Detsember

Siit-sealt olen kuulnud, justkui peaks detsembrikuu, isegi november ja kohati ka oktoober olema täidetud suure hulga jõulureklaamide ja tarbimishullusega. Nii imelik kui see ka pole, siis Ida-Inglismaa ostukeskus Norwich on sel aastaajal päris rahulik. Muidugi, jõulutulesid ja jõulupakkumisi ja võltskuuski ja 'jõuluvanasid' leidub, aga oluliselt vähem kui näiteks Eestis, või mõnes teises UK linnas kuhu sattunud olen, ilmselt. Ja see on ainult positiivne.

Täna nädala pärast olen juba kodumaa pinnal. Aga muidu on elu pärast Pariisi-reisi läinud täpselt nii nagu eelmises postituses ennustasin - kool, trenn ja lugemine. Trenniga olen küll mõnevõrra laisemaks muutunud, ent see-eest olen veetnud nädala-paari jooksul raamatukogus rohkem aega kui UT raamatukogus üldse kokku. Ja väärt erialast lugemist on siin nii palju, et mine hulluks. Uskumatu, et mina seda ütlen, aga kahju, et raamatukogu kogu aeg avatud pole.

Lõpuks on kohale jõudnud ka see ilm, mis Inglismaale stereotüüpiline: külm, tuuline ja märg on need märksõnad, mille saatel õues veedetavad tunnid mööduvad. Aga sellise ilmaga ongi rohkem tahtmist lugeda ja toas asjalik olla. Et lugejate lootused liiga kõrgele ei tõuseks, siis mainin, et magamine on endiselt mu lemmiktegevuste hulgas.

Viimase aja suure lugemuse üheks põhjuseks on asjaolu, mis mulle UK ülikoolihariduse juures väga imponeerib - oodatakse, et tudeng loeb palju ning kirjatükke hinnatakse väga rangelt. 100punktiskaalal on kõik üle 70 punkti A, ent sedagi on väga keeruline saavutada. Semestri esimese poole tipptulemuseks jäi minul 64 (ehk B), madalaimaks 49 (ehk D). Hiljuti mainis üks õppejõud, et üle 80 saab vaid essee, mis vääriks akadeemilist avaldamist ning et oma karjääri jooksul on ta selliseid näinud 2-3.

Olen vist lõpuks aru saanud, et see, et mul üle 3 aine semestri jooksul ei lasta võtta, loob tegelikult head tingimused, et igas aines maksimaalselt pingutada ja A-d püüelda. Kui ühe aine puhul on selleks juba hilja, siis viimaste päevade lugemus ja selle tulemusel valminud essee annab vähemalt mulle endale lootust, et maagiline 70 punkti piir saab ka ületatud. Ma ei kahtle, et Tartus saaks selle eest maksimumpunktid.

Aga muidu igatsen Eestit juba küll. Meri, saun, eesti keel, perekond, sõbrad, Selts, loodus. Siin olles õpin neid elemente oma elus veel enam hindama. Ja vahel on ikka jube naljakas mõelda, et juba ligi 3 kuud pole isamaad näinud. Varsti siis tulen ja parandan selle vea, pange end valmis!