"Krimm on ju Venemaa!" Seda lauset kuuleb siin kohalike suus päris tihti. Esimest korda kuulsin ma seda lauset enne, kui ma tundi Krimmi pinnal jõudsin veeta. Viimati mainis seda meile taksojuht, kui uurisime, et kas tema makis mängiv muusik on Ukrainast. Loomulikult ei olnud. Venemaa järele igatsevad inimesed ei häbene seda väljendada.
Läinud pühapäeval oli päev, kus Venemaa oma kohalolekut võimsalt näitas. Nimelt toimub iga juuli viimasel pühapäeval Sevastoopolis Vene merevägede paraad. Ning Sevastoopoli AIESEC kutsus meid vabatahtlikke oma vaba päeva seal veetma. Kuna eelnevalt olime me üsna suure oraniseerimatusega kokku puutunud, siis üle poolte meist jätsid selle võimaluse kasutamata. Mina koos nelja kaaslasega otsustasin siiski korraldamatuse kiuste paraadi vaatama minna.
Inimesi oli massiliselt, nagu ka laevukesi ja korraldamatust. Vene lippudest rääkimata. Laevukesed on muidugi väga tagasihoidlik sõna, kirjeldamaks neid võimsaid aluseid, mida me Sevastoopoli vetes nägime. Klõpsisin päris palju pilte.
Muu oli muidugi üsna organiseerimata. Nende ettekujutuse järgi oleks me pidanud minema kõik kambakesi raudteejaama indialastele raudteepileteid ostma. Meie otsustasime linna vaadata. Hiljem selgus, et õigesti tegime – piletiostmise protsess käis tol päeval 2 tundi. Me vaatasime selle asemel meretuuril laevukesi.
Kuid vaatamata korraldamatusele oli väga tore korraks laagrielust välja saada. Rutiini just ei teki, aga ikkagi on päevad omavahel äravahetamiseni sarnased. Kirjutan sellest vast järgmine kord pikemalt.
Ilmar Raagi muljed Odessast kirjeldavad üsna hästi ka siinse elu-olu huvitavaid nüansse. Nõustun tema lausega, et meie Kirde-Eesti probleemid tunduvad Ukrainas toimuva kôrval naljamänguna. Kôik selle pärast, et Ukraina territoorium on kaardile joonistatud Moskva administratiivse suvalisusega.
Pildid Picasas
neljapäev, juuli 30, 2009
esmaspäev, juuli 27, 2009
Yevpatoria
Yevpatoria 2500 let. Nii võttis mind vastu silt linna piiril, kui esimest korda siia saabusin. 2500 aasta vanused varemed on siin tõesti olemas ning need on tegelikult meie laagrile väga lähedal. Sisuliselt üle tee. Sinna jõudsin ma kohe kolmandal päeval.
Kuid üldiselt on laagri elu nii tihe, et eriti kuskil mujal pole aega käia. Mõned päevad tagasi meil seda aega siiski oli ja saime kohalikus keskuses iseseisvalt ringi vaadata. Huvitav segu ajaloost, nõukapärandist ja soojast kliimast.
Samuti oli Yevpatoria võimalus meil natuke suuremas poes ringi vaadata. Oma lahkuse tõttu sattusin punti kahe india noormehega ning meie šopinguretk kujunes päris põnevaks. Indialased vene keelt sisuliselt ei oska. Nii kasutasid nad minu lahkust ära ja palusid mind erinevatesse kohtadesse vene keelt purssima. Esimene pood, kuhu me sisse astusime oli kullapood, kus ma pidin uurima sõrmuste hinna ja proovi. Seejärel ostsid nad tänavalt endale 40 grivna eest klambrilööjat meenutava miniõmblusmasina. Edasi tšekkisime mobiile, mille hinnad on siin hämmastavalt odavad. Huvitav oli.
Kuid peale kaupluste külastasime ka kolme usukeskust - mošeed, õigeusukirikut ja juutide pühamut. Oli väga huvitav, kuna minu sõbrad olid hoopis sikhid ja küsisid küsimusi India perspektiivist. Samuti uurisid nad õigeusukirikus, et kas sealt odavalt kuldkette saab :). Kogu küsimine käis muidugimõista minu konarliu vene keele vahendusel.
kolmapäev, juuli 22, 2009
Sisseelamine
Hei!
Kui ma jõudsin Simferopolisse, teadsin ma vaid, et lähen Sevastopolisse. Järgmine päev sinna jõudes võeti mind bussijaamas vastu ning talutati tundmatus suunas. Tore noormees viis mind kõigepealt parki, Musta merre ujuma ning seejärel Sevastopoli AIESECi esindaja väga toredasse kodusse. Kõik paistis kena. Aga juba seal vihjati mulle, et ma pean tegelikult veel edasi liikuma. Ning järgmine päev pandi mind uuesti bussi peale ning sõidutati Yevpatoria suunas. Kaugus oli kõigest 60 km, aga aega võttis see 2 tundi. Meil tuli igast külast läbi sõita + Ukraina teed pole just kõige paremas korras.
Kuid ilmnes, et ka Yevpatoria polnud minu lõppsihtpunkt. Veetsin pool tundi bussijaamas oodates, et keegi mind edasi juhataks. Mul polnud järjekordselt aimu, kuhu suunas liikuma pean. Olukorra tegid raskemaks ka mitteametlikud taksoteenuse pakkujad, kelle arusaamatuid pakkumisi ma mühatustega pareerisin. Pärast pooletunnist ootamist saabus mu juurde mees, kes küsis minu käest vene keeles, miks ma talle oma telefoni numbrit ei andnud. Hea küsimus – ta oli mind viimased pool tundi otsinud :). Igastahes käskis mul jalamaid oma bussi minna. See tekitas veits kahtlust. Aga kuna kellegagi ma kokku saama siiski pidin ja temaga kaasas olev naine näis ohutu, siis läksin nendega kaasa. Passi otsustasin ma mitte loovutada.
Hiljem selgus, et kõik on safe ja mind logistati Zaozernoye-nimelisse mereäärsesse külakesse, kus toimub suvi läbi ca 400 lapse lõbustamine. Ma jõudsin kohale enne eelmise sessiooni lõppu ja nii alguses sain niisama ringi vaadata, kuidas värk on orgunnitud. Ehk siis igal pool kus võimalik, kaasa aidata ning valmistuda kolmandaks sessiooniks. Infra on üsna ok. Süüa saab ise valida ning meri on 100 m kaugusel. Temperatuur on vähemalt 25 kraadi. Kui sajab, siis nagu oavarrest. Sääski ei ole. Normalna :)
Laagri koduleht
Kui sisulisest orgunnist rääkida, siis see veits longab :). Idee poolest peaks see laager olema English camp. Reaalsuses räägitakse siin enamasti vene keelt, ja inglise keele kultiveerimine on 14 vabatahtliku õlul. Majandusraskuste tõttu samas on laagripileteid müüdud kõigile ja nii on igas rühmas nii üsna häid suhtlejaid kui ka sisuliselt mitteoskajaid.
Vabatahtlike ülesanded jagunevad idee poolest kaheks – suhelda oma rühmaga ja hoolitseda inglise keele klubide eest. Rühmasid on siin 14, vanuse põhjal koostatud. Iga grupiga tegelevad kaks rühmajuhti ning üks vabatahtlik, kes lisab inglisekeelse elemendi. Kõige vanemad on 17, nooremad 9. Inglise keele klubid on igaühel oma teha.. peaasi, et inimesed suhtlevad. Nii on klubisid alates salsast ja malest kuni arvutite ja aruteluni välja. Lisaks on mõningased spetsüritused, kus tuleb midagi põnevat välja mõtelda.
See kõik näeb väga kena paberil välja, aga reaalsuses tähendab see parajat kaost. Enamasti saame me hommikul teada, mida me tol päeval tegema peame, ning siis tuleb see kuidagi oma päevaplaani paigutada. Spetsülesandeid on igaks päevaks väga erinevad. Alates väitluse modereerimisest kuni õhtuse programmi ja tantsunumbrite koostamiseni. Kogu olukorda teeb vürtsikamaks veel see, et vabatahtlike koordineerija on tegelikult juhiks sobimatu. Seda kompenseerib ta jäikusega ja nii ahendab ta kohati konflikte väga robustselt. Võtmesõnadeks vabatahtlikele on leidlikkus ja paindlikkus :).
Lapsed on üldiselt toredad. Ütlevad tere ja uurivad, kuidas mul läheb. Isegi minu rühm, kes on tegelikult parajad põrgulised. 20 tüdrukut ja 7 poissi vanusevahemikus 15-16, päritolult Vene ja Ukraina rikkamatest peredest annab kokku paraja kokteili upsakusest, hormoonidest ja püsimatusest. Esimesed rühmajuhid ei saavutanudki nende üle kontrolli ja need tuli 24h jooksul välja vahetada. Minu jätsid nad õnneks alles :).. praegu olen ma nende silmis "laheda" tiitli välja teeninud.
Meie vabatahtlike seltskond on siin ka päris kirju. Alates äsja 18-aastaseks saanud managementi õppivatest india poistest kuni topeltmagistriga mööda maid rändava bulgaarlaseni välja. Rääkimata 60-aastasest Kanada hipionust, kes siin oma 30-aastase kohaliku naisega terve suve veedab.
Osalt on selle kirjususes süüdi ka vabatahtlikke vahendavad organisatsioonid (eelkõige kohalik AIESEC). Siia laagrisse on kokku saadetud pea kõik piirkonnas olevad vabatahtlikud... ükskõik mis programmi nad endale alguses valisid. Mina sattusingi siia teadmisega, et vaatab mis saab. Mõned aga tulid kindla plaaniga linnas klassiruumides inglise keelt õpetada... aga avastasid ennast suvelaagrist :). Aga enam-vähem kõik on oma saatusega leppinud ja naudivad olukorda. Keelebarjäärid, leidlikkus ja minikonfilktid on küll väsitavad.. aga see-eest hoiavad pidevast tegevuses. Igav siin kohe kindlasti ei ole :)
Vaadake siis ikka pilte ja kirjutage mulle Eesti elust
Palju tervisi!
pühapäev, juuli 12, 2009
Ukraina!!!
Note to my international friends: google is now able to translate from Estonian :)
Privet, druzja!
Kui saabusin Lõuna-Ameerikast, olin üsna kindel, et natukeseks jään nüüd paigale. Omajagu ju reisitud ja vahendid said päris otsa. Aga elul olid omad trikid varuks. Nii osutus ootamatult raskeks tööle saamine. Samaootamatult tuli ka inspiratsioon tagasi ülikooli minna. Ning üks hetk, kui lugesin mailikastis, et AIESECi suvepraktika tähtajad iga hetk kukuvad (aitäh, René!), siis teadsin, et sinna tuleb kirjutada. Olin juba ammu mõlgutanud mõtteid end vene keele keskkonda viskamisest. Vaatamata mitmete tähtaegade möödumisele õnnestus mul ikkagi kogu bürokraatia ja suhtlemise kadalipp edukalt läbida.... ja nüüd olen Krimmis kohal.
Siia tulek oli kurnav, ent väga tore. Juba hommik Tartus oli täiesti suurepärane. Taevas oli täiesti klaar, päike siras, ning koristajad ja hilja peale jäänud pidutsejad asjatasid raekoja platsil (kell oli pool seitse). Ka esimene kokkupuude vene keelega oli varem, kui arvasin. Nimelt oli bussijuhi ja reisija vahel mingi piletiteemaline sõnavahetus. Essugi ei saanud aru :D. Aga noh, sellepärasst ma ju kogu asja ette võtsingi
Kiievisse jõudes võttis mind vastu juba mõnus kuumus. Täitsin püüdlikult immigratsioonikaarti kirillitsas (vabatahtlik on vene keeles лоброволец). Tulemusena oli immigratsiooniametnik vist veits pettunud, et ma ikka nii vähe vene keelt oskan. Kui ta küsis keerulise sõnaga midagi, mille peale ma järjekordselt mh? vastasin, tõstis ta häält: "Gde buudete zit??". Selle peale suutsin ma Sevastopol vastata küll.
Edasi ootas mind 6h transferiootamist. Veits kahtlesin check-inni oodates, kas võtta läpakas välja, aga lõpus ikka võtsin ja tegin veits koolitusplaane. Ilmnes, et see oli ainuõige tegu. Kui ma oma asjad kokku panin, küsis üks tõmmum mees minu käest, et kas siin on WiFi? Sellest sai alguse minu pikk vestlus vene-hispaania-inglise-prantsuse segakeeles doktorikraadi omava brasiillasest lennukimootoriinseneriga. Ülejäänud aeg läks juba nagu lennates ;).
Lisaks vestlemisele näitas mu uus sõber, kuidas väikese venkeelse flirdiga saab tõrksast check-in neiust väga meeldiv teenindaja. Samuti kutsus ta mind oma kodumaale külla. Ma üritasin läbi lillede vihjata, et järgmisel paaril aastal ma üle ookeani lennata vist ei jõua..."Küll ükskord ikka jõuad!" vastas ta. Peaks jah :). Aga selleks korraks läksid me teed lahku ning mina astusin vinge AH-24 pardale. Märksõnad: vanakooli propellerlennuk, kitsas, palav, maandudes lahti vajuv piloodiuks. Ja muidugi peale mittemahtuv pagas.
Aga tänu abivalmis moskvalannale oli see väike mure. Samuti orgunnis kohalik AIESEC mulle vastu taksoga Romani, kes mind kõrget bensiinihinda ja Juštšenkont kirudes öömajani toimetas. Simferopolis on ka muide vist Savisaare sõbrad võimul – tänavalambid absoluutselt ei põlenud. Aga see selleks. Kohale jõudes ootas mind enne missiooni lõppu veel viimane katsumus: mobiilivalgel üles leida kaks võtit, millega lahti keerata värava ja toa uks. Nende vahepeal tuli mööda pääseda ka haukuvast koerast. Tänu instruktsioonide detailsusele polnud see väga raske, ning toas ootas mind elekter, spartaliku sisustusega tuba ja kohalik õlu. Just nagu Konstanzis kolm aastat tagasi :).
PS! Kanasigarid, Jassi seemneleib, paar banaani ja seemne-pähkli-rosinasegu on ideaalne survival-food. Kordagi ei kippunud nälg ega küllastumus peale.
Nagu kaks tilka vett:
Konstanz 2006
Simferopol 2009
Tellimine:
Postitused (Atom)