Ma käisin Hispaanias

Tervitus!

Oeh. Ma käisin reisu peal! Nüüd olen tagasi Konstanzi kodus laua taga istmel. Kedagi kööki kupatada mul polnud. Isetehtud toit on niigi hea! Nüüd, kui mul on Sloveenia sõbra jäetud õlu näpu vahel ning kõlarid laulavad mulle meeldivat taustamuusikat, on aeg kõike toimunut meenutada. Abiks on mulle meie ülimahukas reisipäevik, kust ma parimaid palasid jutu sisse põimin. Samuti tasub kõrvale vaadata eelmises postituses toodud pilte.

Aga nüüd....


Baseli sõbralike kristlike meeste juurest läksin hommikul kibekiiresti lennujaama. Seal kohtusin Mari-Liisi ja Külliga, kes üllatus-üllatus minuga sama lennuki peale tulid. Koos lendasime Barcasse. Seal läks Külli oma teed ja mina ootasin Manniga koos oma Pariisist ja Mallorcalt saabuvaid reisikaaslasi. Kõige põnevam oli kogu asja juures see, et mina tundsin neid kolme vaevu-vaevu. Kuid nagu hiljem ilmnes, on Mann endale väga toredad sõbrad valinud. Nagu ka piltidelt näha, said nad kiiresti ka minu sõpradeks :).

Kui olime kõik Placa Catalunyal kokku saanud, siis läksime metroo peale. Kõigepealt oleks ma kogemata 40 metroopiletit otstnud, kui Ksenia poleks mind takistanud. Pärast seda puutusime kokku üliosavate ja ülinahhaalsete Barca metroo pikanäpumeestega. Aga raha on kõigest... raha. Väga osavalt suutis meie seltskond tagasilöögile vaatamata reisimeeleolu säilitada ja oma hospitalityclubi korterit üles otsima minna. Ilmnes, et esimesed kolm ööd tuleb veeta hipihispaanlaste korteris.

Sellel praegusel hetkel lebotame oma Hospitalyclubist leitud lahkete hipisõprade korteris, mis on suuremal määral sisustatud kraamiga, mis leitud prügikastidest!

Kohe siia saabudes peitsime oma ehmatuse kiire poodimineku katte taha ning kogusime lisaks toidukraamile poest ka julgust hakata siin ööbimispaigas läbi viima missiooni, millest on inspireeritud ka selle sissekande nimi! Viis kaunist eesti soost noort hakkasid võitlema köögis valitseva nädalase pesemate nõude hunnikuga, haisema läinud üleeilse toidu ning bakteriaalse rünnakuga. Valmis improvisatsiooniline fotosessioon, mis kirjeldab seda kõike rohkem kui tuhat sõna!

Tundub, et see hospitalityclubi värk tasub end täitsa hästi ära... sest obviously poe kohalikul pererahval koristamise habityt emapiima ja isa vitsaga sisse harjutatud :) Võibolla on see lihtsalt spanish way of living life seriously easygoingult...

Kolmel Barca päeval oligi meie põhitegevuseks ringi linnas ringi jalutamine, tšillimine ning (tasuta)turismiväärtustega tutvumine. Sagrada Familia, Park Güell, päikesetõus Park Güellis, Võidukaar, kommertsiaalpeenis, sadama leboala ja üldine Gaudi diktaadi all kujunenud Barca arhitektuur. Tuleb tõdeda, et linnaarhitektiga vedas Barcal roppu moodi. Nii vingeid hooneid ja eriskummalist parki näeb linnapildis harva...

Uku ostis kolm õlut. Ilmnes, et kaks neist on alkoholivabad. Või siis lihtsalt maitsevad väga jubedalt.


Liisa, Güelli pargis: Uku, mis sa seksid seal? Uku, Güelli pargis bri juustu söömiseks ettevamistuse tehes haigekassakaarti kivi vastu lihudes: "ma ei seksi, ma teritan!"

Kaks parimatest puiklemisvastusest: 1) ma ei mäleta 2) (liisa, vaevu kähisedes): Mul läks hääl ära!"

Nüüd kodus, purjus ja aeg kuskusiks. Kus? mis kus? kus kus? jajah, aga kus? aa köögis. Head isu.

Lisaks tuleb ära mainida, et ühel ööl ringi marssides sattusime poolkogemata olümpastaadioni juurde. Ja kujutad sa pilti, prožektorid põlesid ja seest oli kosta suur-suur melu. Lähema joostes ilmnes, et seal käis tõepoolest jalkamäng. Mulle, kes põdes Nou Campile (FC Barcelona kodustaadionile) mittejõudmist, oli see väga toredaks üllatuseks. Kuna mängu lõpuni oli veel 15 minutit, siis lasti meid ka piletita sisse. Nii nägingi ma elus esimest korda UEFA Cupi mängu! Vastamisi olid RCD Espanyol ja Macabi Haifa. Kohale jõudes oli seis juba 3-0. Kuid meie silmarõõmuks löödi viimastel minutitel veel 4-0! :-)

Kuid Barca aeg sai otsa, ning aeg oli edasi minna. Pärast väikest seiklust rongidega jõudsime lennujaama, kus meid ootas ees Ford Focus. Sihtpunktiks sai Tarragona.

Tarragonas ootas meid ülilõbus Märt, kes meid otsejoones imehea Döner Kebapi juurde juhatas ning hiljem vanalinnas õigete objektide juurde. Tarragona vanalinn oligi ülivinge oma huvitavate värvide ning arhitektuuriga. Mann leidis ka kummitused majade vahelt üles. Lisaks sellele toimus meeletu kasside fotoaparaatidega jahtimine ning muuseumitädi pideva pildistamisega ahastusse ajamine.

Pärast läksime ka linna peale. Oli plaanis teha midagi muud, kui me Barcas tegime: ehk siis lihtsalt linna peal jalutamise asemel pidutseda. Kuid tüdrukutel oli hirmus valu kasse pildistada. Nii me veetsime enamus reede keskööst kiriku ümber hiilides ning kiss-kiss kasse jahtides. Sellegipoolest jõudsime ka kolmest klubist läbi hüpata. Õhtu missugune. Ning praegu on kell kaks ning tüdrukud ja Märt lõiguvad apelsine ja õngitsevad näppudega riskides plekkpurgist oliive välja.

Ksenia: "Türgi saunas on pime ning seal on lihtne armastuse otsa komistada!"

Kohe järgmine päev kihutasime edasi Valencia poole, kus meid ootas meeletu Las Fallas!

Meie kolmas peatumispaik on Ernesto juures kihisevas, paukuvas, naervas ja kiljuvas Valencias. Ernesto on pikajuukseline kitrarrist, originaalis Kuuba päritolu, kes mängib muuhulgas ka mahedat latiinokitarri ning kelle hobiks on majutada Hospitalyticlubi kaudu oma ekslusiivsesse korterisse noori naisi üle terve maailma.

Festivali ajaks võttis lahke Ernesto enda juurde 15 noort üle maailma. Ning mängis neile iga õhtu oma flamencokitarri.

Praegu toimub meie kõigi, eriti Manni elus midagi erakordset... meie peremees haaras kitarri ning kogus kõik neiud enda ümber. Mann läks nendest hurmavatest viisidest lausa nii pöördesse, et kogu kaasalaulmise, tantsimise ja elamise ning Uku fotoka kaamera funktsiooni kuritarvitamise erutuses pillas ta põrandale terve suure veinipudeli ning asus vabanduste ja punastuse saatel selle kilde (killud toovad õnne, ah? ;) oma iidoli jalge ees koristama :)
Ernesto lohutas, et tavaliselt ohverdatakse pühakutele veidi veini - et see täna enne jooma hakkamist TEGEMATA jäi, siis tuli PÜHAK oma veini küsima....ja lasi pudelil katki kukkuda.

Uku hakkas aga Ernesto populaarsust kõrvalt imetledes mossitama ning koukis kotist välja parmupilli. Kui Mann klaasikilde prügikasti visates Ukule hõikas - Uku, sa oled peaaegu sama hea kui Ernesto! - vastas Uku sapiselt - Jah, aga minu jalge ette ei loobi erutunud neiud veinipudeleid!

Kui juba enne saime Hispaania hullu liikluse kohta vihjeid, siis Valencias sai meil see täiesti selgeks. Nii sündis:

TAJO HISPAANIA LIIKLUSEESKIRJADE PIIBEL
1. Sul on alati eesõigus.
2. Teistel on alati eesõigus.

Peale liikluse oli Valencias ka muidu hullumeelne olukord. Festival oli linna täiesti oma võimusesse võtnud. Igaõhtused värvikirevad ja pidulikud rongkäigud, PIDEV paugutamine ning 300 värvikirevat kuju teevad sellest üritusest Euroopa parima kultuurisündmuse. Vähemalt hiljem väideti meile nii. Rahvast oli selles muidu 3,5 miljonilises linnas igatahes MEELETULT!

...ning meiega taas ühines, hakkas sõda. Jah, ma ei oska paremini kirjeldada seda äikesesarnast kõminat ja mürinat, klirisema, haukuma, kiljatama ja huilgama panevat paugutamist, mis kõlas ja peegeldas meieni tagasi nendelt kivistelt majaseintelt. Kui meie vaatasime/kuulasime seda kolinat, kärinat ja valjut paugutamist väikse hirmuga, siis kohalikele hispaanlastele tundus see aga valmistavat erakordset rõõmu ja naudingut!

Meie programm Valencias oli vanas jõesängis asuva pargis lebotamine ja corrida vaatamine. Lisaks sellele käisime ühel päeval pisikeses, maalilises Altea-nimelises linnakeses. Tol päeval avasin mina ka oma rannahooaja, proovides järele Vahemere vee. Täiesti ujutav. Õhtuks tulime siiski Valenciasse tagasi, et osa saada festivali haripunktist. Nimelt püstitati need 300 kuju selleks, et nad kõik festivali viimasel südaööl põlema panna. Tuletõrjujaid olevat kogu Hispaaniast sinna kokku toodud. Ning Ernesto maja katuselt mängu jälgides jäi tõesti mulje, et Valencias on sõda lahti. Tundus, nagu põletataks tervet linna maha, lastes taustaks meeletus koguses ilutulestikku. Kahjuks tähendas see tulevärk ka seda, et järgmisel päeval pidi meie imetore seltskond erinevatesse suundadesse lahku minema...

Kuna tekst on väga pikk, siis ma siinkohal lõikaks selle pooleks. Teine osa millalgi pärast pühi :)