Que pasa!
Hispaanias käisin ma. Tore oli seal. Muljeid on niipalju, et kohe kahju on oma blogikest nendega üle uputada. Esialgu lisaks siis kontsentreeritud pildi- ja videomateriali. Varsti proovin teksti ka lisada.
Tajo kokkuvõte tema fotodest
Ksenia üldkokkuvõte kõikidest fotodest
Meie öömajutaja flamencokitarriga
Arriba, abajo, al centro, para dentro!
reede, märts 30, 2007
teisipäev, märts 27, 2007
Ülehomme Austriasse sõidame?
Umbes sellise küsimuse esitasin ma märtsi alguses Beritile (vt. avantyristid.blogspot.com), kes kuulus seltskonda, kellega oli juba mitu kuud plaanis koos alpe vallutama minna.
On tõeliselt kahju, et ülejäänud algselt reisida soovinutest ei saanud meiega kaasa tulla, sest otsus - jah, sõidame! - oli minu jaoks selle aasta parim otsus. Seni.
Natuke peab rääkima ka idee taustast. 2006. aasta oktoobris küsis Berit ühe populaarse tutvumisportaali kaudu, kes tahab alpidesse sõita. Loomulikult olin käpp, nagu oli vahepeal veel 4 inimest ning plaan Eestist autoga maailma toredaimasse mäestikku sõita (ok, ma pole väga paljudes mäestikes käinud kah..) tundus teoks saavat. Nagu ikka, tekib inimestel etteaimamatuid probleeme raha, muude kohustuste ja haiguste näol, nõnda kuivas reisist väga huvitatute seltskond lõpuks kaheni - mina ja Berit. Esialgne plaan sõita after-ski paradiisi Ischglisse oli lootusetu, seega otsisin märtsi alguses muid variante.
Justkui taevaliku kingitusena jõudsin suhteliselt kiiresti tuttavani, kes suusareiside organiseerimisega tegeleb ning ilmnes, et pakkuda on imeliselt soodne reis ühte teise lähedasse alpikuurorti nimega Serfaus. Ligi poole võrra turuhinnast soodsam pakkumine oli selline, millest loobuda ei saanud, ent vaja oli leida veel 2 inimest, sest pakkumine kehtis neljale. Aega leida 2 inimest suusareisile, mis algas 3-4 päeva hiljem, oli umbes 48 tundi. Abiks tuli reisiportaal trip.ee, kust leidsime endale kolmanda seltsilise Riido. Neljas inimene jäigi leidmata, ent, nagu kiiresti tõdesime, polnud sellest midagi hullu, sest...
Serfausi-reis kujunes tõeliseks unelmate suusareisiks - 6 päeva sisse mahtus suur hulk suurepäraseid suusaradu, ebatavaliselt hea kogus päiksepaistet, suurepärane puuderlumi, alpides hääletamise kogemus ja palju muud, seehulgas sai minu jaoks uue ning palju avarama tähenduse after-ski...
Arvestades, et otsus minna sai tehtud napilt 48 tundi enne äralendu, oli minu jaoks šokeeriv juba see, et me nõnda hea hotelli saime. Olen alpides käinud vist juba 11 hooaega, see hotell kuulub raudselt kolme parima hulka (umbes paarikümnest). Saada sellise raha eest nõnda palju ruumi, uskumatult hea asukoha (keset küla, hotelli all pood ja vastas restoran, metroopeatus mõnekümne meetri kaugusel), USKUMATULT hea ja ruumika sauna- ning basseiniruumi, väga mahuka terrassi, tasuta interneti võimaluse...Tundus küll, et kuidagi ei ole ma seda lõbu ja lusti ära teeninud.
Paari sõnaga ka sealsetest suusaoludest. Kogenud suusatajale leidub avastamist 3-4 päevaks, ent ülejäänud aja jooksul sobib enamus radadest uuesti avastamiseks, sest enamus radadest on tõesti tasemel ning piisavalt on ka off-piste võimalusi. Serfaus-Fiss-Ladise ühendatud piirkonnast imponeeris mulle kõige enam vast Ladise-poolne ehk parempoolne osa, kus off-piste oli kõige mõnusam ja rajad mõnusalt laiad.
Küla on eriline selle poolest, et see on küll väike, ent seal on metroo, mis viib küla ühest otsast teise ning on suusatajaile tasuta. Sõidab päev läbi edasi-tagasi. Positiivne on piirkonnas see, et kõik liftid on heas korras ning radu leidub igat masti sõitjaile, seega soovitan piirkonda perega koos reisijaile.
Jah, sobib peredele, ning minusugustele noortele veidi vähem, sest after-ski võimalused on piiratud ning enamuse õhtutest lõpetasime oma hotelli ruumes pidutsedes. Minu jaoks uudseks ja äärmiselt huvitavaks kogemuseks oli ühest pooleldi naljatlemisi öeldud mõttest minna hääletades mõnekümne km kaugusel asuvasse kuulsasse St. Antoni suusakülla, kus pesitses minu ja Beriti hea tuttav Kristjan oma sõpradega.
Mõeldud-tehtud, lõpetasime niigi märja ja vihmase suusapäeva varem ja läksime...Minu jaoks oli see hääletuskogemus esimene, ent nüüd võin kinnitada, et kindlasti mitte viimane. Nii minnes kui tulles kohtasime igasugu inimesi ning kogu Antoni-kogemus ise oli äärmiselt vinge. Loomulikult oli hea ka sõbrale üllatust valmistada. Läksime Antonisse after-ski pärast, kuid hääletamine alpides läks nii lihtsalt, et tagasi jõudes jätkus programm juba tuttavaks saanud apartemendis.
Rääkida võiks veel nii mõnestki seigast, ent eelkõige soovin jagada viimast päeva Serfausis, mis on tõenäoliselt mu senise alpi-kogemuse ilusaim. Räägin lühilausetes. Kaks päeva enne seda oli lund sadanud. Paistis päike ja õues oli -3 Celsiuse järgi. Kõik kohad olid puudrit täis. Minu suusad sobisid off-piste jaoks väga hästi. Keskpäeva saabudes ronisime kohaliku kõrgeima kivikünka otsa. "Juhuslikult" oli mul kotis külm õlu. Ja iPodist tulid lemmiklood. Endiselt paistis päike pilvitus taevas. Ja tundsin isegi, et olen taevale lähedal...Selline kogemus lihtsalt pani mu õnnest hulluma. Sellele järgnes after-ski, mille taolist ma polnud varem kogenud.
See oli minu ilusaim päev alpides. Ja ei olegi oluline, et kuu alguses tehtud kulutuste tõttu on nüüd kõik arved maksmata ning pangaarve miinuses. Usun, et see spontaansusi, sporti, pidu ja häid vestlusi täis reis oli seda kõike väärt.
Aitäh Beritile, Riidole ja Tanelile, kes oma kohalolekuga kõigele sellele kaasa aitasid!
Pilte sellest reisist näeb aadressil http://beta.album.ee/user/30021148 . Üritan seda peatselt veidi korrastada, ent huvilised saavad ehk selle, mida lootsid.
Mis siis muud, kui järgmisi (alpi)kogemusi ootama jääda. Elu on ikka seiklus.
On tõeliselt kahju, et ülejäänud algselt reisida soovinutest ei saanud meiega kaasa tulla, sest otsus - jah, sõidame! - oli minu jaoks selle aasta parim otsus. Seni.
Natuke peab rääkima ka idee taustast. 2006. aasta oktoobris küsis Berit ühe populaarse tutvumisportaali kaudu, kes tahab alpidesse sõita. Loomulikult olin käpp, nagu oli vahepeal veel 4 inimest ning plaan Eestist autoga maailma toredaimasse mäestikku sõita (ok, ma pole väga paljudes mäestikes käinud kah..) tundus teoks saavat. Nagu ikka, tekib inimestel etteaimamatuid probleeme raha, muude kohustuste ja haiguste näol, nõnda kuivas reisist väga huvitatute seltskond lõpuks kaheni - mina ja Berit. Esialgne plaan sõita after-ski paradiisi Ischglisse oli lootusetu, seega otsisin märtsi alguses muid variante.
Justkui taevaliku kingitusena jõudsin suhteliselt kiiresti tuttavani, kes suusareiside organiseerimisega tegeleb ning ilmnes, et pakkuda on imeliselt soodne reis ühte teise lähedasse alpikuurorti nimega Serfaus. Ligi poole võrra turuhinnast soodsam pakkumine oli selline, millest loobuda ei saanud, ent vaja oli leida veel 2 inimest, sest pakkumine kehtis neljale. Aega leida 2 inimest suusareisile, mis algas 3-4 päeva hiljem, oli umbes 48 tundi. Abiks tuli reisiportaal trip.ee, kust leidsime endale kolmanda seltsilise Riido. Neljas inimene jäigi leidmata, ent, nagu kiiresti tõdesime, polnud sellest midagi hullu, sest...
Serfausi-reis kujunes tõeliseks unelmate suusareisiks - 6 päeva sisse mahtus suur hulk suurepäraseid suusaradu, ebatavaliselt hea kogus päiksepaistet, suurepärane puuderlumi, alpides hääletamise kogemus ja palju muud, seehulgas sai minu jaoks uue ning palju avarama tähenduse after-ski...
Arvestades, et otsus minna sai tehtud napilt 48 tundi enne äralendu, oli minu jaoks šokeeriv juba see, et me nõnda hea hotelli saime. Olen alpides käinud vist juba 11 hooaega, see hotell kuulub raudselt kolme parima hulka (umbes paarikümnest). Saada sellise raha eest nõnda palju ruumi, uskumatult hea asukoha (keset küla, hotelli all pood ja vastas restoran, metroopeatus mõnekümne meetri kaugusel), USKUMATULT hea ja ruumika sauna- ning basseiniruumi, väga mahuka terrassi, tasuta interneti võimaluse...Tundus küll, et kuidagi ei ole ma seda lõbu ja lusti ära teeninud.
Paari sõnaga ka sealsetest suusaoludest. Kogenud suusatajale leidub avastamist 3-4 päevaks, ent ülejäänud aja jooksul sobib enamus radadest uuesti avastamiseks, sest enamus radadest on tõesti tasemel ning piisavalt on ka off-piste võimalusi. Serfaus-Fiss-Ladise ühendatud piirkonnast imponeeris mulle kõige enam vast Ladise-poolne ehk parempoolne osa, kus off-piste oli kõige mõnusam ja rajad mõnusalt laiad.
Küla on eriline selle poolest, et see on küll väike, ent seal on metroo, mis viib küla ühest otsast teise ning on suusatajaile tasuta. Sõidab päev läbi edasi-tagasi. Positiivne on piirkonnas see, et kõik liftid on heas korras ning radu leidub igat masti sõitjaile, seega soovitan piirkonda perega koos reisijaile.
Jah, sobib peredele, ning minusugustele noortele veidi vähem, sest after-ski võimalused on piiratud ning enamuse õhtutest lõpetasime oma hotelli ruumes pidutsedes. Minu jaoks uudseks ja äärmiselt huvitavaks kogemuseks oli ühest pooleldi naljatlemisi öeldud mõttest minna hääletades mõnekümne km kaugusel asuvasse kuulsasse St. Antoni suusakülla, kus pesitses minu ja Beriti hea tuttav Kristjan oma sõpradega.
Mõeldud-tehtud, lõpetasime niigi märja ja vihmase suusapäeva varem ja läksime...Minu jaoks oli see hääletuskogemus esimene, ent nüüd võin kinnitada, et kindlasti mitte viimane. Nii minnes kui tulles kohtasime igasugu inimesi ning kogu Antoni-kogemus ise oli äärmiselt vinge. Loomulikult oli hea ka sõbrale üllatust valmistada. Läksime Antonisse after-ski pärast, kuid hääletamine alpides läks nii lihtsalt, et tagasi jõudes jätkus programm juba tuttavaks saanud apartemendis.
Rääkida võiks veel nii mõnestki seigast, ent eelkõige soovin jagada viimast päeva Serfausis, mis on tõenäoliselt mu senise alpi-kogemuse ilusaim. Räägin lühilausetes. Kaks päeva enne seda oli lund sadanud. Paistis päike ja õues oli -3 Celsiuse järgi. Kõik kohad olid puudrit täis. Minu suusad sobisid off-piste jaoks väga hästi. Keskpäeva saabudes ronisime kohaliku kõrgeima kivikünka otsa. "Juhuslikult" oli mul kotis külm õlu. Ja iPodist tulid lemmiklood. Endiselt paistis päike pilvitus taevas. Ja tundsin isegi, et olen taevale lähedal...Selline kogemus lihtsalt pani mu õnnest hulluma. Sellele järgnes after-ski, mille taolist ma polnud varem kogenud.
See oli minu ilusaim päev alpides. Ja ei olegi oluline, et kuu alguses tehtud kulutuste tõttu on nüüd kõik arved maksmata ning pangaarve miinuses. Usun, et see spontaansusi, sporti, pidu ja häid vestlusi täis reis oli seda kõike väärt.
Aitäh Beritile, Riidole ja Tanelile, kes oma kohalolekuga kõigele sellele kaasa aitasid!
Pilte sellest reisist näeb aadressil http://beta.album.ee/user/30021148 . Üritan seda peatselt veidi korrastada, ent huvilised saavad ehk selle, mida lootsid.
Mis siis muud, kui järgmisi (alpi)kogemusi ootama jääda. Elu on ikka seiklus.
teisipäev, märts 13, 2007
Flashback
Bonsoir!
Kirjutan hetkel yhest v2ga vinges hostelist Baseli linnas. Noored Shveitsi kristlikud mehed teavad, kuidas teenust pakkuda tuleb :). K6ik on muidugi puhas ja korras, toad v2ga mugavad ning inimesed s6bralikud. Kuid mis eriti 2ge: netti saab kasutada tasuta ning ylivinge iMaciga. V2ga stiilne koht. Ning sealjuures t2itsa tavalise hosteli hinnaga.
Link
Basel on mu peatuspaik teel Eestist Hispaaniasse. Kuid tegelikult olen ma teel olnud juba pikemat aega ning nii on mul ka paar infov6lga. Edasi tuleb l2bisegi varem kirjutatud tekst koos m6ningaste t2iendustega. Sellest ka t2pit2htede vaheldumine numbritega.
Juurde saab vaadata ka pildimaterjali aadressilt uku.nb.ee/pildid/2007 . Mul see link hetkel ei funka, aga tegelt ta peaks.
Koolis möödus viimane nädal hausarbeitide vormistamise tähe all. Neli sain valmis tehtud, kaks tohin ma ka hiljem esitada. Mina muidugi sellist võimalust kasutamata ei jäta :). Praegu hakkavad ka osade inimeste pooleaastaerasmused läbi saama. Ning mina, kes ma lahkun Konstanzist praegu, tegelesin oma vabal ajal oma sõprade seltskonnast viimase võtmisega. Üsna kahju on näha inimesi, kes on sulle poole aastaga päris lähedaseks saanud, üle ilma laiali lendamas. Vähemalt on, kuhu külla minna. Näiteks Sloveeniasse, Islandile, Itaaliasse... või siis näiteks Tšiilisse. Sinnajuurde tuleb ära mainida, et mul on kuratlikult hea meel, et ma siia edasi jäin. Mittekuidagi ei kujutaks end ette praegu sellest ilusast Bodenseeäärsest linnast lahkumas. Terve kevad-suvi veel ees :)
Konstanz kusjuures andis ka põhjust pidutseda. Juba nädala alguses ilmus tänavapilti meeletu kogus kaltsuribasid. Siis sain ma teada, et fritzud võtavad talve selgroo murdmise palju põhjalikumalt ette, kui eestlased. Faschling ehk nädalane meeletu pidu sai avapaugu neljapäeva hommikul kell 6. Just siis võis tänavalt kosta reipaid orkestrihelisid. Kuna mõned inimesed võisid olla piisavalt nahhaalsed, et edasi magada, kordas orkester oma ringkäiku kell pool üheksa. Kella kümneks võis sedasama orkestrit näha ülikoolis direktori kõnet sisse juhatamas. Kõik, kes end vähegi sakslasena tundsid, olid riietatud kõikvõimalikesse värvikirevatesse hilpudesse. Sh ka ülikooli direktor.
Kui ma kaheteistkümnest lülikoolis õunatasin, siis oli prae kõrvale võimalus ka vaadiõlut võtta. Võimalus, mida ma muidugi kasutamata ei jätnud. Lustakal kombel lunastasin ma oma kannu just oma järgmist seminari läbiviiva professori nina all :). Ta tundus olukorda mõistvat.
Edasine pidu jätkus linnas. Kella seitsmeks jõudsin sinna minagi, olles eelnevalt jõudnud endale kostüümi improviseerida ja Radimi juures natuke õhtut sisse juhatada. Konstanzi tänavad, mis kus isegi reedeti eriti palju inimesi näha pole, olid paksult rahvast täis. Näha võis kõikvõimalikke olendeid alates põrguinglitest kuni iPodideni välja. Pea iga nurga peal lõbustas rahvast tänavaorkester ja tänavad olid paksu prahikihi all. Schmutziger Donnerstag ehk räpane neljapäev oli täies hoos.
Ning sakslased tõesti jaksavad pidutseda nädal aega jutti. Kui ma rongi peale läksin, siis oli pidevalt silmanurgas mingi veider ja värvikirev olend ringi jalutamas. Ning nii läheb see kolmapäevani välja. Kellele sellest väheks jääb, saab Baselis pidu jätkata. Nemad tähistavad Faschingut nädal aega hiljem. Kuid mina jätsin Konstanzi sinnapaika, et alustada oma väikese Euroopa turneega.
Koigepelalt laksime perega St. Antonisse. See koht oli lihtsalt super! Hotell on megahea, mäed ylimad ning päike paistis kirkalt. Mida veel oskab hing ühelt suusapuhkuselt soovida? Kuid St. Anton oskab seda anda. Näiteks kogu ülimalt sõbralik aura nii võõrustajatelt kui ka külastajatelt. Nii sain jutu peale inimestega nii Austraaliast kui ka Kanadast. Kõik tulid St. Antonit nautima :). Eriti kiideti sõbralikku aurat. Erinevalt nt Šveitsist, kus inimesed olevat nagu kiviseinad. Samuti oli siin lihtsalt suuuuurepärane after-ski. Terake kallis, kuid möllu samas ka täie raha eest. Ja muidugi koigele lisaks pere kokkusaamine yle pika aja. Midagi rohkemat ei oskagi hing tahta. Veel tykk aega kummitas mu peas viisijupp: Ich bin so schön, ich bin so toll, ich bin der Anton aus Tirol!
Kuid siis tuli St. Anton selja taha jatta. Mind ootas ees öine Salzburg ja varahommikune sõit Eesti turistidega Itaaliasse, Canzei mägikülla. St. Antonist võtan kaasa nii 30 kg tavaari, kerge päikesepõletuse, vigastused põlves ja õlas. Tuleb tõdeda, et arstil oli õigus -- ekstreemsport pole minu... vähemalt mitte minu liigeste jaoks :(. Kuid sellel vaatamata oli tuju ülihea.
Ka Itaalias oli vaga vinge. Nadalane tooots grupijuhina moodus nagu markamatult ja tasahilju joudis katte Eestisse tulemise paev.
Eestisse sattusin ma eelk6ige militaarsetel p6hjustel. Nimelt tahtis s6jav2gi mind yle vaadata, et kas ma sobin sygisel Kuperjanovisse minna v6i mitte. Ei sobinud. Nii saab mind sygisel j2lle Tartu t2navatel n2ha. Kuid lisaks sellele sai Eesti ka muud actionit: Uusp6llu film, tumeda diskomuusika kontsert, hambaarstivisiit (jalle), kovasti "kohvitamisi" ja muidu kohtumisi, nadalavahetuse jagu fyysilist tood ning suitsusauna koos j22auguga. K6igele tipuks v2ike karneval ;).
Kuid ka tore Eesti aeg sai l2bi ning nyyd on Hispaaniasse minek sealseid karnevale j2rele vaatama. Eks ma hoian teid j6udum66da kursis.
Adios!
Kirjutan hetkel yhest v2ga vinges hostelist Baseli linnas. Noored Shveitsi kristlikud mehed teavad, kuidas teenust pakkuda tuleb :). K6ik on muidugi puhas ja korras, toad v2ga mugavad ning inimesed s6bralikud. Kuid mis eriti 2ge: netti saab kasutada tasuta ning ylivinge iMaciga. V2ga stiilne koht. Ning sealjuures t2itsa tavalise hosteli hinnaga.
Link
Basel on mu peatuspaik teel Eestist Hispaaniasse. Kuid tegelikult olen ma teel olnud juba pikemat aega ning nii on mul ka paar infov6lga. Edasi tuleb l2bisegi varem kirjutatud tekst koos m6ningaste t2iendustega. Sellest ka t2pit2htede vaheldumine numbritega.
Juurde saab vaadata ka pildimaterjali aadressilt uku.nb.ee/pildid/2007 . Mul see link hetkel ei funka, aga tegelt ta peaks.
Koolis möödus viimane nädal hausarbeitide vormistamise tähe all. Neli sain valmis tehtud, kaks tohin ma ka hiljem esitada. Mina muidugi sellist võimalust kasutamata ei jäta :). Praegu hakkavad ka osade inimeste pooleaastaerasmused läbi saama. Ning mina, kes ma lahkun Konstanzist praegu, tegelesin oma vabal ajal oma sõprade seltskonnast viimase võtmisega. Üsna kahju on näha inimesi, kes on sulle poole aastaga päris lähedaseks saanud, üle ilma laiali lendamas. Vähemalt on, kuhu külla minna. Näiteks Sloveeniasse, Islandile, Itaaliasse... või siis näiteks Tšiilisse. Sinnajuurde tuleb ära mainida, et mul on kuratlikult hea meel, et ma siia edasi jäin. Mittekuidagi ei kujutaks end ette praegu sellest ilusast Bodenseeäärsest linnast lahkumas. Terve kevad-suvi veel ees :)
Konstanz kusjuures andis ka põhjust pidutseda. Juba nädala alguses ilmus tänavapilti meeletu kogus kaltsuribasid. Siis sain ma teada, et fritzud võtavad talve selgroo murdmise palju põhjalikumalt ette, kui eestlased. Faschling ehk nädalane meeletu pidu sai avapaugu neljapäeva hommikul kell 6. Just siis võis tänavalt kosta reipaid orkestrihelisid. Kuna mõned inimesed võisid olla piisavalt nahhaalsed, et edasi magada, kordas orkester oma ringkäiku kell pool üheksa. Kella kümneks võis sedasama orkestrit näha ülikoolis direktori kõnet sisse juhatamas. Kõik, kes end vähegi sakslasena tundsid, olid riietatud kõikvõimalikesse värvikirevatesse hilpudesse. Sh ka ülikooli direktor.
Kui ma kaheteistkümnest lülikoolis õunatasin, siis oli prae kõrvale võimalus ka vaadiõlut võtta. Võimalus, mida ma muidugi kasutamata ei jätnud. Lustakal kombel lunastasin ma oma kannu just oma järgmist seminari läbiviiva professori nina all :). Ta tundus olukorda mõistvat.
Edasine pidu jätkus linnas. Kella seitsmeks jõudsin sinna minagi, olles eelnevalt jõudnud endale kostüümi improviseerida ja Radimi juures natuke õhtut sisse juhatada. Konstanzi tänavad, mis kus isegi reedeti eriti palju inimesi näha pole, olid paksult rahvast täis. Näha võis kõikvõimalikke olendeid alates põrguinglitest kuni iPodideni välja. Pea iga nurga peal lõbustas rahvast tänavaorkester ja tänavad olid paksu prahikihi all. Schmutziger Donnerstag ehk räpane neljapäev oli täies hoos.
Ning sakslased tõesti jaksavad pidutseda nädal aega jutti. Kui ma rongi peale läksin, siis oli pidevalt silmanurgas mingi veider ja värvikirev olend ringi jalutamas. Ning nii läheb see kolmapäevani välja. Kellele sellest väheks jääb, saab Baselis pidu jätkata. Nemad tähistavad Faschingut nädal aega hiljem. Kuid mina jätsin Konstanzi sinnapaika, et alustada oma väikese Euroopa turneega.
Koigepelalt laksime perega St. Antonisse. See koht oli lihtsalt super! Hotell on megahea, mäed ylimad ning päike paistis kirkalt. Mida veel oskab hing ühelt suusapuhkuselt soovida? Kuid St. Anton oskab seda anda. Näiteks kogu ülimalt sõbralik aura nii võõrustajatelt kui ka külastajatelt. Nii sain jutu peale inimestega nii Austraaliast kui ka Kanadast. Kõik tulid St. Antonit nautima :). Eriti kiideti sõbralikku aurat. Erinevalt nt Šveitsist, kus inimesed olevat nagu kiviseinad. Samuti oli siin lihtsalt suuuuurepärane after-ski. Terake kallis, kuid möllu samas ka täie raha eest. Ja muidugi koigele lisaks pere kokkusaamine yle pika aja. Midagi rohkemat ei oskagi hing tahta. Veel tykk aega kummitas mu peas viisijupp: Ich bin so schön, ich bin so toll, ich bin der Anton aus Tirol!
Kuid siis tuli St. Anton selja taha jatta. Mind ootas ees öine Salzburg ja varahommikune sõit Eesti turistidega Itaaliasse, Canzei mägikülla. St. Antonist võtan kaasa nii 30 kg tavaari, kerge päikesepõletuse, vigastused põlves ja õlas. Tuleb tõdeda, et arstil oli õigus -- ekstreemsport pole minu... vähemalt mitte minu liigeste jaoks :(. Kuid sellel vaatamata oli tuju ülihea.
Ka Itaalias oli vaga vinge. Nadalane tooots grupijuhina moodus nagu markamatult ja tasahilju joudis katte Eestisse tulemise paev.
Eestisse sattusin ma eelk6ige militaarsetel p6hjustel. Nimelt tahtis s6jav2gi mind yle vaadata, et kas ma sobin sygisel Kuperjanovisse minna v6i mitte. Ei sobinud. Nii saab mind sygisel j2lle Tartu t2navatel n2ha. Kuid lisaks sellele sai Eesti ka muud actionit: Uusp6llu film, tumeda diskomuusika kontsert, hambaarstivisiit (jalle), kovasti "kohvitamisi" ja muidu kohtumisi, nadalavahetuse jagu fyysilist tood ning suitsusauna koos j22auguga. K6igele tipuks v2ike karneval ;).
Kuid ka tore Eesti aeg sai l2bi ning nyyd on Hispaaniasse minek sealseid karnevale j2rele vaatama. Eks ma hoian teid j6udum66da kursis.
Adios!
esmaspäev, veebruar 26, 2007
La-la-land
Tere!
Minuga on kòik korras. Olin Austrias, hetkel Itaalias, umbes poole nàdala pàrast Eestis. Kui làpakaga netti saan siis muljetan pikemalt.
Siija
Minuga on kòik korras. Olin Austrias, hetkel Itaalias, umbes poole nàdala pàrast Eestis. Kui làpakaga netti saan siis muljetan pikemalt.
Siija
neljapäev, veebruar 08, 2007
Tarkusetera
Miks ei tasu kodust ära minnes potti tulele jätta?
Sest siis teatavad murelikud kaaselanikud sinu rämedalt tossavast toast Kõigepealt tuletõrjesse Ja Siis hausmaisterile. Tulemusena lendab kohale 10-pealine tuletõrjetiim koos nelja saatva politseinikuga. Ning enne kui hausmeister varuvõtmega kohale jõuab, avavad nad su ukse mootorsaega!
See pole muideks esimene kord, kui keegi oma kodu põletab. Kuskil novembris jättis üks neiu kohvimasina oma kuuma pliidiplaadi peale. Tulemusena oli köök üsna kole.
Sest siis teatavad murelikud kaaselanikud sinu rämedalt tossavast toast Kõigepealt tuletõrjesse Ja Siis hausmaisterile. Tulemusena lendab kohale 10-pealine tuletõrjetiim koos nelja saatva politseinikuga. Ning enne kui hausmeister varuvõtmega kohale jõuab, avavad nad su ukse mootorsaega!
See pole muideks esimene kord, kui keegi oma kodu põletab. Kuskil novembris jättis üks neiu kohvimasina oma kuuma pliidiplaadi peale. Tulemusena oli köök üsna kole.
esmaspäev, veebruar 05, 2007
Sesss&sstatistika
Grüezi!
Minule mainitakse, et ma pole ammu bloginud. Tõsi ta on. Sellele vaatamata statistika näitab, et külastajaid ikka jätkub. Inimesed on ära eksinud nii mitmest Euroopa riigist, USA-st, kui ka Jaapanist ja Lõuna Koreast. Jaapanist kusjuures mitu korda ;). Lõuna-Koreast on Vainikuteni jõutud sellise lingi kaudu.
Aga see selleks. Ma ei blogi sellepärast, et praegu on tegelt väga kiire aeg. Mittestandartse eramuselasena olen ma endale võtnud kuus loengut-seminari, ning neile kõigile tuleb nii 10 lk Hausarbeit ehk lõputöö kirjutada. Vaatamata selles, et enamikus on õppetöö saksa keeles, lastakse kirjutada õnneks siiski inglise keeles. Sealt kõrvalt käin ma veel jõudumööda Alpe külastamas. Korra sattusin ka Zürichi linnaekskursioonile. Lisaks kõigele käis mu mäkk teeninduses ja nii nautisin ma digivaba nädalavahetust.
Kuid nüüd tuleb mul hoolega veel pooleliolevad kodutööprojektid ära lõpetada, poolepealt lahkuvate ermuslastega hüvasti jätta ja siis oma pikale vaheajale pühenduda :). Nimelt erinevalt kohalikest mina "eksamipausil" eksameid tegema ei pea. Nii on mul aprilli keskpaigani võimalus aeg ära sisustada oma äranägemise järgi. Osalt on see juba sisustatud ka :). Eks ma siis hoia teid kursis.
Bis später!
PS! Märtsis tulen Eestisse. Napiks nädalaks. 03.03-12.03.
PS2! Vabandan typode eest. Ülikool hoiab kütte pealt kokku ja nii on mu näpud suht ebatäpsed.
Täiendus:
praeguseks olen ma alates kella neljast kuni.... kella poole kaheni ülikoolis istunud, puuviljas ning šokolaadist toitunud ja enam-vähem nullist interneti sotsioloogia nimelise seminari tarvis tehtava hüpoteetilise uurimuse kondikava kokku pannud. hetkel hakkas keegi ülikooli ees väga valjult tümmi laskma. nüüd tuleb vaid moepärast seminari jaoks kohustuslik lugemine kaasa printida ja siis läbi vihma kodu poole jalutada. UND!
Minule mainitakse, et ma pole ammu bloginud. Tõsi ta on. Sellele vaatamata statistika näitab, et külastajaid ikka jätkub. Inimesed on ära eksinud nii mitmest Euroopa riigist, USA-st, kui ka Jaapanist ja Lõuna Koreast. Jaapanist kusjuures mitu korda ;). Lõuna-Koreast on Vainikuteni jõutud sellise lingi kaudu.
Aga see selleks. Ma ei blogi sellepärast, et praegu on tegelt väga kiire aeg. Mittestandartse eramuselasena olen ma endale võtnud kuus loengut-seminari, ning neile kõigile tuleb nii 10 lk Hausarbeit ehk lõputöö kirjutada. Vaatamata selles, et enamikus on õppetöö saksa keeles, lastakse kirjutada õnneks siiski inglise keeles. Sealt kõrvalt käin ma veel jõudumööda Alpe külastamas. Korra sattusin ka Zürichi linnaekskursioonile. Lisaks kõigele käis mu mäkk teeninduses ja nii nautisin ma digivaba nädalavahetust.
Kuid nüüd tuleb mul hoolega veel pooleliolevad kodutööprojektid ära lõpetada, poolepealt lahkuvate ermuslastega hüvasti jätta ja siis oma pikale vaheajale pühenduda :). Nimelt erinevalt kohalikest mina "eksamipausil" eksameid tegema ei pea. Nii on mul aprilli keskpaigani võimalus aeg ära sisustada oma äranägemise järgi. Osalt on see juba sisustatud ka :). Eks ma siis hoia teid kursis.
Bis später!
PS! Märtsis tulen Eestisse. Napiks nädalaks. 03.03-12.03.
PS2! Vabandan typode eest. Ülikool hoiab kütte pealt kokku ja nii on mu näpud suht ebatäpsed.
Täiendus:
praeguseks olen ma alates kella neljast kuni.... kella poole kaheni ülikoolis istunud, puuviljas ning šokolaadist toitunud ja enam-vähem nullist interneti sotsioloogia nimelise seminari tarvis tehtava hüpoteetilise uurimuse kondikava kokku pannud. hetkel hakkas keegi ülikooli ees väga valjult tümmi laskma. nüüd tuleb vaid moepärast seminari jaoks kohustuslik lugemine kaasa printida ja siis läbi vihma kodu poole jalutada. UND!
neljapäev, jaanuar 25, 2007
Neuschnee!
Ametlikult ärkasin ma täna küll muusika peale. Kuid tegelikult See heli, mis mind Üles ajas oli....lumelabida hääl. Selline tume krobin, mis tekib siis, kui asfaltit lumest puhestada. Korraks tundsin end nagu Eestis. Minus kasvas elevus.. kas tõesti lumi maas? Ning aknast välja vaatamine vaid suurendas seda. Konstanzis on täiesti arvestatav lumevaip :). SUPER!
Nii kirjutasin ma hommikul. Minu lumerõõm sai väljakutse poole päeva pealt alanud non-stop tativoolu näol. Tõenäoliselt seetõttu, et jalutasin hommikul õhukeste jalanõudega. Võimalik, et sinna panustasid ka eileõhtused nisujahu-piimapannkoogid, aga seda otsustagu igaüks ise ;). Päevapeale oli igatahes üsna sant olla ja peas känseldasin ma järgmiseks paariks päevaks igasuguse sotsiaalsuse. Nii hakkasingi ma kuskil neljast hoolega oma tervist parandama. Enne kojuminekut käisin ma ka apteegist ja poest läbi ning otsin viimased vajalikud asjad. Nohutablette ei võtnud, keemia on nõrkadele :).
Minu retsept tervisesse
vajalikud komponendid:
* pakk ürtidega kurgukomme
* nohutee
* kurgutee
* külmetusetee
* mesi
* küüslauk
* leib
* tomat
* muud võileivamaterjali
* liitrite kaupa vett
* teetassid ja teepurukogujad
* rätik v tassisoendaja
* citrocept
* apelsinimahl
* villased sokid
* kampsun
* tapmisele õhutav muusika
Neid võib muidugi vastavalt võimalustele/soovidele ära jätta või lisada. Soe piim on muidugi saatanast ;)
Ravi käik:
Kõigepealt likvideeri igasugune külmatunne villaste sokkide ja kampsuniga.
Pane vesi keema. Valmista ette kaks teetassi. Ühte sega nohu- ja kurguteed. Teise pane külmetuseteed. Kui vesi valmis, vala see tassidesse. Nohu- ja köhateed kästakse 45 minti tõmmata lasta. See pane kas rätiku v tassisoendaja sisse kuhugi ootama. Külmetustee saab 7 minutiga valmis, see tõsta lihtsalt eest ära.
Valmista endale küüslauguvõileib. Mina mahutasin sinna peale kaks küünt. Mina panin maitse hajutamiseks tomatit peale, põmst võib sinna igast asju panna. Kuna mu kõht reageeris suhteliselt valuliselt puhta küüslaugu närimise peale, siis sõin ma ühe singivõileiva enne küüslaugupommi. Et midagi ees oleks.
Söö ära eelvõileib. Söö ära küüslauguvõileib. Joo kurguteed. Tee sisse võib panna mett. Teadjamad räägivad, et tee temperatuur ei tohiks üle 40 kraadi olla, muidu hävinevad mee kasulikud omadused. Kui oodata ei viitsi, on abiks jääkuubikud. Ootamise ajal lutsuta näiteks ürdikomme.
Kui kogu see värk on natuke vajunud, siis vala endale klaas apelsinimahla. Sinna sisse valmista hea energia pomm, tilgutades 50 tilka Citrocepti. Kui mahla pole käepärast, siis võid iseloomu kasvatada ja palja veega neid tilku juua. Joo. Joo ja tunneta, kuidas greibiekstrakt üle keha laiali valgub ja tapatöödele asub. Nüüd on hea hetk panna käima tapmisele õhutav muusika ning vaimselt Citroceptile kaasa elada. It's killing time!
NB! Kuna Citrocept lagundab mürgiseid aineid, siis võib alguses tunne isegi halvemaks minna. Kuid see läheb üle.
Nüüd võid kas natuke pikutada, tukastada või niisama tiksuda. Lutsuta juurde köhakomme. Millalgi saab teine sats teed valmis.
Tõenäoliselt avastad umbes poolteist tundi hiljem oma teise teetassi, mis on tõmmanud rohkem kui küll. Joo natuke pealt ära, vala temperatuuri tõstmiseks juurde sooja vett. Lisa mett. Joo. Soovi korral kuula veel tapmisele õhutavat muusikat.
Kõigi eelduste kohaselt peaks varsti paremaks minema. Kui ei lähe, siis võib proovida Coldrexi jms apteegikraami. Või siis rohuteesid veel teha. Citroceptiga liialdada ei tasu.
Mul on igastahes praeguseks (kell 22:00) juba täitsa mõnus olla. Kirjutan blogi ja puha.
Veel üks hea rohi on enda välja magamine. Minu puhul jääb see kahjuks ära, kuna vaja kodutööga tegeleda.
PS! Kui sa pole Citrocepti varem kasutanud, siis tasub vähem endale tilgutada. Alustuseks piisab 20-st.
PS2! Teadjamad räägivad, et alkohol nullib igasuguse Citrocepti efekti. Seega tasub end natukeseks ajaks Bitteri balsamist ja Strohist eemale hoida.
PS3! Saksamaal müüakse Direktsafti. Maakeeli otsemahl, mida pannakse pakki ilma seda vahepeal kontsentreerimata. Jube hea on, ning Citrocepti maitset ei pane tähelegi.
PS4! Kui tapmisele õhutavad muusikat ei ole, siis võib selle vabalt asendada Queeni lauluga We Are the Champions. Võimillegaiganes.
Head paranemist!
Nii kirjutasin ma hommikul. Minu lumerõõm sai väljakutse poole päeva pealt alanud non-stop tativoolu näol. Tõenäoliselt seetõttu, et jalutasin hommikul õhukeste jalanõudega. Võimalik, et sinna panustasid ka eileõhtused nisujahu-piimapannkoogid, aga seda otsustagu igaüks ise ;). Päevapeale oli igatahes üsna sant olla ja peas känseldasin ma järgmiseks paariks päevaks igasuguse sotsiaalsuse. Nii hakkasingi ma kuskil neljast hoolega oma tervist parandama. Enne kojuminekut käisin ma ka apteegist ja poest läbi ning otsin viimased vajalikud asjad. Nohutablette ei võtnud, keemia on nõrkadele :).
Minu retsept tervisesse
vajalikud komponendid:
* pakk ürtidega kurgukomme
* nohutee
* kurgutee
* külmetusetee
* mesi
* küüslauk
* leib
* tomat
* muud võileivamaterjali
* liitrite kaupa vett
* teetassid ja teepurukogujad
* rätik v tassisoendaja
* citrocept
* apelsinimahl
* villased sokid
* kampsun
* tapmisele õhutav muusika
Neid võib muidugi vastavalt võimalustele/soovidele ära jätta või lisada. Soe piim on muidugi saatanast ;)
Ravi käik:
Kõigepealt likvideeri igasugune külmatunne villaste sokkide ja kampsuniga.
Pane vesi keema. Valmista ette kaks teetassi. Ühte sega nohu- ja kurguteed. Teise pane külmetuseteed. Kui vesi valmis, vala see tassidesse. Nohu- ja köhateed kästakse 45 minti tõmmata lasta. See pane kas rätiku v tassisoendaja sisse kuhugi ootama. Külmetustee saab 7 minutiga valmis, see tõsta lihtsalt eest ära.
Valmista endale küüslauguvõileib. Mina mahutasin sinna peale kaks küünt. Mina panin maitse hajutamiseks tomatit peale, põmst võib sinna igast asju panna. Kuna mu kõht reageeris suhteliselt valuliselt puhta küüslaugu närimise peale, siis sõin ma ühe singivõileiva enne küüslaugupommi. Et midagi ees oleks.
Söö ära eelvõileib. Söö ära küüslauguvõileib. Joo kurguteed. Tee sisse võib panna mett. Teadjamad räägivad, et tee temperatuur ei tohiks üle 40 kraadi olla, muidu hävinevad mee kasulikud omadused. Kui oodata ei viitsi, on abiks jääkuubikud. Ootamise ajal lutsuta näiteks ürdikomme.
Kui kogu see värk on natuke vajunud, siis vala endale klaas apelsinimahla. Sinna sisse valmista hea energia pomm, tilgutades 50 tilka Citrocepti. Kui mahla pole käepärast, siis võid iseloomu kasvatada ja palja veega neid tilku juua. Joo. Joo ja tunneta, kuidas greibiekstrakt üle keha laiali valgub ja tapatöödele asub. Nüüd on hea hetk panna käima tapmisele õhutav muusika ning vaimselt Citroceptile kaasa elada. It's killing time!
NB! Kuna Citrocept lagundab mürgiseid aineid, siis võib alguses tunne isegi halvemaks minna. Kuid see läheb üle.
Nüüd võid kas natuke pikutada, tukastada või niisama tiksuda. Lutsuta juurde köhakomme. Millalgi saab teine sats teed valmis.
Tõenäoliselt avastad umbes poolteist tundi hiljem oma teise teetassi, mis on tõmmanud rohkem kui küll. Joo natuke pealt ära, vala temperatuuri tõstmiseks juurde sooja vett. Lisa mett. Joo. Soovi korral kuula veel tapmisele õhutavat muusikat.
Kõigi eelduste kohaselt peaks varsti paremaks minema. Kui ei lähe, siis võib proovida Coldrexi jms apteegikraami. Või siis rohuteesid veel teha. Citroceptiga liialdada ei tasu.
Mul on igastahes praeguseks (kell 22:00) juba täitsa mõnus olla. Kirjutan blogi ja puha.
Veel üks hea rohi on enda välja magamine. Minu puhul jääb see kahjuks ära, kuna vaja kodutööga tegeleda.
PS! Kui sa pole Citrocepti varem kasutanud, siis tasub vähem endale tilgutada. Alustuseks piisab 20-st.
PS2! Teadjamad räägivad, et alkohol nullib igasuguse Citrocepti efekti. Seega tasub end natukeseks ajaks Bitteri balsamist ja Strohist eemale hoida.
PS3! Saksamaal müüakse Direktsafti. Maakeeli otsemahl, mida pannakse pakki ilma seda vahepeal kontsentreerimata. Jube hea on, ning Citrocepti maitset ei pane tähelegi.
PS4! Kui tapmisele õhutavad muusikat ei ole, siis võib selle vabalt asendada Queeni lauluga We Are the Champions. Võimillegaiganes.
Head paranemist!
reede, jaanuar 19, 2007
Kirill puhub
Eile öösel mõõdeti Šveitsi alpides tuulekiiruseks rekordilised 225 km/h. Zürichis, mis siit eriti kaugele ei jää mõõdeti 135 km/h. Tänahommikune 72 km/h kahvatub selle kõrval. Kuid päris tuuline on siiski.
Veel rubriigist Eestlased igas sadamas
Kui ma eile Kreuzlingenis, Šveitsis ringi kondasin, sattusin ma ühel väiksel tänaval sellise sildi otsa. Ma usun, et maamuna peal ei leia enam kohta, kus ühtegi eestlast ees poleks.
neljapäev, jaanuar 11, 2007
Der Urlaub in Estland und gross Erfolg
Mis ma siis Eestimaal tegin? Külastasin palju toredaid sugulasi ja tuttavaid, tuletasin meelde Tartut ja Tallinna aurat ning nautusin head Eesti toitu. Jõudsin ära käia isegi minifestivalil ja suitsusaunas. Kuid mõned seigad olid kohe eriti põnevad:
Hambaarst
Nagu enne mainitud, loksus mu hammas juba oktoobri algusest saadik. Päev enne vana aasta lõppu jõudsin ma siis lõpuks hambaarsti tooli. Hoolega hakati siis minu loksuvat hambakrooni ära võtma, et see uuesti juure külge korralikult tagasi panna. Kuid tegijal juhtub mõndagi ja nii läks see kroon eemaldamise käigus hoopistükis katki. Ega päris samasugust portselanist polnud asemele võtta ja nii sain ma plastikust asendushamba. Seda kannan senikaua, kuni mulle uus portselanhammas tehakse. Käimist jätkub kauemaks.. tõenäoliselt juuli lõpuni. Siis saab saagast juba kaks aastat :).
Liigesearst
Samuti käisin ma ortopeedi juures, kes rääkis mulle liigeste hüpermobiilsusest ja sellest kui ettevaatlik ma oma liigestega olema pean. Võitlus- ja lauasport on no-no.
Sellele vaatamata käisin ma osalemas MMA pingviinide treeningul. Hambakaitsmed olid muidugi Konstanzis. Vaatamata sellele, et ma olin kahekordselt ettevaatlik, sain ma osaledes ikkagi ühe pingviini käest mööda hambaid. Õnneks polnud mu asendushammas papist :). Ontlikud, kuid ohtlikud linnud! Minge neid kindlasti 20. jaanuar vaatama!
Uusaasta
Uue aasta võtsin ma vastu viiekordse maja katusel, kus sai üle Tartu linna ilutulestikku imetleda. Aastavahetuse tegi eriliseks fakt, et kohe uue aasta esimestel tundidel tuli meie seltskonnal vihaste venejeestlastega maid (ehk majakatust) jagada. Meid kupatatati võõralt territooriumilt tagasi oma katusenurgale ja redel võeti ka ära! Palju toredaid inimesi. Kuid see meid väga ei morjendanud ja pidu läks edasi Tulnuka filmi ning hiljem Zavoodi suurepärase aura seltsis.
Kuid kõik tore saab otsa ning ühel esmaspäeval oli tagasi Konstanzi minek. Ehkki teekond oli väga mitme lüliga, õnnestusid kõik ümberistumised sajaprotsendiliselt. Seekord oli meile varuks teistsugune üllatus.
Nimelt siis, kui me olime Konstanzis rongi pealt maha tulnud ja jooksime viimase liinibussi peale. Mul oli bussikaart käepärast ja jõudsin esimesena pärale. Tüdrukud jäid aga ukse ette kohmitsema ja sõidupiletit otsima. Selle ajaga jõudis neile ligineda üks asotsiaalse välimusega joobes mees, kes midagi saksa keeles pajatas. Kellelgi temaga tegeleda polnud aega... selle asemel käratas Mari-Liis omaette: "Kus mu kaart on?!". Imestus oli suur, kui parm sulaselges eesti keeles kordas: "Kus mu kaart on?". "Kas te räägite eesti keeles?" Üllatus oli mõlemapoolne. Kahjuks polnud aega temaga pikemalt juttu vesta -- bussijuht tahtis uksi kinni panna. Nii jäi tema taust meile teadmata. Äkki mõni Erasmuslane, kellel raha otsas.
Koju jõudes võttis meid vastu üliõnnelik Birgit. Tema juures toimus ka öine teeõhtu, mis meie nappe puhkusetunde veelgi lühemaks näpistas. Ning sealsamas teetassi juure sain ka kinnituse et mina küll Konstanzi purupaljana virelema ei jää. Nimelt kandsid minu pingutused saksakeelse motivatsioonikirja koostamisel vilja ning mulle garanteeriti suvesemestriks väike lisastipendium. Great success!! Siinkohal tuleb muidugi ära märkida Birgiti ja Mari-Liisi ennastsalgavad pingutused minu tekstihakatisest midagi mõistlikku välja vorpida.
PS! Minu maja ees hakkab kohe-kohe roosipõõsas õitsema. See talv ma vist lund ei näegi...
Hambaarst
Nagu enne mainitud, loksus mu hammas juba oktoobri algusest saadik. Päev enne vana aasta lõppu jõudsin ma siis lõpuks hambaarsti tooli. Hoolega hakati siis minu loksuvat hambakrooni ära võtma, et see uuesti juure külge korralikult tagasi panna. Kuid tegijal juhtub mõndagi ja nii läks see kroon eemaldamise käigus hoopistükis katki. Ega päris samasugust portselanist polnud asemele võtta ja nii sain ma plastikust asendushamba. Seda kannan senikaua, kuni mulle uus portselanhammas tehakse. Käimist jätkub kauemaks.. tõenäoliselt juuli lõpuni. Siis saab saagast juba kaks aastat :).
Liigesearst
Samuti käisin ma ortopeedi juures, kes rääkis mulle liigeste hüpermobiilsusest ja sellest kui ettevaatlik ma oma liigestega olema pean. Võitlus- ja lauasport on no-no.
Sellele vaatamata käisin ma osalemas MMA pingviinide treeningul. Hambakaitsmed olid muidugi Konstanzis. Vaatamata sellele, et ma olin kahekordselt ettevaatlik, sain ma osaledes ikkagi ühe pingviini käest mööda hambaid. Õnneks polnud mu asendushammas papist :). Ontlikud, kuid ohtlikud linnud! Minge neid kindlasti 20. jaanuar vaatama!
Uusaasta
Uue aasta võtsin ma vastu viiekordse maja katusel, kus sai üle Tartu linna ilutulestikku imetleda. Aastavahetuse tegi eriliseks fakt, et kohe uue aasta esimestel tundidel tuli meie seltskonnal vihaste venejeestlastega maid (ehk majakatust) jagada. Meid kupatatati võõralt territooriumilt tagasi oma katusenurgale ja redel võeti ka ära! Palju toredaid inimesi. Kuid see meid väga ei morjendanud ja pidu läks edasi Tulnuka filmi ning hiljem Zavoodi suurepärase aura seltsis.
Kuid kõik tore saab otsa ning ühel esmaspäeval oli tagasi Konstanzi minek. Ehkki teekond oli väga mitme lüliga, õnnestusid kõik ümberistumised sajaprotsendiliselt. Seekord oli meile varuks teistsugune üllatus.
Nimelt siis, kui me olime Konstanzis rongi pealt maha tulnud ja jooksime viimase liinibussi peale. Mul oli bussikaart käepärast ja jõudsin esimesena pärale. Tüdrukud jäid aga ukse ette kohmitsema ja sõidupiletit otsima. Selle ajaga jõudis neile ligineda üks asotsiaalse välimusega joobes mees, kes midagi saksa keeles pajatas. Kellelgi temaga tegeleda polnud aega... selle asemel käratas Mari-Liis omaette: "Kus mu kaart on?!". Imestus oli suur, kui parm sulaselges eesti keeles kordas: "Kus mu kaart on?". "Kas te räägite eesti keeles?" Üllatus oli mõlemapoolne. Kahjuks polnud aega temaga pikemalt juttu vesta -- bussijuht tahtis uksi kinni panna. Nii jäi tema taust meile teadmata. Äkki mõni Erasmuslane, kellel raha otsas.
Koju jõudes võttis meid vastu üliõnnelik Birgit. Tema juures toimus ka öine teeõhtu, mis meie nappe puhkusetunde veelgi lühemaks näpistas. Ning sealsamas teetassi juure sain ka kinnituse et mina küll Konstanzi purupaljana virelema ei jää. Nimelt kandsid minu pingutused saksakeelse motivatsioonikirja koostamisel vilja ning mulle garanteeriti suvesemestriks väike lisastipendium. Great success!! Siinkohal tuleb muidugi ära märkida Birgiti ja Mari-Liisi ennastsalgavad pingutused minu tekstihakatisest midagi mõistlikku välja vorpida.
PS! Minu maja ees hakkab kohe-kohe roosipõõsas õitsema. See talv ma vist lund ei näegi...
teisipäev, detsember 26, 2006
Väike Euroopa
Berit (#) Wiiii! Elu! : tead ma hakkasin oma sõbrannaga, sakslasega rääkima, kellega tutvusin prantsusmaal ja tuleb välja et ta on sind konstanzis loengutes näinud, ta õpib ka psühhi.
uku.ee : hahaha
uku.ee : kes?
Berit (#) Wiiii! Elu! : üks christina
Berit (#) Wiiii! Elu! : kui ta tagasi online tuleb siis võin pildi saata
Selline vestlus leidis aset eile õhtul. Varsti ilmus ka see neiu online ja ma tõdesin, et varsti muutub ka Euroopa selliseks külaks, nagu Eesti juba on.
uku.ee : hahaha
uku.ee : kes?
Berit (#) Wiiii! Elu! : üks christina
Berit (#) Wiiii! Elu! : kui ta tagasi online tuleb siis võin pildi saata
Selline vestlus leidis aset eile õhtul. Varsti ilmus ka see neiu online ja ma tõdesin, et varsti muutub ka Euroopa selliseks külaks, nagu Eesti juba on.
esmaspäev, detsember 18, 2006
Apdeit
Grüzil!
Ohverdasin eile natuke und ning sain lõpuks jällegi piltidega ühele poole. Lingi leiate paremalt tulbast "Saksa värki" juures. Uued teemad on umbes sellises järjekorras: õunad, Zermatt, UK tuur, München ja ülikoolielu.
Kuid see ei olnud ainuke tore asi, millega ma eile hakkama sain. Lisaks sellele käisin ma päeva jooksul kaks korda Šveitsis. Esimest korda hommikupoole uisutamas, teist korda õhtupoole kontserdil.
Kontserdist räägiks kohe pikemalt. Toimus see jällegi Winterthuris. Esinejaks oli seekord selline bänd nagu the Young Gods. Õnneks oli jäähalli asemel soliidsem koht valitud. Kui ma olin ukse taga pileti ostnud ja sisse astusin, hakkas mul tõeliselt kahju, et mul kaamerat kaasas polnud. Vana soolaladu ümbertegemine baariks-konsakohaks oli ülimalt hästi välja kukkunud. Rock Cafe-l on igastahes veel arenguruumi. Leidsin veel ühe üksiku vaba tooli, istusin maha ja tegin vist kestvusrekordi väikese õlle joomises. 55 krooni 30 cl kohta ei kutsu just kaanima.
Ringi vaadates avastasin muu hulgas, et olin konkurentsitult kõige noorem kontserdikülastaja. Tegelikult loogiline, arvestades, et ma olen sama vana kui bänd. Veider hakkas ikkagi.
Oodata tuli mul pea tund aega. Vahepeal käisid bändi liikmed laval kitarre häälestamas ja vahetasid publikuga paar sõna. Ning lõpuks hakkas esinemine ka ametlikult pihta -- lavale astus neli teises nooruses jumalat. Grupeering, kes tavaliselt viljeleb psühhedeelilst industrial muusikat, esitas seekord oma loomingut unplugged. Tolle projekti raames oli kaasatud ka üks abijumal, kes rikastas helipilti veelgi. Akustilise kitarride kõrval kasutati instrumentidena igasugust muud põnevat, nagu näiteks India sitar, merekarbikee ning ühe otsaga võimus olev kitarrijuhe. Kõik need helid suunati veel läbi mitmete efektiplokkide. Uues kuues ehitati lugusid nagu Our House, Charlotte, Gasoline Man, Gardez les Espirits ja muidugi ka mõned tulevase albumi pealt. Vaatamata plaadisoundi puudumisele, suutis see bänd mind täiest lummata. Plusspunktid veel viitsimise eest väikesearvulise publikuga vahetul suhelda. Mis sellest, et tegutsetud on 21 aastat.
Kahjuks saab iga hea asi läbi ning looga "Stay with Us" tänas bänd suurepärase atmosfääri eest ja lahkus lavalt. Koju minnes valdas mind veider harmooniline rahu.
Rongis oli mul au sõita koos vagunitäie Šveitsi sõduritega. Ning jälle oli mul kahju, et kaamerat kaasas polnud. Šveits on tore maa. Kui nad ainult nii veidrat saksa keelt ei räägiks.
Näiteks lugesin ma ühele luuletajale pühendatud rongis järgmised read:
"Hie ir schwyz da hei d'politiker fasch genge gsunde schlaf, s'isih dr lohn vom guete gwüsse, si sy würklech alli brav."
mani mater
šveitsi variant saksa keelest. Proovi sellest siis aru saada :)
Ohverdasin eile natuke und ning sain lõpuks jällegi piltidega ühele poole. Lingi leiate paremalt tulbast "Saksa värki" juures. Uued teemad on umbes sellises järjekorras: õunad, Zermatt, UK tuur, München ja ülikoolielu.
Kuid see ei olnud ainuke tore asi, millega ma eile hakkama sain. Lisaks sellele käisin ma päeva jooksul kaks korda Šveitsis. Esimest korda hommikupoole uisutamas, teist korda õhtupoole kontserdil.
Kontserdist räägiks kohe pikemalt. Toimus see jällegi Winterthuris. Esinejaks oli seekord selline bänd nagu the Young Gods. Õnneks oli jäähalli asemel soliidsem koht valitud. Kui ma olin ukse taga pileti ostnud ja sisse astusin, hakkas mul tõeliselt kahju, et mul kaamerat kaasas polnud. Vana soolaladu ümbertegemine baariks-konsakohaks oli ülimalt hästi välja kukkunud. Rock Cafe-l on igastahes veel arenguruumi. Leidsin veel ühe üksiku vaba tooli, istusin maha ja tegin vist kestvusrekordi väikese õlle joomises. 55 krooni 30 cl kohta ei kutsu just kaanima.
Ringi vaadates avastasin muu hulgas, et olin konkurentsitult kõige noorem kontserdikülastaja. Tegelikult loogiline, arvestades, et ma olen sama vana kui bänd. Veider hakkas ikkagi.
Oodata tuli mul pea tund aega. Vahepeal käisid bändi liikmed laval kitarre häälestamas ja vahetasid publikuga paar sõna. Ning lõpuks hakkas esinemine ka ametlikult pihta -- lavale astus neli teises nooruses jumalat. Grupeering, kes tavaliselt viljeleb psühhedeelilst industrial muusikat, esitas seekord oma loomingut unplugged. Tolle projekti raames oli kaasatud ka üks abijumal, kes rikastas helipilti veelgi. Akustilise kitarride kõrval kasutati instrumentidena igasugust muud põnevat, nagu näiteks India sitar, merekarbikee ning ühe otsaga võimus olev kitarrijuhe. Kõik need helid suunati veel läbi mitmete efektiplokkide. Uues kuues ehitati lugusid nagu Our House, Charlotte, Gasoline Man, Gardez les Espirits ja muidugi ka mõned tulevase albumi pealt. Vaatamata plaadisoundi puudumisele, suutis see bänd mind täiest lummata. Plusspunktid veel viitsimise eest väikesearvulise publikuga vahetul suhelda. Mis sellest, et tegutsetud on 21 aastat.
Kahjuks saab iga hea asi läbi ning looga "Stay with Us" tänas bänd suurepärase atmosfääri eest ja lahkus lavalt. Koju minnes valdas mind veider harmooniline rahu.
Rongis oli mul au sõita koos vagunitäie Šveitsi sõduritega. Ning jälle oli mul kahju, et kaamerat kaasas polnud. Šveits on tore maa. Kui nad ainult nii veidrat saksa keelt ei räägiks.
Näiteks lugesin ma ühele luuletajale pühendatud rongis järgmised read:
"Hie ir schwyz da hei d'politiker fasch genge gsunde schlaf, s'isih dr lohn vom guete gwüsse, si sy würklech alli brav."
mani mater
šveitsi variant saksa keelest. Proovi sellest siis aru saada :)
esmaspäev, detsember 11, 2006
Tripp, kolmas osa
Viies osa: nõiaring ja nõiatänav
Järgmisel varahommikul liikusime Linnast tagasi külasse, eesmärgiga käia sealses kohalikus poes ja lõpetada ekspeditsioon järgmisel päeval varajase lennuga Saksa kolkasse.
Seepärast pidime esmalt leidma piletid bussile, mis meid küla keskelt lennujaama pidi viima. Mõtlemata, et vastavad piletid võiksime leida u. 50 meetrit kohast, kus Manchesteri-bussi pealt maha tulime, käisime sealsamas ümbruses ligi 2 tundi niisama ringi, väsitasime oma jalad ning Mikk muutus närviliseks, sest oli vaja ju ostlema minna! Suht nõme ühesõnaga. Lõpuks sai eesmärk siiski täidetud ning ka ostlemine Oxford Streeti nimelises poes kujunes päris edukaks. Sellest pole aga mõtet lähemalt rääkida, sest see tänav on liiga kreisi, seal võiks kulutama jäädagi...
Õhtul kohtasime külas Uku tuttavaid – Matthias Brünode riigist ning kergelt anglifitseerunud Tarmo. Loomulikult rääkisime pikalt Boratist ja jalgpallist, oli väga mõnna istumine. Hilisõhtul pöördusime siiski tagasi meie esimese majutaja Andrese poole, kes koos Madisega oli samuti käinud Jumaluse kontsertil.
Lahkelt kutsus Andres meile hommikuks takso maja juurde vastu ning kui olime saanud piisavalt (e. 2 tundi) magada, oligi aeg sõita takso vahendusel bussini, mis meid lennujaama viis. Loomulikult ei tulnud buss õigel ajal (sest see oli Itaalia firma buss), nii et saime oma suure kotiga jälle mõnusalt ringi käia kuni lõpuks tuli järgmine buss. Aega oli meil õnneks väikse varuga, nii et kõik oli kontrolli all.
Kuues osa: tripi sisutihedaim päev
...oli kindlasti mingi muu päev kui teisipäev, 28. november. Sellel päeval tulime nimelt varahommikul Saksamaale kus oli rämedalt jahe ja Konstanzi jõudes Uku läks kooli, samas kui Mikk kondas 25 kg asjadega 1 tund ühikatepiirkonnas ringi, sest ta ei oska orienteeruda ning läks mittevabatahtliku treeningu lõppedes unevõlga tasuma.
Õhtul vaatasime ülikoolis Saksakeelset filmi, millest me muidugi midagi aru ei saanud ja vahepeal kippus uni silma. Päeva toredaim osa oli õnneks alles ees, sest kinole järgnes kohalike kallihinnaliste veinide ja imeheade pannkookide mekkimine üheskoos Birgiti ja Mariliisiga. VERY NICE!
Seitsmes päev: Time Is Running Out!
Hell yeah! See oli alles päev! Uku jaoks algas see vist juba kell 8 või midagi, aga Mikk lubas endal kella poole kaheni põõnata. Kell neli sõitsime bussiga jänestena linna, et minna rongile, mis viis...Böblingeni! Meiega kaasas oli üks tore vene neiu Tasha, kelle isakodusse sõitmiseks peaks läbi käima terve Siberi. Böblingen oli õnneks veits lähemal.
Kohale jõudes võis tunda, et MUSE on kuskil lähedal. Mmm! Varsti jõudsimegi hiigelsuurde (vt. iroonia) Sporthallesse ning asusime ootama, et lavale astuks Bänd.
Ja siis see algas...minule üllatusena kohe lemmikloo Knights of Cydoniaga, ent kõige parem oli tulemas siiski lõpupoole...Time Is Running Out, New Born, Plug In Baby, Supermassive Black Hole, Map of the Problematique, jne...Starlight! Oi kuidas see rokkis! Ja möllu oli lava ees just mõnusalt. Ja valgusshow oli väga stiilne. Maagiline! Järgmine kord sooviks neid küll suuremal laval esinemas näha, ent nõnda lähedale siis ilmselt nii kergelt ei saaks...
Igatahes...lauluga Time Is Running Out andis Muse ilmselt meile vihje, et meie viimane rong tagasi Konstanzi läheb suht varsti. Siiski oli meil veel aega paar head lugu ära kuulata, süüa ja juua osta ja seejärel...liduda! Elu eest joosta, et ei jääks maha viimasest rongist! Täiskiirusel tormata tänavail, mille kohta me ei teadnud täpselt, kuhu need viivad. Joostes saime siiski vihjeid ning suuresti tänu jooksubrigadir Ukule jõudsime rongijaama nii 10 sekundit enne rongi tulekut.
Muidugi suutis Mikk just finišisirgel ehk raudteeliipritel kukkuda, nii et mõned tunnid varem suht terveks saanud hiljuti opereeritud põlvele lisaks sai siniseks ka suure varba ja teise põlve. Lisaks tuleb arvestada, et raudteejaam pole vist ohutuim koht kukkumiseks. Very nice! NOT! See selgus tegelt alles kohale jõudes, sest rongis oli enneolematu pingelangus ja tunne, et nüüd olemegi taevas. See kontsert, see jooks ja see rongisõit jäävad asjaosalistele eluks ajaks meelde. Happytimes!
Kaheksas päev: ilus lõpp ilusale tripile
Ma pole linnas, kus asub Zavood, vist terve semestri jooksul nii vara kooli jõudnud kui tol päeval. Ehk siis kella üheksaks jõudsime Uku ülikooli, mis iseenesest kandideerib vist maailma sopiliseima hoone tiitlile. Uku läks loomulikult õppima, otsustasin ise sama teha.
Äärmiselt veidras, ent meeldivalt vaikses biblioteegis juhatas Uku mind mõnusa kohani, kust avanes päris nummi vaade. Ja esmakordselt oli reaalselt võimalik õues midagi näha ka (sest ilmad on siin suht nõmedad). Pärast küllalt edukat õppimisseanssi külastasin kohalikku sööklat e. Mensat, kus pakuti inglaslikult maitsetut sööki. A mis sellest ikka...
Õhtul pakkis Mikk asju, et jätta Uku õppimistuhinasse ning sõita Baselisse, et järgmisel hommikul läbi Berliini koju lennata. Huvitav oli muidugi ka Baselis, kus kohtasin Liisi, kellele öömaja ning muu abi eest väga tänulik olen ning kes tundus olevat hüperaktiivne inimene, eriti võrreldes minuga, kel oli äärmiselt väsitav reis seljataga.
Lõpetada sooviksin siiski sellega, et reisi lõpuks ei saanud me küll olulisi vihjeid Suursuguse Eesti riigi ülesehitamiseks, ent selgeks sai see, et taolised reisid on väga vinged. Eriti kui need lõpevad järgmiselt: olles Ukuga Bodensee kaldal tripi lõpu tähistamiseks veidi Radlerit e. õlle ja limonaadi täitsa nauditavat segu pruukinud, istusin rongi peale, kuulasin mp3-mängijast üht oma lemmiklugudest ning heites viimast pilku kaunile Bodenseele, kärgatas seal küll tagasihoidlik, ent maksimaalselt sümboolne ilutulestik...Ja siis hakkas mulle kohale jõudma, kui eriline ja tore nädal just selja taha oli jäänud. Sõnadesse on kõike seda keeruline panna, ent läbi teatava prisma tegin seda siiski.
Loodetavasti oli teil vähemalt sajandiku võrragi nõnda tore seda lugeda kui meil seda kogeda. Kuulmiseni.
Järgmisel varahommikul liikusime Linnast tagasi külasse, eesmärgiga käia sealses kohalikus poes ja lõpetada ekspeditsioon järgmisel päeval varajase lennuga Saksa kolkasse.
Seepärast pidime esmalt leidma piletid bussile, mis meid küla keskelt lennujaama pidi viima. Mõtlemata, et vastavad piletid võiksime leida u. 50 meetrit kohast, kus Manchesteri-bussi pealt maha tulime, käisime sealsamas ümbruses ligi 2 tundi niisama ringi, väsitasime oma jalad ning Mikk muutus närviliseks, sest oli vaja ju ostlema minna! Suht nõme ühesõnaga. Lõpuks sai eesmärk siiski täidetud ning ka ostlemine Oxford Streeti nimelises poes kujunes päris edukaks. Sellest pole aga mõtet lähemalt rääkida, sest see tänav on liiga kreisi, seal võiks kulutama jäädagi...
Õhtul kohtasime külas Uku tuttavaid – Matthias Brünode riigist ning kergelt anglifitseerunud Tarmo. Loomulikult rääkisime pikalt Boratist ja jalgpallist, oli väga mõnna istumine. Hilisõhtul pöördusime siiski tagasi meie esimese majutaja Andrese poole, kes koos Madisega oli samuti käinud Jumaluse kontsertil.
Lahkelt kutsus Andres meile hommikuks takso maja juurde vastu ning kui olime saanud piisavalt (e. 2 tundi) magada, oligi aeg sõita takso vahendusel bussini, mis meid lennujaama viis. Loomulikult ei tulnud buss õigel ajal (sest see oli Itaalia firma buss), nii et saime oma suure kotiga jälle mõnusalt ringi käia kuni lõpuks tuli järgmine buss. Aega oli meil õnneks väikse varuga, nii et kõik oli kontrolli all.
Kuues osa: tripi sisutihedaim päev
...oli kindlasti mingi muu päev kui teisipäev, 28. november. Sellel päeval tulime nimelt varahommikul Saksamaale kus oli rämedalt jahe ja Konstanzi jõudes Uku läks kooli, samas kui Mikk kondas 25 kg asjadega 1 tund ühikatepiirkonnas ringi, sest ta ei oska orienteeruda ning läks mittevabatahtliku treeningu lõppedes unevõlga tasuma.
Õhtul vaatasime ülikoolis Saksakeelset filmi, millest me muidugi midagi aru ei saanud ja vahepeal kippus uni silma. Päeva toredaim osa oli õnneks alles ees, sest kinole järgnes kohalike kallihinnaliste veinide ja imeheade pannkookide mekkimine üheskoos Birgiti ja Mariliisiga. VERY NICE!
Seitsmes päev: Time Is Running Out!
Hell yeah! See oli alles päev! Uku jaoks algas see vist juba kell 8 või midagi, aga Mikk lubas endal kella poole kaheni põõnata. Kell neli sõitsime bussiga jänestena linna, et minna rongile, mis viis...Böblingeni! Meiega kaasas oli üks tore vene neiu Tasha, kelle isakodusse sõitmiseks peaks läbi käima terve Siberi. Böblingen oli õnneks veits lähemal.
Kohale jõudes võis tunda, et MUSE on kuskil lähedal. Mmm! Varsti jõudsimegi hiigelsuurde (vt. iroonia) Sporthallesse ning asusime ootama, et lavale astuks Bänd.
Ja siis see algas...minule üllatusena kohe lemmikloo Knights of Cydoniaga, ent kõige parem oli tulemas siiski lõpupoole...Time Is Running Out, New Born, Plug In Baby, Supermassive Black Hole, Map of the Problematique, jne...Starlight! Oi kuidas see rokkis! Ja möllu oli lava ees just mõnusalt. Ja valgusshow oli väga stiilne. Maagiline! Järgmine kord sooviks neid küll suuremal laval esinemas näha, ent nõnda lähedale siis ilmselt nii kergelt ei saaks...
Igatahes...lauluga Time Is Running Out andis Muse ilmselt meile vihje, et meie viimane rong tagasi Konstanzi läheb suht varsti. Siiski oli meil veel aega paar head lugu ära kuulata, süüa ja juua osta ja seejärel...liduda! Elu eest joosta, et ei jääks maha viimasest rongist! Täiskiirusel tormata tänavail, mille kohta me ei teadnud täpselt, kuhu need viivad. Joostes saime siiski vihjeid ning suuresti tänu jooksubrigadir Ukule jõudsime rongijaama nii 10 sekundit enne rongi tulekut.
Muidugi suutis Mikk just finišisirgel ehk raudteeliipritel kukkuda, nii et mõned tunnid varem suht terveks saanud hiljuti opereeritud põlvele lisaks sai siniseks ka suure varba ja teise põlve. Lisaks tuleb arvestada, et raudteejaam pole vist ohutuim koht kukkumiseks. Very nice! NOT! See selgus tegelt alles kohale jõudes, sest rongis oli enneolematu pingelangus ja tunne, et nüüd olemegi taevas. See kontsert, see jooks ja see rongisõit jäävad asjaosalistele eluks ajaks meelde. Happytimes!
Kaheksas päev: ilus lõpp ilusale tripile
Ma pole linnas, kus asub Zavood, vist terve semestri jooksul nii vara kooli jõudnud kui tol päeval. Ehk siis kella üheksaks jõudsime Uku ülikooli, mis iseenesest kandideerib vist maailma sopiliseima hoone tiitlile. Uku läks loomulikult õppima, otsustasin ise sama teha.
Äärmiselt veidras, ent meeldivalt vaikses biblioteegis juhatas Uku mind mõnusa kohani, kust avanes päris nummi vaade. Ja esmakordselt oli reaalselt võimalik õues midagi näha ka (sest ilmad on siin suht nõmedad). Pärast küllalt edukat õppimisseanssi külastasin kohalikku sööklat e. Mensat, kus pakuti inglaslikult maitsetut sööki. A mis sellest ikka...
Õhtul pakkis Mikk asju, et jätta Uku õppimistuhinasse ning sõita Baselisse, et järgmisel hommikul läbi Berliini koju lennata. Huvitav oli muidugi ka Baselis, kus kohtasin Liisi, kellele öömaja ning muu abi eest väga tänulik olen ning kes tundus olevat hüperaktiivne inimene, eriti võrreldes minuga, kel oli äärmiselt väsitav reis seljataga.
Lõpetada sooviksin siiski sellega, et reisi lõpuks ei saanud me küll olulisi vihjeid Suursuguse Eesti riigi ülesehitamiseks, ent selgeks sai see, et taolised reisid on väga vinged. Eriti kui need lõpevad järgmiselt: olles Ukuga Bodensee kaldal tripi lõpu tähistamiseks veidi Radlerit e. õlle ja limonaadi täitsa nauditavat segu pruukinud, istusin rongi peale, kuulasin mp3-mängijast üht oma lemmiklugudest ning heites viimast pilku kaunile Bodenseele, kärgatas seal küll tagasihoidlik, ent maksimaalselt sümboolne ilutulestik...Ja siis hakkas mulle kohale jõudma, kui eriline ja tore nädal just selja taha oli jäänud. Sõnadesse on kõike seda keeruline panna, ent läbi teatava prisma tegin seda siiski.
Loodetavasti oli teil vähemalt sajandiku võrragi nõnda tore seda lugeda kui meil seda kogeda. Kuulmiseni.
neljapäev, detsember 07, 2006
Tripp, teine osa
Kolmas osa: 24-hour Party People! vol. 2
Kuna me reedel tegime rahuliku õhtu ja läksime varakult magama, siis ei olnud mingit probleemi laupäeval vara üles saada ning Mekasse sõita. Samuti täitus ideaalselt soov jõuda samal päeval ka ostlema. VÕI SIIS MITTE!
Ajakava nihkus soovitust siiski vaid 2 tundi kaugemale ning Mekasse, mis asub tänaval nimega Sir Matt Busby Road, jõudsime umbes kell pool kolm (Uku ütles nii, ma ise ei tea täpselt!). Niisiis...Jõudsime kohale ja astusime sisse väiksesse poekesesse, umbes sama mis „Kõige Pood“ linnas, kus asub Zavood. Ühtteist oli seal 10m2 (või pisut rohkem) pinna peal müüki pandud, enamus punast värvi, mingi logo oli peal ja hinnad olid täiesti taskukohased. (Tuletan meelde, et tekst võib sisaldada irooniat ja sarkasmi)
Igatahes oli see tore koht, sest sealgi kohtasime rahvuskaaslasi ja muidugi lubasime endale ka kõva 4 naela eest nänni. Tegelt isegi rohkema eest, sest läksime ka Meka muuseumisse, mis muuseas tuletas meelde nii mõnegi ilusa, kurva või härda juhtumi nende Jumalate kohta, kel Meka ja tema kummardajate südameis oluline koht on.
Ja täiesti paratamatult tekkis Meka läheduses olles patune soov tulla siiasamma järgmine päev Gigantide Heitlust vaatama. Pilet oleks ainult mõnisada naela maksnud. Mõistuse pani meile ilmselt pähe aeg ning see, et järgmisel päeval ei olnud enam aega sellele niivõrd palju mõelda. Aga me veel jõuame sinna! Ausõna!
Niisiis, olles Mekas veetnud vaid 3-4 tundi, läksime tagasi linnaossa, kus elavad eranditult tudengid. Eesmärgiks oli kohata veel ja veel eestlasi (sest eestlased on lihtsalt kõige ilusamad. Ja ma ei ole mingi natsionalist, et te teaks!) ja see meil õnnestus.
Esmalt saime kokku Laidiga, kes valmistas meile imeliselt maitsva pastaroa. VERY NICE! Suur aitäh talle selle eest. Samuti õnnestus oma silmaga näha, et mõni neist igavatest traditsioonilisest inglise majadest võib seest ka stiilne olla. Majaekskursiooni käigus võisime tõdeda, et enne Laidit sealsamas elanud Jorgen oli toa oma äranägemise järgi väga mehiselt sisustanud...okei tegelt see tuba sobis Laidile palju paremini. No hard feelings, Jorgen, okay? :)
Üks hetk lahkus Mikk sellest stiilsest hoonest, nägemaks, et kohalike üliõpilaste elamine näeb ka täitsa cool välja. Ühesõnaga toimus trehvamine klassiõde Kerttuga, kelle külalislahkust on samuti keeruline üleliia kiita. Tema seltsis hakkasin end vaikselt valmistama ette õhtuks, mille peasündmuseks oli ette nähtud REIV. Yeah! Varsti liitusid minuga ka Liisi, Morka ning Uku ning olles tarvitanud veidi vägijooke, lahkusime eht-nooringlaslikult majast, kandes seljas vaid särki.
Muidugi hakkas päris kiirelt külm, kui taksoga peopaika Old Brewerysse kohale jõudsime ning külmad olid ka piletihangeldajate südamed. 40 või 50 naela pileti eest ületas isegi summa, mis maksime Jumaluse kontserti 1 pileti eest. Ja vaid 1 piletit oli meil vaja saada, ülejäänud olid õnneks olemas. Õnnega pooleks meil seekord vedas (või siis peab tõesti olema väga tähelepanelik, et parim pakkumine saada) – turuhindadega veel mitte kursis olev lahke olemisega noormees nõustus meile oma üleliigse pileti loovutama vaid 20 naela eest, keeldudes isegi teiste kaupmeeste altkäemaksupakkumisest. VERY NICE!
Reiv (või nu-rave, nagu seda vist nimetati, mida iganes) oli lahe. Kuulda sai nii indie-muusikat kui ka elektroonilisemaid asju a'la techno; sai hüpata nii esireas kui nautida esinemist veidi kaugemalt. Kell 3 läbi hakkas siiski igav ning hakkas tunduma, et ürituse korraldajad lootsid, et kliendid on nii purjus ja enam aru ei saa, et muusika tase enam nõnda kõrge polnud. Tagasiteel hakkas ka külm, sest läksime bussiga.
Neljas osa: 24-hour Party People! vol. 3
Päeva esimesest poolest pole vist eriti mõtet rääkida, sest taas magasime kaua ja siis lihtsalt käisime shoppamas (siiski, saime päris hea hinna eest päris toredaid asju. GREAT SUCCESS!). . Shoppasime edukalt ning jõudsime täpselt kella neljaks kesklinna ilmselt kõige stiilsemasse pubisse (nimega Varsity), et vaadata Gigantide Heitlust.
Mäng oli hea, pubi oli hea ja õlu oli hea, aga tulemusega päris rahul ei saa olla ja üldiselt me vist ei tohiks olla samal ajal välismaal kui Manchester United mängimas on, sest ka eelnevatel kordadel (kord vaatasime mängu Keenias pubis ning korra Londonis Loftus Road staadionil) on kõik sellised mängud lõppenud viigiliselt 1:1. Okei, mida iganes.
Pärast mängu pöördusime tagasi Fallowfieldi ehk üliõpilaste riiki, et veidi Liisi juures tšillida ja seejärel Kerttule külla minna. Muidugi uimerdasime liiga kaua, nii et Morkat, kes pidi sõitma Newcastle'isse tagasi inimkatseid tegema, enam ei näinudki. Lõbusaks kujunes õhtu sellegipoolest, läbi pideva huumori- ja sarkasmiprisma rääkisime maast ja ilmast ja millest kõigest veel...Ja imestasime Kerttu tublidust, sest ta suutis isegi kooliasjadega tegelda. Ja Ukul õnnestus üle pika aja maitsta kilu ja musta leiba. NICE!
Varsti siis jälle järgmised osad. Ja kui ses tekstis tundus midagi arusaamatut, siis palun pöörduda eelmise postituse alguse juurde. Püsige lainel!
Kuna me reedel tegime rahuliku õhtu ja läksime varakult magama, siis ei olnud mingit probleemi laupäeval vara üles saada ning Mekasse sõita. Samuti täitus ideaalselt soov jõuda samal päeval ka ostlema. VÕI SIIS MITTE!
Ajakava nihkus soovitust siiski vaid 2 tundi kaugemale ning Mekasse, mis asub tänaval nimega Sir Matt Busby Road, jõudsime umbes kell pool kolm (Uku ütles nii, ma ise ei tea täpselt!). Niisiis...Jõudsime kohale ja astusime sisse väiksesse poekesesse, umbes sama mis „Kõige Pood“ linnas, kus asub Zavood. Ühtteist oli seal 10m2 (või pisut rohkem) pinna peal müüki pandud, enamus punast värvi, mingi logo oli peal ja hinnad olid täiesti taskukohased. (Tuletan meelde, et tekst võib sisaldada irooniat ja sarkasmi)
Igatahes oli see tore koht, sest sealgi kohtasime rahvuskaaslasi ja muidugi lubasime endale ka kõva 4 naela eest nänni. Tegelt isegi rohkema eest, sest läksime ka Meka muuseumisse, mis muuseas tuletas meelde nii mõnegi ilusa, kurva või härda juhtumi nende Jumalate kohta, kel Meka ja tema kummardajate südameis oluline koht on.
Ja täiesti paratamatult tekkis Meka läheduses olles patune soov tulla siiasamma järgmine päev Gigantide Heitlust vaatama. Pilet oleks ainult mõnisada naela maksnud. Mõistuse pani meile ilmselt pähe aeg ning see, et järgmisel päeval ei olnud enam aega sellele niivõrd palju mõelda. Aga me veel jõuame sinna! Ausõna!
Niisiis, olles Mekas veetnud vaid 3-4 tundi, läksime tagasi linnaossa, kus elavad eranditult tudengid. Eesmärgiks oli kohata veel ja veel eestlasi (sest eestlased on lihtsalt kõige ilusamad. Ja ma ei ole mingi natsionalist, et te teaks!) ja see meil õnnestus.
Esmalt saime kokku Laidiga, kes valmistas meile imeliselt maitsva pastaroa. VERY NICE! Suur aitäh talle selle eest. Samuti õnnestus oma silmaga näha, et mõni neist igavatest traditsioonilisest inglise majadest võib seest ka stiilne olla. Majaekskursiooni käigus võisime tõdeda, et enne Laidit sealsamas elanud Jorgen oli toa oma äranägemise järgi väga mehiselt sisustanud...okei tegelt see tuba sobis Laidile palju paremini. No hard feelings, Jorgen, okay? :)
Üks hetk lahkus Mikk sellest stiilsest hoonest, nägemaks, et kohalike üliõpilaste elamine näeb ka täitsa cool välja. Ühesõnaga toimus trehvamine klassiõde Kerttuga, kelle külalislahkust on samuti keeruline üleliia kiita. Tema seltsis hakkasin end vaikselt valmistama ette õhtuks, mille peasündmuseks oli ette nähtud REIV. Yeah! Varsti liitusid minuga ka Liisi, Morka ning Uku ning olles tarvitanud veidi vägijooke, lahkusime eht-nooringlaslikult majast, kandes seljas vaid särki.
Muidugi hakkas päris kiirelt külm, kui taksoga peopaika Old Brewerysse kohale jõudsime ning külmad olid ka piletihangeldajate südamed. 40 või 50 naela pileti eest ületas isegi summa, mis maksime Jumaluse kontserti 1 pileti eest. Ja vaid 1 piletit oli meil vaja saada, ülejäänud olid õnneks olemas. Õnnega pooleks meil seekord vedas (või siis peab tõesti olema väga tähelepanelik, et parim pakkumine saada) – turuhindadega veel mitte kursis olev lahke olemisega noormees nõustus meile oma üleliigse pileti loovutama vaid 20 naela eest, keeldudes isegi teiste kaupmeeste altkäemaksupakkumisest. VERY NICE!
Reiv (või nu-rave, nagu seda vist nimetati, mida iganes) oli lahe. Kuulda sai nii indie-muusikat kui ka elektroonilisemaid asju a'la techno; sai hüpata nii esireas kui nautida esinemist veidi kaugemalt. Kell 3 läbi hakkas siiski igav ning hakkas tunduma, et ürituse korraldajad lootsid, et kliendid on nii purjus ja enam aru ei saa, et muusika tase enam nõnda kõrge polnud. Tagasiteel hakkas ka külm, sest läksime bussiga.
Neljas osa: 24-hour Party People! vol. 3
Päeva esimesest poolest pole vist eriti mõtet rääkida, sest taas magasime kaua ja siis lihtsalt käisime shoppamas (siiski, saime päris hea hinna eest päris toredaid asju. GREAT SUCCESS!). . Shoppasime edukalt ning jõudsime täpselt kella neljaks kesklinna ilmselt kõige stiilsemasse pubisse (nimega Varsity), et vaadata Gigantide Heitlust.
Mäng oli hea, pubi oli hea ja õlu oli hea, aga tulemusega päris rahul ei saa olla ja üldiselt me vist ei tohiks olla samal ajal välismaal kui Manchester United mängimas on, sest ka eelnevatel kordadel (kord vaatasime mängu Keenias pubis ning korra Londonis Loftus Road staadionil) on kõik sellised mängud lõppenud viigiliselt 1:1. Okei, mida iganes.
Pärast mängu pöördusime tagasi Fallowfieldi ehk üliõpilaste riiki, et veidi Liisi juures tšillida ja seejärel Kerttule külla minna. Muidugi uimerdasime liiga kaua, nii et Morkat, kes pidi sõitma Newcastle'isse tagasi inimkatseid tegema, enam ei näinudki. Lõbusaks kujunes õhtu sellegipoolest, läbi pideva huumori- ja sarkasmiprisma rääkisime maast ja ilmast ja millest kõigest veel...Ja imestasime Kerttu tublidust, sest ta suutis isegi kooliasjadega tegelda. Ja Ukul õnnestus üle pika aja maitsta kilu ja musta leiba. NICE!
Varsti siis jälle järgmised osad. Ja kui ses tekstis tundus midagi arusaamatut, siis palun pöörduda eelmise postituse alguse juurde. Püsige lainel!
esmaspäev, detsember 04, 2006
Vainikute kultuurilised õppetunnid Suurbritannias suursuguse Eesti riigi ülesehitamiseks.
Kõik teavad või siis peaksid teadma, et selle sügise suurim sündmus pole mitte see, et Bush, inglise kuninganna või see kolmas tüüp Eestit külastasid, vaid siiski see, kuidas Virumaa oma pojad käisid Suurbritannias kultuurilisi õppetunde saama. Mikk lendas saarele Tallinnast, Suursuguse Eesti Vabariigi Suursugusest pealinnast, Uku kuskilt Saksa kolkast. Et juttu oleks kergem lugeda, soovitame varem tutvuda mõistetega nagu iroonia ja sarkasm, samuti peaks vihjama, et:
küla=London
Linn=Manchester
Jumalus=Tool
Meka=Old Traffordi jalgpallistaadion.
Linn, kus asub Zavood=Tartu
Suursuguse Eesti Vabariigi Pealinn=Tallinn
Gigantide Heitlus=Manchester Unitedi ning Londoni Chelsea jalgpalliklubide kohtumine.
24-hour Party People=laul, täpsemalt Manchesteri rõõmsaloomuline hümn
Brünode riik=Austria
Iga osa on üks päev ning tripp algas neljapäeval, 23. novembril.
Esimene osa: mobiilid on nõrkadele
Tuleb välja, et London on tegelt ilgelt väike küla. Et Uku ja Mikk seal küllalt suvalises kohas kokku saaksid, pole kaasaja kapitalistliku väärastunud ühiskonna üht Nokiat – mobiiltelefoni – sugugi tarvis. Seepärast oligi Mikk eriti kaval ja jättis oma masinal, mille ta ühiskonna survest tulenevalt oli endale soetanud, sisse lülitamata funktsiooni, mis lubab ka välismaal kõnelda. Uku võttis mingi mobiilihakatise kaasa, aga sisulist kasu polnud neist kokkusaamisel kummalgi.
Niisiis, kui Mikk oli ühes väikses London Bridge'i nimelises rongijaamas kokkulepitud kohal (jah, tunnistan, selle kokkusaamise leppisin kokku laenatud telefoni kasutades), siis eestlane tunneb eestlase niivõrd hästi näha, et oli vaid tarvis veidi sealsamas rongijaamakeses ringi vaadata ja juba oligi Dünaamiline Duo koos. Happytimes!
Niisiis, istusime koos Andrese – meie esimese vastutuleliku öömajapakkujaga – väikse rongikese peale (inglastel on nende rongide, mis tegelt on suht kenad ja korras, pärast nii häbi, et hoiavad neid päev läbi maa all ja aint vahel õhtuti lasevad õue), mis viis meid maa alt küla keskelt natuke kaugemale.
Teeloleku vältel küllastusime infoga selle suhtes, kuidas järgmisel päev saada kõige kiiremini Linna, kus asub Meka ja kus oli Jumalus lubanud end ilmutada. Lisaks patustasime koos Andrese ja Madisega natuke tervisenapsi ning mingi saare joogiga (klaasi peale oli kirjutatud Guinness). Tunne oli hea ning ootused järgmise päeva suhtes kõrged.
Teine osa: 24-hour Party People!
Väike ülevaade loogikast, mis toimib sealses infrastruktuuris. Pilet lennujaamast küla keskele (20-50 minutit) maksab 8 naela, taksosõit küla ühest äärest keskele (25 minutit) maksab 20 naela, pilet küla keskelt Linna, kus asub Meka ja kus oli Jumalus lubanud end ilmutada (4,5 tundi) maksab keskmiselt 3 naela (odavam kui bussisõit Suursuguse Eesti Vabariigi pealinnast linna, kus asub Zavood).
Igatahes läks bussireis päris mõnnalt ja valutult ning ehk isegi üllatavalt kiiresti jõudsime Linna (...kus asub Meka jne) piirile, seal võttis meid vastu lootustandev silt „Best Hand Job in the North“ (ja samas kõrval pesti miskipärast autosid).
Varsti jõudsime kesklinna ja varsti jõudis sinna ka meie järgmine öömajapakkuja, kellele oleme samuti surmani tänulikud. Ehk siis Liisi leidis hoolsa koolitöö kõrvalt aega, et meile vastu tulla ja järgmised 3 päeva meiega pidutseda. VERY NICE!
Teel öömaja poole veendus siinkirjutaja, et Linn on päris veider ja üldse kogu riik on suht kreisi – tänavail käib pidev liiklusreeglite rikkumine, mille suhtes on alla andnud ka politsei. Ilmselt taaskord üks kapitalismi harrastamise karm tagajärg (seepärast oli hiljem nii-nii hea jõuda Saksamaale, kus liiklus toimis õiget pidi).
Keerulised liiklusolud ei takistanud meil aga käimast poes, et avaneks võimalus mekkida vedelikku, mis oli väga positiivselt meelde jäänud eelmisest kultuurireisist – Stella Artois. I LIKE! Kohalike oludega tutvudes läks aeg suisa lennates ning varsti tundus meile, et tol päeval – 24. novembril 2006 võib tõesti Jumalus end ilmutada. Tundsime, et Jumalusele iseloomulikku energiat kiirgab MEN Arena nimelisest pühakojast, seetõttu lasime Liisil end lahkelt sinna juhatada. Milline üllatus, nii oligi!
Kell 20.50-22.30 sai Dünaamiline Duo täpsemat aimu sellest, milline näeb välja transiseisund. Kui me isegi sinna otseselt ei jõudnud, siis olime sellele väga lähedal, sest Mastadoni-nimelise prohveti ennustus läks täide ning end ilmutas vokaalinstrumentaalansambel Tool eesotsas ühe tüübiga, kelle nimi on vist Maynard James Keenan. VERY NICE! I LIKE! Need 100 minutit lähevad meie mõlema elus väga olulisele kohale. Neid tundeid pole aga võimalik sõnadesse transformeerida ja seepärast ma ei üritagi. Ütleme nii, et suht spets oli noh. Sobib?
Kontserti lõpul ilmnes, et suure massi palved lähevad vahel ka täide. Või noh, enamvähem. Igatahes mitu tuhat inimest, seehulgas ka meie, laulsime ja palusime, et taevaväravad võiks avaneda ning Los Angelese nimelise linna ühest riigist minema pühkida (erinevatel põhjustel, vt. laulu „Aenima“). Ja vihma hakkaski sadama! Kui mitte soovitud Los Angelesis, siis Manchesteris kindlasti. Ja mehiselt.
Kontsertiga oli pidu aga alles algamas – väikestest kommunikatsiooniprobleemidest hoolimata kohtusime Liisi ning Morkaga, kes oli kohale kimanud Newcastle-nimelisest kolkast. Ta teeb seal laboris kohalike inimeste peal katseid, et inglise naisi natukenegi ilusamaks muuta (eestlannasid ehk iludusi on seal paraku nii vähe, et tänavapilti nähes mitte oksendama hakkamiseks on paratamatult vaja abimaterjale). Ilmnes, et seekord oli Morka koos Liisiga kohaliku prevalveeriva loomaliigi ilustamiseks proovinud uudset vedelikku, mida tuntakse ka kui „viin“. Tundub, et sellest oli abi, sest klubis, kuhu läksime - 5th Avenue – olime me, eestlased, päris heas tujus ning teatud osa meist nautis tähelepanu, mis tulenes Tooli nänni ostmisest. I LIKE! But no sexytime.
Õhtu, kuhu mahtus nii Jumaluse ilmutus kui mitu tundi indie-muusikat, avaldas miskipärast mõju ka Dünaamilise Duo ja ülejäänud eestlaste seltskonna organismile. Ehk siis väsisime ära kella poole kolmeks! Ja läksime koju...kes otse, kes väikse ringiga.
Varsti juba järgmised osad. Stay tuned!
küla=London
Linn=Manchester
Jumalus=Tool
Meka=Old Traffordi jalgpallistaadion.
Linn, kus asub Zavood=Tartu
Suursuguse Eesti Vabariigi Pealinn=Tallinn
Gigantide Heitlus=Manchester Unitedi ning Londoni Chelsea jalgpalliklubide kohtumine.
24-hour Party People=laul, täpsemalt Manchesteri rõõmsaloomuline hümn
Brünode riik=Austria
Iga osa on üks päev ning tripp algas neljapäeval, 23. novembril.
Esimene osa: mobiilid on nõrkadele
Tuleb välja, et London on tegelt ilgelt väike küla. Et Uku ja Mikk seal küllalt suvalises kohas kokku saaksid, pole kaasaja kapitalistliku väärastunud ühiskonna üht Nokiat – mobiiltelefoni – sugugi tarvis. Seepärast oligi Mikk eriti kaval ja jättis oma masinal, mille ta ühiskonna survest tulenevalt oli endale soetanud, sisse lülitamata funktsiooni, mis lubab ka välismaal kõnelda. Uku võttis mingi mobiilihakatise kaasa, aga sisulist kasu polnud neist kokkusaamisel kummalgi.
Niisiis, kui Mikk oli ühes väikses London Bridge'i nimelises rongijaamas kokkulepitud kohal (jah, tunnistan, selle kokkusaamise leppisin kokku laenatud telefoni kasutades), siis eestlane tunneb eestlase niivõrd hästi näha, et oli vaid tarvis veidi sealsamas rongijaamakeses ringi vaadata ja juba oligi Dünaamiline Duo koos. Happytimes!
Niisiis, istusime koos Andrese – meie esimese vastutuleliku öömajapakkujaga – väikse rongikese peale (inglastel on nende rongide, mis tegelt on suht kenad ja korras, pärast nii häbi, et hoiavad neid päev läbi maa all ja aint vahel õhtuti lasevad õue), mis viis meid maa alt küla keskelt natuke kaugemale.
Teeloleku vältel küllastusime infoga selle suhtes, kuidas järgmisel päev saada kõige kiiremini Linna, kus asub Meka ja kus oli Jumalus lubanud end ilmutada. Lisaks patustasime koos Andrese ja Madisega natuke tervisenapsi ning mingi saare joogiga (klaasi peale oli kirjutatud Guinness). Tunne oli hea ning ootused järgmise päeva suhtes kõrged.
Teine osa: 24-hour Party People!
Väike ülevaade loogikast, mis toimib sealses infrastruktuuris. Pilet lennujaamast küla keskele (20-50 minutit) maksab 8 naela, taksosõit küla ühest äärest keskele (25 minutit) maksab 20 naela, pilet küla keskelt Linna, kus asub Meka ja kus oli Jumalus lubanud end ilmutada (4,5 tundi) maksab keskmiselt 3 naela (odavam kui bussisõit Suursuguse Eesti Vabariigi pealinnast linna, kus asub Zavood).
Igatahes läks bussireis päris mõnnalt ja valutult ning ehk isegi üllatavalt kiiresti jõudsime Linna (...kus asub Meka jne) piirile, seal võttis meid vastu lootustandev silt „Best Hand Job in the North“ (ja samas kõrval pesti miskipärast autosid).
Varsti jõudsime kesklinna ja varsti jõudis sinna ka meie järgmine öömajapakkuja, kellele oleme samuti surmani tänulikud. Ehk siis Liisi leidis hoolsa koolitöö kõrvalt aega, et meile vastu tulla ja järgmised 3 päeva meiega pidutseda. VERY NICE!
Teel öömaja poole veendus siinkirjutaja, et Linn on päris veider ja üldse kogu riik on suht kreisi – tänavail käib pidev liiklusreeglite rikkumine, mille suhtes on alla andnud ka politsei. Ilmselt taaskord üks kapitalismi harrastamise karm tagajärg (seepärast oli hiljem nii-nii hea jõuda Saksamaale, kus liiklus toimis õiget pidi).
Keerulised liiklusolud ei takistanud meil aga käimast poes, et avaneks võimalus mekkida vedelikku, mis oli väga positiivselt meelde jäänud eelmisest kultuurireisist – Stella Artois. I LIKE! Kohalike oludega tutvudes läks aeg suisa lennates ning varsti tundus meile, et tol päeval – 24. novembril 2006 võib tõesti Jumalus end ilmutada. Tundsime, et Jumalusele iseloomulikku energiat kiirgab MEN Arena nimelisest pühakojast, seetõttu lasime Liisil end lahkelt sinna juhatada. Milline üllatus, nii oligi!
Kell 20.50-22.30 sai Dünaamiline Duo täpsemat aimu sellest, milline näeb välja transiseisund. Kui me isegi sinna otseselt ei jõudnud, siis olime sellele väga lähedal, sest Mastadoni-nimelise prohveti ennustus läks täide ning end ilmutas vokaalinstrumentaalansambel Tool eesotsas ühe tüübiga, kelle nimi on vist Maynard James Keenan. VERY NICE! I LIKE! Need 100 minutit lähevad meie mõlema elus väga olulisele kohale. Neid tundeid pole aga võimalik sõnadesse transformeerida ja seepärast ma ei üritagi. Ütleme nii, et suht spets oli noh. Sobib?
Kontserti lõpul ilmnes, et suure massi palved lähevad vahel ka täide. Või noh, enamvähem. Igatahes mitu tuhat inimest, seehulgas ka meie, laulsime ja palusime, et taevaväravad võiks avaneda ning Los Angelese nimelise linna ühest riigist minema pühkida (erinevatel põhjustel, vt. laulu „Aenima“). Ja vihma hakkaski sadama! Kui mitte soovitud Los Angelesis, siis Manchesteris kindlasti. Ja mehiselt.
Kontsertiga oli pidu aga alles algamas – väikestest kommunikatsiooniprobleemidest hoolimata kohtusime Liisi ning Morkaga, kes oli kohale kimanud Newcastle-nimelisest kolkast. Ta teeb seal laboris kohalike inimeste peal katseid, et inglise naisi natukenegi ilusamaks muuta (eestlannasid ehk iludusi on seal paraku nii vähe, et tänavapilti nähes mitte oksendama hakkamiseks on paratamatult vaja abimaterjale). Ilmnes, et seekord oli Morka koos Liisiga kohaliku prevalveeriva loomaliigi ilustamiseks proovinud uudset vedelikku, mida tuntakse ka kui „viin“. Tundub, et sellest oli abi, sest klubis, kuhu läksime - 5th Avenue – olime me, eestlased, päris heas tujus ning teatud osa meist nautis tähelepanu, mis tulenes Tooli nänni ostmisest. I LIKE! But no sexytime.
Õhtu, kuhu mahtus nii Jumaluse ilmutus kui mitu tundi indie-muusikat, avaldas miskipärast mõju ka Dünaamilise Duo ja ülejäänud eestlaste seltskonna organismile. Ehk siis väsisime ära kella poole kolmeks! Ja läksime koju...kes otse, kes väikse ringiga.
Varsti juba järgmised osad. Stay tuned!
pühapäev, november 26, 2006
I have a secret to tell you... Tool is great!
Suvel ytles nii RHCP frontman. Ning eile sai see fakt j2rjekordselt kinnitust. Kylmajudinaid tekitavalt hea. Ning meie oleme elus ja tuju on hea!
Pealkirjadele vajutades saate ka videokinnituse. Cya.
Pealkirjadele vajutades saate ka videokinnituse. Cya.
neljapäev, november 23, 2006
La-la-land
Grüzil!
Siin ma nüüd olen... selle asemel, et pakkimisega tegeleda või iseendale soovituskirja koostada, kirjutan hoopis blogi.
Milleks endale soovituskiri? Mõned teist juba teavad... et keerukate arvutuste tulemusena on mul valminud plaan Konstanzi ka kevadsemestriks jääda. Bürokraatlik masinavärk on nüüd käima lükatud ning loodetavasti on selle tulemus kevadel-suvel Konstanzis õppiv Uku. Seetõttu otsustasin ma ka ühele saksa stipile kandideerida. "Õppejõu" soovituskiri võib õnneks inglise keeles olla, kuid varsti tuleb mul saksakeelne CV ja eluplaanide kokuvõte teha. Kuid raskused ongi ületamiseks!
Keda see kurvastab, siis jõuludeks tulen ma kolmeks nädalaks koju Eestisse. See juhibki mind mõndade oluliste kuupäevadeni:
23.11 - 30.11 – Vainikute reunion tuur
20.12 - 08.01 – Uku Eesti tuur
24.02 - 03.03 – Canazei, Dolomiti Superski, Itaalia
13.03 - 23.03. – ;)
16.04 - 20.07. – Suvesemester
Canazei kohta niipalju, et see on Mainor Meelise suusareis Canazei suusakülasse, kus ma grupijuht olen. Kui kellelgi veel suusa-/lauaplaanid tegemata, siis tasub selle reisiga ühineda. Kui seal vabu kohti on :). Reisi märksõna on Laudurite Eri. See tähendab võimalust lisaks tavarajale ka kohaliku lauahundi juhendamisel offpiste'i võimalusi nautida.
www.meelis.ee
Vainikute reunion tour algab homme varahommikul. Selle raames tuuritavad vennad Vainikud kõigepealt Suurbritannias Londonis ja Manchesteris ning seejärel ka Saksamaal Konstanzis ning hetkeks ka Stuttgartis. Pärast nädalast möllu jätkab noorem neist tuuri üksi, külastades veel Šveitsis Baseli linna, Prantsusmaal Baseli lennujaama ning samuti ka põgusalt Berliini lennujaama. Külalisesinejatena astuvad üles Tool, Muse ning Manchesteri baariteleri vahendusel terve Manchester Unitedi võistkond. Rääkimata tee peale jäävatest headest sõpradest.
Neid ridu internetti kopeerides olen ma tõenäoliselt juba välja mõelnud, kuidas ma viieks päevaks vajalikud asjad väikesesse seljakotti ära mahutan. Või siis kergema vastupanu teed läinud ja suurema seljakoti endale kaasa võtnud. Kuna ma endale äraantava pagasi piletit ei ostnud (9 € tahavad selle eest lisaks, mis on 30€ lennupileti kõrval üsna suur raha), siis näiteks dušigeeli ma kaasa võtta ei saa. Läätsevedelikku ka mitte. Tänu EU uutele reeglitele saan ma kõiki vedelaid asju kaasa võtta vaid 100 ml kotikestes LINK. Huvitav, millal esimene terrorist endale vedelikpommi sisse neelab ja selle kättesaamiseks nööri suust välja rippuma jätab :) Tea, kas see tegelikult ka võimalik on.
Kaasa tuleb võtta tegelt üsna vähe asju: särke, pesu, õppematerjale, natuke külakosti, telefoni ning kaamera laadija. Jah, sa lugesid õigesti. Mul on vaja ka kaamera laadija kaasa võtta. Miks? Sest just täna õhtul koputati mulle uksele ja ulatati naabri poolt üks pakk üle. Üks pakk, mis oli teel 25. septembrist saadik. Üks pakk, kus sees oli minu armas kaamera. Lihtsalt uskumatu. Eriti ajastus :)
Auf Asche!
Siin ma nüüd olen... selle asemel, et pakkimisega tegeleda või iseendale soovituskirja koostada, kirjutan hoopis blogi.
Milleks endale soovituskiri? Mõned teist juba teavad... et keerukate arvutuste tulemusena on mul valminud plaan Konstanzi ka kevadsemestriks jääda. Bürokraatlik masinavärk on nüüd käima lükatud ning loodetavasti on selle tulemus kevadel-suvel Konstanzis õppiv Uku. Seetõttu otsustasin ma ka ühele saksa stipile kandideerida. "Õppejõu" soovituskiri võib õnneks inglise keeles olla, kuid varsti tuleb mul saksakeelne CV ja eluplaanide kokuvõte teha. Kuid raskused ongi ületamiseks!
Keda see kurvastab, siis jõuludeks tulen ma kolmeks nädalaks koju Eestisse. See juhibki mind mõndade oluliste kuupäevadeni:
23.11 - 30.11 – Vainikute reunion tuur
20.12 - 08.01 – Uku Eesti tuur
24.02 - 03.03 – Canazei, Dolomiti Superski, Itaalia
13.03 - 23.03. – ;)
16.04 - 20.07. – Suvesemester
Canazei kohta niipalju, et see on Mainor Meelise suusareis Canazei suusakülasse, kus ma grupijuht olen. Kui kellelgi veel suusa-/lauaplaanid tegemata, siis tasub selle reisiga ühineda. Kui seal vabu kohti on :). Reisi märksõna on Laudurite Eri. See tähendab võimalust lisaks tavarajale ka kohaliku lauahundi juhendamisel offpiste'i võimalusi nautida.
www.meelis.ee
Vainikute reunion tour algab homme varahommikul. Selle raames tuuritavad vennad Vainikud kõigepealt Suurbritannias Londonis ja Manchesteris ning seejärel ka Saksamaal Konstanzis ning hetkeks ka Stuttgartis. Pärast nädalast möllu jätkab noorem neist tuuri üksi, külastades veel Šveitsis Baseli linna, Prantsusmaal Baseli lennujaama ning samuti ka põgusalt Berliini lennujaama. Külalisesinejatena astuvad üles Tool, Muse ning Manchesteri baariteleri vahendusel terve Manchester Unitedi võistkond. Rääkimata tee peale jäävatest headest sõpradest.
Neid ridu internetti kopeerides olen ma tõenäoliselt juba välja mõelnud, kuidas ma viieks päevaks vajalikud asjad väikesesse seljakotti ära mahutan. Või siis kergema vastupanu teed läinud ja suurema seljakoti endale kaasa võtnud. Kuna ma endale äraantava pagasi piletit ei ostnud (9 € tahavad selle eest lisaks, mis on 30€ lennupileti kõrval üsna suur raha), siis näiteks dušigeeli ma kaasa võtta ei saa. Läätsevedelikku ka mitte. Tänu EU uutele reeglitele saan ma kõiki vedelaid asju kaasa võtta vaid 100 ml kotikestes LINK. Huvitav, millal esimene terrorist endale vedelikpommi sisse neelab ja selle kättesaamiseks nööri suust välja rippuma jätab :) Tea, kas see tegelikult ka võimalik on.
Kaasa tuleb võtta tegelt üsna vähe asju: särke, pesu, õppematerjale, natuke külakosti, telefoni ning kaamera laadija. Jah, sa lugesid õigesti. Mul on vaja ka kaamera laadija kaasa võtta. Miks? Sest just täna õhtul koputati mulle uksele ja ulatati naabri poolt üks pakk üle. Üks pakk, mis oli teel 25. septembrist saadik. Üks pakk, kus sees oli minu armas kaamera. Lihtsalt uskumatu. Eriti ajastus :)
Auf Asche!
pühapäev, november 12, 2006
Olen õnnelik et inimesed on nii ilusad ja head
Mardipäev. Kiire. Vaja paar kilomeetrit kaugemal õhtusöögile minna ja poolele maale viiv buss läheb kohe-kohe. Kuna hiljem on veel teatrisse minek, siis ei saa kuidagi ajakava edasilükkamist lubada. Tuiskan uksest välja ja teen paar kiiremat sammu allapoole-bussipeatuse poole. Bussi nagu ei paista ja võtan rahulikumalt. Ei saa jalga ju ära lõhkuda. Kuid mujale vaatamine maksab kätte. Üks hetk on buss juba peatuses ja vilgutab suunatulesid. Kiiresti silkan bussi poole. Üle tee minnes annab auto ilusasti ülekäiguraja juures teed, noogutan talle tänuks kergelt pead. Kuid juba buss lähebki ja mul ei jää üle muud, kui käsi laiutada. Kuid järsku viipab autojuht mulle, näidates käega kõrvalistuja kohta. Ning tõepoolest. Autos istus üks naine, kes otsustas mind välja aidata. Alguses mainisin talle bussi lõppsihtpunkti ja talle jäi ka see tee peale. Kui ma aga mokaotsast poetasin, kuhu mul tegelikult vaja minna on, lubas ta mind ka sinna ära visata. Uskumatu. Ning mul jäi kohalejõudes niipalju aega üle, et jõudsin veel türgi poes käia ning õhtusöögile veidrat, ingverijuurt meenutavat maguskartulit kaasa viia.
Ahjaa, teater jäi siiski ära. Ei jätkunud meile pileteid.
Ahjaa, teater jäi siiski ära. Ei jätkunud meile pileteid.
teisipäev, november 07, 2006
Arzt ja värki
Mõni aeg tagasi kirjtasin ma, kuidas ma hoolega mitut spordiala testisin ja erinevatel viisidel end 5-6x nädalas sportlikult rakendasin. Tulemusena lõid mul paar nädalat tagasi vanad, kevade lõpust lumelauatamisel saadud vigastused välja ja viimasel ajal pole ma sportlikkus mõttes põmst mittemidagi teinud...peale taastusharjutuste. Kuna see on üsna nüri tegevus ja jalg/õlg on mul ikka edasi valutanud, siis otsustasin ma arsti juurde minna. Ning ma pean ütlema, et meditsiin on Saksamaal ikka väga tasemel. Kliinik oli ilus ja puhas ning samuti sain ma väga hea teeninduse tasemel personali poolt. Minu jalahäda diagnoositi kiiresti ning aidati seejärel õige side välja valida. Kui Eestis taheti mulle õla puhul vaevalt pilti teha, siis siin suunati katsumise mittetulemislikkuse peale kohe röntgeni juurde...ning selle mittemidaginäitamise peale veel mingile magnetuuringutele. Viimase jaoks peab küll natuke ootama, end igaltpoolt kumas läbi hoolivus ja tõesti tahe mind igatpidi aidata. Lisaks tuleb mainida, et jala raviks saadud rohud ja side läksid maksma 12 euri, mis on üldist taset arvestades ülimalt odav. Tõenäoliselt tänu haigekassale, aga positiivne siiski. Seega soovitan välislähetuses olles oma hädasid mitte endale hoida vaid lasta end nagu Saksa pensionäri poputada. Üks pensionär kusjuures minestas minu kõrval toolil sellepeale ära, kui arst end tema verist näppu uuris. Millise hoolega ta sealt ära kanti...
Nüüd olen ma antibiootikumikuuril ja järgmised 19 päeva on mul alkoholivabad. Tõenäoliselt.
Nüüd olen ma antibiootikumikuuril ja järgmised 19 päeva on mul alkoholivabad. Tõenäoliselt.
neljapäev, oktoober 26, 2006
Pildiraport
Lõpuks jõudis kätte hetk, kus ma jälle paremad pildid välja valida ning allkirjastada suutsin. Klikkige pealkirjal ja head vaatamist!
Tellimine:
Postitused (Atom)