Vist juba esimeses sissekandes mainisin ma, et pühapäeval on Konstanzis poed kinni. Jube tagurlik tundub. Nii peab alati poeskäike planeerima, et pühapäeval külmik jumala eest tühi ei oleks. Ning kui ka esmaspäev vabaks tehakse, siis on olukord eriti hull. Kaks päeva ilma poeskäiguta!
Kuid paar päeva tagasi taipasin ma, et tänu sellele kohtab siin vaatepilti, mida ma Eestis nii tihti ei näe: isad mängimas oma järeltulijatega. Üks pühapäev ärkasin üles ja läksin rõdule. Ringi vaadates peatus mu pilk isal, kes oma tütart ja poega ühika ees kasvate rohttaimedega kurssi viis. Ühel nelja päevalt sõitsin ma vaba päeva ignoreerides rattaga läbi vihma ülikooli. Teepeal kihutasin mööda kummiülikonnas mehest, kes oma kahe pojaga konnakulleseid jahtis.
Praeguseks olen ma aina rohkem veendunud, et selliste nähtuste kadumise hinnaks ei pea olema võimalus pühapäeva õhtul kell 22 Selverisse filmi kõrvale chipse haarama minna. Ma siiralt loodan, et Saksamaa oma vabu pühapäevi ära ei kaota. Ning ehk jõuab Eesti töörahvas jõuab kunagi samakaugele, et üheks päevaks nädalas kassaaparaadid ära unustab.
2 kommentaari:
Kusjuures, Türgi jms poed on ju lahti, nii et päris nälga ei jää...
Aga ma Belgias olles märkasin sama asja, et pühapäevad tõesti ongi pühad päevad, kus pere on koos ja käiakse koos jalutamas, jäätist söömas, looduses ja muuseumis (isad oma viieaastastega, päris kena). Nii, et algatame uue liikumise "Pühapäevad perele!" :) vms.
Eestis ka võib näha pühapäeviti isasid oma lastega -- enamasti ongi need nn nädalavahetuse-isad, kes argipäevti elavad kas omaette või teise perekonnaga. Loodan, saksa isad on oma lastele olemas seitse päeva nädalas...
Postita kommentaar