Toronto sinu peopesas

Kui septembris CN toweris käisin, siis ühe pildi peale katsusin kõik olulised kohad ära mahutada. Nüüd täiendasin seda natuke. Tulemusena saate minu mineviku ja tuleviku tegemistele ka ruumiliselt kaasa elada ja paremini oma küllatulekut planeerida :)

Vaatamiseks kliki pildil. Avaneval pildi saab peale klikkides veelgi suuremaks.  

   

Mõõtkavast pole aimugi. Tartu College'ist (vasakul üleval) kiires tempos loengutesse jalutamine võtab ca 10 minutit, bussijaama ca 30 min

Legend

Sinise joonega on ära märgitud ülikooli kampus, sinise kirjaga olulisemad tänavad.
Mustas on valik olulistest ja toredatest kohtadest

* Tartu College @ Spadina & Bloor Str. West. Seal elavad mina + veel üle 400 elaniku ja Toronto eesti kultuuripärandid. 

* metroo – lähedalasuvad metroojaamad. Nimed pannakse siin tänavate järgi.

* OISE – Ontario Institute for Studies in Education – siin on ADHD uurimislabori kodu

* Royal Ontario Museum – siin elavad Terracota armee sõdurid, dinosauruseid ja muud põnevad asjad. Pildid tulekul!

* jalka ja hoki – Toronto ülikooli sporditiimi "Varsity Blues" staadion. Kui NHLi/NFLi piletid on jube kallid, siis seal saavad tudengid tasuta käia omadele pöialt hoidmas

* raamatukogu – kõige suurem raamatukoguhoone, kus elab 50% kümnest miljonist raamatust, mida Toronto Ülikool tudengitele.

* psühhi loengud – siia kiirustasin ma iga teisipäev ja iga kolmapäev. Eks näis, mis järgmine semester saab.

* spordisaalid – tudengitele tasuta sportimine.. alates squashist ja NIAst kuni ujumise ja kergejõustikuni välja. Joogivett saab ka tasuta :)

* University College – ülikooli kõige vanem hoone. Seal toimusid minu akadeemilise inglise keele tunnid.. ja selle eest muruplatsilt hakkas ka minu rahvuspargi tripp.

* Roti maha – Rotaliale kuuluv maja, kus elab hulk toredaid Kanada eesti noori.

* Odav hiinlaste pood – kõige paremate hindadega toidupood. Liha ei julge veel osta sealt, aga muidu väga taskukohane valik.

* Kensington Market – Hiinalinna kõrval asuv hipilinnaosa, kus on vahvaid poode ja muidu tore ringi jalutada. Spadina tänavast natuke veel vasakule

* AGO – Art Gallery of Ontario – sinna pole jõudnud. Jaanuaris loodetavasti jõuan. Osa hoonest on lahedalt "jalgadel"

* hambaarst – siin ma käisin hamba tarvis esmaabi saamas.

* Musta ristiga toon välja paar kirikut, mis siin betoonkamakate embusesse täiesti ära peidetud on.

* Hospital for Sick Kids – Lastehaigla, kuhu ma praeguse seisuga midagi tegema ei jõua 

* Bussijaam – on kuskil noolepea juures. Sealt saab Montreali (6-7h), NYCi (10-12h) ja mujale.. kuhu tagumik vähegi välja kannatab

 

Sess on läbi!

Tähtajad teevad inimestega imesid. Esiteks siis kui jubepalju on teha ja aega on vähe. Nädal aega tagasi olin ma üsna närvis – vähem kui nädalaga tuli mul endale hunnik biokeemilisi artikleid selgeks teha , et neid eksamil nagu varrukast tsiteerida ja sealtkõrvalt üks pädev väikese seminaritöö mahus tajupsühholoogia uurimisprojekt kokku kirjutada. Lihtsamaks ei teinud olukorda see, et sellesama nädala jooksul suutsin mina oma hamba ära murda ja arvuti oma ventilaatori seistma jätta. Kõige selle taustal mõtisklesin viimases seminaris kõlanu üle: 

"I expect that most them [exam papers] will be in the A or A+ range. You've been excellent in the class. You see, the department has told me that people in the graduate studies have proved in the past that they are excellent. My task is to distinguish between people that are really good and the outstanding people that get fellowships."

Kuid asjad saab tehtud, kui nendega otsast pihta hakata! Suruõhu ja õmblusmasina õli abil putitasin oma arvuti taas käima. Tänu ülilahkele kohalikust eestlasest hambahaldjale leidsin endale väga soodsa hambaarsti.. ja siis lõpuks sain ka õppimisega alustada. Õppimine sisaldas nii muuhulgas toredas studygroupis targemaks saamist, ühe iisraeli mäluuurijaga tihedat teoreetilist arutelu ja 6,5 tunniga viie suhteliselt tundmatu uurimuse sisukat kokku võtmist. Kõigi eelduste kohaselt õnnestus sealjuures ka asjalikkus säilitada :)

Kui see kõik aga keskööks tehtud sai, ilmnes tähtaegada teine positiivne külg – suur rahulolu pärast eesmärkide saavutamist. Meelerahule andis oma meki kindlasti šveitslasest naabri poolt pakutud kodukootud hõõgvein. Nüüd sain ennast mõnuga head muusikat kuulata ning netis ringi tuulata. Ning mõelda, kuidas nende kotlettide tegemine nüüd käiski...

Nädala laulusalm:

Wikileaks teeb mehe šikiks.

Wikileaksi pühaks pean.

Wikileaksiga siin ilmas kõik ma kätte saan.

Wikleaks teeb lahti uksed.... jne

...lõpetada saab igaüks ise. Autoriks minu hambahaldjas. 

Udu

Aeg-ajalt mattub Toronto üsna paksu uttu. Ringi siis eriti ei näe.. ja võib ainult ette kujutada, kuidas kuskil kõrgemas hoones olla on. Fotograafidel on see-eest hea põli. Leidsin väga toreda pildisarja massiivsest udust paar nädalat tagasi. Tasub enne ära näidata, kui siin ka lumi maha tuleb.

Photos of Toronto engulfed in fog

Käitumise mehhanismidest visuaalse tähelepanuni

Kuna eelmine postitus läinuks liiga pikaks, otsustasin oma ainetest eraldi kirjutada.

See poolasta on minu valikuteks:

"Mechanisms of behavior" John Yeomans
"Visual attention – now and then" Jay Pratt & Suzanne Ferber

+ veel minukursused akadeemilise kirjutamise teemadel.

Ülesehituselt on esimesed kaks seminarid. Seega erinevalt teistest erialadest ma õpikuid endale ostma ei pea. See-eest tuleb aga igaks nädalas kummaski aines läbi lugeda vähemalt 3-4 aktuaalset artiklit. Enamik ainetes osalevaid tudengeid on vastaval alal teadust tegevad doktorandid (või isegi post-docid) ja kõik tunduvad aruteludes nagu kalad vees. Alguses oli päris hirmutav seda üliasjalikku vestlust kõrvalt vaadata. Kuid see tunne läks varsti mööda :)

Käitumise mehhanismide seminar ignoreerib korteksi täiesti ja keskendub primitiivse aju neurokeemiale. Professor ise on veendunud, et kõik OLULINE inimkäitumises otsustatakse juba ajukoore all ära ja korteks on vaid täpsustamiseks. Seega on aine eesmärk aru saada, kuidas need ajukoorealused mehhanismid täpselt toimivad. Nii uurime me võpatusrefleksi ja silmaliigutuste neuroanatoomiat, kõikvõimalikke dopamiini jms premeerivate neurotransmitterite süsteeme, ja näiteks leptiini rolli söömisel. Lisaks saab targemaks ka kõiksugu põnevate meetodite kohapealt – kuidas ajus iseseisvalt geene üles otsida ning miks tuleviku uurijad rottidele hiiri eelistavad.

Miks siis? Aga sellepärast, et Internetis saab hiire ajus ringi surfata.. Samuti osatakse just hiirte põhjal teha mutanthiiri, kellel omakorda saab näiteks inimese suva peale selektiivselt mälestusi kustutada. Põnev värk!


Tähelepanu seminar võtab läbi kõik olulised artiklid, mis visuaalses tähelepanus on viimase 30 aasta jooksul ilmunud. Räägime nii alt-üles kui ülalt-alla kontrollist, töömälust kui ka emotsioonide mõjust tähelepanule. Kes on Bachmanni aineid võtnud, või kasvõi teadvuseblogi lugenud, teab kui detailsed ja keerukad need katsed olla võivad. Samas teine kord on tulemused jube elegantsed:

Usklikkuse aste mõjutab stiimuli tajumise viise
Positiivne muusika laiendab tähelepanuvälja

Selleks, et me skeemidest ja teooriatest ikka hästi aru saaksime, on tähelepanuseminaris välja mõeldud eriti innovaatiline kodutööde süsteem. Iga kord teeb üks tudengitest lugemismaterjali põhjal 20 min teema ülevaate. Teised peavad ka muidugi artiklid läbi lugema. Sellele lisaks tuleb ülejäänutel otsida ühe loetud artikli põhjal kaks uut artiklit (2007-2010), mis loetule siis poolt või vastu räägivad. Nendest kahest tuleb kokku panna 15 min ettekanne ja siis kohapeal loositakse välja kaks õnnelikku tudengit, kes oma slaidid kõigile ette kannavad. Kusjuures, loomisit viib läbi spetsiaalselt selle jaoks loodud programm, mis enne nimede ette lugemist täpianimatsiooni ja järjest kõrgeneva heliga pinget kruvib.

Sellega professorite fantaasia ei piirdu. Sissejuhatavas seminaris mainisida nad mokaotsast, et ühel nödalal on vaid üks artikkel lugeda. Seejärel aga teatati võidurõõmsalt, et see ei tähenda teps mitte vähem tööd – nimelt tuli too nädal artikli autor isiklikult ettekannet kuulama :D.

See kõik ei tähenda, et me seal seminaris ainult väriseks ja täppe põrniteks. Tegelikult on nad toredad, nagu kanadalased ikka. Ja eks need õppimisvõtted on ikka tudengite heaoluks.


Keelekursustele sattusin poolkogemata. Tahtsin lihtsalt huvi pärast teada saada, mis tasemel ma kirjutan. Kohapeal ilmnes, et tegu oli väga õige otsusega – olen sealt teada saanud häid nippe, kuidas keerulisi asju lihtsamini edasi anda. "Akadeemiline kirjutamine on kõigi jaoks võõrkeel," nagu õppejõud armastab ütelda.


Kokkuvõttes tegevust siin jätkub. Alguses tundus kõik päris raske – kui seminarid nädalaks läbi said, siis olin vaimselt üsna kurnatud. Vürtsi lisas fakt, et ettekandeloosiõnn naeratas mulle kohe esimesel nädalal. Kuid inimene harjub kõigega.. nii avastasin ka mina ca seitsmendal nädalal, et mul enam pea ei valutagi pärast seminaride lõppu. Ning kui mind kaheksandal uuesti ettekannet tegema loositi, siis ma isegi suutsin seda nautida :).

Järgmise kahe nädalaga saavad ained läbi. Sess tuleb kiire ja intensiivne. Kui see selja taha saab, siis loodetavasti jõuan ka oma uurimisrühmas rohkem tegutsema hakata.

Canada's answers to World's questions

Sellise ambitsioonika võttis mind vastu Toronto Ülikooli koduleht, kui ma seal esimest korda surfasin. Tahtsin teada, et kuhu kohta ma üldse oma paberid viin. Pilku püüdsid kõikvõimalikud alalehed, alates psühholoogia osakonnast kuni lumelauaklubini välja. Üsna kiiresti sai selgeks, et tegu on suure ülikooliga – isegi psühholoogiat õpetatakse eraldi kolmes erinevas kampuses.

Kohale jõudes tuli välja, et ülikool on ikka üle mõistuse suur! Kesklinna kämpus on õigel ajal endale korraliku maalahmaka hankinud ja seal tegutseb 33 000 bakatudengit ja 12 000 magistranti-doktoranti(graduate)! Kaks äärelinnakampust panustavad omalt poolt veel juurde, ja kokku on hingekirjas ca 75 000 tudengit! Kusjuures 12 000 neist on välismaalased. Vahetustudengeid on ca 300 :).

Kogu seda hulka meelitab kohale kindlasti hea maine – erinevate edetabelite põhjal jääb ülikool kuhugi maailma top 30 kanti. Sellele vastavalt peavad tudengid siin ka maksma. Keskeltläbi 25 000 dollarit aastas. Vahetusaasta on päris kena kokkuhoid :D

Mida siis sellises ülikoolis tehakse? Ained on palju kontsentreeritumad ja intensiivsemad. Kui sissejuhatuseks olin pettunud, et semestris sain "ainult" neljale ainele registreerida, siis varsti sai selgeks et graduate tudengid üle kahe aine semestris ei võtagi. Tõepoolest, tegemist jätkub küllaga. Ühes Kanada ülikoolide kampuseid võrdlevas artiklis tähendati, et "Toronto ülikooli tudengid on igavad, muudkui õpivad!"

Sellegipoolest on siin väga palju võimalusi ka koolivälisteks tegevusteks. Nii saab ülikooli spordisaalis nii ülikooli hokitiimi eest välja astuda kui ka NIA-võimlemisega tegeleda. Rääkimata astronoomiaringidest, muusikaliringidest ja kõigest muust.

It's Movember!

Paar nädalat tagasi panin tähele, et ühel kursakaaslasel on veider vunts tekkinud. Nagu absoluutselt ei sobi talle. "Noh, võibolla ei jõudnud habet ajada". Samas oli ta jõudnud väga põhjaliku ettekande valmistada.. Järgmine nädal oli vunts juba väga konkreetne. Jõudsin järeldusele, et ju siis on toiminud imidžimuutus..




Eile sain aga valgustatud. Kohalikud eesti neiud uurisid minult, et kas ma olen kahtlaselt palju vuntse linna peal märganud? Vastust ära ootamata lisasid, "ära arva. et Kanada mehed nii veidrad on. See on munandivähi toetuskampaania, mille käigus Novembris vuntsi ei pügata!" Kui ma hiljem tudengite peolt läbi astusin, siis võisin tõesti veenduda, et kampaania on päris popp. Näga oli nii udemeid kui päris korralikke vuntse.

Ma ise ajasin kahjuks alles eile hommikul oma kasvu maha. Järgmine aasta olen teadlikum! Iga vunts loeb!

http://www.movember.com/

Milline on parim hiirepüügivahend?

Eelmine postitus tekitas imetlust, et 18. korrusel on hiiri. Neid on Tartu College'is tõesti igal pool. Tõenäoliselt meelitavad neid tudengite toidujäägid.. sest teadagi pole mitte kõik noored just puhtusearmastajad. Tudengite aitamiseks käib iga nädal köögist ja WC-st üle koristajatebrigaad... kuid tõenäoliselt aitab see vahepeal koguneva toidukogusele hoopis kaasa. Tänu radikatesüsteemi loodud avadele saavad nad liikuda ka toast tuppa ja nii peame me kõik valuuta suhtes valvel olema :)

Lahendus oleks muidugi hiir kinni püüda. Seda üritatakse siin hoolega. Näiteks kollitas septembri algusepoole üks hiireke 18. korruse neidude sviiti. Eriti maias oli ta šokolaadi peale – ma sain hiljem teada, et too hiir varastas laua pealt KAKS VIIMAST Kalevi šokolaadi tükki. Minu teada prooviti koostöös Tartu College'i töötajatega ära kõikvõimalikud hiirelõksud, alates mustast kastist kuni kleepeteibini välja. Samuti katsetati erinevaid söötasid. Tulemusi ei toonud neist ükski ja valitses juba minnalaskmise meeleolu. Kerge krabistamine nii päeval kui öösel oli kujunenud igapäeva elu osaks

Kuid ühel päeval toimetas Karin köögis ja nägi, kuidas miski nöörjas asi vilksas rösteri kandis. Uurides seadeldist lähemalt, põgenes sealt sõber hiir. Nimelt oli ta avastanud endale maiustamiseks mõnusa krõbeda saiapuru. Jaht sai olulise strateegilise täienduse!

Järgmine päev sättis austraallanna Claire end kööki õppima. Varsti nägi temagi midagi röstrisse vilksatamas. Pikemalt mõtlemata lajatas ta raamatu rösterile peale ning teda valdas võidurõõm – hiireke on käes!

"Mis temaga aga edasi peale hakkan? Ära nagu ei julge tappa..." Ei osanud Claire muud teha, kui võtta röster ja raamat kaenlasse ja joosta oma saagiga alla valvelauda, "ma püüdsin hiire, kuhu ma tema nüüd panen?" Humaansus valitses ka valvelauas ja nii oldi ka seal üsna nõutud. Lõpuks ostustati hiir prügišahtist alla saata. Seal on tal kõvasti saiapuru ja muud toredat :)

Edaspidi valitseb neidude sviidis nüüd vaikus. Teine eesti neiu Evelyn kommenteeris, et nüüd on köök kuidagi tühjavõitu.. koju tulles on kõik nii tühi..keegi ei krabistagi enam kuskil nurgas :(. See-eest võisid šokolaadisõbrad jälle rahulikumalt hingata. Vähemalt tolles sviidis.

PS

Hiljem õppisin ma koolis, et meeshiired oskavad paarilise peibutamiseks 50 khz sagedusel laulda. Kahjuks inimesed seda ei kuule, muidu oleks hiired siin kõvasti populaarsemad! Teadlaste silmis said hiired aga kindlasti plusspunkte juurde – seda rohkem on põhjust hiirte geene ja retseptoreid välja lülitada ja sotsiaalset käitumise põhjal aju uurida (näide).

Pikemalt ma teadusel siiski ei peatuks. Selle asemel kuulake inimkõrvale tajutavaks tehtud hiirelaulu. Ja pidage oma röstreid silmas ;)

Valuutainventuur

Torontos on eestlasi rohkem kui Paides. Ning nendega hästi läbi saamiseks pole kindlasti mitte dollareid vaja. Tegelikult pole üldse midagi vaja, nad on niigi väga lahked. Kuid kui sul on Kalevi šokolaadi, siis sulatab see lahti kõik uksed. 

Mina olen kasutanud šokolaadi veelgi laiemalt – lisaks eestlastele olen seda andnud ka oma juhendajale ja uurimisrühmakaaslastele. Kõigile on see hästi peale läinud :).

Praeguseks on järel ainult kolm väikest tahvlit ja neid hoian ma neid hoolega oma laua peal nurgas. Nii kõrvalises nurgas, et sinna alla panin ma ka oma teise valuuta – natuke varudollareid. Mine tea, millal ühte neist jälle vaja läheb.

Täna tuba koristades pidin seda virna natuke liigutama.. ja suur täna minu üllatus, kui avastasin ühe šokolaaditüki täiesti iseseisvalt tahvlite kõrval. Mis siis ikka, sõin ära. Siis taipasin mõelda – kuidas see tükk üldse pakendist välja sai???

Vastus: muidugi augu kaudu :)

Nii ilmneski, et minu äraolekul käisid hiired minu kõige kallima valuuta kallal inventuuri tegemas. Kusjuures, tüübid vedasid väga elegantselt täpselt ülemise rea välja. Ei mingit suvalist näkitsemist. Raha nad õnneks (veel) ei puutunud.

Seda, mis inventuurist järele jäi, hoian ma nüüd kindlalt raud(külm)kapis.

Sügistuuled

Juba päris mitu nädalat tagasi käisin kanuumatkal. Hingasime kõvasti värsket õhku ja ahmisime endasse sügisvärve. On tagumine aeg ka pildid üles panna – siin hakkavad mõned puud juba raagu jääma.

Matka organiseeris rahvusvahelisi tudengeid koordineeriv büroo ja kohta oli sinna saada üsna raske. Kohti oli 40 ja ainüksi vahetustudengeid ca 300. Rebimine oli tihe, aga õnneks sai ka Tartu oma esinduse välja panna :)

Kui hea mõte see tegelikult oli, selgus alles kohale jõudes. Oli väga mõnus lasta endasse natuke ka värsket loodust. Elades kogu aeg Toronto kesklinnas, ei saa sellest vajadusest eriti arugi.. väljaarvatud siis, kui juba kohale jõuad. 

Loodus oli seal metsik. Puudus mobiililevi ja kõik praht kästi kokku korjata/ära põletada. Kui midagi ripakile jätta, on karud kohe laagrit piiramas. Nii näiteks ei lubatud sinna kaasa võtta ka plekk ja pudeltaaras jooke. See ei takistanud meil aga üksteisega tutvumast.

Lisaks loodusenautimisele kujuneski sellest väga hea võimalus teiste välistudengitega tuttavaks saada. Muidu tundub ülikool nii suur ja meeletu, et ei oskagi kuskilt peale hakata. Rahvusparki olid aga kokku tulnud just need, kes taolisi asju ka hindavad :). Kui nüüd tagasi vaadata, siis enamik minu praegusest tutvuskonnast on just tollest nädalavahetusest pärit. Umbes pooled neist elavad siinsamas Tartu College'is.

Aga edasi las räägivad enda eest juba pildid ja nende kommentaarid. 

Tartu College

Hiljuti kuulutasin välja, et kolisin 12 korrust kõrgemale. Enne elasin 5.- korrusel, nüüd 18.-l korrusel. Kuidas on see võimalik? Justnimelt seetõttu, et hea õnne tarvis on siin hoonel vahele jäetud 13. korrus. Positiivsele aurale lisavad oma panuse veel naabruses asuvad Kanada Ühendatud Kirik, Baha'i kirik ning budistide keskus. 

Õnne on Tartu College'l vaja. Kui tähistati maja 40. juubelit, siis sain ka mina selle funktsioonide kohapealt oluliselt targemaks. Nimelt polnud kopa maasse löömise motiiv üldse mitte tudengeid majutada. Peamine eesmärk oli teha Eesti kultuuri majutamine majanduslikult tasuvaks. Nii pandigi püsti kesklinnas ühikas – tudengid maksavad renti ning see sissetulek katab ära ka Eesti kultuuri elushoidmise ruumivajadused. Nii saavad hoones tausta pinda erinevad korpid ja seltsid, eestikeelne raamatukogu ja Kanada eestlaste arhiiv; samuti käivad siin koos laulukoor ja muud kultuursed ringid. Minu arvates väga sümpaatne ärimudel.

Elamistingimused meenutavad siin Konstanzi Osti ühikaid. Pisikesed toad kostavad läbi, köök ja tualett on jagamisel ning üldse on sisustus veidi väsinud. Neid ebamugavusi korvavad aga ideaalne asukoht keset linna ülikooli ja metrooliinide lähedal, hea vaade ülemistelt korrustelt ning toredad kaaselanikud.  Ja muidugi see, et Tartu tudengid siin tasuta elada saavad :)

Viiendalt korruselt oli mul igahommikune vaade kooli minevatele lastele

Nüüd on mul on Jumalik vaade itta. Nimelt saan kirikule ülevalt alla vaadata :). Kui mõni hommik pilvi poleks, siis näeks päikesetõusu ka. Parajasti on juba õhtupoolik.

Mõnikord lõbustavad mind ka hulljulged aknapesijad. 

Õnneks nad senini midagi peale lappide pole pillanud

Maja parim vaade on muidugi pesuruumist lõuna poole. All paistab koolimaja nurk, mida ma 5. korruselt imetlesin. Massiivne maja vasakul on üks suurimaid (kui mitte suurim) ülikooli raamatukogu maailmas.

Üldiselt on kogu hoone ülesehitus ja inimeste elu siin üsna eraklik. Homme saab seevastu pidu! Kutsutud on kõik Tartu College'i elanikud :)

Tartu College

Mis tulevik ootab psühholoogiadoktorit?

Q: Is PhD in psychology worth anything in non-academic world?

A: Absolutely! I never realized how valuable my PhD is. People actually respect you... once you get out of here! (university)

Täiendus: video üritusest

Doktoriõpe on tähendab akadeemiale pühendumist. Sellist hoiakut olen ma kuulnud mitmelt poolt ja see on mulle ka väga loogiline tundunud. Milleks muidu ekstra neli aastat veel (üli)koolipinki nühkida? Kuid tuleb välja, et Kanadas läheb tervelt 70% psühholoogiadoktoreid tööle väljaspool ülikooli. Mida nad siis teevad? Sellele küsimusele proovis vastuseid leida paneeldiskussioon pealkirjaga "Non-academic careers for Psych PhDs".

Üritusele tuli kohale terve saalitäis Toronto Ülikooli psühholoogia kraadiõppureid (MA ja PhD). Huvi oli suur. Boonuspunktid korraldajale, Toronto EPSÜle, kes pakkus tasuta võileibu ja jooki. Kui kõigil oma jagu käes, siis hakkas arutelu pihta.

Kõigepealt diskussioonil osalejad tutvustasid end. Mõned olid doktorikraadi ette võtnud täiesti akadeemilistel eesmärkidel, teised mitteakadeemilistel. Osadel oli isegi post-doc tehtud. Kuid ühel või teisel viisil olid nad kõik sattunud ülikooli kursilt kõrvale. Enamasti elu "lihtsalt kujunes".

Igaühel oli erinev põhjust ja erinev lugu – ühele ei meeldinud grantide taotlemine ja akadeemiline mustlaselu. Teine õppis kuuajase mediteerimise programmi käigus ajust rohkem kui kogu neuropsühholoogia programmi jooksul. Kolmas sai '82. aasta masu ajal doktorikraadi ahvidega eksperimenteerimises .. ning kodus naine ja laps nõudsid süüa. Mida siis teha?

Paneeli liikmete tegevusalad olid päris kirevad:

• Director, Research and Evaluation at Kinark Child and Family Services
• Staff Psychologist at Toronto Rehabilitation Services Spinal Cord Rehabilitation Program
• Coordinator of the Research Unit within the Behavioural Sciences and Analysys Services (BSAS), OPP
• Research Associate, Educational Research, Toronto Catholic Distric School Board
• Staff psychologist for Toronto EMS
• Government of Ontario
• Defence Scientist and member of the Resiliance Group at Defence R&D Canada
• Vice-President: International Development and Consulting at Self Management Group
• Aviation Research Coordinator; Human Factors Consultant
• Director of the Centre for Applied Neuroscience Coaching

Tudengid said küsimusi küsida ja juttu jätkus kauemaks. Seedimismaterjali sai palju... järgnevalt mõned tarkuseterad, mis ma enda jaoks kokku panin. Äkki on kellelegi veel kasulikud?

• Sageli firmad otsivad probleemidele vastust, aga nad ei tea, kuidas sinna jõuda. Alates töötajate väsimusest jagu saamisest kuni meetmete-programmide hindamiseni välja. Nii on psühholoogia taustaga inimestel väga oluline oma oskused teistele sobivas keeles selgeks teha. You got to let them know, how what you do will help them!

• psühholoogiadoktori kolm universaalset tugevat külge:
• + õppimisvõime
• + uurimismeetodid
• + statistika

• alustajal on kindlasti raske jalga ukse vahele saada. Eriti psühholoogias (vt esimest punkti). Nii on tööpraktikad ja koolivälised tegevused on väga kasulikud. Samuti uurimistöö tegemine erasektorile. Natuke kogemust on parem kui üldse mitte midagi. Samuti võib praktikast välja areneda pikem töösuhe. Isiklikult hammustasin selle pähkli katki alles pärast bakat.

• tasub minna oma unistuse tööandja juurde kuhugi madalamale kohale tööle... ja varjamatult rääkida, kuhu sa tegelikult sihid. Tööandjatele meeldivad eesmärgiga ja ambitsioonikad inimesed ning võimaluse korral aidatakse sind kindlasti unistusele lähemale.

• oma elu planeerimisel ei tasu liiga palju mõelda töö perspektiivist. Alusta teisest otsast – mõtle, mida sulle tegelikult teha meeldib? Ujuda-reisida-münte koguda-muru niita? Ning seejärel vaata, milline tegevus seda võimaldab. Take risks and follow your heart. It will work out in the end.

• mitte-akadeemilise karjääri negatiivne külg on see, et sageli oled sa ainuke psü PhD seltskonnas. Kohati võib see olla üsna frustreeriv. Ega's muud kui tuleb ülikooliinimestega suhelda. Mõned tegid näiteks hobi korras ka kõrvalt teadusprojekte.

• Üks neiu uuris, kas post-docil on lisaväärtust mitte-akadeemilises elus. Enamik arvas, et see on minimaalne. Samas, kui doktorikraadiga inimesi on juba päris palju, on see kindlasti eristav faktor. Igal juhul võiks see töö olla praktilise väärtusega. Osadel oli näiteks post-doc lastehaiglas.

• PhD-d samas pidasid esinejad väärtuslikuks investeeringuks. Keegi ei tundunud kulutatud aega kahetsevat. Hea seegi :)

Selline on olukord Kanadas. Mul on õnneks natuke aega mõelda, kuidas kirja pandud mõtted meie konteksti panna. Vabariigis on doktorikraadi saanud ca 30 inimest + veel NL kraadid. tea, mis meil doktorite akadeemia-mitteakadeemia protsendid on?

Suurlinna võlud ja valud

Valikud on head. Rohkem valikuid on parem. Liiga palju valikuid on üle mõistuse. Torontos on just liiga palju valikuid. Vähemalt minusugusealgaja suurlinlase jaoks.

Kuidas mul siis läinud on? Hästi! Lennukisõit oli muidugi tüütu. Kõik sujus... aga kui sa oled lennukis kõigepealt maganud, siis söönud ja seejärel kaks filmi ära vaadanud... ja siis näitab kell, et üle poole on veel ees, ajab see juhtme kokku küll!

Maaletulek läks sujuvalt. Ametnik oli väga lahke ja lubas mul lahkelt kauem riigis viibida – kool saab läbi aprilli lõpus, mina tohin siin juuni lõpuni tegutseda.

Taksosõit oli kallis, üsna pikk ja lahke võõramaalasest taksojuhiga. Ma ütleks, et need omadussõnad iseloomustavad Kanadat üsna hästi.

Kuna ma jõudsin täpselt kooli alguseks kohale, kulges edasine elu ainult gaas põhjas. Juba järgmisel päeval veetsin ma mitu tundi lastehaiglas

sissejuhataval seminaril. Seejärel ajasin pabereid korda ning õhtul astusin ka inimese-masina kommunikatsiooni loengult läbi. Loomulikult väsitas selline päev väga ära ning üheksast vajusin ma voodisse.

Uni läks mul ära punkt kell viis :D. Eesti aja järgi lõi kell juba lõunatundi... siin polnud veel aga päikegi tõusnud. Ega siis midagi, pakkisin oma asju lahti . Üheksast hakkas asjalik elu pihta ja õhtuks olin jälle väga läbi. Seekord aga võtsin nõuks nui neljaks ennast Kanada eluga sünki ajada. Vaatasin silmad punnis kaasa võetud filmeja vedasin keskööni välja.

Sarnases tempos mu nädal mööduski. Oma esimese isetehtud eineni jõudsin ma alles reedel. Tagasihoidlik, aga väga hea! Kuid ka nädalavahetusel polnud mulle puhkust ette nähtud! Nimelt võttis ühendust West Virginias studeeriv Madis, et tema tuleb mulle seltskonnaga nädalavahetuseks külla. Kuidas saab mul selle vastu midagi olla?

Kui Madis ja co reede õhtul üle Kanada piiri vurasid ilmnes üks oluline takistus – nende mobiilid Kanadas ei töötanud. Samuti ei töötanud minu ühika Internet. Varasemast kõnekatkest teadsin ainult nii palju, et hostel valiti välja kuskil Chinatownis. Peilisin mis ma peilisin ja lõpuks sain kätte üle tänava asuva Toronto ülikoolihoone võrgu. Uurisin järele, et hiinalinnas on ainult üks-kaks hostelit. Teadmata, kus nad täpselt nad on või mis kell nad kohalejõuavad, hakkasin õhtuhämaruses hiinalinna poole astuma.

Olin juba 20 minutit jalutanud, kui ühel tänavaületusrajal sammus mulle kahtlaselt tuttav tüüp vastu. Hõikasin: "Tšau, Madis!" ja Madis ta oligi :). Nagu sellest vähe oleks! Nimelt tuli välja, et ma olin temaga kaasas olevat ameeriklast varem Tartust kohanud. Edasi ootas meid väga tore nädalavahetus. Uurisime vaatamisväärsusi, tutvusime Kanada õlledega ning õhtul leidsime end 70-ndate Columbia cumbiat, salsat ja merenguet kuulamas. Que rico!

Ka see pole veel kõik. Toosamal nädalavahetusel tähistas ka minu ühikas, Tartu College oma neljakümnendat sünnipäeva. Sinna tuli ka jõuda. Sai eesti laule lauldud, klaase kokku löödud ning Kanada eestlase ajaloost oluliselt targemaks saadud. Samuti värvati mind siinsamas ühikas koos käivasse laulukoori :).

Kui see hullumeelne nädal lõpuks mööda sai, avastasin, et koolis tuleb ka päriselt liigutama hakata. Nimelt eeldatakse siin tudengitelt rohket lugemist ja igaks korraks ette valmistamist. Hakkisin end läbi neuropsühholoogia ja tähelepanuartiklitest ning viimastest sain napilt-napilt ka ettekande valmis. Hea oli, et jõudsin, sest tolles loengus loositi just minu nimi välja :)

Preemiaks lubasin endale õhtul välja minekut – külas oli vana armastus Vitalic. Kolm aastat tagasi käisin Mikuga teda spetsiaalselt Manchesteris vaatamas. Eile tuli ta ise minu kodulinna. Magnifique!

Selliselt möödusid minu esimesed poolteist nädalat. Täna on esimene õhtu, kus mul pole kohustusi ja ma pole rampväsinud. Endiselt on tegemata kohalik telefoninumber, pangakonto ja korralik blogisissekanne. Vähemalt prioriteedid on paigas :).

Palavad tervitused!

Minu pildid (kommentaaridega)

Madise pildid

järgmise pildi jaoks tuleb vasakule klikata

osa 3 – Minek!

Jah, nüüd on tõesti minek! Läinud reedel õhtul helistati mulle ning teatati, et Tallinna on jõudnud minu õppeluba. Naljakal kombel ei langenudki mu õlgadelt kogu maailma raskus.  Korraks langes ka...,sest see uudis tähendas seda, et kui ma 7 päeva pärast liikuma hakkan, siis jõuan ma ilusasti kooli alguseks (13 sept) kohale. 

Seejärel tulvasid mu õlgadele ja pähe kõik asjad, mida Eestis  veel teha tuleb – alates õppeainete üle kandmise lepingust kuni helikaardi müümiseni. Piletitest-pakkimisest muidugi rääkimata. Õnneks olime kiirreageerimisega harjunud ning tänase päeva seisuga lõpusirge juba paistab :)

Kui veel õppeloa protsessile tagasi vaadata, siis on mult küsitud – palju see lõbu maksma läks? Järgnevalt väike nimekiri, mis mul tšekkide ja mälu järgi meelde tuli.

• TOEFL keeletest – ca 2300 krooni
• Kanada õppeloa riigilõiv – 1555 krooni
• Eesti politseitõendi taotlemine – 0 krooni (digiajastu!)
• Eesti politseitõendi notariaalne tõlkimine  – 474 krooni
• Saksa politseitõendi taotlemine – 13 euri riigilõivu + 13 euri legaliseerimine + 240 krooni blanketil allkirja tõestamine + 63.30 passikoopia abil andmete tõestamine + 700 krooni DHL
• Saksa politseitõendi notariaalne tõlkimine – 948 krooni
• kopsuröntgen – 145 + 50 krooni
• meditsiiniline kontroll – ca 750 krooni
• HIV test – 85 krooni
• + Lisaks veel 5-6 tähitud kirja, omajagu Skype krediiti, 2x uute fotode tegemine
• + veel kiirreageerimine iga kord, kui midagi uut nõuti. Selline tuletõrjuja hoiak tasus igati ära – oleks ma kogu suvel jooksul nädala viivitanud, ei lendaks ma praegu veel kuhugi. 

Kokku liites teeb see pea 8000 krooni. See võtab mu enda ka praegu sõnatuks. TOEFLit oli kindlasti vaja. Kuid ülejäänud raha maksin ma sisuliselt 2-3 lisakuu eest. Kuus kuud saan ma seal ka turistina olla. 

Positiivse uudisena tuli see, et paar päeva tagasi otsustas Kanada saatkond mulle teadmata põhjusel riigilõivu raha tagasi kanda. Seega on pabermajanduse kogusumma ca 6445 krooni. Järgmine kord lisan ka selle rea stipitaotlusesse :). 

Aitäh kõigile, kes mu paberimajanduse saagale kaasa elasid ja omapoolseid lahendusi pakkusid. Välja käidud variante kaalusin ma ka ise. Eelmised Tartu tudengid lahendasid kogu probleemi üsna elegantselt :P. Võibolla seetõttu nõudsid nad see aasta ekstra palju. Kes teab.

Igastahes on nüüdseks kõik selja taga ja pühapäeval astun täis ootusärevust lennuki peale. Esmaspäeval kella üheksast pean juba Torontos rivis olema. Oh boy!

Osa 2 - miks ma endiselt Eestis olen?

Eelmise postituse järgi peaks ma paar nädalat juba vahtralehti imetlema. Kuid juuni lõpus ilmnes, et Kanada päikest ei näe tunnelis veel nii pea. Sinna jõudmiseks tuleb kulutada kõvasti uksi ning läbi ketrata kilomeetrite kaupa punast niiti. Ehk teisisõnu – bürokraatia kuubis.

Juuni alguses saadeti mulle lastehaiglast mitu ankeeti, mida ma sisse saamiseks pidin ära täitma. Üks neist nõudis tõestusmaterjali selle kohta, et mulle lapsepõlves kõik olulised vaktsiinid tehtud on. Õnneks suutsin ma Tallinnast oma kooliaegse vaktsiinikaardi siiski üles leida.  See oli paras vedamine – muidu oleks pidanud tellima kõikvõimalike lastehaiguste antikehade analüüsi.

Juuni keskel hakkas selguma, et Kanadasse kauem kui kuus kuud elamine on üks ütlemata põhjalik protsess. Kahjuks on info selleks vaja mineva dokumentide kohta erinevate saitide vahel laiali pillutatud, mis kohati annavad vastukäivat infot. Lihtsamaks ei tee ka olukorda asjaolu, et dokumente saab viia Tallinnas sisse ainult reedeti 9-12. Seesama aeg on ette nähtud telefonitsi spetsiifiliste viisaküsimuste esitamiseks. Ülejäänud aja tuleb kuulata kas telefonivastajat või siis saada soovitusi stiilis "uurige netist hoolega, mis teil vaja ja tulge siis kohale". Ahjaa, saatkond on ise Poolas, Eestis on vaid esindus.  

Kui lõpuks kellegi kätte sain, siis teatati mulle, et õppeloa saamine võtab kindlasti kolm kuud ja ma hakaku kiiresti pihta. Ma imestasin vastu, et Toronto poolt pole mulle ametlik kinnitus isegi kohale mitte jõudnud, millega ma siin pihta hakkan? TÜ poolne koordinaator lohutas mind sellega, et kõik on õigeks ajaks jõudnud ja küll ülikooli kinnitus varsti ka tuleb. Ojee. 

Juuni lõpus jõudis Toronto kinnitus lõpuks kohale. See väljastati 1 juunil :). Minu pabereid ei olnudki üle mõistuse palju, Margitilt nõuti lisaks veel politseitõendit. Notariaalselt tõlgitud! Ma irvitasin kõrvalt, et on aga tüübid – kui minult seda nõutaks, peaks ma seda hankima-tõlkima nii Eestist kui Saksamaalt. Mulle kinnitati aga telefonist, et õppijad ei pea politseitõendit hankima.  

Juuli alguseks sõitsime Tallinna ja läksime paberipatakat üle andma. Kohapeal ilmnes, et minult on vaja veel TÜ poolset kinnitust, et ma tudeng olen. See sai tänu operatiivsele TÜ dekanaadile väga kiirelt lahendatud.  

Paar päeva hiljem ilmnes, et mina ja Margit peame deklareerima "common law unioni". Tallinnas üteldi meile, et sellist paberit pole kolm aastat kelleltki nõutud. Idee poolest pidanuks me minema saatkonnatöötaja ette pidulikult allkirju andma . Õnneks nõustus saatkonnatöötaja sellega, et me selle paberi juba ette allkirjastatult postiga saadame.  

Esmaspäevaks, 19 juuliks saime tagasisidet. Hea märk oli see, et meid suunati meditsiinilisse kontrolli.  Teine halb märk oli see, et minult nõuti politseitõendit. Nii Eestist kui Saksamaalt. Öäk.

Meditsiinilise kontrolli jaoks on määratud usaldusväärne eraarst Tallinnas. Saime telefoninumbri. Helistades ilmnes, et arst on puhkusel – palus reedel tagasi helistada. Lubas järgmisel esmaspäeval vastu võtta. 

Helistasime reedel Viljandi Folgilt talle tagasi. Vastus oli umbes selline: "Tulge esmaspäeval...aga kas te kuskilt kopsuröntgeni saate hankida? Meil aparaat ei tööta ja siin võtab selle parandamine kindlasti veel nädala. " Hakkasime siis käppelt Viljandist röntgenit hankima. Haiglasse helistades nõuti kaljukindlalt saatekirja... kuid me läksime siiski kohale. Selleks ajaks olid tädid leebunud ning meile siiski pildi ära. Siinkohal suured tänud neile! 

Meditsiiniline kontroll ise on väga põhjalik – küsiti kõikvõimalike haiguste ja sündroomite kohta, võetakse veel vere- ja pissiproovi. Arst ise oli väga tore ja saatis paari päevaga kiiresti meie tulemused Londonisse edasi. Sinna juurde lisas elutargalt, et "saatkonnas liigutavad nad end üsna käppelt. Kuid seal Londonis meditsiinikomisjonis on nad üsna laisad. " Meie võtsime pöidlad pihku. 

Politseitõendist rääkides, siis Eesti politseitõendiga on asi lihtne – saadad digiallkirjastatud taotluse ning 10 tööpäeva jooksul on sul A4 (paber)postkastis. Viid tõlkebüroosse ja nad tõlgivad selle ca 500 eest selle notariaalselt ära.  

Saksa politseitõendiga on asi oluliselt keerulisem – prindid Internetist välja blanketi, täidad ära. Lähed Saksa saatkonda/notari juurde ja võtad kinnituse, et blanketil on tõesti Sinu allkiri. Samuti teed juurde notariaalse passikoopia, et blanketil on Sinu andmed.  Maksad 13 euri  riigilõivu tõendi eest + teised 13 euri legaliseerimise eest. Legaliseerimist on vaja selleks, et Eesti notariaalne tõlkija sind üldse jutule võtaks. Kogu selle skeemi välja selgitamiseks ja läbi käimiseks kulus mul hea mitu päeva ja mitu kõnet erinevate Bundesamt für Justiz ametnikele. Saksa keeles muidugi :). Kuna tajusime juba tähtaegade raskust oma õlgadel, siis saatsin paberipataka 27 juuli DHL-ga järgmiseks päevaks saksa ametniku lauale. 

Seejärel läks lahti suuremat sorti ootamine...sisustasin oma aega andmeanalüüsi, mussi mängimise ja toredate inimeste seltsis Eestimaa suve nautimisega. Aeg-ajalt uurisin Kanada saatkonnast, et kuidas edeneb. Vastus kujunes juba stambiks: "meie kolleegid Poolast pole midagi uut teatanud. Palun helistage meile järgmise nädala alguses uuesti."

14 august jõudis postkasti Saksa politseitõend. Jee! Ühel pool olid kirjas minu andmed ja "Kein Eintrag". Teisel pool oli kiri, et see tõesti on Saksamaa riigi dokument. Viisin selle väärtusliku paberi tõlkebürosse. Selle notariaalne tõlkimine käib muideks üle eesti keele. Ehk siis kõigepealt paar rida saksa keelest eesti keelde ja seejärel eesti keeles inglise keelde. Jah, hind on samuti topelt. Notariaalselt otsetõlget pakkus ainult üks büroo ja see maksis sama palju. Luisa tõlkebüroo sai selle tõlkimisega-kinnitamisega kahe päevaga hakkama ning juba reede õhtuks oli selle skänneeritud variant Kanada esinduse e-maili peal. Mina käisin Flow festivalil ja olin eluga rahul. 

16 august oli Margiti esimene planeeritud tööpäev Kanadas. Töötamise asemel uuris ta saatkonnalt, kas minu politseitõend peaks minema Tallinnasse või oleks ta mõistlikum saata otse Poola.  Ametnike arvates loomulikult ikka Tallinnasse.

23 august helises minu telefon. Helistajaks juba salvestatud kontaktisik Kanada saatkonnast. Huviga võtsin telefoni vastu.. kas ometi on meie terviseanalüüsid kohale jõudnud? Vestlus kulges umbes järgnevalt:

"Tere, olen see-ja-see Kanada saatkonna Tallinna esindusest. Kas ma räägin Uku Vainikuga?

"Jah, räägite küll."

"Helistame teie õppe- ja tööloa asjus. Meile jõudis vastus Poola kolleegidelt."

erutatult "..jaaah?"

"Nad paluvad, et te kordaksite oma meditsiinilist kontrolli."

"Vabandust?!"

"Jah, meie Poola kolleegid tahavad teilt veel HIV testi. Ma annan teile arsti numbri, et te saaks temaga võimalikult kiiresti aja kokku leppida."

Mina olen kuskil vihastamise ja jõuetuse vahepeal "Miks seda vaja on?"

"Ma ei oska seda ütelda, aga meile tuli kiri, kus seda nii teilt kui teie elukaaslaselt nõutakse."

"Noh... jah.. eks me siis tee... kas on veel midagi vaja teha?"

"Ei, rohkem meil infot ei ole. Ma annan teile arsti numbri, saate selle üles kirjutada?"

....

See võttis korraks täiesti jõuetuks. Ka minul purunesid illusioonid õigeks ajaks (7. septembriks) kohale jõuda. Seda enam ei saanud ma aru, miks seda testi siis kohe ära ei tehtud? Ja mis veel, neil võttis aega terve kuu selle tõdemiseks, et meil on HIV testi ka vaja.

Arstiga helistades selgus, et vahepeal oli Poola pandud pukki uus ametimees. Kui enne oli HIV-test vabatahtlik, ehk arsti otsustada, siis nüüd on see kõigile kohustuslik. Ning meil oli see tegemata.. 

Hetkeseis on selline, et homme läheme verd andma. Õnneks siiski Tartu laborisse. Mitme kõne tulemusena suutsime vältida järjekordset Tallinnasse sõitu. Tartust rändab meie veri Tallinna laborisse ja tulemused arsti lauale. Need omakorda faksitakse Londonisse, kus arsti sõnul "vast nii kaua ei lähe." 

Elame-näeme!

Kuidas Kanadasse minna? osa1

Tere!

Aina rohkem ja rohkem inimesi imestab, miks ma veel Eestis olen. Seda küsin minagi Kanada saatkonna esinduselt Tallinnas pea iga nädal. Kuid vastus on alati pea sama: "Helistage nädala pärast uuesti." Nii ma helistan. Ja sinna vahele jõuan teha üritusi, käia Flow festivalil ja muidu Eestimaad nautida. 

Selleks, et tulevased põlved teaks, milline kadalipp ootab Kanadasse õppima minejaid, panen kirja väikese roadmapi. 

Suvi 2009 – tööd on raske leida ja nii tekib mõte astuda magistriõppesse. Tehnilise vea tõttu sisseastumissüsteemis oleks minek äärepealt katki jäänud. Õnneks oli psü instituut piisavalt vastutulelik ja lasi mul siiski tulla. Endale luban peas, et ühe aasta veedan kindlasti välismaal.

Minu teema – "Individuaalsed erinevused EEG aktiivsuses ja impulsiivsetes reaktsioonides tasu edasilükkamise katseparadigmas". Piltlikult üteldes see video + selline aju aktiivsust mõõtev aparaat.

Sügis 2009 – võtan kõik kohustuslikud ained ära, et välismaal valik võimalikult vaba oleks. Vabaainena võtan lisaks programmeerimise. Mis osutub päris lahedaks. Uurin võimalusi Rootsi, eelkõige Umeåsse õppima minna. 

Talv 2009/10 – Margit teatab, et tema sai postdoc-i Montreali. Mina jätan Euroopa sinnapaika ja hakkan kaardistama P-Ameerika idaranniku ülikoole. Varsti saadab Margit mulle Toronto vahetuspakkumise meili. Mina oleks pidanud selle meili ka listist saama, kuid saatuse tahtel jäi see meil mul vahele.

Sess saab läbi ja mul on elu kõige parem keskmine – 4,5. Kandideerimiseks päris hea baas. Lootsin TÜ-lt ka toetust saada.  Kuid ülejäänud psü magistritudengid on minust veelgi tublimad ja nii ei saa ma isegi kojusõidutoetust mitte.

Kui sessijärgselt Toronto asju ajama hakkan, ilmneb, et tähtaeg on umbes 1,5 nädalat. Regan end kahe päeva pärast toimuvale TOEFL keeletestile. Sinna juurde hangin ja sepistan endale soovitus- ja motivatsioonikirju. Samuti võtan Skypega ette Toronto uurijate pommitamise, et nende juures praktikale saada (ja aparaate näppida). 

Kõigega peale praktikakoha sain ma õigeks ajaks ka hakkama. Muuhulgas tuli mul ühe soovituskirja saamiseks vastutasuna värvata katseisikuid :).  TOEFL test on tüütult pikk ja mitte eriti raske. Pärast testi läbiviijatega juttu ajades saan teada, kuiväga mul üldse vedas, et sinna nii kiiresti sain. Tavaliselt on järjekord paar kuud.

Praktikakohaga nii hästi ei edene. Mulle vastatakse paarinädalase hilinemisega mitme telefonikõne peale või siis üldse mitte. Tunnen end nagu müügimehena. Kõik see võtab mind nii läbi, et kuhugi mujale ülikooli kandideerida ei jõua.. vähemalt mitte enne, kui Torontost otsus tuleb.

Kevad 2010 – Torontost tuleb positiivne vastus. JEE!

Seejärel asun tegelema motivatsiooni- ja soovituskirjadega stippidele. Kevade lõpuks õnnestub mul pika emailimise ja skypega pommitamise järel leida ka endale juhendaja, kes on nõus mind oma tiiva alla võtma – Dr. Rosemary Tannock . Tema arsenali kuuluvad nii EEG, fMRI kui ka MEG. Tehing suletud :D! Luban talle, et jõuan ca augusti keskel. Tema paneb omalt poolt minu vastu võtmise bürokraatiarattad käima.

Juuni 2010 – saan positiivsed stipivastused. Juhhei! Torontost jõuab lõpuks ametlik paber kohale. Ajee! Mulle tundub, et tunneli lõpus paistab juba päike ning nüüd on vaja "ainult" see riiki sisenemine ka korda ajada. Kanada on viisavaba, seega ei tohiks see eriti raske olla. Ei tohiks...