Veel Hispaaniast!

Tajo ja Liisa olid piisavalt targad, et osta ka tagasisõidupilet Barcasse. Ksenia pidi enivei sinna suunas minema. Ning tegelikult oli ka auto Barcast renditud. Nii pöörast auto pärast Valenciat otsa ringi ning sõitis tagasi Barca poole. Kuid Mann & Uku olid seiklusejanuliselt ostnud tagasisõidupileti hoopis Malaga nimelisest linnast. Ning transpordi peale ei mõtelnud me üldse. Ainuke loogiline variant ongi siis näpp püsti ja hääletama!

Oma ellujäämise neil kahel päeval võlgneme vaid Xeniale tema suurepäraste hispaaniakeelsete kas-me-võiksime-teiega-kaasa-sõita-fraaside eest, mis peale 12 õnnestunud autot (muidugi rohkem proovimisi) tõenäoliselt veel niipea mälust ei pühku. Tõestatult efektiivseim keeleõppemeetod!

Hispaania liikluskultuuri mitmekesisus sai meile veelgi rohkem selgeks. Esimese auto juht ei pidanud miskiks sõidu ajal käed roolist lahti lasta, et oma sülekoera hellitada ja talle üks musu anda. Järgmise lühikese jupi viis meid edasi kanepipläru suitsetav kaubikujuht. Siis vahepeale üks 160 km/h sõitev pintsaklipslane. Ning päras seda üks eriti värvikas kuju:

Neljas auto. Üks auto tagurdab meie poole. Ei märganudki peatumas. Õigemini, ei osanud oodatagi, et mõni hull kiirtee hoovõturajal nagu actually ka kinni peab
Francis, üle neljakümne, pruuniks põlenud pikemate juustega trendikas elupõletaja belgiast, kes mõned aastad juba Hispaanias elutseb, lubab meil lahkesti Almeriasse kaasa sõita. Vahepeatusega Cabo de Palos. Korteris, mille rõdult avaneb pea 360kraadi vahemeri! Mehhiko õlu Uku kosutamiseks ja oodatud WC peatus mulle ning koos Francise ja tema nõbuga lendame kui sügisesed luiged ikka lõuna poole. Kohati ligi 200km/h, 45aastase teismelise krõpsusöömist ja mussi rütmis plaksutamist jälgides saab päikeseloojangust mägede vahel tasapisi ööpimedus.
Kurvid, kus kiirus langes 160km/h. Manni higistavad käed, mis muidu kunagi ei higista, Uku tagaistmel burnitud briti popprokk Francisele avansina elusalt kohalejõudmise eest. Lugematult seljatatud autosid. Lennuk tee ääres, mille Francis kunagi ära ostab. Maja, mille ta kunagi Almeria lähistel tagasi rendib. Ibiza, kuhu ta enda paadiga 6 tunniga sõidab, kui vaid tahab. Põhja läinud ärid belgias ei näita elukvaliteedis märgatavaid muutusi, kui siis päikeselisuse suunas.
PS. Juhilubasid Francisel pole. Need võeti purjus peaga juhtimise eest Belgias ära. Aga tema sõnul on tal on alati käepärast itaalia juhiload ja pass. Haahaaa. Päris puhas poiss vist. Ei väsi Liisat reiki eest tänamast.
PPS. Ja punased tuled väljaspool turismihooaega on nõrkadele.
PPPS. Pealesõite ei oska hispid ja ehitada, olgugi et endal laialt ruumi käes, arvab meie belglane, ja sõimab mõnuga lolle araablasi, seejuurde vabandades, et ega ta samas üldse rassist pole.

Pärast meid maha pannes soovis ta kindlasti meie e-maili saada. Samuti kinnitas ta meile, et ehkki ta sõidab kiiresti, siis ta ei liialda :).

Almeria tipphetk oli mäe otsas linna üle valvava helendava Jeesuse leidmine ning tema jalamil Sangria joomine. Sinnajuurde sai imetleda, kuidas üks paarike autos üksteist armastas. Priceless moment. Francis soovitas kindlasti ära käia ka el Gabo de Gatal, uinunud vulkaanil. Seal olevat maailma ilusaim täiskuu. Veel üks põhjus naasta.

Pärast hommikust internetijahti oli eesmärgiks päevaga Granadasse jõuda. Kuna distants oli ~250 km, siis otsustasime vahepeal ka rannas ära käia. Hääletasime väikeseid juppe, põikasime paariks tunniks randa ning jõudsime õhtusesse juba üsna külma Granadasse.
Granadasse saabudes oli juba täitsa pime, ent meil puudus igausugune öömaja. Kaheksat soojakraadi trotsides (Mann oli veel seelikuga :p) jooksime lähemasse internetipunkti (erinevalt Almeriast on neid siin jalaga segada) ja lokaliseerisime paar hosteli. Ning valikuga läks meil õige hästi! Hostel oli lihtsalt ideaaalne. Väljast reetmas vaid tagasihoidlik sildike vanal puust uksel .Õdus siseõu vana mööbli ja lokkava rohelusega. Köögike ja internetituba 2in1. Pehme narivoodi, kodune põrandasoendusega duširuum, puust taladega vanad laed ja aknaluugid. HOMMIKUSÖÖK JA WIFI! Mida veel 15 euri eest tahta?! kõigele lisaks trehvas meil ka toakaaslasega: üks 21-aastane argentiina tšikk, kes juba teist kuud mööda euroopat reisis. Kusjuures veel Euroopasse lennates uskus ta, et lendab edasi Taimaale.
Samuti jättis Granada juba õhtul kustumatu mulje. Vaatamata kolmapäevale olid baarid õhtul külastajaid täis. Hiljem nendega lähemalt tutvudes veendusin, et baarikultuur Granadas on tõesti väga vinge. Sisse kiigates paistsid pea kõik hubased ja külastust väärt. Lisaks sellele on Granadas selline komme, et baari külastades antakse õlle juurde ka väike snäkk -- tapa. Minul õnnestus saada saiatükk koos Brie juustu, singiviilude ning mingi magusa kastmeta. Elamus missugune!

Järgmine päev oli Granada jaoks. Veetsime selle enamjaolt araablaste Alhambra-nimelises kindlusekompleksis. Soovitan soojalt! Eriti soojalt soovitan ka paleekülastamise süsteem selgeks teha. Meile seda igatahes piiratud külastuse süsteemi korralikult ei seletatud ning nii jäime me kuuldavasti väga ägedast sultani paleest ilma. Kunagi kavatsen ma selle kindlasti ära näha. Nagu Alhambra audioguide oraakellikult kõmisenud lõpusõnad : "We KNOW, you want to come baaaaaack."

Siinkohal tuleb jälle kiita Orkuti ning hospitalityclubi nimelisi portaale, sest viimane öö Hispaanias õnnestus meil veeta ühe Granadas studeeriva Eesti Eramustudengi juures:

Helena osutus tõesti väga rõõmsameelseks. Ja tema kõrgest korterist avanes suursugune vaade nii Alhambra kompeksile kui Sierra Nevada lumistele tippudele. Konservatooriumi piiga klarnetisoolo jäi seekord veel kuulmata.
Helena head tuju ei pärssinud ei Uku väsimus kui ka Manni haigusehoog. Nendelsamadel põhjustel jäi viimane õhtu oodatust tagasihoidlikumaks ehk pubid ja ära lubatud erasmuslaste pidu külastamata.

Järgmisel varahommikul sõitsime (seekord bussiga) Malagasse, lendasime tagasi Baselisse, et sealt rongiga Konstanzi sõita. Ilmnes, et talve selgroog polnud veel kaugelt mitte murtud! Konstanzis tuli mul veel paar päeva lund ja lumesadu oma kevad-suvise riietekollektsiooniga taluda. Kuid praeguseks hetkeks on see õnneks minevik. Üleeilse seisuga on mätas kuiv ja varsti võib täiel rinnal tärkavale loodusele kaasa elama hakata. Kokkuvõttes paar sõna Mari-Liisilt:

Jah, elu on lill, elu on lõhnav apelsinipuuoks, või puult näpatud värske mandariin, elu on piisake Vahemerd, mis laineharjale tõuseb ja tuulelt tiivad laenates randa lendleb, elu on see päike, mis hommikul meie silme ees merest tõusis ning õhtul meie silme all mägede sisse loojus, elu on see roheline põõsas Granadas, mis defineeribki 'rohelise', elu on huumor, mis meid reisil lakkamatult toitis, ning päike, mis paneb sind ennast oma hea elu pärast lausa kadestama :)

Mina tänan lõpetuseks Mari-Liisi, Kseniat, Liisat ja Tajot, et nad mind oma suurepärasesse seltskonda vastu võtsid! Ilma teieta ei suuda ma oma Hispaaniareisi kuidagi ette kujutada!


¡Muchos gracias, amigos!