Reading week

Hei.

Praegu käib Norwichis miski, mida kutsutakse lugemisnädalaks. Ehk siis kooli pole ning kirjutatakse esseesid ja muid kodutöid hoolega. Minu jaoks tähendab see aga järjekordset märki sellest, millest varem olin kuulnud, aga oma silmaga polnud veel näinud: siinne akadeemiline maailm on Tartust uimasem, vähemalt undergrad tasemel. Sellest edasi tundub, et läheb huvitavamaks. Vähemalt mul on huvitav endiselt ka undergrad tasemel, kuigi loodan väga, et kevadsemestril saab võtta rohkem kui ettenähtud 3 ainet (e. 20 AP, väidetavalt).

Kooliväliselt läheb endiselt suurepäraselt (ega ma kooli üle kah liialt kurda). Nädalavahetusel (taas-)armusin Shotimaasse. Aksent, ajalugu, shoti uhkus, mäed, viski, puhtus, kiirsööklate vähesus, kilt ja torupill (millest kumbki pole tegelikult šoti päritolu), haggis (kohalik rahvustoit, mis koosneb lamba sisikonnast, ent on uskumatult maitsev), Edinburghi vanalinn, kooliõe Grete kohtamine üle miljoni aasta, huvitavad klubid, britilik sõbralikkus...Väga vinge nädalavahetus oli!

Siiski üks huvitav negatiivne vahemärkus, mis ometi Britanniat liiga hästi iseloomustab. Bussisõit kestis taaskord 8 tundi, vahepeatused olid puhkekohtades, kus võimutses Burger King ja muu rämpstoit. Esimeses peatuses leidsin veel midagi söödavat (banaanid), teises peatuses oli pudelivesi ainus enam-vähem tervislik nähtus. Muu oli täielik pahn: burgerid, krõpsud, maiustused, limonaadid, šokolaadid. Kõik oli muidugi ka väga kallis.

Ka tagasireis kestis 8 tundi, lõpuga kell 6.30 hommikul. Siis mõistsin, miks ma kuulsat inglismaa udu veel kohanud polnud: ma lihtsalt magan sel ajal. Aga oli meeldiv. Esmaspäeva pärastlõunal ärkasin uuesti, et taibata: lugemisnädalast on tegelikult isegi abi, kui näed 3 päeva enne tähtaega, et on vaja 2x2000sõnalist esseed kirjutada. Tänu TIKi ja ehk ka TÜ koolitusele oli see siiski kukepea, nüüd on asjad tehtud ja ootan järgmist nädalat. Miks?

Sest järgmine nädal tuleb Uku siia. :) Õigemini, trehvame Walesis Tajo ja Tanja häärberis, misjärel vaatame koos Ukuga Norwichi üle ja põrutame nädalavahetuseks Manchesteri järjekordsele Warehouse Projectile, et seejärel Londonis hüvasti jätta ja jõulude-eelset taaskohtumist ootama jääda.

Ahjaa, Halloween ja Guy Fawkes Night (5. november, UK parlamenti õhku lennutada soovinud ja tuleriidale sattunud tegelinski mälestamiseks) tunduvad suht mõttetud üritused. Esimese puhul joovad kõik end lihtsalt kasti, teise puhul loobivad kohalikud noored igale poole igasuguseid paugukaid ja rakette. Pole minu maitse. Siiski, positiivse emotsiooni pakkus see mulle pühapäeval Edinburghis Calton Hillil.

Sõnadesse ma ei oska seda panna, aga ilmselgelt on tegemist ühe vingema paigaga, kuhu UKs sattuda võib. Terve linna öövalgus ja siit-sealt lendavad raketid äärmiselt romantilise künka äärmiselt romantiliste kreeka stiilis sammaste vahel. Ma lähen sinna tagasi. Ja võtan sõbrad kaasa! Tule ka!