Fertig!

Muuhhaahahhhahahahahaha!!!

Selle pühapäevaga sai kool mul lõplikult läbi! Akadeemilisi kohustusi mul enam ülikooli juures ei ole! Nüüd on vaja vaid erinevatest osakondadest kõikide ainete tunnistused kätte saada ja need kuidagi TÜ poole teele saata.

Minu viimane kooliseminar oli väga vinge. Kolmekesi 7 tundi päevas viis päeva jutti ühe vahva saksa onuga innovatsiooni lahata oli kurnav, kuid suurepärane kogemus. Igaks õhtuks olin ma täiesti kapsas. Kuid see-eest tuli ka põnevat inffi kuhjaga. Viimane päev tegime natuke ka pilti

Kuid see polnud kaugeltki viimane kursus ülikoolis. Minu viimaseks akadeemiliseks ettevõtmiseks oli reedest pühapäevani kestnud windsurfi kursus. Tänu Nicole ja Mannile on mul ka kõvasti fotomaterjali:

Alguses nägid mu katsetused pahatihti välja nii:


Kuid tänu Nico juhendamistele (ja võimalik, et ka saksa vanurite poolt levitatud positiivsele energiale) sai mul kolme päeva jooksul asi üsna käppa. Lõpuks sain ma sisse juba päris suure hoo ja julgesin pildi tegemiseks ka ühe käe lahti lasta.










Viieteistkümnendaks augustiks jõuan Tallinna sadamasse ;)

Fix und fertig

Liebe Fans,

Vaatamata lubadustele pole ma midagi siia kirjutanud. Seda nimelt sellepärast, et ma oma kooliga ikka veel väga väga hõivatud olen. Praegune nädal on see kõikse hullem. Esmaspäevast reedeni on iga päev seitsmetunnine innovatsioonijuhtimise seminar. Kolmekesi arutame saksa keeles põnevaid asju. Järgmise nädala alguseks pean esitama kaks kodutööd. Üks on neist on põhimõtteliselt valmis, teine veel ootab paberile panemist. Ning kõigele lisaks tuleb ka kõikide kallite erasmuslastega hüvasti jätta, kes kõik kuu lõpuks Konstanzist lahkuvad. Loodetavasti, kui ma kõige sellega valmis saan, siis jõuan ma oma möödunud nädalavahetustest pajatada. Enne kui mu pere mulle järele tuleb ning pärast väikest reisimist mind Eestisse tagasi toob.

Kui teil midagi teha pole, siis lugege näiteks minu viimast kodutööd: Werbepsychologie.


Bis bald!

Uwaga! Polska!

Mikk jõudis pärast seiklusi Lääne-Euroopas vaid paarkümmend tundi kodumaa pinnal hinge tõmmata, siis tekkis taas (etteplaneeritud) tung välismaale. Sedapuhku veidi lähemale - Poola Gdynia (vms) linna, ent autoga. Reisi eesmärgiks võtta maksimum sealsel vanal Babie Doly lennuväljal toimuvast Heineken Open'er rockfestarist. Reis kestis 28.06-04.07, osa võtsid Mikk, Toomas ja Jaana. Ning veel mõned eestlased, aga alljärgnevad kirjeldused käivad peamiselt siiski eelmainitud kolmiku kohta, kes minu juhtimisel übercooli Honda HR-V'ga kohale veeresid.

Minek oli 28. juuni varahommikul, mil Mikk ja Toomas põrutasid Pärnusse, leidmaks sealse linna avarustest Jaana, kellest me varem ei teadnud midagi. Päris kiirelt sai selgeks, et leidsime endale väga toreda reisikaaslase - lõbus ja eestlaslikult sarkastiline. Paremini poleks saanud minnagi!

Et mina olin ainsana lubadega, siis järgnev sõidumaraton Poola oli päris omapärane. Päeva lõppedes oli eneselegi üllatuseks maha sõidetud 1200 kilomeetrit. Seda siis 17 tunniga, juurde mahtusid ka bensiini- ja venituspeatused ning umbkeelse menüüga restoran Kaunase lähedal. Igatahes oli tark tegu festivalieelsel õhtul kohale minna, sest mõneinimeseline piletijärjekord on vähemalt minu hinnangul mõnevõrra inimlikum kui mitmekümnemeetrine, mida said päris pikalt "nautida" järgmisel hommikul lennuväljale jõudnud.

"Go to the light!" käsutas meid telkla turvamees, kui ööpimeduses sellele pühale alale olime astunud, justkui ootaks meid ees mingi enneolematu kogemus, mingi teispoolsus. Teel Valguseni, mille ainsaks ideeks oli siiski telkijate elu vähe kergemaks tegemine, leidsin, et tee oli juba siis päris mudane, ei tea, milliseks see vihmaga muutuks...Aga sellest vähe hiljem.

Esimene festivalipäev pakkus päris head ilma ning ilmnes, et ka Gdynia linn on päris tore (kesklinnas teatri ees, ranna ja ostlemistänava vahel sai tasuta parkida), kuigi kummikuvalik jättis kõvasti soovida. Otsustasime, et ilm tuleb kogu ürituse vältel hea ja kummikuid vaja ei lähe. Nibin-nabin panime mööda sellega.

A mis sellest ikka jahuda, põhiline on siiski festar. Esimene päev tervitas meid pealaval artistidega nagu Sonic Youth, The Roots ning Laurent Garnier. Teadmata põhjustel õnnestus esimene neist maha magada, ent usun, et The Roots oli oma showga sellest kindlasti üle. Hip-hop küll, ent mulle meeldib, kui artistid teevad oma asja huvitavalt, innovaatiliselt, erinedes peavoolust ning kasutades väga erinevaid instrumente. Hea töö! Õhtu lõpetas prantsuse diskens Laurent Garnier'i esituses. The man with the red face.

Mina kui räme rokipeer polnud ei The Rootsi ega tema tegemistest varem suurt midagi kuulnud, ent mõlemad tegid tõesti oma asja väga nauditavalt ja suurejooneliselt. Noh, eks festarilt võikski seda oodata, igatahes oli julmalt hea meel juba enne kõige oodatumaid kontserteid festarilt tõsist naudingut saada. Rock on!

Teine päev. Hommik saabus toreda avastusega, et möödunud päeva festivalieelne makikuulamine on auto aku päris tühjaks teinud. Jee! Poolakad on küll umbkeelsed, aga mootorite keelt mehed siiski mõistavad ning küllalt kiiresti oli abivägi kohal. Põhiline, et festaril ikka autost oma mussi kuulata saaks! (nali)

Vaikselt hakkasid laagri- ja festariplatsi piirama suured tumedad pilved, linnast tuli sõnum, et seal juba sajab... Lootus, et ilm festarit imekombel säästab, kadus pärastlõunal üsna kiiresti. Tee (maeiteakuskohast) telklasse oli veel päris kuiv. Kui olin telki pugenud ning kümmekond minutit üht oma elu tihedamat vihmasadu kogenud, mis sisaldas ka väga lähedal sähvatanud pikselööke, otsustasin seda looduse imet õue jälgima minna.

Suhteliselt kuivast teest ja kogu telklast oli imekiirelt saanud üks suur mudamülgas, kus pidi tõsiselt vaeva nägema, et mitte libastuda. "Õnneks" jätkus sadusid päris hiljaõhtuni, mis tegi kogu ala veel huvitavamaks, juba võis ennustada suuri hulki mudasse kinni jäävaid autosid, kuuldusi oli ka veega üleuputatud telkidest. Aga see käibki asja juurde. Tõeline festariilm, noh!

Kui on juba kohale tuldud, ei saa lasta ilmal end segada, pigem andis see tõesti kogu üritusele vürtsi juurde! Päeva esimene muusikaelamus oli selline, millele sattusime peale päris juhuslikult ja päris algusest, ent telgi asemel võinuks see bänd vahest suuremalgi laval esineda, sest show'd nad teha oskasid. Ilmselt oli viga selles, et nende repertuaar keskendus liigselt ühele teemale, mida võib päris kergelt aimata nende nimest "Dick4Dick".

Ehk siis poola electro, segatuna rockiga, mida esitavad neli suhteliselt perversselt riietatud noormeest. Igal juhul tegid nad oma asja väga hästi ning jätsid kustumatu jälje mu südamesse. Aga nüüd CD-lt kuulates tundub ikkagi vähe üksluine...Kahju.

Pealaval oli tol päeval Groove Armada, Beastie Boys ning Muse. Õnneks juhtus nii, et vaid esimene neist pidi esinema totaalses vihmavalingus, ent taaskord oli esitus tipptasemel. Kõige nõrgema mulje sellest kolmikust jättis Beastie Boys, aga ju siis mulle väga ei istu segu külmast ja niiskest ilmast ning veidi liigameerikalikust lavashowst, mis tähendas bändimeeste pidevat omavahelist vadistamist. Kui hip-hop peabki selline olema, siis palju õnne, aga minu jaoks oli ilmselgelt liiga palju kära ja vähe villa. Mul oli isegi heameel, kui nende trikitamine lõpuks läbi sai (kuigi legendaarseid lugusid nagu nt. Intergalactic oli hea oma kõrvaga ära kuulda) ning lavale hulga lähemale pääses.

Ja siis tuli minu esimene suur ootus. Muse. Õnneks või kahjuks teadsin möödunud aasta kontserditest, et neil on kombeks ilgelt häid LIVE-esitusi anda. Nii läks ka seekord, ent tunne siiski ei olnud nõnda massiivne kui möödunud aastal Böblingenis või Open'erist poole suurema rahvamassiga Werchteri festaril. Ju siis ma olin nii kärsitu ja ootasin vähemasti teistsugust lavakujundust ja showd kui möödunud tuuril.

Nurisemiseks siiski põhjust pole, sest minu lemmiklood olid tuntud tipptasemel, sai end higiseks karata ning püksid põlvini mudaseks tampida. Jee! Ah, seda ka siiski. Meeldetuletus "crowdsurferitele" - te ei ole lahedad, kui mudase ilmaga teiste peale ronite ja mudaseid saapaid näkku topite suvaliselt. Kohe kindlasti mitte!

Kolmas päev oli taas soe ja päikseline, nii et tekkis soov minna nii poodi kui randa. Muidugi olnuks liiga lihtne minna mööda mõnekümne meetri kaugusel asuvat asfaltteed, palju loogilisem tundus autoga mööda mudast karjamaad autode vahel ukerdada ning väljapääsu otsida. Poola ülimärgunud mullaga sai selle tulemusel kokku nii mõnigi auto kui selle kõrval peesitanud inimene. Siinkohal näpunäide päevitajaile - mudane parkla EI OLE hea koht selleks tegevuseks ning ei maksa mind seepärast umbkeelse sõimuga(?) üle valada. Kaugele ma oma püha üritusega siiski ei jõudnud.

Linnamaastur jääb linnamaasturiks ning mudaväljal oma jõududega august välja ei vea. Järgmine soovitus kõlab nii linnamaasturite kui ka väiksemate autode omanikele - ärge nähke vaeva, mudas maadlemine ei lõppe hästi! Nii jäi mutta kinni ka esimesena appi tõtanud auto, ise saime pruuniks värvunud Honda lõpuks välja lätlaste vähe tõsisema maasturi abil. Vähemalt tähendas mudavann meile järgmisteks päevadeks kõikide poolakate tähelepanu. See oli isegi naljakas.

Niisiis - kolmas päev festaril tõi meile ootusi Bloc Party, Björki ning LCD Soundsystemi näol pealaval, lisaks Beastie Boysi instrumentaalshow. Õhtu lõpuks pidin tõdema, et parimaks päevaks jäi siiski teine, mis siis et vihmane. Vahest oli festariväsimus kah juba kontidesse pugemas. Päikseloojangul alustas showd Bloc Party, mis oli (minu jaoks) kahtlemata ka õhtu tippsündmuseks, sest Björki veidrused mulle lihtsalt üldse ei imponeeri, LCD Soundsystem oli kah lahja ning Beastie Boys esines lihtsalt Bloc Partyga samal ajal.

Bloc Party ajal sai lõpuks ka väheke moshpiti proovitud, eestlaste juhtimisel muidugi. Olles korraks pattu teinud ehk paariks minutiks kontsertilt lahkunud, otsustasin tagasi pöördudes lavale hulga lähemale minna. "Mikk, sina vä?" kuulsin veidi pärast seda, kui lõpuks seisma jäin. Tõepoolest, leidsin enda kõrvalt paar vana tuttavat, keda ammu-ammu näinud polnud. Vinge!

Kelle õnneks (loe: minu), kelle kahjuks (loe: enamus ülejäänusid) olid nad just väiksemat mõõtu moshpiti ehk trügimist korraldamas, mis just tol hetkel mängitud lugudega läks päris hästi kokku ning aitas mind viimasteks lugudeks veelgi ettepoole. Verynice!

Ilmselt ongi kerge pettumus ülejäänud artistidest tingitud sellest, et Bloc Party lihtsalt nõnda hea oli. Beastie Boysi lõppu nähes tundus, et nad tegid lihtsalt suht sama show mis päev varem pea-areenil, Björkist läksin isiklikult suurema kaarega mööda ning eelistasin ühes vanas angaaris peetud heatasemelist diskot. Selle diskensi ning Bloc Party kõrval oli ka festari lõppartist LCD Soundsystem liiga lahja ning lugesin ürituse enda jaoks tunnikese enne lõppakorde läbi saanuks.

Kokkuvõtlikult: korralduse õnnestumiseks oli piisav hulk WC-sid ning suhteliselt inimlik reageerimine vihma korraldatud segadusele, samuti suhteliselt odavad hinnad. Paraku ei olnud pakutav tränivalik selle hinna eest kuigi inspireeriv ning kohalikule toidule eelistasime Kauflandis käimist ning ise toidu tegemist. Niisama lõbustusi ja kontserdivälist showd võinuks kah veidi rohkem olla, ent sellises hinnaklassis festari kohta jään igal juhul rahule.

Seiklus ei ole sellega aga veel läbi! Järgnes väga meeldiv päev Gdynias ning Gdanskis, mis lõppes eelkõige järeldusega, et Poola on päris kena linn. Peaaegu võib soovitada sealkandis reisimist. Noh, soovitangi, aga ühe mööndusega - hoidke oma autol silm peal või parkige see ohutusse kanti. :P

Esmaspäeva õhtuni tundus Poola nii tore-tore, ilusa looduse, toredate (kuid umbkeelsete) inimestega ning odava hinnaklassiga. See on muidugi kõik õige, ent vandaale leidub seal sellegipoolest. Kogu esmaspäeva olime lasknud poolakatel meie porist autot imetleda ning plaanisin selle küllalt varsti pesulasse viia. Hommikul hostel "Balticust" lahkudes kilomeetri kaugusel asuvasse parklasse jõudes selgus aga, et üks aken paistab kahtlaselt hästi läbi. Jah, nii oligi. Hr. Vandaal oli selle sisse löönud, lootes midagi põnevat leida. Ilmselgelt teda meie riided ja toidukraam ei ahvatlenud, sest ära polnud midagi võetud. Ja saatuse tahtel pidime laskma veelgi kauem inimestel Honda porisust imetleda.

Samal hetkel hakkas ka päris tihedalt vihma sadama ning kui olime 35 minutit politseid oodanud, langes arvamus Poolast päris kiiresti. Lõpuks jõudis seadusesilm kohale, kolmekesi seejuures - autojuht, ekspert ja tõlk, surusid kätt ja puha, et küllalt varsti teatada, et eriti nad meid aidata ei saa, lihtsam olla meil Eestis kindlustusse pöörduda. Jee!

Olime küll mõelnud veel Gdanskis aega veeta ning ka veidi ostelda, ent vihmasadu ning katkine aken mõjuvad tujule küllalt muserdavalt. Ometi ei saanud me jätta ka sellest saagast maksimumi võtmata, mistõttu kaunistasime katkise akna märklaua-kujulise tugeva kilega, ääristuseks bensukas müüdud sini-must-valge teip, millega lisasime auto küljele ka seiklejate perenimed ning rukkilille, mis seisab seal siiani. Edasi ilmnes, et need juhtumised olidki päeva kõige nukramad ning pärastlõunal jõudsime juba päris kena ilma ja tõeliselt ilusa loodusega (mõnusad künkad, põllud, metsatukad, väiksed külad) Poola piirkondadesse, kus sai ujumas käia ning veidi rõõmsamalt lõõgastuda.

Õhtu enne kojujõudmist möödus juba peaaegu Leedus, järveäärses kämpingus, kus leidus veel teinegi Eesti päritolu pere. Hommikused viperused olid juba pea unustatud, oli tore lõkkeäärne õhtu. :)

Viimane päev tähendas taas maratonsõitu, õnneks sedapuhku "vaid" ligi 800 kilomeetrit. Sain endale taas Poola, Läti ja Leedu huvitavat liikluskultuuri ja kaubaauto-rohkust meelde tuletada ning peatuspaikades huvitavaid võimlemisharjutusi sooritada. Aga õhtupoolikul jõudsime üle Eesti piiri...Ellu jäime! Ja väga tore tunne oli taaskord kodumaa teid sõita, kodumaist keelt kuulda...

Suur tänu kõigile, kes aitasid reisi nii lõbusaks ja meeldejäävaks muuta, eriti muidugi Toomasele ja Jaanale. Hr. Vandaalile ma aga tervitusi ei jaga, pigem loodan et ta vigastas end selle klaasi vastu. Nüüd ma jälle mõnda aega enam ei kirjuta siia. Järgmine reis on siiski küllalt varsti ning sügisel ootab ees kolimine Inglismaale, mis tõotab ka minu sulest rohkem esitusi.

Rock on!

Teistmoodi Euroopa

See on nüüd päris pikk postitus. Varuge aega.

Ülevaatlikult: minu ja Mark Uska tripp Euroopasse; pilte eriti pole, sest kogemata kustutasin enamuse ära; reisi põhjuseks soov niisama trippida; ajaks 18.-27. juuni sel aastal.

Kui minu ja Margi lennuk vaid 4 tundi pärast ettenähtud aega Hispaanias maanduma hakkas, mõtlesin ma pikalt – mida kuradit me need 10 päeva siin Euroopas tegema hakkame? Mis meist saab? Kuhu me läheme ja mida me tõesti teeme? Keda me kohtame, mis läheb hästi ja mis halvasti? Noh, eks järgnevat lugedes saate teada.


Barcelona: elu 500 meetrit Vahemerest 12korruselise maja katusekorteris, kus on suur päikseline taimede ja imeilusa vaatega terrass. Selline koht mere ääres, millest vahel unistad, tõesti!

Aga see on vaid killuke mõnust, sest selle ületab mitmekordselt Pedro pere külalislahkus, mille kohta leidub vähe piisavalt kiitvaid sõnu, valik neist on siiski siin – meeletu, enneolematu, uskumatu, erakordne, ebamaine. Ja nii ongi. Kuidas muidu seletada seda, et tulekust saati 3 päeva toideti meid parimate hispaania rahvusroogade ja puuviljadega, anti juua parimaid veine, mahlasid, küsiti meie käest musta pesu, mida saaks küürida, anti äraminekul teele kaasa kingitusi, süüa ja raha…See oli tõesti ebamaine!


Ma ei arvanud, et kunagi krabisid, karpe ja muid mere-elukaid toiduna nautida võin. Ma ei uskunud, et omlett või hulk teisi rahvussööke ja –jooke võivad olla nii hõrgutavad. Ma ei oodanud, et mind nii noorelt kuningana koheldakse. Ma ei oodanud absoluutselt midagi sellist. Samas ma ei oodanudki üldse midagi, ent ometi sain šoki osaliseks. Positiivse šoki siiski. Õnneks (või kahjuks) jätkus erinevaid üllatusi edaspidisekski.

Kui olin Pedro pere käest saanud hunniku reisiraha, tundus mulle, et see on liiast, raudselt saame omade vahenditega vabalt hakkama. Aga päris nii ei läinud.

Olnud 2 ööd Barcelonas mugavas voodis, veetsime tempoka öö liinibussis, mida vahepeal väisasid ka narkokoerad. Põhiline emotsioon oli siiski äkilisest tempovahetuset tingitud frustratsioon ja magamatus. Marseille’isse jõudsime kell 6 hommikul. See oli igav ja nõme linn, sestap ei taha sellest palju rääkida. Üritasime hääletada, ei õnnestunud, istusime kohvikus ja sõitsime bussiga Cannes’I, kus kimasime oma „kergete“ kottidega läbi linna randa, chillisime seal ja vaatasime veidi ümbruses ringi, et veenduda – telkimisest ei tule midagi välja. Jah, teadsin, et Riviera on tihedalt asustatud, aga et isegi telgi jaoks ruumi ei ole…no ei oleks arvanud. Ruumi ööbimiseks leidus siiski rannas (parempoolses, nagu ukrainlane poes soovitas, sest seal ei käi politsei tülitamas) palmi all, väga rahulikuks uni siiski ei jäänud.

Olgu, mina magasin, sest uni (ja õlu) niitis mind kiirelt, aga võõras kohas magamisega seni mitteharjunud Mark veetis enamuse sellest rahutust ööst üleval, tõrjudes võõraste katseid meie reisikotte hõivata. Olen talle selle eest tänulik! Hommikul olin siiski küllaltki üllatunud, et minu ja Margi vahel oli minu kilekoti peal „õdusa“ ööbimiskoha leidnud keegi prantslane, kelle esimene küsimus kell 6 hommikul oli „what time is it“. Viisakus ennekõige! Kurat, keegi ei tule minu ja Margi vahele! Seetõttu lasime kiirelt jalga, sõitsime Nizzasse, kus rannas polnud katkisi kondoome ega klaasikilde.

Kell 9 jõudsime Nizza randa ja lasime jätkuval unel end maha murda. Ilm oli hea ja kõrbesime kuni pärastlõunani. Kuna tulles olime „üle keskmise“ väsinud, siis ei näinud ma päiksekreemiga üleliia vaeva ja tulemuseks on suht laiguline päevitus. Uujee!! Vähemalt rand oli seal puhtam ja ilusam. Kivine küll, aga see polnud tähtis.

Pärastlõunal sõitsime Monaco-nimelisse getosse, kus oli hulganisti koledaid laevu ja parmu-kasiinosid. Või siis mitte. Ehk siis – see koht on ikka hull. Üritasime Margiga sealt ÜHTE koledat maja leida, aga ei õnnestunud. Muidu oli väga tore ja ilus, isegi mitte nii kallis kui kartsime. Lihtsalt ilus ja mõnus. Pärast tõusu tuleb aga alati mõõn…

Rongiga tagasi minnes tundsime mõlemad, et 2 ööd korraliku uneta mõjub inimesele väga halvasti. No tõesti masendav oli kohati, vajasime korralikku und, muidu olnuks eriti kehv olla. Aga miski ei tule niisama…

Esmalt uurisime rongijaamast, ehk läheb õhtul veel mõni rong sisemaale – seal on ehk rohkem ruumi telgi püstitamiseks. Umbkeelne piletimüüja sai pärast mitut minutit seletamist meist aru ja müüs meile piletid suurde linna nimega Grasse. Jess! Lõpuks ometi linn, kust võib leida öömaja odavamalt kui 90 eurot või siis koha telkimiseks. Vähemalt nii me mõtlesime.

Rongijaamas rääkis üks rumeenlanna meile, et olgu me ettevaatlikud samal perroonil viibiva mustlaspere suhtes, kes rääkivat temaga sama keelt. Varganäod, noh! No kui nad oleks meile – niigi muserdatud ja põletatud nahaga reisisellidele – ligi tikkunud, siis oleks päris kreisiks läinud. Vist. Vahet pole, kreisiks läks niikuinii.

Olime küll ähmaselt kuulnud, et siinkandis on transporditööliste streik, aga ei arvanud, et meie sellega kokku puutume. Siiski-siiski…Pool tundi enne väljasõitu ilmus „Grasse‘i“ asemel tabloole „Cannes“ ehk meie eelmise päeva „lemmiklinn“. Vaatasime seal rongis mureliku näoga ringi, isegi pärast seda kui kahtlane mustlaspere maha kolis. Meie umbmäärasusele reageeris Härra Mustas Ülikonnas, kes uuris, mida me otsime, kuhu sõita tahame. Küsisime, kas siit Grasse’I saab, vastuseks kõlas lootusrikas: „võibolla“.

Võibolla muutus varsti kindlaks „ei-“ks. Nojah, väga hea! Kaks ööd magamata ja pesemata, rasked kotid seljas, põlenud, masendunud ja väsinud, tagasi juba vihatud linnas, kus niikuinii telkimiseks sobivat parki ega odavat hotelli ei leia. Julgelt võib öelda, et nii mina kui Mark olime ka paremas situatsioonis olnud. No selline masendus, et anna olla! Aga ÕNNEKS oli see olukord sügavaim mõõn.

Rongist maha kolides küsisime Härralt Mustas Ülikonnas, et kuskohast ja mis hinnaga saaksime hotellis ööbida (no tõesti, nii villand oli magamatusest!). Esiteks saime teada, et meie loodetud hinnaga (70 eurot) ei saa midagi NING lootusrikka sõnumina, et ta ise töötab ta 4tärnihotellis, kus VÕIBOLLA saab meile 100 euro eest öömaja pakkuda.

Härra soovitas meile, et vaadake siin lähedal ringi 2tärni hotellides, saate ehk soodsama pakkumise. Igaks juhuks andis ka oma aadressi. Nojah, kõik soodsamad hotellid olid küll 100 (1600 krooni) euro hinnaklassis, ent kõik olid hõivatud. Läksime lootusrikkalt tuttava härrasmehe hotelli, kus umbes kell 1 öösel saime lõpuks jutule. Ja siis saabus paradiis.

Rääkisin, et Barcelonas oli meeletu külalislahkus ja enneolematud mugavused, aga pärast kaht ööd suvalises kohas magamist kaalus see kõik üles. Oh! Oh! Me saime toa neljatärnihotellis! Pärast öid bussis ja rannas! Pärast enese ärapõletamist ja mitmeid kilomeetreid rasket kotitassimist! Me saime 100 euro eest toa hotellis, kus odavaimad hinnad on alates 280 eurot! Me saime prantsuse külalislahkuse osaliseks! Tundub, et jumal siiski on olemas…

No seda kergendust, mis me tuppa jõudes saime, lihtsalt ei saa panna sõnadesse. Ei saa! Parem räägin oma reisi parimast kogemusest. Kujutle pilti: 2 ööd magamata, surmväsinud, kõrbenud, luud valutavad, tüdinud, näljane…ja siis saad kuuma vanni…ja siis saad enda põlenud keha ravida, ja siis võtad külma õlle ja viskad mugavamaile voodile ja näed, kuidas telekast hakkas just ühe sinu lemmikbändi LIVE-kontsert. See oli kordumatu. Ma isegi loodan seda, sest see oli lihtsalt liiga hea. LIIGA HEA!

Aga mis oli veel parem? MAGADA! Lõpuks ometi sai normaalselt magada!! Kümme tundi! Pehmes voodis! Keegi ei seganud! Jaa. Nii õpib tõsiselt hindama oma kodu ja oma tuba, privaatsust ja mugavust. Ma ei oska öelda, keda selle õnne eest tänada, aga esialgu piirdun Härraga Mustas Ülikonnas.

Järgmisel hommikul oli nii minu kui Margi jaoks selge, et selle piirkonnaga on meil asjad aetud, aeg edasi minna. Kuna Cannes’I rongijaam pakkus reisideks küllalt soolaseid hindu, siis sõitsime ikkagi suuremasse linna ehk Grasse’I, kus loogiliselt võttes pidanuks ka rohkem võimalusi olema edasisõiduks. Jõudsime bussiga kuhugi mäe otsa ning saime umbkeelest aru, et rongijaam asub kuskil allpool. Kõmpisime kilomeetri ning küsisime siis kohalikult vanatädilt teed. „Miski ei tööta! Ükski rong ei sõida! Streik on! Te peate tagasi minema!“ Noh, seesama tekst aga prantsuse keeles oli. Usun, et umbes seda ta tahtis öelda. Paraku polnud 30 kraadi sooja ja 16kilosed seljakotid just need näitajad, mis inspireeriks mäest üles ronima, seetõttu läksime veel umbes 3 km edasi ja leidsime „grandioosse“ rongijaama.

Niisiis, Grasse võis ju olla suurem, aga tõesti…Kui me oleks eelmisel õhtul sinna jõudnud, siis poleks meil olnud ei ühtegi hotelli kuhu minna ega ühtegi kohta kuhu oma telki toppida, seega oleksime olnud veel enam masendunud. Elagu transpordistreik! Vähemasti mõni rong sellest liini lõpp-peatusest, kus oli minimaalne rongijaam, siiski läks, seega sõitsime tagasi Cannes’I ja ostsime endale Jaaniööks vaid 77eurosed piletid Strasbourgi, et minna päev hiljem külla mu Saksamaal pesitsevale vennale. Õnneks juhtus nii, et rongis oli väga hea magada ning 24. Juuni koitis meile juba hulga lootusrikkamalt kui mõni eelmine päev.

Tegelikult sellega ongi suurem osa seiklusest läbi. Saksamaal leidsime lõpuks ometi ruumi, kuhu oma telk panna ning päev hiljem sain üle pika aja kokku oma vennaga. ☺ Happytimes! Loomulikult ei osutunud ka reisi viimane ots algusest odavamaks, mille tõestuseks 88-eurone reis Konstanzist Viini Stuttgardi kaudu rongi ja bussiga ning 50 eurot maksma läinud lennupileti duplikaadid selle eest, et piletid valesse kohta olid sattunud.

Noh. Ei pruugi küll siit peegelduda, aga väga vinge tripp oli! Veidi odavamalt võinuks aint hakkama saada. Aitäh eelkõige Margile, et see nõnda vingelt välja kukkus. Aga unustada ei saa ka Pedrot koos perega, Härrat Mustas Ülikonnas ning mu kallist venda ja samuti Birgitit, kes meid Konstanzis aitasid.

Täna heina ei tee...

..sest muidu tabab teid Uku viha ja süütab heinakuhjad põlema! Või lööb koguni kuhja koos heinalistega kiviks!

Täpsem info siit

Puhake ja nautige Uku- ehk Maarjapüha!