Ma siiralt loodan, et see on minu viimane poliitiline postitus siin. Kuid hetkel ma ei saa vaikida.
Kui Audioslave 2003 aastal ringi tuuritas, siis lisasid nad selle Elvis Costello loo kaveri enda pleilisti, et protesteerida USA sissetungi vastu Iraaki. Mina lisan selle loo Vainikute blogisse, et protesteerida Venemaa sissetungi vastu Eesti siseasjadesse! Minu arvates on äärmiselt nahhaalne kasutada ära mässumeelses eas ning ümbritseva ühiskonnaga integratsiooniraskustes olevaid noori mingite ambitsioonikate plaanide kasuks.
Audioslave'i lugu
Veel lugusid
Nagu mitmel pool üteldud, loodan ma, et minu kaasmaalastel jätkub mõistust mitte alluda provokatsioonidele. Nii eesti kui vene keelt kõnelevatel inimestel. Samuti ma loodan, et jätkub mõistust mitte vihata pimedalt "venelasi". Et ei peaks oma elu pärast kartma meie toredad multikultuursed sõbrad:
Käisin täna korraks kodust Lille peatusse sõbrannat bussi peale saatmas. Kahtlustasin, et saan suvalise nurga tagant nuga. Ometigi vahemaa kodust oli paarsada meetrit. Miks siis?
Verelt venelane kuid rahvuselt eestlane võin olla pinnuks silmas mõlemal "poolel". "Venelased" (loe: valeinfost pimestatud idioodid, mitte venelased üldiselt) arvavad, et ma olen "reetur" (juba sain peaaegu nuga kui sõbraga(eestlane) minu juurde läksime). "Eestlased"(shoot now, ask questions later) võivad mu nime kuuldes ka kallale tulla(eelkõige ehk nooremad). Nii ma ei tea, ma olen kaotanud oma identiteedi. Päris paha tunne on.
Viide
PS! Venemaal toimuv meediaajupesu meenutab kangesti NINi uut singlit Survivalism. Lisainfot tolle laulu kohta pakub Songmeanings.
You got your pacifism - I got survivalism
Ma siiski loodan, et üks ei välista teist. Peace.
laupäev, aprill 28, 2007
teisipäev, aprill 24, 2007
Incubuse sõltuvus
Statistika võib kohati päris huvitav olla. Blogistatistikat ma juba käsitlesin. Kuid iTunesil on selline võimalus nagu tark lugude nimekiri (Smart playlist). Nii saab näiteks lugude mängimise sagedust lugeda. Minu lugude top 25 on järgmine. Kuid siinkohal tuleb mainida, et ma ärkan hommikul arvutimuusika peale. Ning see ei hakka mitte suvalisi lugusid mängima, vaid valib midagi välja minu spets hea-tuju hommikumusa pleilistist. Seega on loogiline, et seal esinevad lood on ka üldtabeli tipus. Eriti, kui ma neid randomvalikule lisaks ka oma vabast tahtest mängin. Välistades hommikumusa pleilistis olevad lood, on tulemus selline. PILT. Ning saamegi mul kahtlustada sõltuvust Incubuse viimasest albumist.
Ilma Incubuse ja hommikumusata on top25 natuke mitmekesisem
Pole kahjuks õnnestunud iTunesi enim mängitud artiste lugema panna. Kuid selle mure lahendab last.fm 2007 alguses paningi last fm-i oma muusikaharjumusi kaardistama. Ta annab natuke rikkama pildi minu harjumustest. Seda eriti tänu omadusele lugu juba poole kuulamise pealt kirja panna (iTunes ootab kirjapanemisega loo lõpuni). Samuti soovitab last.fm sulle muusikamaitse põhiselt teisi artiste, sõpru ja lähiümbruskonnas toimuvaid kontserte. Viimane on eriti abiks.
Kui endal huvi tekkis, siis mingit statistikat peaks kõik vähegi pädevad meediapleierid andma. Samuti ka Windows Media Playeri uued versioonid (mille versioonid 6.4-st edasi on tegelikult mittepädevad ressursiõgijad). WinAmpis oli vaja vist Medialibraryt kasutada. Julguse korral postitage kommentaaridesse oma top-lugusid :)
Agarat andmetöötlust!
Ilma Incubuse ja hommikumusata on top25 natuke mitmekesisem
Pole kahjuks õnnestunud iTunesi enim mängitud artiste lugema panna. Kuid selle mure lahendab last.fm 2007 alguses paningi last fm-i oma muusikaharjumusi kaardistama. Ta annab natuke rikkama pildi minu harjumustest. Seda eriti tänu omadusele lugu juba poole kuulamise pealt kirja panna (iTunes ootab kirjapanemisega loo lõpuni). Samuti soovitab last.fm sulle muusikamaitse põhiselt teisi artiste, sõpru ja lähiümbruskonnas toimuvaid kontserte. Viimane on eriti abiks.
Kui endal huvi tekkis, siis mingit statistikat peaks kõik vähegi pädevad meediapleierid andma. Samuti ka Windows Media Playeri uued versioonid (mille versioonid 6.4-st edasi on tegelikult mittepädevad ressursiõgijad). WinAmpis oli vaja vist Medialibraryt kasutada. Julguse korral postitage kommentaaridesse oma top-lugusid :)
Agarat andmetöötlust!
neljapäev, aprill 19, 2007
Kuidas ülikool vaikselt koduseks saab...
Ma leian, et kõiki teaduskondi koondaval ülikoolil on mitu olulist plussi. Väike ülevaade:
Esiteks kohtad sa kõikvõimaliku taustaga sõpru. Päev ülikoolis ei tähenda seda, et pead vaid psühholoogidega tõtt vaatama. Tegelikult õpivadki pea kõik minu sõbrad midagi muud kui psühholoogiat. Nii on väga värskendav on kas sööklas või ülikooli "keskuses" pärast kurnavat loengut mõne kohatud tuttavaga mõtteid vahetada.
Teiseks saab mängleva kergusega aineid võtta suvalisest valdkonnast. Jah TÜs saab ka. Kuid seal on nt Biomeedikumist Oeconomicumi poole tunniga suhteliselt suur väljakutse. Konstanzis tuleb lihtsalt õige osakond üles leida. Tegelikult pole tõele au andes seegi ülesanne eriti kerge.
Siiski pärast tänahommikust saksa keele tundi (10:00) oli mul esialgu plaanis minna väljavaadatud psühholoogiaseminariga tutvuma. Kuid tunniplaanist kontrollides oli see maha tõmmatud. Brausisin siis kiiresti kell 10:15 algavaid loenguid: Psühholoogias pakuti vaid psühhomeetriat. Tänan, ei :). Esimene leid mujal: "Terrorists, Vampires and Aliens: Victorian Invasion-Scare Stories". Atraktiivne, kuid mitte siiski see. Kuid informaatikaosakonna "Bilder, Bildfälschung, Bildmanipulation" ("Pildid, pildivõltsimine, pildimanipulatsioon"). tundus just see ajupuhkus, mida ma psühholoogiaseminaride vahepeale vajasin. Nüüd oli vaid kibekiiresti vaja E osast Z-osakonda minna. Ning tulemusena avastasin ma veel ühe tundmatu nurga Minotauruse labürindi taolisest ülikoolihoonest.
Kolmandaks tähendab kõikide osakondade koosolek ka seda, et teenindavad sektorid on sealsamas. Nii on kohe käepärast söökla, 2 kohvikut, 2 rahaautomaati, raamatupood, kirjatarvete pood ja lugematu hulk šokolaadi- ja joogiautomaate).
Kõikidel nendel põhjustel õnnestuski mul täna (kolmapäeval) ülikoolis kokku veeta 11 tundi. Tehtud sai kõike: alates seminarides käimisest ja söömisest kuni online ja offline suhtlemiseni välja. Ning ma lähen täna sinna veel tagasi! Õhtul ootab ees ülikoolipidu!
Edit: nüüd olen ma tagasi ning võin ütelda, et see pidu oli ikka täie eest! Ülimalt veider on treppidel, kus muidu jooksevad sajad näod loengust loengusse, näha neidsamu nägusid õlletopsi taga . Samuti on veider kohas, kus muidu sööklajärjekorras seistakse, metal-muusikat nautida. Ning klassi ees, kus mulle neuropsühhi loeti, tantsu vihtuda. Vinge värk!
Esiteks kohtad sa kõikvõimaliku taustaga sõpru. Päev ülikoolis ei tähenda seda, et pead vaid psühholoogidega tõtt vaatama. Tegelikult õpivadki pea kõik minu sõbrad midagi muud kui psühholoogiat. Nii on väga värskendav on kas sööklas või ülikooli "keskuses" pärast kurnavat loengut mõne kohatud tuttavaga mõtteid vahetada.
Teiseks saab mängleva kergusega aineid võtta suvalisest valdkonnast. Jah TÜs saab ka. Kuid seal on nt Biomeedikumist Oeconomicumi poole tunniga suhteliselt suur väljakutse. Konstanzis tuleb lihtsalt õige osakond üles leida. Tegelikult pole tõele au andes seegi ülesanne eriti kerge.
Siiski pärast tänahommikust saksa keele tundi (10:00) oli mul esialgu plaanis minna väljavaadatud psühholoogiaseminariga tutvuma. Kuid tunniplaanist kontrollides oli see maha tõmmatud. Brausisin siis kiiresti kell 10:15 algavaid loenguid: Psühholoogias pakuti vaid psühhomeetriat. Tänan, ei :). Esimene leid mujal: "Terrorists, Vampires and Aliens: Victorian Invasion-Scare Stories". Atraktiivne, kuid mitte siiski see. Kuid informaatikaosakonna "Bilder, Bildfälschung, Bildmanipulation" ("Pildid, pildivõltsimine, pildimanipulatsioon"). tundus just see ajupuhkus, mida ma psühholoogiaseminaride vahepeale vajasin. Nüüd oli vaid kibekiiresti vaja E osast Z-osakonda minna. Ning tulemusena avastasin ma veel ühe tundmatu nurga Minotauruse labürindi taolisest ülikoolihoonest.
Kolmandaks tähendab kõikide osakondade koosolek ka seda, et teenindavad sektorid on sealsamas. Nii on kohe käepärast söökla, 2 kohvikut, 2 rahaautomaati, raamatupood, kirjatarvete pood ja lugematu hulk šokolaadi- ja joogiautomaate).
Kõikidel nendel põhjustel õnnestuski mul täna (kolmapäeval) ülikoolis kokku veeta 11 tundi. Tehtud sai kõike: alates seminarides käimisest ja söömisest kuni online ja offline suhtlemiseni välja. Ning ma lähen täna sinna veel tagasi! Õhtul ootab ees ülikoolipidu!
Edit: nüüd olen ma tagasi ning võin ütelda, et see pidu oli ikka täie eest! Ülimalt veider on treppidel, kus muidu jooksevad sajad näod loengust loengusse, näha neidsamu nägusid õlletopsi taga . Samuti on veider kohas, kus muidu sööklajärjekorras seistakse, metal-muusikat nautida. Ning klassi ees, kus mulle neuropsühhi loeti, tantsu vihtuda. Vinge värk!
reede, aprill 13, 2007
Veel Hispaaniast!
Tajo ja Liisa olid piisavalt targad, et osta ka tagasisõidupilet Barcasse. Ksenia pidi enivei sinna suunas minema. Ning tegelikult oli ka auto Barcast renditud. Nii pöörast auto pärast Valenciat otsa ringi ning sõitis tagasi Barca poole. Kuid Mann & Uku olid seiklusejanuliselt ostnud tagasisõidupileti hoopis Malaga nimelisest linnast. Ning transpordi peale ei mõtelnud me üldse. Ainuke loogiline variant ongi siis näpp püsti ja hääletama!
Oma ellujäämise neil kahel päeval võlgneme vaid Xeniale tema suurepäraste hispaaniakeelsete kas-me-võiksime-teiega-kaasa-sõita-fraaside eest, mis peale 12 õnnestunud autot (muidugi rohkem proovimisi) tõenäoliselt veel niipea mälust ei pühku. Tõestatult efektiivseim keeleõppemeetod!
Hispaania liikluskultuuri mitmekesisus sai meile veelgi rohkem selgeks. Esimese auto juht ei pidanud miskiks sõidu ajal käed roolist lahti lasta, et oma sülekoera hellitada ja talle üks musu anda. Järgmise lühikese jupi viis meid edasi kanepipläru suitsetav kaubikujuht. Siis vahepeale üks 160 km/h sõitev pintsaklipslane. Ning päras seda üks eriti värvikas kuju:
Neljas auto. Üks auto tagurdab meie poole. Ei märganudki peatumas. Õigemini, ei osanud oodatagi, et mõni hull kiirtee hoovõturajal nagu actually ka kinni peab
Francis, üle neljakümne, pruuniks põlenud pikemate juustega trendikas elupõletaja belgiast, kes mõned aastad juba Hispaanias elutseb, lubab meil lahkesti Almeriasse kaasa sõita. Vahepeatusega Cabo de Palos. Korteris, mille rõdult avaneb pea 360kraadi vahemeri! Mehhiko õlu Uku kosutamiseks ja oodatud WC peatus mulle ning koos Francise ja tema nõbuga lendame kui sügisesed luiged ikka lõuna poole. Kohati ligi 200km/h, 45aastase teismelise krõpsusöömist ja mussi rütmis plaksutamist jälgides saab päikeseloojangust mägede vahel tasapisi ööpimedus.
Kurvid, kus kiirus langes 160km/h. Manni higistavad käed, mis muidu kunagi ei higista, Uku tagaistmel burnitud briti popprokk Francisele avansina elusalt kohalejõudmise eest. Lugematult seljatatud autosid. Lennuk tee ääres, mille Francis kunagi ära ostab. Maja, mille ta kunagi Almeria lähistel tagasi rendib. Ibiza, kuhu ta enda paadiga 6 tunniga sõidab, kui vaid tahab. Põhja läinud ärid belgias ei näita elukvaliteedis märgatavaid muutusi, kui siis päikeselisuse suunas.
PS. Juhilubasid Francisel pole. Need võeti purjus peaga juhtimise eest Belgias ära. Aga tema sõnul on tal on alati käepärast itaalia juhiload ja pass. Haahaaa. Päris puhas poiss vist. Ei väsi Liisat reiki eest tänamast.
PPS. Ja punased tuled väljaspool turismihooaega on nõrkadele.
PPPS. Pealesõite ei oska hispid ja ehitada, olgugi et endal laialt ruumi käes, arvab meie belglane, ja sõimab mõnuga lolle araablasi, seejuurde vabandades, et ega ta samas üldse rassist pole.
Pärast meid maha pannes soovis ta kindlasti meie e-maili saada. Samuti kinnitas ta meile, et ehkki ta sõidab kiiresti, siis ta ei liialda :).
Almeria tipphetk oli mäe otsas linna üle valvava helendava Jeesuse leidmine ning tema jalamil Sangria joomine. Sinnajuurde sai imetleda, kuidas üks paarike autos üksteist armastas. Priceless moment. Francis soovitas kindlasti ära käia ka el Gabo de Gatal, uinunud vulkaanil. Seal olevat maailma ilusaim täiskuu. Veel üks põhjus naasta.
Pärast hommikust internetijahti oli eesmärgiks päevaga Granadasse jõuda. Kuna distants oli ~250 km, siis otsustasime vahepeal ka rannas ära käia. Hääletasime väikeseid juppe, põikasime paariks tunniks randa ning jõudsime õhtusesse juba üsna külma Granadasse.
Granadasse saabudes oli juba täitsa pime, ent meil puudus igausugune öömaja. Kaheksat soojakraadi trotsides (Mann oli veel seelikuga :p) jooksime lähemasse internetipunkti (erinevalt Almeriast on neid siin jalaga segada) ja lokaliseerisime paar hosteli. Ning valikuga läks meil õige hästi! Hostel oli lihtsalt ideaaalne. Väljast reetmas vaid tagasihoidlik sildike vanal puust uksel .Õdus siseõu vana mööbli ja lokkava rohelusega. Köögike ja internetituba 2in1. Pehme narivoodi, kodune põrandasoendusega duširuum, puust taladega vanad laed ja aknaluugid. HOMMIKUSÖÖK JA WIFI! Mida veel 15 euri eest tahta?! kõigele lisaks trehvas meil ka toakaaslasega: üks 21-aastane argentiina tšikk, kes juba teist kuud mööda euroopat reisis. Kusjuures veel Euroopasse lennates uskus ta, et lendab edasi Taimaale.
Samuti jättis Granada juba õhtul kustumatu mulje. Vaatamata kolmapäevale olid baarid õhtul külastajaid täis. Hiljem nendega lähemalt tutvudes veendusin, et baarikultuur Granadas on tõesti väga vinge. Sisse kiigates paistsid pea kõik hubased ja külastust väärt. Lisaks sellele on Granadas selline komme, et baari külastades antakse õlle juurde ka väike snäkk -- tapa. Minul õnnestus saada saiatükk koos Brie juustu, singiviilude ning mingi magusa kastmeta. Elamus missugune!
Järgmine päev oli Granada jaoks. Veetsime selle enamjaolt araablaste Alhambra-nimelises kindlusekompleksis. Soovitan soojalt! Eriti soojalt soovitan ka paleekülastamise süsteem selgeks teha. Meile seda igatahes piiratud külastuse süsteemi korralikult ei seletatud ning nii jäime me kuuldavasti väga ägedast sultani paleest ilma. Kunagi kavatsen ma selle kindlasti ära näha. Nagu Alhambra audioguide oraakellikult kõmisenud lõpusõnad : "We KNOW, you want to come baaaaaack."
Siinkohal tuleb jälle kiita Orkuti ning hospitalityclubi nimelisi portaale, sest viimane öö Hispaanias õnnestus meil veeta ühe Granadas studeeriva Eesti Eramustudengi juures:
Helena osutus tõesti väga rõõmsameelseks. Ja tema kõrgest korterist avanes suursugune vaade nii Alhambra kompeksile kui Sierra Nevada lumistele tippudele. Konservatooriumi piiga klarnetisoolo jäi seekord veel kuulmata.
Helena head tuju ei pärssinud ei Uku väsimus kui ka Manni haigusehoog. Nendelsamadel põhjustel jäi viimane õhtu oodatust tagasihoidlikumaks ehk pubid ja ära lubatud erasmuslaste pidu külastamata.
Järgmisel varahommikul sõitsime (seekord bussiga) Malagasse, lendasime tagasi Baselisse, et sealt rongiga Konstanzi sõita. Ilmnes, et talve selgroog polnud veel kaugelt mitte murtud! Konstanzis tuli mul veel paar päeva lund ja lumesadu oma kevad-suvise riietekollektsiooniga taluda. Kuid praeguseks hetkeks on see õnneks minevik. Üleeilse seisuga on mätas kuiv ja varsti võib täiel rinnal tärkavale loodusele kaasa elama hakata. Kokkuvõttes paar sõna Mari-Liisilt:
Jah, elu on lill, elu on lõhnav apelsinipuuoks, või puult näpatud värske mandariin, elu on piisake Vahemerd, mis laineharjale tõuseb ja tuulelt tiivad laenates randa lendleb, elu on see päike, mis hommikul meie silme ees merest tõusis ning õhtul meie silme all mägede sisse loojus, elu on see roheline põõsas Granadas, mis defineeribki 'rohelise', elu on huumor, mis meid reisil lakkamatult toitis, ning päike, mis paneb sind ennast oma hea elu pärast lausa kadestama :)
Mina tänan lõpetuseks Mari-Liisi, Kseniat, Liisat ja Tajot, et nad mind oma suurepärasesse seltskonda vastu võtsid! Ilma teieta ei suuda ma oma Hispaaniareisi kuidagi ette kujutada!
¡Muchos gracias, amigos!
Oma ellujäämise neil kahel päeval võlgneme vaid Xeniale tema suurepäraste hispaaniakeelsete kas-me-võiksime-teiega-kaasa-sõita-fraaside eest, mis peale 12 õnnestunud autot (muidugi rohkem proovimisi) tõenäoliselt veel niipea mälust ei pühku. Tõestatult efektiivseim keeleõppemeetod!
Hispaania liikluskultuuri mitmekesisus sai meile veelgi rohkem selgeks. Esimese auto juht ei pidanud miskiks sõidu ajal käed roolist lahti lasta, et oma sülekoera hellitada ja talle üks musu anda. Järgmise lühikese jupi viis meid edasi kanepipläru suitsetav kaubikujuht. Siis vahepeale üks 160 km/h sõitev pintsaklipslane. Ning päras seda üks eriti värvikas kuju:
Neljas auto. Üks auto tagurdab meie poole. Ei märganudki peatumas. Õigemini, ei osanud oodatagi, et mõni hull kiirtee hoovõturajal nagu actually ka kinni peab
Francis, üle neljakümne, pruuniks põlenud pikemate juustega trendikas elupõletaja belgiast, kes mõned aastad juba Hispaanias elutseb, lubab meil lahkesti Almeriasse kaasa sõita. Vahepeatusega Cabo de Palos. Korteris, mille rõdult avaneb pea 360kraadi vahemeri! Mehhiko õlu Uku kosutamiseks ja oodatud WC peatus mulle ning koos Francise ja tema nõbuga lendame kui sügisesed luiged ikka lõuna poole. Kohati ligi 200km/h, 45aastase teismelise krõpsusöömist ja mussi rütmis plaksutamist jälgides saab päikeseloojangust mägede vahel tasapisi ööpimedus.
Kurvid, kus kiirus langes 160km/h. Manni higistavad käed, mis muidu kunagi ei higista, Uku tagaistmel burnitud briti popprokk Francisele avansina elusalt kohalejõudmise eest. Lugematult seljatatud autosid. Lennuk tee ääres, mille Francis kunagi ära ostab. Maja, mille ta kunagi Almeria lähistel tagasi rendib. Ibiza, kuhu ta enda paadiga 6 tunniga sõidab, kui vaid tahab. Põhja läinud ärid belgias ei näita elukvaliteedis märgatavaid muutusi, kui siis päikeselisuse suunas.
PS. Juhilubasid Francisel pole. Need võeti purjus peaga juhtimise eest Belgias ära. Aga tema sõnul on tal on alati käepärast itaalia juhiload ja pass. Haahaaa. Päris puhas poiss vist. Ei väsi Liisat reiki eest tänamast.
PPS. Ja punased tuled väljaspool turismihooaega on nõrkadele.
PPPS. Pealesõite ei oska hispid ja ehitada, olgugi et endal laialt ruumi käes, arvab meie belglane, ja sõimab mõnuga lolle araablasi, seejuurde vabandades, et ega ta samas üldse rassist pole.
Pärast meid maha pannes soovis ta kindlasti meie e-maili saada. Samuti kinnitas ta meile, et ehkki ta sõidab kiiresti, siis ta ei liialda :).
Almeria tipphetk oli mäe otsas linna üle valvava helendava Jeesuse leidmine ning tema jalamil Sangria joomine. Sinnajuurde sai imetleda, kuidas üks paarike autos üksteist armastas. Priceless moment. Francis soovitas kindlasti ära käia ka el Gabo de Gatal, uinunud vulkaanil. Seal olevat maailma ilusaim täiskuu. Veel üks põhjus naasta.
Pärast hommikust internetijahti oli eesmärgiks päevaga Granadasse jõuda. Kuna distants oli ~250 km, siis otsustasime vahepeal ka rannas ära käia. Hääletasime väikeseid juppe, põikasime paariks tunniks randa ning jõudsime õhtusesse juba üsna külma Granadasse.
Granadasse saabudes oli juba täitsa pime, ent meil puudus igausugune öömaja. Kaheksat soojakraadi trotsides (Mann oli veel seelikuga :p) jooksime lähemasse internetipunkti (erinevalt Almeriast on neid siin jalaga segada) ja lokaliseerisime paar hosteli. Ning valikuga läks meil õige hästi! Hostel oli lihtsalt ideaaalne. Väljast reetmas vaid tagasihoidlik sildike vanal puust uksel .Õdus siseõu vana mööbli ja lokkava rohelusega. Köögike ja internetituba 2in1. Pehme narivoodi, kodune põrandasoendusega duširuum, puust taladega vanad laed ja aknaluugid. HOMMIKUSÖÖK JA WIFI! Mida veel 15 euri eest tahta?! kõigele lisaks trehvas meil ka toakaaslasega: üks 21-aastane argentiina tšikk, kes juba teist kuud mööda euroopat reisis. Kusjuures veel Euroopasse lennates uskus ta, et lendab edasi Taimaale.
Samuti jättis Granada juba õhtul kustumatu mulje. Vaatamata kolmapäevale olid baarid õhtul külastajaid täis. Hiljem nendega lähemalt tutvudes veendusin, et baarikultuur Granadas on tõesti väga vinge. Sisse kiigates paistsid pea kõik hubased ja külastust väärt. Lisaks sellele on Granadas selline komme, et baari külastades antakse õlle juurde ka väike snäkk -- tapa. Minul õnnestus saada saiatükk koos Brie juustu, singiviilude ning mingi magusa kastmeta. Elamus missugune!
Järgmine päev oli Granada jaoks. Veetsime selle enamjaolt araablaste Alhambra-nimelises kindlusekompleksis. Soovitan soojalt! Eriti soojalt soovitan ka paleekülastamise süsteem selgeks teha. Meile seda igatahes piiratud külastuse süsteemi korralikult ei seletatud ning nii jäime me kuuldavasti väga ägedast sultani paleest ilma. Kunagi kavatsen ma selle kindlasti ära näha. Nagu Alhambra audioguide oraakellikult kõmisenud lõpusõnad : "We KNOW, you want to come baaaaaack."
Siinkohal tuleb jälle kiita Orkuti ning hospitalityclubi nimelisi portaale, sest viimane öö Hispaanias õnnestus meil veeta ühe Granadas studeeriva Eesti Eramustudengi juures:
Helena osutus tõesti väga rõõmsameelseks. Ja tema kõrgest korterist avanes suursugune vaade nii Alhambra kompeksile kui Sierra Nevada lumistele tippudele. Konservatooriumi piiga klarnetisoolo jäi seekord veel kuulmata.
Helena head tuju ei pärssinud ei Uku väsimus kui ka Manni haigusehoog. Nendelsamadel põhjustel jäi viimane õhtu oodatust tagasihoidlikumaks ehk pubid ja ära lubatud erasmuslaste pidu külastamata.
Järgmisel varahommikul sõitsime (seekord bussiga) Malagasse, lendasime tagasi Baselisse, et sealt rongiga Konstanzi sõita. Ilmnes, et talve selgroog polnud veel kaugelt mitte murtud! Konstanzis tuli mul veel paar päeva lund ja lumesadu oma kevad-suvise riietekollektsiooniga taluda. Kuid praeguseks hetkeks on see õnneks minevik. Üleeilse seisuga on mätas kuiv ja varsti võib täiel rinnal tärkavale loodusele kaasa elama hakata. Kokkuvõttes paar sõna Mari-Liisilt:
Jah, elu on lill, elu on lõhnav apelsinipuuoks, või puult näpatud värske mandariin, elu on piisake Vahemerd, mis laineharjale tõuseb ja tuulelt tiivad laenates randa lendleb, elu on see päike, mis hommikul meie silme ees merest tõusis ning õhtul meie silme all mägede sisse loojus, elu on see roheline põõsas Granadas, mis defineeribki 'rohelise', elu on huumor, mis meid reisil lakkamatult toitis, ning päike, mis paneb sind ennast oma hea elu pärast lausa kadestama :)
Mina tänan lõpetuseks Mari-Liisi, Kseniat, Liisat ja Tajot, et nad mind oma suurepärasesse seltskonda vastu võtsid! Ilma teieta ei suuda ma oma Hispaaniareisi kuidagi ette kujutada!
¡Muchos gracias, amigos!
laupäev, aprill 07, 2007
Ma käisin Hispaanias
Tervitus!
Oeh. Ma käisin reisu peal! Nüüd olen tagasi Konstanzi kodus laua taga istmel. Kedagi kööki kupatada mul polnud. Isetehtud toit on niigi hea! Nüüd, kui mul on Sloveenia sõbra jäetud õlu näpu vahel ning kõlarid laulavad mulle meeldivat taustamuusikat, on aeg kõike toimunut meenutada. Abiks on mulle meie ülimahukas reisipäevik, kust ma parimaid palasid jutu sisse põimin. Samuti tasub kõrvale vaadata eelmises postituses toodud pilte.
Aga nüüd....
Baseli sõbralike kristlike meeste juurest läksin hommikul kibekiiresti lennujaama. Seal kohtusin Mari-Liisi ja Külliga, kes üllatus-üllatus minuga sama lennuki peale tulid. Koos lendasime Barcasse. Seal läks Külli oma teed ja mina ootasin Manniga koos oma Pariisist ja Mallorcalt saabuvaid reisikaaslasi. Kõige põnevam oli kogu asja juures see, et mina tundsin neid kolme vaevu-vaevu. Kuid nagu hiljem ilmnes, on Mann endale väga toredad sõbrad valinud. Nagu ka piltidelt näha, said nad kiiresti ka minu sõpradeks :).
Kui olime kõik Placa Catalunyal kokku saanud, siis läksime metroo peale. Kõigepealt oleks ma kogemata 40 metroopiletit otstnud, kui Ksenia poleks mind takistanud. Pärast seda puutusime kokku üliosavate ja ülinahhaalsete Barca metroo pikanäpumeestega. Aga raha on kõigest... raha. Väga osavalt suutis meie seltskond tagasilöögile vaatamata reisimeeleolu säilitada ja oma hospitalityclubi korterit üles otsima minna. Ilmnes, et esimesed kolm ööd tuleb veeta hipihispaanlaste korteris.
Sellel praegusel hetkel lebotame oma Hospitalyclubist leitud lahkete hipisõprade korteris, mis on suuremal määral sisustatud kraamiga, mis leitud prügikastidest!
Kohe siia saabudes peitsime oma ehmatuse kiire poodimineku katte taha ning kogusime lisaks toidukraamile poest ka julgust hakata siin ööbimispaigas läbi viima missiooni, millest on inspireeritud ka selle sissekande nimi! Viis kaunist eesti soost noort hakkasid võitlema köögis valitseva nädalase pesemate nõude hunnikuga, haisema läinud üleeilse toidu ning bakteriaalse rünnakuga. Valmis improvisatsiooniline fotosessioon, mis kirjeldab seda kõike rohkem kui tuhat sõna!
Tundub, et see hospitalityclubi värk tasub end täitsa hästi ära... sest obviously poe kohalikul pererahval koristamise habityt emapiima ja isa vitsaga sisse harjutatud :) Võibolla on see lihtsalt spanish way of living life seriously easygoingult...
Kolmel Barca päeval oligi meie põhitegevuseks ringi linnas ringi jalutamine, tšillimine ning (tasuta)turismiväärtustega tutvumine. Sagrada Familia, Park Güell, päikesetõus Park Güellis, Võidukaar, kommertsiaalpeenis, sadama leboala ja üldine Gaudi diktaadi all kujunenud Barca arhitektuur. Tuleb tõdeda, et linnaarhitektiga vedas Barcal roppu moodi. Nii vingeid hooneid ja eriskummalist parki näeb linnapildis harva...
Uku ostis kolm õlut. Ilmnes, et kaks neist on alkoholivabad. Või siis lihtsalt maitsevad väga jubedalt.
Liisa, Güelli pargis: Uku, mis sa seksid seal? Uku, Güelli pargis bri juustu söömiseks ettevamistuse tehes haigekassakaarti kivi vastu lihudes: "ma ei seksi, ma teritan!"
Kaks parimatest puiklemisvastusest: 1) ma ei mäleta 2) (liisa, vaevu kähisedes): Mul läks hääl ära!"
Nüüd kodus, purjus ja aeg kuskusiks. Kus? mis kus? kus kus? jajah, aga kus? aa köögis. Head isu.
Lisaks tuleb ära mainida, et ühel ööl ringi marssides sattusime poolkogemata olümpastaadioni juurde. Ja kujutad sa pilti, prožektorid põlesid ja seest oli kosta suur-suur melu. Lähema joostes ilmnes, et seal käis tõepoolest jalkamäng. Mulle, kes põdes Nou Campile (FC Barcelona kodustaadionile) mittejõudmist, oli see väga toredaks üllatuseks. Kuna mängu lõpuni oli veel 15 minutit, siis lasti meid ka piletita sisse. Nii nägingi ma elus esimest korda UEFA Cupi mängu! Vastamisi olid RCD Espanyol ja Macabi Haifa. Kohale jõudes oli seis juba 3-0. Kuid meie silmarõõmuks löödi viimastel minutitel veel 4-0! :-)
Kuid Barca aeg sai otsa, ning aeg oli edasi minna. Pärast väikest seiklust rongidega jõudsime lennujaama, kus meid ootas ees Ford Focus. Sihtpunktiks sai Tarragona.
Tarragonas ootas meid ülilõbus Märt, kes meid otsejoones imehea Döner Kebapi juurde juhatas ning hiljem vanalinnas õigete objektide juurde. Tarragona vanalinn oligi ülivinge oma huvitavate värvide ning arhitektuuriga. Mann leidis ka kummitused majade vahelt üles. Lisaks sellele toimus meeletu kasside fotoaparaatidega jahtimine ning muuseumitädi pideva pildistamisega ahastusse ajamine.
Pärast läksime ka linna peale. Oli plaanis teha midagi muud, kui me Barcas tegime: ehk siis lihtsalt linna peal jalutamise asemel pidutseda. Kuid tüdrukutel oli hirmus valu kasse pildistada. Nii me veetsime enamus reede keskööst kiriku ümber hiilides ning kiss-kiss kasse jahtides. Sellegipoolest jõudsime ka kolmest klubist läbi hüpata. Õhtu missugune. Ning praegu on kell kaks ning tüdrukud ja Märt lõiguvad apelsine ja õngitsevad näppudega riskides plekkpurgist oliive välja.
Ksenia: "Türgi saunas on pime ning seal on lihtne armastuse otsa komistada!"
Kohe järgmine päev kihutasime edasi Valencia poole, kus meid ootas meeletu Las Fallas!
Meie kolmas peatumispaik on Ernesto juures kihisevas, paukuvas, naervas ja kiljuvas Valencias. Ernesto on pikajuukseline kitrarrist, originaalis Kuuba päritolu, kes mängib muuhulgas ka mahedat latiinokitarri ning kelle hobiks on majutada Hospitalyticlubi kaudu oma ekslusiivsesse korterisse noori naisi üle terve maailma.
Festivali ajaks võttis lahke Ernesto enda juurde 15 noort üle maailma. Ning mängis neile iga õhtu oma flamencokitarri.
Praegu toimub meie kõigi, eriti Manni elus midagi erakordset... meie peremees haaras kitarri ning kogus kõik neiud enda ümber. Mann läks nendest hurmavatest viisidest lausa nii pöördesse, et kogu kaasalaulmise, tantsimise ja elamise ning Uku fotoka kaamera funktsiooni kuritarvitamise erutuses pillas ta põrandale terve suure veinipudeli ning asus vabanduste ja punastuse saatel selle kilde (killud toovad õnne, ah? ;) oma iidoli jalge ees koristama :)
Ernesto lohutas, et tavaliselt ohverdatakse pühakutele veidi veini - et see täna enne jooma hakkamist TEGEMATA jäi, siis tuli PÜHAK oma veini küsima....ja lasi pudelil katki kukkuda.
Uku hakkas aga Ernesto populaarsust kõrvalt imetledes mossitama ning koukis kotist välja parmupilli. Kui Mann klaasikilde prügikasti visates Ukule hõikas - Uku, sa oled peaaegu sama hea kui Ernesto! - vastas Uku sapiselt - Jah, aga minu jalge ette ei loobi erutunud neiud veinipudeleid!
Kui juba enne saime Hispaania hullu liikluse kohta vihjeid, siis Valencias sai meil see täiesti selgeks. Nii sündis:
TAJO HISPAANIA LIIKLUSEESKIRJADE PIIBEL
1. Sul on alati eesõigus.
2. Teistel on alati eesõigus.
Peale liikluse oli Valencias ka muidu hullumeelne olukord. Festival oli linna täiesti oma võimusesse võtnud. Igaõhtused värvikirevad ja pidulikud rongkäigud, PIDEV paugutamine ning 300 värvikirevat kuju teevad sellest üritusest Euroopa parima kultuurisündmuse. Vähemalt hiljem väideti meile nii. Rahvast oli selles muidu 3,5 miljonilises linnas igatahes MEELETULT!
...ning meiega taas ühines, hakkas sõda. Jah, ma ei oska paremini kirjeldada seda äikesesarnast kõminat ja mürinat, klirisema, haukuma, kiljatama ja huilgama panevat paugutamist, mis kõlas ja peegeldas meieni tagasi nendelt kivistelt majaseintelt. Kui meie vaatasime/kuulasime seda kolinat, kärinat ja valjut paugutamist väikse hirmuga, siis kohalikele hispaanlastele tundus see aga valmistavat erakordset rõõmu ja naudingut!
Meie programm Valencias oli vanas jõesängis asuva pargis lebotamine ja corrida vaatamine. Lisaks sellele käisime ühel päeval pisikeses, maalilises Altea-nimelises linnakeses. Tol päeval avasin mina ka oma rannahooaja, proovides järele Vahemere vee. Täiesti ujutav. Õhtuks tulime siiski Valenciasse tagasi, et osa saada festivali haripunktist. Nimelt püstitati need 300 kuju selleks, et nad kõik festivali viimasel südaööl põlema panna. Tuletõrjujaid olevat kogu Hispaaniast sinna kokku toodud. Ning Ernesto maja katuselt mängu jälgides jäi tõesti mulje, et Valencias on sõda lahti. Tundus, nagu põletataks tervet linna maha, lastes taustaks meeletus koguses ilutulestikku. Kahjuks tähendas see tulevärk ka seda, et järgmisel päeval pidi meie imetore seltskond erinevatesse suundadesse lahku minema...
Kuna tekst on väga pikk, siis ma siinkohal lõikaks selle pooleks. Teine osa millalgi pärast pühi :)
Oeh. Ma käisin reisu peal! Nüüd olen tagasi Konstanzi kodus laua taga istmel. Kedagi kööki kupatada mul polnud. Isetehtud toit on niigi hea! Nüüd, kui mul on Sloveenia sõbra jäetud õlu näpu vahel ning kõlarid laulavad mulle meeldivat taustamuusikat, on aeg kõike toimunut meenutada. Abiks on mulle meie ülimahukas reisipäevik, kust ma parimaid palasid jutu sisse põimin. Samuti tasub kõrvale vaadata eelmises postituses toodud pilte.
Aga nüüd....
Baseli sõbralike kristlike meeste juurest läksin hommikul kibekiiresti lennujaama. Seal kohtusin Mari-Liisi ja Külliga, kes üllatus-üllatus minuga sama lennuki peale tulid. Koos lendasime Barcasse. Seal läks Külli oma teed ja mina ootasin Manniga koos oma Pariisist ja Mallorcalt saabuvaid reisikaaslasi. Kõige põnevam oli kogu asja juures see, et mina tundsin neid kolme vaevu-vaevu. Kuid nagu hiljem ilmnes, on Mann endale väga toredad sõbrad valinud. Nagu ka piltidelt näha, said nad kiiresti ka minu sõpradeks :).
Kui olime kõik Placa Catalunyal kokku saanud, siis läksime metroo peale. Kõigepealt oleks ma kogemata 40 metroopiletit otstnud, kui Ksenia poleks mind takistanud. Pärast seda puutusime kokku üliosavate ja ülinahhaalsete Barca metroo pikanäpumeestega. Aga raha on kõigest... raha. Väga osavalt suutis meie seltskond tagasilöögile vaatamata reisimeeleolu säilitada ja oma hospitalityclubi korterit üles otsima minna. Ilmnes, et esimesed kolm ööd tuleb veeta hipihispaanlaste korteris.
Sellel praegusel hetkel lebotame oma Hospitalyclubist leitud lahkete hipisõprade korteris, mis on suuremal määral sisustatud kraamiga, mis leitud prügikastidest!
Kohe siia saabudes peitsime oma ehmatuse kiire poodimineku katte taha ning kogusime lisaks toidukraamile poest ka julgust hakata siin ööbimispaigas läbi viima missiooni, millest on inspireeritud ka selle sissekande nimi! Viis kaunist eesti soost noort hakkasid võitlema köögis valitseva nädalase pesemate nõude hunnikuga, haisema läinud üleeilse toidu ning bakteriaalse rünnakuga. Valmis improvisatsiooniline fotosessioon, mis kirjeldab seda kõike rohkem kui tuhat sõna!
Tundub, et see hospitalityclubi värk tasub end täitsa hästi ära... sest obviously poe kohalikul pererahval koristamise habityt emapiima ja isa vitsaga sisse harjutatud :) Võibolla on see lihtsalt spanish way of living life seriously easygoingult...
Kolmel Barca päeval oligi meie põhitegevuseks ringi linnas ringi jalutamine, tšillimine ning (tasuta)turismiväärtustega tutvumine. Sagrada Familia, Park Güell, päikesetõus Park Güellis, Võidukaar, kommertsiaalpeenis, sadama leboala ja üldine Gaudi diktaadi all kujunenud Barca arhitektuur. Tuleb tõdeda, et linnaarhitektiga vedas Barcal roppu moodi. Nii vingeid hooneid ja eriskummalist parki näeb linnapildis harva...
Uku ostis kolm õlut. Ilmnes, et kaks neist on alkoholivabad. Või siis lihtsalt maitsevad väga jubedalt.
Liisa, Güelli pargis: Uku, mis sa seksid seal? Uku, Güelli pargis bri juustu söömiseks ettevamistuse tehes haigekassakaarti kivi vastu lihudes: "ma ei seksi, ma teritan!"
Kaks parimatest puiklemisvastusest: 1) ma ei mäleta 2) (liisa, vaevu kähisedes): Mul läks hääl ära!"
Nüüd kodus, purjus ja aeg kuskusiks. Kus? mis kus? kus kus? jajah, aga kus? aa köögis. Head isu.
Lisaks tuleb ära mainida, et ühel ööl ringi marssides sattusime poolkogemata olümpastaadioni juurde. Ja kujutad sa pilti, prožektorid põlesid ja seest oli kosta suur-suur melu. Lähema joostes ilmnes, et seal käis tõepoolest jalkamäng. Mulle, kes põdes Nou Campile (FC Barcelona kodustaadionile) mittejõudmist, oli see väga toredaks üllatuseks. Kuna mängu lõpuni oli veel 15 minutit, siis lasti meid ka piletita sisse. Nii nägingi ma elus esimest korda UEFA Cupi mängu! Vastamisi olid RCD Espanyol ja Macabi Haifa. Kohale jõudes oli seis juba 3-0. Kuid meie silmarõõmuks löödi viimastel minutitel veel 4-0! :-)
Kuid Barca aeg sai otsa, ning aeg oli edasi minna. Pärast väikest seiklust rongidega jõudsime lennujaama, kus meid ootas ees Ford Focus. Sihtpunktiks sai Tarragona.
Tarragonas ootas meid ülilõbus Märt, kes meid otsejoones imehea Döner Kebapi juurde juhatas ning hiljem vanalinnas õigete objektide juurde. Tarragona vanalinn oligi ülivinge oma huvitavate värvide ning arhitektuuriga. Mann leidis ka kummitused majade vahelt üles. Lisaks sellele toimus meeletu kasside fotoaparaatidega jahtimine ning muuseumitädi pideva pildistamisega ahastusse ajamine.
Pärast läksime ka linna peale. Oli plaanis teha midagi muud, kui me Barcas tegime: ehk siis lihtsalt linna peal jalutamise asemel pidutseda. Kuid tüdrukutel oli hirmus valu kasse pildistada. Nii me veetsime enamus reede keskööst kiriku ümber hiilides ning kiss-kiss kasse jahtides. Sellegipoolest jõudsime ka kolmest klubist läbi hüpata. Õhtu missugune. Ning praegu on kell kaks ning tüdrukud ja Märt lõiguvad apelsine ja õngitsevad näppudega riskides plekkpurgist oliive välja.
Ksenia: "Türgi saunas on pime ning seal on lihtne armastuse otsa komistada!"
Kohe järgmine päev kihutasime edasi Valencia poole, kus meid ootas meeletu Las Fallas!
Meie kolmas peatumispaik on Ernesto juures kihisevas, paukuvas, naervas ja kiljuvas Valencias. Ernesto on pikajuukseline kitrarrist, originaalis Kuuba päritolu, kes mängib muuhulgas ka mahedat latiinokitarri ning kelle hobiks on majutada Hospitalyticlubi kaudu oma ekslusiivsesse korterisse noori naisi üle terve maailma.
Festivali ajaks võttis lahke Ernesto enda juurde 15 noort üle maailma. Ning mängis neile iga õhtu oma flamencokitarri.
Praegu toimub meie kõigi, eriti Manni elus midagi erakordset... meie peremees haaras kitarri ning kogus kõik neiud enda ümber. Mann läks nendest hurmavatest viisidest lausa nii pöördesse, et kogu kaasalaulmise, tantsimise ja elamise ning Uku fotoka kaamera funktsiooni kuritarvitamise erutuses pillas ta põrandale terve suure veinipudeli ning asus vabanduste ja punastuse saatel selle kilde (killud toovad õnne, ah? ;) oma iidoli jalge ees koristama :)
Ernesto lohutas, et tavaliselt ohverdatakse pühakutele veidi veini - et see täna enne jooma hakkamist TEGEMATA jäi, siis tuli PÜHAK oma veini küsima....ja lasi pudelil katki kukkuda.
Uku hakkas aga Ernesto populaarsust kõrvalt imetledes mossitama ning koukis kotist välja parmupilli. Kui Mann klaasikilde prügikasti visates Ukule hõikas - Uku, sa oled peaaegu sama hea kui Ernesto! - vastas Uku sapiselt - Jah, aga minu jalge ette ei loobi erutunud neiud veinipudeleid!
Kui juba enne saime Hispaania hullu liikluse kohta vihjeid, siis Valencias sai meil see täiesti selgeks. Nii sündis:
TAJO HISPAANIA LIIKLUSEESKIRJADE PIIBEL
1. Sul on alati eesõigus.
2. Teistel on alati eesõigus.
Peale liikluse oli Valencias ka muidu hullumeelne olukord. Festival oli linna täiesti oma võimusesse võtnud. Igaõhtused värvikirevad ja pidulikud rongkäigud, PIDEV paugutamine ning 300 värvikirevat kuju teevad sellest üritusest Euroopa parima kultuurisündmuse. Vähemalt hiljem väideti meile nii. Rahvast oli selles muidu 3,5 miljonilises linnas igatahes MEELETULT!
...ning meiega taas ühines, hakkas sõda. Jah, ma ei oska paremini kirjeldada seda äikesesarnast kõminat ja mürinat, klirisema, haukuma, kiljatama ja huilgama panevat paugutamist, mis kõlas ja peegeldas meieni tagasi nendelt kivistelt majaseintelt. Kui meie vaatasime/kuulasime seda kolinat, kärinat ja valjut paugutamist väikse hirmuga, siis kohalikele hispaanlastele tundus see aga valmistavat erakordset rõõmu ja naudingut!
Meie programm Valencias oli vanas jõesängis asuva pargis lebotamine ja corrida vaatamine. Lisaks sellele käisime ühel päeval pisikeses, maalilises Altea-nimelises linnakeses. Tol päeval avasin mina ka oma rannahooaja, proovides järele Vahemere vee. Täiesti ujutav. Õhtuks tulime siiski Valenciasse tagasi, et osa saada festivali haripunktist. Nimelt püstitati need 300 kuju selleks, et nad kõik festivali viimasel südaööl põlema panna. Tuletõrjujaid olevat kogu Hispaaniast sinna kokku toodud. Ning Ernesto maja katuselt mängu jälgides jäi tõesti mulje, et Valencias on sõda lahti. Tundus, nagu põletataks tervet linna maha, lastes taustaks meeletus koguses ilutulestikku. Kahjuks tähendas see tulevärk ka seda, et järgmisel päeval pidi meie imetore seltskond erinevatesse suundadesse lahku minema...
Kuna tekst on väga pikk, siis ma siinkohal lõikaks selle pooleks. Teine osa millalgi pärast pühi :)
Tellimine:
Postitused (Atom)