A Delicate Sound of Thunder

11.09, esmaspäev.

On möödunud nädal. Ning oi milline nädal see on olnud. Juhtunud on omajagu. Näiteks avastasin ma äsja, et Šveitsist rongiga tagasi tulles varastati mul kaamera ära. Tõenäoliselt siis, kui ma korraks kempsus käisin. MASENDAV. Pildid jõudsin õnneks isa läpparisse ära bäkappida, kuid fakt iseenesest rikub tuju. Just sai sellele mitte väikese summa eest remont tehtud. Kuid täna on ka toredamat juhtunud. Üle Konstanzi käis juba teine super äikesetorm ning kannust on võimalik rüübata head Holsteni pilsnerit. Homme uurin raudteejaamast kadunud asjade kohta, ent lootused on suht nullilähedased.

Kuid nüüd ma jätkan nädalaülevaatega.

Konstanzi jõudsin pühapäeval kell veerand viis. Mind võttis vastu Krissu poolt orgunnitud tuttav, kes andis mulle ühikavõtmed koos õlle ja kahe võileivaga. See oli nagu taeva kingitus. Seda enam, et hiljem selgus kõikide toidupoodide pühapäevane kinniolek. Nii olid need kaks võileiva + kodust kaasa võetud pähklid ja natuke võilevamaterjali kuni järgmise päeva lõunani minu ainuke söök-

Ühikas on iseenesest täitsa äge. Eneselegi ootamatult sattusin jagatud köögiga toa asemel ühetoalisse appartementi, kus on ka oma köök & WC. Väikesevõitu (vt. kunagi tulevaid pilte), ent privaatne. Samuti ootamatult ilmnes, et söögi- ja elamistarvikud tuleb ise muretseda. Alates pannidest kuni wc-harjani. Lisaks on ettetõmmatav ruloo ehitatud väljaspoole akent. Ehk siis seda tuleb käia õues üles-alla tõstmas. Ning soovi korral saavad ka teised ühisel rõdul käijad seda teha. Paranoikudel saaks raske elu olema :). Aknast on “ilus” vaade naabritele ja mingitele tellingutele. Veelgi intrigeerivam oli aga fakt, et pühapäeva öösel puudusid mul nii tekk kui ka padi, voodilinadest rääkimata. Nii tuli mul esimene öö kaasavõetud padja ning mantli all veeta. Und tänu magamata ööle siiski jätkus.

Kuna Katrin, minu vastuvõtja, käib tööl, siis läksin ma järgmisel päeval kedagi tundmata kella üheksaks üldkoosolekule. Mul polnud aimugi, kellega ma edaspidise päeva veedan, või kas siin teisi eestlasi ka on.

Tuba oli täis igasuguse päritoluga inimesi, alates hiinlastest kuni kolumbialasteni. Räägiti sissejuhatavat juttu, ning õnneks tõlgiti kõige olulisem info ka inglise keelde. Sain teada, et mind ootab kõvasti saksa bürokraatiat. Jee!

Kas ma mainisin, et ma tulin Saksamaale ilma ülikoolivastuvõtukirjata? Ilmnes, et see on üsna oluline dokument mitmes riigiaparaadi operatsioonis. Näiteks linnakodanikuks regamisel või üliõpilaspiletisaamisel. Kuidagi õnnestus mul ilma selleta Eestis stipileping sõlmida, mille eest ma teiselt TÜ välistalitluse töötajalt sõimata sain. Õnneks anti see mulle küsimise peale kohapeal kätte.

Tegin siis keeletesti, mis läks üsna masendavalt. Koosoleku vaheajal tuli juba bürokraatiaga tegeleda. Samuti sai tasuta (!) küpsist ja mahla. Ning selles laua juures küsiski üks neiu minu käest sulaselges eest keeles; “Kas sa oled Uku?”. Tuli välja, et ta korjas minu nime emailide listist üles ning plaanis erinevate inimeste peal proovida, kas nad reageerivad. Mina sattusin tema esimeseks katsealuseks. Ju siis ma olen nii Uku nägu :).

Sellest kontaktist sain ma veel mitme eestlase ja tšehhiga tuttavaks ning õhtu lõpetasin tšehhide veinipeol. Very nice!

Edasi sain teada, et iga päev tuleb üheksaks kohale ilmuda ja 2x 1,5 saksa keelt studeerida. Põhimõtteliselt tähendab see ennekaheksast ärkamist. Iga päev! Kevadel ei viitsinud ma teinekord isegi kella kümnestesse loengutesse ilmuda. Kuid siimaani olen ma ka nädavahetustel erinevatel põhjustel kaheksast ärganud. Tuleb ära harjuda..


Saksamaal on üldiselt elu kallim, ent mõned asjad on ka väga odavad. Kaerahelbed saab kätte 30 eurosendi eest ja second hand poode, ühe-euro-poode ja täikaid kammides saab endale ka odavalt köögitarvikuid. Ma oleks peaaegu endale kahe euro eest suure ja ilusa emailitud poti saanud, ent üks vene mammi krabas selle minu eest ära :(. Täikates müüakse siin igasugust kraami, alates kvaliteetkirjandusest kuni kassaaparaatide ja alasti naismannekeenideni.

Ilmadega on siiamaani vedanud. On kas päike või äike (sülitan 3x üle õla). Praegu veel lubab päike ka rannas päeviamas ning ujumas käima. Mururandades muideks. Kõige lähem rand asub ülikooli juures, kuid selle on (illegaalselt) okupeerinud...nudistid! Ei teagi kas nutta või naerda.

Äike müristab ka mõnusasti. Kui lööb, siis ikka seeriatena ja igas ilmakaares. Üks öö käisime lähedalasuva äikese ajal künka otsas. Sealt avanes imeilus vaade linnale ja taustal Šveitsi mägedes möllavatele välgunooltele. Lisaboonusena sai nautida kaasavõetud Sangriat ning kohe sealsamas viinamarjaistanduses raksus käia :). Teine öö tuli jälle äikesega kaasa sentimeetrised raheterad.

Pealkirjas mainitud kogumik on ideaalne kaaslane sooja tee joomisele pärast õues äikese vaatamist ja läbimärjaks saamiseks. Get it!