La La Land

Something 'bout those little pills
Unreal, the thrills, they yield, until
They kill, a million braincells

Eile käisin ülikoolis tränapeol. Ärge küsige miks. Ilmselt seetõttu, et lubati: "somekind of electronical music". Oligi...mingit sorti.

Esimese asjana sisse jõudes pakuti mulle tablette. Või siis taheti mult osta. Vahet ei ole, ülikoolis toimuva peo kohta oli see kergelt üllatav. Aga kui veidi veel ringi vaatasin, siis mõistsin, et oligi selline tabletipidu. 
Ja eriti räme tümakas, mida mängis selline 90kilone prillidega Butch, kes saatis end
nn. "majaehitamisliigutustega". Oujee. Laval olid ka eriti minides seelikutes eksootilist tantsijat, kes uskumatul kombel suutsid ääretu tempoga kaasa väänelda, Vähemalt tõestus sellest, et siin leidub ka modellivälimusega neide...

Tempot ei suutnud aga taluda päris kõik külalised. Ühel hetkel nägin paari meetri kaugusel süüdimatult oksendavat neiut, kui ta end koguda jõudis ja lahkus, ei pannud okselaiku keegi pahaks ning tantsusaal tühja kohta ei sallinud. Paar meetrit teisel pool rokkis ligi 50aastane diskovana ning aeg-ajalt oli kümnete tõsiselt neoonvärvides noorte seas näha ka tõsiseid steroidi- ja lihamägesid. Oluline erinevus pidudest, kuhu olen harjunud sattuma, oli ka asjaolu, et baaris oli tavalisest tunduvalt menukam osta vett. Põhjus peegeldus sõna otseses mõttes mõne "hullunud" tantsija silmadest...

I've been the one to party
Until the end
Looking for the afterparty
to begin

I'm going down, to, La la land
I hope to see you soon in, La la land

Umbes kell üks hakati pealaval (jah, kõrvallava vähe leebema elektroonikaga oli kah) suurtelt ekraanidelt reklaamima ürituse järelpidu, ent see polnd siiski päris minu maitse, pealegi olin sinna saabunud ühelt muusikaliselt hulga mõnusamalt ürituselt...

Tundub, et Inglismaal algavad üritused suhteliselt kohe pärast uste avamist. Vähemalt need, mis toimuvad kunstikeskuses. Järgmine kord tean siis paremini, ent seekord läksin üritusele lihtsalt alles viimase (ent põhilise) bändi ajaks. Iliketrains oli bändi nimeks, suht emo laks (ametlikult küll post-rock vms) kokkuvõttes, aga massiivselt parem tränapeost. Kas ma olen maininud, et siin on palju-palju kirikuid?

Igatahes on. Kirikuid siis. Palju. Ja üks neist on ümber ehitatud kunstikeskuseks. Päris originaalne, peaks ütlema. Seest meenutab pisut Rock Cafet, massiivsete ja kirikule omaste postide pärast ilmselt. Altarit ja pinke ja riste, nagu kirikus tavaliselt, aga ei ole. On väiksemat sorti lava ja tühi plats, kuhu mahub paarsada inimest. On ka baariruum, ja paar tuba, et kõrvu muusikast puhata. 
Meeldiv. Sinna lähen ma veel tagasi...

Täna sain lõpuks ratta kätte. Ja nüüd lähen teengi pimedust trotsides esimese ringi!