Airport Development Fee

Ruttu, ruttu! Kuhupoole jääb Mona Lisa? Ah, neetud, korrus on õige, aga olen maja täiesti vales otsas. Jube palav hakkab sellest jooksmisest, iga hetk möödub minust nõnda palju kunstišedöövreid, et iga kunstihuvilisest tuttav ütleks mulle vast halvasti, et selle ja tolle maali juures imetlemiseks ei peatunud. Lõpuks - tegelikult vaid 100 minutit pärast maandumist Pariisi lennuväljal - jõuan kurikuulsa naeratava daamini, kelle nimeks Mona Lisa. Nüüd ärrituvad kunstihuvilised veelgi enam.

Ilmselt ei oleks ma suutnud elus esimest korda Pariisis ja Louvre'is olles maailmakuulsast šedöövrist vähem hoolida, sest kõrgendatud meeleolu oli mul hoopis teistel põhjustel. Eelmisel reedel Charles de Gaulle'i lennuväljal maandudes valdas mind tõeline natural high, sest teadsin, et kohevarsti näen üle pika aja oma vägaväga häid sõpru - Priitu, Ingridit, Mariat ja Kadrit. Ja kuulsasse saali, kus hirmkallist Mona Lisat hoitakse, jõudes polnud mul tõesti silmi maalile, sest sealsamas läheduses olid palju kallimad tegelased. Rõõmu sõprade nägemisest ei oska ma sõnadesse panna, seepärast jätkan lühikese kirjeldusega sellest, mis me suurlinnas üheskoos ette võtsime.

Louvre'is seiklesime veel paar tundi, aga mulle ei tekkinudki sobivat meeleolu kunsti hindamiseks, mõtted olid mujal. Seega esimene põhjus Pariisi naasmiseks on olemas, sest mõne sealse osakonnaga tahaks küll lähemalt tutvuda. Eriti õhtusel ajal, mil sissepääs minuealistele tasuta. :)

Reede õhtu jätkus pika jalutuskäiguga Moulin Rouge'i ning fantastilise Montmartre'i mäe ümbruses, saatjaks jätkuvalt ülihea meeleolu, odama klassi vein, Pariisi imeline õhkkond ja justkui tellitult ka täiskuu. Ja kuigi me reedel ega laupäeval klubitama ei jõudnud, eelkõige väsimuse ja hindade tõttu, siis hilisõhtused kaardimängud ja vestlused heade sõpradega ongi palju enamat väärt! Ahjaa, ööbimispaigaks oli meil vastavatud hostel, mille interjöör oli vägagi kiiduväärt, tuba ja hommikusööki ei saa ka üleliia laita.

Laupäeval õnnestus juba kella kümnest hommikul end üles ajada, ees ootas väga pikk päev. Nende tundide jooksul õnnestus näha järgnevat: 'sotsiaalteaduste isa' Emile Durkheimi hauda, Eiffeli torni igast nurgast, suvalisi Pariisi tänavaid, erinevaid kirikuid, Seine'i jõe äärseid kuulsaid hooneid ja piirkondi eesotsas Notre Dame'iga (mida enamus teistest ka külastas, enne kui ma Pariisi olin jõudnud), Champs Elysee täishiilguses (veider oli näha järjekorda ja nn. bouncereid moebutiigi ees, aga ma niikuinii sellest maailmast palju ei jaga), Triumfikaart, Buddha Bari (eliit-lounge eliidi hindadega, ent väga meeldiv), ladina kvartalit natuke lähemalt...Ja saatjaks ikka suur-suur täiskuu, kohati maagiliste pilvede varjus, kohati tähti pimestavalt otse keset taevalaotust.

Nimekiri on pikk, aga tegelikult jäi nii-nii palju veel nägemata. Pühapäeval puhkasime hommikul vähe pikemalt, mistõttu ühisesse päevaplaani mahtus vaid kohaliku Manhattani ehk La Defense'i äripiirkonna külastamine. Olles näinud juba mõndagi ajaloolisest Pariisist, oli ka see väga vinge kogemus, kuivõrd kaasaegne arhitektuur mulle meeldib. Väga. Nädalavahetus sõpradega, mis möödus liiga kiirelt, lõppes hüvastijätuga Pariisi metroos.

Meeleolukas, rahulike ja heade mõtetega pikitud jalutuskäik mööda Champs-Elysee'd, ning olingi tagasi seal kus Pariisi-reisi alustasin - Triumfikaare juurest viis buss mind tagasi modernsesse Charles de Gaulle'i lennujaama ning selle semestri viimane reis lõppes mõeldes sellele, et kuigi rahakotis laiutab tühjus, loodan ka järgmiselt semestrilt nõnda meeldejäävaid ja fantastilisi reisikesi. Eeskujuks mulle on muidugi sõbrad, kel mandri-Euroopas reisimine nii lihtne (Priitu ja Mariat ootab järgmisel nädalavahetusel suurlinn Barcelona...) ning kellega koos tekkis kurioosne idee kevadel ka koos üle lombi lennata. Eks näis, kas reaalsus toob mind maa peale tagasi või jätkub Erasmuse-kogemus reisirohkelt.

Täna olen siis Norwichis tagasi. Sügissemestri lõpuni jääb kolm nädalat, mille täidab lugemine. lugemine, trenn, trenn ja kool, kool. Ja natuke lõbutsemist ja jõulušoppingut. Ilmselt on lugeja praeguseks juba unustanud selle postituse veidi üllatava pealkirja. Ahaa!

Selgituseks. Kui Norwich-Pariis-Norwich lennupileteid ostsin, siis näitas online-süsteem esialgu reisi hinnaks 60 naela. Noh, lennujaamamaksud otsa ja hind kahekordistus. Automaatselt pakuti ka suurepärast võimalust 10 lisanaela eest pagas kaasa võtta, 5 naela eest istekohta valida (seda sain lennujaamas tegelt niisamagi teha), 10 naela eest pakuti ka kindlustust (mille vastu, ma ei tea, sest seadused kaitsevad mind niikuinii). Ja et sellest pole veel küllalt, siis lennujaamas ei lastud mind enne turvatsooni, kui olin tasunud suurepärase Airport Development Fee. Kolm naela vaid, aga idee on selles, et siinne ühiskond röövib ikka igal võimalikul hetkel kõikvõimalike teenuste eest raha. Muidugi minnes oli natuke kiire, nii et pidin taksoga minema, ja tagasitulles bussid enam ei käinud lihtsalt. Mõttetu!

Vahet ei ole, nädalavahetus jääb igal juhul meelde äärmiselt meeliülendava ja kordumatuna. Aitäh, sõbrad, et selle võimalikuks tegite! :)

Pildid peaks kah nüüd Picasas üleval olema juba.