Das war's (emohoiatus)

Heihopsti

Nüüd on lahkumine juba vägagi käega katsutav. Pärast kõikvõimaliku bürokraatia läbimist ja kõikvõimaliku tavaari pakkimist ei jõuagi see päris kohe kohale. Kuid homme on ka veel päev... päev veel paari parima siiajäänud sõbraga hüvastijätmiseks, linnale lehvitamiseks ja südames olevat nukruse alla surumiseks...

Kuid seda kõike leevendab juba teiselt pool südant pesitsev koduigatsus. Tahaks juba jälle näha Eesti loodust, maitsta eesti sööki ja kohtuda taas kodumaale jäänud sõpradega.. kohe väga tahaks.

Nüüd joon ma oma preemiaradlerit edasi ja panen endale äratuse kella seitsmeks hommikul. Kaheksast on hausmeistrilt vaja laenata värvipotti ja tolmuimejat. Ning kümnest on vaja autosse istuda ja perega läbi mägise Šveitsi Chamonix's asuvate Euroopa kõrgemate tippude poole kihutada. Seal peatume paar päeva ja siis varsti jõuangi ma tagasi kodumaale.

Minu ametlik tagasitulekutähistamine toimub Tartus 19 augustil. Kohaks nagu ikka meie Pepleri peatuspaik ja ajaks kell kaheksa õhtul. Kuna järgmine päev on meil kõigil vaba (elagu taassündinud Eesti Vabariik!), siis ootan ma ka ka Tallinnlasi Tartusse ;). Kui autosse veel midagi mahub (mis on väga kahtlane), siis pakun ma ka Saksamaa nänni. Kutsutud on kõik, kes minuga klaasi kokku lüüa tahavad.

Ma ei hakka kiitma, kui suurepärane aasta mul oli. Seda teate te isegi :). Selle asemel soovitan teil kõigil see aeg leida ja ise välismaal üks aasta elada. Põnevad läbielamised on rohkem kui garanteeritud. Ning täitsa võimalik on seal kõrvalt ka asjalik olla.

Tänud veel minu lugejatele. Väga egotupitav on pidada päevikut, mida iga päev nii kümme inimest külastamisväärseks peavad. Loodan, et oli põnev. Kuu aja pärast saate hakata jälgima Miku tegemisi Inglismaal.

Kõike head!

PS! Uued Konstanzi erasmuslased: kindlasti käige läbi West II ühikatoast 256. Seal varustab teid kõige uueks eluks vajalikuga eestlaste varahoidja Mari-Liis.