägijooke, lahkusime eht-nooringlaslikult majast, kandes seljas vaid särki.

Muidugi hakkas päris kiirelt külm, kui taksoga peopaika Old Brewerysse kohale jõudsime ning külmad olid ka piletihangeldajate südamed. 40 või 50 naela pileti eest ületas isegi summa, mis maksime Jumaluse kontserti 1 pileti eest. Ja vaid 1 piletit oli meil vaja saada, ülejäänud olid õnneks olemas. Õnnega pooleks meil seekord vedas (või siis peab tõesti olema väga tähelepanelik, et parim pakkumine saada) – turuhindadega veel mitte kursis olev lahke olemisega noormees nõustus meile oma üleliigse pileti loovutama vaid 20 naela eest, keeldudes isegi teiste kaupmeeste altkäemaksupakkumisest. VERY NICE!

Reiv (või nu-rave, nagu seda vist nimetati, mida iganes) oli lahe. Kuulda sai nii indie-muusikat kui ka elektroonilisemaid asju a'la techno; sai hüpata nii esireas kui nautida esinemist veidi kaugemalt. Kell 3 läbi hakkas siiski igav ning hakkas tunduma, et ürituse korraldajad lootsid, et kliendid on nii purjus ja enam aru ei saa, et muusika tase enam nõnda kõrge polnud. Tagasiteel hakkas ka külm, sest läksime bussiga.

Neljas osa: 24-hour Party People! vol. 3

Päeva esimesest poolest pole vist eriti mõtet rääkida, sest taas magasime kaua ja siis lihtsalt käisime shoppamas (siiski, saime päris hea hinna eest päris toredaid asju. GREAT SUCCESS!). . Shoppasime edukalt ning jõudsime täpselt kella neljaks kesklinna ilmselt kõige stiilsemasse pubisse (nimega Varsity), et vaadata Gigantide Heitlust.

Mäng oli hea, pubi oli hea ja õlu oli hea, aga tulemusega päris rahul ei saa olla ja üldiselt me vist ei tohiks olla samal ajal välismaal kui Manchester United mängimas on, sest ka eelnevatel kordadel (kord vaatasime mängu Keenias pubis ning korra Londonis Loftus Road staadionil) on kõik sellised mängud lõppenud viigiliselt 1:1. Okei, mida iganes.

Pärast mängu pöördusime tagasi Fallowfieldi ehk üliõpilaste riiki, et veidi Liisi juures tšillida ja seejärel Kerttule külla minna. Muidugi uimerdasime liiga kaua, nii et Morkat, kes pidi sõitma Newcastle'isse tagasi inimkatseid tegema, enam ei näinudki. Lõbusaks kujunes õhtu sellegipoolest, läbi pideva huumori- ja sarkasmiprisma rääkisime maast ja ilmast ja millest kõigest veel...Ja imestasime Kerttu tublidust, sest ta suutis isegi kooliasjadega tegelda. Ja Ukul õnnestus üle pika aja maitsta kilu ja musta leiba. NICE!

Varsti siis jälle järgmised osad. Ja kui ses tekstis tundus midagi arusaamatut, siis palun pöörduda eelmise postituse alguse juurde. Püsige lainel!

Vainikute kultuurilised õppetunnid Suurbritannias suursuguse Eesti riigi ülesehitamiseks.

Kõik teavad või siis peaksid teadma, et selle sügise suurim sündmus pole mitte see, et Bush, inglise kuninganna või see kolmas tüüp Eestit külastasid, vaid siiski see, kuidas Virumaa oma pojad käisid Suurbritannias kultuurilisi õppetunde saama. Mikk lendas saarele Tallinnast, Suursuguse Eesti Vabariigi Suursugusest pealinnast, Uku kuskilt Saksa kolkast. Et juttu oleks kergem lugeda, soovitame varem tutvuda mõistetega nagu iroonia ja sarkasm, samuti peaks vihjama, et:
küla=London
Linn=Manchester
Jumalus=Tool
Meka=Old Traffordi jalgpallistaadion.
Linn, kus asub Zavood=Tartu
Suursuguse Eesti Vabariigi Pealinn=Tallinn
Gigantide Heitlus=Manchester Unitedi ning Londoni Chelsea jalgpalliklubide kohtumine.
24-hour Party People=laul, täpsemalt Manchesteri rõõmsaloomuline hümn
Brünode riik=Austria

Iga osa on üks päev ning tripp algas neljapäeval, 23. novembril.

Esimene osa: mobiilid on nõrkadele

Tuleb välja, et London on tegelt ilgelt väike küla. Et Uku ja Mikk seal küllalt suvalises kohas kokku saaksid, pole kaasaja kapitalistliku väärastunud ühiskonna üht Nokiat – mobiiltelefoni – sugugi tarvis. Seepärast oligi Mikk eriti kaval ja jättis oma masinal, mille ta ühiskonna survest tulenevalt oli endale soetanud, sisse lülitamata funktsiooni, mis lubab ka välismaal kõnelda. Uku võttis mingi mobiilihakatise kaasa, aga sisulist kasu polnud neist kokkusaamisel kummalgi.
Niisiis, kui Mikk oli ühes väikses London Bridge'i nimelises rongijaamas kokkulepitud kohal (jah, tunnistan, selle kokkusaamise leppisin kokku laenatud telefoni kasutades), siis eestlane tunneb eestlase niivõrd hästi näha, et oli vaid tarvis veidi sealsamas rongijaamakeses ringi vaadata ja juba oligi Dünaamiline Duo koos. Happytimes!

Niisiis, istusime koos Andrese – meie esimese vastutuleliku öömajapakkujaga – väikse rongikese peale (inglastel on nende rongide, mis tegelt on suht kenad ja korras, pärast nii häbi, et hoiavad neid päev läbi maa all ja aint vahel õhtuti lasevad õue), mis viis meid maa alt küla keskelt natuke kaugemale.

Teeloleku vältel küllastusime infoga selle suhtes, kuidas järgmisel päev saada kõige kiiremini Linna, kus asub Meka ja kus oli Jumalus lubanud end ilmutada. Lisaks patustasime koos Andrese ja Madisega natuke tervisenapsi ning mingi saare joogiga (klaasi peale oli kirjutatud Guinness). Tunne oli hea ning ootused järgmise päeva suhtes kõrged.

Teine osa: 24-hour Party People!

Väike ülevaade loogikast, mis toimib sealses infrastruktuuris. Pilet lennujaamast küla keskele (20-50 minutit) maksab 8 naela, taksosõit küla ühest äärest keskele (25 minutit) maksab 20 naela, pilet küla keskelt Linna, kus asub Meka ja kus oli Jumalus lubanud end ilmutada (4,5 tundi) maksab keskmiselt 3 naela (odavam kui bussisõit Suursuguse Eesti Vabariigi pealinnast linna, kus asub Zavood).

Igatahes läks bussireis päris mõnnalt ja valutult ning ehk isegi üllatavalt kiiresti jõudsime Linna (...kus asub Meka jne) piirile, seal võttis meid vastu lootustandev silt „Best Hand Job in the North“ (ja samas kõrval pesti miskipärast autosid).

Varsti jõudsime kesklinna ja varsti jõudis sinna ka meie järgmine öömajapakkuja, kellele oleme samuti surmani tänulikud. Ehk siis Liisi leidis hoolsa koolitöö kõrvalt aega, et meile vastu tulla ja järgmised 3 päeva meiega pidutseda. VERY NICE!

Teel öömaja poole veendus siinkirjutaja, et Linn on päris veider ja üldse kogu riik on suht kreisi – tänavail käib pidev liiklusreeglite rikkumine, mille suhtes on alla andnud ka politsei. Ilmselt taaskord üks kapitalismi harrastamise karm tagajärg (seepärast oli hiljem nii-nii hea jõuda Saksamaale, kus liiklus toimis õiget pidi).

Keerulised liiklusolud ei takistanud meil aga käimast poes, et avaneks võimalus mekkida vedelikku, mis oli väga positiivselt meelde jäänud eelmisest kultuurireisist – Stella Artois. I LIKE! Kohalike oludega tutvudes läks aeg suisa lennates ning varsti tundus meile, et tol päeval – 24. novembril 2006 võib tõesti Jumalus end ilmutada. Tundsime, et Jumalusele iseloomulikku energiat kiirgab MEN Arena nimelisest pühakojast, seetõttu lasime Liisil end lahkelt sinna juhatada. Milline üllatus, nii oligi!

Kell 20.50-22.30 sai Dünaamiline Duo täpsemat aimu sellest, milline näeb välja transiseisund. Kui me isegi sinna otseselt ei jõudnud, siis olime sellele väga lähedal, sest Mastadoni-nimelise prohveti ennustus läks täide ning end ilmutas vokaalinstrumentaalansambel Tool eesotsas ühe tüübiga, kelle nimi on vist Maynard James Keenan. VERY NICE! I LIKE! Need 100 minutit lähevad meie mõlema elus väga olulisele kohale. Neid tundeid pole aga võimalik sõnadesse transformeerida ja seepärast ma ei üritagi. Ütleme nii, et suht spets oli noh. Sobib?

Kontserti lõpul ilmnes, et suure massi palved lähevad vahel ka täide. Või noh, enamvähem. Igatahes mitu tuhat inimest, seehulgas ka meie, laulsime ja palusime, et taevaväravad võiks avaneda ning Los Angelese nimelise linna ühest riigist minema pühkida (erinevatel põhjustel, vt. laulu „Aenima“). Ja vihma hakkaski sadama! Kui mitte soovitud Los Angelesis, siis Manchesteris kindlasti. Ja mehiselt.

Kontsertiga oli pidu aga alles algamas – väikestest kommunikatsiooniprobleemidest hoolimata kohtusime Liisi ning Morkaga, kes oli kohale kimanud Newcastle-nimelisest kolkast. Ta teeb seal laboris kohalike inimeste peal katseid, et inglise naisi natukenegi ilusamaks muuta (eestlannasid ehk iludusi on seal paraku nii vähe, et tänavapilti nähes mitte oksendama hakkamiseks on paratamatult vaja abimaterjale). Ilmnes, et seekord oli Morka koos Liisiga kohaliku prevalveeriva loomaliigi ilustamiseks proovinud uudset vedelikku, mida tuntakse ka kui „viin“. Tundub, et sellest oli abi, sest klubis, kuhu läksime - 5th Avenue – olime me, eestlased, päris heas tujus ning teatud osa meist nautis tähelepanu, mis tulenes Tooli nänni ostmisest. I LIKE! But no sexytime.

Õhtu, kuhu mahtus nii Jumaluse ilmutus kui mitu tundi indie-muusikat, avaldas miskipärast mõju ka Dünaamilise Duo ja ülejäänud eestlaste seltskonna organismile. Ehk siis väsisime ära kella poole kolmeks! Ja läksime koju...kes otse, kes väikse ringiga.

Varsti juba järgmised osad. Stay tuned!

I have a secret to tell you... Tool is great!

Suvel ytles nii RHCP frontman. Ning eile sai see fakt j2rjekordselt kinnitust. Kylmajudinaid tekitavalt hea. Ning meie oleme elus ja tuju on hea!

Pealkirjadele vajutades saate ka videokinnituse. Cya.

South of Heaven

Mõnda aega tagasi mainisin ma võimalikest tulevastest ägedatest kontsertitest, kuhu minna. Esmaspäeval jõudis siis esimene neist ka pärale. Ürituse nimi oli The Unholy Alliance Tour II ning toimus tunniajase rongisõidu kaugusel Winterthuris Šveitsis. Esinejateks viis bändi nimedega: Thine Eyes Bleed, Lamb of God, Children of Bodom, In Flames ja..... SLAYER. Kaaslaseks tuli mul tšiilist pärit hevifänn Chris.

Pärast väikesi viperusi jõudsime kohale, kuid TEB oli juba läbi. Muret ei ollõ -- minu jaoks täiesti tundmatu bänd ka. Järgmisena hakkas LoG. Eel-eel-soendaja saatusena keerati talle kehv heli. Tundus, et bänd üritas seda korvata lavale toodud lisavõimenditega. Tulemu oli jube karvane bassimüdin ja ma olin sunnitud kõrvakuulmise säilitamise huvides kõrvatropid välja otsima. Kokkuvõttes ei avaldanud kahjuks muljet.

Bodomi ajaks viidi ekstra võimendid minema ning sound oli sellevõrra vaiksem, ent puhtam. Samas, nagu CoB-i fännist Chris ütles, koosnes setlist vaid uuesti, (ehk sellout) kraamist. Tema jaoks on CoB oma esimese kolme albumiga maailma parim bänd, kes hiljem kommertsiradadele sattus. Mind jättis see etteaste samuti üsna külmaks. Õnneks oli mul näpus õlu ning vaikselt valmistasin end järgmiseks bändiks nimega...

In Flames! Sellel bändil on minu isiklikus muusikaajaloos väga oluline roll -- varasemaid albumeid olen ma läbi ja lõhki kuulanud. Kahjuks on nad paari uue albumiga samuti väga igavaks läinud. Salamahti lootsin, et ei läheks nii nagu CoB-ga -- et suur enamik lugusid tuleb kolmelt viimaselt plaadilt. Kuid õnneks ei tulnud mul pettuda -- tehti kõvasti vanemaid lugusid ning ka uuematelt albumitelt valiti just need paremad lood. Setlist oli umbkaudu järgmine:

Pinball Map
Leeches
Cloud Connected (see lugu võinuks küll olemata olla)
Coerced Coexistence
Behind Space
Only for the Weak!!!
Take This Life
Trigger
Come Clarity

Ka rahvas läks väga mõnusalt kaasa ja lava ette tekkis täitsa korralik moshpit. Nii sain ma IF-lt juba täiesti korraliku elamuse kätte.

Kuid tulemas oli midagi... SUURT. Omajagu võimas tunne oli karjuda: "Slayer! Slayer!", teades et varsti tulevad tharsh-metali legendid ka tegelikult lavale. Rahvas huilgas ja trügis lavale aina lähemale... Viimaks kustusid tuled ja mängima hakkas intro... Prožektorite sähvides asutusid lavale auväärses eas metali-kuningad. Slayer oli siin!
"Disciple" esimeste riffidega hakkas koitma tegelik jõudude tasakaal. Solisti häältepaete vallandudes kinnitus see veelgi. Kui aga jõudis kätte üliterav ja intensiivne soolo, siis oli kõik selge -- üksi soendaja ei küündinud metali valitsejatele ligilähedalegi. Heli oli valju, ent väga selge; mehed olid vanad, ent vihased; muusika juba aastaid tagasi loodud, ent aegumatu. Ära tehti pea kõik olulised lood, mida ma tean, pluss natuke veelgi. Mälu järgi suutsime pärast taastada sellise setlisti:

Darkness of Christ (intro)
Disciple
War Assemble
...
Chemical Warfare
Mandatory Suicide
Hell Awaits
Die by Sword
Cult
Seasons in the Abyss
Raining Blood
South of Heaven
Angel of Death

Viimase loo lõpuminutite ajal jooksime me juba rongi peale, et mitte Winterthuri ööbima jääda. Läbimärjalt, kurnatult, ent õnnelikult jõudsime ööseks tagasi Konstanzi, et järgmine päev Slayeriuimas kooli minna.

Keeled suhu ja Euroopasse!

Pilte saate kõrvale vaadata kahes jaos:

Läti-Saksa
Rock Werchter

1.päev. 25.06.06

06.03 Uku ja Mikk söövad hommikust, väga ebanormaalselt varasel ajal, kuid pole midagi teha, sest veerandtunni pärast tuleb asuda teele EUROOPA POOLE!

11:33 Riia mu arm! Ühesõnaga on põnev bussiteekond lõppenud ja oleme Riia äärmiselt moodsas (e. nõuka-aegses) bussijaamas, kust peagi läheme Miku sõbra Tomeki näpunäidete järgi linna vallutama.


13:26 Bal diens! Tüübid jõudsid juba osta süüa ja uue seljakoti. Ilm on sitaks hea ning toimub piknik pargis.


13:31 Riia on suht sama nagu Eesti. Mõned tähelepanekud:
Saku Kuld -> Luksus
Stockmann -> Stockmann
CC Plaza -> Multicinema
Trammid, trollid -> kah olemas
Neil on ikkagi 5 varvast...
KUID! Siin ei müüda Dr. Pepperit!


14:30 Riias on väga lahedad tädikesed. Kui trammis teed küsida, siis on varmad seletama ning koos marsruudi üle diskuteerima. Samuti juhatas üks tädi meid isiklikult vajaliku trammi peale. Loomaaeda minek!


17:05 Zoopargi leidsime lõpuks üles tänu oma suurepärasele vene keele oskusele ja koht ise oli suht nummikas eesotsas flamingode, jõehobude ja sipelgatega. Kusjuures tuleb välja, et Riias on ka teisi eestlasi, kõik söövad krims krams saldejumsi. Ja Uku on juba (!) 3 In Flamesi särki näinud. Respect!


21:38 Vahepeal on olnud “äärmiselt igav” – nägime Riia kesklinnas palju toredat, seejuures koos inglastega Inglismaa-Ecuador mängu, pärast mida jooksime bussi peale, et sõita lennujaama, aga näe – läksime vale bussi peale ning maha saime tänu sellele, et Uku küsis lätlase Petersi käest, kuhu pommiauku me sõidame. Tundub, et kõik lätlased polegi kiluvargad, sest see noormees oli nagu sitaks vastutulelik – peatas oma kodutee, et meid linna poole tagasi aidata, kutsus takso meile vastu jne. Respect!

Jutu käigus tuli välja, et Peters õpib hobuseid kasvatama ning on kunagi Itaalias sarnasesse olukorda sattunud kus meie end leidnud olime. Igatahes jõudsime nüüd lennujaama ja aega on veidi ülegi, sest lend hilineb. Natuke oli üle ka raha – selle eest ostsime loomulikult õlut. :)
(väga hästi maitseb)

Kogu see vahejuhtum näitas meile, et nii meie kui bussijuhi vene keele oskus jätavad soovida. Mis siis muud – keeled suhu ja Euroopasse! Next stop – Frankfurt!

PS: Riias on väga kaunid neiud. Peaaegu nagu Eestis.

23:50 Just tõusime õhku. Kellaaega teame tänu sellele, et Mikk unustas mobiili välja lülitada. Aga see selleks. Me oleme mõnusalt graafikust maas (1,5h) ja Frankfurdist bussiga kella kolmeks Kölni ei jõua me kuidagi. Selle asemel ootab meid öine, kuuldavasti keeristormis vaevlev Frankfurt. :) Ma üritan nüüd magada ja Mikk loeb “Kellavärgiga apelsini” ja tiksub vaikselt mingi veidra rummikoolajoogi saatel. Auf asche!

PS1: Seljatoed ei käi alla, mis on ilgelt nõme.
PS2: Päikseloojang on väga ilus.
PS3: Natuke fakte ettevalmistustest:

* Brüssel-Tallinna lennupiletid taipasin ma välja võtta põmst viimasel Tallinnas veedetud päeval juhuslikult Estonian Airi kassast mööda jalutades.
* Ryanairi netipileti koodi sisaldava emaili ma (vist) kustutasin ära. Igastahes seda polnud. Õnneks sai selle helistades uuesti teada.
* Suure matkakoti hankisime laupäeval, u. 12 tundi enne väljaminekut – suured tänud Kaur Kasele.
* Tartu-Riia bussipiletid ostsin ma samuti viimasel hetkel, ühe koha pidi müüja mingist teisest broneeringust võtma.
Aga nüüd võiks magada...

2.päev, 26.06.06

Willkommen in Deutschland
9:00 Päris oligi siin mingit tormi olnud kui kell 00:45 pärale jõudsime. Mida veel ei olnud – transferit Kölni ning normaalset kohta magamiseks. Õnneks jõudsime uitades mingile tööstushoonetevahelisele platsile, kus piisavalt palju varju nii varaste, muidu uudishimulike kui ka vihma eest (arvake ära, kas vihma hakkas sadama või jah). Kuusepuude alune ja vaheline koht pole puhkamiseks küll kõige etem, kuid – blessed are those who can sleep – hommikul tundsime end suht inimestena. Sonksid olid aint sassis ja siin rotis lennujaamas pole dushi ka. Neetud!

PS: Hommikul tervitas mind 3 tigu. Elu nagu Bob Marley laulus...ainult et rõvedam (Uku)

15:10 Kölni katedraal on šveitslasi ja ukrainlasi täis. Nagu oleks mingi mäng täna. Näha on ka brasiillasi, prantslasi, hispaanlasi, rootslasi ning ka kahte Eesti koondise fänni. Täielik Paabeli segadus. Muideks, saime end ka puhtaks, investeerides sellesse üle 16 euro. Mis teha, kui raudteejaamas on dušimonopol. Varsti läheme jalkastaadionit vaatama. 500 euro eest saaks sisse ka...teinekord.


19:56 Kuna Köln on tegelt ilge betoondžungel, kus leidub põhiliselt šveitslasi, itaallasi (kes juubeldavad oma nõmeda värava pärast) ja muid tolguseid, kes üritavad meile mängupileteid (endiselt 250 eurot tükk) maha parseldada, siis päeva tippsündmuseks on avastus, et Riiast ostetud seljakotil on plastist 1,5 l vedelikuanum koos pika voolikuga, mis teeb rummikokteili joomise palju lihtsamaks ja lõbusamaks. Juhhei! :)

Praegu istume restoranis, kus poolteadlikult ostsime nisuõlut, mis ei olegi nii väga hull. Uku ostsis postkaardi (ülla-ülla), mis on ka üle prahi. Toit ei olnudki nii halb. Ei olnud üldse halb!

3.päev 27.06.06

Kell on umbes pool 3 hommikul. Ma pikutan Kölni raudteejaamas, Mikk on siinsamas, kohe edasi on 1 šveitslane ja edasi ukrainlane. Jutt ei jookse tegelt eriti. Head ööd!

PS: Itaalia penalt oli...häbiväärne! Mina nende asemel nii palju ei karjuks.
PS2: Šveitslastest on kahju...neid oli siin nii palju.


6:00 “Morgen! Morgen!” ning korduvad raputused õlast ja viiped kellale andsid mõista, et meil tuleb tõusta. Uni oli hea, parem kui puu all. Nüüd on meil rongini 3,5 h aega, loodame, et too sõit on ümberistumisteta, ent väga pikk. Et saaks rohkem Saksamaad näha. :)


8:40 Meil on masterplaan. Juba mitmes tegelt. Igatahes teeme DB onudele tagasi – läheme edasi Brasiilia-Ghana mängule Dortmundi planeeritult, kuid läbi Münsteri. Sõiduaeg 2+1 h, eks näis palju magada saab.
Unega sulg just ei lippa...aga muud targemat pole ka teha. Rongini on liiga vähe aega, et Starbucksi pehmet diivanit ära kasutada.

Köln>Riia, sest Mikk leidis Dr. Pepperit!

15:41 Nächstes Haltestelle – Münster (ehk siis plaan sai teoks ja sõitsime korraks mingisse veidrasse linna ainult selleks, et magada saaks, olime seal u. 10 minutit. Päris kena linn :)).

Nächstes Haltestelle – Dortmund! Pärast “põhjalikku” tutvumist Münsteriga kimasime rongiga edasi Dortmundi, mis – tuleb välja – on täitsa OK pleiss. Aint et MM-iks on Köln vist veidi enam valmis (siin on nigel pakihoid). Siiski-siiski, MM-i tunnet on tänu Ghana ja Brasiilia värvikatele kujudele vähemalt sama palju ning see koht pole säärane ahistav betoonidžungel. Siin kulutasime esimesed eurod nänni peale ja saime teada, et ka Saksamaal võib olla (suht) nõme ilm.

4.päev, 28.06.06

06:.39 Sõidame Aachen-Welkenraedti rongiga. Lühike sõit – 13 minutit – aga see-eest väga ilus. Soovitan. Aknast avanevad vaated udupilves Belgia (?) taludele, küngastele ja lehmadele. See on ka esimene liin, kuhu me Dortmundist rongipiletit osta ei saanud ning esimene liin, kus pileti olemasolu kontrollitakse. Praegu läks kontrolör vist meile Brüsseli piletit hankima, selline mulje jäi.

(lähme maha).

06:41 39 minuti pärast saab Brüsseli rongi peale, kus saab u. 1,5 h magada. Öö peale kokku max 3,5 h. Allakäik ja langus. Ent ülevaloldud aeg on iga minutit väärt olnud.

Dortmund oli tõsiselt vahva. Ühe kohalikuga Kölni ja Dortmundi võrreldes arvas too, et asi on Brasiilia fännides. Igatahes oli mängu vaatav publik meeletult suur, sotsprogramm tasemel ning pärast Brasiillaste võitu algasid linnas pea katkematud trummipõrinad. Nende saatel tantsis igasugu rahvast. Mikk nägi stringide väel noori neide, ma vaatasin too hetk mujale :(

Kui enne Brasiilia-Ghana mängu olime me kahekesi (vist) ainukesed, kes palli viitsisid mängida, siis pärast Hispaania-Prantsusmaa kohtumist tegeleti ka sellega üsna hoogsalt. Kahju oli nii lõbusast linnast ära minna, kuid kella kahest pidime hakkama sättima, et ühe magava itaallanna tagant boksist oma asjad kätte saada ning kolme ümberistumist nõudva Brüsselisse viiva rongiliini peale jõuda.

5.päev, 29.06.06

13:23 Niisiis Brüsselis saime süüa, unevõlga maksta, festariks valmistuda jne. Lisaks kaotas Uku oma rahakoti ära ning saabub festarile (kus ma juba olen) umbes nüüd varsti. Eks ta siis kirjutab oma seiklustest lähemalt. Minul, Carolinel ja Georgil (kes sai festivalist loobunud Reetur-Taneli pileti :P) on igatahes väga vinge olla – kämpingupilet käes, telk üleval, ilm ilus, soe õlu käes...oo mis mõnu! Muidugi – siia jõudmine oli paras ettevõtmine ja võttis päris mõnusalt aega, kämpingupiletijärjekord oli juba esimene moshpiti-katsetus ning vabalt oleks saanud crowd-surfingut teha. Ohh! Lahe on!


20:30 “Hello, strangers!” Nii alustas Tool. Ja ma ei oskagi midagi rohkemat ütelda. See oli lihtsalt HEA! Kui ma oleks naine, siis ma oleks pisarates. :)
“See you in November!” Kui nemad on jälle Euroopas, then...feel my will to feel that moment...urging me to cross the line.

Setlist oli umbes selline:

Stinkfist
the Pot
46&2
Jambi
Sober
Vicarious
Lateralus
Aenima

Ahjaa, Deftones oli ka tõsiselt hea, eriti meeldis mulle “7 Words” lõpuloona. Moshpit täiesti omal kohal (see oli suuuuuur) ning Weezerit ei tehtud :p. Passenger tehti kõige alguses, kui me veel sissekäigu juures tunglesime, räägitakse, et Maynardit oli ka näha, ent me ei näinud...

Kohe algab Manu Chao ning siis tuleb otsa Red Hot Chili Peppers. Minu mõnuretseptorid satuvad vääga suure koormuse alla. Ahjaa, Pläkk Aiid Piiis tuleb ka veel. Jeeeeeeee!

6.päev, 30.06.06

13.10 30 kraadi sooja ning pea pilvevaba taevas. Küll on hea, et keegi on leiutanud päikesevarju. Eile Manu Chao ja RHCP kütsid täiega. Uskumatult hea! Mikk Manu Chao kohta päris nii ei arvanud... BEP oli...mitte minu tass teed. GnR’i cover oli hea. Üleüldse tegid nad 3-4 koverit, mis ehk vihjab nende leidlikkusele :P

Ahjaa, muusika on ka siin Eestist ikka oluliselt vaiksem, Metallica kurdistavat effekti siin küll ei kohanud.

PS: Kaamera läks kanni, aga ta mälu oli täis ka. Tuleb telefonide peale üle minna.
PS2: Brüsselisse jõudes kaotasin ma rahakoti koos dokumentide ja muude kaartidega. Eile leiti see üles. Ma olen õnnelik, et inimesed on nii ilusad ja head.
PS3: Täna ootavad meid Vitalic, Muse ja Mogwai!

7.päev, 01.07.06

23:34 Mogwai oli eila mingi võlts Mogwai, aga Muse ja Vitalic rokkisid täiega + The Who rokkis ka, aga tegi ühtlasi mingeid rõvedaid 60ndate “nalju” – mida iganes...
Miinused – SITAKS PALAV ( 33 kraadi), Sean Paul oli eriti mannetu ja hinnad on siin ikka veits kõrged.

Lõppeks oli ka täna üks tore festaripäev, sest keegi ära ei põlenud, õlu maitses ja kipa elamus aina jätkub. Täna – 1. juulil kohtasime Franz Ferdinandi, kes tegi veits liiga lühikese seti, Placebot, kes laulis põhiliselt uue albumi laule. Praegu istun murul, mõtlen, kirjutan ja kuulan mõnusat Sigur Rosi, taustal kõlab ka dEUS. Muidugi oli ka täna sitaks KUUM jms, aga vähemalt sai Brasiilia MM-il kotti (kuigi kahjuks Inglismaa kaotas).

Elu on ilus ja Tanel on homo, et ta ei tulnud siia :). Uku tõi nüüd suppi ja hakkan sööma! Ahjaa – pole head ilma halvata – Kelis ei tulnud kohale, seega “no milk(shake) today”

PS: Hetkel on paljukiidetud dEUS minu jaoks helireostus. Sorry!
PS2: Väike õlu oleks täiesti omal kohal, aga väga hästi saab ka ilma hakkama.

Veel 1 tore vahepala: joogitalongid maksavad festivalil 2 eurot, kui 20 tühja joogitopsi kokku koguda, saab tasuta talongi ja seega ka joogi (vesi/õlu/cola); seetõttu on siin palju inimesi, kes käivad ringi ja koguvad sadade kaupa topse maast, õhust, prügikastidest, kätest. Leidub aga üks tore naljamees, kel topsi külge tamiil seotud ning kes nõnda topsikogujaile 1:0 teeb nagu Prantsusmaa tegi Brasiiliale.

9.päev, 03.07.06

18:53 Ups, eilne päev jäi blogis vahele. Eila oli siis festari viimane päev, palav nagu alati, möödus taas telgi juures molutamise ning veidi erilisemana ka ostlemise tähe all (Uku sai oma kauplemisoskusi harjutada). Mingid bändid esinesid ka – the Eels, Robert Plant, Hooverphonics, Scissor Sisters, Depeche Mode. Robert Plant oli ilgelt šeff (“Whole Lotta Love’i” jämm oli minu jaoks festari parim lugu), Uku väidab, et DM oli ka šeff, ning et SS rokkis ka. Mina, Mikk, lahkusin festarilt 22:15 koos Caroline, Georgi ning nende isaga. Uku jäi DM-i kuulama ja veel seiklema (sellest kirjutab ta ise).

Täna pool päeva magasime Caroline juures, veidi sõime ja siis läksime põmst šoppama, a midagi ägedat enne poodide sulgemist ei leidnud. Homme proovime uuesti.

Jep, DM oli hea...võimas...meeliülendav, vaatamata viimase bändi staatusele. Kuid festar polnud sellega kaugeltki mitte läbi. Teeduga ühe õlle võtmine ja natuke ringi käimine viis välja Belgia koolinoorte metsiku mürgli tunnistajaks sattumiseni. Näha sai prahilõkkeid, kuhu muuhulgas lennutati ka voodeid ja telke, kahe käratseva kamba vahelist prügisõda ning kiivritega politseinikuid seda kõike rahustamas. Teadjamate sõnul iga-aastane nähtus. Veel kohtusime 4 Belgias elava prantslasega. Eestiga seondus neil Markko Märtin ja Neste ralli võitu tähistav lausjoomine eestlaste seas. Aga ega nad ise paremad ole. :) Veel esitasid nad beatboxi versiooni Belgia hümnist ning pakkusid jääteega segatud viskit.

Kella viiest ärkas ülejäänud osa meie seltskonnast ja sai kodu poole liikuma hakata. Kui ma pool 8 magama sain, olin jalul olnud pea 10 h. Uni oli hea :)

Tanel on loll, et ta ei tulnud <- just for the record

Kommentaarid

pärast reisi

Viimasel (10.) päeval õnnestus meil ka šopata, kuigi lubatud suured allahindlused Brüsseli poodides tähendas seda, et 120 euro asemel küsiti asjade eest nüüd 90. Ebanormaalne. Õnneks leidus ka mõistlikke kohti.

Ja nüüd on meil Belgias oma õllevarud – lennujaamas ei lubatud meil kaasa võtta 6liitrist Stella Artois tünnikest, mida pidime MM-i finaali vaadates jooma, sest see oli rõhu all, polnud kotis ning kujutas vist ohtu rahvusvahelisele lennuliiklusele. Võibolla on tõesti alkohol saatanast...Igatahes ootab see tünn meid nüüd Brüsseli lennujaama “Lost&Foundis”, kus seda hoitakse 3-5 kuud, samas värskena püsib see kraam vaid kuu aega.

Kommentaar ka reisiseltskonna kohta: Esimesed 3 päeva vaid Uku ja Mikk, 4. päeval kohtusime Georgi ja Carolinega, 5. päeval liitusid meie laagriplatsiga festivali kämpingualal Teet, Tõnu ja Ingrid. 9. ja 10. päeval olime taas üsna omapead. Vahepeal kohtas Mikk klassiõdesid (Kerttu J, Saskia, Laura), sõpra (Siim) ning Uku trehvas klassiõde ja tema sõbrannat (Marion ning Kati).

Ma arvan, et selliseid trippe peaks tegema veel ja veel ning veel pikemaid. Super vinge oli.

PS! Kes tahab Brüsselis oma isiklikust vaadist õlut juua, siis võtku enne minekut meiega ühendust ja me anname selle tarvitamiseks vajaliku puuduva jubina kaasa. Väga hästi maitseb, eriti kui külmas hoida!
PS2! Belgiast Stella Artois'd kaasa tuua on üsna tulus ettevõtmine. Nagu te piltide pealt hoolga uurides näha võite, saab purgi/pudeli eest Eestis pandiraha tagasi :)