Häbi-häbi, Mikk, postitusi tuleb sel aastal nagu kuuvarjutusi! Ehk siis vähe. Nojah, ju siis elutempo on nii kiire et rohkem ei saa mahti kirjutada. Mitte päris, ent viimased kaks-kolm nädalat on küll möödunud päris-päris kiiresti.
Loetud päevad pärast möödunud postitust tegin endale siis lisapuhkuse, et sõita lausa 7 tunniks kodumaa pinnale ja seejärel oma Euroopa lemmikriiki nr. 2 (Eesti järel muidugi) ehk Austriasse. Tänavune alpihooaeg jääb mul küll seni kõige lühemaks, ent see nädal mägedes oli võrratu. :) Esiteks ei juhtu tihti, et ilmad nii head on, teiseks sain unetsükli päris hästi paika ja kõige olulisemana see, et perekond sai nädalaks taasühendatud. Great success! Ja luud-kondid jäid ka taaskord terveks.
Seejärel ei saanud ma aga mahti kohe UKsse tagasi lennata, vaid leidsin aega, et kodumaised tegemised-toimetused üle vaadata ja mitmete väga toredate inimestega kohtuda. Ja muidugi, et isamaa sünnipäeva tähistada. Kodumaal veedetud päevi oli vaevu neli, ent tegemisi-toimetusi hoolega täis: klassikokkutulek, mis minu palvel sellisele kuupäevale nihutatud, et ka kohal saaksin olla (veelkord tänu korraldajile!), hea sõbra sünnipäev, Tartu ööelu (natuke), üliolulised tegemised Seltsis, kevadvaheajaks töökoha otsimine (ja peaaegu leidmine), aga eelkõige siiski minu jaoks väga oluliste inimestega kohtumine. :) Jõudsin ka järeldusele, et kuigi elan Inglismaal, on mu elu ikka väga suures osas Eestis.
Ja nüüd siis postituse pealkirja juurde. Vaid loetud tunnid enne äralendu pandi UK värisema. Ei, seekord mitte terrori, vaid ehtsa maavärina poolt. Erinevatel andmetel 4,7 ja 5,1 palli richteri skaalal, täpsemalt pole vaevunud välja uurida, kuna ise jäin sellest paraku ilma. Kohapeal olen kuulnud erinevaid hinnanguid: nagu prügiauto oleks mööda sõitnud, nagu seks, nagu midagi lihtsalt väga veidrat. Tõde on ilmselt kuskil vahepeal. mõnes mõttes on isegi kahju raputusest ilma jääda, aga vahest jõuan veel kogeda selle ilmaime ohutumat varianti.
Elu UK-s sellest seisma ei jäänud. Kevad hakkab peale tungima ning kõikjal on juba kevadisi lilli, õhutemperatuur on suhteliselt stabiilselt 10 kraadi juures, ent õhtuti ilma mantlita siiski ei saa (eeldusel, et sa ei ole kohalik). Kevadega koos lähenevad ka tähtajad koolis, mis tähendab, et järgmised kaks nädalat veedan ma eeldatavasti palju-palju lugedes ja kirjutades. Näiteks eile (reede) õhtul olin lausa poole 11ni raamatukogus. Jee!
Aga juba kahe nädala pärast hakkab ka kevadvaheaeg. Kuu aega. See saab ilmselt taas Eestis veedetud. Nagu eelnevalt mainitud, siis minu tagasihoidlikud tööotsimiskatsed tulemust ei andnud, seega, kui Sul on perioodiks 17.03-12.04 mulle mingit meeldivat töö- või muud tegemist välja pakkuda, siis anna aga teada!
Nüüd lähen keeran oma laua tagurpidi ja toa peale laiali, sest tunnikese pärast tuuakse mulle uus ja parem!
Ja seda tahtsin ka öelda, et palju-palju õnne Katale ja Arole tänase ilusa päeva puhul! Inglismaal tuli lausa päike välja!
Ja kuna ma Hanna-Stellale kolmapäeval unustasin soovida õnne siis teen seda ka tagantjärele.
Ja kui juba õnnitlemiseks läks, siis Toomas saab ka veelkord kiidusõnad minuga sama vanuseni jõudmise eest. Ilusad ajad, mis muud! :)
Kuvatud on postitused sildiga Austria. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Austria. Kuva kõik postitused
laupäev, märts 01, 2008
teisipäev, juuli 10, 2007
Teistmoodi Euroopa
See on nüüd päris pikk postitus. Varuge aega.
Ülevaatlikult: minu ja Mark Uska tripp Euroopasse; pilte eriti pole, sest kogemata kustutasin enamuse ära; reisi põhjuseks soov niisama trippida; ajaks 18.-27. juuni sel aastal.
Kui minu ja Margi lennuk vaid 4 tundi pärast ettenähtud aega Hispaanias maanduma hakkas, mõtlesin ma pikalt – mida kuradit me need 10 päeva siin Euroopas tegema hakkame? Mis meist saab? Kuhu me läheme ja mida me tõesti teeme? Keda me kohtame, mis läheb hästi ja mis halvasti? Noh, eks järgnevat lugedes saate teada.
Barcelona: elu 500 meetrit Vahemerest 12korruselise maja katusekorteris, kus on suur päikseline taimede ja imeilusa vaatega terrass. Selline koht mere ääres, millest vahel unistad, tõesti!
Aga see on vaid killuke mõnust, sest selle ületab mitmekordselt Pedro pere külalislahkus, mille kohta leidub vähe piisavalt kiitvaid sõnu, valik neist on siiski siin – meeletu, enneolematu, uskumatu, erakordne, ebamaine. Ja nii ongi. Kuidas muidu seletada seda, et tulekust saati 3 päeva toideti meid parimate hispaania rahvusroogade ja puuviljadega, anti juua parimaid veine, mahlasid, küsiti meie käest musta pesu, mida saaks küürida, anti äraminekul teele kaasa kingitusi, süüa ja raha…See oli tõesti ebamaine!
Ma ei arvanud, et kunagi krabisid, karpe ja muid mere-elukaid toiduna nautida võin. Ma ei uskunud, et omlett või hulk teisi rahvussööke ja –jooke võivad olla nii hõrgutavad. Ma ei oodanud, et mind nii noorelt kuningana koheldakse. Ma ei oodanud absoluutselt midagi sellist. Samas ma ei oodanudki üldse midagi, ent ometi sain šoki osaliseks. Positiivse šoki siiski. Õnneks (või kahjuks) jätkus erinevaid üllatusi edaspidisekski.
Kui olin Pedro pere käest saanud hunniku reisiraha, tundus mulle, et see on liiast, raudselt saame omade vahenditega vabalt hakkama. Aga päris nii ei läinud.
Olnud 2 ööd Barcelonas mugavas voodis, veetsime tempoka öö liinibussis, mida vahepeal väisasid ka narkokoerad. Põhiline emotsioon oli siiski äkilisest tempovahetuset tingitud frustratsioon ja magamatus. Marseille’isse jõudsime kell 6 hommikul. See oli igav ja nõme linn, sestap ei taha sellest palju rääkida. Üritasime hääletada, ei õnnestunud, istusime kohvikus ja sõitsime bussiga Cannes’I, kus kimasime oma „kergete“ kottidega läbi linna randa, chillisime seal ja vaatasime veidi ümbruses ringi, et veenduda – telkimisest ei tule midagi välja. Jah, teadsin, et Riviera on tihedalt asustatud, aga et isegi telgi jaoks ruumi ei ole…no ei oleks arvanud. Ruumi ööbimiseks leidus siiski rannas (parempoolses, nagu ukrainlane poes soovitas, sest seal ei käi politsei tülitamas) palmi all, väga rahulikuks uni siiski ei jäänud.
Olgu, mina magasin, sest uni (ja õlu) niitis mind kiirelt, aga võõras kohas magamisega seni mitteharjunud Mark veetis enamuse sellest rahutust ööst üleval, tõrjudes võõraste katseid meie reisikotte hõivata. Olen talle selle eest tänulik! Hommikul olin siiski küllaltki üllatunud, et minu ja Margi vahel oli minu kilekoti peal „õdusa“ ööbimiskoha leidnud keegi prantslane, kelle esimene küsimus kell 6 hommikul oli „what time is it“. Viisakus ennekõige! Kurat, keegi ei tule minu ja Margi vahele! Seetõttu lasime kiirelt jalga, sõitsime Nizzasse, kus rannas polnud katkisi kondoome ega klaasikilde.
Kell 9 jõudsime Nizza randa ja lasime jätkuval unel end maha murda. Ilm oli hea ja kõrbesime kuni pärastlõunani. Kuna tulles olime „üle keskmise“ väsinud, siis ei näinud ma päiksekreemiga üleliia vaeva ja tulemuseks on suht laiguline päevitus. Uujee!! Vähemalt rand oli seal puhtam ja ilusam. Kivine küll, aga see polnud tähtis.
Pärastlõunal sõitsime Monaco-nimelisse getosse, kus oli hulganisti koledaid laevu ja parmu-kasiinosid. Või siis mitte. Ehk siis – see koht on ikka hull. Üritasime Margiga sealt ÜHTE koledat maja leida, aga ei õnnestunud. Muidu oli väga tore ja ilus, isegi mitte nii kallis kui kartsime. Lihtsalt ilus ja mõnus. Pärast tõusu tuleb aga alati mõõn…
Rongiga tagasi minnes tundsime mõlemad, et 2 ööd korraliku uneta mõjub inimesele väga halvasti. No tõesti masendav oli kohati, vajasime korralikku und, muidu olnuks eriti kehv olla. Aga miski ei tule niisama…
Esmalt uurisime rongijaamast, ehk läheb õhtul veel mõni rong sisemaale – seal on ehk rohkem ruumi telgi püstitamiseks. Umbkeelne piletimüüja sai pärast mitut minutit seletamist meist aru ja müüs meile piletid suurde linna nimega Grasse. Jess! Lõpuks ometi linn, kust võib leida öömaja odavamalt kui 90 eurot või siis koha telkimiseks. Vähemalt nii me mõtlesime.
Rongijaamas rääkis üks rumeenlanna meile, et olgu me ettevaatlikud samal perroonil viibiva mustlaspere suhtes, kes rääkivat temaga sama keelt. Varganäod, noh! No kui nad oleks meile – niigi muserdatud ja põletatud nahaga reisisellidele – ligi tikkunud, siis oleks päris kreisiks läinud. Vist. Vahet pole, kreisiks läks niikuinii.
Olime küll ähmaselt kuulnud, et siinkandis on transporditööliste streik, aga ei arvanud, et meie sellega kokku puutume. Siiski-siiski…Pool tundi enne väljasõitu ilmus „Grasse‘i“ asemel tabloole „Cannes“ ehk meie eelmise päeva „lemmiklinn“. Vaatasime seal rongis mureliku näoga ringi, isegi pärast seda kui kahtlane mustlaspere maha kolis. Meie umbmäärasusele reageeris Härra Mustas Ülikonnas, kes uuris, mida me otsime, kuhu sõita tahame. Küsisime, kas siit Grasse’I saab, vastuseks kõlas lootusrikas: „võibolla“.
Võibolla muutus varsti kindlaks „ei-“ks. Nojah, väga hea! Kaks ööd magamata ja pesemata, rasked kotid seljas, põlenud, masendunud ja väsinud, tagasi juba vihatud linnas, kus niikuinii telkimiseks sobivat parki ega odavat hotelli ei leia. Julgelt võib öelda, et nii mina kui Mark olime ka paremas situatsioonis olnud. No selline masendus, et anna olla! Aga ÕNNEKS oli see olukord sügavaim mõõn.
Rongist maha kolides küsisime Härralt Mustas Ülikonnas, et kuskohast ja mis hinnaga saaksime hotellis ööbida (no tõesti, nii villand oli magamatusest!). Esiteks saime teada, et meie loodetud hinnaga (70 eurot) ei saa midagi NING lootusrikka sõnumina, et ta ise töötab ta 4tärnihotellis, kus VÕIBOLLA saab meile 100 euro eest öömaja pakkuda.
Härra soovitas meile, et vaadake siin lähedal ringi 2tärni hotellides, saate ehk soodsama pakkumise. Igaks juhuks andis ka oma aadressi. Nojah, kõik soodsamad hotellid olid küll 100 (1600 krooni) euro hinnaklassis, ent kõik olid hõivatud. Läksime lootusrikkalt tuttava härrasmehe hotelli, kus umbes kell 1 öösel saime lõpuks jutule. Ja siis saabus paradiis.
Rääkisin, et Barcelonas oli meeletu külalislahkus ja enneolematud mugavused, aga pärast kaht ööd suvalises kohas magamist kaalus see kõik üles. Oh! Oh! Me saime toa neljatärnihotellis! Pärast öid bussis ja rannas! Pärast enese ärapõletamist ja mitmeid kilomeetreid rasket kotitassimist! Me saime 100 euro eest toa hotellis, kus odavaimad hinnad on alates 280 eurot! Me saime prantsuse külalislahkuse osaliseks! Tundub, et jumal siiski on olemas…
No seda kergendust, mis me tuppa jõudes saime, lihtsalt ei saa panna sõnadesse. Ei saa! Parem räägin oma reisi parimast kogemusest. Kujutle pilti: 2 ööd magamata, surmväsinud, kõrbenud, luud valutavad, tüdinud, näljane…ja siis saad kuuma vanni…ja siis saad enda põlenud keha ravida, ja siis võtad külma õlle ja viskad mugavamaile voodile ja näed, kuidas telekast hakkas just ühe sinu lemmikbändi LIVE-kontsert. See oli kordumatu. Ma isegi loodan seda, sest see oli lihtsalt liiga hea. LIIGA HEA!
Aga mis oli veel parem? MAGADA! Lõpuks ometi sai normaalselt magada!! Kümme tundi! Pehmes voodis! Keegi ei seganud! Jaa. Nii õpib tõsiselt hindama oma kodu ja oma tuba, privaatsust ja mugavust. Ma ei oska öelda, keda selle õnne eest tänada, aga esialgu piirdun Härraga Mustas Ülikonnas.
Järgmisel hommikul oli nii minu kui Margi jaoks selge, et selle piirkonnaga on meil asjad aetud, aeg edasi minna. Kuna Cannes’I rongijaam pakkus reisideks küllalt soolaseid hindu, siis sõitsime ikkagi suuremasse linna ehk Grasse’I, kus loogiliselt võttes pidanuks ka rohkem võimalusi olema edasisõiduks. Jõudsime bussiga kuhugi mäe otsa ning saime umbkeelest aru, et rongijaam asub kuskil allpool. Kõmpisime kilomeetri ning küsisime siis kohalikult vanatädilt teed. „Miski ei tööta! Ükski rong ei sõida! Streik on! Te peate tagasi minema!“ Noh, seesama tekst aga prantsuse keeles oli. Usun, et umbes seda ta tahtis öelda. Paraku polnud 30 kraadi sooja ja 16kilosed seljakotid just need näitajad, mis inspireeriks mäest üles ronima, seetõttu läksime veel umbes 3 km edasi ja leidsime „grandioosse“ rongijaama.
Niisiis, Grasse võis ju olla suurem, aga tõesti…Kui me oleks eelmisel õhtul sinna jõudnud, siis poleks meil olnud ei ühtegi hotelli kuhu minna ega ühtegi kohta kuhu oma telki toppida, seega oleksime olnud veel enam masendunud. Elagu transpordistreik! Vähemasti mõni rong sellest liini lõpp-peatusest, kus oli minimaalne rongijaam, siiski läks, seega sõitsime tagasi Cannes’I ja ostsime endale Jaaniööks vaid 77eurosed piletid Strasbourgi, et minna päev hiljem külla mu Saksamaal pesitsevale vennale. Õnneks juhtus nii, et rongis oli väga hea magada ning 24. Juuni koitis meile juba hulga lootusrikkamalt kui mõni eelmine päev.
Tegelikult sellega ongi suurem osa seiklusest läbi. Saksamaal leidsime lõpuks ometi ruumi, kuhu oma telk panna ning päev hiljem sain üle pika aja kokku oma vennaga. ☺ Happytimes! Loomulikult ei osutunud ka reisi viimane ots algusest odavamaks, mille tõestuseks 88-eurone reis Konstanzist Viini Stuttgardi kaudu rongi ja bussiga ning 50 eurot maksma läinud lennupileti duplikaadid selle eest, et piletid valesse kohta olid sattunud.
Noh. Ei pruugi küll siit peegelduda, aga väga vinge tripp oli! Veidi odavamalt võinuks aint hakkama saada. Aitäh eelkõige Margile, et see nõnda vingelt välja kukkus. Aga unustada ei saa ka Pedrot koos perega, Härrat Mustas Ülikonnas ning mu kallist venda ja samuti Birgitit, kes meid Konstanzis aitasid.
Ülevaatlikult: minu ja Mark Uska tripp Euroopasse; pilte eriti pole, sest kogemata kustutasin enamuse ära; reisi põhjuseks soov niisama trippida; ajaks 18.-27. juuni sel aastal.
Kui minu ja Margi lennuk vaid 4 tundi pärast ettenähtud aega Hispaanias maanduma hakkas, mõtlesin ma pikalt – mida kuradit me need 10 päeva siin Euroopas tegema hakkame? Mis meist saab? Kuhu me läheme ja mida me tõesti teeme? Keda me kohtame, mis läheb hästi ja mis halvasti? Noh, eks järgnevat lugedes saate teada.
Barcelona: elu 500 meetrit Vahemerest 12korruselise maja katusekorteris, kus on suur päikseline taimede ja imeilusa vaatega terrass. Selline koht mere ääres, millest vahel unistad, tõesti!
Aga see on vaid killuke mõnust, sest selle ületab mitmekordselt Pedro pere külalislahkus, mille kohta leidub vähe piisavalt kiitvaid sõnu, valik neist on siiski siin – meeletu, enneolematu, uskumatu, erakordne, ebamaine. Ja nii ongi. Kuidas muidu seletada seda, et tulekust saati 3 päeva toideti meid parimate hispaania rahvusroogade ja puuviljadega, anti juua parimaid veine, mahlasid, küsiti meie käest musta pesu, mida saaks küürida, anti äraminekul teele kaasa kingitusi, süüa ja raha…See oli tõesti ebamaine!
Ma ei arvanud, et kunagi krabisid, karpe ja muid mere-elukaid toiduna nautida võin. Ma ei uskunud, et omlett või hulk teisi rahvussööke ja –jooke võivad olla nii hõrgutavad. Ma ei oodanud, et mind nii noorelt kuningana koheldakse. Ma ei oodanud absoluutselt midagi sellist. Samas ma ei oodanudki üldse midagi, ent ometi sain šoki osaliseks. Positiivse šoki siiski. Õnneks (või kahjuks) jätkus erinevaid üllatusi edaspidisekski.
Kui olin Pedro pere käest saanud hunniku reisiraha, tundus mulle, et see on liiast, raudselt saame omade vahenditega vabalt hakkama. Aga päris nii ei läinud.
Olnud 2 ööd Barcelonas mugavas voodis, veetsime tempoka öö liinibussis, mida vahepeal väisasid ka narkokoerad. Põhiline emotsioon oli siiski äkilisest tempovahetuset tingitud frustratsioon ja magamatus. Marseille’isse jõudsime kell 6 hommikul. See oli igav ja nõme linn, sestap ei taha sellest palju rääkida. Üritasime hääletada, ei õnnestunud, istusime kohvikus ja sõitsime bussiga Cannes’I, kus kimasime oma „kergete“ kottidega läbi linna randa, chillisime seal ja vaatasime veidi ümbruses ringi, et veenduda – telkimisest ei tule midagi välja. Jah, teadsin, et Riviera on tihedalt asustatud, aga et isegi telgi jaoks ruumi ei ole…no ei oleks arvanud. Ruumi ööbimiseks leidus siiski rannas (parempoolses, nagu ukrainlane poes soovitas, sest seal ei käi politsei tülitamas) palmi all, väga rahulikuks uni siiski ei jäänud.
Olgu, mina magasin, sest uni (ja õlu) niitis mind kiirelt, aga võõras kohas magamisega seni mitteharjunud Mark veetis enamuse sellest rahutust ööst üleval, tõrjudes võõraste katseid meie reisikotte hõivata. Olen talle selle eest tänulik! Hommikul olin siiski küllaltki üllatunud, et minu ja Margi vahel oli minu kilekoti peal „õdusa“ ööbimiskoha leidnud keegi prantslane, kelle esimene küsimus kell 6 hommikul oli „what time is it“. Viisakus ennekõige! Kurat, keegi ei tule minu ja Margi vahele! Seetõttu lasime kiirelt jalga, sõitsime Nizzasse, kus rannas polnud katkisi kondoome ega klaasikilde.
Kell 9 jõudsime Nizza randa ja lasime jätkuval unel end maha murda. Ilm oli hea ja kõrbesime kuni pärastlõunani. Kuna tulles olime „üle keskmise“ väsinud, siis ei näinud ma päiksekreemiga üleliia vaeva ja tulemuseks on suht laiguline päevitus. Uujee!! Vähemalt rand oli seal puhtam ja ilusam. Kivine küll, aga see polnud tähtis.
Pärastlõunal sõitsime Monaco-nimelisse getosse, kus oli hulganisti koledaid laevu ja parmu-kasiinosid. Või siis mitte. Ehk siis – see koht on ikka hull. Üritasime Margiga sealt ÜHTE koledat maja leida, aga ei õnnestunud. Muidu oli väga tore ja ilus, isegi mitte nii kallis kui kartsime. Lihtsalt ilus ja mõnus. Pärast tõusu tuleb aga alati mõõn…
Rongiga tagasi minnes tundsime mõlemad, et 2 ööd korraliku uneta mõjub inimesele väga halvasti. No tõesti masendav oli kohati, vajasime korralikku und, muidu olnuks eriti kehv olla. Aga miski ei tule niisama…
Esmalt uurisime rongijaamast, ehk läheb õhtul veel mõni rong sisemaale – seal on ehk rohkem ruumi telgi püstitamiseks. Umbkeelne piletimüüja sai pärast mitut minutit seletamist meist aru ja müüs meile piletid suurde linna nimega Grasse. Jess! Lõpuks ometi linn, kust võib leida öömaja odavamalt kui 90 eurot või siis koha telkimiseks. Vähemalt nii me mõtlesime.
Rongijaamas rääkis üks rumeenlanna meile, et olgu me ettevaatlikud samal perroonil viibiva mustlaspere suhtes, kes rääkivat temaga sama keelt. Varganäod, noh! No kui nad oleks meile – niigi muserdatud ja põletatud nahaga reisisellidele – ligi tikkunud, siis oleks päris kreisiks läinud. Vist. Vahet pole, kreisiks läks niikuinii.
Olime küll ähmaselt kuulnud, et siinkandis on transporditööliste streik, aga ei arvanud, et meie sellega kokku puutume. Siiski-siiski…Pool tundi enne väljasõitu ilmus „Grasse‘i“ asemel tabloole „Cannes“ ehk meie eelmise päeva „lemmiklinn“. Vaatasime seal rongis mureliku näoga ringi, isegi pärast seda kui kahtlane mustlaspere maha kolis. Meie umbmäärasusele reageeris Härra Mustas Ülikonnas, kes uuris, mida me otsime, kuhu sõita tahame. Küsisime, kas siit Grasse’I saab, vastuseks kõlas lootusrikas: „võibolla“.
Võibolla muutus varsti kindlaks „ei-“ks. Nojah, väga hea! Kaks ööd magamata ja pesemata, rasked kotid seljas, põlenud, masendunud ja väsinud, tagasi juba vihatud linnas, kus niikuinii telkimiseks sobivat parki ega odavat hotelli ei leia. Julgelt võib öelda, et nii mina kui Mark olime ka paremas situatsioonis olnud. No selline masendus, et anna olla! Aga ÕNNEKS oli see olukord sügavaim mõõn.
Rongist maha kolides küsisime Härralt Mustas Ülikonnas, et kuskohast ja mis hinnaga saaksime hotellis ööbida (no tõesti, nii villand oli magamatusest!). Esiteks saime teada, et meie loodetud hinnaga (70 eurot) ei saa midagi NING lootusrikka sõnumina, et ta ise töötab ta 4tärnihotellis, kus VÕIBOLLA saab meile 100 euro eest öömaja pakkuda.
Härra soovitas meile, et vaadake siin lähedal ringi 2tärni hotellides, saate ehk soodsama pakkumise. Igaks juhuks andis ka oma aadressi. Nojah, kõik soodsamad hotellid olid küll 100 (1600 krooni) euro hinnaklassis, ent kõik olid hõivatud. Läksime lootusrikkalt tuttava härrasmehe hotelli, kus umbes kell 1 öösel saime lõpuks jutule. Ja siis saabus paradiis.
Rääkisin, et Barcelonas oli meeletu külalislahkus ja enneolematud mugavused, aga pärast kaht ööd suvalises kohas magamist kaalus see kõik üles. Oh! Oh! Me saime toa neljatärnihotellis! Pärast öid bussis ja rannas! Pärast enese ärapõletamist ja mitmeid kilomeetreid rasket kotitassimist! Me saime 100 euro eest toa hotellis, kus odavaimad hinnad on alates 280 eurot! Me saime prantsuse külalislahkuse osaliseks! Tundub, et jumal siiski on olemas…
No seda kergendust, mis me tuppa jõudes saime, lihtsalt ei saa panna sõnadesse. Ei saa! Parem räägin oma reisi parimast kogemusest. Kujutle pilti: 2 ööd magamata, surmväsinud, kõrbenud, luud valutavad, tüdinud, näljane…ja siis saad kuuma vanni…ja siis saad enda põlenud keha ravida, ja siis võtad külma õlle ja viskad mugavamaile voodile ja näed, kuidas telekast hakkas just ühe sinu lemmikbändi LIVE-kontsert. See oli kordumatu. Ma isegi loodan seda, sest see oli lihtsalt liiga hea. LIIGA HEA!
Aga mis oli veel parem? MAGADA! Lõpuks ometi sai normaalselt magada!! Kümme tundi! Pehmes voodis! Keegi ei seganud! Jaa. Nii õpib tõsiselt hindama oma kodu ja oma tuba, privaatsust ja mugavust. Ma ei oska öelda, keda selle õnne eest tänada, aga esialgu piirdun Härraga Mustas Ülikonnas.
Järgmisel hommikul oli nii minu kui Margi jaoks selge, et selle piirkonnaga on meil asjad aetud, aeg edasi minna. Kuna Cannes’I rongijaam pakkus reisideks küllalt soolaseid hindu, siis sõitsime ikkagi suuremasse linna ehk Grasse’I, kus loogiliselt võttes pidanuks ka rohkem võimalusi olema edasisõiduks. Jõudsime bussiga kuhugi mäe otsa ning saime umbkeelest aru, et rongijaam asub kuskil allpool. Kõmpisime kilomeetri ning küsisime siis kohalikult vanatädilt teed. „Miski ei tööta! Ükski rong ei sõida! Streik on! Te peate tagasi minema!“ Noh, seesama tekst aga prantsuse keeles oli. Usun, et umbes seda ta tahtis öelda. Paraku polnud 30 kraadi sooja ja 16kilosed seljakotid just need näitajad, mis inspireeriks mäest üles ronima, seetõttu läksime veel umbes 3 km edasi ja leidsime „grandioosse“ rongijaama.
Niisiis, Grasse võis ju olla suurem, aga tõesti…Kui me oleks eelmisel õhtul sinna jõudnud, siis poleks meil olnud ei ühtegi hotelli kuhu minna ega ühtegi kohta kuhu oma telki toppida, seega oleksime olnud veel enam masendunud. Elagu transpordistreik! Vähemasti mõni rong sellest liini lõpp-peatusest, kus oli minimaalne rongijaam, siiski läks, seega sõitsime tagasi Cannes’I ja ostsime endale Jaaniööks vaid 77eurosed piletid Strasbourgi, et minna päev hiljem külla mu Saksamaal pesitsevale vennale. Õnneks juhtus nii, et rongis oli väga hea magada ning 24. Juuni koitis meile juba hulga lootusrikkamalt kui mõni eelmine päev.
Tegelikult sellega ongi suurem osa seiklusest läbi. Saksamaal leidsime lõpuks ometi ruumi, kuhu oma telk panna ning päev hiljem sain üle pika aja kokku oma vennaga. ☺ Happytimes! Loomulikult ei osutunud ka reisi viimane ots algusest odavamaks, mille tõestuseks 88-eurone reis Konstanzist Viini Stuttgardi kaudu rongi ja bussiga ning 50 eurot maksma läinud lennupileti duplikaadid selle eest, et piletid valesse kohta olid sattunud.
Noh. Ei pruugi küll siit peegelduda, aga väga vinge tripp oli! Veidi odavamalt võinuks aint hakkama saada. Aitäh eelkõige Margile, et see nõnda vingelt välja kukkus. Aga unustada ei saa ka Pedrot koos perega, Härrat Mustas Ülikonnas ning mu kallist venda ja samuti Birgitit, kes meid Konstanzis aitasid.
teisipäev, märts 27, 2007
Ülehomme Austriasse sõidame?
Umbes sellise küsimuse esitasin ma märtsi alguses Beritile (vt. avantyristid.blogspot.com), kes kuulus seltskonda, kellega oli juba mitu kuud plaanis koos alpe vallutama minna.
On tõeliselt kahju, et ülejäänud algselt reisida soovinutest ei saanud meiega kaasa tulla, sest otsus - jah, sõidame! - oli minu jaoks selle aasta parim otsus. Seni.
Natuke peab rääkima ka idee taustast. 2006. aasta oktoobris küsis Berit ühe populaarse tutvumisportaali kaudu, kes tahab alpidesse sõita. Loomulikult olin käpp, nagu oli vahepeal veel 4 inimest ning plaan Eestist autoga maailma toredaimasse mäestikku sõita (ok, ma pole väga paljudes mäestikes käinud kah..) tundus teoks saavat. Nagu ikka, tekib inimestel etteaimamatuid probleeme raha, muude kohustuste ja haiguste näol, nõnda kuivas reisist väga huvitatute seltskond lõpuks kaheni - mina ja Berit. Esialgne plaan sõita after-ski paradiisi Ischglisse oli lootusetu, seega otsisin märtsi alguses muid variante.
Justkui taevaliku kingitusena jõudsin suhteliselt kiiresti tuttavani, kes suusareiside organiseerimisega tegeleb ning ilmnes, et pakkuda on imeliselt soodne reis ühte teise lähedasse alpikuurorti nimega Serfaus. Ligi poole võrra turuhinnast soodsam pakkumine oli selline, millest loobuda ei saanud, ent vaja oli leida veel 2 inimest, sest pakkumine kehtis neljale. Aega leida 2 inimest suusareisile, mis algas 3-4 päeva hiljem, oli umbes 48 tundi. Abiks tuli reisiportaal trip.ee, kust leidsime endale kolmanda seltsilise Riido. Neljas inimene jäigi leidmata, ent, nagu kiiresti tõdesime, polnud sellest midagi hullu, sest...
Serfausi-reis kujunes tõeliseks unelmate suusareisiks - 6 päeva sisse mahtus suur hulk suurepäraseid suusaradu, ebatavaliselt hea kogus päiksepaistet, suurepärane puuderlumi, alpides hääletamise kogemus ja palju muud, seehulgas sai minu jaoks uue ning palju avarama tähenduse after-ski...
Arvestades, et otsus minna sai tehtud napilt 48 tundi enne äralendu, oli minu jaoks šokeeriv juba see, et me nõnda hea hotelli saime. Olen alpides käinud vist juba 11 hooaega, see hotell kuulub raudselt kolme parima hulka (umbes paarikümnest). Saada sellise raha eest nõnda palju ruumi, uskumatult hea asukoha (keset küla, hotelli all pood ja vastas restoran, metroopeatus mõnekümne meetri kaugusel), USKUMATULT hea ja ruumika sauna- ning basseiniruumi, väga mahuka terrassi, tasuta interneti võimaluse...Tundus küll, et kuidagi ei ole ma seda lõbu ja lusti ära teeninud.
Paari sõnaga ka sealsetest suusaoludest. Kogenud suusatajale leidub avastamist 3-4 päevaks, ent ülejäänud aja jooksul sobib enamus radadest uuesti avastamiseks, sest enamus radadest on tõesti tasemel ning piisavalt on ka off-piste võimalusi. Serfaus-Fiss-Ladise ühendatud piirkonnast imponeeris mulle kõige enam vast Ladise-poolne ehk parempoolne osa, kus off-piste oli kõige mõnusam ja rajad mõnusalt laiad.
Küla on eriline selle poolest, et see on küll väike, ent seal on metroo, mis viib küla ühest otsast teise ning on suusatajaile tasuta. Sõidab päev läbi edasi-tagasi. Positiivne on piirkonnas see, et kõik liftid on heas korras ning radu leidub igat masti sõitjaile, seega soovitan piirkonda perega koos reisijaile.
Jah, sobib peredele, ning minusugustele noortele veidi vähem, sest after-ski võimalused on piiratud ning enamuse õhtutest lõpetasime oma hotelli ruumes pidutsedes. Minu jaoks uudseks ja äärmiselt huvitavaks kogemuseks oli ühest pooleldi naljatlemisi öeldud mõttest minna hääletades mõnekümne km kaugusel asuvasse kuulsasse St. Antoni suusakülla, kus pesitses minu ja Beriti hea tuttav Kristjan oma sõpradega.
Mõeldud-tehtud, lõpetasime niigi märja ja vihmase suusapäeva varem ja läksime...Minu jaoks oli see hääletuskogemus esimene, ent nüüd võin kinnitada, et kindlasti mitte viimane. Nii minnes kui tulles kohtasime igasugu inimesi ning kogu Antoni-kogemus ise oli äärmiselt vinge. Loomulikult oli hea ka sõbrale üllatust valmistada. Läksime Antonisse after-ski pärast, kuid hääletamine alpides läks nii lihtsalt, et tagasi jõudes jätkus programm juba tuttavaks saanud apartemendis.
Rääkida võiks veel nii mõnestki seigast, ent eelkõige soovin jagada viimast päeva Serfausis, mis on tõenäoliselt mu senise alpi-kogemuse ilusaim. Räägin lühilausetes. Kaks päeva enne seda oli lund sadanud. Paistis päike ja õues oli -3 Celsiuse järgi. Kõik kohad olid puudrit täis. Minu suusad sobisid off-piste jaoks väga hästi. Keskpäeva saabudes ronisime kohaliku kõrgeima kivikünka otsa. "Juhuslikult" oli mul kotis külm õlu. Ja iPodist tulid lemmiklood. Endiselt paistis päike pilvitus taevas. Ja tundsin isegi, et olen taevale lähedal...Selline kogemus lihtsalt pani mu õnnest hulluma. Sellele järgnes after-ski, mille taolist ma polnud varem kogenud.
See oli minu ilusaim päev alpides. Ja ei olegi oluline, et kuu alguses tehtud kulutuste tõttu on nüüd kõik arved maksmata ning pangaarve miinuses. Usun, et see spontaansusi, sporti, pidu ja häid vestlusi täis reis oli seda kõike väärt.
Aitäh Beritile, Riidole ja Tanelile, kes oma kohalolekuga kõigele sellele kaasa aitasid!
Pilte sellest reisist näeb aadressil http://beta.album.ee/user/30021148 . Üritan seda peatselt veidi korrastada, ent huvilised saavad ehk selle, mida lootsid.
Mis siis muud, kui järgmisi (alpi)kogemusi ootama jääda. Elu on ikka seiklus.
On tõeliselt kahju, et ülejäänud algselt reisida soovinutest ei saanud meiega kaasa tulla, sest otsus - jah, sõidame! - oli minu jaoks selle aasta parim otsus. Seni.
Natuke peab rääkima ka idee taustast. 2006. aasta oktoobris küsis Berit ühe populaarse tutvumisportaali kaudu, kes tahab alpidesse sõita. Loomulikult olin käpp, nagu oli vahepeal veel 4 inimest ning plaan Eestist autoga maailma toredaimasse mäestikku sõita (ok, ma pole väga paljudes mäestikes käinud kah..) tundus teoks saavat. Nagu ikka, tekib inimestel etteaimamatuid probleeme raha, muude kohustuste ja haiguste näol, nõnda kuivas reisist väga huvitatute seltskond lõpuks kaheni - mina ja Berit. Esialgne plaan sõita after-ski paradiisi Ischglisse oli lootusetu, seega otsisin märtsi alguses muid variante.
Justkui taevaliku kingitusena jõudsin suhteliselt kiiresti tuttavani, kes suusareiside organiseerimisega tegeleb ning ilmnes, et pakkuda on imeliselt soodne reis ühte teise lähedasse alpikuurorti nimega Serfaus. Ligi poole võrra turuhinnast soodsam pakkumine oli selline, millest loobuda ei saanud, ent vaja oli leida veel 2 inimest, sest pakkumine kehtis neljale. Aega leida 2 inimest suusareisile, mis algas 3-4 päeva hiljem, oli umbes 48 tundi. Abiks tuli reisiportaal trip.ee, kust leidsime endale kolmanda seltsilise Riido. Neljas inimene jäigi leidmata, ent, nagu kiiresti tõdesime, polnud sellest midagi hullu, sest...
Serfausi-reis kujunes tõeliseks unelmate suusareisiks - 6 päeva sisse mahtus suur hulk suurepäraseid suusaradu, ebatavaliselt hea kogus päiksepaistet, suurepärane puuderlumi, alpides hääletamise kogemus ja palju muud, seehulgas sai minu jaoks uue ning palju avarama tähenduse after-ski...
Arvestades, et otsus minna sai tehtud napilt 48 tundi enne äralendu, oli minu jaoks šokeeriv juba see, et me nõnda hea hotelli saime. Olen alpides käinud vist juba 11 hooaega, see hotell kuulub raudselt kolme parima hulka (umbes paarikümnest). Saada sellise raha eest nõnda palju ruumi, uskumatult hea asukoha (keset küla, hotelli all pood ja vastas restoran, metroopeatus mõnekümne meetri kaugusel), USKUMATULT hea ja ruumika sauna- ning basseiniruumi, väga mahuka terrassi, tasuta interneti võimaluse...Tundus küll, et kuidagi ei ole ma seda lõbu ja lusti ära teeninud.
Paari sõnaga ka sealsetest suusaoludest. Kogenud suusatajale leidub avastamist 3-4 päevaks, ent ülejäänud aja jooksul sobib enamus radadest uuesti avastamiseks, sest enamus radadest on tõesti tasemel ning piisavalt on ka off-piste võimalusi. Serfaus-Fiss-Ladise ühendatud piirkonnast imponeeris mulle kõige enam vast Ladise-poolne ehk parempoolne osa, kus off-piste oli kõige mõnusam ja rajad mõnusalt laiad.
Küla on eriline selle poolest, et see on küll väike, ent seal on metroo, mis viib küla ühest otsast teise ning on suusatajaile tasuta. Sõidab päev läbi edasi-tagasi. Positiivne on piirkonnas see, et kõik liftid on heas korras ning radu leidub igat masti sõitjaile, seega soovitan piirkonda perega koos reisijaile.
Jah, sobib peredele, ning minusugustele noortele veidi vähem, sest after-ski võimalused on piiratud ning enamuse õhtutest lõpetasime oma hotelli ruumes pidutsedes. Minu jaoks uudseks ja äärmiselt huvitavaks kogemuseks oli ühest pooleldi naljatlemisi öeldud mõttest minna hääletades mõnekümne km kaugusel asuvasse kuulsasse St. Antoni suusakülla, kus pesitses minu ja Beriti hea tuttav Kristjan oma sõpradega.
Mõeldud-tehtud, lõpetasime niigi märja ja vihmase suusapäeva varem ja läksime...Minu jaoks oli see hääletuskogemus esimene, ent nüüd võin kinnitada, et kindlasti mitte viimane. Nii minnes kui tulles kohtasime igasugu inimesi ning kogu Antoni-kogemus ise oli äärmiselt vinge. Loomulikult oli hea ka sõbrale üllatust valmistada. Läksime Antonisse after-ski pärast, kuid hääletamine alpides läks nii lihtsalt, et tagasi jõudes jätkus programm juba tuttavaks saanud apartemendis.
Rääkida võiks veel nii mõnestki seigast, ent eelkõige soovin jagada viimast päeva Serfausis, mis on tõenäoliselt mu senise alpi-kogemuse ilusaim. Räägin lühilausetes. Kaks päeva enne seda oli lund sadanud. Paistis päike ja õues oli -3 Celsiuse järgi. Kõik kohad olid puudrit täis. Minu suusad sobisid off-piste jaoks väga hästi. Keskpäeva saabudes ronisime kohaliku kõrgeima kivikünka otsa. "Juhuslikult" oli mul kotis külm õlu. Ja iPodist tulid lemmiklood. Endiselt paistis päike pilvitus taevas. Ja tundsin isegi, et olen taevale lähedal...Selline kogemus lihtsalt pani mu õnnest hulluma. Sellele järgnes after-ski, mille taolist ma polnud varem kogenud.
See oli minu ilusaim päev alpides. Ja ei olegi oluline, et kuu alguses tehtud kulutuste tõttu on nüüd kõik arved maksmata ning pangaarve miinuses. Usun, et see spontaansusi, sporti, pidu ja häid vestlusi täis reis oli seda kõike väärt.
Aitäh Beritile, Riidole ja Tanelile, kes oma kohalolekuga kõigele sellele kaasa aitasid!
Pilte sellest reisist näeb aadressil http://beta.album.ee/user/30021148 . Üritan seda peatselt veidi korrastada, ent huvilised saavad ehk selle, mida lootsid.
Mis siis muud, kui järgmisi (alpi)kogemusi ootama jääda. Elu on ikka seiklus.
teisipäev, märts 13, 2007
Flashback
Bonsoir!
Kirjutan hetkel yhest v2ga vinges hostelist Baseli linnas. Noored Shveitsi kristlikud mehed teavad, kuidas teenust pakkuda tuleb :). K6ik on muidugi puhas ja korras, toad v2ga mugavad ning inimesed s6bralikud. Kuid mis eriti 2ge: netti saab kasutada tasuta ning ylivinge iMaciga. V2ga stiilne koht. Ning sealjuures t2itsa tavalise hosteli hinnaga.
Link
Basel on mu peatuspaik teel Eestist Hispaaniasse. Kuid tegelikult olen ma teel olnud juba pikemat aega ning nii on mul ka paar infov6lga. Edasi tuleb l2bisegi varem kirjutatud tekst koos m6ningaste t2iendustega. Sellest ka t2pit2htede vaheldumine numbritega.
Juurde saab vaadata ka pildimaterjali aadressilt uku.nb.ee/pildid/2007 . Mul see link hetkel ei funka, aga tegelt ta peaks.
Koolis möödus viimane nädal hausarbeitide vormistamise tähe all. Neli sain valmis tehtud, kaks tohin ma ka hiljem esitada. Mina muidugi sellist võimalust kasutamata ei jäta :). Praegu hakkavad ka osade inimeste pooleaastaerasmused läbi saama. Ning mina, kes ma lahkun Konstanzist praegu, tegelesin oma vabal ajal oma sõprade seltskonnast viimase võtmisega. Üsna kahju on näha inimesi, kes on sulle poole aastaga päris lähedaseks saanud, üle ilma laiali lendamas. Vähemalt on, kuhu külla minna. Näiteks Sloveeniasse, Islandile, Itaaliasse... või siis näiteks Tšiilisse. Sinnajuurde tuleb ära mainida, et mul on kuratlikult hea meel, et ma siia edasi jäin. Mittekuidagi ei kujutaks end ette praegu sellest ilusast Bodenseeäärsest linnast lahkumas. Terve kevad-suvi veel ees :)
Konstanz kusjuures andis ka põhjust pidutseda. Juba nädala alguses ilmus tänavapilti meeletu kogus kaltsuribasid. Siis sain ma teada, et fritzud võtavad talve selgroo murdmise palju põhjalikumalt ette, kui eestlased. Faschling ehk nädalane meeletu pidu sai avapaugu neljapäeva hommikul kell 6. Just siis võis tänavalt kosta reipaid orkestrihelisid. Kuna mõned inimesed võisid olla piisavalt nahhaalsed, et edasi magada, kordas orkester oma ringkäiku kell pool üheksa. Kella kümneks võis sedasama orkestrit näha ülikoolis direktori kõnet sisse juhatamas. Kõik, kes end vähegi sakslasena tundsid, olid riietatud kõikvõimalikesse värvikirevatesse hilpudesse. Sh ka ülikooli direktor.
Kui ma kaheteistkümnest lülikoolis õunatasin, siis oli prae kõrvale võimalus ka vaadiõlut võtta. Võimalus, mida ma muidugi kasutamata ei jätnud. Lustakal kombel lunastasin ma oma kannu just oma järgmist seminari läbiviiva professori nina all :). Ta tundus olukorda mõistvat.
Edasine pidu jätkus linnas. Kella seitsmeks jõudsin sinna minagi, olles eelnevalt jõudnud endale kostüümi improviseerida ja Radimi juures natuke õhtut sisse juhatada. Konstanzi tänavad, mis kus isegi reedeti eriti palju inimesi näha pole, olid paksult rahvast täis. Näha võis kõikvõimalikke olendeid alates põrguinglitest kuni iPodideni välja. Pea iga nurga peal lõbustas rahvast tänavaorkester ja tänavad olid paksu prahikihi all. Schmutziger Donnerstag ehk räpane neljapäev oli täies hoos.
Ning sakslased tõesti jaksavad pidutseda nädal aega jutti. Kui ma rongi peale läksin, siis oli pidevalt silmanurgas mingi veider ja värvikirev olend ringi jalutamas. Ning nii läheb see kolmapäevani välja. Kellele sellest väheks jääb, saab Baselis pidu jätkata. Nemad tähistavad Faschingut nädal aega hiljem. Kuid mina jätsin Konstanzi sinnapaika, et alustada oma väikese Euroopa turneega.
Koigepelalt laksime perega St. Antonisse. See koht oli lihtsalt super! Hotell on megahea, mäed ylimad ning päike paistis kirkalt. Mida veel oskab hing ühelt suusapuhkuselt soovida? Kuid St. Anton oskab seda anda. Näiteks kogu ülimalt sõbralik aura nii võõrustajatelt kui ka külastajatelt. Nii sain jutu peale inimestega nii Austraaliast kui ka Kanadast. Kõik tulid St. Antonit nautima :). Eriti kiideti sõbralikku aurat. Erinevalt nt Šveitsist, kus inimesed olevat nagu kiviseinad. Samuti oli siin lihtsalt suuuuurepärane after-ski. Terake kallis, kuid möllu samas ka täie raha eest. Ja muidugi koigele lisaks pere kokkusaamine yle pika aja. Midagi rohkemat ei oskagi hing tahta. Veel tykk aega kummitas mu peas viisijupp: Ich bin so schön, ich bin so toll, ich bin der Anton aus Tirol!
Kuid siis tuli St. Anton selja taha jatta. Mind ootas ees öine Salzburg ja varahommikune sõit Eesti turistidega Itaaliasse, Canzei mägikülla. St. Antonist võtan kaasa nii 30 kg tavaari, kerge päikesepõletuse, vigastused põlves ja õlas. Tuleb tõdeda, et arstil oli õigus -- ekstreemsport pole minu... vähemalt mitte minu liigeste jaoks :(. Kuid sellel vaatamata oli tuju ülihea.
Ka Itaalias oli vaga vinge. Nadalane tooots grupijuhina moodus nagu markamatult ja tasahilju joudis katte Eestisse tulemise paev.
Eestisse sattusin ma eelk6ige militaarsetel p6hjustel. Nimelt tahtis s6jav2gi mind yle vaadata, et kas ma sobin sygisel Kuperjanovisse minna v6i mitte. Ei sobinud. Nii saab mind sygisel j2lle Tartu t2navatel n2ha. Kuid lisaks sellele sai Eesti ka muud actionit: Uusp6llu film, tumeda diskomuusika kontsert, hambaarstivisiit (jalle), kovasti "kohvitamisi" ja muidu kohtumisi, nadalavahetuse jagu fyysilist tood ning suitsusauna koos j22auguga. K6igele tipuks v2ike karneval ;).
Kuid ka tore Eesti aeg sai l2bi ning nyyd on Hispaaniasse minek sealseid karnevale j2rele vaatama. Eks ma hoian teid j6udum66da kursis.
Adios!
Kirjutan hetkel yhest v2ga vinges hostelist Baseli linnas. Noored Shveitsi kristlikud mehed teavad, kuidas teenust pakkuda tuleb :). K6ik on muidugi puhas ja korras, toad v2ga mugavad ning inimesed s6bralikud. Kuid mis eriti 2ge: netti saab kasutada tasuta ning ylivinge iMaciga. V2ga stiilne koht. Ning sealjuures t2itsa tavalise hosteli hinnaga.
Link
Basel on mu peatuspaik teel Eestist Hispaaniasse. Kuid tegelikult olen ma teel olnud juba pikemat aega ning nii on mul ka paar infov6lga. Edasi tuleb l2bisegi varem kirjutatud tekst koos m6ningaste t2iendustega. Sellest ka t2pit2htede vaheldumine numbritega.
Juurde saab vaadata ka pildimaterjali aadressilt uku.nb.ee/pildid/2007 . Mul see link hetkel ei funka, aga tegelt ta peaks.
Koolis möödus viimane nädal hausarbeitide vormistamise tähe all. Neli sain valmis tehtud, kaks tohin ma ka hiljem esitada. Mina muidugi sellist võimalust kasutamata ei jäta :). Praegu hakkavad ka osade inimeste pooleaastaerasmused läbi saama. Ning mina, kes ma lahkun Konstanzist praegu, tegelesin oma vabal ajal oma sõprade seltskonnast viimase võtmisega. Üsna kahju on näha inimesi, kes on sulle poole aastaga päris lähedaseks saanud, üle ilma laiali lendamas. Vähemalt on, kuhu külla minna. Näiteks Sloveeniasse, Islandile, Itaaliasse... või siis näiteks Tšiilisse. Sinnajuurde tuleb ära mainida, et mul on kuratlikult hea meel, et ma siia edasi jäin. Mittekuidagi ei kujutaks end ette praegu sellest ilusast Bodenseeäärsest linnast lahkumas. Terve kevad-suvi veel ees :)
Konstanz kusjuures andis ka põhjust pidutseda. Juba nädala alguses ilmus tänavapilti meeletu kogus kaltsuribasid. Siis sain ma teada, et fritzud võtavad talve selgroo murdmise palju põhjalikumalt ette, kui eestlased. Faschling ehk nädalane meeletu pidu sai avapaugu neljapäeva hommikul kell 6. Just siis võis tänavalt kosta reipaid orkestrihelisid. Kuna mõned inimesed võisid olla piisavalt nahhaalsed, et edasi magada, kordas orkester oma ringkäiku kell pool üheksa. Kella kümneks võis sedasama orkestrit näha ülikoolis direktori kõnet sisse juhatamas. Kõik, kes end vähegi sakslasena tundsid, olid riietatud kõikvõimalikesse värvikirevatesse hilpudesse. Sh ka ülikooli direktor.
Kui ma kaheteistkümnest lülikoolis õunatasin, siis oli prae kõrvale võimalus ka vaadiõlut võtta. Võimalus, mida ma muidugi kasutamata ei jätnud. Lustakal kombel lunastasin ma oma kannu just oma järgmist seminari läbiviiva professori nina all :). Ta tundus olukorda mõistvat.
Edasine pidu jätkus linnas. Kella seitsmeks jõudsin sinna minagi, olles eelnevalt jõudnud endale kostüümi improviseerida ja Radimi juures natuke õhtut sisse juhatada. Konstanzi tänavad, mis kus isegi reedeti eriti palju inimesi näha pole, olid paksult rahvast täis. Näha võis kõikvõimalikke olendeid alates põrguinglitest kuni iPodideni välja. Pea iga nurga peal lõbustas rahvast tänavaorkester ja tänavad olid paksu prahikihi all. Schmutziger Donnerstag ehk räpane neljapäev oli täies hoos.
Ning sakslased tõesti jaksavad pidutseda nädal aega jutti. Kui ma rongi peale läksin, siis oli pidevalt silmanurgas mingi veider ja värvikirev olend ringi jalutamas. Ning nii läheb see kolmapäevani välja. Kellele sellest väheks jääb, saab Baselis pidu jätkata. Nemad tähistavad Faschingut nädal aega hiljem. Kuid mina jätsin Konstanzi sinnapaika, et alustada oma väikese Euroopa turneega.
Koigepelalt laksime perega St. Antonisse. See koht oli lihtsalt super! Hotell on megahea, mäed ylimad ning päike paistis kirkalt. Mida veel oskab hing ühelt suusapuhkuselt soovida? Kuid St. Anton oskab seda anda. Näiteks kogu ülimalt sõbralik aura nii võõrustajatelt kui ka külastajatelt. Nii sain jutu peale inimestega nii Austraaliast kui ka Kanadast. Kõik tulid St. Antonit nautima :). Eriti kiideti sõbralikku aurat. Erinevalt nt Šveitsist, kus inimesed olevat nagu kiviseinad. Samuti oli siin lihtsalt suuuuurepärane after-ski. Terake kallis, kuid möllu samas ka täie raha eest. Ja muidugi koigele lisaks pere kokkusaamine yle pika aja. Midagi rohkemat ei oskagi hing tahta. Veel tykk aega kummitas mu peas viisijupp: Ich bin so schön, ich bin so toll, ich bin der Anton aus Tirol!
Kuid siis tuli St. Anton selja taha jatta. Mind ootas ees öine Salzburg ja varahommikune sõit Eesti turistidega Itaaliasse, Canzei mägikülla. St. Antonist võtan kaasa nii 30 kg tavaari, kerge päikesepõletuse, vigastused põlves ja õlas. Tuleb tõdeda, et arstil oli õigus -- ekstreemsport pole minu... vähemalt mitte minu liigeste jaoks :(. Kuid sellel vaatamata oli tuju ülihea.
Ka Itaalias oli vaga vinge. Nadalane tooots grupijuhina moodus nagu markamatult ja tasahilju joudis katte Eestisse tulemise paev.
Eestisse sattusin ma eelk6ige militaarsetel p6hjustel. Nimelt tahtis s6jav2gi mind yle vaadata, et kas ma sobin sygisel Kuperjanovisse minna v6i mitte. Ei sobinud. Nii saab mind sygisel j2lle Tartu t2navatel n2ha. Kuid lisaks sellele sai Eesti ka muud actionit: Uusp6llu film, tumeda diskomuusika kontsert, hambaarstivisiit (jalle), kovasti "kohvitamisi" ja muidu kohtumisi, nadalavahetuse jagu fyysilist tood ning suitsusauna koos j22auguga. K6igele tipuks v2ike karneval ;).
Kuid ka tore Eesti aeg sai l2bi ning nyyd on Hispaaniasse minek sealseid karnevale j2rele vaatama. Eks ma hoian teid j6udum66da kursis.
Adios!
Tellimine:
Postitused (Atom)