Kuidas Kanadasse minna? osa1

Tere!

Aina rohkem ja rohkem inimesi imestab, miks ma veel Eestis olen. Seda küsin minagi Kanada saatkonna esinduselt Tallinnas pea iga nädal. Kuid vastus on alati pea sama: "Helistage nädala pärast uuesti." Nii ma helistan. Ja sinna vahele jõuan teha üritusi, käia Flow festivalil ja muidu Eestimaad nautida. 

Selleks, et tulevased põlved teaks, milline kadalipp ootab Kanadasse õppima minejaid, panen kirja väikese roadmapi. 

Suvi 2009 – tööd on raske leida ja nii tekib mõte astuda magistriõppesse. Tehnilise vea tõttu sisseastumissüsteemis oleks minek äärepealt katki jäänud. Õnneks oli psü instituut piisavalt vastutulelik ja lasi mul siiski tulla. Endale luban peas, et ühe aasta veedan kindlasti välismaal.

Minu teema – "Individuaalsed erinevused EEG aktiivsuses ja impulsiivsetes reaktsioonides tasu edasilükkamise katseparadigmas". Piltlikult üteldes see video + selline aju aktiivsust mõõtev aparaat.

Sügis 2009 – võtan kõik kohustuslikud ained ära, et välismaal valik võimalikult vaba oleks. Vabaainena võtan lisaks programmeerimise. Mis osutub päris lahedaks. Uurin võimalusi Rootsi, eelkõige Umeåsse õppima minna. 

Talv 2009/10 – Margit teatab, et tema sai postdoc-i Montreali. Mina jätan Euroopa sinnapaika ja hakkan kaardistama P-Ameerika idaranniku ülikoole. Varsti saadab Margit mulle Toronto vahetuspakkumise meili. Mina oleks pidanud selle meili ka listist saama, kuid saatuse tahtel jäi see meil mul vahele.

Sess saab läbi ja mul on elu kõige parem keskmine – 4,5. Kandideerimiseks päris hea baas. Lootsin TÜ-lt ka toetust saada.  Kuid ülejäänud psü magistritudengid on minust veelgi tublimad ja nii ei saa ma isegi kojusõidutoetust mitte.

Kui sessijärgselt Toronto asju ajama hakkan, ilmneb, et tähtaeg on umbes 1,5 nädalat. Regan end kahe päeva pärast toimuvale TOEFL keeletestile. Sinna juurde hangin ja sepistan endale soovitus- ja motivatsioonikirju. Samuti võtan Skypega ette Toronto uurijate pommitamise, et nende juures praktikale saada (ja aparaate näppida). 

Kõigega peale praktikakoha sain ma õigeks ajaks ka hakkama. Muuhulgas tuli mul ühe soovituskirja saamiseks vastutasuna värvata katseisikuid :).  TOEFL test on tüütult pikk ja mitte eriti raske. Pärast testi läbiviijatega juttu ajades saan teada, kuiväga mul üldse vedas, et sinna nii kiiresti sain. Tavaliselt on järjekord paar kuud.

Praktikakohaga nii hästi ei edene. Mulle vastatakse paarinädalase hilinemisega mitme telefonikõne peale või siis üldse mitte. Tunnen end nagu müügimehena. Kõik see võtab mind nii läbi, et kuhugi mujale ülikooli kandideerida ei jõua.. vähemalt mitte enne, kui Torontost otsus tuleb.

Kevad 2010 – Torontost tuleb positiivne vastus. JEE!

Seejärel asun tegelema motivatsiooni- ja soovituskirjadega stippidele. Kevade lõpuks õnnestub mul pika emailimise ja skypega pommitamise järel leida ka endale juhendaja, kes on nõus mind oma tiiva alla võtma – Dr. Rosemary Tannock . Tema arsenali kuuluvad nii EEG, fMRI kui ka MEG. Tehing suletud :D! Luban talle, et jõuan ca augusti keskel. Tema paneb omalt poolt minu vastu võtmise bürokraatiarattad käima.

Juuni 2010 – saan positiivsed stipivastused. Juhhei! Torontost jõuab lõpuks ametlik paber kohale. Ajee! Mulle tundub, et tunneli lõpus paistab juba päike ning nüüd on vaja "ainult" see riiki sisenemine ka korda ajada. Kanada on viisavaba, seega ei tohiks see eriti raske olla. Ei tohiks...