Seedetrakti päev

Friday night was beer night long before the marketing men thrust lager into the English consciousness. Since the Industrial Revolution, men and beer have been inseparable on pay-day, arriving at the locals and chucking it down their necks so that they have to loosen their belts, ordering a few more just before the bell declares chucking-out time at 11 p.m. and cries of 'Time, gentlemen, please' are heard all over England from throaty, rotund landlords or their feisty wives. The doors open, and men spill out laughing and joking.

'Going home to give the wife one, then?'
'Leave it out, it ain’t Christmas, is it?'

These one-liners are repeated again and again as England gets set for a cholesterol-slammer supper of late-night fish and chips, pickled gherkins or, better still, a greasy kebab or a Ruby Murray. Alcohol really kicks in hunger, after eight pints of liquid fizz, making you crave belly-swelling food that will sit on the stomach until the fry-up the next morning and ensuring that the middle-aged belly strains against the shirt button.

- Colin Ward, Chris Henderson (2000) "Who Wants It?", London, Mainstream Publishing -

Õppisin siin oma viimaseks eksamiks, mis algab 2 tunni pärast. Teemadeks sedapuhku spordimeedia suhe rahvuslusega ning minu suur lemmik - jalgpallihuliganism. Ja just sellest viimasest räägib eeltsiteeritud raamat, ent põhjus, miks selle lõigu siia toksisin, on see, et see lihtsalt võtab nii hästi kokku inglise rasvast ja kontinentaalsest õllest läbiimbunud töölisklassi kultuuri, millega nelja päeva pärast pikemaks ajaks hüvasti jätan. Kas mul ka kahju minna on, võib igaüks ise arvata, kes mind natuke tunneb ning ülalolevat teksti loeb.

Vahepeal on veel juhtunud see, et käisin viimast korda Manchesteris, sedapuhku Tigat ja Erol Alkanit kuulamas. Ei jäänud rahule! Sest Tiga on palju paremaks suuteline. Yorkis käisin ka, see oli tore. :) Meelde jäi meeletu arv linde ja absoluutselt arusaamatu ülesehitusega campus. Ja linna peal nägin John Terryt. Ja külastasin koos Carolinega, keda oli väga meeldiv üle pika aja näha, kolmandikku linna klubidest (arvake, palju neid siis kokku on). Tagasitee oli paraku küllaltki mitte-meeldiv.

Caroline juurest lahkusin kell 9 hommikul, tagasi enda juurde jõudsin kell 23.30 õhtul. Kus ma vahepeal olin? Noh, bussis ja rongis põhiliselt. Jah, oli küll kurnav! Aga ei ole minu teha, et Yorkshire Londonist nõnda kaugel on ja et odavamat transporti ei leidu. Samuti ei ole minu teha see, et Liverpool St. rongijaam pool tundi enne mu rongi väljumist kõik reisid ära jättis, sest mingi sild kukkus läheduses kokku. Ühesõnaga, askeldamist jätkus. Tänaseks eksamiks olen aga valmis ning nädalavahetus möödub eeldatavalt hüvastijätmise ja pakkimise tähe all. Teisipäeval olen kodus.

Pealkiri on seepärast selline, et eile oli esimene rahvusvaheline seedetrakti päev ja see tundus lihtsalt liiga robustne, et kasutamata jätta. Lisaks ei osanud ma miskit muud sinna panna kah.